Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: ehitus

OSKA ehituse valdkonna uuring otsib vastust küsimusele, milline on valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadus lähema kümne aasta jooksul, ning esitab ettepanekud, kuidas tööjõu- ja oskuste vajadust täita.

Ehitussektor on üks suurimaid majandussektoreid Eestis, pakkudes tööd üle 8%-le töötajatest. Ehitus on tugevalt mõjutatud majanduse tsüklilisusest ning viimastel aastatel on sektorit mõjutanud mitmed kriisid: koroonapandeemia, tarneahelate katkemine, materjalide puudus ja hinnatõus, energiahindade ja intressimäärade tõus ning Ukraina sõda. Uuringu ajal oli ehitussektoril keeruline aeg, vähenes uute hoonete ehitus ja riiklikult vähendati teedeehituse rahastust. Eksporditurgude jahtumise tõttu on langenud nõudlus tehase- ja puitmajade tootmises. Samas on töös suurprojekt Rail Baltic, Euroopa Liidu (EL) ja riigi tasandil keskendutakse hoonete renoveerimisele ning suureneb kaitseobjektide ehitamine

Kokku töötas ehituse uuringu põhikutsealadel^{1 1} 2022. aastal 43 120 inimest, kellest kolmandik olid juhid ja spetsialistid ning kaks kolmandikku oskustöötajad.

Valdkonna arengut ning oskuste ja tööjõuvajadust mõjutavad järgmisel kümnendil peamiselt tehnoloogia areng ja rohepoliitika.

• Ehitussektor on üks suurima keskkonnajäljega valdkondi. Hädavajalik on arvestada kliimakokkulepetega, et vähendada ehituse ja ehitiste mõju keskkonnale.
• Rohe-eesmärkide saavutamine nõuab ruumilise keskkonna terviklikku kujundamist ja ehitiste elukaarepõhist lähenemist. Ehitiste projekteerimisel ja ehitamisel tuleb tagada kliimamuutustega kohanemine.
• Ruumilise keskkonna terviklik, sh liikuvuse planeerimine muutub tähtsamaks, et luua kvaliteetne ja turvaline elukeskkond, mis soodustab tervislikke ja kestlikke eluviise.
• BIM ja ehitusinfo digitaliseerimine, sh registrite ajakohastamine ja ühildamine, on kiiresti arenenud ja leiavad järjest suuremat kasutust. See muudab ehituse täpsemaks ja tõhusamaks, võimaldades paremat koostööd ja andmete jagamist erinevate osapoolte vahel.
• Ehitussektoris nähakse tehisintellekti kasvavat mõju tehnilistes ja korduvates ülesannetes.
• Kasvab tehaselise ehitamise osakaal ning suureneb automatiseeritud ja standardlahenduste kasutamine.
• Ressursside piiratuse tõttu tuleb leida jätkusuutlikke lahendusi, kasutada keskkonnasõbralikke materjale ja rohelisi energiaallikaid. Kasvab puitmajade ja -konstruktsioonide osakaal.
• Ringmajanduse põhimõtete järgimine on muutunud normiks, laieneb ehitus- ja lammutusjäätmete taaskasutamine ning uute materjalitehnoloogiate rakendamine.
• Hoogustub olemasolevate hoonete renoveerimine ning hakatakse ehitiste süsiniku jalajälge arvutama.

OSKA prognoosi kohaselt töökohtade arv tervikuna ehituse valdkonna põhikutsealadel järgmisel kümnendil oluliselt ei muutu, kuid märgatavalt rohkem vajatakse planeerijaid ja maastikuarhitekte. Hõivatute arv kasvab prognoosi kohaselt lisaks tööjuhtide, hooneautomaatikute ning hoone tehnosüsteemide tehnikute põhikutsealadel. Ehituse põhikutsealadele vajatakse igal aastal kokku umbes 860 uut töötajat, keda kõiki ei pea koolitama tasemeõppes (nt osa oskustöötajatest võib väljaõppe saada täiendkoolitustel).

Terviklik ruumiplaneerimine vajab rohkem tähelepanu ning vajatakse kompetentseid ruumilise keskkonna planeerijaid. Ruumilise keskkonna planeerija õpe on seni killustunud mitmete erialade vahel ning planeerija õppe suunda pigem ei valita. Planeerijate tasemeõpe vajab terviklikku ümberkujundamist, mis vastaks tööturu ootustele, motiveeriks lõpetajaid valima planeerija eriala ja siirduma planeerijaks tööturule. Oluline on täiendada planeerijate ja planeerimistegevustega seotud töötajate teadmisi ja oskusi, pakkudes neile täiendkoolitusi või mikrokraade.

Ehitusinseneride järelkasv ei ole piisav, et katta tööjõuvajadust. Juhtide ja inseneride koolituspakkumine on tööjõuvajadusest väiksem ning valdkonna konkurentsivõime hoidmiseks on vaja koolitada rohkem erialase kõrgharidusega spetsialiste. Proportsionaalselt rohkem oodatakse rakenduskõrgharidusega spetsialiste. Eriti tuntakse puudust sisekliima ja veetehnika inseneridest, kelle väljaõppes puudub rakenduskõrgharidusõppe võimalus. Vajatakse kvalifitseeritud raudteeinsenere ning vaatamata teedeehituse mahu vähenemisele on tarvis endiselt koolitada teedeinsenere. Eesti väiksuse ja spetsiifiliste erialade arvuliselt väikse tööjõuvajaduse tõttu on mõistlik õpetada kitsaste erialade (nt sadama-, raudtee ehitusinseneri) spetsialiste välismaal.

Arhitekte koolitatakse rohkem kui tööturg vajab, maastikuarhitekte aga vähem. Arhitektuuriõppe lõpetajad võivad töötada ka planeerijana, kuid sedagi arvestades on arhitektuuri eriala koolilõpetajaid tööturuvajadusest enam. Kuigi planeerijatest on puudus, siis arhitektid üldjuhul planeerijana tööle ei asu. Arhitektiõpe on aastaid olnud populaarne ning ülekoolitamise tõttu on konkurents tihe ja töötasu madal.

Ehituse valdkonna oskustöötajate, juhtide ja tööjuhtide seas on palju erialase ettevalmistuseta töötajaid. Koguni 40% ehituse oskustöötajatest ning üle viiendiku juhtidest ja tööjuhtidest on üldkesk- või madalama haridusega. Oskustöötajate ametikohtadel on palju välistööjõudu. Tõhusaks töökorralduseks, kvaliteedi parandamiseks ja tootlikkuse tõusuks on vaja rohkem erialase ettevalmistusega juhte, tööjuhte ja oskustöötajaid. Olukorda aitaks leevendada, kui pakkuda mikrokvalifikatsioone ja -kraade, lühikesi erialaseid täiendkoolitusi ja praktilist töökohapõhist õpet.

Ehituserialade kutsehariduse õppekavade (ÕK) lõpetajad katavad arvutuslikult umbes poole tööjõuvajadusest, kuid lõpetajate erialasel tööl mitterakendumise ja suure voolavuse tõttu tunnetavad tööandjad erialase ettevalmistusega töötajatest väga suurt puudust. Hoone tehnosüsteemide tehnikute, müürsepa, ehituspuusepa, betoonkonstruktsioonide ehitaja ja ehitusplekksepa erialade lõpetajatest tööjõuvajaduse katmiseks ei piisa. Viimistlejaid (maalrid, plaatijaid) koolitatakse tööjõuvajadusest rohkem, kuid sellest hoolimata tunnetavad tööandjad tööjõupuudust. Puudust tuntakse ka isoleerijatest, põrandakatjatest ja monteerijatest, kelle koolitamiseks tasemeõpe puudub.

Võrreldes varasema OSKA ehituse uuringuga on mitmed valdkonna probleemkohad samaks jäänud. Ehitusvaldkonna arenguks on vaja parandada koostööd kõigi ehitusprotsessi osapoolte vahel, tõhustada ehitusjuhtimist ja kasutada paremini tehnoloogilisi lahendusi. Valdkond vajab rohkem insenere ja erialase ettevalmistusega töötajaid, sest praegustest koolilõpetajatest ei piisa. Endiselt püsib vajadus rakenduskõrgharidusega spetsialistide järele ning arhitektide, maastikuarhitektide ja planeerijate koolituspakkumine on vaja vastavusse viia tööturu vajadustega. Ka siinses uuringus soovitatakse kutsekoolides koondada ehituse erialade õpe vähematesse koolidesse ning pakkuda järkjärgulist kutsekeskharidusõpet alates baasharidusest kuni spetsialiseerumiseni. Oluline on tagada, et ehituse erialadel õppijate arv vastaks tööturu vajadustele, keskendudes eriti nendele erialadele, kus lõpetajaid on vähem.

Ehituse valdkonna töötajad peavad arendama juhtimis-, digi- ja roheoskusi ning keskenduma rohkem terviklikule ehitatavale keskkonnale ja ehitise elukaarepõhisele lähenemisele.

• Muutuste juhtimine ja juhtimisoskuste arendamine on kriitilise tähtsusega, et projektide keerukuse, kiirelt muutuvate nõuete, majandusolude, poliitiliste otsuste ja geopoliitiliste mõjudega edukalt toime tulla.
• Hädavajalikuks on muutunud digitaalne kirjaoskus, sest projektide koostatakse digitaalses 3D-mudelis ja ehitusinfot digitaliseeritakse järjest enam.
• Roheoskused on võtmetähtsusega. Ehitiste ja rajatiste kavandamisel on tähtis elukaarepõhine lähenemine, kus arvestatakse energiatõhususe, keskkonnasäästlikkuse ja jätkusuutlikkusega, et säästa looduskeskkonda ja säilitada ökosüsteeme. Vajalik on oskus kasutada keskkonnasõbralikke, taastuvaid ja taaskasutavaid materjalide ning rohelisi energiaallikaid.
• Liikuvus ja ligipääsetavus vajavad rohkem tähelepanu, et luua turvalisi ja kestlikke keskkondi, mis vastavad inimeste vajadustele ning parandavad üldist heaolu ja piirkonna atraktiivsust.
• Tähtis on tervikpildi nägemise oskus, et siduda kõigi ehituse elukaares osalejate töö ja protsessid ühtseks tervikuks.
• Suurenev hoonete renoveerimise osakaal nõuab oskusi ning teadmisi nii traditsioonilistest kui ka tänapäevastest ehitusviisidest, oskust kombineerida vanu ja uusi materjale ning kasutada tehaselise ehitamise lahendusi, tagades samas ohutuse ja vastavuse tänapäevastele nõuetele.

OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse valdkonnauuringute põhieesmärk on prognoosida, kuidas muutuvad lähema kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõuvajadus ja vajatavad oskused, kas praegune taseme- ja täiendusõppe koolituspakkumine on valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadusega kooskõlas ning millised on muud võimalikud tööjõuvajaduse katmise allikad. Uuringu tulemusena pakutakse nii koolitus- kui ka tööturu osalistele võimalikke lahendusi, et muutuvatele vajadustele paremini vastata^{2 2}.

Siinses uuringuaruandes esitatakse OSKA ehituse valdkonna rakendusuuringu tulemusi. Uuringu eesmärk oli välja selgitada, kuidas muutuvad lähema kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõu- ja oskuste vajadus, ning esitada ettepanekud, kuidas tööjõuturu muutuvatele vajadustele paremini vastata. Uuringus on eesmärgi saavutamiseks kasutatud kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Andmeallikateks on valdkonna statistika, sh Maksu- ja Tolliameti (MTA) töötamise register (TÖR), Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmed, varem tehtud uuringud, valdkonna strateegilised dokumendid ja arengukavad, intervjuud valdkonna ekspertidega jm. Uuringu metoodika detailsem kirjeldus on toodud lisas 1. Valdkonna tööjõuprognoos, lahendamist vajavad kitsaskohad ning formuleeritud ettepanekud on läbi arutatud ja kooskõlastatud valdkonna eksperdikoguga (VEK) (vt lisa 3).

See on ehituse valdkonna teine OSKA uuring (Lepik ja Uiboupin, 2017). Võrreldes varasemaga on mitmed kitsaskohad praeguses uuringus samaks jäänud^{3 3}. Näiteks on endiselt kitsaskoht inseneride nappus, arhitektide tööjõuvajadusest suurem koolitamine^{4 4}, eriala õpetajate ja õppejõudude puudus ning suur erialase ettevalmistuseta töötajate osakaal. Jätkuvalt on oluline arendada digi- ja roheoskusi.

Töö- ja haridusvaldkonna ekspertide kaasabil sõnastati ettepanekud ja soovitused, kuidas tööjõuvajadust ja koolituspakkumist paremini siduda. Kuigi ettepanekud on sõnastatud tegevustena, ei ole tegemist rakenduskava, vaid soovitustega, mille põhjal saavad osalised koostada kitsaskohtade leevendamiseks oma tegevusplaane.

Uuring annab ülevaate ehituse põhikutsealadest, tööhõivet ja oskusi mõjutavatest trendidest ning nende põhjal koostatud tööjõuvajaduse prognoosist. Samuti käsitletakse valdkonna koolituspakkumist ja takistusi tööjõu ettevalmistamises vastavalt tööturu vajadusele. Võrreldakse tööjõuvajadust ja koolituspakkumist. Viimases peatükis esitatakse uuringu peamised järeldused ning tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise võrdlusest tulenevad olulisemad kitsaskohad koos ettepanekutega, et saavutada parem vastavus tuleviku tööturule. Peatükkides võib esineda kordusi, et selgitada tööjõu ja oskuste vajaduse muutuste põhjuseid.

Kutsekoda tänab suure panuse eest valdkonna eksperdikogu liikmeid, intervjueerituid, retsensente jt valdkonna esindajaid, kes on uuringuaruande valmimisele kaasa aidanud.

OSKA ehituse uuring käsitleb hoonete ja rajatiste (edaspidi ka ehitised^{5 5}) planeerimist, kavandamist, projekteerimist ja ehitamist ning olemasolevate ehitiste renoveerimist, remonttöid ja lammutamist. Tegevusalade klassifikaatorist (EMTAK^{6 6}) hõlmab ehituse valdkond tegevusalasid jagudest F „Ehitus“ (F41–F43) ja M „Arhitekti- ja inseneritegevused ning nendega seotud tehniline nõustamine“ (M711), kuid uuringus analüüsitud ametialade töötajaid on kaasatud teisteltki tegevusaladelt. Siinsesse uuringusse hõlmatud tegevusalad on samad OSKA ehituse valdkonna eelmise uuringuga (Lepik ja Uiboupin, 2017). Valdkonnaga tihedalt seotud kinnisvarahooldust analüüsitakse eraldi uuringus (Lepik ja Uiboupin, 2019).

OSKA uuringutes on keskseks analüüsiühikuks põhikutseala. Põhikutseala on valdkonna toimimiseks olulise tähtsusega sarnaseid valdkonnaspetsiifilisi kompetentse eeldav ametialade rühm. Ühte põhikutsealasse koondatakse ametialad, mis eeldavad väljaõpet üldjuhul samal haridustasemel ja sarnastel erialadel ning kus ka töö sisu ja tööülesannete täitmiseks vajalikud oskused on sarnased^{7 7}. Põhikutsealadesse on hõlmatud kõik vastava ameti- ja tegevusala töötajad, mitte ainult kutsega ja diplomeeritud spetsialistid.

Ehituse põhikutsealade hulka ei hõlmatud ametialasid, mille põhikompetentsid ei ole piisaval määral valdkonnaga seotud, mille esindajaid on väga vähe või mida analüüsitakse teistes OSKA valdkonnauuringutes (nt elektrikud, keevitajad, IT-spetsialistid, maastikuehitajad). Erandina on uuringus välja toodud hooneautomaatikud, kes kompetentside mõttes kuuluvad elektritöö ja automaatika kutsealasse, kuid ehitussektoris keskkonnasäästlikkuse eesmärkide saavutamisel on nende panus oluline ning mõnes teises OSKA uuringus võib hooneautomaatika teema jääda tagaplaanile. Ametiala universaalsuse tõttu majanduses on mitmed ehituse ametialad hõlmatud uuringusse tervikuna kõikidel tegevusaladel kokku (nt arhitektid, katuseehitajad, müürsepad). Seeläbi on uuringusse kaasatud ka näiteks osa avalikus sektoris hõivatud töötajatest (nt arhitektid, planeerijad, ehitusspetsialistid) või ajutise tööjõurendiettevõtete töötajatest (nt üldehitajad).

Oluline muudatus võrreldes OSKA ehituse valdkonna varasema uuringuga on see, et hõivatute arvu alusandmeteks on Maksu- ja Tolliameti töötamise register^{8 8}, kus lisaks ametialade klassifikaatori 4. tasemele on kasutada ka klassifikaatori detailsem 5. tase, mis võimaldab põhikutsealasid kohati täpsemalt määratleda.

Põhikutsealade jaotus on üldiselt sarnane eelmise OSKA uuringuga (vt tabel 1). Kohendatud on põhikutsealade nimetusi: sisekliima ja veetehnikainsener, ruumilise keskkonna planeerija, veevärgi ja hoone tehnosüsteemide tehnikud. Hooneautomaatika insenere käsitletakse hooneautomaatikute põhikutsealas koos hooneautomaatika tehnikutega. Lisandunud on teedeehitaja põhikutseala (rajatiste ehituse teeremondi- ja maanteetöölised).

Ehituse oskustöötajad teevad sageli erinevaid ehitustöid ning neid võib olla kitsamalt piiritletud klassifikaatori ametialale keeruline määratleda, mistõttu on andmetes koguni 15 000 oskustöötajat koondunud laiema töö sisuga ametialadele „Üldehitajad“ (AK 7111) ja „Üldehitustöölised, mujal liigitamata“ (AK 7119). Samas ei ole tööjõu ja oskuste vajaduse käsitlemiseks lai üldehitajate kategooria sobiv. Seepärast jagati sarnaselt OSKA ehituse valdkonna eelmise uuringuga üldehitajate hõive eksperdikogu liikmete hinnangu alusel konstruktsioonide ehitajate, katuseehitajate, viimistlejate ning veevärgi ja hoone tehnosüsteemide tehnikute põhikutsealade vahel nii, et hõivatud jagunevad nende põhikutsealade vahel vastavalt 45%, 5%, 30% ja 20%. Tausttunnuste ilmestamisel esitatakse üldehitajad eraldi, kuid tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise hinnangutes käsitletakse üldehitajaid teiste oskustöötajate vahel jagatuna. Inseneride põhikutsealas käsitletavate kutsete hõivatute jagunemist ei saa algandmetest samuti täpselt eristada, mistõttu on hõive aruande järgnevates peatükkides arvutuste jaoks jagatud eksperdihinnangute alusel selliselt, et 60% on ehitusinsenerid, 22% teedeinsenerid ning 18% sisekliima ja veetehnika insenerid (vt nt tabel 2). Inseneride põhikutsealal hõivatutest on hinnanguliselt umbes pooled projekteerijad.

Kokku töötas ehituse valdkonna põhikutsealadel 2022. aastal 43 120 inimest^{9 9} (vt tabel 1). Neist kolmandik olid juhid ja spetsialistid ning kaks kolmandikku oskustöötajad. Ehituse põhikutsealade oskustöötajatest kolmveerand töötasid ehituse tegevusaladel (EMTAK F). Lisas 6 on toodud põhikutsealade seos ametite klassifikaatoriga ja hõlmatus tegevusaladelt ning lisas 7 on põhikutsealade kirjeldused koos tavapäraste õpi- ja karjääriteedega.

¹⁰

Ehituse põhikutsealadel hõivatud jagunevad tegevusalade vahel erinevalt (vt joonis 1). Nii arvuliselt kui ka osakaalult töötab rohkem insenere, arhitekte jm spetsialiste tegevusalal M7111. Ehitusmasinajuhid ja teedeehitajad töötavad valdavalt rajatiste ehituse tegevusalal. Küllaltki palju põhikutsealade esindajaid töötab muudel tegevusaladel, sh tööjõurendiettevõtetes, kinnisvara hoolduses, puitehitiste ja tehasemajade tootmises, avalikus sektoris. Arvestama peab, et ehitussektoris kasutatav teistest riikidest pärit renditööjõud kogu ulatuses ametlikus statistikas ei kajastu.

Valdkonna tuleviku tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavate trendide väljaselgitamisel lähtuti uuringus osalenud ekspertide hinnangutest trendidele, mis mõjutavad ehituse valdkonna tuleviku tööjõu- ja oskuste vajadust kõige enam: tehnoloogiline ja jätkusuutlik areng, valdkonda reguleerivad õigusaktid ning nõuded töötajate kvalifikatsioonile. Maailma majandusfoorumi „Future of Jobs“ (World Economic Forum, 2023) aruandes prognoositakse samuti, et ehitussektori oodatavad muutused hõlmavad tehnoloogia arengut, suuremat tähelepanu keskkonnasäästlikkusele, majanduslikke mõjusid ning vajadust uute oskuste järele. Ehituse valdkonda mõjutavad ka teised globaalsed trendid, nagu üleilmastumine, demograafilised muutused ja väärtusmaailma muutumine. Geopoliitilised pinged tõstavad tooraine hindu ja tekitavad probleeme ehitusmaterjalide kättesaadavuses, kasvav rahvaarv suurendab vajadust eluasemete ja taristu järele, jätkuv linnastumine tekitab regionaalse tasakaalu probleeme, suurenev teadlikkus tervisest ja keskkonnast tõstab nõudmisi tervislikule ja keskkonnasõbralikule elukeskkonnale ning vaba aja väärtustamine ja paindlikud töövormid toovad kaasa lühemad töösuhted ja pideva ümberõppe vajaduse. Lisaks on peatükis välja toodud ehituse valdkonna arengut takistavad tegurid.

Tuleviku tööjõu- ja oskuste vajaduse prognoosimisel on sisendina kasutatud varasemaid ehituse valdkonnaga seotud uuringuid ning valdkonna arengut mõjutavaid riiklikke arengudokumente (vt ptk 2.3). Materjalide valikul lähtuti nende ülevaatlikkusest, valdkonnaga seotusest ja tulevikumuutuste seostamisest tööjõu- või oskuste vajadusega. Uuringutest esile tulnud trende täpsustati ja täiendati ekspertide kaasabil.

Trendide mõju konkreetsetele põhikutsealade hõivele ja nendega seotud oskuste vajadusele käsitletakse põhjalikumalt peatükis 3.

Ehituse valdkonda mõjutab üha enam infotehnoloogiliste lahenduste pidev areng ja laialdasem kasutamine, mis aitab ehitusprotsesse paremini planeerida, jälgida ja hallata, pakkudes samal ajal ka võimalusi innovatsiooniks ja arenguks. Ehituse pika vaate strateegias aastani 2035 (Kliimaministeerium, 2021) on ühe olulise eesmärgina seatud innovaatiliste lahenduste kasutamine tootlikkuse ja kvaliteedi tõstmiseks ehituses. Ehitussektori digitaliseerituse uuringus (Arrak et al., 2024) leiti, et digitaliseerimise kiirendamisel on katsumuseks vähene teadlikkus digitaliseerimise võimalustest, kohati andmete puudus ja vähene integreeritus, sektori killustatus ning vajalike oskustega töötajate puudus. Ehituse digitaliseerimisel on peamised takistused ehitusregulatsioon ja keskkond, ehitusprotsesside juhtimine, spetsialistide ja oskustööliste (ümber)õpe ning hanke- ja tarneahela protsesside haldamine (Pikas, 2020).

E-ehituse visioonidokumendis (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2018) märgitakse, et ehitussektori suurim kitsaskoht digilahenduste juurutamisel on info liikumise, ühtsete aluste, kokkulepete ja IT-lahenduste puudumine. Üks oluline tegevus on siinjuures sektori tööprotsesside ja infovoogude tõhusamaks muutmine, mille tulemusena saaks kasvatada sektori lisandväärtust töötaja kohta. Ehituse digitaliseerimist suunatakse riiklikult näiteks ehituse e-hüppe rahastusprogrammi^{11 11} kaudu, millega toetatakse uudsete digilahenduste arendamist ja kasutuselevõttu, mis peaks muutma ehitussektori tulevikus tõhusamaks ja konkurentsivõimelisemaks, kiirendades tööde ja dokumentatsiooni haldust. Seejuures on oluline erinevate registrite (nt ehitisregistri, planeeringute registri) andmete ühildumine (Riigikantselei, 2019). Digitaalehituse klaster toetab ehitusettevõtteid tootlikkust tõstvate digilahendustega. Keskendutakse teadmispõhise ehituse arendamisele koostöös valdkonna juhtide ja spetsialistidega ning riigi ja omavalitsustega.^{12 12}

BIM^{13 13} ja ehitusinfo digitaliseerimine on arenenud kiiresti ja leiavad järjest suuremat kasutust, kuid ekspertide hinnangul on märkimisväärne osa BIM-i potentsiaalist siiski kasutamata. Põhjuseks on erinevate osapoolte (arhitektide, inseneride, tootjate) eraldiseisvad infomudelid, mis ei ühildu. Traditsioonilised joonestusoskused on asendunud suuresti digitaalse modelleerimise oskustega, kuid endiselt kasutatakse ehitusobjektidel ka paberil jooniseid, mis pärsib ehituses innovatsiooni ja terviklikku mudelipõhist lähenemist. Ekspertide hinnangul on mudelisse info sisestamise töö tehniline, mis võiks teatud osas liikuda projekteerijalt tehnikule. Ehitusinfo digitaliseerimine võib esialgu suurendada ressursikulu ja halduskoormust, kui andmed ei ühildu ja rakendused on keerulised. Samas võimaldavad digitaliseeritud andmekogud ja andmeanalüüs kiiremat juurdepääsu olulisele teabele, vähendades vigu, hõlbustades osapoolte vahelist suhtlust ning parandades ehitusprotsesside efektiivsust ja kvaliteeti.

Suurandmete kasutamine ja andmeanalüüs projekti juhtimises, kulude jälgimises ja ajagraafikute koostamises on laialdasem. Andmete automaatne kogumine annab efektiivsuse tööajas, võimaluse saada projekti seisust ülevaate igal ajahetkel, aga võimaldab ka näiteks hoone süsinikujalajälge^{14 14} hinnata. Ehitusandmete digitaliseerimine, standardiseerimine ja andmete kättesaadavaks tegemine muudab planeeringute koostamise ja ehitusprotsessid läbipaistvamaks ja tõhusamaks. E-ehituse platvorm ja 3D-digikaksik peaksid tulevikus parandama ehitise elukaarega seotud tegevusteks vajalike andmete kättesaadavust, liikumist ja kvaliteeti (Kliimaministeerium, 2024)^{15 15,} .

Ehituses levinud 3D-laserskaneerimine võimaldab objektidest ja ümbritsevast keskkonnast koguda lühikese ajaga suures mahus detailset infot, mida kasutatakse nii projekteerimisel, ehitusprotsessides kui ka iseliikuvate ehitusmasinate navigeerimisel. Teedeehituses kasutatakse mõõdistusandmeid näiteks masinate automaatjuhtimiseks, mis suurendab nii töö tõhusust kui ka kvaliteeti. Ehitusmasinate autonoomne kasutamine võimaldab opereerida korraga mitut masinat, vähendades seeläbi inimtööjõu vajadust ja suurendades operatsioonide täpsust.

Ehitussektoris nähakse tehisintellekti (AI) kasvavat mõju. Ekspertide sõnul aitab AI projekteerijatel kiiremini teha jooniseid ja ruumiplaane ning visualiseerida ideid, olles kasulik tehnilistes ja korduvates ülesannetes. AI oskuslik rakendamine võib ehitusprojektide elluviimist kiirendada ja optimeerida, mis võib anda konkurentsieelise. AI võib tulevikus aidata süsinikujalajälge vähendada, analüüsides andmeid ja leides ehitusprojektidele keskkonnasõbralikumaid lahendusi. AI kasutamine võib kasulikuks osutuda ka elamute renoveerimisel, sest arendatavad süsteemid suudavad paberil jooniseid lugeda ja nendest BIM-mudeleid luua. See aitab oluliselt aega ja kulusid säästa, võrreldes sellega, kui peaks renoveerimist vajavate hoonete projektdokumente käsitsi mudelitesse lisama (Ärileht, 2023).

Liit- ja virtuaalreaalsuse kasutamine aitab hõlpsamini tajuda projekteeritavat ruumi ja mastaape, võimaldades tulemusi enne ehitamist valideerida ning vähendades seeläbi seisakuid ja projekti hilinemist. Samuti võimaldab see reaalajas teavet kuvades probleeme kiiremini lahendada isegi objektist eemal olles. 3D-visualiseerimine annab parema ettekujutuse loodavatest sise- või väliruumi lahendustest.

Ehituses kasvab tehaselise ehitamise osa ning arvestades olemasoleva hoonefondi renoveerimisvajadust ja Eesti hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia^{16 16} eesmärke, suureneb standardlahenduste kasutamine veelgi. Tehaseline tootmine, mis hõlmab elementide ja moodulite valmistamist tehasetingimustes, vähendab ehitusobjektil tehtava töö mahtu ja inimressursiga seonduvaid riske. Arenemas on erinevatest materjalidest elementide tootmine ning tüüplahenduste laialdasem kasutamine tõhustab ka projekteerimist. Näiteks võimaldavad uued tehnikad ja eelnev tehaseline tootmine ehitada viadukte, sildasid ja tunneleid ilma pikaajalise liikluskatkestuseta, kus paljud elemendid on ette valmis toodetud ning ehitusobjektil monteeritakse need tervikuks (Ehitusuudised, 2023). Sellised tehnilised lahendused mitte ainult ei kiirenda ehitusprotsesse, vaid ka vähendavad nendega kaasnevat mõju ümbritsevale keskkonnale ja igapäevaelule.

Digitaliseerimine ja tootmistehnoloogia areneb kiiresti ka maju tootvates ja ehitatavates ettevõtetes üle maailma. Üha enam võetakse kasutusele robotliine ning digitaliseeritakse tootmisprotsesse, mis toob kaasa nii efektiivsuse kui tootlikkuse märgatava kasvu (Vilt, 2021). Robotite kasutamine on perspektiivne tehaselises ehituses, kuid platsiehituses see laialt levinud ei ole. Kuna üha rohkem ehitustöid liigub tehastesse, kasvab seal robotiseerimine teatud töölõikudes. Ehitusrobotid toetavad või asendavad inimest eelkõige füüsilistes ja korduvates ülesannetes, näiteks müüritöödes, betooni valamisel, pinnase ettevalmistamisel, ohtlikul ehitustegevusel (tööd kõrgustes või hoonete lammutamisel), kuid see ei kaota vajadust inimtööjõu järele. See vähendab vajadust teatud töödes füüsilise tööjõu järele, kuid suurendab nõudlust tehnikute ja inseneride järele, kes suudavad seadmeid seadistada, hallata ja hooldada. Ekspertide hinnangul järgmise kümne aasta jooksul hooneid Eestis 3D-printima ei hakata.

Ülemaailmsed kliimakokkulepped, energiatõhususe nõuded ja keskkonnasäästlikkus on muutunud olulisteks märksõnadeks, mis kujundavad ehitussektoris uut rohelist mõtteviisi. Eesmärk on elukeskkonna terviklik parandamine ja väiksem ökoloogiline jalajälg ehitise elukaare vältel. Projekteerimisel tuleb arvestada mitte üksnes algsete investeeringutega, vaid ehitise terve elukaarega, selle kestlikkuse, energiatõhususe ja keskkonnasäästlikkusega.

Ehituse valdkonnas tuleb arvestada ülemaailmsete kliimakokkulepetega, sh hoonete energiatõhususe miinimumnõuete ning sisekliima- ja renoveerimisnõuetega, et vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050 (Riigi Teataja, 2023). Ehituse valdkonda loetakse üheks suuremaks kasvuhoonegaaside õhkupaiskajaks. Ligikaudu 40% energia kogutarbest ning 36% kasvuhoonegaaside emissioonist on seotud ehitistega (Euroopa Liit, 2024). Ehituses tuleb vähendada süsiniku heitkoguseid ja energiatarbimist nii ehitusprotsessis kui ka hoonete eluea jooksul. Tulenevalt Euroopa roheleppest (Euroopa Liit, 2019) hoonete energiatõhususe parandamisel, tähendab see paremat soojapidavust ja nutikamaid energiajuhtimissüsteeme, samuti rohkem rohelisi energiaallikaid (tuule- ja päikesepargid).

Energiasäästlikkuse saavutamiseks on ekspertide hinnangul oluline rakendada elukaarepõhist lähenemist. Ehitise planeerimise ja projekteerimise etapis tuleb arvestada kestlikkusega, sh energiatõhususega (energia tarbimine, CO₂ sidumine), materjalide taaskasutuse ning hoolduskulude optimeerimise ja ökoloogilise jalajälje arvutustega. Süsinikujalajälje arvutamine on Eestis alles arenev valdkond. Loodava kliimakindla majanduse seaduse^{17 17} eelnõu järgi hakatakse süsinikujalajälje arvutusi nõudma 2025. aastast. Ehituse süsinikujalajälje hindamisprintsiipide rakendamise (Kalamees et al., 2021) uuringu raames töötati välja esialgne süsinikujalajälje arvutusmetoodika ning peagi avaldatakse hoonete süsinikujalajälje riiklik kalkulaator. Uuringu kohaselt suunatakse hoonete projekteerimisel, ehitamisel ja rahastamisel eelistama vähese süsinikuheitmega materjale ja lahendusi ning süsinikujalajälje hindamise praktika peaks suurendama teadlikkust ehitustööde kliimamõjust. Eelnevast lähtudes suureneb vajadus koolitada spetsialiste, kes oskavad kasutada vastavaid rakendusi ning analüüsida ja tõlgendada arvutustulemusi.

Rohe-eesmärkide saavutamine nõuab terviklikku lähenemist kogu ruumilise keskkonna kujundamisele. Elanike teadlikkus ja nõudmised elukeskkonna kvaliteedi suhtes samuti kasvavad. Linnaplaneerimisel on tähtis ehitiste ja liikuvuse kohandamine keskkonnamõjude vähendamiseks. (Gaub, 2019) Euroopa Liidu elurikkuse strateegias aastani 2030 (Euroopa Liit, 2020) nähakse ette meetmed elurikkuse säilitamiseks ja suurendamiseks linnades ning sätestatakse nõue linnaruumi haljastamiseks. Üleriigilise planeeringu „Eesti 2040“ alusuuringu (Sepp et al., 2023) järgi on rohepöördega seonduv üks olulisemaid mõjureid elukeskkonna kvaliteedi parandamisel. Ruumilise planeerimise roheline raamat (Rahandusministeerium, 2020) seab eesmärgiks saavutada kvaliteetne ruumilahendus pädeva planeerija juhtimisel. Kvaliteetse elukeskkonna arengukava alusuuring (Kliimaministeerium, 2024) toob keskkonnasäästliku ehituse ja hoonete energiatõhususe kõrval esile ka vajaduse keskkonnamõju vähendavate planeerimisviiside järele – näiteks sundliikumiste vähendamise, üksiku hoone kavandamise asemel kvartali või laiema piirkonna tervikliku lahendamise. Ekspertide hinnangul ei ole need planeerimismeetodid Eestis veel levinud. Samuti on välja toodud vajadus rajada kliimakindlaid ja energiasäästvaid ehitisi (nt passiivmajad, hoone disainis ilmakaarte suhtes orientatsiooniga arvestamine, kompaktsus).

Rohepoliitika eksperdirühma raportis (Riigikantselei, 2022) on kirjeldatud tõhusama planeerimise positiivseid mõjusid, näiteks eri transpordiviisidel liikuvuse paranemist, rohealade positiivset mõju vaimsele tervisele ja kuumasaarte vähenemisele linnades. Raportis soovitatakse välja arendada metoodikad ja digitööriistad kliima- ja elurikkuse mõjude (sh üle elukaare) hindamiseks planeeringutes ning suurendada kohalike omavalitsuste (edaspidi ka KOV) kompetentsust kestliku planeerimise vallas. Samuti soovitatakse töötada välja regulatiivsed instrumendid, mis võimaldaksid KOV-idel otseselt suunata ruumilist arengut ja soodustada väiksema süsinikujalajäljega otsuseid. Loodav Maa- ja Ruumiamet (MaRu) ühendab eri ametkondade maa- ja ruumiplaneerimise struktuuriüksused ühtseks tervikuks, et koondada maa- ja ruumivaldkonna kompetents ja andmed paremateks ruumiotsusteks, mis puudutavad maakasutuse, ehituse, planeeringute, arhitektuuri ja elukeskkonnaga seotud ülesandeid.^{18 18}

Euroopa rohelepe (Euroopa Liit, 2019) sätestab hoonete renoveerimislaine ning Euroopa Komisjon on seadnud eesmärgiks renoveerida 2030. aastaks 35 miljonit hoonet, et parandada energiatõhusust, sisekliimat ja kestlikkust. Üle poole Eesti hoonefondist valmis nõukogude ajal ning hinnanguliselt 80% praegustest hoonetest nii Eestis kui ka Euroopas on kasutuses ka 30 aasta pärast. Seepärast on vajalik suuremahuline rekonstrueerimine, et hoida elukeskkond ja praegused hooned kvaliteetsete ja elamisväärsetena ka tulevikus. Hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2020) järgi on eesmärk enne 2000. aastat Eestis ehitatud hooned 2050. aastaks energiasäästlikuks ja keskkonnasõbralikuks muuta. Eestis rekonstrueerimist vajavate hoonete kogupindala on 54 miljonit ruutmeetrit. Aastaks 2030 tuleb strateegias esitatud jaotuse alusel rekonstrueerida 22% hoonetest, aastaks 2040 64% ja 2025. aastaks 100% rekonstrueerimata hoonete pindalast (sh u 14 000 korterelamut). Samuti pööratakse strateegias tähelepanu vajadusele panustada tööjõu võimekusse ja oskuste arendamisse ning teadlikkuse suurendamisse, taastuvenergia seadmete kasutamisse, jäätmete vähendamisse ehituses ja fossiilkütustest loobumisse. (ibid.)

Renoveerimise suurim väljakutse on kortermajad, eriti nõukogudeaegsed elamupiirkonnad (Metspalu et al., 2023). Seni on renoveerimist eest vedanud ühistud ja see on toimunud hoonepõhiselt, kuid lisaväärtust saab luua kvartalipõhise renoveerimisega, mis annaks terviklikuma ja läbimõelduma lahenduse. Tuleks keskenduda hoonete mahulisele tervikrenoveerimisele, mis hõlmab lisaks hoonete soojustamisele hoonetevahelise avaliku ruumi ümberkujundamist ja uute funktsionaalsete ruumide lisamist (nt rõdud, liftid). Ambitsioonika plaani täitmiseks nähakse lahendusena tehases toodetavate tüüplahenduste loomist. Innovaatilised renoveerimislahendused, mis energiasäästu kõrval parandavad funktsionaalselt ka vanade tüüphoonete ruumikvaliteeti, võivad saada Eesti uueks ekspordiartikliks.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) uuringust, milles analüüsiti korterelamute renoveerimise tõhustamise võimalusi (Soonik et al., 2023), selgub, et ambitsioonika plaani elluviimiseks on vaja rohkem renoveerimisele keskendunud ehitajaid, projekteerijaid ja konsultante. Renoveerimistempo parandamiseks on oluline tõsta erinevate osapoolte pädevust, kvaliteedinõudeid ja -standardeid, et renoveeritavad hooned ja elukeskkond oleksid kvaliteetsed ja elamiseks atraktiivsed. Seejuures tuleb arvestada ligipääsetavuse, ühistranspordi ja sotsiaalteenustega (lasteaiad, koolid).

Suund keskkonnasäästlikumatele ehitusviisidele tingib ka keskkonnasäästlikumate ehitusmaterjalide kasutamise. Selleks, et vähendada ehituse keskkonnamõjusid, kasutatakse üha rohkem taaskasutatavaid materjale ja rohelisi energiaallikaid. Ressursside piiratuse tõttu on oluline leida jätkusuutlikke lahendusi, mistõttu saavad eelistatumaks kohalikud ja jäätmetest toodetud materjalid. Samas on tähtis arvestada kohalike ehitusmaavarade piiratud kättesaadavusega, sest need ei ole ammendamatud.

Ehitusmaterjalide valikul kasutatakse üha enam taastuva materjalina puitu ning üks suundumus on teadmistepõhine ja puitu väärindav ehitus. (Karo et al., 2028) Ekspertide hinnangul puitmajade ja puitkonstruktsioonide osakaal kindlasti kasvab, sest uued puitkonstruktsiooni lahendused on mitmekülgsema kasutusvõimalusega. Eeltoodetud puitelementide kasutamine parandab hoonete energiatõhusust rekonstrueerimisel. (Vilt, 2021)

Ringmajanduse põhimõtete järgimine on muutunud ka ehitussektoris uueks normiks. Ehitus- ja lammutusjäätmete taaskasutamine ja uute materjalitehnoloogiate rakendamine on üha levinum. Ka maastikukujundamisel lähtutakse keskkonna- ja materjalisäästlikkusest. Karmistuvad ehitusnormid ja -regulatsioonid toetavad jätkusuutlikumat ehitust ning suunavad sektorit innovaatiliste lahenduste poole. Riigi jäätmekavas 2023–2028 on Eesti seadnud eesmärgiks saavutada ehitus- ja lammutusjäätmete 40%-line ringlussevõtu tase aastaks 2028 (Keskkonnaportaal, 2024). Ehitus- ja lammutusjäätmete taaskasutus on Eestis suur, kuid materjalide ringlussevõtt vähene (Keskkonnaagentuur, 2024)^{, 19 19}. Ehitussektoris ei ole jäätmete vähendamine lammutamise või renoveerimise käigus prioriteediks seni olnud, vaid peamine rõhk on olnud objektide kiirel valmimisel ja madalatel kuludel, mitte ressursside paremal kasutamisel. Tulevikus soovitakse lammutamise asemel rohkem keskenduda materjalide demonteerimisele ja remonteerimisele ehk selektiivsele demontaažile. See tähendab, et ehitised juba projekteeritakse lihtsasti lahti võetavateks ja kasutatavad materjalid taaskasutatavateks. Sellised modulaarsed lahendused nõuavad arhitektidelt ja inseneridelt uutmoodi lähenemist, kus rõhk on ehituselementide ja materjalide korduvkasutamisel ning montaaži lihtsusel. Materjalide ringlusse võtmiseks on vaja luua hoonete kohta infokogum, kus kirjeldatakse materjalid, detailid, nende seisund ja kogus ning korduvkasutuse võimalus (Rüütelmann, 2023).

Ehitusjäätmeid saab edukalt taaskasutada näiteks teedeehituses täitematerjalina. Siiski on vaja panustada oskusteavet jäätmeressursi kasutamiseks pinnasetäitest kõrgemal väärtustasemel. Bituumeni asendamine muude sideainetega ja madalamate temperatuuride kasutamine vähendab samuti keskkonnajalajälge. Taristuehitajad on Transpordiametiga sõlminud süsiniku heitkoguste vähendamise tegevusi puudutava kokkuleppe aastani 2030, mis toob teehoidu keskkonnasäästlikumaid materjale ja lisab riigihangetesse keskkonnahoidlikkuse kriteeriume. (Ehitusuudised, 2023) Ekspertide sõnul piiravad ehitusmaterjalide ringlussevõttu liialt kitsendavad nõuded täitematerjalidele ja vananenud regulatsioonid.

Ehitamist ja ehituse valdkonna töötajate oskuste ja teadmiste arendamist suunavad mitmed EL-i regulatsioonid, Eesti riiklikud arengustrateegiad ning reguleeritud nõuded töötajate kvalifikatsioonile. Peatükis on toodud nendest valik. Lähiaastatel on lisandumas mitmeid uusi regulatsioone, mida tuleb ehituse valdkonnas töötamisel järgida.

• Planeerimisseaduse (Planeerimine, 2022) kohaselt peab planeerimisalase tegevuse korraldaja tagama, et planeeringu koostab asjakohase eriala kõrgharidusega ja piisava töökogemusega või vastava kutsega isik (edaspidi planeerija), arvestades planeeringu liiki ja eesmärki. Planeerimisseadus on muutmisel, millega muu hulgas soovitakse kiirendada planeerimisprotsessi ja toetada rohepoliitika eesmärke.
• Ehitusseadustik (Riigi Teataja, 2024) on ehituse valdkonna tööjõudu kõige otsesemalt mõjutav õigusakt, kus on esitatud kvalifikatsiooninõuded ehituse valdkonna vastutavatele spetsialistidele (insenerid, arhitektid, geodeedid, ehitusjuhid, tööjuhid). Kvalifikatsiooni tõendamine on reguleeritud määrusega „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine“ (Riigi Teataja, 2018). Sisulised kompetentsusnõuded kutse saamiseks on esitatud kutsestandardites^{20 20}.
• Vabariigi Valitsuse rohepoliitika (Vabariigi Valitsus, 2023) eesmärgid tulenevad Euroopa Liidu roheleppest (Euroopa Liit, 2012). Energiasäästlikkuse tagamiseks peavad liikmesriigid algatama renoveerimislaine, et muuta EL ressursitõhusaks, säilitada ja suurendada EL-i looduskapitali ning kaitsta elanike tervist ja heaolu keskkonnaga seotud ohtude ja mõjude eest. Eelnevast lähtudes peavad hooned ja taristu olema 30 aasta pärast jätkusuutlikult korraldatud, linnaruumid heitgaasivabad ja energia tulema loodussõbralikest lahendustest (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2023).
• EL-i üks eesmärke on saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, muu hulgas tuleb pakett „Eesmärk 55“ (Fit for 55) alusel kliimaneutraalsuse saavutamiseks vähendada süsiniku jalajälge. (Euroopa Liit, 2019, 2024)
• Hoone püstitamisel ja olulisel rekonstrueerimisel tuleb järgida energiatõhusust reguleerivaid õigusakte, sh hoonete energiatõhususe miinimumnõudeid (Riigi Teataja, 2019), hoonete sisekliima- ja renoveerimisnõudeid, hoone energiatõhususe arvutamise metoodikat ning nõudeid energiamärgise andmisele ja energiamärgisele (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2023).
• Ehitusplatsil on alates 2023. aasta oktoobrist kohustuslik töötajad registreerida. Ehitusettevõtjatel on kohustus registreerida suuremate ehitustööde korral ehitusplatsil viibivad töötajad ja nende tööaeg ning esitada vastavad andmed Maksu- ja Tolliametile. Muudatuse peamine eesmärk on vähendada ehitussektoris maksukahju ja tagada aus konkurents.^{21 21}

„Eesti 2035“ (Vabariigi Valitsus, 2021) strateegias on välja toodud, et ruumi ja liikuvuse planeerimisel on oluline tagada, et elukeskkond vastaks inimeste vajadustele, k.a ligipääsetavuse, kvaliteedi ja turvalisuse poolest, ning et praegused ja tulevikulahendused soodustaksid tervislikke ja kestlikke eluviise, näiteks vähendaks inimeste sõltuvust isiklikust sõiduautost, milleks on vaja luua vastav taristu. Üks seda eesmärki toetav projekt on Rail Balticu raudtee ehitamine^{22 22}, mis on kestlik transpordiühendus Euroopa Liiduga ning millega soovitakse tagada siinse piirkonna julgeolek ja vastupanuvõime. Rail Balticu põhitrassi hanked ja ehitustööd on ehitusturgu küll elavdamas, suurendades mulla-, pinnase-, vaia- ja betoonitööde mahtu, kuid mitte katendite ega asfalditootmise mahtu. Rail Balticu esimene etapp peaks valmima 2030. aastaks. Lisaks muldkehale ehitatakse raudtee aluskonstruktsioonid, rööbastee, sillad/viaduktid, ökoduktid ja juurdepääsuteed ning raudteetrass elektrifitseeritakse. Edaspidi jääb arendustegevusi vähemaks, kuid raudtee hooldus- ja remondivajadus püsib.

Üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ eesmärk on määrata kindlaks Eesti ruumiline struktuur, ruumikasutus ning ajakohased ruumilise arengu põhimõtted, suunised ja suundumused aastani 2050, sh julgeolek ja kliimamõjudega kohanemine. Planeering on valitsusasutuste ruumilise arengu otsuste alus (Vabariigi Valitsus, 2024).

Ruumilise planeerimise roheline raamat (Rahandusministeerium, 2020) sisaldab ettepanekuid nii planeerimispraktika kui ka planeerimissüsteemi parendamiseks. Rohelises raamatus on kirjeldatud valdkonna soovitud seisu, probleeme ja võimalikke parendusi. Muu hulgas tuuakse välja planeerijate rolli ja pädevuste ning planeeringumenetluste teemad.

Kvaliteetse elukeskkonna arengukava alusuuring (Kliimaministeerium, 2024) sätestab tervikliku ruumipoliitika kujundamise, et lahendada ruumiloome probleeme ja tulevasi väljakutseid riiklikus strateegilises planeerimises. Uuring tugineb „Eesti 2035“ strateegiale, rõhutades, et elukeskkonna areng peab arvestama ühiskonna vajadustega ja olema tõhusalt organiseeritud.

Ehituse pikas vaates 2035 (Kliimaministeerium, 2021) on seatud peamisteks eesmärkideks tõsta tootlikkust ja kvaliteeti innovatiivsete lahendustega. Ehitusotsused tuleb teha pikaajaliselt ja andmetele tuginedes, et tagada tasakaal ökoloogiliste ja majanduslike aspektide vahel ehitise kogu eluringi jooksul. Ehitusprotsessid peavad muutuma kiiremaks, kvaliteetsemaks ja läbipaistvamaks, kasutades nutikaid ja teedrajavaid lahendusi. Visiooniks on seatud, et ehitus on ühiskonnas hinnatud ja atraktiivne valdkond.

Ehituse pikas vaates on välja toodud ka sektorit vaevavad probleemid ja väljakutsed, mis vähendavad rahvusvahelist konkurentsivõimet, sh puudus kvalifitseeritud tööjõust ja sektori madal suutlikkus kvalifitseeritud töötajaid piisavalt väärtustada, millest tulenevalt ka madal tootlikkus. Kitsaskohad on veel vähene innovaatilisus, madal ekspordipotentsiaal ja sõltuvus majandustsüklitest. Ehituse protsessid on sageli ebaselged ja killustatud.

Rohepöörde tegevusplaan 2023–2025 (Vabariigi Valitsus, 2023) sätestab kolm peamist meedet, kuidas muuta ehitust keskkonnasäästlikumaks. Nendeks on sektori energiatarbimise vähendamine ja taastuvenergiaallikate laiem kasutamine, renoveerimise ja ringmajanduse edendamine ning ehituse suurem digitaliseerimine. Hoonete puhul on peatähelepanu elamufondi energiatõhusaks renoveerimise tempo kiirendamisel nii era- kui ka avalikus sektoris. Samuti on eesmärk juurutada elukaarepõhist lähenemist.

Rohetiigri ehituse teekaart 2040 (Rohetiiger, 2023) seab eesmärgiks ringmajandusliku ehitamise aastaks 2040. Eelistatakse olemasolevate hoonete kohandamist, renoveerimist ja ümberehitamist uute asemel, eriti linnakeskustes.

Eesti hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2023) seab eesmärgiks kõik enne 2000. aastat Eestis ehitatud hooned aastaks 2050 renoveerida. Väikeelamute rekonstrueerimistoetus (2024 RRF)^{23 23} toetab seda eesmärki, muutes hoonefondi energiatõhusaks. 2022. aastal algatatud LIFE IP BuildEST (Kliimaministeerium, 2023) programm aitab arendada ehitussektori võimekust suurte renoveerimisprojektide elluviimiseks. Projekt toetab strateegia eesmärkide saavutamist ning hoonete energiatõhususe ja kliimakindluse parandamist. Toetatakse kaugküttesüsteemide renoveerimist, uuendamist, taastuvallikatele üleviimist ning kohalikke omavalitsusi tuule- ja päikeseparkide ehitamisel ja arendamisel, et võimestada taastuvenergeetika arendamist.^{24 24} Muu hulgas annab toetusmeede KOV-idele võimaluse palgata spetsialist või osta sisse teenus tuuleenergeetika kasutuselevõtmist kavandava planeeringu, projekteerimistingimuste või ehitus- või kasutusloa kvaliteetsemaks koostamiseks ja kiiremaks menetlemiseks. (Kliimaministeerium, 2023)

Riigiteede teehoiukava (Transpordiamet, 2024) alusel antakse ülevaade teehoiu rahastamise alustest ja rakendatavatest teehoiu meetmetest Eesti riigiteedel. Riigiteede teehoiu rahavajaduse strateegilises analüüsis (Truu, 2019) tuuakse välja teede ehitamise (laiendamise) ja teedevõrgu säilitamise vajadused.

Geopoliitilise olukorra tõttu suurenevad kaitseotstarbelised ehitustööd ja investeeringud. Varjumise eelnõuga soovitakse kehtestada, et kõikidesse üle 1200 m² hoonetesse tuleb ehitada varjend. (Valner, 2024) Hoonete ja taristu rajamiseks saab Eesti NATO-st toetust, et rajada järgnevatel aastatel taristuprojekte, mille kulud on võimalik katta NATO julgeolekuinvesteeringute programmi (NSIP) vahenditest (Riigikaitseareng, 2024). Riigikaitse arengukava 2022–2031 (Riigikantselei, 2021) järgi planeeritakse muu hulgas renoveerida Ämari lennuväli ja ehitada sõja- ja katastroofimeditsiini keskus ning jätkatakse Kaitseväe harjutusalade, ladude ja Kaitseliidu staabi- ja tagalakeskuste ehitamist ja uuendamist (Kaitseministeerium, 2023).

Ehituse pikas vaates (Kliimaministeerium, 2021) on valdkonna peamised kitsaskohad järgmised: pikaajalise ja kontratsüklilise investeerimisplaani ning tellija põhimõtete puudumine, madal tootlikkus, vähene eksport ning innovatsiooni ja teadus-arendustegevuse vähesus. Nii siinses uuringus osalenud ekspertide hinnangul kui ka MKM-i tellitud ehituse tootlikkuse, lisandväärtuse ja majandusmõju analüüsis (Kask et al., 2018) on suurimate takistustena välja toodud kvalifitseeritud tööjõu puudus, tellija pädevus (targa tellija probleem), madala hinna kriteerium riigihangetes, kavandamisfaasi alahindamine, madal investeerimisvõimekus ja ekspordipotentsiaal ning piiratud andmebaasid.

Kvalifitseeritud tööjõu puuduse tõttu on kriitiline planeerimise kompetentsi ebapiisavus kohalikes omavalitsustes ja ministeeriumites. Paljudes omavalitsustes täidavad planeerija või arhitekti rolli teised spetsialistid, kellel vajalik erialane ettevalmistus puudub. Ekspertide hinnangul on 30% KOV-ides planeerimisspetsialist puudu. Planeeringute keerukus ja ülereguleeritus ning negatiivne kuvand (planeering on pigem keeldude, mitte arengut suunavate tingimuste kogum) pärsivad spetsialistide tööle asumist nii avalikus kui ka erasektoris ning kõrgkooli lõpetanud eelistavad töökohti teistel erialadel (Koppel, 2023). Omavalitsustes puudub planeerijal sageli võimalus oma teadmisi täiendada, jäädakse planeerimisseaduse keskseks ja formaalseks ega teki visioonirikast hoiakut terviklikust elukeskkonnast. Planeerimistöö tähtsust mõistetakse, aga ei hinnata piisavalt. Ruumilise planeerimise rohelises raamatus (Rahandusministeerium, 2020) tuuakse planeeringute koostamisel välja erinevaid probleeme, sh neid, mis puudutavad planeeringumenetlust ning planeerijate pädevust ja võtmerolli tähtsustamist ruumiotsustes.

Ehituses on madal tootlikkus, mille üks põhjus võib olla suur käsitsi töö tegemise osakaal, vähene automatiseeritus, ebatõhus ehituse juhtimine ja ehitusprojektide kohati ebapiisav kvaliteet, mis võib põhjustada tööde ümbertegemist. Ehitusprotsessid on killustunud, palju erinevaid etappe ja osapoolte rohkus muudab protsesside koordineerimise keeruliseks. Halvasti planeeritud ehitusprotsessid põhjustavad viivitusi ja ebaefektiivsust, ehitustöödel esineb sageli materjalide ja ressursside raiskamist. Kvalifitseeritud tööjõu puudus ja oskuste arendamine on ebapiisav, mis samuti töö kvaliteeti ja efektiivsust vähendab. Samuti võivad viivitusi põhjustada ilmastikutingimused. Tõhus ajakava koostamine ja ressursihaldus on kriitilise tähtsusega, kuid sageli alahinnatud.

Ehitushangetes eelistatakse sageli odavaimat pakkumist, mis ei taga alati parimat lahendust ega ehituskvaliteeti. See võib sundida värbama oskusteta töötajaid. Projekteerimisele ei anta piisavalt aega, mistõttu kannatab projekti kvaliteet. Efektiivseks ja kvaliteetseks projekteerimiseks tuleb planeerida piisavalt aega, määratleda selged lähteülesanded ning kaasata juba projekteerimisetapis asjakohased erialaspetsialistid, et projekt vastaks nõuetele ja tellija ootustele ning kõik osapooled saaksid oma ülesandeid korrektselt täita. Pärast hanke võitmist vajab ehitaja aega objekti ettevalmistamiseks, mida tihti ei võimaldata. Riik saab olla targa tellijana eeskujuks, näidates tõhusamate hangete korraldamise praktikat. Seda saab teha väärtuspõhiste hangete, integreeritud projekteerimise ja alliansslepingute^{25 25} kaudu, kus kõik osapooled (tellija, projekteerija, ehitaja) on kaasatud projekti algusest peale. Nii tagatakse parem koostöö, sidusus, efektiivsus ja kvaliteet. Hanketingimused peaksid toetama kvalifitseeritud tööjõu suuremat kasutamist, motiveerides ettevõtteid oma töötajaid koolitama, sh on tööandjate ootus, et osaliselt laieneksid nõuded ka oskustöötajate kvalifikatsioonile. Eksperdid rõhutasid tellijate koolitamise vajadust.

Positiivsena saab välja tuua, et tellijate teadlikkus on tõusnud ning järjest rohkem kasutatakse koostööpõhiseid hankeid, kus tellija-konsultandi-ehitaja koostöös valitakse sobivaim hankemudel, arvestades objekti erisusi. Hankimine ei lähtu üksnes madala hinna pritsiibist, vaid arvesse võetakse ka väärtust andvaid kriteeriume, näiteks väiksemat keskkonnamõju. Juhend „Kvalitatiivsed hindamise kriteeriumid. Juhend hankijale“ (Fels et al., 2024) suunab riigihangete korraldajaid arvestama senisest enam kvaliteedile tuginevaid väärtusi ja mitte lähtuma üksnes maksumusest.

Valdkonnas on kitsaskohana välja toodud, et avalikus sektoris töötades võib olla keeruline säilitada kutsetaset, näiteks arhitektidel ja ehitusinseneridel. Selle põhjus võib olla, et avalikus sektoris tehtavat tööd ei arvestata alati erialase töökogemusena, mida on vaja kutse taastõendamiseks. See võib viia selleni, et spetsialistid eelistavad töötada erasektoris, kus nende erialane kompetentsus ja kutse säilimine on paremini tagatud. Selle tagajärjel võib kannatada kogemuste vahetamine era- ja avaliku sektori vahel ning avalik sektor võib kaotada pädevad spetsialistid.

Ehituses on vähe innovatsiooni ja teadus-arendustegevust, sest inseneri- ja arhitektibüroodel on tihedate ja madala eelarvega projektide tõttu ajanappus. Tootlikkuse kasvu takistab ka kvalifitseeritud tööjõu puudus, kes arendaks ja juurutaks uudseid meetodeid (Must ja Aruväli, 2023). Lisaks on ekspertide hinnangul teadusarenduse toetamisel jäetud rakenduslikud projektid tähelepanuta.

Ehituseksport on vähene, mis on suuresti tingitud ettevõtete väiksusest, kel puuduvad ressursid ja võimekus välisturgudele laieneda (Kliimaministeerium, 2021). Eesti ehitusettevõtetel ei ole piisavalt kapitali ja töötajaid, et rahuldada suuremahulisi rahvusvahelisi projekte. Samuti puudub Eesti ettevõtetel sageli oskus end rahvusvaheliselt turundada ja müüa ning kogemus rahvusvaheliste projektide juhtimisel ja elluviimisel. See võib tekitada riske ja ebakindlust, mis takistab ekspordi kasvu. Ehitussektorit laiemalt vaadates on edukad eksportijad olnud tehasemaja tootjad (ettevõtete kogukäibest võib eksport moodustada isegi 95%) (Vilt, 2021). Peamiselt on eksporditud maju Põhjamaadesse, eelkõige Norrasse, Rootsi ja Soome, aga ka Saksamaale ja teistesse riikidesse.

Riiklik eesmärk on tõsta ruumilise keskkonna planeeringute koostamise ning planeerimisprotsesside kvaliteeti ja efektiivsust. Samuti suurendab planeerijate tööjõuvajadust rohepöörde eesmärkide täitmine (nt tuuleparkide planeeringud). KOV-ides töötavatest planeerimisspetsialistidest paljudel ruumilise keskkonna planeerimise erialane ettevalmistus puudub, mistõttu kannatab ruumialaste otsuste kvaliteet. Planeerijate töö keerukus on kasvanud ja muutunud komplekssemaks, mistõttu vajatakse väga heade planeerimiskompetentsidega töötajaid. Lisaks on üha enam vajalik maastikuarhitektide abi, et lõimida looduslikke ja tehnilisi elemente tänapäevaste haljastusprojektide kvaliteedi tõstmiseks.

Era- ja avaliku sektori planeerija kvalifikatsiooni tõendamise nõuded on erinevad. Avaliku sektori töötajatelt (nt omavalitsuste planeerijatelt) kutset ei nõuta. Erasektori planeerijatelt nõutakse riigihangetes kutsetunnistust, mis tõendab nende kompetentsust ja eeldab pidevat enesetäiendamist. Selline olukord tekitab erinevusi kompetentsuse hindamises. Ka avalikus sektoris töötavad planeerijad peavad olema väga heade planeerimisalaste teadmistega ning võiksid omada kutset. Ruumilise keskkonna kvaliteedi tagamiseks tuleks kõigilt planeerijatelt nõuda tõendatud kompetentsust, näiteks vajalike planeeringureferentside ja töökogemuse alusel. Uuringu ajal on kehtiva kutsetunnistusega 32 ruumilise keskkonna planeerijat, kellele lisanduvad arhitektid, maastikuarhitektid ja geograafid, kes võivad tegeleda planeerimisega, omamata planeerija kutset. Eksperdid soovitavad kaaluda nõuda avaliku sektori planeerijatelt kutsetunnistusi, et tõsta ruumilise keskkonna planeerimise kompetentsust, ning kutse andjal arvestada ruumilise keskkonna planeerija kompetentsuse hindamisel avalikus sektoris saadud planeeringute alase töökogemusega.

Peatükis käsitletakse uue tööjõu vajadust ehituse põhikutsealadel aastani 2032. Uuringu käigus koostati nii hõive- kui ka tööjõuvajaduse prognoos. Hõiveprognoos on tööjõuvajaduse prognoosi üks osa ning selle käigus hinnatakse põhikutsealadel hõivatute arvu muutumist prognoosiperioodil. Tööjõuvajaduse prognoosi põhjal saab öelda, kui palju on prognoosiperioodi jooksul või igal aastal valdkonna põhikutsealadele tööjõudu vaja. Esmalt antakse lühiülevaade ehituse valdkonnast üldiselt.

OSKA ehituse valdkond hõlmab tegevusalade klassifikaatorist^{26 26} tegevusalasid „Ehitus“ (F) ning „Arhitekti- ja inseneritegevused ning nendega seotud tehniline nõustamine“ (M711). Ehitus (tegevusala F) moodustas 2022. aastal Eesti kogumajanduse SKP-st 6,7%. Ehitusettevõtete arv on kümnendiga kasvanud kaks korda (üle 16 500 ettevõtte). Ehitamisega tegutsevad valdavalt alla kümne töötajaga mikroettevõtted, mille osakaal on tõusnud 93%-ni (hõlmavad 55% tegevusala töötajatest). Töötajate arvult suuremaid ettevõtteid on osakaalult rohkem rajatiste ehituses. Arhitekti- ja inseneritegevuse tegevusalal on üle 3300 ettevõtte, neist 96% on mikroettevõtted (hõlmab 66% tegevusala töötajatest).

Ehituse valdkond on tugevalt mõjutatud majanduse tsüklilisusest. Majanduskasvu perioodidel on ehitusturg aktiivne, kuid keerulisematel aegadel ehitusmahud vähenevad, mis tingib tööjõuvajaduse volatiilsuse. 2010. aasta majanduskriisi tulemusel langes ehitustöötajate arv 80 000 hõivatult alla 50 000-ni. Viimastel aastatel on ehituses hõivatute arv püsinud alla 60 000 (vt joonis 2). 2023. aastal töötas hoonete ehituses ja eriehitustöödes kummaski 41% ning rajatiste ehituses 18% ehituse tegevusalal töötajatest. Ehitusmaht on alates 2015. aastast kasvanud, kuid ehituses hõivatute osatähtsus Eesti majanduses on langenud kümnendiga 9,1%-lt 8,3%-le 2023. aastal.

Nagu kõiki majandussektoreid, on ka ehitust viimastel aastal raputanud mitmed järjestikused kriisid. Koroonapandeemia, tarneahelate katkemine, materjalide puudus ja hinnatõus, energiahindade ja intressimäärade tõus ning Ukraina sõda – kõik need on avaldanud oma mõju. Ehitusmaterjalide hinnad on mõnevõrra stabiliseerunud, kuid üldine majanduslik ebakindlus on nõudlust vähendanud. Ehitusmahuindeks oli 2024. aasta I kvartalis võrreldes 2021. aasta baastasemega 83,2 punkti. Nii on ehitussektori käekäiku varem suuresti takistanud suur tööjõupuudus asendunud vähemalt mõneks ajaks töötajate värbamise mõttes rahulikuma ajaga.

Lisaks mahtudele on muutunud ehitatavate objektide tüüp. Hoonete ehituses on 2021. aastast ehitusmahud vähenenud, kuid uute hoonete ehitamise vähenemist kompenseerib osalt rekonstrueerimistööde kasv. Kliimaeesmärkide saavutamiseks ja keskkonnamõjude vähendamiseks panustatakse riiklikult elamufondi rekonstrueerimisse (Laks, 2024). Pingestunud geopoliitiline olukord on suurendanud kaitseobjektide ehitamist. Rajatiste ehituses, kus põhitellija on riik, vähenevad teedeehituse mahud lähiaastatel märgatavalt. Riiklik teehoiukava näeb ette suurt teedeehitusmahtude langust, suunates aastatel 2024–2027 teehoidu 680,5 miljonit eurot^{27 27}, s.o arvutuslikult u 170 miljonit eurot aastas, millest teede säilitamiseks keskmiselt 115 miljonit eurot aastas. Seda on palju vähem, kui ainuüksi riigiteede olemasoleva seisukorra säilitamiseks ja seisundi mõningaseks parendamiseks vaja on (aastas vajataks 210 miljonit eurot) (Transpordiamet, 2024). Sarnane on olukord ka kohalike teedega, kus vahendeid teedevõrgu säilitamiseks on olnud suurusjärgus 170 miljonit eurot aastas, aga vajadus olemasoleva teede seisundi säilitamiseks on vähemalt 211 miljonit eurot aastas (Riigikantselei, 2021). Raudteede ehituses on parem seis tänu Rail Balticu projektidele, kus lisaks projekteerimisele on alustatud ehitustöödega. Rail Balticu ehitus annab tööd ka teedeinseneridele, mis leevendab teedeehituses vähenenud tellimusi. Rail Balticu Eesti osa ehitus läheb arvutuste kohaselt maksma üle kolme miljardi euro ja valmib 2030. aastaks.

Ehitussektori ettevõtted keskenduvad peamiselt siseturule ja ekspordi osakaal käibes on teiste majandusharudega võrreldes oluliselt väiksem. Siiski on varasematel aastatel koduturul nõudluse vähenedes sektori elujõulisust toetanud teenuste eksport naaberriikidesse. Peamised ekspordipartnerid ehitusteenuste vallas on olnud Põhjamaad, eelkõige Soome ja Rootsi. Viimastel aastatel on nende riikide majanduslik kehvem olukord mõjutanud ka Eesti ettevõtjaid. Ehitusteenuste eksport on olnud langustrendis alates 2019. aastast. 2023. aastal ulatus ehitusteenuste ekspordimaht üle 386 miljoni euro, millest 46% läks Soome ja 20% Rootsi. Inseneriteenuste eksport on alates 2021. aastast kasvanud, kuid arhitektuuriteenuste eksport on langustrendis. Tehase- ja puitmajade tootmine, mis kuulub laiemas mõttes ehituse alla ja on suunatud eksporditurgudele, vajab tööjõu mõttes sarnaste oskustega töötajaid. Kuid ka tehaselises tootmises on naaberturgude majanduse jahtumisega nõudlus märgatavalt langenud.

Ehitussektori tootlikkus Eestis on umbes 63% EL-i keskmisest. Eesmärk on Eestis jõuda EL-i keskmisele tasemele aastaks 2030 (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2021). Sektori efektiivsuse ja tootlikkuse tõstmiseks on vaja suuremat digitaliseerimist ja uute tehnoloogiate kasutuselevõttu. Samas loetakse ehitussektorit traditsiooniliseks ja tööjõumahukaks, kus innovatsiooni on vähe. Peamine takistus teadus- ja arendustegevusse investeerimisel on valdkonna killustatus, sest väikestel ja keskmistel ettevõtetel finantsilised vahendid puuduvad (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2021). Samuti on väikeettevõtete ekspordivõimekus madalam.

Lähiaastate võimalike suuremate mõjuritena nähakse Ukraina sõja lõppemist, mis võib kaasa tuua olulised hinna- ja tööjõuvajaduse muutused Euroopas^{28 28}. Eesti ehitajatel võib olla raskusi konkureerida suurte Euroopa ettevõtetega Ukraina turul, kuid potentsiaali nähakse arhitektuuri ja insenerlahendustes ning tehaselises tootmises. Tulevikuväljavaated hõlmavad digitaliseerimise jätkumist, energiatõhususe parandamist ja jätkusuutlikkuse suurendamist kogu ehitussektoris.

Järgnevalt antakse lühiülevaade ehituse põhikutsealadel põhitöökohana töötajate sotsiaaldemograafilistest näitajatest, tööjõu voolavusest ja palgatasemest. Praeguste hõivatute profiil on hõive- ja tööjõuvajaduse prognoosi kontekstis küllaltki oluline. Näiteks võimaldab vanuseline struktuur hinnata, kui palju vanuse tõttu ametist lahkuvaid töötajaid oleks lähitulevikus vaja uue tööjõuga asendada.

Enamik ehitussektori töötajatest on mehed. 2022. aastal oli hõivatutest vaid 7% naisi, mis on sama palju, kui eelmises OSKA ehituse uuringus (Lepik ja Uiboupin, 2017). Põhikutsealadest on naiste osakaal suurim planeerijate seas ning oskustöötajatest eristuvad naiste suurema osakaalu poolest viimistlejad (vt joonis 3).

Nagu eelmise OSKA ehituse uuringu ajal, oli ka 2022. aastal kõige rohkem 55-aastaseid või vanemaid töötajaid ehitusmasinate juhtide seas, koguni kolmandik (vt joonis 4). Juhtimisega tegelevate töötajate seas on aktiivsemas tööeas ehk 35–54-aastaseid keskmisest enam (kaks kolmandikku) ning noori suhteliselt vähem.

Hõivatute haridusjaotus viitab tavaliselt sellele, millist haridust ja milliseid oskusi tööturule sisenejalt eeldatakse. Kõrgharidusega töötajate osakaal on ootuspäraselt suurem juhtide ja spetsialistide seas. Siiski on ehituses juhtidest pooled kutsehariduse või ainult üldharidusega, st põhikutseala hõlmab nii kõrgharidusega ehitusjuhte kui ka oskustöö tasemelt välja kasvanud töökogemusega juhte. Tööjuhid vajavad lisaks juhtimisalastele oskustele väga häid ehitusalaseid teadmisi ja oskusi. Seda kinnitab tööjuhtide seas oskustöötajatest väiksem üldharidusega töötajate osakaal. Lisaks alustavad kõrghariduse omandanud tulevased objekti- ja projektijuhid oma töökarjääri sageli just tööjuhina. Oskustöötajatest koguni 40%-l on ainult üldharidus ja 46%-l kutseharidus^{29 29}. Võrdluseks, EL-i riikides keskmiselt^{30 30} oli 66%-l ehituse oskustöötajatest kutseharidus (Cedefop, 2023). Nendest oskustöötajatest, kelle kohta on TÖR-i andmetes detailsem haridusinfo, on ligi pooled lõpetanud arhitektuuri ja ehituse õppesuuna (46%), ligi veerand tehnikaalade õppesuuna, 7% tootmise ja töötlemise ning ülejäänud (ligi veerand) mõne muu õppesuuna.

Järgnevalt on vaadatud põhikutsealade töötajate omandatud tasemehariduse vastavust töö sisule OSKA haridusvõtme^{31 31} järgi. Arvestama peab, et andmed ei kirjelda kogu valdkonna töötajate hariduslikku tausta, sest enne 2006. aastat lõpetanute, välismaal omandatud ja välistöötajate hariduse kohta haridusandmed puuduvad. Samuti ei ole võimalik õpitud eriala seost tööga hinnata üldharidusega töötajate puhul, sest nad ei ole omandanud erialast tasemeharidust. Andmete tõlgendamisel peab ka silmas pidama, et seose puudumine hariduse ja ameti vahel haridusvõtme järgi ei pruugi väljendada oskuste ja teadmiste tegelikku vastavust töökohaga, sest tööalaseid oskusi omandatakse ka näiteks koolitustel ja töökogemusega ning isik võib olla omandanud rohkem kui ühe eriala. Samuti ei pruugi kõigis ametites olla ühtset selget õpiteed, mida on keerulisem haridusvõtmega määratleda. OSKA haridusvõtme alusel võib üldistatult öelda, et mitte-erialase haridusega töötajaid on rohkem oskustöötajate seas (vt joonis 6).

³²

Tööjõu puudusel kasutatakse ehituses ühe lahendusena välistööjõudu. TÖR-i andmete alusel oli 2022. aastal ehituse põhikutsealadel hõivatutest koguni 14% välistöötajad^{33 33}, kuid kutsealati on välistööjõu osakaal väga erinev (vt joonis 7). Oskus- ja lihttöötajatest moodustab välistööjõud koguni viiendiku. Oskustöötajate võrdluses on vähem välistöötajaid katuseehitajate ja ehitusmasinajuhtide seas. Märkimisväärne osa tööst tehti välistöötajatega konstruktsioonide ehituses ning viimistlustöödel (eriti krohvimisel). Seejuures peab arvestama, et TÖR-i andmetes ei kajastu teistest riikidest Eestisse lähetatud töötajad, kelle hulk võib liht- ja oskustöötajate seas olla hinnanguliselt märkimisväärne. Ehituses esineb ka seadusliku loata töötajaid (Murov, 2023).

Lisaks välistööjõule on täiendavat tööjõudu lisandunud Eestisse (tagasi) pöördunud töötajatena. 2022. aastal oli kõikidest põhikutsealadel hõivatutest umbes 1% neid, kellel oli viimase kahe aasta jooksul toimunud rändesündmus ja kelle sünniriik on Eesti (vt joonis 7).

³⁴

Põhikutsealadel hõivatute töökohtade regionaalne paiknemine sarnaneb Eesti töötajaskonna keskmisega (vt joonis 8). Arvuliselt töötab üle poole põhikutsealadel hõivatutest Põhja-Eestis ning veerand Lõuna-Eestis. Samades piirkondades tehti ka valdav osa ehitustöödest. Kuigi ehituse valdkond pakub töötamisvõimalusi üle Eesti keskmisega sarnaselt, on juhtide ja spetsialistide põhikutselade töötajaid Põhja-Eestis, sh Harjumaal, keskmisest enam. Eriti suurt Harjumaale kontsentreerumist näitavad andmed arhitektidel ja sisearhitektidel. Ehitustöötajad töötavad sageli välisriikides^{35 35}. TÖR-i andmestik ei võimalda teada saada, kui palju Eestist pärit ehitajaid välisriikides töötas, sest neist enamik Eestis palgasaajad ei ole, mistõttu registris ei kajastu. TÖR-is registreeritud^{36 36} ehituse põhikutsealade töötajatest töötas 2022. aastal 2,6% välismaal, kellest neli viiendikku Soomes ja 13% Rootsis.

³⁷

Kõrgema keskmise töötasuga on insenerid, tööjuhid, ruumilise keskkonna planeerijad ja juhid ehituses (vt joonis 9). Spetsialistidest on ainsana keskmisest madalam töötasu sise- ja maastikuarhitektidel. Madalamat töötasu saavad põhikutsealadest viimistlejad, kelle palk on Eesti keskmisest veerandi võrra madalam. Siinjuures peab arvestama, et töötasu hõlmab ainult palgatöötajate töötasusid – ettevõtlustulu andmetes ei kajastu, mistõttu võib töötajate tegelik sissetulek suurem olla.

Andmestikust saab vaadata, kuidas mõjutab omandatud haridus töötasu. Selleks, et töökogemusest tulenev positiivne mõju palgale kõrvale jätta, vaadeldi viimase kuue aasta lõpetajaid. Seejuures peab arvestama, et kitsamates lõigetes (nt lõpetatud õppekavarühma (ÕKR) ja põhikutsealade vaates) jääb andmestikus kirjeid väheseks, mistõttu on välja toodud vaid üldisemad tulemused. Võrreldes töötasusid ehituse oskustöötajatel, kes on omandanud kutsehariduse^{38 38}, ja neil, kellel on ainult üldharidus, siis keskmiselt saavad viimased 6% võrra vähem palka. Üldpildis ei anna oskustöötajatele ehitusalane kutseharidus muu kutsehariduse omandanute ees palgaeelist – palga vahe on 3% viimaste kasuks. Kindlasti tuleb siinjuures arvestada, et erinevatel põhikutsealadel ja konkreetse töötaja tasemel on erinevusi. Selline olukord viitab pigem sellele, et muu (eelkõige tehnilise) kutsehariduse taustaga töötajate oskused on ehituses hinnatud ning nad on eelistatumad töötajad kui need, kellel ei ole mingisugust kutseharidust. Ehituse oskustöötajate seas on palju välistöötajaid – nende töötasu on võrreldes kohalike töötajatega sõltuvalt põhikutsealast kas sama suur või mõnevõrra madalam (5–7% võrra). Juhtidel ja spetsialistidel annab erialase tasemehariduse omamine suurema palgaboonuse – sõltuvalt põhikutsealast võib näiteks üldharidusega ja kõrgharidusega töötajate keskmine töötasu erineda keskmiselt 30% võrra.

Töötasu suuruse üks oluline mõjutaja on töökogemus, mis tavaliselt töötasu suurendab (Murasov, 2024). Selleks, et tuua keskmiste töötasude kõrvale võrdlusena välja teenitud kõrgemad töötasud, vaadati järgnevalt kogu olemasolevat andmestikku, st nii värskeid koolilõpetanuid kui ka tööturul pikemalt töötanuid. Nii on näiteks 90-protsentiilis keskmine töötasu juhtidel ligi 4000 eurot, inseneridel ligi 3400, tööjuhtidel ligi 3300 ning oskustöötajatel üle 2100 euro. Seejuures tuleb arvestada, et andmetes ei kajastu ettevõtlusest saadav tulu ning ehitussektoris esineb ümbrikupalga maksmist teistest valdkondadest rohkem (Maksu- ja Tolliamet, 2023), mistõttu töötajate tegelik sissetulek on tõenäoliselt suurem.

Ümbrikupalga maksmine ja ka illegaalse tööjõu kasutamine on olnud ehitussektoris aastaid probleemiks. MTA on ümbrikupalga maksmisest tulenevat maksukahju ehitussektorist hinnanud aastas üle 20 miljoni euro. Ausa konkurentsi ja ümbrikupalga vähendamiseks kehtestati nõue ehitusettevõtetel elektrooniliselt registreerida^{39 39} suuremad ehitusobjektid, töövõtuahel ning objektile lubatud töötajad. (Maksu- ja Tolliamet, 2023) Riiklikult on illegaalse töötamise vähendamiseks ja töötajate õiguste kaitseks rakendatud erinevaid seadusandlikke nõudeid, tehakse ettevõtetele järelevalvet ning pakutakse töötajatele näiteks tasuta nõustamisteenust. (Murov, 2023)

TÖR-i andmestik võimaldab hinnata ka tööjõu liikumist. Samuti analüüsiti nii põhikutsealadelt sisse- kui ka väljaliikumist aastatel 2021 ja 2022 (vt joonis 10). Sissevoolavus tähendab, et inimene ei töötanud eelmisel aastal sellel põhikutsealal – ta töötas mõnel muul ametikohal või ei olnud mingil põhjusel tööturul hõivatud. Väljavoolavus tähendab, et inimene kas asus tööle teisele ametile, siirdus välismaale või lõpetas üldse töötamise. Joonis ei kajastata voolavust ühe põhikutseala piires, st olukordi, kui inimene asus tööle täpselt samale positsioonile mõnes teises ettevõttes. Seega võib tööandjate tunnetatud voolavus olla suurem.

Ehituse oskustöötajate voolavus on väga suur. 2021. aastal ehituse oskustöötajate põhikutsealadel töötanutest 31% ei töötanud 2022. aastal samal põhikutsealal ja 24% ei töötanud valdkonnas (st mitte ühelgi ehituse põhikutsealal). Võrdluseks, põllumajandustöötajate seas oli see näitaja 29% (Krusell ja Pihl, 2022). Juhtide ja spetsialistide seas on töötajaskond vähem liikuv. Keskmiselt ei töötanud 2022. aastal eelneva aastaga võrreldes samal põhikutsealal 14% juhtidest ja spetsialistidest ning 9% ei töötanud ühelgi põhikutsealal.

Peamised ametialagrupid^{40 40}, kust on ehituse oskustöötaja põhikutsealale eelneval aastal tööle tuldud, on metalltoodete ja -konstruktsioonide valmistajad, tootmise ja kaubanduse lihttöötajad, korrashoiu jm puhastuse töötajad, puittoodete ja konstruktsioonide valmistajad, masinate ja seadmete tehnikud, mehhatroonikud, maismaa transpordi töötajad, taime-, looma- ja kalakasvatajad, muud lihttöötajad ning müüjad. Samad ametialagrupid tulevad esile ka ehituse oskustöölt lahkunute ametialagruppide nimekirjas. Oskustöötajate põhikutsealadele tööle tulnutest on peamiselt tuldud järgmistelt tegevusaladelt: töötlev tööstus (29%), ehitusest mõnelt teiselt ametialalt (21%), haldus- ja abitegevused (11%), hulgi- ja jaekaubandus ning mootorsõidukite ja mootorrataste hooldus ja remont (11%).

Kõrgharidusega juhtide ja spetsialistide põhikutsealade töötajate eelnev ametiala on sagedamini olnud mõnes järgmises ametialagrupis: insenerid tööstuses, erinevate valdkondade juhid, müügijuhid ja -spetsialistid, administratiivtöö spetsialistid, juhtimisnõustajad ja -analüütikud, masinate ja seadmete tehnikud, mehhatroonikud ja elektrikud, müüjad, ehitusinsenerid ja -spetsialistid, avalikud teenistujad, kinnisvarateenuste spetsialistid ja juhid. Kõrgharidusega juhtide ja spetsialistide põhikutsealade töökohtadele on peamiselt tuldud ehitusest muult ametialalt, mis ei ole põhikutseala (22%), töötlevast tööstusest (17%), avalikust haldusest (10%), kutse-, teadus- ja tehnikaalasest tegevusest (10%), hulgi- ja jaekaubandusest ning mootorsõidukite ja mootorrataste remondist (10%).

Suur oskustöötajate voolavus on ehitussektorile iseloomulik ka teistes riikides. Ehitussektori tööjõu voolavust soodustavad ajutised töölepingud, töö hooajalisus, ebastabiilsed töötingimused ja füüsiline koormus koormus (Cedefop, 2024). Euroopa ehitussektori analüüsis (Euroopa Liit, 2020) on välja toodud, et nõudluse väiksema prognoositavuse tõttu kasutavad paljud ettevõtted oma personalistrateegias ajutise tööjõu mudelit, mis omakorda ei motiveeri investeerima töötajatesse.

Hõivatute arvu prognoositud muutust mõjutab lisaks majanduskonjunktuurile eelkirjeldatud trendide ja suundumuste kombinatsioon. Trendi mõju võib tööhõivet nii suurendada, vähendada kui ka eri suunaga mõjude korral üksteist tasakaalustada. Samuti võib trendi mõju avalduda pigem töö sisus ja oskuste vajaduses, mitte niivõrd hõivatute arvu muutuses (vt ka ptk 2).

Nagu prognoose üldiselt, tuleb ka siinset tõlgendada kui oodatavate tööturumuutuste suunanäitajat. OSKA uuringud vaatavad pikemaajalisi muutusi tööturul. Äärmuslikke kriisiolukordi ei ole võimalik ette näha. Samuti on keeruline prognoosida kriiside mõju ulatust ja kestust. Üleilmsete sündmuste tugevat mõju kõikidele majandussektoritele on näidanud nii koroonapandeemiast põhjustatud ülemaailmne kriis kui ka käimasolev sõda Ukrainas. Ehitussektorit mõjutavad ka poliitilised otsused ja üldine majanduse käekäik. Sellise ebaselguse korral tuleb siinse tööjõuvajaduse prognoosi puhul arvestada tavapärasest suurema määramatusega. Hõiveprognoosi koostamisel võeti arvesse uuringu käigus tehtud eksperdiintervjuusid, VEK-i ja juhtrühmade hinnanguid (vt lisa 1), valdkonna arengutrende, seniseid muutusi tööturul ja majanduses, arengukavu ning uuringuid (vt ptk-d 1–2).

OSKA ehituse valdkonna tööhõiveprognoos rajaneb järgmistel üldistel eeldustel:

• Eesti rahvastik vananeb.
• Tööealise elanikkonna osakaal langeb, kuid hilisemas eas jäädakse tööturule pikemalt. Kasvab ümber- ja täiendusõppes osalemine, mis võimaldab tööturul kiiremat ümberorienteerumist.
• Kasvab konkurents vaba tööjõu järele, sh rahvusvaheline.
• Digitaliseerimine ja automatiseerimine jätkuvad tõenäoliselt kiirenevas tempos.
• Rahvusvahelistumine jätkub. COVID-19 ja Venemaa-Ukraina sõjast tingitud tarneahelate muutused püsivad.
• Teatud ametitel on välistööjõu kasutamine sagedane ega vähene ilmselt ka tulevikus.
• Rahvusvahelisest konkurentsist tingituna toimub aeglane liikumine kõrgema tootlikkuse ja suurema lisandväärtusega ning väärtusahelas kõrgemal asetseva ettevõtluse suunas.
• Majanduskasvu osas lähtutakse nn konservatiivsest stsenaariumist. Majandusanalüüsid prognoosivad Eesti majanduskasvu taastumist alates 2025. aastast (Eesti Pank, 2024), (Euroopa Liit, 2024), (Euroopa Liit, 2024). Eeldatakse, et pärast madalseisu elavneb ehitussektor 2026. aastal.

Ehituse tsüklilisust püütakse prognoosimisel arvesse võtta sel määral, et prognoos koostatakse keskmise turuolukorra järgi, jättes kõrvale kriisi ja majanduse ülekuumenemise perioodid. Üks prognoosi eeldus on, et ehitusmahud on kümne aasta pärast vähemalt samal tasemel 2022. aastaga. Prognoosis on eeldatud, et kriisieelsed strateegilised eksporditurud (puitmajatehaste ja ehitusteenuste eksport) taastuvad ja neile võivad lisanduda uued sihtturud elamufondi puudujäägi suurenemise tõttu Euroopas. Kiirenev vana elamufondi renoveerimislaine nõuab täiendavaid ressursse kõigi ehitusala töötajate järele nii kodu- kui ka välisturgudel.

Valdkonna vajadus uue tööjõu järele sõltub peamiselt kahest tegurist: töökohtade arvu muutusest tingitud kasvu- või kahanemisvajadusest ja vanuse tõttu tööturult lahkuvate töötajate asendusvajadusest. Kui põhikutsealal hõive kasvab, on pensionile siirduvate töötajate asendamiseks vaja juurde rohkem uut tööjõudu. Kui põhikutsealal hõive kahaneb, ei ole aga kõiki pensionile siirdujaid vaja uute töötajatega asendada ja uue tööjõu vajadus on selle võrra väiksem. Asendusvajaduse hindamisel kasutati OSKA andmemudeli^{41 41} asendusvajadust puudutavaid arvutusi. Selleks lähtuti põhikutsealade töötajate vanusestruktuurist ja hõivatute tegelikust pensionile jäämise vanusest.

Uue tööjõu vajaduse puhul hinnatakse, kui palju oleks valdkonda tööjõudu juurde vaja tasemeõppe lõpetajatena, sest osa tööjõu ettevalmistusest võib toimuda täienduskoolituste kaudu. Tööandjate seisukohalt võib töötajate voolavuse tõttu (vt ptk 3.2) olla ametialade ja majandussektorite vahel töötajate värbamisvajadus suurem kui asendus- ning kasvu- ja kahanemisvajadusest tingitud tööjõuvajadus. Seetõttu võib mõnel juhul tööandjate tunnetatud tööjõupuudus olla märkimisväärne, isegi kui tööturule lisanduvate uute töötajate vajadus on väike. Uue tööjõu vajaduse arvutustes ei ole voolavusega arvestatud, sest kuigi töötajad vahetavad töökohti, on tööturul vastavate oskustega tööjõud olemas ning neid ei ole vaja koolitada tasemeõppes. Samas peab silmas pidama, et voolavuse mõju võib mõnedel ametialadel olla väga suur (nt ehituse oskustöötajate seas, vt ptk 3.2), kui töötajad lahkuvad teisele tööle, kus töötasu ja -tingimused on konkurentsivõimelisemad.

OSKA prognoosi kohaselt püsib hõivatute arv ehituse valdkonna põhikutsealadel kümne aasta pärast tervikuna ligikaudu sama (vt tabel 2). Põhikutsealati on aga muutused hõivatute arvus erinevad. Asendus- ja kasvuvajadusest tulenevalt vajatakse ehituse põhikutsealadele kokku igal aastal umbes 860 uut töötajat, kellest tasemeõppe lõpetajaid võiks olla umbes 740. Tasemeõppe lõpetajatest üle veerandi vajatakse kõrgharidusest ning ligi kolmveerand kutseharidusest. Suurema osa põhikutsealade uue tööjõu vajadusest moodustab tööturult lahkuvate töötajate asendamise vajadus. Juhtide ja spetsialistide töökohtade puhul on ootus, et tasemeõppe lõpetajad katavad kogu tööjõuvajaduse. Kuid kõiki oskustöötajaid ei ole vaja tingimata õpetada tasemeõppes – hinnanguliselt võiks uuest tööjõust viiendik tulla täiendus- ja ümberõppe kaudu.

⁴², ⁴³

Juhtidena hõivatute arv on prognoosi järgi kümne aasta pärast sama, kuid juurde vajatakse häid projekteerimise projektijuhte, et tõsta projekteerimise juhtimise kvaliteeti. Ehitusplatsil sobivad juhtima rakenduskõrgharidusega objekti- ja projektijuhid, kuid praktikas kiputakse kohati liialt nõudma magistrikraadi, mis tööjõu kättesaadavust kitsendab.

Inseneride hõive jääb tervikvaates samaks, kuid kasvab sisekliima ja veetehnika inseneride ning geotehnikainseneride vajadus. Sisekliima- ja veetehnika inseneride hõive kasv tuleneb keskkonnasäästlikkuse ja kliimakindluse eesmärkidest, näiteks kõrgemad välistemperatuurid suurendavad jahutuse vajadust, liigsed sademeveed vajavad ärajuhtimist, hooned ja välisvõrgud rekonstrueerimist ning hooned peavad olema energiatõhusad. Ehitusinseneride hõive jääb samuti samaks, kuid puitkonstruktsioonide alal vajadus kasvab.

Teedeehituses on riik põhitellijana lähiaastate vahendeid oluliselt vähendanud. Kuna eelarveperiood ei kata kogu prognoosiperioodi, eeldatakse, et teehoiu alarahastamine ei kesta pikalt ning prognoosiperioodi teises pooles ehitusmahud taastuvad. Kui teedeehituse maht püsib järgmise kümnendi teises pooles samal tasemel kui eelnenud aastatel, jääb teedeinseneride hõive samaks. Taristuehituses tuleb arvestada hooajalisusega, mis mõjutab seda valdkonda rohkem kui hoonete ehitust – tegevusi ei saa sünkroniseerida ega masinaid ristkasutada. Tööturg ootab proportsionaalselt rohkem rakenduskõrgharidusega teedeinsenere.

Digitaliseerimine ja AI aitavad inseneride tööd pikemas perspektiivis tõhustada, kuid esialgu jääb töömaht suureks (keerukamad konstruktsioonid, mudeldamine, ehitusinfo tohutu kasv, arvutusvajaduse suurenemine ja detailsemad joonised suurendavad projekteerimise töömahtu). Standardlahendused võimaldavad parandada projekteerimise efektiivsust. Projekteerimisel saavad insenere aidata mudeltehnikud, kellel piisab rakenduskõrgharidusest, ning neid võiks olla senisest rohkem.

Arhitektide hõive jääb samaks. Standardlahenduste, tüüpprojektide ja tehases toodetavate majade laiem kasutamine vähendab vajadust unikaalsete arhitektuursete lahenduste järele, teisalt suureneb tähelepanu ehituse kavandamisele, energiatõhususe nõuetele, projektide kvaliteedile, uute materjalide kasutamisele ja koostööle erinevate ehitusprotsessi osapooltega. Projektimuudatusi vajavad ka tehasemajad ning samuti peab arhitekte kaasama rekonstrueerimistöödele. AI mõjutab arhitektide tööd, näiteks erinevate simulatsioonide ja projektimuudatuste tegemisel, kuid selle täpne mõju ulatus ei ole veel teada.

Sisearhitektide hõivatute arv püsib stabiilsena. Ringmajanduse jm keskkonnasäästliku mõtteviisi muutus mõjutab ka sisearhitektide tööd, suunates rohkem tähelepanu heale siseruumile, keskkonnasäästlikkusele, looduslikele, kohalikele ja korduvkasutatavatele materjalidele, ruumi funktsionaalsusele, valgusele ja kvaliteedile.

Maastikuarhitektide hõive kasvab märgatavalt tänu suuremale tähelepanule kvaliteetsele elukeskkonnale ja vajadusele tulla toime kliimamuutustest tulenevate probleemidega, sh elurikkuse kaoga. Kliimakindluse tõstmiseks on vaja kaasata maastikuarhitekte, kes ühendavad erinevate spetsialistide tööd maastikuarhitektuursetesse lahendustesse. Eriti suur vajadus on magistrikraadiga maastikuarhitektide järele. Kohalikes omavalitsustes tuleb tõsta maastikuarhitektuuri alast kompetentsust ja kaasata maastikuarhitekte ruumiotsuste tegemisel. Ehitusmudelites roheluse teemasid veel ei käsitleta, kuid vajadus eri projektide ja distsipliinide sidumiseks mudelis on olemas. AI aitab lähiaastatel tõenäoliselt andmekogumisel ja lahendusvariantide pakkumisel, kuid otsused teeb siiski inimene.

Ruumilise keskkonna planeerijate hõive kasvab samuti märgatavalt. Nõudlus kvaliteetse planeerimise järele on väga suur, kuid planeerimisprotsesside elluviimine võtab palju aega. Planeerijate töökoormust saaks vähendada menetluste ühtlustamise ja tehnilise info koondamisega planeeringute andmekogusse ning mudelplaneerimisega, näiteks AI abil. Suur osa tööst hõlmab kaalutlusotsuseid ja inimestega suhtlemist, mida tehnoloogia ei asenda. Probleemiks on kohalike omavalitsuste planeerijate oskuste ebaühtlane tase ja täitmata ametikohad riigiasutustes, ettevõtetes ja omavalitsustes. Puudus on komplekssemate planeeringute tegijatest. Kiirete muutuste tõttu tuleb vananenud planeeringute asemel koostada uued, muutunud vajadusi arvetavad planeeringud, tagades, et planeeringuprotsess on kvaliteetne ja kiire. Uus valdkond planeeringutes on roheenergeetika (nt tuule- ja päikesepargid), kus oluliselt tõstavad töömahtu kavandatavad tuulepargid. Poliitilised otsused mõjutavad ruumilise keskkonna planeerijate töömahtu, näiteks tuuleparkide, maavarade planeeringute ja liikuvuse teemad. Ka maastikuarhitektid ja arhitektid on oma töös sageli planeeringutega seotud^{44 44} või töötavadki planeerijatena, st osa planeerimisega seotud töömahust langeb nende kutsealade esindajatele.

Geodeetide vajadus püsib stabiilsena, kuid töö sisu on muutunud veelgi tehnilisemaks. Tehnoloogia aitab tööde kvaliteeti tõsta ja kasvab töödeldav andmemaht, mistõttu vajatakse üha enam tippspetsialistidest geodeete.

Hooneautomaatikute vajadus kasvab keskkonnasäästlikkuse, kasutusmugavuse ja kulude kokkuhoiu tõttu. Hoonete energiatõhususe nõuded karmistuvad ning tehnosüsteemid muutuvad keerukamaks. Kui suured büroohooned vajavad juba praegu automaatikat, siis üha enam kasutatakse hooneautomaatika lahendusi ka väiksemates hoonetes ja eramutes. Erinevate süsteemide koostoime muutub keerukamaks ning programmeerimise osatähtsus suureneb. Selle tulemusena suureneb ka hooneautomaatikasüsteemide hoolduse vajadus.

Tööjuhtide hõivatute arvule prognoositakse väikest kasvu. Tegemist on väga olulise ametiga ehitusplatsil ehitustööde korraldamisel ja kvaliteedi tagamisel, eriti kuna oskustöötajate seas on palju erialase väljaõppeta töötajaid. Tööjuhi tähtsus suureneb veelgi rohkema välistööjõu kasutamisel. Seetõttu on väga oluline ka tööjuhtide enda kvalifikatsioon ning ehituses tõhususe tõstmiseks on vaja rohkem erialase väljaõppega tööjuhte.

Konstruktsioonide ehitajate ametialadel hõivatute arv püsib kokkuvõttes stabiilsena. Müürsepatööde vajadus tehaselise ehitamise suurenemise tõttu pikemas vaates väheneb. Müüriladumisrobotid või 3D-printimine ekspertide hinnangul müüritööd veel ei asenda. Betoonkonstruktsioonide ehitajate vajadus püsib stabiilne, sest betoonitööde maht tõenäoliselt ei muutu. Monteerijate arv kasvab, sest ehitus liigub tööstuslikule tootmisele ning üha enam paigaldatakse erinevatest ehitusmaterjalidest moodulelemente ja ehitusdetaile, näiteks element- ja moodulmajade ning renoveeritavate majade paneele. Taastuvate loodusvarade kasutamise eelisarendamisega suureneb puidu kasutamine ehituses, mistõttu kasvab ehituspuuseppade arv. Ehituspuusseppi vajatakse ehituplatsil näiteks raketiste ehitajatena ja renoveerimistöödel, betoonelementide tehastes ning kasvav vajadus on puitmajade tootmises (Tilk ja Kruusmaa, 2022), mis on oluline ekspordiartikkel Eestis^{45 45}. Pottseppade arv väheneb, sest tahkekütusel käsitööküttekollete ehitamine väheneb ja üha rohkem paigaldatakse moodulahjusid, -kaminaid ja -korstnaid. Samas püsib olemasolevate küttekollete renoveerimise vajadus.

Katuseehitajate arv püsib tervikuna stabiilsena. Kortermajade renoveerimistega seoses kasvab mõnevõrra lamekatusekatjate vajadus. Kaldkatuse ehitajate arv väheneb tagasihoidlikult eeldusel, et kaldkatuste osakaal väheneb. Ehitusplekkseppade arv jääb stabiilseks, vajadus püsib olemasolevate valts-plekkkatuste renoveerimistel, samuti teevad plekksepad muid plekitöid (nt paigaldavad seina- ja aknaplekke).

Viimistlejate arv püsib stabiilsena. Uusehituste maht on praegu langenud, kuid ekspertide hinnangul taastub see tulevikus. Kasvab tehaselises tootmises tehtud eelviimistluse osa, mis nõuab viimistlejaid tehastesse. Ka tehaselise ehitamisega tehakse teatud osa viimistlustöödest objektil ning endiselt tehakse renoveerimisel tavapäraseid sise- ja välistöid. Viimistlustehnoloogiate areng (nt kiirkuivavad materjalid, pihustid värvimisel ja krohvimisel) lihtsustab viimistlejate tööd.

Veevärgi ja hoone tehnosüsteemide tehnikute arvu kasvu tingivad karmistunud keskkonna- ja ehitiste energiatõhususe nõuded ning eluhoonete renoveerimisvajadus. Endiselt on vaja olemasolevaid tehnosüsteeme rekonstrueerida.

Ehitusmasinate juhtide hõive püsib kümne aasta perspektiivis stabiilsena. Riiklikud teedeehituse investeeringud on lähiaastatel tavapärasest tunduvalt väiksemad ning asfaltkatte ehitamisega seotud töötajaid on lähiaastatel vähem vaja, kuid osa teetöömasinajuhtidest leiavad rakendust Rail Balticu raudtee ehituses. Teedeehitajate arv jääb samaks eeldusel, et teedeehituse riiklik tellimus on võrreldes käimasoleva perioodiga taastunud ja pigem kasvanud, st riiklik teedeinvesteeringute langus ei ole püsiv.

Alapeatükis käsitletakse valdkonna põhikutsealade töötajate prognoositavaid muutusi teadmiste ja oskuste vajaduses lähema kümne aasta jooksul. Prognoos põhineb põhikutsealasid mõjutavatel suundumustel (vt ptk 2), eksperdiintervjuude analüüsil, ekspertide aruteludel ja hinnangutel ning asjakohastel uuringutel. Kirjeldatakse valdkonna põhikutsealadel töötavate inimeste kasvava olulisusega ja arendamist vajavaid oskusi, mida uuringus osalenud eksperdid esile tõstsid. Oskuste peatükis ei ole kaardistatud kõiki oskusi, mis on põhikutsealal edukaks tööülesannete täitmiseks vajalikud, vaid neid, mis muutuvad tulevikus olulisemaks või vajavad arendamist. Oskuste rühmitamise üldpõhimõtetes ning oskuste nimetustes ja kirjeldustes on lähtutud oskuste süsteemist^{46 46}.

Eelmises OSKA uuringus (Lepik ja Uiboupin, 2017) välja toodud kasvava olulisusega oskused on ka siinses uuringus osalenud ekspertide hinnangul ja teiste andmeallikate põhjal endiselt aktuaalsed. Ekspertide hinnangul on ehitussektoris muutunud hädavajalikuks digitaalne kirjaoskus ja roheoskused.

EURESE tööjõu aruande kohaselt on üks tööjõupuuduse põhjus just vajalike oskuste puudus. Ehitusvaldkonna töökohad nõuavad erialaseid oskusi ning vajalikud oskused muutuvad ajas, praegu enim rohe- ja digitaalse ülemineku tõttu (EURES, 2023). Maailma majandusfoorumi „Future of Jobs“ (World Economic Forum, 2023) aruande kohaselt vajavad peaaegu pooled (44%) töötajatest järgmise viie aasta jooksul väljaõpet, sest oskuste nõudlus muutub. Kuna ehitussektori ja tööturu laiemad trendid hõlmavad tehnoloogilist arengut ja suuremat tähelepanu keskkonnasäästlikkusele, peavad valdkonna töötajad olema valmis nende muutustega kohanema, et tagada jätkusuutlik kasv ja konkurentsivõime.

Kasutatavad tehnoloogiad ja tarkvarad arenevad pidevalt, muutudes kasutajasõbralikumaks ja pakkudes rohkem võimalusi. Hea digitaalsete keskkondade, andmebaaside ja tarkvaralahenduste tundmine ning oskuslik kasutamine on muutunud järjest olulisemaks. Projekte koostatakse BIM-mudelis ning 3D-mudelite loomine ja visualiseerimine on muutunud standardiks. Digitaalsete kaksikute kasutus on tõusutrendis. Mõõtmised ja andmetöötlus on muutunud digitaalseks, mistõttu on oluline, et töötajad oskaksid andmeid tõlgendada ja kasutada. Suureneb vajadus kaitsta tundlikke andmeid ja süsteeme küberohtude eest, mis eeldab teadmisi küberturvalisusest. Samuti on oluline omandada robootikaalaseid teadmisi, et kasutada ehitusroboteid ja -seadmeid. Tehnoloogiline areng on pidev ja kiire, mistõttu peavad töötajad olema valmis ja motiveeritud õppima uusi tehnoloogiaid ning omandama vajalikke oskusi uute seadmete, tarkvarade ja protsesside kasutamiseks.

Rohepoliitika muudab majandusmudeleid, suunates neid keskkonnasõbralikkuse ja jätkusuutlikkuse poole, sest loodusressursid ja ehitusmaterjalid muutuvad järjest kallimaks ja raskemini kättesaadavaks. Oskused ressursse hinnata ja väärindada muutuvad üha olulisemaks.

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) (International Labour Organization, 2019) ekspertide sõnul on keskkonnasõbralikule majandusele üleminekuks vaja tõsta kõikide töötajate keskkonnateadlikkust ja pakkuda võimalusi omandada roheoskusi. Rohelise majandusega seotud sektorites, sh energia- ja ressursitõhususega enam seotud tegevusaladel, hoonete renoveerimisel ja ehitusel, on roheoskuste arendamise vajadus võtmetähtsusega (Cedefop, 2018), (Keese ja Marcolin, 2023). Eesti taastuvenergia tegevuskava (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2020) järgi tuleb keskenduda madala energiatarbega majade ehitamisele (nt arvestada ehitise disainis paiknemist ilmakaarte suhtes). Tegevuskavas tõstetakse esile spetsialistide ja töötajate oskuste parandamist, et suurendada taastuvenergia võimaluste kasutamist ja osakaalu ehituses. Uute hoonete projekteerimisel ja olemasolevate renoveerimisel hakatakse kasutama järjest rohkem taastuvenergiasüsteeme ning töötajad peavad tundma energiatõhususe põhimõtteid, arvestama liginullenergia ja sisekliima nõuetega. Lähitulevikus on möödapääsmatu oskus arvestada süsiniku jalajälge, leida ja sisestada õiged algandmed ning analüüsida ja tõlgendada arvutamise tulemusi.

Üha tähtsam on keskkonnateadlik projekteerimine. Ehitiste kavandamisel tuleb optimeerida kogu elukaare kulusid, säästa looduskeskkonda, säilitada ökosüsteeme. Eelistatud on keskkonnasõbralike materjalide kasutamine (madala süsinikuheitmega, taastuvad), mis vähendavad ehitise ökoloogilist jalajälge. Materjalide valikul hakatakse üha rohkem hindama nende elutsükli keskkonnamõjusid ning otsitakse jätkusuutlikke kasutus- ja taaskasutusviise. Töötajad peavad tundma roheliste ehitusmaterjalide omadusi, kasutusvõimalusi ning oskama jäätmeid käidelda. Eelnevast lähtudes on oluline tõsta töötajate teadmisi jäätmete sorteerimisest ja taaskasutusest, et vähendada jäätmete hulka ehitusprotsessis ning leevendada prügilate koormust. Ringmajandusega seotud oskused ja teadmised on tuleviku konkurentsivõime aluseks.

Ehituses suureneb hoonete renoveerimise osakaal, mis nõuab spetsialiseeritud oskusi ja teadmisi nii traditsioonilistest kui ka tänapäevastest ehitusviisidest. Oluline on kombineerida vanu ja uusi materjale, et säilitada ajalooline väärtus, samas tagada ohutus ja vastavus tänapäevastele standarditele. Vanade hoonete energiatõhususe ja sisekliima parandamine nõuab tänapäevaste süsteemide nutikat integreerimist. Renoveerimistööde mahu kasvades on vaja töötajatel liigiti demonteerimise oskust. Tehaseline tootmine toob kaasa suurema vajaduse monteerimisoskuste järele.

Rohepöördeks vajalike oskuste, nii üldoskuste kui ka erialaspetsiifiliste roheoskuste arendamist ehituses toetatakse roheoskuste programmi (Haridus- ja Noorteamet, 2024) abil. Programmi tegevuse kaudu toetatakse roheoskuste õpetamisega seotud õppesisu ajakohastamist kõrg- ja kutsehariduses ning täiend- ja ümberõpet, et valmistada ette laiemate rohemajandust puudutavate teadmiste ja oskustega tööjõudu uute tehnoloogiate ja lähenemisviiside kasutuselevõtuks. Väljavalitud valdkondade hulgas (õppekavarühmades), kus rohepööre avaldab kõige suuremat mõju, on ka ehitus ja tsiviilrajatised.

Lisaks digi- ja roheoskustele on ekspertide hinnangul vaja arendada tervet hulka nn pehmeid oskusi: näiteks suhtlemis- ja koostööoskust, läbirääkimis- ja argumenteerimisoskust, keerukate probleemide lahendamise oskust ning enese-, aja- ja projektijuhtimise oskust, kuid samas vaja on ka loomingulisust, kriitilist mõtlemist. Kommunikatsiooni tõhusus ja juhtimiskvaliteet on kriitilise tähtsusega, eriti ehitussektori projektipõhistes võrgustikes. Digitaalsed kommunikatsioonivahendid loovad uusi võimalusi ja ootusi, tekivad uued koostöövormid, mille juhtimiseks on vaja tugevat organisatsioonijuhtimist ja pehmeid oskusi. Koostöö- ja kommunikatsioonioskused on vajalikud ka kogukondadega suhtlemisel, sest ühiskond on muutunud ümbritseva ruumi suhtes üha nõudlikumaks. Ehituse valdkonnas on mitmel tasandil suur koostöövajadus, näiteks ettevõtete ühistes hangetes või projektides osalemisel, koostöös eri distsipliinide vahel (insenerid, arhitektid, tellijad, eritööde spetsialistid, ehitajad, allhankijad).

Eurobaromeetri oskuste analüüsi (Euroopa Liit, 2023) kohaselt on suurem osa väike- ja keskmise suurusega ettevõtetest märkinud olulise muutusena just pehmed oskused, sh paindlikkuse, meeskonnatöö, suhtlemise ja kriitilise mõtlemise. Probleemilahendusoskus on kriitilise tähtsusega ehitusprojektide sujuvaks kulgemiseks, sest ettenägematutele olukordadele ja ootamatutele takistustele tuleb kiiresti reageerida, et jätkata töödega, vähendada viivitusi ehitusprotsessis ja vältida lisakulusid. Töötajad peavad järgima õigusaktidest tulenevaid nõudeid, olema kursis muutuvate regulatsioonide ja standarditega, et vastata uusimatele tehnoloogilistele ja ohutusnõuetele, mis on pidevas muutumises.

Ekspertide hinnangul on ehitussektoris vaja rohkem tähelepanu pöörata muudatuste juhtimisele ja juhtimisoskustele. Projektid on järjest keerukamad ja detailsemad, tuleb arvestada kiiresti muutuvate nõuetega, tagada projektide õigeaegne ja eelarve piires valmimine, parandada koostööd ja suhtlust erinevate osapoolte vahel, vähendada riske, suurendada töö efektiivsust ja kvaliteeti. Teadlikult juhitud uuendused on kiiremad ja täpsemad ning annavad konkurentsieelise. Konkurentsivõime tagavad head ettevõtlusoskused, sh finantsalased teadmised ning riskijuhtimise, läbirääkimise ja meeskonna motiveerimise oskused.

Ehitusjuhtide töö nõuab suurepärast ajajuhtimist, sest sageli tegeletakse mitme projektiga, mida tuleb koordineerida ja hallata, samal ajal. Kiirete muutuste ja tähtaegadega keskkonnas on oluline seada prioriteete ja kasutada ressursse optimaalselt.

Planeerimis- ja analüüsioskused muutuvad üha olulisemaks, et optimaalselt kasutada inimressurssi ja materjale, vähendada raiskamist ja tõsta tööde efektiivsust. Süvitsi analüüsivõime aitab ette näha otsuste mõjusid ja ennetada probleeme, parandades projektide tõhusust. Samuti on ehitusjuhtidele tähtsad õigus- ja finantsjuhtimisalased teadmised ning olla kursis õigusaktide muudatustega.

Rõhutati, et oluline on julgus pakkuda uusi ideid, selgitada ja propageerida uuenduslikke lahendusi ning oskus ära tunda majanduslikult ebaotstarbekaid lahendusi – seetõttu on tähtis argumenteerimis- ja müügioskus. Sujuva koostöö tagamiseks on hädavajalik hea suhtlemis- ja selge väljendusoskus, sest pidevalt tuleb leida kompromisse ja lahendada arusaamatusi projekti erinevate osapoolte, koostööpartnerite ja meeskonnaga. Nii juht kui ka insener peavad olema paindlikud ja kohanemisvõimelised, et muutuvatele oludele kiiresti reageerida.

Inseneerias on möödapääsmatu digioskuste pidev arendamine, sh BIM-i kasutamise oskus. Nõuded mudelitele muutuvad detailsemaks ja sisaldavad rohkem andmeid. Tuleviku insenerilt oodatakse lisaks tugevusarvutusele ja modelleerimisele head andmebaaside tundmist ning pidevalt uuenevate tarkvaralahenduste oskuslikku kasutamist. Kaugtöö laialdasem kasutamine nõuab ka veebikohtumistel erinevate digilahenduste, sh mudeli kasutamist. Ekspertide hinnangul on digioskustega inseneridel üldiselt hästi. Olulisemaks on saanud innovaatilisus, analüütiline ja interdistsiplinaarne mõtlemine ning teadmiste sünteesimine ja valdkondade lõimimine. Endiselt rõhutatakse ehitusfüüsika tundmise olulisust.

Projekteerimise valdkonnas oodatakse paremat projektijuhtimise kvaliteeti, mistõttu on üha olulisemaks saanud projekteerimise juhtimise ja projektijuhtimise oskus. See hõlmab ajaplaneerimist, osapoolte vahelise koostöö koordineerimist, projekti tegevuste juhtimist, tähtaegadest kinnipidamist ning ressursside ja ehitise elukaare kulude koordineerimist. Suuremahuliste ehitusprojektide puhul on tegemist kui uue organisatsiooni (koostööprojekti) loomisega, millel on kõrge varaline vastutus ja risk ning millega kaasnevad uue organisatsioonikultuuri, normide ja rutiinide väljakujundamine. Tähtis on tervikpildi nägemise oskus, et siduda kõikide osapoolte töö ja protsessid sujuvaks tervikuks. Projekti juhtimisel tuleb hallata eri valdkondade, näiteks tehnosüsteemide spetsialistide tööd.

Keskkonnateadlikkus on projekteerimisel vältimatu. Ehitusinsenerid peavad leidma lahendusi energiatõhususe ja süsinikuneutraalsete materjalide kasutamiseks ning oskama hinnata ja väärindada ressursse, et vähendada keskkonnajalajälge. Tulevikulahendused hõlmavad taastuvenergia, nagu päikese- ja tuuleenergia, rakendamist hoonete konstruktsioonidesse, ning veesäästlikke lahendusi, näiteks vihmavee kogumist ja madala veetarbimisega seadmete kasutamist. Optimaalsete tehnosüsteemide disainimine ja uute lahenduste väljatöötamine on katsumus, mis eeldab projekteerijatelt nutikaid – lihtsaid ja säästlikke –, aga kvaliteetseid tehnoloogilisi lahendusi.

Kestlikum ehitamine ja ringmajandus nõuavad teadmisi keskkonnasäästlikest materjalidest ja nende tõhusast kasutamisest. Taastuvate, säästvate ja taaskasutatavate materjalide kasutamine on seejuures võtmetähtsusega. Puit on muutunud üha populaarsemaks ehitusmaterjaliks ka suuremate hoonete ja rajatiste puhul, mistõttu tuleks ekspertide hinnangul rohkem tähelepanu pöörata suuremate puitkonstruktsioonide projekteerimisele ning puidu kui taastuvmaterjali omadustele, kasutusvõimalustele ja kaitsele.

Hoonete rekonstrueerimine ja renoveerimine, eriti kultuuriväärtuslike hoonete puhul, nõuab spetsialistidelt mitmeid oskusi. Nad peavad oskama hinnata hoone seisukorda, tuvastama konstruktsioonide probleeme ning pakkuma välja lahendusi, mille juures on arvestatud hoone elukaare kulude ja energiatõhususega.

Ekspertide hinnangul tuleb rohkem tähelepanu pöörata planeerimisoskustele, liikuvusele ja arhitektuuri tervikpildile. See tähendab, et ehitatavat keskkonda tuleks vaadelda laiemalt, sh avalikku ja majadevahelist ruumi. Tähtis on hoone osade terviklik ja praktiline paigutus, arvestades ruumi ja vormi suhet, proportsioone, tasakaalu, materjale, värvi, valgust, kontrasti ja harmooniat. Analüüsioskus on arhitektide jaoks väga oluline, et mõista ja tõlgendada kliendi vajadusi, järgida suurenenud projekteerimisnõudeid, hinnata erinevaid tehnoloogiaid ja materjale ning teha teadlikke otsuseid, mis mõjutavad hoone kestlikkust, ehitus- ja kasutuskulusid, turvalisust ja vastupidavust.

Ekspertide sõnul oodatakse tööturul ruumide ja hoonete paremat mõtestamist ning tunnetatakse ruumikompositsiooni teadmiste puudulikkust. Hea ruumikompositsioon tagab funktsionaalsuse, on kohandatav, esteetiline, arvestab sotsiaalseid aspekte ja vastab kasutajate vajadustele. Kompositsioon ja innovatsioon (uued materjalid, insenerlahendused, arhitektuurisuunad) on nüüdisaegse arhitektuuri arendamisel keskse tähtsusega. Oluline on sobivus keskkonda, kasutajasõbralikkus, liikuvus ja keskkonnasõbralikkus. Arhitekt peab oskama säilitada ja arendada ruumilise keskkonna looduslikke komponente, kultuuripärandit ja elurikkust ning tegema vajaduse korral koostööd maastikuarhitektiga. Ekspertide hinnangul võiks keskkonnapsühholoogia olla märksa rohkem edendatud, sest see aitab mõista, kuidas hea ruum parandab tööviljakust, psühholoogilist heaolu ja füüsilist tervist. Seni on see valdkond jäänud tähelepanuta ega seda ei ole ruumide võimestamiseks piisavalt kasutatud.

Liikuvus ja ligipääsetavus on seni olnud ekspertide hinnangul alahinnatud, kuid on turvaliste ja jätkusuutlike keskkondade loomisel, mis vastavad inimeste vajadustele ning parandavad üldist heaolu ja piirkonna atraktiivsust, võtmetähtsusega. Oluline on arvestada erinevate kasutajate vajaduste ja kultuuriliste erinevustega. Samuti on renoveerimise puhul arhitektide roll väga tähtis, hõlmates uue funktsionaalsuse loomist, kliimakindlust, liikuvust, juurdepääsetavust, jäätmete kogumist, rohevõrgustikku ja ümbritsevat avalikku ruumi.

Roheoskused on jätkusuutlike ja keskkonnasäästlike hoonete loomisel määrava tähtsusega. Arhitektidelt oodatakse üha rohkem keskkonnasõbralike, taaskasutatavate või taastuvate materjalide kasutamist ning nende mõju hindamist kogu elukaare vältel. Nad peavad kavandama hooneid, mis on kestlikud, toetavad ringmajanduse põhimõtteid, tarbivad vähem energiat ja on väiksema süsiniku jalajäljega. Samuti tuleb arvestada säästliku maakasutuse, rohealade ja elurikkusega ning planeerimisel ja projekteerimisel tuleb tähelepanu pöörata looduse säilitamisele, mitmekesise elustiku toetamisele ja linnaruumi säästvale arendamisele.

Professionaalsete oskuste kõrval on üha olulisemaks muutunud interdistsiplinaarsus ja koostöövõime, sest ehitusprojektide puhul on tegemist suurte ja komplekssete, kokkulepetel põhinevate koostööprojektidega. Juba kavandamise etapis tuleb kaasata erinevaid spetsialiste ning arvestada tellija ja kogukonna vajadustega. Koostöö- ja suhtlemisoskus erinevate distsipliinide vahel on hädavajalik, et kavandada toimivaid ja kvaliteetseid objekte. Arhitekt peab suutma suhelda erineva taustaga inimestega, arvestades sh kultuurilisi erinevusi, ning väljendama end selgelt ja argumenteeritult. Ekspertide hinnangul muutub üha olulisemaks nõustamisoskus ning arendamist vajab ka arhitektide projekteerimise projektijuhtimise oskus. Arhitektide oskuste vajalikkust on põhjalikult analüüsitud Arhitektide Liidu teadus- ja arendustegevuse raportis (Eesti Teadusagentuur, 2023)

Sisearhitektuur nõuab mitmekülgset oskuste komplekti, mis hõlmab ruumianalüüsi, tehnilist pädevust ja loovust. Eksperdid rõhutavad, et ruumide kujundamisel tuleb paremini mõtestada ruumi funktsionaalsus, et luua kasutajate vajadustele vastavad elamisväärsed keskkonnad. Seejuures tuleb arvestada jätkusuutlikkusega, parandada sisekliimat, valgustust, akustikat jms. Esteetiliselt meeldivad ja funktsionaalsed lahendused saavutatakse hoolika planeerimise ja kunstilise lähenemise kaudu. Sisearhitektuuri praegustes trendides on üha suurem rõhk jätkusuutlikkusel, kasutatakse energiatõhusaid lahendusi, taaskasutatavaid materjale ja looduslikku valgust, samuti keskendutakse mürataseme vähendamisele ja rohesertifikaatidele. Need aspektid aitavad luua keskkonnasõbralikke ja jätkusuutlikke interjööre.

Sisearhitektide töös on saanud suurema osakaalu nõustamine ja konsulteerimine, mistõttu on üha vajalikum hea suhtlemis-, selge eneseväljendus- ja argumenteerimisoskus. Sageli tuleb veenda tellijaid oma ideede ja lahenduste sobivuses, kaitsta eelarvet, argumenteeritult selgitada, miks teatud materjalid või lahendused on vajalikud, et tagada parim võimalik tulemus. Projektide käigus töötab sisearhitekt koos erinevate spetsialistidega, nagu ehitusinsenerid, elektrikud ja mööblidisainerid, mistõttu on tähtis koostööoskus. Selleks, et oma tööd müüa ja õiglaselt hinnata, vajavad arendamist teadmised autoriõigustest, õigusaktidest ja hinnastamise põhimõtetest.

Maastikuarhitektuuris alles toimub üleminek kahemõõtmeliselt projekteerimiselt kolmemõõtmelisele projekteerimisele. Kuid ka maastikuarhitektuuri projektid peavad olema mudelprojekteeritud ning sisaldama tehnilisi lahendusi ja looduslikke elemente, mis muudavad mudelid dünaamiliseks ja elavaks. Selleks on vajalik visualiseerimise ja mudelite käsitlemise oskus.

Maastikuarhitektuur nõuab põhjalikke teadmisi loodusseadustest, ökoloogiast ja botaanikast. Oluline on mõista, kuidas looduse ja tehnoloogia koostöö aitab luua jätkusuutlikke ja taaskasutatavaid lahendusi. Vajalik on olla pidevalt kursis uute, looduslike või tehniliste materjalide ja nende kasutusvõimalustega. Oluliseks muutub kliimamuutustele vastupidava taimestiku kasutamine ja mikrokliima juhtimine. Keskkonnasäästlikkus kõige laiemas tähenduses on keskse tähtsusega kontseptsioon, mis juhib tänapäevaseid maastikuarhitektuuri praktikaid.

Erinevate analüüsimeetodite kasutamine aitab juba kavandamise protsessi alguses mõista ja hinnata koha väärtust ja eripära, tuvastada võimalikke probleeme, piiranguid ning kavandatud lahenduste mõju keskkonnale ja kogukonnale. Üha tähtsam on maastiku ümberkujundamise oskus, arvestades kliimariskide, keskkonnasäästlikkuse ja materjalivalikuga. Maastikuarhitektuuri eesmärk on luua rohelisi valikuid ja lahendusi, mis toetavad nii keskkonda kui ka inimeste elukvaliteeti. Olulised märksõnad on funktsionaalsus, esteetilisus ja ökonoomsus, et objekt täidaks oma eesmärki, oleks kasutajasõbralik, visuaalselt atraktiivne, kuluefektiivne ja paraneks keskkond. Ekspertide hinnangul on vaja tõsta teadmisi valgusreostusest, mis on vajalik, et kaitsta ökosüsteemi, tagada energiatõhusus, parandada inimeste heaolu, rõhutada avalike ruumide esteetikat ja kultuuriväärtusi ning järgida regulatiivseid nõudeid. Maastikuarhitektid peavad pidevalt täiendama oma teadmisi õigusaktidest. Enamik töötab väikestes büroodes või üksinda, mistõttu on oluline ka ettevõtluse, lepinguõiguse ja riigihangete tundmine.

Arusaadavalt tuleb selgitada projektis valitud lahenduste kasutamist, visiooni ja innovatiivseid lahendusi. Juhul kui tekib arusaamatusi, tuleb need nii tellijate kui ka kasutajatega lahendada. Seetõttu on tähtis hea suhtlemis-, läbirääkimis- ja argumenteerimisoskus. Üha olulisemaks muutub kaasamis- ja koostööoskus.

Põhjalikult on maastikuarhitektide kompetentside vajalikkust analüüsitud Eesti maastikuarhitektuuri hariduse, hetkeolukorra ja arenguvajaduste kaardistamise aruandes. Selles on esile toodud, et tööandjad ootavad maastikuarhitektilt teadmisi linnaehitusest, maastikuarhitektuuri ja arhitektuuri ajaloost ning teooriatest, samuti ruumikompositsiooni põhimõtetest ja ehitustehnikatest (57%). Lisaks peeti oluliseks, et oleksid oskused mudelprojekteerimise (BIM) ja CAD tarkvaraga, maastiku kujunemise ja toimimise aluste ning projekteerimist reguleerivate õigusaktide tundmises (Kivistik et al., 2022).

Kvaliteetsete keskkonnasõbralike ja kogukonna vajadustele vastavate planeeringulahenduste loomiseks, mis vastaksid paremini praegusele tööturu ootustele, vajavad ekspertide hinnangul planeerijate oskused arendamist.

Planeerijad peavad valdama geoinfosüsteemi (GIS) ning suutma analüüsida georefereeritud ja digitaalse planeeringute registri andmeid. Kasuks tuleb planeerimist toetavate tööriistade (nt Maptionnaire’i, ArcGISi, mikrokliima analüüsivahendite) kasutamine. Mudelipõhine planeerimine ja 3D-mudelite kasutamine on vajalik, et infot analüüsida ja visualiseerida. Oluline on mõista mõju majanduslikule, sotsiaalsele, kultuurilisele, looduslikule ja ehitatud keskkonnale, arvestades planeeringu eesmärke ja eripära.

Olulisemaks on muutunud osalusplaneerimise rakendamine, kaasates otsustusprotsessi peamisi sidusrühmi ja kogukonna liikmeid. See suurendab usaldust ja toetust projektidele ning tagab läbipaistvad ja huvigruppide vajadusi arvestavad otsused. Eelnevast lähtudes rõhutavad eksperdid kaasamisoskuste arendamise olulisust. Planeerija peab suhtlema erinevate osapooltega (insenerid, keskkonnaeksperdid, maaomanikud, kohalikud elanikud), selgitades projekti eesmärke ja kaalutlusi. Planeeringu meeskonnad võivad olla suured, mistõttu on vajalikud head projektijuhtimise ja meeskonnajuhtimise oskused. Teavitamine peab olema mitmekülgne, kasutades erinevaid kanaleid, et jõuda kõigi huvitatud osapoolteni. Suhtlemis-, koostöö- ja läbirääkimisoskused tagavad, et planeeringud on hästi koordineeritud ja arvestavad kõigi osapoolte huve.

Tervikliku planeeringulahenduse loomine eeldab vajaduste ja võimaluste mõistmist ja sidumist, arvestades koha- ja ruumieripära. Toimivate ja jätkusuutlike keskkondade loomiseks on väga tähtis liikuvuse planeerimise oskus. Tuleb mõista taristuelementide mõju keskkonnale ja ruumilisele arengule ning tunda seotud õigusakte ja piiranguid (nt elektrivõrkude piiranguvööndeid).

Kliimamuutuste, elurikkuse kao ja saastekriisiga arvestamine ning looduse ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse mõistmine on muutunud oluliseks algteadmiseks kõigile planeerijatele.

Planeerija peab tagama planeeringu vastavuse praegustele jätkusuutlikkuse ja vastupidavuse nõuetele, olema kaasaegne, funktsionaalne ja kogukonna vajadusi arvestav. Lähtudes ekspertide hinnangutest peab planeerimissüsteem tervikuna olema võimeline reageerima kiiremini muutuvatele vajadustele. Selle muutuse juures on oluline oskus hinnata kriitiliselt vanu planeeringuid, lähtudes aja jooksul muutunud majanduslikest, sotsiaalsetest ja keskkonnatingimustest, sh võime tuua teadmispõhiseid selgitusi uute planeeringute koostamise vajaduse põhjendamiseks.

Vajadus on täpsemate ja kiiremate mõõtmiste järele. Geodeetilistes töödes kasutatakse rohkem droone ja laserskannereid, kaugjuhitavaid seadmeid ning tööülesanded liiguvad üha enam välitingimustest siseruumidesse. Tehnoloogia võimaldab töid teha kiiremini ja lihtsamalt, kuid see nõuab paremaid oskusi keerukate seadmete ja andmeanalüüsi meetodite valdamiseks, samuti seadmete opereerimises.

Geodeetide roll on kasvanud globaalsete mõjurite, näiteks erinevate katastroofide tõttu, nagu sõjad, maavärinad, looduskatastroofid jms. Geodeedid aitavad täpsete kaartide ja ruumiandmetega, mis on kriitilised logistika, ohutusoperatsioonide ja päästetööde jaoks, võimaldades kiiremat reageerimist ning aidates koostada riskianalüüse ja ennetusplaane tulevaste katastroofide mõju vähendamiseks.

Geodeedilt oodatakse rohkem probleemide märkamist ja vajakajäämistele tähelepanu juhtimist, näiteks kui andmed ei ole piisavalt hästi kättesaadavad ning seetõttu ei pruugi oodatav andmete kvaliteet olla piisav. Rohkem tuleks tähelepanu pöörata andmebaaside kasutamise oskusele, nagu ehitus- ja maa-ameti registrite kasutamine.

Lisaks tõsteti olulisena esile suhtlemisoskust, tellija vajaduste mõistmist ning oskust keskenduda laiemalt lõpptulemusele.

Tööjuhtidelt oodatakse paremaid teadmisi ehitusfüüsikast ning häid juhtimisoskusi, eriti meeskonnajuhtimist. Tööjuht peab tagama tööetappide sujuva ja õigeaegse kulgemise, sh õigel ajal vajalike jooniste ja materjalide olemasolu, töö kvaliteedinõuetele vastavuse ning vajaduse korral juhendama oma vastutusalasse kuuluvaid tööprotsesse. Seepärast on vajalikud planeerimisoskus ja ressursside optimeerimine, eriti tööjõu ja ehitusmaterjalide kallinemise tõttu. Ehitussektori keskkonnamõju tõttu peab tööjuht tundma keskkonnasõbralikkuse ja jätkusuutlikkuse põhimõtteid.

Eksperdid rõhutasid, et tööjuhi töös on endiselt väga oluline hea suhtlemisoskus ja võime ennast kehtestada. Selge ja tõhus suhtlus aitab vältida arusaamatusi, lahendada kiiresti probleeme ning hoida projekti graafikus. Tööjuht peab koordineerima nii meeskonnatööd kui ka ehituse osapoolte vahelist koostööd, suhtlema ehitustööliste, alltöövõtjate, klientide ja juhtkonnaga, mistõttu on vajalik koostöö- ja meeskonnatöö oskus. Välistööjõu kasutamine ja multikultuursed meeskonnad seavad tööjuhtidele varasemast kõrgemad nõudmised keelteoskusele ja kultuuride tundmisele.

Digitaalne kirjaoskus on tööjuhi jaoks kriitilise tähtsusega. Ta peab valdama erinevaid tarkvarasüsteeme, lugema ja tõlgendama 3D-mudeleid ning andma nende põhjal selged juhised oma meeskonnale. Samuti on oluline osata teha mudelitest ehitusteabe väljavõtteid (vaated, lõiked, plaanid, spetsifikatsioonid, mahud, ajagraafikud). Kasuks tuleb AI-võimaluste kasutamise oskus.

Hooneautomaatikainsenerid ja hooneautomaatika tehnikud peavad arvestama energiatõhususe ja hoone sisekliima nõuetega. Seadmete keerukus ja seadistamine nõuavad häid digioskusi, sh BIM-projekti tõlgendamise oskust, vajaduse korral programmeerimist, ning pidevat kursis olemist uuendustega. Vajalik on ka järgida keskkonnakaitse-, elektriohutuse ja tuleohutusnõudeid.

Oskustöötajate puhul on endiselt kõige olulisem erialaste baasteadmiste ja -oskuste omamine, ehitusmaterjalide ja -tehnoloogiate tundmine, töövahendite ja õigete töövõtete kasutamise ning jooniste ja mudelite lugemise oskus, ruumiline mõtlemine.

Arendamist vajab kestliku ehitamise mõistmine ja keskkonnasäästlikkuse teadlik järgimine, kuidas efektiivselt ja ökonoomselt ehitada ja materjale kasutada. Ekspertide hinnangul on oluline tõsta ehitustöötajate teadlikkust ehitusmaterjalidest (sh materjalide vastupidavusest, kuluefektiivsusest, sobivusest hoonesse), sh puidust kui taastuvast ehitusmaterjalist. Ringmajanduse seisukohast vajatakse teadmisi jäätmete korrektseks liigiti kogumiseks. Kasuks tuleb oskus siduda traditsioonilisi ehitusmeetodeid ning materjale tänapäevaste lahendustega, näiteks vanade hoonete taastamisel säilitada nende ajalooline ja kultuuriline väärtus ning autentsus.

Digitaalsete projektide lugemine ja kasutamine muutuvad järjest olulisemaks. Oskustöötajad peaksid mõistma BIM-projektide rakendamise võimalusi ja oskama kasutada digitehnoloogia vahendeid ja seadmeid, näiteks tänapäevaseid mõõte- ja kontrolliseadmeid, et tõendada oma töö nõuetele vastavust. Arendamist vajab 3D-mudelite ja BIM-projektide lugemise oskus.

Arendamist vajavana tõstsid eksperdid esile enesejuhtimise oskuse, sest sageli tuleb täita mitmeid ülesandeid piiratud aja jooksul. Selleks, et tagada tööde õigeaegne valmimine, tuleb osata tööülesandeid planeerida ja prioriseerida. Ekspertide sõnul tuleb parandada oskustöötajate töödistsipliini, et tagada tõhus tööaja kasutus ja tööde tähtajaline lõpetamine. See aitab tõsta tootlikkust ja hoida projekte eelarves. Rõhutati taas tervikpildi mõistmise vajadust, kus teatud tööoperatsioonid ehitusprotsessis paiknevad ja kuidas need mõjutavad ehitusprotsessi tervikuna.

Ehituse oskustöötajatel on tänapäeval vaja paremat suhtlemisoskust, mis aitab selgitada tööprotsesse, vähendada arusaamatusi ning vältida vigadest tulenevalt tööde ümbertegemise vajadust, mis kokkuvõttes tagab projekti sujuvama kulgemise. Kuna ehitusprojektid võivad olla ettearvamatud, on paindlikkus ja valmisolek kohaneda uute tingimuste ja nõudmistega võtmetähtsusega. Ootamatud olukorrad ehitusprojektides nõuavad probleemide lahendamise oskust.

Kasvavate nõudmiste tõttu on oluline kvaliteedikontroll, et tagada töö vastavus standarditele ja klientide ootustele. Regulatsioonide karmistumisega seoses peavad ehituse oskustöötajad tundma õigusaktidest ja standarditest tulenevaid nõudeid, et tagada ohutus, töö kvaliteet, keskkonnasäästlikkus ning vastavus ettenähtud standardile.

Konstruktsioonide ehitajad peavad oskama lugeda jooniseid, kuid arvestades digitehnoloogia arengut on kindlasti eeliseks 3D-projektide lugemise oskus. Seoses tehaseliste komponentide laialdasema kasutamisega suureneb monteerimistööde oskuse vajadus, sh de- ja remonteerimisoskus.^{47 47} Lisaks tehnilistele oskustele on oluline arvestada keskkonnasäästlikkusega. Konstruktsioonide ehitaja peab tundma kasutatavate materjalide omadusi, oskama kasutada energiatõhusaid materjale ja tehnoloogiaid, et tagada ehitiste ohutus ja vastupidavus. Järjest tähtsamaks saab võime leida kiiresti lahendused tekkinud probleemidele, et vältida viivitusi ehitusprotsessis.

Ekspertide hinnangul vajab ehitusfüüsika tundmine järeleaitamist, et mõista, kuidas jõud ja koormused mõjutavad katust ja selle konstruktsiooni. See on vajalik, et tagada katuse ohutus ja vastupidavus. Samuti on oluline mõista, kuidas hooned energiat tarbivad, millised materjalid vähendavad energiakadu ja parandavad energiatõhusust ning kuidas vältida niiskuse kogunemist ja hallitust. Katuseehitajale on järjest tähtsam tunda põhjalikult katusekattematerjale, sest materjalidel on erinev vastupidavus ja eluiga. Õige materjali valik tagab katuse pikaajalise vastupidavuse, parema kaitse ilmastikutingimuste eest ja on parema soojusvõimekusega. Samuti on tähtis tunda soojustusmaterjale ja kuidas neid õigesti paigaldada. Tulevikus on üha olulisem teada, kuidas erinevad katusetüübid ja -materjalid võimaldavad paigaldada ja kinnitada päikesepaneele.

Traditsiooniliste kattematerjalide paigaldusviisid ei ole muutunud, kuid kasutatakse rohkem jätkusuutlikke materjale ja meetodeid – näiteks madala heitkogusega värve ja taaskasutatavaid materjale. Kuna ehitusmaterjalid ja -tehnoloogiad arenevad pidevalt, on oluline püsida kursis uute toodete ja tehnoloogiatega, sh nutikate materjalidega, uute mõõteseadmetega (nt niiskuse mõõtmiseks) ja automatiseeritud viimistlustehnikatega.

Veevärgi ja hoone tehnosüsteemide tehnikute tulevikuoskused on seotud muutuvate tehnoloogiliste ja keskkonnaalaste nõudmistega, mis hõlmavad vee- ja energiakasutuse optimeerimist ning uute säästlike materjalide ja tehnoloogiate tundmist ja rakendamist. Tehnikud peavad olema võimelised integreerima ja kasutama energiasäästlikke lahendusi. Järjest olulisemad on teadmised taastuvenergiast, näiteks päikeseenergia integreerimisest hoonete süsteemidesse ning soojuspumpade ja muude uuenduslike lahenduste paigaldamisest ja hooldusest. Tehnikud peavad oskama kasutada andureid ja andmesalvestuslahendusi, et tuvastada probleeme ja teha ennetavat hooldust, mida toetab diagnostika tegemise oskus. Lisaks peavad nad oskama kasutada tänapäevaseid tööriistu ja ehitustõstukeid. Ekspertide sõnul on vaja arendada isolatsiooni paigaldamise oskust, mis on seotud tehnoloogia arengu ja keskkonnasäästlikkusega. Olulised on teadmised materjalidest ja energiatõhususest.

Ka teedeehituses on digipädevus möödapääsmatu. Kasutatakse masinaid, mis on varustatud automatiseeritud tööoperatsioonidega ning kasutatakse tänapäevast 3D-masinjuhtimise tehnoloogiat. Masinajuht peab oskama lugeda ja tõlgendada projekte, sh 3D-projekte. Ta peab suutma võtta projektist välja vajalikud algandmed masina või seadme tööks ning tundma selle tarkvaraprogramme ja oskama neid tõhusalt kasutada. Teedeehitaja peab lisaks oskama kasutada tänapäevaseid mõõteseadmeid, et töid korraldada ja juhtida, kontrollida töö vastavust nõuetele ja hinnata tulemusi. Ehitusmasinate juhtidel on tähtis mõista hoolduse ja korrashoiu vajalikkust ning teha seda õigel ajal. Nii masinajuhid kui ka teedehitajad peavad teadma keskkonnasäästlikkusest ja mõistma nende tegevuse mõju keskkonnale. Oluline on tunda materjale ja osata neid taaskasutada. Seejuures tuleb olla kursis uute materjalide, materjalide taaskasutamise võimaluste ning olemasolevate materjalide sorteerimise põhimõtetega. Teedeehitajad peavad tundma asfaldi kui materjali tootmist, paigaldamist ja temperatuuri mõjusid sellele.

• Roheoskused, sh:
  • keskkonnamõjudega arvestamine ehitise elukaare vältel;
  • keskkonnasõbralik projekteerimine;
  • energiasäästlik ehitus ja energiatõhusus;
  • jätkusuutlikud ja taaskasutatavad ehitusmaterjalid, sh suurem tähelepanu puidule;
  • süsinikujalajälje hindamine;
  • jäätmekäitlus ja taaskasutus.
• Ehitusprotsesside andmepõhine planeerimine, mis sisaldaks projekti kulude ja ajakava andmepõhist hindamist, ressursside optimeerimist, prognoosimist ja eelarvestamist ning võimalike probleemide varajast tuvastamist.
• Liikuvus, sh ligipääsetavus, taristu kujundamine, mis toetab sujuvat jätkusuutlikku liikuvust.
• Keskkonnapsühholoogia, sh keskkonna mõju inimeste käitumisele ja heaolule, inimeste loomulikud liikumisteed, kasutajamugavus, valgustus, ventilatsioon ja müratase, avalikud ruumid.
• Renoveerimisega seotud teemad, sh kulutõhususe hindamine, renoveerimise maksumuse võrdlemine hoone väärtuse tõusuga ning ressursside optimaalne kasutamine.
• Tuleohutus.
• Õigusalased teadmised, sh järelevalve, haldusmenetlus, väärteomenetlus, ehitusjuhtimisega kaasnev dokumentatsioon ning lepingute sõlmimine.

Peatükis antakse ülevaade valdkonna põhikutsealadega seotud taseme- ja täiendusõppest ning koolituspakkumisest. Koolilõpetajate piisavuse hindamiseks vastavalt tööjõuvajadusele on oluline teada, kui palju võiks valdkonnaga seotud tasemeõppe lõpetanuid erialasele tööle potentsiaalselt asuda. Uue võimaliku tööjõu pakkumise hindamiseks prognoosiperioodil võeti aluseks tasemeõppe koolituspakkumise analüüs. Analüüs puudutab õppekavu, mille lõpetajad võiksid ühe peamise tööalase väljundina asuda tööle valdkonna põhikutsealadele, ehk nn valdkonnaga otseselt seotud õppekavu (vt lisa 8). Õppekavade loetelu koostati EHIS-e ja TÖR-i andmete, õppekavade kirjelduste, õppeasutuste veebilehtede ning tööandjate ja haridusasutuste esindajatega tehtud intervjuude põhjal. Tasemeõppe ülevaade on koostatud EHIS-e andmete põhjal 2023/24. õppeaasta seisuga. Lõpetajate tööle rakendumise analüüsimisel seoti EHIS-e andmestik TÖR-i andmetega.

Kõrghariduse tasemel pakuvad põhikutsealade valdkondlikku õpet Tallinna Tehnikaülikool (TalTech), Tallinna Tehnikakõrgkool (TTK), Eesti Maaülikool (EMÜ), Eesti Kunstiakadeemia (EKA), Tartu Ülikool (TÜ) ja Tallinna Ülikool (TLÜ). Valdkonna kutseõpet pakuvad 18 õppeasutust üle Eesti (vt lisa 8).

Kaks peamist valdkondlikku tasemeharidust pakkuvat õppekavarühma on ehitus ja tsiviilrajatised ning arhitektuur ja linnaplaneerimine. Nende õppekavarühmade osakaal kõikidest kõrg- ja kutsehariduses vastuvõetutest on püsinud viimastel aastatel vähemuutuvana. Põhikutsealadega seonduvatele ehituse ja tsiviilrajatiste kõrghariduse õppekavadele on vastuvõetute arv vähenenud viie aastaga 3% ning arhitektuuri ja linnaplaneerimise ÕKR-is kasvanud 14% (vt joonis 11). Eelmisest OSKA ehituse uuringust (Lepik ja Uiboupin, 2017) järeldus, et arhitektuuri lõpetajaid on tööjõuvajadusest rohkem ning koolituspakkumist soovitati selle alusel kohandada. Praegu on arhitektuuri lõpetajaid veelgi rohkem, mis tähendab, et soovitust muutust ei ole toimunud. Kutsehariduses on põhikutsealadega seonduvatel õppekavadel vastuvõetute arv ehituse ja tsiviilrajatiste ÕKR-is kasvanud viie aastaga 8% ning arhitektuuri ja linnaplaneerimise ÕKR-is vähenenud 6% (on ainult üks maamõõdutehniku õppekava). Valdkonna kutsehariduse õppekavade lõpetajatest pooled ning kõrghariduses 70% on noored, mida on keskmisest enam^{48 48}.

Mitmed ehituse valdkonna kõrghariduse õppekavad^{49 49} on integreeritud viieaastane õpe: arhitektuur ja linnaplaneerimine (EKA), arhitektuur (TalTech), maaehitus (EMÜ), vesiehitus ja veekaitse (EMÜ) ning hoonete sisekliima ja veetehnika, teedeehitus ja geodeesia, ehitiste projekteerimine ja ehitusjuhtimine (TalTech). Tallinna Tehnikakõrgkooli rakenduskõrghariduses õpetatakse teedeehitust, rakendusgeodeesiat, hoonete ehitust ja rakendusarhitektuuri – nende õppekavade õppe kestust on hiljuti vähendatud varasemalt neljalt aastalt 3,5 aastale. Probleemina toodi välja, et lühenenud rakendusarhitektuuriõppest ei ole enam võimalik jätkata magistrikraadi saamiseks sujuvalt õpinguid arhitektuuri integreeritud õppekavadel. Rakenduskõrghariduse tasemel puudub õpe sisekliima ja hoone tehnosüsteemide inseneridele, mille vajadust toodi välja juba eelmises OSKA ehituse uuringus ja mida peetakse endiselt vajalikuks. Probleemiks on õppe avamise kulukus ning vajalike õppejõudude ja potentsiaalsete õppijate vähesus.

Bakalaureuse tasemel on valdkondlikud õppekavad sisearhitektuur (EKA), disain ja innovatsioon (EKA), geodeesia, kinnisvara- ja maakorraldus (EMÜ), keskkonnaplaneerimine ja maastikukujundus (EMÜ) ning geograafia (TÜ). Siinkohal on oluline välja tuua, et tööturu ootustele jääb bakalaureuseõppe lõpetaja oskuste ja teadmiste tase ebapiisavaks ning tööandjad eeldavad töötajatelt magistrikraadi. Seda on sise-, maastikuarhitektide ja planeerijate koolituspakkumise arvutustes arvestatud (vt ptk 4.3).

Kaheaastased magistriõppe õppekavad on sisearhitektuur (EKA), geodeesia, kinnisvara- ja maakorraldus (EMÜ), maastikuarhitektuur (EMÜ), geograafia (TÜ), geoloogia (TÜ), urbanistika (EKA), linnakorraldus (TLÜ) ning hooned ja rajatised (TalTech).

Mitmetel õppekavadel on seos rohkem kui ühe põhikutsealaga või ka mõne teise valdkonna kutsealaga. Näiteks inseneri erialade tasemeõpe on lisaks inseneri põhikutsealale eeldus ka valdkonna juhtimisfunktsioonide täitmiseks (juhid, tööjuhid) ning arhitekti- ja maastikuarhitektiõpe sobib planeerijana töötamiseks. Hoonete ja rajatiste kaheaastasel magistritaseme õppekaval (TalTech) saab valida koguni kaheksa spetsialiseerumise vahel: hoonete energiatõhusus, hoonete sisekliima ja tehnosüsteemid, kinnisvara korrashoid, teede- ja sillaehitus, vee- ja keskkonnatehnika, ehitusgeodeesia, ehitiste projekteerimine ja ehitusjuhtimine. Planeerijate haridustaust on mitmekesine – planeerimisseaduse kohaselt (Riigi Teataja, 2024) on planeerija geograafia, arhitektuuri või maastikuarhitektuuri eriala magistritasemele vastava kõrgharidusega või vastutava spetsialisti taseme kutsetunnistusega isik või isik, kellele on antud ruumilise keskkonna planeerija kutse. Seega on planeerijate õpe killustunud mitmete õppekavade vahel, nagu arhitektuur ja linnaplaneerimine EKA-s, arhitektuur TalTechis, maastikuarhitektuur EMÜ-s jne. Neid erisusi on püütud koolituspakkumise arvutamisel ning tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise piisavuse hindamisel arvesse võtta.

Vaadeldaval perioodil jätkas valdkondliku kõrghariduse esimese astme lõpetanutest viiendik õpinguid magistritasemel ning valdavalt õpiti edasi erialaga seotud õppes (2/3 jätkas ehituse või arhitektuuri ÕKR-is). Populaarseim õppekava, kus õpinguid jätkati, oli TalTechi hoonete ja rajatiste kaheaastane magistriõpe.

Valdkondlikku kutseharidust pakkus 2023/24. õppeaasta seisuga 132 õppekava^{50 50}, millest 56 olid põhikoolijärgsed kutsekeskhariduse õppekavad. Mitmete ehituserialade kutseõpe toimub paljudes kutseõppeasutustes (nt maalri ja ehitusviimistluse õppekavad on 14 kutsekoolis). Samuti on erialasid, mida õpetatakse üksikutel õppekavadel (nt kald- ja lamekatuseehitaja, geodeet, ehitusmasinate juht) või ei õpetata üldse (nt põrandakatja, monteerija, isoleerija). Tööjõuvajadusest lähtudes on ka erialade koolitusvajadus erinev, kuid aastaid on olnud kutseõppe ehituserialadel probleem, et populaarsed on viimistluserialad ning teisi erialasid õpetatakse või valitakse õppimiseks vähem. Nii on ehituse kutseõppesse vastuvõetutest viimastel aastatel viimistlust asunud õppima 45% vastuvõetutest^{51 51} (vt joonis 12), samas on näiteks konstruktsiooniehitajate hõive suurem, kuid vastuvõetuid vähem. Positiivsena saab välja tuua, et konstruktsiooniehitajate ning veevärgi ja hoone tehnosüsteemide õppesse on viimastel aastatel olnud vastuvõetuid varasemast enam.

Tervikuna on ehituse põhikutsealadega seotud kutseõppes õpingute alustajate arv viie aasta jooksul suurenenud 6% ning lõpetajate arv 23%. Samas peab silmas pidama, et aastati kõiguvad need arvud üsna palju. Lõpetajate arv on langustrendis olnud konstruktsiooniehitajate õppes ning märgatavalt väiksem viimasel kahel aastal ehitusmasinate juhtidel ja teedehitajatel (vt joonis 13).

Põhikutsealadega seotud kõrghariduse erialadel oli katkestamise määr^{52 52} viimase kolme aasta keskmisena arhitektuuri ja linnaplaneerimise ÕKR-is 11% ning ehituse ja tsiviilrajatiste ÕKR-is 14%. Koolid on aktiivselt tegelenud katkestamiste vähendamisega ning mõlemas ÕKR-is on sel perioodil katkestamisi varasemast paar protsendipunkti vähem. Kõrghariduse keskmine oli samal perioodil 12%. Põhikutsealadega seonduvatel kutsehariduse õppekavadel oli katkestamise määr 19%, mis on sarnane kogu kutsehariduse keskmisega. Katkestamisi on keskmisest märgatavalt enam lamekatusekatja, ehitusplekksepa, pottsepp-selli ja erinevates puitkonstruktsioonide ehituse õppekavades. Samuti on keskmisest enam katkestamisi maalri ja plaatija õppes.

Järgnevalt on analüüsitud aastatel 2020–2022 ehituse valdkonnaga seotud tasemeõppe lõpetanute edasist töist käekäiku. Õpingute järgne tööle rakendumine on tinglik, sest TÖR-is märgitud ametikohal võidi töötada ka enne õpingute alustamist. Arvesse võeti nii põhi- kui ka kõrvaltööl töötamine, et tuua paremini välja õpitud erialaste oskuste rakendamine tööturul. Valdkonna tasemeõppekavade lõpetanute tööalane rakendumine võimaldab hinnata seda, kui tugev on töömaailma ja haridusmaailma omavaheline side. Seda analüüsi võimaldab TÖR-i ja EHIS-e andmestik, mille põhjal saab öelda, kas asuti tööle valdkonna põhikutsealadele või mujale. Kui TÖR-is isiku töötamise kohta info puudub, võivad selleks olla erinevad põhjused – näiteks isik ei töötanud, töötas välisriigis või tegutses ettevõtjana. Kahjuks ei võimalda andmed nende kohta täpsemat teavet saada. Seega ei saa kõiki neid, kellel TÖR-is kannet ei ole, mitteerialasel tööl töötavateks lugeda. Valdkonna kutsehariduse^{53 53} omandas sel perioodil 2309 ning kõrghariduse 1263 inimest.

Kui vaadata põhikutsealadega seonduvate kutseõppe õppekavade lõpetajate töötamist, siis 2022. aastal töötas 28% lõpetajatest põhi- või kõrvaltööna mõnel ehituse põhikutsealal ning 5% ehituse lihttöölisena^{54 54}. Teistest eristuvad katuseehitajad ja geodeedid, kes rakendusid põhikutsealadel märgatavalt paremini. Madalama põhikutsealadel rakendumisega eristuvad viimistluse õppekavade lõpetajad: ainult 16% lõpetajatest töötas mõnel ehituse põhikutsealal (lisaks töötas 2% lõpetajatest ehituse lihttööl).

Ehitusalase kutseõppe lõpetajatest 46% töötas mujal kui ehituse põhikutsealal või ehituse lihttööl. Erialaseks rakendumiseks võib nimetada ka olukorda, kus omandatud ehituse valdkonna oskusi rakendatakse muu hulgas valdkonnast väljas olevatel ametites või ettevõtluses. Vaadates õpitud eriala ja ametikoha vahelist seost haridusvõtme^{55 55} järgi, siis ka mujal töötavate seas oli neid, kellel oli see seos tugev või keskmine (kõikidest vaadeldud lõpetajatest 17%-l). 29%-l lõpetajatest õpitud ehituse eriala ja ameti vahel seos puudus või oli nõrk: nemad töötasid sagedamini müüjana (valdavalt toidu- jms mittespetsialiseeritud kaupade jaemüügis), tootmise või kaubanduse lihttöötajana, toitlustuse lihttöötajana või teenindajana. TÖR-is puudus info 21% ehitusala kutseõppe lõpetajate kohta.

Kui üldiselt töötavad ehituse oskustöötajatena valdavalt mehed, siis naisi on viimistlejate erialade õppes suhteliselt palju (46% õppijatest^{56 56}). Võrreldes meeste ja naiste vahel keskmist ehituserialade lõpetajate rakendumist ehituse erialaga seonduval tööl, peab tõdema, et naised asuvad ehitusalasele tööle harvem – kui hinnanguliselt meestest umbes pooltel, siis naistel umbes veerandil on ametiala seotud ehitusega.

Kokkuvõtvalt võib hinnata, et vähemalt pooltel hiljuti kutseõppe ehitusala lõpetajatest on töökoht õpitud ehituse erialaga otseselt või lähedaselt seotud ning erialane rakendumine on ettevõtlust ja välisriikides töötamist arvesse võttes mõnevõrra suurem. Ehitusala kutseõppe lõpetajate rakendumine erialasel või õpitud erialaga seonduval töökohal võiks samas olla parem, arvestades tööandjate tunnetatavat suurt puudust väljaõppinud töötajatest. Tõenäoliselt on valdkonnas mittetöötamise põhjused mitmekesised (nt projektipõhisus, füüsiline koormus, töötingimused, ehituse tsüklilisus), kuid see vajaks põhjalikumat analüüsi, mis ei ole siinse uuringu eesmärk.

Valdkonna kõrgharidusõppe lõpetajad rakenduvad valdkonnas üldiselt hästi. Valdkondliku kõrghariduse magistri- või rakenduskõrghariduse õppekavade lõpetajatest töötas mõnel ehituse põhikutsealal põhi- või kõrvaltööna üle poole (59%), TÖR-i kanne puudus 7% lõpetajatest ja kolmandik lõpetajatest töötas põhikutsealast erineval ametialal. Teistest rohkem rakenduvad ehituse põhikutsealadel inseneri- ja arhitektiõppe lõpetajad. Õpitud erialaseid oskuseid saab kasutada ka sellistel töökohtadel, mis ei ole ehituse valdkonna põhikutsealad, aga töökoht on õpitud erialaga seotud – sealt lisandub 13% neid (kõikidest vaadeldud lõpetajatest), kelle kohta saab öelda, et nad töötavad erialasel tööl. Planeerijate tasemeõpe toimub erinevate erialade n-ö kõrvalerialadena, mistõttu valdav osa lõpetajatest asub teistele ametialadele ja valdkondadesse.

Lõpetajate piisavuse hindamiseks vastavalt tööjõuvajadusele on oluline teada, kui palju võiks valdkonnaga seotud tasemeõppe lõpetanuid erialasele tööle potentsiaalselt asuda ehk milline on koolituspakkumine^{57 57}. Uue tööjõu pakkumise hindamisel prognoosiperioodil võeti aluseks tasemeõppe koolituspakkumise analüüs. Analüüs puudutab õppekavu, mille lõpetajad võiksid ühe peamise tööalase väljundina asuda tööle valdkonna põhikutseala(de)le, ehk nn valdkonnaga otseselt seotud õppekavu (vt lisa 8). Analüüsis on püütud arvestada, et õppekaval võib olla seos mitme põhikutsealaga või ka teiste valdkondade kutsealadega, kuhu võib rakenduda põhiosa lõpetajatest (nt geograafia või disaini ja innovatsiooni ÕK). Analüüsitavate põhikutsealadega otseselt seotud õppekavade loetelu koostati EHIS-e ja TÖR-i andmete, õppekavade kirjelduste, õppeasutuste veebilehtede ja haridusasutuste esindajatega tehtud intervjuude põhjal.

Hinnates tööjõu väljaõppe mahtu valdkonna põhikutsealadel, võeti lähtepunktiks viimase kolme aasta keskmine lõpetajate arv tasemeõppes valdkonna põhikutsealadega seotud õppekavadel. Võttes seejuures arvesse viimasel kuuel aastal toimunud sisseastujate arvu muutusi, arvutati lähiaastate lõpetajate prognoos sisseastumisdünaamika alusel aastas, eeldades, et katkestamise määr ei muutu. Trendi pikendamiseks kümnele aastale korrutati lähiaastate lõpetajate prognoos kümnega. Võimalik uus tööjõud ehituse valdkonda on vaid teatud osa lõpetajatest, mistõttu on arvestatud lõpetajate rakendumist valdkonna põhikutsealadel senise lõpetajate valdkonda rakendumise koefitsiendi põhjal^{58 58}. Lõpetajate arvust on lisaks maha arvatud võimalikust edasiõppimistest tulenev topeltarvestuse osa ning seejärel on lõpetajate arvu korrigeeritud tööjõus osalemise määraga^{59 59}, sest tööealine rahvastik ei ole kunagi täielikult tööhõives. Üha enam õpib tasemeõppes täiskasvanuid – koolituspakkumises on arvestatud kõigi lõpetajatega, mitte ainult noortega. Valdkonna koolituspakkumisse ei ole arvestatud välisüliõpilasi, sest üldjuhul nad Eestis töötamist ei jätka^{60 60}. Koolituspakkumine põhikutsealade kaupa on toodud tabelis 3.

Lisaks erialaste õppekavade lõpetanutele töötab valdkonnas inimesi, kes on õppinud muul õppekaval, mille üks rakendusvõimalus on ehituse valdkonna põhikutseala (nt ÕKR-ist mehaanika ja metallitöö, materjalide töötlemine, transporditeenused). Need lähedaste õppekavade lõpetajad on potentsiaalne tööjõud, kes võib katta osa tööjõuvajadusest. Lähedaste erialade koolituspakkumine on toodud ainult oskustöötajatele ja hooneautomaatikutele, sest juhtidelt ja spetsialistidelt eeldab tööturg pigem valdkondlikku haridust ning hooneautomaatikute õpiteed ongi ehituse valdkonnast erinevad.

Lõpetajate arvu prognoosi järgi omandavad erialase tasemehariduse ning võiks potentsiaalselt asuda valdkonna põhikutsealale lähiaastatel tööle umbes 590 inimest aastas, neist juhi või spetsialistina 240 inimest ning oskustöötajana 360 inimest. Oskustöötajate erialase tasemeõppe lõpetajatele lisanduvad lõpetajad lähedastelt erialadelt ehk umbes 250 inimest aastas.

⁶¹, ⁶², ⁶³, ⁶⁴, ⁶⁵, ⁶⁶, ⁶⁷, ⁶⁸, ⁶⁹

Valdkonna tasemeõppe arenguvajaduste analüüsis on tuginetud uuringus osalenud ekspertide hinnangutele.

Nagu hariduses üldiselt, nii on ka ehituses üks kitsaskoht õppejõudude ja õpetajate nappus, mis seab ohtu valdkonna töötajate järelkasvu tagamise. Nii kutse- kui ka kõrgkoolidel on keeruline õpetajaid ja õppejõude leida ja hoida. Seda põhjustab ülekoormus, lisaülesannete rohkus ja töötasu, mis ei konkureeri ekspertide hinnangul ettevõtetes saadavate palkadega. Ka kutseõppe kvaliteedi hindamise 2023. aasta tulemusel (Taimsoo et al., 2023) toodi parenduskohtadena esile õpetajate töökoormus, mistõttu napib aega arendustegevuseks ja enesetäiendamiseks. Kutseõpetajate leidmine kutsekoolides on keeruline ka seetõttu, et õpetajal peab olema kutseõpetaja kutsetunnistus, mis raskendab praktikute kaasamist tööturult. Teatud juhtudel takistab õpetajate puudus eriala õpetamist. Uuringu tegemise hetkel toodi välja, et näiteks on keeruline leida veevarustuse ja hoone tehnosüsteemide õpetajaid ning kõrghariduses teedeehituse erialal ei ole võimalik õpetada terassildade ehitust. Vanemaealiste õppejõudude puhul esineb probleem, et kuigi nad on oma valdkonna arvamusliidrid, on mõnikord nende õpetamismeetodid vananenud ega köida noorte tähelepanu.

Kõrgkoolides võib õppejõudude puuduse üks lahendus olla välisriikidest õppejõudude kaasamine, eriti nendes valdkondades, kus on suur vajadus, kuid kohalikke spetsialiste napib. Teatud õppeainete puhul, kus on oluline tunda kohalikke olusid ja õigusakte, ei pruugi välisõppejõudude kasutamine lahendus olla. Ühe leevendusena pakuti töökohapõhises õppes kasutada n-ö rändõpetajate süsteemi, kus õpetaja pakub kohapealset õpet erinevates ettevõtetes. See mudel sobiks hästi kiiresti muutuvates ja tehnoloogiamahukates valdkondades, kus pidev oskuste uuendamine on hädavajalik.

Ekspertide hinnangul tuleb õpetajatele ja õppejõududele pakkuda motiveerivat töötasu ja töötingimusi, võimalust täiendada oma teadmisi ja oskusi, samuti pakkuda ehituses töötavatele spetsialistidele võimalust omandada kutsepedagoogika teadmisi ja oskusi, et töötada õpetajana. Tallinna Ülikool pakub pedagoogilise ettevalmistuseta kutseõpetajatele kutseõpetaja kohanemisaasta toetusprogrammi, et aidata vähese kogemusega õpetajal kujundada esmaseid oskusi ja vajalikke hoiakuid töötamiseks kutseõpetajana^{70 70}. Õpetajate puudust analüüsiti ka OSKA hariduse ja teaduse (Mets ja Viia, 2018) uuringus, kus tehti mitmeid ettepanekuid kitsaskohtade leevendamiseks, mis on endiselt olulised.

Õppeasutused arendavad pidevalt õppekavu ja luuakse ka uusi, arvestatakse muutustega tööturul ja ühiskonnas. Õppekavaarendusse on kaasatud ka tööandjad. Kindlasti suureneb õppes edaspidi rohe- ja digioskuste osa, et täita Eesti rohepöörde 2023–2025 tegevuskava eesmärke. TalTech on rohepöörde eestvedaja ja suunanäitajana koostanud rohestrateegia 2023–2035 (TalTech, 2023), et ellu viia rohepööret uute tehnoloogiate väljatöötamise ning õppe- ja teadustööga, panustades sellega Eesti majanduse ja ühiskonna arengusse. 2023–2026 roheoskuste programm toetab ettevõtete rohepöördeks vajalike oskuste arendamist, pakkudes õppimisvõimalusi ja ajakohastades kõrg- ja kutsehariduse õppekavu. (Haridus- ja Noorteamet, 2024).

Tööturul tuntakse puudust projekteerimise projektijuhtidest ning vajadus on tõsta teadmisi ehitusmaterjalidest, sh toodete piirdetarinditest, niiskusturvalisusest, materjalide püsivusest. TalTech on planeerinud luua hoonete ja rajatiste magistriõppekavale projekteerimise projektijuhi ning ehitusmaterjalide ja ehitusfüüsika spetsialiseerumised.

Kutsehariduse õppekavade arendusplaanidest saab uuringu tegemise hetkel välja tuua järgmisi näiteid: on arutatud tööjuhi õppekava loomise vajadust; plaanitakse koostada põrandakatjate ja isolatsiooniplekksepa õppekavad; avatud on ventilatsioonilukksepa õppekava. Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) kutsus üles looma uuenduslikke ja praktilisi oskusi arendavaid rakenduslikke õppekavu, mille valitud ideekavandite põhjal luuakse näiteks targa maja tehnosüsteemide ehituse ja hoolduse õppekava (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024).

Õppekavade arendamisel eksperdid otseseid takistusi ei näe, arendustööd tehakse pidevalt.

Teedeehituse eksperdid on mures alavaldkonna järelkasvu pärast, sest maine ja populaarsus on ehitusmahtude vähenemise tõttu langenud. Vaatamata sellele on vaja koolitada teedeinsenere, kuid kohati on selleks puudu eriala õppejõud.

Eestis ei õpetata sadamainsenere ega ole pikka aega pakutud raudteealast õpet. Eraldi magistritaseme raudteeinseneri õpe puudub. Teedeehituse lõpetajad võivad tegutseda raudteede ja raudtee rajatiste ehitamise ja hooldega, v.a pealisehitusega (nt relsid ja liiprid). Rail Balticu ehitus tõi kaasa suurema vajaduse raudtee pealisehituse järele. TTK avas 2023. aastal raudteetranspordi rakenduskõrghariduse (RAK) õppekava ja TalTech pakub mikrokraadiõpet (Tallinna Tehnikaülikool, 2024), kuid tööandjad vajavad ka magistritasemel spetsialiste. Eesti väiksuse ja väikese tööjõuvajaduse tõttu ei ole ekspertide hinnangul mõistlik eraldi raudteeinseneri magistriõpet luua, vaid kitsaste erialade puhul tuleks spetsialiste õpetada välismaal. Võimalused nii lühiajalise õpirände kui ka välismaal magistriõppe toetuseks on loodud näiteks Kristjan Jaagu programmi raames (Haridus- ja Noorteamet, 2024), mis pakub välismaal õpingute läbimiseks stipendiumi. Sadamainseneride tööjõuvajadus on arvuliselt väike ning oldi seisukohal, et mõistlikum on õpetada väga kitsaste erialade tippspetsialiste välismaal, kus on selleks paremad õppimisvõimalused.

Puudub kütte-, ventilatsiooni- ja jahutusinseneri ning veevarustuse- ja kanalisatsiooniinseneri rakenduskõrgharidusõpe. Viimane oli ka OSKA 2017. aasta ehituse uuringu üks ettepanek: luua kütte-, ventilatsiooni- ja jahutusinseneri ning veevarustuse- ja kanalisatsiooniinseneri rakenduskõrghariduse õppekava EKR-i kuuendal tasemel. Ettepanekut ei ole seni ellu viidud mitmetel põhjustel. Näiteks puudub õppe korraldamiseks ressurss, vajalik tehniline baas ja ka koolide hinnangul vähene huvi õppe vastu. Endiselt ollakse seisukohal, et õpet on vaja, kuid seda saab korraldada kõrgkoolide koostöös, sest õppetaristu ja inimressursid on piiratud. Koolid ootavad siinkohal ka erialaliitude toetust.

Rakendusarhitektuuri lõpetajatel ei ole võimalust edaspidi sujuvalt magistriõppes jätkata. Varem said TTK rakendusarhitektuuri lõpetajad jätkata arhitektuuri integreeritud õppes, kuid alates 2023/24. õppeaastast on selle takistus õppekava lühendamine. Uue rakendusarhitektuuri õppe lõpetajad peavad magistrikraadi saamiseks alustama integreeritud õppes algusest peale. Koolid teevad õppekavade võrdlusanalüüsi, et leida lahendus sujuvaks jätkamiseks.

BIM-projekteerimine on kiiresti arenev valdkond, mis vajab aina rohkem spetsialiste. Töö optimeerimiseks ja automatiseerimiseks (nt tehisintellekti abil) vajatakse inseneri- ja arhitektibüroodes mudelprojekteerimisele spetsialiseerunud tehnikuid, kes on abiks projekteerijatele, tunnevad hästi projekteerimise tarkvara ning suudavad hallata suuri andmehulki. Ekspertide hinnangul sobivad mudelprojekteerimise tehnikuks RAK-tasemega spetsialistid ning on välja pakutud, et TTK võiks kaaluda digitehnikute (mudelprojekteerijate) koolitamist, kes on spetsialiseerunud BIM-modelleerimisele ja tehniliste ülesannete täitmisele.

Eksperdid on ühel nõul, et kitsakoht on vähene ruumilise keskkonna planeerimise oskus, mis mõjutab nii planeeringuprotsesside kiirust, erinevate osapoolte kaasamist kui ka ruumiotsuste kvaliteeti. Tuleb tõsta nii kohalike omavalitsuste kui ka üldise planeerimisteadlikkuse taset. Eesti kui tervikliku ruumi vaatlemisel on oluline mõista, et elukeskkond ja ruumiloome mõjutavad tervist, tööviljakust ja heaolu. Oluline on osata ka pikalt menetluses olnud planeeringuid kriitiliselt hinnata – kuidas need vastavad praegustele strateegilistele eesmärkidele – ning vajaduse korral teha otsused uute planeeringute koostamiseks. Eestis on kriitiline planeerijate puudus, mistõttu venivad planeeringute koostamised ja meeskonnad on alamehitatud. Välispartnerite kaasamine lahendus ei ole, sest õigusnormid ja looduskeskkond on erinevates riikides erinevad.

Planeerijate õpe on killustunud mitmete erialade ja koolide vahel (arhitekt, maastikuarhitekt, geograafia, lisaks muud ÕK-d), kuid planeerimise suuna valimine ei ole õppijate seas populaarne. Planeerijate ettevalmistamine tasemeõppes vajab terviklikku ülevaatamist ja ümberkujundamist, et see vastaks paremini tööturu ootustele. TalTechis on plaanis luua arhitektuuri erialale juurde maastikuarhitektuuri kõrvaleriala, kus sellel on suur rõhk ruumilisel planeerimisel. EKA on planeerinud arhitektuuri erialale luua maastikuarhitektuuri ja planeerija kõrvaleriala. Ekspertide hinnangul ei pruugi kõrvalerialade avamine ruumilise planeerimise spetsialistide vajadust leevendada, sest näiteks maastikuarhitektuuri õpe keskendub vastavalt Euroopa CTF^{71 71} projekteerimis­kompetentsidele ja elustiku käsitlemisele ning arhitektuuri, urbanistika ja linnakorralduse õppekavad keskenduvad linnakeskkonnale, mis ei kata planeerimise tegelikku vajadust. Kolmes ülikoolis eraldi väikeste vastuvõtuarvude juures ei ole võimalik pakkuda spetsialiseerumist ruumilisele planeerimisele. Erinevate ülikoolide planeerija ühisõppekava loomine on korduvalt arutlusel olnud, kuid erinevatel asjaoludel takerdunud. Ekspertide sõnul oleks vaja terviklikku ruumilisele planeerimisele suunatud magistriõppekava, mis tagaks kvaliteetsete spetsialistide koolitamise. Eesti Planeerijate Ühing soovitab planeerija õppekava loomisel lähtuda Euroopa Planeerimiskoolide Assotsiatsiooni (AESOP)^{72 72} soovitustest planeerija õppeks. Oluline on arendada praktikakohtade toimivat tugisüsteemi, mida toetavad ka kohalikud omavalitsused, et populariseerida planeerimisvaldkonda. Lisaks soovitavad eksperdid kaaluda tervikliku planeerija õppekava lõpetajatele ruumilise keskkonna planeerija esmase kutse andmist, mis aitaks lõpetajatel kiiremini tööle siirduda.

Nõudlus maastikuarhitektide järele on oluliselt kasvanud ning ekspertide hinnangul ei vasta maastikuarhitektuuri bakalaureuseõppe lõpetaja oskuste tase tööturu praegustele ootustele. Tööturul vajatakse kõrgema oskustasemega, st magistrikraadiga maastikuarhitekte. Nii IFLA (International Federation of Landscape Architects) rahvusvahelised soovitused, Euroopa CTF^{73 73} kirjeldused kui ka Eesti kutsestandardid eeldavad maastikuarhitektilt magistritaseme ettevalmistust. Praegu saab maastikuarhitekti bakalaureuseõppe (BA) tasemel õppida vaid EMÜ-s. Ühe õppekava lõpetajate jagamine mitme magistriõppekava vahel võib põhjustada olukorra, et need ei ole majanduslikult jätkusuutlikud, ei ole piisavalt üliõpilasi ega suudeta pakkuda kõiki erialaspetsiifilisi valikuid, et tagada maastikuarhitektidele vajalik ettevalmistus. See võib nõrgestada nii praegust õpet kui ka uusi magistritaseme õppekavasid. Spetsialiseerumine vaid magistritasemel, ilma CTF-järgse alusõppeta, võib halvendada tulevaste spetsialistide taset. Ekspertide hinnangul tagab tööturu ootustele vastava maastikuarhitektuuri õppe 3 + 2 või viieaastane integreeritud õppekava Eestis.

Maastikuarhitektuuri magistriõpe on praegu EMÜ-s ning ka EKA ja TalTech on väljendanud huvi seda avada. EKA ja TalTech peaksid maastikuarhitektuuri õppe või spetsialiseerumise loomisel selle kindlasti kohandama rahvusvaheliste CTF-i ja AESOP-i nõuetele vastavaks nii ainepunktide kui ka sisu osas, et tagada maastikuarhitektile (sh planeerijale) vajalike kompetentside omandamine. Oluline on siinkohal ülikoolide koostöö õppekavade arendamisel, koolituspakkumise ja mikrokraadide pakkumisel ja erialaste seminaride korraldamisel.

Maastikuarhitektuuri õppe kvaliteeti on põhjalikumalt analüüsitud Eesti maastikuarhitektuuri hariduse, hetkeolukorra ja arenguvajaduste kaardistamine aruandes (2021). Aruandes tuuakse samuti välja, et maastikuarhitekti töö eeldab nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides magistrikraadi ning viieaastane integreeritud õpe aitab paremini ootustele vastata (Kivistik et al., 2022).

Samuti tõid eksperdid välja, et tööturul oodatakse magistrikraadiga sisearhitekte. Ekspertide hinnangul oleks sobivam integreeritud õpe. Ajakohastada tuleb ka sisearhitektuuri magistriõppe sisu, arvestades tööturu kiirete muutustega, täiendada seda keskkonnasäästlikkuse põhimõtetega ning arendada sisearhitektuuris vajaminevate digioskustega.

HAKA kvaliteedihindamise aruandes on üldine soovitus kõrgkoolidele parandada arhitektuuri ja ehituse õppekavagrupis koostööd arhitektuuri ja ehituse osakondade vahel. See aitaks tõhusamalt kasutada piiratud ressursse, mis on jagatud kolme lähedal asetseva arhitektuurikooli vahel ning toetaks õppevaldkonna arengut riiklikul tasandil. Kõrgkoolidel soovitatakse teha tihedamat koostööd õppekavade eristamise ja sünergia loomiseks loomiseks (Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur, 2017).

Geodeesia õpe on killustunud ja vajab osade ekspertide hinnangul ühtlustamist. Rakendusliku geodeesiahariduse vajadus on olemas, kuid kuna keerulisemate tööde jaoks on vaja kõrgemat kvalifikatsiooni, oodatakse tööturul rohkem magistriõppe lõpetanuid. TalTechi hoonete ja rajatiste magistriõppes on ehitusgeodeesia vastu õpihuvi kahjuks vähene. Üks põhjus võib olla, et praegu magistriõppe geodeesia suuna lõpetajad esmakutset ei saa, kuid magistriõppekava teiste spetsialiseerumiste lõpetajad saavad.

Tulevaste ehituse ja arhitektuuri õppijate jaoks soovitavad eksperdid rohe- ja digiehituse olulisuse selgemalt esile tõsta. See aitaks tuua ehituse ja arhitektuuri erialadele rohkem andekaid õppureid. Samuti ollakse seisukohal, et matemaatika õppe ühtlustamine gümnaasiumiastmes tagaks paremini potentsiaalsed õppijad inseneriõppesse, sest ühe kitsaskohana insenerierialadele õppima asumisel nähakse kitsa matemaatika riigieksami valimist gümnaasiumi lõpus, mis võib takistada õpingute jätkamist teatud erialadel kõrghariduses.

Inseneriõppe populariseerimisele aitavad hästi kaasa ettevõtete stipendiumid edukatele üliõpilastele, võistlustel osalemised ja parimate tunnustamised inseneeria ja ehituse valdkonnas. Eestis on mitmeid toetus- ja tunnustusprogramme. Inseneridele järelkasvu tagamiseks tuleb ekspertide hinnangul Inseneriakadeemia (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024) planeeritud tegevustega edasi liikuda, et suurendada noorte huvi õppida tehnikaalasid ning tagada tööturu vajadustele vastav inseneride järelkasv. Inseneriakadeemia plaanitavad tegevused hõlmavad nii õppekavaarendust, õppijate, kutseõpetajate ja õppejõudude toetamist, valdkonna populariseerimist kui ka Eestisse maailma tippspetsialiste toomist jms tegevusi. Kuna toetused lõppevad 2029. aastal, tekib küsimus projekti jätkusuutlikkusest, et kas on võimalik vältida killustumist ning saavutada kvalitatiivne hüpe ka pärast rahastuse lõppu.

Kõrgkoolide omavaheline koostöö on ehituse ja arhitektuuri, sh planeerimise valdkondade arendamisel väga oluline. Innovatsiooniks ehituses on rohkem vaja koostööd teadlaste, teadusasutuste ja ettevõtete vahel.

• Digioskute arendamine on üha olulisem, sh digitaalsete tööriistade ja tarkvara kasutamine, 3D-modelleerimine ja visualiseerimine, andmeanalüüs.
• Keskkonnasäästlik ehitamine ja kliimamuutustega arvestamine, sh looduskeskkonna säilitamine, energia- ja ressursitõhusus.
• Energiatõhusus ja hoonete rekonstrueerimine on praegu ja tulevikus väga aktuaalne. Õppesisud vajavad ajakohastamist, et täiendada energiatõhususe alaseid teadmisi.
• Rohkem tähelepanu tuleb pöörata projektijuhtimisele ning suurendada arhitektide ja inseneride koostööd soodustavate õppeainete osakaalu, eriti projekt- ja probleemõppes.
• Projektipõhine õpe, mis hõlmaks terviklikke ehitise elukaarepõhiseid lahendusi ning nõuaks innovaatilist lähenemist ja koostööd erinevate spetsialistidega, vajab senisest suuremat tähelepanu.
• Ruumilise keskkonna, sh linnaruumi ja ligipääsetavuse käsitlemine peab olema senisest põhjalikum, mis arvestaks kõigi ühiskonnarühmade vajadusi. Erilist tähelepanu tuleb pöörata liikuvusele. Olulisena toodi välja keskkonnapsühholoogia alased teadmised, mis aitavad mõista, kuidas hea ruum toetab tööviljakust, tervist ja üldist heaolu.
• Juhtimisoskuste arendamist tuleb õppes suurendada, sh tähelepanu pöörata organisatsioonijuhtimisele ja koostööle, kommunikatsioonile, eestvedamisele ja infojuhtimisele.
• Rohkem tähelepanu tuleb pöörata puitkonstruktsioonide projekteerimisele.
• Rohkem tähelepanu tuleb pöörata ehitust reguleerivatele õigusaktidele
• Rohkem tähelepanu tuleb pöörata eri tehnosüsteemide ja nende osade optimaalsele paigutusele.
• Õpe peaks sisaldama organisatsioonipsühholoogiat ja üldist psühholoogiat, et tulevased juhid mõistaksid erinevaid maailmavaated, kultuuride erinevust ja käitumise erinevust.
• Sisearhitektide õppes tuleb rohkem tähelepanu pöörata hinnastamisele.
• Soodustada tuleb nii õppejõudude kui ka õppijate õpirändes osalemist.

2017. aasta OSKA ehituse uuringus leiti, et kõiki ehituse erialasid ei ole vaja õpetada nii paljudes koolides. Siinse uuringu eksperdid jagavad sama seisukohta, soovitades koondada ehituse erialade õppe pakkumise vähematesse koolidesse. Endiselt on kutseõppes ebakõla õpetatavate ehituse erialade vahel, mis ei lähe kokku tööturu vajadustega. Mõnda eriala õpetatakse paljudes koolides, mõnda eriala ei õpetata üldse (nt põrandakatja) või pakutakse õpet piiratult (nt tehnosüsteemide lukksepad). Kooliti õppe kvaliteet ja materiaaltehniline baas erineb. Õpetatavate erialade pakkumisel lähtuvad koolid sageli eriala populaarsusest noorte seas ning kooli võimalustest õpet korraldada, mitte tööturu vajadusest.

Ekspertide hinnangul aitaks probleemi leevendada, kui anda kutsekeskhariduse õppes esimesel õppeaastal laiapõhjaline ehitusalane haridus, mis aitab õppijal ehituse erialasid (ja vastavaid kutseid) omavahel paremini seostada ning hiljem teadlikumalt kitsam eriala-/spetsialiseerumise valik teha. Ehituse baasõpe võiks jätkuda igas maakonnas, kuid erialade valik ja spetsialiseerumine võib kooliti erineda. Selline õppekorraldus muudaks õppurile valikuvõimalused selgemaks, väheneks katkestamine vale eriala/spetsialiseerumise tõttu, kompetents koonduks vähematesse koolidesse ning leeveneks ka õpetajate puudus. Eesmärk on tagada kõikide tööturule vajalike ehituse erialade koolitamine vajalikus mahus ja kvaliteedis. Positiivse näitena saab välja tuua, et katuseehituse õpe on koolidel omavahelise kokkuleppega jagatud (Tallinna Ehituskoolis on lamekatuse õpe, Järvamaa Kutsehariduskeskuses kaldkatuse õpe ning Haapsalu Kutsehariduskeskuses plekkseppade õpe), et õppegrupid oleksid täis ja eriala põhjal saaks arendada praktilise õppe jaoks vajalikke stende.

HTM on algatanud vastutusvaldkondade süsteemi väljatöötamise sarnaselt kõrgharidusega, et tagada kvaliteetne kutseõpe piiratud eelarvega. See aitab korrastada õppetööd, vähendada erialade dubleerimist, kasutada õppebaase tõhusamalt, arvestada demograafiliste muudatustega õppekohtade jaotamisel ning paremini planeerida arendustegevusi ja investeeringuid. Käimas on ka kutseharidusreform, mille raames kutseõppe tasemeõppe erialade valikut uuendatakse ning muudetakse õppekavad laiapõhjalisemaks ja paindlikumaks (jõustuvad kavatsuse kohaselt 2025/26. õppeaastast) ning luuakse nelja-aastased rakendusliku gümnaasiumi õppekavad suunitlusega muu hulgas inseneeriale. See peaks toetama eelkõige õpingute jätkamist kõrgkoolis (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024).

Nii eelmises OSKA ehituse uuringus kui ka praegu on endiselt kitsaskoht, et puuduvad ühtsed ehituse erialade eestikeelsed õppematerjalid (õppevara) ning keskne ja ühtne õppematerjalide väljatöötamine. Ehituse erialade eestikeelseid baasõpikuid on vähe või on need vananenud – seetõttu peavad õpetajad ise õppematerjale looma. Napib õppevara potentsiaalseid koostajaid ning puuduvad kogemused ja teadlikkus õppevara koostamiseks. Ühtsest ehituse õppevarast tunnevad puudust ka praktikutest õppejõud, kes vajavad seda, et toetada õpetamist oodatavate õpiväljundite kohaselt. Samuti on „Kutseõppe kvaliteedi hindamine 2023“ tulemusel (Taimsoo et al., 2023) parenduskohana esile tõstetud õppematerjalide, sh e-õppematerjalide ebaühtlane tase. 2024. aasta seire tagasisides märgiti, et programmi „ÕKVA+“ fookuses on kutsekeskhariduse üld- ja põhiõpingute moodulid, mitte erialaained. Praegu kaardistatakse ehituse õppevara, et määrata arenguvajadused ja korraldada õppevara koostamise või ostmise hanked.

Selleks, et tagada ehituserialade õppes erinevates koolides ühtne kvaliteet, on vaja koordineeritult luua kaasaegset ja interaktiivset õppevara. Ühe lahendusena võiks tõlkida ja kohandada Eesti kutseõppe vajadustele vastavaid välismaiseid õpikuid. Näiteks 2023. aastal tõlgiti soome õpik „Ehituse alused“, mis on tasuta kättesaadav Ehituskeskuse kodulehel^{74 74}. Kuigi see õpik on hea toetav materjal, ei ole üks õpik ekspertide hinnangul piisav. Uue õppevara loomisel peab tagama selle vastavuse sihtrühma vajadustele. Selleks tuleb teha koostööd ettevõtete, kõrgkoolide ja erialaliitudega. Näiteks Eesti Puitmajaliit töötab praegu välja online-õppematerjale puidust ehitamise kohta, mida saab lõimida erialaõppesse. Koostöös loodud õppematerjalid aitavad tagada, et õpilased saavad tänapäevase ja praktilise hariduse, mis vastab tööturu nõudmistele.

Praktikakohtade leidmine on praegu keerulisem kui varasematel aastatel, sest ehitusturg on ebakindel ja ettevõtetel puudub motivatsioon õpilasi praktikale võtta, samuti ei ole riigipoolset toetust. Ettevõtted on tõrksad praktikantide madala kohusetunde ja juhendaja liiga kõrge vastutuse tõttu, sest juhendaja peab kogu aeg kõrval olema. Õpilased eelistavad sageli tuttavate firmasid, et praktikat lihtsamalt läbida. Mõned ettevõtted pakuvad praktikantidele mitteerialast tööd. Praktika ja käeliste oskuste arendamine on endiselt oluline, mistõttu soovitavad eksperdid ka koolis rohkem praktilisi ülesandeid täita. Selle takistuseks on aga piiratud ressursid – pinnad on väikesed ja materjalide eelarve väike. Praktiliste oskuste paremaks omandamiseks soovitavad eksperdid rajada näiteks teedeehitajatele õppepolügooni (Järvamaa Kutsehariduskeskus), kus saaksid õppida ja praktiseerida nii tulevased insenerid kui ka teedeehitajad. See võiks olla ühine õppeplatvorm kõigile vastava eriala õpetajatele ja õppeasutustele. Polügoon pakuks süstemaatilist praktilist õpet, suurendades õppijate oskusi ja kogemusi reaalses töökeskkonnas.

Ehitusvaldkonna erialade populaarsus ja täituvus erinevad piirkonniti ning sõltuvad turuolukorrast. Põhikoolijärgsetel kutsekooli õpilastel on sageli madal õpimotivatsioon, mille põhjuseks on vähene kokkupuude õpitava erialaga. Erialasid tutvustavate õpitubade korraldamine põhikoolis aitaks huvi ja motivatsiooni suurendada. Õppijaid tuleks teadlikult suunata eelistama tööturul vajalikke ja tööjõu puudujäägiga erialasid, näiteks õppetasude süsteemi kaudu, või pakkuda tasuta õpet puudujäägiga erialadel ning teistel erialadel osaliselt tasulisena.

Järjest enam eelistatakse õppimist lühemat aega või väikeste osadena, et kiiresti tööturule siirduda. Paindlik ja lühem õpe võimaldab oma oskusi täiendada ka täiskasvanutel, mistõttu tuleb õppekavade arendamisel arvestada, et koos võivad õppida erinevas vanuses ja erineva õpiharjumusega õppijad. Ekspertide hinnangul on vaja rohkem lühemaid õppekavu või täiendõppe kursusi, kus õpetatakse ainult eriala, mis sobib ka töötavale täiskasvanud õppijale. See on näiteks lühike töökohapõhine õpe või mikrokvalifikatsiooniõpe. Selline õpe annab kiiremini käelised oskused ja praktilise kogemuse, mis on tähtis oskustöötajate ettevalmistuses.

• Roheline mõtteviis ja jätkusuutlikkus, sh materjalide tundmine ja kasutamine, jäätmete sorteerimine, energiatõhusus.
• Tervikpildi mõistmine, kus teatud tööoperatsioonid ehitusprotsessis paiknevad ning kuidas need mõjutavad ehitusprotsessi kui tervikut.
• Tööohutuse ja tervishoiu standardite tundmine ja rakendamine.
• Suhtlemine ja meeskonnatöö.
• Töödistsipliin.
• Isolatsioonitööde alased teadmised kokkupuudet omavate erialade puhul.

Täiendusõppe vajadus on pidev, sest tööprotsessid ja tehnoloogia muutuvad kiiresti, pidevalt on vaja omandada uusi oskusi, kohaneda uute protsessidega ning säilitada töötajate kompetentsuse taset. Täiskasvanute täiendusõpe (Riigi Teataja, 2019) võimaldab omandada ja täiendada erialaseid teadmisi ja oskusi või omandada oskused uuel erialal. Erialase hariduseta töötajad, keda on ehituse oskustöötajate seas suhteliselt palju, saavad vajaliku väljaõppe sageli ettevõttes kohapeal või vastavatel kursustel. Ka eriala õppinud töötajad vajavad koolitusi enesetäiendamiseks ning osadel kutsealadel (nt insenerid, arhitektid) on kutse taastõendamisel nõutud teatud mahus koolituste läbimine^{75 75}. Ehituse valdkonnas pakuvad täiendusõpet erakoolitusasutused, kutseõppeasutused, kõrgkoolid, erialaliidud, valdkonna ettevõtted ning ehitustoodete, -materjalide ja -seadmete edasimüüjad ja tootjad, samuti ehitustarkvarade koolitajad.

Täiendkoolitustel osalemiste kohta on kättesaadavad üldised andmed. Aastatel 2020–2022 oli väljastatud täienduskoolitustunnistusi ehituse ja tsiviilrajatiste ÕKR-is üle 10 613 ning arhitektuuri ja linnaplaneerimise ÕKR-is 1045^{76 76}, täpsemad koolitusteemad ei ole teada. 2022. aastal HTM-i rahastatud koolitustest oli ehituse põhikutsealadega seonduvatest kõige enam koolitusi läbitud seoses tarkvaraõppega (120 inimest), järgnesid viimistlustööd (80 inimest), lukksepatööd (49 inimest) ja puitkonstruktsioonide ehitus (11 inimest).

Töötukassa vahendusel pakutud täiendkoolitustest oli kõige enam 2023. aastal oskustöötajate tasemel (kokku 220 inimest) läbitud viimistluse (42%) ja konstruktsiooniehituse (sh pottsepad) (35%) koolitusi. Juhtidele ja spetsialistidele suunatud koolituste läbijatest (kokku 165 inimest) on arvukamalt läbitud projektijuhtimise (35%) ja tarkvaraga (16%) seonduvaid, aga teemadena veel näiteks rekonstrueerimist, järelevalvet, õigusala jms.

Aastatel 2020–2022 toetas Töötukassa tasemeõppes ümberõpet ehituse valdkonna õppekavadel (ehitus ja tsiviilrajatiste ning arhitektuuri ja linnaplaneerimise ÕKR) 185 inimesele, kellest 50-l jäid õpingud pooleli. Valdavalt toetati tasemeõpet kutseõppes ja vaid vähesel arvul rakenduskõrghariduses (16 õppijat).

Kutsekoolide tagasiside põhjal on oskustöötajatele suunatud koolitustest populaarsemad viimistlusala koolitused (nt plaatimine, maalritööd), kuid vaja oleks rohkem puitkonstruktsioonide ehitamise ja soojusisolatsiooni liitsüsteemide paigaldamise koolitusi, mis on kallimad.

Selleks, et vähendada erialase ettevalmistuseta töötajate osakaalu ehituses, tuleb motiveerida töötajaid õppima ja end erialaselt täiendama. Õppe võimalused peavad olema paindlikud ja töötamise kõrval sobilikud. Koolitusi ja tasemeõpet tuleks pakkuda nii neile, kes on ehitusala õppinud, kui ka neile, kellel ehitusalane ettevalmistus puudub. Mikrokraadid ja -kvalifikatsioonid on üks võimalik lahendus, sest pakuvad tööturu praegusele vajadusele vastavat kiiret, paindlikku ja spetsiifilist õppevõimalust. Ekspertide hinnangul tuleks temaatilisi mikrokraade süstemaatiliselt planeerida ja pakkuda, et olemasolevad töötajad saaksid oma erialast kompetentsi värskendada ja säilitada. Mikrokraadiprogrammid võiksid olla õppijale sobival ajal kättesaadavad virtuaalselt, salvestatud loengute ja e-kursustena.

2021. aastal analüüsis HTM mikrokvalifikatsioonide kasutuselevõtmise võimalusi Eesti haridus- ja kutsesüsteemis (Kivistik et al., 2021). Rahvusvahelisele praktikale toetudes leiti, et väiksemate osadena õppimine, sh õpiampsude eesmärk võiks olla madalama haridustasemega inimeste õppima motiveerimine ja tööturul vajalike oskuste arendamine. Õpiampsud muudavad õppimise paindlikumaks ja aitavad vajalikke kompetentse kiirelt omandada. Täiskasvanute koolituse seaduse muudatused loovad õigusliku raamistiku mikrokvalifikatsioonidele, sest kiiresti muutuvate tööturu vajaduste ja tehnoloogia arengu mõjul kasvab nõudlus lühemate õppimisvõimaluste ning nende tunnustamise järele (Haridus- ja Teadusministeerium, 2023).

Koolid on valmis tööturu vajadustele kiiresti reageerima ja pakkuma mikrokraade. Näiteks pakub TalTech mitmeid ehituse valdkonna töötajatele suunatud mikrokraade: hoone automaatika ja tehnosüsteemid, ringmajandus ja materjalitehnoloogia, materjalide taaskasutamine ja ökodisain, reaalprojekteerimine ja ehitusinformatsiooni modelleerimine jt^{77 77}. Alates 2022/23. õppeaastast saab lisaks teede ja sildade erialadele õppida avatud õppe raames ka raudtee-ehitust^{78 78}. Õpe on mõeldud neile, kes soovivad omandada teadmisi raudtee ja taristu planeerimise, projekteerimise ja ehitamise kohta. Õppekava eesmärk on valmistada ette raudteeala projektijuhte ja spetsialiste. EKA pakub kursustena näiteks eluruumide kavandamise põhialuseid ja sisearhitektuurset valgustusdisaini.^{79 79} Arutatud on maastikuarhitektuuri valdkonnas kliimamuutustega kohanemise mikrokraadiprogrammi loomise üle.

Roheoskuste programmi (Haridus- ja Noorteamet, 2024) raames arendatakse ka täienduskoolituse õppekavasid ning plaanitakse avatud koolituste ja mikrokvalifikatsiooniõppena pakkuda roheoskuste omandamise võimalusi. Samuti on plaanis koolitada kutse- ja kõrghariduse õpetajaid-õppejõudusid ning täiskasvanute koolitajaid roheoskuste alase õppe korraldamiseks.

Hea näide tööandjate panustamisest töötajate koolitamisse on Eesti Puitmajaliidu käivitatud projekt „Wood for Youth“^{80 80}, mille raames luuakse interaktiivne ja paindlik piloot-õppeprogramm. Projekti eesmärk on kaasata sektorisse tööjõudu ning pakkuda tulevikus õpivõimalusi kõikidele sektori ametitele, alates puitmajaehitajatest kuni arhitektide ja arendajateni.

Täiendusõppe võimalusi pakutakse valdkonnale üldiselt piisavalt ning koolituste puudumise üle eksperdid ei kurtnud. Küll aga tõsteti esile, et täiendusõppes osalemisel võib olla takistuseks (nii ettevõtte kui ka üksikisiku tasandil) raha ja motivatsiooni puudus. Tasuliste koolituste kõrge hind takistab vajaliku suurusega õppegruppide täitumist. Näiteks ESF-i programmi rahastusega koolitused on olnud varem populaarsed, kuid rahastuse lõppemisel osalemise huvi vähenes. Samas tõid eksperdid välja, et alati koolituse hind takistus ei ole, sest mõnikord on õppegruppide täitumisega raskusi ka tasuta koolituste puhul. Seega on probleemiks töötajate üldine motivatsioon oma oskusi ja teadmisi täiendada, eriti kui on võimalik töötada erialase ettevalmistuseta või kui täienduskoolitustel osalemine ei ole nõutud.

• Tööjuhtidele BIM-i, e-lahenduste kasutamise, ehitusjuhtimise koolitus.
• Energiatõhususe mikrokraad projekteerijatele ja ehitajatele.
• Projekteerimise projektijuhi täiendkoolitus.
• Juhtimiskoolitus projektijuhtidele, sh meeskonnatöö juhtimises, aja- jt ressursside kasutamine, kommunikatsioon osapoolte vahel.
• Ruumiloome täiendkoolitus omavalitsuse ametnikele, sh linnaplaneerimine.
• Planeerijatele kommunikatsiooni- ja kaasamise koolitused, sh kõigi osapoolte huvidega arvestamine, konfliktide lahendamine ja kompromisside leidmine.
• GIS-teenuse koolitus kohaliku omavalitsuse ruumiloomega tegelevatele ametnikele.
• Targa tellija koolitus, sh väärtus- ja koostööpõhiste hangete tegemine.
• Klaasfassaadide projekteerimise koolitus, sh tuulekoormuse arvutused.
• Sisekliima ja veetehnika inseneridele jt sidusametitele hoonete tehnosüsteemide, hooneautomaatika ja tuleohutusega seotud teemade koolitused.
• Maastikuarhitektidele digioskuste arendamise, uute materjalide (looduslike ja tehniliste) kasutamise ning ökoloogiliste protsessidega arvestamise koolitus.
• Sisearhitektidele valguse alane koolitus, sh valgustuse projekteerimine (sh selle funktsionaalsus, meeleolu, esteetika, energiatõhusus, tervis ja heaolu jms).
• Monteerija koolitus, sh tehaseliste ehituselementide monteerimine ja demonteerimine, tõsteseadmed (upitajad, kraanad), troppimine.
• Konstruktsioonide ehitajatele puitkonstruktsioonide ehitamise koolitus.
• Hoone tehnosüsteemide tehnikutele soojusisolatsiooni liitsüsteemide paigaldamise koolitus.

Peatükis võrreldakse ehituse põhikutsealade prognoositud tööjõuvajadust (vt ptk 3.3) ja prognoositud koolituspakkumist (vt ptk 4) kõrvutades seda, kui palju ja millisel oskustasemel uut tööjõudu valdkond 2032. aastaks vajab ning kui palju võimalikke uusi töötajaid tasemeõppest tuleb.

Ehituse põhikutsealade uue tööjõu vajadus prognoosiperioodil kokku on umbes 8560 töötajat, kellest umbes 7400 vajatakse tasemeõppest, sest eelduslikult ei pea kõik oskustöötajad omandama erialaseid oskuseid tasemeõppest^{81 81} (vt ptk 3.3). Ehituse põhikutsealadega seotud õppekavadelt asub prognoosi kohaselt valdkonda tööle umbes 5900 inimest kümne aasta jooksul (vt ptk 4.2). Kui tööjõu nõudlust ja pakkumist võrrelda^{82 82}, on tervikvaates koolituspakkumine ehitusala tasemeõppest ebapiisav, st koolilõpetajaid on tööjõuvajadusest vähem. Põhikutsealati on olukord aga erinev – tabelis 4 on toodud hinnangud, kas koolilõpetajate arv on tööjõuvajaduse katmiseks tasakaalus, ülejäägis, puudujäägis või on tegemist turutõrke^{83 83} olukorraga. Tabelile järgnevad põhikutsealade kaupa lühikesed selgitused hinnangule. Oluline on silmas pidada, et lisaks tööjõu nõudluse ja pakkumise arvutuslikule tulemusele on hinnangus arvestatud ekspertide, intervjueeritute ja uuringu käigus kogutud muud kvalitatiivset sisendit.

Täiendavalt lisandub valdkonda tööle ehitusele lähedaste õppekavade lõpetajaid, kes võiksid tööjõuvajadust osaliselt katta. Arvutustes on lähedaste õppekavade lõpetajatega koolituspakkumise ja tööjõuvajaduse vahe välja toodud oskustöötajatele (vt tabel 4 veerg „Otseste ja lähedaste ÕK-de koolituspakkumise ning tööjõuvajaduse vahe“), kuid ka sel juhul jääb mitmel põhikutsealal koolilõpetajatest puudu (nt konstruktsiooniehitajad).

Ehituses kasutatakse oskustöötajatena ka palju välistöötajaid ning võib eeldada, et lähikümnendil see suundumus jätkub. Eriti juhul, kui koolituspakkumine on ka edaspidi vajadusest väiksem ning sektor ei ole kohalikele töötajatele piisavalt atraktiivne.

⁸⁴, ⁸⁵, ⁸⁶

Juhid ehituses koolituspakkumisena on arvestatud osa inseneride ja oskustöötajate erialade lõpetajatest. Koolituspakkumine on tööjõuvajadusest väiksem. Eriti tuntakse puudust projekteerimise projektijuhtidest. Ehitusjuhtidele sobib hästi rakenduskõrgharidus, mida on kogu ehitusinseneeria koolituspakkumisest ligi kolmandik. Ekspertide hinnangul võiks rakenduskõrgharidusega juhte olla rohkem.

Osa ehitusinseneride koolituspakkumisest on arvestatud juhtidele ja tööjuhtidele. Ehitusinseneri õppekavade lõpetajaid on tööturu vajadusest vähem ja tööturul tunnetatakse tööjõupuudust. Puudujääki süvendab kutseala reguleeritus ning spetsiifiliste kompetentside ja pädevustunnistuste vajadus sõltuvalt tööobjektidest ja tööetappidest. See muudab sobilike töötajate leidmise keerukamaks. Näiteks on ehitus- ja teedeinseneridele väljastatud 7. ja 8. taseme kutseid 3648^{87 87}, mis peab katma nii inseneride kui ka juhtide põhikutsealade vajaduse. Seejuures võib ühel isikul olla mitu kutset, st tegelik kutsetunnistusega isikute arv tööturul on väiksem. Inseneride erialadele asutakse õppima eelkõige esmase eriala omandamise eesmärgil, st eriala keerukuse ja spetsiifilisuse tõttu ei õpita neid teise või kõrvalerialana ehk valdkonda juba tööturul olijate seast uut tööjõudu ümberõppega ei saa. Väga suur puudujääk on sisekliima ja veetehnika inseneridest. Erinevalt geodeetidest või teede- ja ehitusinseneridest puudub sisekliima ja veetehnika inseneride rakenduskõrgharidusõpe. Rakenduskõrgharidusõppe vajadust toodi välja juba eelmises OSKA ehituse uuringus ning ka praegu tuntakse nende järele tarvidust. Suurt puudust on varasematel aastatel tööturul tuntud teedeinseneridest. Nende puudujääk leevenes pisut ehitusmahtude vähenemise ajal (uuringu ajal 2024. aastal), kuid tavapärasema ehitusmahu taastumisel võib tööturul nende leidmisega taas raskusi tekkida, eriti kuna osad töötajad võivad olla valdkonnast välja läinud või ei jagu kutsealase kompetentsuse taastõendamiseks või kutsetaseme tõstmiseks nõutud töökogemust. Geotehnikainseneride vajadus on arvuliselt väike, aga tunnetatakse puudujääki. Õppimisvõimalused on olemas, kuid huvi eriala vastu võiks suurem olla. Õpitee võimalused on kas geoloogia ja seejärel ehitus või vastupidi. Tegelik hõive võib olla hinnanguliselt 30–40 hõivatut, st ka koolitusvajadus on mõnevõrra suurem. Raudteede ehituse^{88 88} ja sadamainsenere Eestis ei õpetata, kuid väikesearvulise tööjõuvajadusega ja spetsiifilise õppe loomine oleks Eestis keeruline ja kallis. Ehitusinseneri põhikutsealal hõivatutest umbes pooled on projekteerijad – kui arvestada juurde kahe põhikutseala, juhid ehituses ja tööjuhid, tööjõuvajadus inseneriõppest, siis on projekteerimisega tegelevate inseneride järele vajadus üle veerandi ehitusinseneriõppest. Ekspertide hinnangul võiks rakenduskõrgharidusega ehitusinsenere olla proportsionaalselt rohkem.

Arhitekte koolitatakse tööturu vajadusest enam nii arvutuslikult kui ka erialaliidu ja ekspertide hinnangul. Arhitektiõpe on aastaid olnud populaarne ning uuringu käigus toodi ühe probleemina välja, et ülekoolitamine tekitab tööturul tugevat konkurentsi ja alatasustamist. Ka RITA arhitektuurivaldkonna aruanne (Eesti Teadusagentuur, 2023) toob välja, et sektoris on valdav arvamus, et arhitektuurierialal piisaks kuni 30 koolilõpetajast aastas. Arhitektuuri magistriõppe lõpetajad võivad töötada ka planeerijana, kuid sedagi arvestades on koolilõpetajaid tööturu vajadusest enam. Kuigi arhitektiõppe lõpetajaid on tööturu vajadusest enam, siis pigem ei asuta tööle planeerijana, vaatamata sellele, et neist tuntakse tööturul puudust. Töötavate planeerijate hinnangul peab õpingutes olema märgatavalt rohkem spetsiifilisi erialaaineid, mida saab kõrvaleriala raames ebapiisavalt. Seega ei ole tõenäoliselt ka edaspidi oodata, et suuremate muudatusteta õppes rakenduks arhitektuuriõppest oluliselt rohkem lõpetajaid planeerijana. Tallinna Tehnikakõrgkooli rakendusarhitekti õpet lühendati alates 2023/24. õppeaastast varasemalt neljalt aastalt 3,5 aastale.

Tööturg ootab, et sisearhitektil on magistrikraad. Magistriõppe lõpetajaid on piisavalt (moodustavad arvutatud koolituspakkumisest poole). Bakalaureuseõppe lõpetajaid on rohkem, kui on tööturu vajadus. Bakalaureuseõppe lõpetanu peaks kindlasti jätkama õpinguid magistriõppes, kuid praktikas asutakse siiski tööturule. Seepärast oleks ekspertide hinnangul õigem pakkuda praeguse 3 + 2 asemel viieaastast integreeritud magistritaseme õpet.

Suurt puudust tuntakse magistrikraadiga maastikuarhitektidest ning ka arvutuslikult on magistrikraadiga maastikuarhitektide osas puudujääk. Bakalaureuseõppe lõpetanu, keda on ekspertide hinnangul piisavalt, ei vasta praegustele tööturu vajadustele. Ekspertide hinnangul oleks sobivam pakkuda praeguse 3 + 2 asemel viieaastast integreeritud magistritaseme õpet.

Eraldi planeerijate õpe Eestis puudub – valikuliselt on ruumi kavandamisega seotud õppeaineid arhitektuuri, maastikuarhitektuuri, geograafia, linnakorralduse ja urbanistika õppekavades. Planeerijate puudujääk on kriitiline nii avalikus kui ka erasektoris. Hinnanguliselt on 30% kohalikest omavalitsustest planeerimisspetsialist puudu ning paljudel olemasolevatel töötajatel erialane ettevalmistus puudub, mistõttu ruumialaste otsuste kvaliteet kannatab. Vajatakse väga heade planeerimiskompetentsidega töötajaid. Väga olulisena nähakse vajadust selgemalt eristada planeerijate õpet ning suurendada planeerijana tööle asuvate lõpetajate arvu.

Kõrghariduses on geodeetide õpe killustunud mitmete õppekavade vahel, kuid õppevõimalused on olemas. Lõpetajatest piisab, kuid on märgata, et geodeediõppe vastu huvi väheneb. Kutsehariduses õpetatakse geodeete ühel õppekaval ja koolituspakkumine on hinnanguliselt tasakaalus, vaatamata arvutuslikule ülepakkumisele, sest õppijad on pigem ennast tööalaselt täiendavad töötajad.

Hooneautomaatikute roll ehituses kasvab, et saavutada keskkonnasäästlikumat, tõhusamat ja mugavamat hoonete sisekliimat. Kõrghariduse koolituspakkumine on arvutatud kaudselt empiiriliste andmete alusel, kust on viimastel aastatel hooneautomaatikuks tööle tuldud (nt elektrienergia ja energeetika ÕKR). Koolituspakkumine kõrgharidusest on arvutuslikult tööjõuvajadusest väiksem. Kutseharidusega automaatiku baasoskustega töötajad on tööturul olemas. Kutsehariduses koolitatakse rohkem tootmisautomaatikuid, kuid spetsialiseeruda tootmisautomaatikalt hooneautomaatikale on lihtsam. Hooneautomaatika paigaldamine sisaldub ka ehitiste elektriku õppes. Ametikohti täidetaksegi sageli erinevate lähedaste erialade töötajatega (nt elektroonika ja automaatika, energeetika, robootika, mehaanika), kelle teadmisi on vaja täiendada hoone tehnosüsteemide ja sisekliima kohta.

Tööjuhtide koolituspakkumisena on arvestatud osa inseneride ja oskustöötajate erialade lõpetajatest. Eriti tuntakse puudust ehituse erialase väljaõppega tööjuhtidest.

Konstruktsioonide ehitajate, täpsemalt müürseppade, betoonkonstruktsioonide ehitajate ja ehitupuuseppade koolituspakkumine on tööjõuvajadusest väiksem. Rohkem oleks vaja tasemeõppe lõpetajaid. Puudujääki ei kata ka lähedaste erialade lõpetajad ning tööjõupuudusel kasutatakse palju välistööjõudu (27% hõivatutest). Pottseppade tööjõuvajadus on vähenemas, samas koolitatakse neid vajadusest märgatavalt rohkem. Õppijad on pigem täiskasvanud. Pottseppade õppe puhul võiks kaaluda muuta see täiskasvanud õppijale tasuliseks, mis tagaks õppevõimalused huvilistele. Monteerijaid tasemeõppes ei koolitata. Tasemeõppes on monteerimistöid sobilike õppelaborite puudumise tõttu keeruline õpetada, mistõttu sobiks pigem töökohapõhine õpe või koolitused.

Kuigi arvutuslikult on katuseehitajate koolituspakkumine tööjõuvajadusest suurem, siis tööandjad ülepakkumist ei tunneta. Osalt kompenseerivad konstruktsiooniehitajate suurt puudujääki katuseehitajad, sest oskuste vajadus on sarnane. Lisaks on katuseehitajate tasemeõpet pakutud üsna lühikest aega – lamekatusekatja õpet alates 2015/16. ja kaldkatuseehitaja õpet alates 2018/19. õppeaastast –‍‍, mistõttu kompenseeritakse väljaõppe varasemat puudujääki. Õppijad on pigem täiskasvanud (enamasti valdkonnas töötajad). Katuseehitajate erialade lõpetajad rakenduvad erialasel tööl hästi, sh kui ka ehituses ei töötata, siis on ametikoht õpitud erialaga seotud.

Viimistleja põhikutsealale koolitatakse tasemeõppe lõpetajaid arvuliselt enam, kuid sellest hoolimata tunnetavad tööandjad tööjõupuudust, mis viitab turutõrke^{89 89} olukorrale. Ühelt poolt on olukord tingitud märkimisväärsest tööjõu voolavusest ja teisalt lõpetajate madalast rakendumisest erialasel tööl. Probleemiks on ka dispropotsionaalsus põhikutseala sees – koolitatud on peamiselt maalreid ja plaatijaid. Tööturul tuntakse puudust krohvijatest, keda on koolitatud vähe. Lisaks ei ole viimasel kolmel aastal vastuvõetuid üheaastasele kutseõppekavale olnud. Krohvija oskusi saab õppida ka kutsekeskharidusõppes viimistleja ning kivi- ja betoonkonstruktsioonide ehituse õppes. Põrandakatjate õpe puudub, kuid plaanis on avada uus tasemeõppe õppekava ühes kutsekoolis, mis oleks tööjõuvajadust arvestades piisav. Kolme viimase aasta viimistlejate õppekavade lõpetajatest töötas mõnel ehituse põhikutsealal ainult 15%. Viimistlustöödes on ligi veerand töötajatest välistöötajad, mis viitab turutõrke olukorrale, kus koolilõpetajaid on, aga nad ei asu erialale tööle. Samas pakutakse koolitusturul arvukalt viimistlusalaseid koolitusi.

Veevärgi ja hoone tehnosüsteemide tehnikute koolituspakkumine ei ole tööjõuvajaduse katmiseks piisav, puudujääki ei kata ka lähedaste erialade lõpetajad. Vaja oleks lõpetajate arvu suurendada ning luua isoleerijate tasemeõpe (piisab, kui see toimub ühes koolis).

Erialaselt õppekavalt on ehitusmasinate juhtide lõpetajaid tööjõuvajaduse katmiseks arvuliselt vähem, kuid teiste sobilike erialade (nt transporditeenused, tehnikaalad, põllumajandus) lõpetajad leevendavad puudujääki. Samuti pakutakse tasemeõppele lisaks palju täiendusõpet (nt ekskavaatorijuhi õpet). Valdav osa õppijatest on täiskasvanud õppijad (80%).

Teedeehitajaid koolitatakse arvuliselt piisavalt nii erialase tasemeõppe kui ka lähedaste õppekavade lõpetajaid arvestades. Tööandjate vaates on tuntud varasematel aastatel erialase tasemeõppe lõpetanutest puudust. Uuringu valmimise hetkel on riigiteede teedeehituse mahud olnud languses ning plaanitav riiklike tellimuste maht lähiaastate jaoks märgatavalt vähenenud. Seega peaks senises mahus koolitamine olema järgnevateks aastateks piisav. Kuid arvestama peab, et kui teedeehituses ehitusmahud taastuvad, on valdkonnast lahkunud töötajate asemel uute töötajate väljakoolitamiseks koolitusvajadus ajutiselt suurem. Samuti on valdkond andnud indikatsiooni, et vajatakse tasemeõpet, mille tulemusel on võimalik saada 5. taseme teedeehituse tööjuhi kutse.

Kokkuvõttes tuntakse ehituse põhikutsealade töötajatest tööturul pigem puudust (v.a arhitektid, keda koolitatakse tööjõuvajadusest rohkem, ning üksikud põhikutsealad, keda on tööturul piisavalt). Vaadates kogu ehituserialade kutsehariduse (v.a geodeedid ja automaatikud) tööjõuvajadust, mis on 2022.–2032. aasta jooksul ligi 6500 inimest, kataksid ehitusalase kutsehariduse tasemeõppekavade lõpetajad, kes potentsiaalselt rakenduvad erialasel tööl, sellest arvutuslikult 55%. Paljude lõpetajate erialasel tööl mitterakendumise tõttu tunnetavad tööandjad suurt erialase väljaõppega töötajate puudujääki. Kuigi siinse uuringu tegemise hetkel oli ehitusturg languses, siis eeldatavalt ehitusmahud mõne aja pärast taastuvad ning tööjõupuudus tuleb taas teravamalt esile. See sarnaneb üldise pildiga Euroopas, kus 2022. aastal oli üks takistav tegur töötajate puudus, sh oli kõige enam puudujäägiga ametite seas ehituse ameteid, nagu tehnosüsteemide lukksepad, müürsepad, puusepad, betoonkonstruktsioonide ehitajad, hooneehitustöölised ja ehitusinsenerid (World Economic Forum, 2023).

Peatükis on sõnastatud uuringust tulenevad järeldused tööjõu- ja oskuste vajadusega seotud valdkonna peamiste kitsaskohtade kohta ning ettepanekud nende leevendamiseks. Seejuures on lähtutud uuringu põhiküsimusest: mida on vaja muuta, et täita ehituse valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadus aastani 2032.

Valdkonna ekspertide kaasabil analüüsiti, kui palju ja milliste oskustega töötajaid valdkonnas praegu töötab ning prognoositi, kui palju ja milliste oskustega inimesi tulevikus vaja läheb. Ekspertide kaasabil sõnastati ettepanekud ja soovitused, kuidas paremini siduda valdkonna põhikutsealade tööjõu- ja oskuste vajadust ning koolituspakkumist. Valdkonna tööhõivet ja oskusi puudutavate kitsaskohtade leevendamiseks tehtud ettepanekutele on lisatud sihtrühmad, kelle pädevusse konkreetsete ettepanekute elluviimine kuulub. Ettepanekud on sõnastatud soovitatud tegevustena, mille põhjal saavad osalised koostada kitsaskoha leevendamiseks oma tegevusplaane. Lisaks kitsaskohtadele ja ettepanekutele on esitatud tähelepanekud, mis arutelude käigus üles kerkisid, kuid mille kohta konkreetseid tegevusettepanekuid ei sõnastatud.

Esitatud ettepanekute rakendamise seiret tehakse umbes kaks aastat pärast uuringu avalikustamist ning olukorda hinnatakse koos ekspertidega (vt lisa 1).

Kvaliteetse ja tervisliku elukeskkonna loomiseks on vaja rohkem tähelepanu pöörata terviklikule ruumiplaneerimisele. Kompetentsetest planeerijatest tuntakse tööturul puudust, mistõttu võtavad planeeringute koostamised palju aega ning meeskonnad on alamehitatud. Planeerijate õpe on killustunud mitmete erialade vahel (arhitekt, maastikuarhitekt, geograafia, lisaks üksikud muud õppekavad), kuid planeerimise suuna valimine ei ole õppijate seas populaarne. Planeerijate ettevalmistamine tasemeõppes vajab terviklikku ülevaatamist ja ümberkujundamist, et see vastaks paremini tööturu ootustele. Samuti on vaja suurendada planeerijana tööle asuvate lõpetajate arvu.

TalTechis on plaanis luua arhitektuuri õppekavale juurde maastikuarhitektuuri kõrvaleriala, kus on suur rõhk ka ruumilisel planeerimisel. EKA plaanib arhitektuuri õppekavale lisada maastikuarhitektuuri ja planeerija kõrvalerialad. Ekspertide hinnangul ei pruugi kõrvalerialade loomine ruumilise planeerimise spetsialistide puudust lahendada, sest õpe jääks endiselt killustunuks ja seal ei oleks piisavalt ruumilisele planeerimisele spetsialiseerumisele vajalikke õppeaineid. Planeerimise eksperdid soovitavad luua eraldi ruumilise planeerimise õppekava. Lahenduse leidmisel peavad osapooled tegema suuremat koostööd, et luua ruumiplaneerijate õppe pakkumises selgust ning täpsustada rolle.

Lisaks on kitsaskohaks puudulik planeerimise kompetents kohalikes omavalitsustes. Mõnes omavalitsuses täidab planeerija ja/või arhitekti rolli muu eriala spetsialist, näiteks ehitus- või keskkonnaspetsialist. Kahjuks puudub neil sageli ruumiplaneerimise alane kompetentsus, mis on kvaliteetsete planeerimisotsuste alus. Hinnanguliselt puudub planeerimisspetsialist 30%-l omavalitsustest. Planeerijate töö on keerukas ja kompleksne, mistõttu vajatakse väga heade planeerimiskompetentsidega töötajaid. Ootus on, et ka avalikus sektoris töötavad planeerijad oleksid väga heade planeerimisalaste kompetentsidega ning võiksid omada kutset. Uuringu hetkel on kehtiva kutsetunnistusega 32 ruumilise keskkonna planeerijat, kellele lisanduvad arhitektid, maastikuarhitektid ja geograafid, kes ei pea eraldi planeerija kutset taotlema.

Era- ja avaliku sektori planeerija kutse nõudmine on erinev. Riigihangetes nõutakse erasektori planeerijatelt kutsetunnistust, mis eeldab nende kompetentsuse tõendamist ja oskuste pidevat täiendamist. Avaliku sektori töötajatelt (nt omavalitsuste planeerijatelt) kutset ei nõuta, mis toob era- ja avaliku sektori vahel kompetentsuse hindamises ja tõendamises kaasa erisused. Ruumilise keskkonna kvaliteedi ja erialade võrdse kohtlemise tagamiseks peaks planeeringute koostamise õiguse saamiseks nõudma kõigilt tõendatud kompetentsust, nagu vajalikud planeeringureferentsid ja töökogemus.

Ehituse valdkonna töötajatest ei ole paljudel erialast ettevalmistust. Koguni 40% ehituse oskustöötajatest ning üle viiendiku juhtidest ja tööjuhtidest on üldkesk- või madalama haridusega. Lisaks on olemasolevate töötajate seas muude erialade taustaga töötajaid. Samuti on probleemiks töötajate vähene motivatsioon oma oskusi ja teadmisi täiendada. Erineva oskustasemega töötajate töö tõhusaks korraldamiseks ja juhendamiseks on vaja erialase ettevalmistusega juhte ja tööjuhte, et tagada tööde kvaliteet, tähtaegsus ja tootlikkuse tõus, ka meeskonnaga, kus kõigil erialast ettevalmistust ei ole. Eesmärk on vähendada erialase hariduseta töötajate osakaalu, motiveerides töötajaid õppima või end erialaselt täiendama.

Riigi korraldatavatel hangetel ei seata tingimuseks kvalifitseeritud oskustööjõu kasutamist. Riik saab olla tellijana eeskujuks, väärtustades kvalifitseeritud või erialaste oskustega tööjõu kasutamist, lisades hanketingimustesse vastavad kvaliteedikriteeriumid ka oskustöötajatele. Seejuures tuleb arvestada, et ei tekiks ebamõistlikke piiranguid ettevõtetel hangetel osalemiseks. See motiveeriks ettevõtteid töötajaid toetama, et nad omandaksid erialaseid oskusi ja osaleksid koolitustel.

Töötajate õpimotivatsiooni tõstmiseks võiks töötuskindlustusfondi eeskujul olla üks lahendus riiklik (täiend)koolitusfond, mida jagataks õpiosakute kaudu ning koolitusel osalemine oleks õppijale (osaliselt) tasuta.

Ehitusinseneride järelkasv ei ole tööjõuvajaduse katmiseks piisav. Valdkondlik kõrgharidusõpe valmistab ette töötajaid inseneride, ehitusjuhtide ja tööjuhtide põhikutsealadele. Valdkonna konkurentsivõime hoidmiseks ja tõstmiseks on praegusega võrreldes vaja rohkem erialase erineva astme kõrgharidusega spetsialiste. Eriti tuntakse puudust sisekliima ja veetehnika inseneridest, kelle väljaõppes erinevalt teistest ehitusinseneri erialadest rakenduskõrgharidusõppe võimalus puudub. Rakenduskõrgharidusõppe laiendamise vajadust toodi välja juba eelmises OSKA ehituse uuringus ning nende järgi tuntakse vajadust praegugi. Samas hindavad eksperdid ja koolide esindajad uute õppekavade avamist kalliks (vajatakse uusi õppelaboreid, õppejõude jm), mistõttu võiks kaaluda kõrgkoolide ühisõppekava. Vaatamata uuringu ajal teedeehituses ehitusmahtude vähenemisele, on tarvis endiselt koolitada ka teedeinsenere.

Kutseõppes on endiselt tasakaalutus õpetatavate erialade vahel, mis ei lähe kokku tööturu vajadustega. Mõnda eriala õpetatakse paljudes koolides (nt maalri ja ehitusviimistluse õppekavad on 14 kutsekoolis), mõnda eriala ei õpetata üldse (nt põrandakatja) või pakutakse õpet vähe (nt tehnosüsteemide lukksepad). Kooliti erineb õppe kvaliteet ja materiaaltehniline baas, kõikidesse ei jätku õpilasi ega õpetajaid. Õpetatavate erialade pakkumisel lähtuvad koolid sageli eriala populaarsusest noorte seas ning kooli võimalustest õpet korraldada, mitte tööturu vajadusest. Eesmärk on tagada kõikide tööturu jaoks vajalike erialade koolitamine vajalikus mahus ja kvaliteedis. Ekspertide hinnangul aitaks probleemi leevendada see, kui anda esimesel õppeaastal laiapõhjalist ehitusalast haridust, mis aitab õppijal paremini ehituse erialasid (kutseid) omavahel seostada ning hiljem teadlikumalt kitsam eriala/spetsialiseerumine valida.

Ehituse baasharidust võiks pakkuda kõikides ehituse erialasid õpetavates kutsekoolides, kuid erialade valik ja spetsialiseerumine võib kooliti erineda, tulenevalt kooli võimekusest ja regionaalsest aspektist. Selline õppekorraldus muudaks õppurile valiku tegemise selgemaks ning väheneks katkestamine vale erialavaliku tõttu.

HTM on algatanud vastutusvaldkondade süsteemi väljatöötamise protsessi, mille eesmärk on tagada kvaliteetse kutseõppe pakkumine piiratud eelarve tingimustes. Eesmärk on korrastada õppe pakkumist, sh vähendada erialade dubleerimist, tagada õppebaaside tõhusam kasutamine kutseõppeasutuste vahelise selge tööjaotuse kaudu; arvestada demograafiliste muudatustega õppekohtade jaotamisel ning paremini planeerida arendustegevusi ja investeeringuid.

Arhitekte koolitatakse tööturu vajadusest enam nii arvutuslikult kui ka erialaliidu ja ekspertide hinnangul. Arhitektuuri õppe lõpetajad võivad töötada ka planeerijana, kuid sedagi arvestades on koolilõpetajaid tööturuvajadusest enam. Kuigi arhitektiõppe lõpetajaid on tööturu vajadusest enam, siis planeerijana, kellest tuntakse tööturul puudust, lõpetajad pigem tööle ei asu. Ekspertide hinnangul oleks üks lahendus määrata õppekohtade arv selliselt, et rohkem õppijaid valiks planeerimise suuna. See aitaks ühtlasi leevendada planeerijate puudust (vt kitsakoht 1). Arhitekti õpe on aastaid olnud populaarne ning ülekoolitamine tekitab tööturul tugeva konkurentsi ja alatasustamise.

Varem on saanud TTK rakendusarhitektuuri lõpetajad jätkata õpinguid arhitektuuri integreeritud õppes. Kuna õppekava on alates 2023/24. õppeaastast lühendatud, on see lõpetajate jaoks takistus, et jätkata õpinguid arhitekti integreeritud õppes. Praegu peaksid uue rakendusarhitektuuri õppe lõpetajad magistrikraadi saamiseks alustama õpinguid integreeritud õppes algusest peale, mis oleks vastuolus riikliku haridusstrateegiaga. Riikliku hariduse arengukava alusel peaksid õpivõimalused olema valikurohked ja kättesaadavad ning õppijal võimalik haridustasemete ja -liikide vahel sujuvalt liikuda. Koolid on tegemas õppekavade võrdlusanalüüsi, et teada, millisel viisil oleks võimalik õpinguid integreeritud õppes sujuvalt jätkata.

Eestis ei ole pikka aega raudteealast õpet pakutud ja magistriastme raudteeinseneri õpe puudub. Rail Balticu ehitusega tekkis raudteeinseneride järele suurem vajadus ning ka olemasolevad raudteed vajavad hooldust ja parandamist. Raudteede ehitushangetes nõutakse sageli raudteeinseneri kutset, kuid kvalifitseeritud insenere on raske leida. TalTechis on võimalik õppida raudtee ehitust avatud õppes^{90 90} ning teedeinseneriks õppijad saavad õiguse tegeleda raudtee (v.a pealisehituse ja kontaktvõrkude) ja raudtee rajatiste (sildade jms) ehitamisega. TTK avas 2023. aastal uue raudteetranspordi rakenduskõrghariduse õppekava, kuid tööandjad vajavad ka magistrikraadiga spetsialiste. Arvestades Eesti väiksust ja raudteeinseneride arvuliselt väikest tööjõuvajadust, ei ole ekspertide hinnangul mõistlik eraldi raudteeinseneri magistriõppe spetsialiseerumist või õppekava luua. Eestis ei pruugi leiduda ka sobivaid õppejõude. Eksperdid on seisukohal, et mõistlikum on õpetada väga kitsaste erialade (nt sadama-, raudteeinseneri) tippspetsialiste välismaal, kus on selleks paremad õppimisvõimalused. Võimalused nii lühiajalise õpirände kui ka välismaal magistriõppe tasemeõppe toetuseks on loodud (Haridus- ja Noorteamet, 2024). Endiselt tuleks toetada väiksema vajadusega spetsiifiliste erialade spetsialistide tasemeõpet välismaa kõrgkoolides.

Ehituse valdkonnas tuntakse puudust projekteerimise projektijuhtidest, kes aitavad tagada ehitusprojektide kvaliteeti. TalTechi magistriõppe hoonete ja rajatiste õppekava juurde loodav uus projekteerimise projektijuhi spetsialiseerumine aitab olukorda leevendada. Lisaks tuleb pakkuda projekteerimise projektijuhtimise täiendkoolitusi.

Tööturul vajatakse rohkem väga heade digioskustega tehnikuid, kes abistavad insenere ja arhitekte mudelprojekteerimisel. Üha enam projekteeritakse mudelis, kuhu lisatakse järjest rohkem erinevaid andmeid, mistõttu tehnilise töö maht projekteerimisel kasvab. Töö optimeerimiseks ja automatiseerimiseks (nt tehisintellekti abil) vajatakse tööturul mudelprojekteerimisele spetsialiseerunud tehnikuid, kes tunnevad väga hästi projekteerimise tarkvara. Ekspertide hinnangul sobivad mudelprojekteerimise tehnikuks rakenduskõrghariduse omandanud spetsialistid ning nad soovitavad kaaluda mudelprojekteerija õppekava või spetsialiseerumise loomist mõne olemasoleva õppekava juurde, näiteks TTK-s. Lisaks tuleks pakkuda mudelprojekteerimise täiendkoolitusi ja mikrokraade.

Maastikuarhitekte koolitatakse tööjõuvajadusest vähem. Tööturul vajatakse magistrikraadiga maastikuarhitekte ja ka rahvusvaheliselt eeldatakse seda^{91 91, 92 92}. Praegu saab maastikuarhitektiks õppida bakalaureuse- ja magistritasemel EMÜ-s. Huvi avada vastavat magistriõpet on väljendanud ka EKA ja TalTech. Kui ühe bakalaureuse õppekava lõpetajad hakkavad aga jagunema mitme võimaliku magistriõppekava või spetsialiseerumise vahel, võib tekkida olukord, kus ei ole võimalik pakkuda jätkusuutlikult erinevaid erialaspetsiifilisi valikuid kõigi kutsestandardis ja Euroopa CTF-s kirjeldatud maastikuarhitekti kompetentside omandamiseks. Seetõttu tuleb tagada maastikuarhitektide ettevalmistus kas 3 + 2 või viieaastase integreeritud õppena. Maastikuarhitekti õppe kavandamisel peavad osapooled tegema koostööd, et tagada tööturu vajadusele vastav õppe sisu ja lõpetajate arv. Koolituskohtade planeerimisel tuleb arvestada, et maastikuarhitektuuri lõpetajaid on tööjõuvajadusest vähem ja tööjõuvajaduse katmiseks on neid rohkem vaja.

Sisearhitektuuri bakalaureuseõppe lõpetajaid on rohkem, kui on tööturu ootus; magistriõppe lõpetanuid on piisavalt. Praegu õpetatakse sisearhitekte 3 + 2 õppena. Selleks, et tagada magistriõppes jätkamine ja vähendada bakalaureusekraadiga lõpetajate arvu, oleks sobivam integreeritud magistriõpe. Bakalaureuseõppe lõpetanu peaks kindlasti jätkama õpinguid magistriõppes, kuid praktikas asutakse siiski tööturule.

Nimetatud ametitel on tööl palju erialase ettevalmistuseta töötajaid. Valdkonnas töötavatele inimestele sobib oskuste täiendamiseks või kvalifikatsiooni omandamiseks hästi töökohapõhine õpe. Tuleb suurendada motivatsiooni nendel kutseõppe õppekavadel õppida, näiteks tõsta noorte teadlikkust tööjõupuudusega erialadest, pakkuda õppestipendiumeid ja soodustada töökohapõhist õpet. Valdkonna ja erialade populariseerimisel on koolide kõrval ka erialaorganisatsioonidel väga oluline roll.

Pottseppi koolitatakse tööjõuvajadusest rohkem, samas nõudlus pottsepatööde järele kahaneb. Õppijad on pigem täiskasvanud. Pottseppade õppe puhul võiks kaaluda muuta tasemeõpe täiskasvanud õppijale tasuliseks või osaliselt tasuliseks, mis tagaks õppevõimalused huvilistele. Pottseppade õppekohtade planeerimisel tuleb arvestada, et koolituspakkumine on tööjõuvajadusest suurem.

Maalreid ja plaatijaid koolitatakse tööjõuvajadusest rohkem, kuid sellest hoolimata tunnetavad tööandjad tööjõupuudust. Ühelt poolt on see tingitud märkimisväärsest tööjõu voolavusest ja teisalt lõpetajate madalast rakendumisest erialasel tööl. Kolme viimase aasta viimistlejate õppekavade lõpetajatest ja TÖR-is registreeritutest ainult 16% töötas mõnel ehituse põhikutsealal. Välistööjõudu kasutatakse viimistlejate puhul suhteliselt palju (ligi 25%), mis viitab turutõrke olukorrale, kus koolilõpetajaid on, aga nad ei asu erialale tööle.

Probleemiks on ka kutsealade disproportsionaalsus põhikutseala sees – koolitatud on peamiselt maalreid ja plaatijaid, kuid põrandakatjate õpe puudub. Krohvijaid on koolitatud vähe ja viimasel kolmel aastal ei ole vastuvõetuid olnud. Ekspertide hinnangul tuleb kohandada ehituse erialade õppekohtade proportsioone tööturu vajaduse kohaselt ning õppekohtade planeerimisel arvestada, et rohkem on vaja õpetada krohvijaid ja põrandakatjaid.

Puudub isoleerijate, põrandakatjate ja monteerijate tasemeõpe, kuid tööandjad tunnevad selle erialase väljaõppega töötajatest puudust. Uuringu valmimise hetkel on teadaolevalt plaanis luua üks põrandakatjate ja üks isoleerijate tasemeõppe õppekava, mis oleks tööturu vajaduse katmiseks piisav. Monteerijate õppeks sobiks pigem töökohapõhine õpe või koolitused, sest sobilike õppelaborite puudusel on keeruline kutseõppeasutuses õpetada. Olukorda leevendaks, kui luua ühes kutsekoolis isoleerija ja teises põrandakatja õpe või spetsialiseerumised ning pakkuda täiendkoolitusi, et omandada monteerimisoskusi.

Kutsehariduses puudub ühtne ja tänapäevane baasõppevara. Olemasolev vähene ehituse erialade eestikeelne baasõppevara on vananenud, mistõttu on õpetajad sunnitud looma õppematerjale ise või kasutama üksikuid vananenud välisriikide õpikuid. Samuti on probleem, et kutseõpetajate seas napib õppevara potentsiaalseid koostajaid ning puuduvad kogemused ja teadlikkus õppevara koostada. Ühtsest ehituse õppevarast tunnevad puudust ka praktikutest õppejõud, kes vajavad õppevara, mis toetaks aineõpet oodatavate õpiväljundite alusel. Vaja on koordineeritult koostöös ettevõtete, erialaliitude ja kõrgkoolidega koostada uusi (sh interaktiivseid) õppematerjale. Osaliselt võib abi olla ka välismaise õppevara tõlkimisest ja kohandamisest, et kasutada seda Eesti kutsehariduses. Õppevara koostades peab silmas pidama, et see vastaks sihtrühmale. HTM ja Haridus- ja Noorteamet peaksid leidma koole ja ettevõtjaid kaasates võimalused luua järjepidevalt ja koordineeritult uusi ajakohaseid ehituserialade kutseõppe õppematerjale, sh interaktiivseid.

Ehitushangete puhul on levinud kasutada odavaimat hinnakriteeriumi, mis ei soodusta parimat lahendust, ei pruugi tagada soovitud ehituskvaliteeti ning võib kaasa tuua vajaduse värvata erialaste oskusteta töötajaid. Projekteerimine on aeganõudev, kuid sageli ei jäeta selleks piisavalt aega. Projekteerimisprotsessi tõhususe ja kvaliteedi tagamiseks on vaja sellele piisavalt aega planeerida, määratleda selged lähteülesanded ning kaasata juba projekteerimisetapis asjakohased erialaspetsialistid, et projekt vastaks nõuetele ja tellija ootustele ning kõik osapooled saaksid oma ülesandeid korrektselt täita. Oluline on tellija soovid ja vajadused enne hanke väljakuulutamist läbi mõelda, et vältida hilisemaid lisatöid ja -kulusid. Lisaks tuleks julgustada projekteerijaid aktiivselt küsima ja täpsustama hanketingimusi, mis aitab vältida hilisemaid arusaamatusi ja tagab ehituse sujuvama kulgemise.

Riik saab olla targa tellijana eeskujuks, näidates hangete tegemisel parimat praktikat. Eksperdid soovitavad eelistada väärtus- ja koostööpõhiseid hankeid. Ehitusprojektide tellijatele on vaja pakkuda targa tellija koolitusi, et tõhustada kvaliteetset projekteerimist ja ehitamist. Samuti võiksid riiklikud ehitushanked toetada kvalifitseeritud või erialaste oskustega tööjõu suuremat kasutamist (lisades hanketingimustesse vastavad hindamiskriteeriumid), et motiveerida ettevõtteid toetama oma töötajaid erialaste oskuste omandamisel (vt ettepanek 9.1).

Nii kutse- kui ka kõrgkoolidel on keeruline leida ja hoida õpetajaid ja õppejõude. Seda põhjustab õpetajate ülekoormus, lisaülesannete rohkus ja palgasurve. Arvestama peab, et õppejõudude ja õpetajate leidmisel tuleb täita neile esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid.

Teatud juhtudel takistab õpetajate ja õppejõudude puudus eriala õpetamist. Näiteks tõid eksperdid välja, et on keeruline leida veevärgi ja hoone tehnosüsteemide õpetajaid ning kõrghariduses teedeehituse erialal ei võimalik õpetada terassildade ehitust. Kõrgkoolides võib osalt leevendust pakkuda välisriikidest õppejõudude kaasamine, eriti nendes valdkondades, kus on tõsine vajadus, kuid kohalikke spetsialiste napib. Lisaks on oluline pöörata tähelepanu doktorantide järelkasvule, mis on üks eeldus, et tagada tulevikus piisav hulk õppejõude. Õppejõudude ja õpetajate puudust aitaks osaliselt leevendada digitaalse õppevara kasutamise ja veebipõhise õppe osakaalu suurendamine.

Oluline on pakkuda õpetajatele ja õppejõududele konkurentsivõimelist palka ja töötingimusi. Ehituses töötavatele erialaspetsialistidele, kellel on huvi töötada õpetajana, on vaja pakkuda võimalust õppida juurde kutsepedagoogikat. Õpetajatele ja õppejõududele tuleb pakkuda didaktika täiendkoolitusi ning praktikavõimalusi ettevõtetes oma oskuste-teadmiste värskendamiseks. Osa nendest teemadest on fookuses ka Inseneriakadeemia tegevustes – näiteks töötatakse välja ja pakutakse täiendkoolitusi, mis toetavad praktikuid õppetöö korraldamisel, toetatakse alustavate õppejõudude, sh nooremteadurite arengut, ning kutseõpetajate stažeerimist ettevõtetes (Haridus- ja Noorteamet, 2024).

Noorte teadlikkus ehitusinseneride tööst on vähene ja inseneriõpe tundub keeruline, mis võib heidutada noori seda eriala valimast. Selleks, et tõsta neis insenerierialade vastu huvi, on vaja alustada teavitustööd juba varajases eas. Praegu suunavad kõrgkoolid ja Inseneriakadeemia oma teavitustegevusi peamiselt gümnaasiumiastme õpilastele, kuigi teavitustöö oleks hädavajalik juba põhikoolis. Varasem kokkupuude erialaga aitab õpilastel paremini mõista inseneride töö olulisust ja tänapäevasust ning seotust digi- ja roheteadmistega, nagu programmeerimine, arvutusmudelid, tarkvarad ning keskkonnasäästlike hoonete ja rajatiste ehitamine.

Tõsta tuleb põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste teadlikkust karjääriteede võimalustest, pöörata rohkem tähelepanu karjäärinõustamisele ning õpilaste silmaringi laiendamisele, tutvustades erinevate ametite töö sisu ja mitmetahulisust, tehnoloogiaga ja keskkonnasäästlikkusega seotust ning aidates noortel välja selgitada nende huvid.

Laia matemaatika riigieksami sooritamine vähemalt 50% tulemusele on sageli üks eeldus, et omandada tehniline kõrgharidus. Kitsa matemaatika ainekava õppimine ja eksami sooritamine on õppija jaoks küll lihtsam võimalus omandada gümnaasiumiharidus (mh saada kõrgem keskmine hinne), kuid see võib välistada või takistada õpingute jätkamist teatud erialadel kõrghariduses. Matemaatika õppe ühtlustamine gümnaasiumiastmes tagaks paremini potentsiaalsed õppijad inseneriõppesse. Ka teiste valdkondade OSKA uuringutes (Lepik ja Uiboupin, 2023), (Tilk ja Kruusmaa, 2024) on kitsa ja laia matemaatika õppe eristamine kitsaskohana välja toodud.

Kiirete muutuste tõttu tööturul on endiselt oluline pakkuda valdkonna töötajatele täienduskoolitusi, et nad omandaksid uusi oskusi ja teadmisi. Tähelepanu tuleb pöörata ka erialase ettevalmistusteta töötajate erialaste oskuste ja teadmiste arendamisele. Arendamist vajavad oskused ja soovitused täienduskoolituste teemade kohta on esitatud peatükis 4.4.

OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse valdkonnauuringute põhieesmärk on analüüsida ja prognoosida, kuidas muutub lähema kuni kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõuvajadus ja vajatavad oskused ning kas praegune valdkonna koolituspakkumine nii tasemeõppe kui ka täiendusõppe vallas on valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadusega kooskõlas. Uuringu tulemusena pakutakse nii koolitus- kui ka tööturu osalistele võimalikke lahendusi, et muutuvatele vajadustele paremini vastata^{93 93}.

OSKA valdkonnauuringute jaoks on töötatud välja ühtne metoodika^{94 94}, milles on määratud põhialused ja kirjeldatud tulemuste saavutamise teed. Lähtudes valdkondade eripäradest võivad uuringulahendused detailides siiski erineda. Uurimisülesande lahendamiseks kasutati kombineerituna nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid andmeallikaid ja analüüsimeetodeid.

Valdkonna vajadus uue tööjõu järele hõlmab OSKA prognoosis kahte tegurit: asendusvajadust ning kasvu-/kahanemisvajadust.

• Asendusvajadus hõlmab tööjõudu, mida vajatakse vanuse tõttu tööturult lahkuvate töötajate asendamiseks. Asendusvajaduse hindamisel kasutati OSKA andmemudeli asendusvajadust puudutavaid arvutusi, mis lähtuvad valdkonnas töötajate vanusestruktuurist ja hõivatute tegelikust pensionile jäämise vanusest.
• Kasvu- või kahanemisvajadus lähtub põhikutsealal hõivatute koguarvu prognoositavast suurenemisest või vähenemisest ning modifitseerib asendusvajadusest tulenevat uue tööjõu vajadust (st kui kutseala kasvab, on vaja igal aastal rohkem uut tööjõudu, kui pensionile siirdub, ning vastupidi). Kutsealade tööhõive muutuste ning sellest tuleneva kasvu- või kahanemisvajaduse prognoosimisel lähtuti valdkonna senisest ja prognoositud arengust, tööhõivet mõjutavatest trendidest ning statistikast, mida täpsustati ja täiendati eksperdiintervjuudes ja -aruteludel.

Uue võimaliku tööjõu pakkumise hindamisel prognoosiperioodil võeti aluseks tasemeõppe ja täienduskoolituse analüüs. Uuritavate põhikutsealadega otseselt seotud õppekavade loetelu koostati EHIS-e andmete, õppekavade kirjelduste, õppeasutuste veebilehtede ja haridusasutuste esindajatega tehtud intervjuude põhjal. Koolituspakkumine on (üldjuhul) arvutatud lähiaastatel põhikutsealadega seotud õppekavade eeldatava lõpetajate arvu põhjal, mille aluseks võeti kolme viimase õppeaasta lõpetajate keskmine arv. Seejuures arvestati kuue viimase aasta sisseastujate arvust ja selle muutusest tuleneva lõpetajate arvu muutusega. Trendi pikendamiseks kümnele aastale korrutati lähiaastate lõpetajate prognoos kümnega. Võimalik uus tööjõud on vaid teatud osa lõpetajatest, mistõttu on arvestatud lõpetajate rakendumist põhikutsealadel senise lõpetajate valdkonda rakendumise koefitsiendi põhjal^{95 95}. Lähtudes ehitusvaldkonna tööturuvajadustest ning vältimaks edasiõppimisest tulenevat topeltarvestust ei arvestatud koolituspakkumise arvutustesse doktori- ja bakalaureuseõpet (v.a sisearhitektidel disaini ja innovatsiooni ÕK) ning kutsehariduses jätkuõpet. Lisaks arvestati maha need rakenduskõrgharidusõppe lõpetajad (aastatel 2017–2020), kes õppisid edasi II õppeastmes ja olid jätkatud õpingud ka lõpetanud (et jätta kõrvale katkestajad). Kutsehariduses on topeltarvestuse vältimiseks maha arvestatud needki, kes jätkasid õppimist samal tasemel, sest neid oli arvestataval hulgal. Lisaks on lõpetajate arvu korrigeeritud tööjõus osalemise määraga^{96 96}, sest tööealine rahvastik ei ole kunagi täielikult tööhõives. Mõnede põhikutsealade puhul on ühe võimaliku tööjõuallikana välja toodud teistelt lähedastelt erialadelt lisanduvad lõpetajad.

Uuringu eri etappides kogutud järelduste põhjal sõnastati ettepanekud vajalike muutuste esilekutsumiseks, et täita valdkonna tööjõuvajadus, ning koolitusvajadus valdkonna taseme ja täiendusõppe järele aastani 2032. Valdkonna tööhõivet ja oskusi puudutavate kitsaskohtade lahendamiseks tehtud ettepanekutele on lisatud sihtrühmad, kelle pädevusse ettepanekute elluviimine kuulub. Tähelepanekuna tuuakse välja arutelude käigus üles kerkinud võimalikud lahendused kitsaskohtade leevendamiseks, kuid neid, mille kohta konkreetseid tegevusettepanekuid ei sõnastatud, hiljem ka ei seirata. Seire tulemusi hinnatakse koos ekspertidega ning vajaduse korral vaadatakse eksperte kaasates üle tööjõu- ja oskuste vajaduse põhisuunad juhul, kui aja jooksul ilmneb olulisi tegureid ja mõjutajaid, mida uuringu kestel ei olnud võimalik ette näha.

Siinse uuringu peamised andmeallikad olid eksperdiintervjuud, tööturu ja haridusstatistika, varasemad uuringud ja arengukavad, üleilmsed tulevikutrendide käsitlused ning muud asjakohased dokumendid. Oluline muudatus võrreldes varasema OSKA ehituse uuringuga^{97 97} on see, et kesksete alusandmetena kasutati spetsiaalselt tööjõuvajaduse ja -pakkumise prognoosimiseks koondatud andmestikku, mis tugineb registriandmetele (TÖR, EHIS, rahvastikuregister) ja Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetele. Hõivatute arvu aluseks oli Maksu- ja Tolliameti töötamise register^{98 98}.

Uuringumeeskonda toetas eksperdihinnangutega valdkonna poliitikakujundajate ning haridus- ja töömaailma esindajatest koosnev valdkonna eksperdikogu (vt lisa 3). VEK-is valideeriti uuringu vahetulemusi, teisalt käsitleti VEK-i arutelude tulemusi osana kogutavast empiirilisest materjalist. VEK-i arutelude käigus antud eksperdihinnangud kajastuvad uuringutulemustes.

Uuringu ajakava

Septembrist 2023 kuni juunini 2024 toimusid grupiarutelud ettevõtete ning kutse- ja kõrgkoolide esindajatega, analüüsiti varasemaid valdkonna dokumente (uuringud, arengukavad, õigusaktid), tehti statistiline andmeanalüüs ning poolstruktureeritud eksperdiintervjuud (nii grupi- kui ka individuaalintervjuud). Lisaks tehti kirjalik küsitlus tulevikutrendide ning tööjõu- ja oskuste vajaduse teemal (vt lisa 4). Kokku intervjueeriti 65 eksperti (vt lisa 3), kelle hulgas oli nii VEK-i liikmeid, teisi valdkonna eksperte kui ka valdkonna erialasid õpetavate koolide esindajaid. Intervjuude ja kirjalike vastuste analüüsi tulemusi on kasutatud uuringu eri osade koostamisel.

Juulist kuni septembrini 2024 uuringu aruannet retsenseeriti, koondati eksperdikogu liikmete tagasisidet ning aruannet täiendati ja tehti keeletoimetus.

Uuringu tegemise perioodil toimusid järgmised eksperdikogu koosolekud:

07.12.2023 – VEK, kus osalesid kõik eksperdikogu liikmed (vt lisa 3). Teemad: uuringu eesmärgid ja metoodika, põhikutsealade hõive olukord, sh inseneride ja oskustöötajate hõive täpsustamine, valdkonna põhiprobleemid, trendide mõju tuleviku tööjõuvajadusele.

11.04.2024 – oskustöötajate juhtrühm, kus osales osa VEK-i liikmetest ja lisaks kutsutud eksperdid. Teemad: prognoosi kinnitamine, tööjõuvajaduse ja pakkumise arutelu, oskuste vajadus, kitsaskohtade määratlemine ja ettepanekute arutelu.

18.04.2024 – inseneride juhtrühm, kus osales osa VEK-i liikmetest ja lisaks kutsutud eksperdid. Teemad: prognoosi kinnitamine, tööjõuvajaduse ja pakkumise arutelu, oskuste vajadus, kitsaskohtade määratlemine ja ettepanekute arutelu.

30.04.2024 – arhitektide juhtrühm, kus osales osa VEK-i liikmetest ja lisaks kutsutud eksperdid. Teemad: prognoosi kinnitamine, tööjõuvajaduse ja pakkumise arutelu, oskuste vajadus, kitsaskohtade määratlemine ja ettepanekute arutelu.

OSKA süsteemis kasutatavate terminite allikad:

1. kehtivad õigusaktid (nt kutseseadus);
2. rahvusvahelised kokkulepped (nt klassifikaatorid);
3. oskuste rakkerühma eestvedamisel ekspertide ühistööna sõnastatud kokkulepped (sh kokkulepped Emakeele Seltsi keeletoimkonnaga);
4. OSKA nõunike kogus sõnastatud kokkulepped.

AK (ingl ISCO) – ametite klassifikaator. Siinses töös on kasutatud 2008. aasta klassifikaatori uuringuhetkel kehtivat versiooni.^{99 99}

Amet, ametikoht (ingl occupation/job) – tööülesannete kogum, mida isik oma töökohal täidab ja mille eest saab ta tasu. Ameti- ja kutsenimetused võivad kokku langeda (AK-s tähistab seda kaheksakohaline kood).

Ametiala (ingl occupation) – sarnaste ametite kogum.

Ametialagrupp – OSKA andmemudeli ühik, mis koondab ametialad 70 grupiks, kasutades ametite klassifikaatorit ja Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatorit.

Ametirühm (ingl group of occupations) – sarnaste ametialade kogum ametite klassifikaatoris (AK-s tähistab seda neljakohaline kood).

EHIS – Eesti Hariduse Infosüsteem.

EKR – Eesti kvalifikatsiooniraamistik.^{100 100}

EMTAK (ingl NACE) – Eesti majandustegevusalade klassifikaator. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori 2008. aasta versiooni.^{101 101}

Eriala (ingl speciality) – teaduse, tehnika, kunsti vms kitsam, suhteliselt kindlalt piiritletud ala; spetsiaalala. Eriala seostub eelkõige õppimise ja õppekavaga, vahel spetsialiseerumisalaga õppekavas. Eriala nimetusena kasutatakse tegevusala nimetust (mitte tegijanime, nagu kutse puhul).

Erioskused (ingl field-specific skills) – konkreetse vaimse, materiaalse, sotsiaalse, tehnilise või korraldusliku ülesande lahendamiseks vajalikud oskused.

Hariduskvalifikatsioon (ingl educational qualification) – õppeasutuse antud diplom, tunnistus või kraad, millega tõendatakse (või mis kinnitab) õppekavaga kehtestatud õpiväljundite saavutamist. Hariduskvalifikatsioonid jagunevad üldharidus-, kutseharidus- ja kõrghariduskvalifikatsiooniks.

Haridus- ja koolitusvaldkondade liigitus (ingl ISCED-F) – Eesti versioon Euroopas kehtivast ühtsest kutse- ja erialade liigitusest. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori hetkel kehtivat versiooni.^{102 102}

Haridusvõti (ingl occupation-education correspondence key) – OSKA andmemudeli osa, mis näitab seost ja seose tugevust omandatud hariduse ja töökoha vahel. Haridusvõti põhineb omandatud hariduse ja ametialade empiirilistel seostel, mida on kohandatud eksperditeadmise baasil.

(Tööga) hõivatu ehk töötaja (ingl employed person) – isik, kes töötas ja sai selle eest tasu palgatöötajana, ettevõtjana või vabakutselisena või viibis ajutiselt töölt eemal. OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringutes tuginetakse tööhõive määratlemisel üldjuhul MTA töötamise registri andmetele. Arvesse võetakse isiku põhitöökohta (st töökohta, kus isik töötas uuritaval aastal kõige pikema perioodi).

Kompetents(ingl competency) – tegevuses väljenduv teadmiste, oskuste ja hoiakute kogum, mis on eelduseks teatava tööosa täitmisel.

Kompetentsus (ingl competence) – edukaks kutsetegevuseks vajalike kompetentside kogum (asjatundlikkus).

Koolituspakkumine (ingl new labour supply from education system) – prognoositud tasemeõppe lõpetajate arv järgmise kümne aasta jooksul.

Kutseala (ingl profession) – samalaadset kompetentsust eeldav tegevusvaldkond kutsesüsteemis^{103 103} või sarnastel tegevustel põhinev eri tasemel kompetentse eeldavate kutsete kogum. (Näide 1: kutseala – toitlustus- ja majutusteenindus; kutsed – abikokk, kokk, meisterkokk. Näide 2: kutseala – müürsepatöö; kutsed – müürsepp, tase 3, müürsepp, tase 4).

Kutsekvalifikatsioon (ingl occupational qualification) – kvalifikatsioon, mis saadakse kutseeksami sooritamisel ja mille tase on määratud asjakohases kutsestandardis.

Kutsestandard (ingl occupational standard) – dokument, milles kirjeldatakse kutsetegevust ning kutsealaseid kompetentsusnõudeid.

Kutseõppeasutus ehk kutsekool (ingl vocational educational institution) – kool, kus on võimalik omandada kutseharidus.

Kvalifikatsioon (ingl qualification) – hindamise ametliku tulemusena tunnustatud kompetentsus. Kvalifikatsioonid jagunevad hariduslikeks (ingl educational qualifications) ja kutsekvalifikatsioonideks (ingl occupational qualifications).

Kõrgkool (ingl institution of higher education) – kool, kus on võimalik omandada kõrgharidus (ülikool, rakenduskõrgkool jt).

OSKA (ingl system for monitoring and anticipating labour market training needs) – Eesti tööjõu- ja oskuste vajaduse seire- ja prognoosisüsteem.

OSKA andmemudel (ingl OSKA forecast model) – OSKA tööjõuprognooside koostamiseks loodud andmestik, mis ühendab tööturu-, haridus- ja rahvastiku andmeid eri registrite ja OSKA valdkonnauuringute põhjal.

OSKA koordinatsioonikogu (ingl OSKA Coordination Council) – OSKA juhtorgan, mille põhiülesanne on juhtida tööturu koolitustellimuse formeerimise protsessi ja leida tasakaal kutsetegevuse valdkondade vajaduste vahel. Koordinatsioonikogu moodustab vastutav minister seaduse alusel.^{104 104}

OSKA valdkond (ingl sector for labour market training needs monitoring and forecasting) – sarnaste majandustegevus- või kutsealade kogum, mille ulatuses koostatakse valdkonna tööturu koolitusvajadus ja tegutseb eksperdikogu.

Oskus (ingl skill) – võime sihipärast tegevust planeerida ja ellu viia.

Oskuste vajadus (ingl skills anticipation) – teave valdkonnas edukaks hakkamasaamiseks vajalikest olulistest kompetentsidest ning nende puudujääkidest töötajatel, kahaneva ja kasvava vajadusega kompetentsidest, tulevikuoskustest ning kompetentsiprofiilide kirjeldamise vajadusest (ka kutsestandardite olemasolust).

(Valdkonna) põhikutseala (PKA) (ingl main professions of a sector) – sarnaseid (sh valdkondlikus osas) tööülesandeid täitvate, valdkonnaspetsiifilisi kompetentse eeldavate ja sarnase haridusteega ametirühmade kogum (nt tehnikud ja mehhatroonikud, insenerid elektroonikatööstuses).

Riiklik ühtne hariduse liigitus (RÜHL) (ingl ISCED) – Eesti versioon Euroopas kehtivast ühtsest haridustasemete ja -tüüpide liigitusest. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori hetkel kehtivat versiooni.^{105 105}

Turutõrge ehk varjatud takistus tööjõu järelkasvu tagamisel (ingl market failure in the context of OSKA) – olukord, kus vaatamata sellele, et koolituskohad on olemas ja koolitustegevus vastab näiliselt koolitusvajadusele, on valdkonnas tööjõu- ja/või vajalike kompetentside puudus.

Tööelu üldoskused (ingl transversal skills) – töömaailma erioskuste kasutamiseks vajalikud eeldusoskused, mis on ülekantavad kõikidele töömaailma valdkondadele.

Tööjõud (ingl labour force) – tööga hõivatud ja töötud. Töötuks loetakse isik, kes ei tööta, otsib aktiivselt tööd ning on valmis töö leidmisel tööle asuma.

Tööjõuvajaduse prognoos (ingl labour demand forecast) – võimalikke tööturu arengusuundi arvestav ja töötajate vajadust kirjeldav arvuline hinnang selle kohta, kui palju võiks olla vaja uusi töötajaid OSKA valdkondades, ametirühmades ja haridustasemetel.

Tööturu koolitusvajadus (ingl labour market training needs and the number of commissioned study places) – tööjõuvajaduse prognoosist ja oskuste vajadusest lähtuv OSKA valdkondade põhine ettepanekute ja soovituste kogum koolituskohtade planeerimiseks ja õppesisu arendamiseks haridusliikide ja -tasemete ning õppevaldkondade kaupa.

Valdkonna eksperdikogu (VEK) (ingl sectoral expert panel) – ekspertidest moodustatud koostöökogu, mille ülesanne on OSKA valdkonnas välja selgitada tööturu koolitusvajadus ja teha selle täitmise seiret. Valdkonna eksperdikogu võib oma töö paremaks korraldamiseks (nt alavaldkonna koolitusvajaduse väljaselgitamiseks) moodustada töörühmi, kaasates sinna ka eksperdikogu väliseid liikmeid.

Valdkonna juhtrühm (ingl steering group of OSKA sectoral study) – võtmeekspertidest moodustatud eksperdirühm, mille eesmärk on toetada uuringumeeskonda analüüsiprotsessis metoodika ja valdkondlike teadmistega. Juhtrühmas arutatakse analüüsi käigus tekkinud probleeme, olulisi aspekte, saadakse ülevaade tegevustest, jagatakse infot jne.

Õppekavarühm (ÕKR) (ingl detailed field of education) – haridus- ja koolitusvaldkondade liigituse (ISCED-F) kõige detailsem tase.

VEK-i liikmed

1. Ago Rehand, OÜ Viljandi Õhumeister
2. Andres Ojari, Eesti Kunstiakadeemia
3. Annika Kadaja, Eesti Puitmaja Liit
4. Aulika Riisenberg, Haridus- ja Teadusministeerium
5. Heiki Meos, MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit
6. Indrek Peterson, Eesti Ehitusettevõtjate Liit
7. Irene Lill, Tallinna Tehnikaülikool
8. Jaan Vikat, Decol Nord OÜ
9. Jüri Rass, Kliimaministeerium
10. Jüri Soolep, Eesti Arhitektide Liit
11. Kai Treier, Haridus- ja Teadusministeerium
12. Kaido Toobal, Tartu Kutsehariduskeskus
13. Kalev Ramjalg, Eesti Betooniühing
14. Kalle Karron, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit
15. Kristi Grišakov, Tallinna Linnaplaneerimise Amet
16. Kristiina Kupper, Eesti Maastikuarhitektide Liit
17. Mairolt Kakko, Eesti Geodeetide Ühing, Reib OÜ
18. Marek Hergauk, AS Merko Ehitus Eesti
19. Margo Dengo, Maru Ehitus AS
20. Margus Keerutaja, AS Sovek
21. Martti Kiisa, Tallinna Tehnikakõrgkool
22. Mikk Mänd, Tallinna Ehituskool
23. Priit Luman, Nordecon AS
24. Sven Ersling, Viimistlusmaterjalide Paigaldajate ja Tarnijate Liit
25. Tarmo Trei, Eesti Taristuehituse Liit
26. Tarvi Kliimask, Verston OÜ
27. Vahur Külm, AS Columbia Kivi

Intervjueeritud ja aruteludes osalenud eksperdid

1. Aivo Andrekson, Eesti Isolatsiooniettevõtjate Liit
2. Andres Ojari, Eesti Kunstiakadeemia
3. Anne Vahtla, Võru Linnavalitsus
4. Anti Hamburg, Tallinna Tehnikakõrgkool
5. Anti Kivistik, Viljandi Kutseõppekeskus*
6. Ave Kareda, Transpordiamet
7. Elar Vilt, Eesti Puitmajaliit
8. Elina Steinpilm, Eesti Sisearhitektide Liit
9. Eveli Punnison, Transpordiamet
10. Heddy Klasen, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium
11. Heiki Meos, Eesti Ehitusinseneride Liit
12. Hindrek Kesler, Tallinna Tehnikakõrgkool
13. Indrek Peterson, Ehitusettevõtete Liit
14. Irene Lill, Tallinna Tehnikaülikool
15. Ivar Kohjus, Järvamaa Kutsehariduskeskus*
16. Ivo Jaanisoo, Kliimaministeerium
17. Janno Sammul, Transpordiamet
18. Jüri Põld, Kehtna Kutsehariduskeskus*
19. Jüri Rass, Kliimaministeerium
20. Jüri Soolep, Eesti Arhitektide Liit
21. Kadri Vaher, Eesti Planeerijate Ühing
22. Kaie Enno, Eesti Planeerijate Ühing
23. Kaja Pae, Kliimaministeerium
24. Kalle Karron, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit
25. Kaur Laansalu, Rail Baltic Estonia OÜ
26. Kersti Lootus, Lootusprojekt OÜ
27. Kristi Grišakov, Tallinna Linnaplaneerimise Amet
28. Kristi Nakkurt, Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühendus
29. Kristiina Kupper, Eesti Maastikuarhitektide Liit
30. Kristiina Raid, Eesti Sisearhitektide Liit
31. Külli Siim, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium
32. Leho Lilleorg, Tallinna Lasnamäe Mehaanikakool*
33. Lidia Zarudnaya, Positiivne Pinnavorm OÜ
34. Liina Langemets, Eesti Sisearhitektide Liit
35. Magnus Maiste, Tartu Rakenduslik Kolledž VOCO*
36. Maila Kuusik, Eesti Planeerijate Ühing
37. Mairolt Kakko, Eesti Geodeetide Ühing
38. Marek Hergauk, AS Merko Ehitus Eesti
39. Marit Kruus, Eesti Sisearhitektide Liit
40. Mart Salusaar, Riigi Kinnisvara AS
41. Martin Thalfeldt, Tallinna Tehnikaülikool (TalTech)
42. Mehis Salu, Floor Covering OÜ
43. Mihkel Kask, Tallinna Tehnikaülikool (TalTech)
44. Mikk Mänd, Tallinna Ehituskool*
45. Peeter Talviste, Eesti Geotehnika Ühing
46. Rafael Milerman, Viimistlusmaterjalide Paigaldajate ja Tarnijate Liit
47. Ragnar Jõesaar, Novarc Group AS
48. Raivo Saidlo, AS INFRAGATE Eesti, Eesti Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Inseneride Selts
49. Rašid Pulatov, Rail Baltic Estonia OÜ
50. Regina Jerofenko, Rail Baltic Estonia OÜ
51. Reio Raudsepp, Eesti Sisearhitektide Liit, Ars Projekt OÜ
52. Sigrid Ester Tani, Haridus- ja Teadusministeerium
53. Sille Pihlak, Eesti Kunstiakadeemia
54. Simo Ilomets, Tallinna Tehnikaülikool (TalTech)
55. Sven Ersling, AS Lincona Konsult
56. Tarmo Mändmets, Riigi Kinnisvara AS
57. Tarmo Trei, MTÜ Eesti Taristuehituse Liit
58. Tarvi Kliimask, VERSTON OÜ
59. Tiina Tuulik, Eesti Arhitektide Liit
60. Toomas Muru, Eesti Maaülikool
61. Toomas Tamm, Eesti Veeinseneride Liit, EMÜ
62. Toomas Tammis, Eesti Kunstiakadeemia
63. Tõnis Arjus, Arhitekt
64. Üllar Ambos, Tallinna Tehnikaülikool (TalTech)
65. Ülo Kannelmäe, Kehtna Kutsehariduskeskus*

Lisaks Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liidu liikmete kirjalikud vastused

Eksperdiintervjuu kava

Intervjueeritavad: valdkonna ettevõtteid esindavad eksperdid

Intervjuu kestus 1–1,5 tundi

Intervjuu eesmärk:

• kirjeldada valdkonna arengutrende;
• kinnitada valdkonna põhikutsealade jaotus;
• selgitada välja vajalik haridustase põhikutsealati;
• kirjeldada võimalikud õpiteed;
• selgitada välja tööjõu- ja oskuste vajadus põhikutsealade kaupa.

Valdkonna arengusuunad

• Kuidas valdkonnal praegu üldisemalt läheb?
• Kirjeldage valdkonna lähiaastate arengusuundi, mis võiksid mõjutada töötajate arvu ja oskuste vajadusi.
• Millised on teie arvates peamised üleilmsed trendid, mis valdkonna tulevikku mõjutama hakkavad? Millist mõju nad võiksid avaldada ettevõtete igapäevasele tööle (teie ettevõtte näitel)? Kui tõenäoliseks te neid muutusi peate? Millise ajaperspektiiviga need muutused võiksid ilmneda?

Põhikutsealad

• Millised põhikutsealad on teie ettevõtetes esindatud? Milliste tööülesannetega nende esindajad iga päev tegelevad?
• Millised kutsealad on teie hinnangul lähiajal kasvutrendis? Mille tõttu?
• Milliste kutsealade järele vajadus väheneb? Mille tõttu?
• Kas kasvavatel kutsealadel on töötajaid piisavalt leida? Kuidas tööjõudu värvatakse?

Oskuste vajadus

• Millised on valdkonna põhikutsealadel edukaks hakkamasaamiseks olulised oskused?
• Milliste oskuste puhul on eeldada muutusi? Milliste järele vajadus kasvab? Milliste järele kahaneb?
• Milliseid oskusi praegustel töötajatel napib?
• Kus ja kuidas neid oskusi omandada (tasemeõppes/täiendusõppes, ettevõttes kohapeal)?

Haridus

• Milline hariduslik ettevalmistus peab põhikutsealal töötamiseks olema?
• Millised valdkonna erialad ei taga piisavat ettevalmistust (töötajate arv, oskused)? Millise haridusega inimesi võiks rohkem olla?
• Võimaluse korral tooge palun välja ebakõlad praeguse ja soovitava olukorra vahel (nt õpetatakse liiga kõrgel või madalal haridustasemel).
• Millised oskused on teie arvates koolilõpetajatel heal tasemel ja millised võiksid olla paremad?
• Kas sobiva haridusega inimesi on põhikutsealadele lihtne või raske leida (täpsustada põhikutsealati)?

Täiendus- ja ümberõpe

• Mil määral võiks ümberõpe olla lahenduseks uute vajalike oskustega inimeste värbamisel?
• Millisena näete soovitavat täiendusõppe korraldust põhikutsealadel?
• Kas on täienduskoolitust, mida Eestis ei pakuta (ei pakuta piisava kvaliteediga), aga võiks pakkuda?
• Kas teie ettevõttel on olemas kogemus koostööst koolidega? Milline on see olnud?

Karjääriteed

• Milline praktiline töökogemus on vajalik selleks, et omandada põhikutsealadel edukaks töötamiseks vajalikud kompetentsid (lisaks tasemeõppes omandatud baasharidusele)?
• Millise taustaga inimesed veel siia tööle sobivad? Töökogemus, huvid, eeldused?
• Millised on karjäärivõimalused põhikutsealadel?

Kutsetunnistused/sertifikaadid

• Millised need on ja miks need on vajalikud? Kas ja miks tööandja tähtsustab / millise eelise annab?
• Kutseeksamid – valdkonnaspetsiifilised (mida annab / miks oluline)?
• Kas kutsestandardid on sellisel tasemel, et on sisendiks taseme- ja täienduskoolituse kavandamiseks?

Milliseid muudatusi on vaja teha haridussüsteemis, et lõpetajate arv ja oskused vastaksid paremini tööandjate vajadustele?

Lisateemad (vajaduse korral). Kas soovite mingit teemat täiendada?

Õppeasutuste esindajatega intervjuu kava

Intervjueeritavad: õppeasutuste esindajad

Intervjuu kestus 1–1,5 tundi

• Millised on olnud peamised muudatused valdkondlikus hariduses viimastel aastatel?
• Millised on peamised valdkondliku hariduse pakkumist mõjutavad trendid Eestis (lähima viie aasta vaates)?
• Millist rolli täidavad koolid valdkondliku täiendus- ja/või ümberõppe pakkujana?
• Millised on koolide peamised murekohad valdkondlike spetsialistide ettevalmistamisel?
• Erialade populaarsus, katkestamine
• Õppejõudude leidmine ja täienduskoolitus
• Koostöö ettevõtjatega
• Praktikakohad

Seosed õppekavade ja põhikutsealade vahel

• Kas kõigi asjakohaste valdkondlike põhiõppekavade ja valdkonnaga seonduvate õppekavade ülevaade on olemas?
• Millistele põhikutsealadele valdkondlikel põhi- ja seonduvatel õppekavadel spetsialiste ette valmistatakse?

Lisateemad (vajaduse korral). Kas soovite mingit teemat täiendada?

OSKA esimene ehituse tööjõu- ja oskuste vajaduse uuring tehti 2017. aastal. Uuringus prognoositi hõivatute arvu kasvu inseneride, tööjuhtide, hooneautomaatika tehnikute ning veevärgi ja hoone tehnosüsteemide lukkseppade põhikutsealadel. Viimistlejate põhikutsealal prognoositi pigem vähenemist, teiste põhikutsealadel hõivatu arvu püsimist samal tasemel.

2017. aasta uuringu põhisõnumid, mis kehtivad ka siinses uuringus:

• valdkond vajab arenguks ehitusprotsessi kõigi osapoolte vahelist sujuvamat koostööd, efektiivsemat ehitusjuhtimist ja tõhusamat tehnoloogiliste lahenduste kasutamist;
• valdkond vajab rohkem insenere, kui on koolilõpetajaid;
• valdkonnas kasvab nõudlus rakenduskõrgharidusega spetsialistide järele;
• valdkond vajab rohkem erialase ettevalmistusega oskustöötajaid;
• valdkonna kuvand ei ole piisavalt atraktiivne ning vajab populariseerimist.

2017. aasta OSKA ehituse uuringu ettepanekute seire tulemuste põhjal on ellu viidud mitmeid tegevusi. Inseneride järelkasvu tagamiseks soovitati luua inseneeria koostööprogramm, et motiveerida noori inseneriks õppima ja tagada eriala jätkusuutlikkus. Praeguseks on loodud Inseneriakadeemia^{106 106}, mille plaanitavad tegevused hõlmavad nii õppekavaarendust, kutseõpetajate ja õppejõudude toetamist, valdkonna populariseerimist kui ka muid tegevusi.

Õppekavasid on arendatud järjepidevalt ning oskuste täiendamiseks pakutakse ekspertide hinnangul piisavalt täiendkoolitusi, sh BIM-koolitusi. Pottseppade koolitused on aastatega vähenenud. Ehitusinseneride kutsete taastõendamise süsteemi on uuendatud. Riigi Kinnisvara AS on hangetesse lisanud spetsialistide kvalifikatsiooninõuded, et motiveerida turuosalisi palkama kvalifitseeritud tööjõudu. Riigi tasandil on aktiivselt tegeletud ehituse valdkonna arendamisega, näiteks on koostatud „Ehituse pikk vaade 2035“ ja „Ehituse teekaart 2040“. Tehtud on mitmeid uuringuid, näiteks ehitussektori digitaliseerituse uuring, ehitussektori tootlikkuse, lisandväärtuse ja majandusmõju analüüs ning arhitektide teadus- ja arendustegevuse uuring. Võimalused väikesearvulise vajadusega spetsiifiliste tippspetsialistide (nt sadama-, raudtee-ehitusinseneride) nii tasemeõppe kui ka lühiajalise õpirände toetamiseks väliskõrgkoolides on loodud.^{107 107}

• Luua kütte-, ventilatsiooni- ja jahutusinseneri ning veevarustuse- ja kanalisatsiooniinseneri rakenduskõrghariduse õppekava EKRi kuuendal tasemel.
• Viia arhitektide, maastikuarhitektide ja planeerijate koolituspakkumise tööturu vajadusega vastavusse. Arhitekte koolitatakse tööjõuvajadusest rohkem, planeerijaid ja maastikuarhitekte tööjõuvajadusest vähem.
• Tagada kutsehariduses ehituse erialade õpetamisel tööturu vajadustele vastav proportsioon, suurendada õppimist nendel õppekavadel, kus lõpetajaid on tööjõuvajadusest vähem.
• Suurendada erialase ettevalmistusega ehituse valdkonna töötajate osakaalu.
• Leida võimalused järjepidevalt ja koordineeritult luua uusi ajakohaseid ehituse eriala kutseõppe õppematerjale, sh interaktiivseid.
• Kutsekoolides eristada ehituse erialade õppe pakkumist ja koondada õpe vähematesse koolidesse. Kutsekeskharidusõppes anda esimesel aastal ehituse valdkonna baasharidus, teisel aastal suunavalik ning kolmandal spetsialiseerumine erialale.

¹⁰⁸

Valdkonna põhikutsealade ning levinumad õpi- ja karjääriteede kirjeldused tuginevad eelmisele OSKA ehituse uuringule (Lepik ja Uiboupin, 2017), mida on täiendatud intervjuudest ja kutsestandarditest saadud sisendiga.

Paljud juhtide ja spetsialistide põhikutsealadesse kuuluvad kutsed on seadusega reguleeritud^{109 109} ning kutse- või ametialal töötamiseks on nõutud kutse- või muu pädevustunnistus.

Juhid ehituses (nt projekti- ja objektijuht, objektiinsener, projekteerimise projektijuht, BIM-projektijuht, ettevõtte juht) kavandavad, juhivad ja koordineerivad projekteerimise ja ehitamisega seotud tegevusi. Sõltuvalt ettevõtte suurusest võivad juhid täita erinevaid rolle. Väikeettevõtetes vastutab juht üldjuhtimise eest, täites samal ajal ka oskustöötaja ülesandeid. Ekspertide hinnangul eeldab juhtimisfunktsiooni täitmine sobivate isikuomaduste kombinatsiooni valdkondlike teadmistega. Põhikutsealas töötavad nii kõrgharidusega (peamiselt inseneriharidusega) spetsialistid (umbes pooled) kui ka oskustöötajatest väljakasvanud juhid. Ehituse projektijuhid on enamasti inseneriharidusega ja võivad tegelda ka projekteerimisega. Projektijuhi peamine ülesanne on koordineerida ehitamist kogu protsessi vältel, juhtides projekti erinevate osapoolte koostööd, ressursse ja tegevusi. Projektijuht vastutab konkreetse ehitusprojekti tervikliku, eduka ja kasumliku elluviimise ja lepingutingimuste täitmise eest, suhtleb tellija ja projekteerijaga ning ehitustegevuses otseselt ei osale. Väiksema mahuga projektide puhul võib projektijuht koordineerida mitme ehitusobjekti tööd paralleelselt. Ehituse projektijuhilt eeldatakse ehituse kõrgharidust – sobivaim selleks on magistritaseme inseneriharidus. Objektijuht planeerib ja organiseerib konkreetseid ehitustöid ning juhib alltöövõtjate tööd ehitusobjektil, suhtleb projekteerijatega, järelevalve ja tellija esindajatega, haldab dokumentatsiooni (nt lepingute ettevalmistamine, ehitustööde päevikud, kaetud tööde aktid, teostusdokumentatsiooni koostamine), jälgib ehitusgraafikut ja eelarvet ning kontrollib alltöövõtjate töö kvaliteeti ja vastavust nõuetele. Objektijuht tagab tööohutuse objektil, lahendab igapäevaseid jooksvaid küsimusi, vajaduse korral organiseerib materjalid ning kontrollib tehtud tööde kvaliteeti. Üldjuhul juhib objektijuht korraga üht objekti. Teedeehituses nimetatakse objektijuhti ka paigaldusjuhiks, kes enamjaolt juhib ja korraldab mitme asfalteerimistöid tegeva brigaadi tööd, koordineerib töömaadele liikumist, organiseerib masinate transportimist ühelt objektilt teisele ning vajaduse korral organiseerib abitööjõudu. Objektijuhi puhul peetakse sobivamaks erialast rakenduskõrgharidust, mis annab paremad praktilised oskused ning valmisoleku töötada ehitusobjektil.

Lisandunud on renoveerimise tehnilise konsultandi amet, kelle ülesanne on koorineerida korterelamute renoveerimist, sh koostada ehitusprojektid ja organiseerida vajalikud tööd. Konsultantide puhul on oluline tehniline pädevus uutes renoveerimispraktikates, sh tehaselise renoveerimise protsessi ja tellija valikuvõimaluste osas. Lisaks ehitusalastele teadmistele on vaja mõista korteriühistute toimimist, hangete korraldamist, erinevaid finantsteenuseid (laen, käendus, toetus) jne.

Inseneride põhikutsealas käsitletakse ehitus-, teede-, sisekliima ja veetehnika insenere. Insenerid kavandavad ja projekteerivad hooneid, rajatisi, nende lammutamist ja rekonstrueerimist ning osalevad projektlahenduste elluviimisel. Insenerid saavad tegutseda erinevatel tegevusaladel, millest olulisemad on ehitusprojekti koostamine, ehitustegevuse juhtimine, ehitusjuhtimine, korrashoid, omanikujärelevalve, ehitusprojekti ekspertiisi ja auditi tegemine. Volitatud ja diplomeeritud insenerid võivad lisaks teha ehitiste auditit ja ehitusprojektide ekspertiise. Insenerid suhtlevad projektimeeskonna erinevate osapooltega, arhitektide, tellijate ja ehitajatega. Ehitusinsenerid spetsialiseeruvad ehituskonstruktsioonide või sadamate projekteerimisele või geotehnilistele töödele. Teedeinseneri tööülesanded on lisaks tee-ehitusprojektide koostamisele juhtida teede korrashoidu, auditeerida ja hinnata liiklusohutust. Teedeinsenerid spetsialiseeruvad maanteede ja tänavate ehituse, sildade ja viaduktide ehituse ning raudteede rajatiste ehituse allerialadele. Sisekliima ja veetehnika insenerid hõlmavad kütte-, ventilatsiooni- ja jahutussüsteemide insenere (KVJ) ning veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemide insenere (VK). KVJ insenerid tagavad hoone sisekliima, VK insenerid hoonesisesed ja -välised veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemid ja -seadmed (sh sademe- ja heiteveesüsteemid, joogivee- ja reoveepuhastid). Hüdrotehnikainseneride töö on projekteerida hüdrotehnilised ehitised (tammid, poldrid, truubid jms). Energiatõhususe spetsialist tegeleb hoonete ja ettevõtete energiatõhususe hindamise ja sellealase nõustamisega.

Ametinimetuste näiteid: projektiinsener, restaureerimisinsener, peainsener, eritööde insener, omanikujärelevalve insener, maksumuse eelarvestaja, tehniline konsultant, konstruktor, ehitustehnik, BIM-projekteerija, mudeltehnik, ehitusnõunik, ehitusspetsialist.

Uue ametina on lisandumas AI-tehnik, kes arendab ja kasutab tehisintellekti süsteeme. Tööülesanded hõlmavad andmete töötlemist ja analüüsi, mudelite loomist probleemide lahendamiseks või protsesside optimeerimiseks ning AI-lahenduste integreerimist olemasolevatesse süsteemidesse.

Ehituse valdkonna insenerina töötamise eeldus on erialane kõrgharidus (rakenduskõrgharidus või magistrikraad) ja erialased töökogemused. Kooli lõpetamisel saadav esmane insenerikutse ei anna veel õigust töötada ehituse tegevusaladel pädeva isikuna. Karjääri alguses töötavad insenerid sageli tehniku või joonestajana. Erialaste töökogemuste lisandudes on võimalik taotleda kõrgema kutsetaseme inseneri kutset, mis annab õiguse töötada iseseisvalt vastaval ehituse tegevusalal. Sõltumata baasharidusest nõutakse inseneridelt pidevat enesetäiendamist ja täienduskoolitustel osalemist.

Arhitektide (sh sise-, maastikuarhitektid, planeerijad) põhikutseala sisaldab osaliselt kattuvaid tööülesandeid, kuigi selle kutseala alla kuuluvatel kutsetel on mitmesugused pädevuspiirangud. Näiteks arhitekt on reguleeritud kutse, kuid tema töö võib sisaldada ka planeerija tööülesandeid. Samas ei ole sisearhitektidel ja planeerijatel õigust tegeleda arhitektuurse projekteerimisega. Arhitektid loovad, töötavad välja ja projekteerivad ehitiste ruumilise terviklahenduse, ühendades tehnoloogilised, tehnilised, kunstilised ja ökonoomilised lahendused, arvestades ümbruskonna eripäraga. Arhitektidel on lisaks esteetilisele poolele suur roll hoone funktsionaalsuse, energiatõhususe ning süsinikujalajälje kujundamises. Sisearhitekt loob esteetiliselt tervikliku ruumi ja selle interjööri, koostab hoone ehitusprojekti sisearhitektuurse osa, kavandab ruumipaigutuse koos mööbli ja sisustuselementidega ning arvestab hoone ehitustehnilisi ja funktsionaalseid aspekte. Maastikuarhitektidplaneerivad, projekteerivad ja korraldavad loodus- ja ehitatud keskkonda, rakendades seejuures esteetilisi ja teaduslikke põhimõtteid ökoloogilise jätkusuutlikkuse, maastike kvaliteedi ja tervise, ühismälu, pärandi ja kultuuri ning territoriaalse õigluse osas. Maastikuarhitektid koordineerivad, vajaduse korral juhivad erialade üleseid meeskondi, et tegeleda looduslike ja kultuuriliste ökosüsteemide vaheliste kokkupuutepunktidega ja luua ruumilahendusi, mis soodustavad sotsiaalset ja majanduslikku heaolu. Planeerija (ruumilise keskkonna planeerija, linnaplaneerija, planeeringuspetsialist, arenguspetsialist) osaleb planeeringulahenduse väljatöötamises, kaasab planeerimisse huvitatud osapooled, analüüsib ruumilist keskkonda ja seda mõjutavaid tegureid, valmistab ette ruumilist keskkonda puudutavad otsused ja vastutab planeerimislahenduse eest.

Ehitusseadustiku järgi peab arhitektina töötaval isikul olema erialane magistritaseme kõrgharidus. Erialaste töökogemuste lisandumisel on võimalik taotleda volitatud arhitekti või volitatud arhitekti-eksperdi kutset, mis annab õiguse töötada vastaval ehituse tegevusalal vastutava spetsialistina iseseisvalt. Arhitektid töötavad arhitektuuribüroodes arhitekti ja planeerijana, kohalikes omavalitsustes arhitekti, planeerimisspetsialisti või ehitusnõunikuna. Sisearhitektidelt ja maastikuarhitektidelt eeldatakse vähemalt erialast magistrikraadi. Planeerijal on planeerimisseaduse § 6 lõike 10 kohaselt geograafia, arhitektuuri või maastikuarhitektuuri eriala magistritasemele vastav kõrgharidus või talle on antud ruumilise keskkonna planeerija kutse.^{110 110} Arhitektid ja maastikuarhitektid spetsialiseeruvad planeerimisele või teevad nii arhitektuuri kui ka planeerimist.

Geodeedid (nt geodeesia projektijuht, geodeesiainsener, mõõdistustehnik, 3D-modelleerija) tegelevad hoonete ja rajatiste ehituses vajalike mõõdistustega nii ehitusobjektidel kui ka planeeringu- ja projekteerimisaladel. Geodeetiliste tööde tegemine hõlmab märkimis- ja/või mõõdistustöid objektil, andmete töötlemist, analüüsimist, tõlgendamist ja vormistamist. Ehituslikke geodeetilisi töid tehakse ka pärast projekteerimist ehituse ajal ja järel (telgede ja kõrguste mahamärkimine, trasside mahamärkimine, teostusjoonised jms). Geodeedil peab olema erialane kutse- või kõrgharidus, läbitud täienduskoolitused ning praktilised töökogemused geodeesia valdkonnas.

Hooneautomaatika insenerid projekteerivad, arendavad ja hooldavad automaatikasüsteeme. Automaatikainsenerid töötavad interdistsiplinaarses meeskonnas koos sidusvaldkondade inseneride, tehnoloogiainseneride jt spetsialistidega. Automaatikainsenerid on peamiselt lõpetanud elektrienergia ja energeetika ning elektroonika ja automaatika ÕKR õppe. Hooneautomaatika tehnikupeamine ülesanne on seadistada valmisehitatud hoonete ja rajatiste soojus- ja külmavarustuse, kütte- ja jahutussüsteemi, ventilatsiooni, veevarustuse- ja kanalisatsiooni reguleerimis- ja juhtimisautomaatikat ning kontrollisüsteeme. Hooneautomaatika tehnik tagab süsteemide tervikliku toimimise, korrashoiu ja hoolduse ning võib ka ise automaatikasüsteeme paigaldada. Töö eeldab koostööd elektrikute, tehnoloogide, IT- jm sidusvaldkondade spetsialistidega. Hooneautomaatika tehnikud on kutse- või kõrgharidusega automaatika-, energeetika- või mehhatroonikaalase taustaga, kes on suundunud ehituse valdkonda ja spetsialiseerunud hooneautomaatikale. Hooneautomaatika tehnikul on teadmised hoone tehnosüsteemide eripäradest ja hoonete sisekliima toimimisest.

Tööjuht töötab vastutava spetsialistina ehitusobjektidel, juhib ehitusobjektil oma töövõtu ulatuses kindlat tööosa (nt katuse- või konstruktsioonitöid), tagab tehtud tööde vastavuse projektdokumentatsioonile ja ehitusnormidele ning vastutab tööohutuse eest objektil. Tööjuhid lahendavad igapäevaseid probleeme ja alluvad oma tegevusega objekti-/projektijuhile. Osa tööjuhte kasvab välja oskustöötajast, teine osa on inseneride erialade värsked koolilõpetajad, kes alustavad sellelt positsioonilt karjääri ja suunduvad hiljem objekti- või projektijuhiks. Teedeehituses, sh raudtee-ehituses, vastutab tööjuht ühe konkreetse tööosa või ehitusbrigaadi töö korraldamise, masinate korrashoiu ja tööde nõuetekohase täitmise eest.

Tööjuht on erialase töökogemusega ja läbinud täiendusõppe tööjuhtimises või omab ehitusalast kutse-, rakenduskõrg- või magistriharidust. Tööjuhi kutse on ehitusseadustikuga reguleeritud ja annab vastutava spetsialistina õiguse juhtida ehitustegevust vastavalt spetsialiseerumisele (kas hoonete üldehitus- ja ehitusviimistlustööde või tehnosüsteemide ja nende juurde kuuluvate kinnistusiseste tehnorajatiste ehitamisel) oma pädevuspiirangute raames. Raudtee-ehitusel töötavatelt tööjuhtidelt eeldatakse lisaks raudtee teemehaaniku kutset.

Ehituse oskustöötajate töö on füüsiliselt raske, võib toimuda erinevatel kõrgustel ja muutuvates keskkonnatingimustes või majatehastes. Valdkonnale on iseloomulik, et oskustöötajate põhikutsealal on tööülesanded jagatud töökorralduslikult mitmete töötajate vahel või vastupidi – üks töötaja täidab vajaduse korral erinevate põhikutsealade funktsioone. See tähendab, et erinevate põhikutsealade tööülesanded võivad olla omavahel põimunud. Oskustöötajate põhikutsealadel eeldatakse erialast kutseharidust, erialase täienduskoolituse läbimist ja/või töökogemustega omandatud kutseoskusi.

Konstruktsioonide ehitajate põhikutsealasse kuuluvad müürsepad, pottsepad, betoonkonstruktsioonide ehitajad ja ehituspuusepad. Müürsepad laovad, taastavad ja ehitavad ümber kandvaid ja mittekandvaid konstruktsioone (nt seinad, korstnad, postid, võlvid) erinevatest materjalidest (nt looduskivid, tellised, ehitusplokid), vajaduse korral sarrustavad (armeerivad), teevad väikese mahuga betoonitöid ja rajavad kivisillutisi. Pottsepad koostavad tahkeküttesüsteemi kavandeid, ehitavad, paigaldavad ja renoveerivad tahkeküttesüsteeme ja selle elemente. Pottsepa kutse on reguleeritud tuleohutuse seadusega^{111 111}, mille kohaselt võib ahju, kamina, pliidi või muu kütteseadme, korstna ja ühenduslõõri ehitada või paigaldada kutsetunnistusega pottsepp. Betoonkonstruktsioonide ehitajad valmistavad, ehitavad ja paigaldavad raudbetoonkonstruktsioone, peamiselt vundamente ja betoonpõrandaid, ning teevad muid betoonitöid (nt ehitavad seinad, vahelaed, postid, trepid). Vajaduse korral paigaldavad raketise, sarrustavad, isoleerivad, viimistlevad pinna ja teevad järelhoolduse. Ehituspuusepadvalmistavad ja monteerivad puidust konstruktsioonielemente ja ehitusdetaile, ehitavad, renoveerivad ja soojustavad puitkonstruktsioonide seinu, vahelagesid ja katuseid. Puusepa ülesannete hulka võivad kuuluda sise- ja väliselementide (uksed, aknad, trepid) ning vooderduse paigaldamine. Monteerijad monteerivad puidust, terasest, kivist ja betoonist konstruktsioonielemente ja ehitusdetaile, sh element- ja moodulmajade ning renoveeritavate majade paneele. Monteerimistöö hõlmab kinnitussõlmede ettevalmistamist, montaažielementide eelmonteerimist, paigale asetamist, rihtimist ja kinnitamist.

Katuseehitajate põhikutsealasse kuuluvad lamekatusekatja, kaldkatuse ehitaja ja ehitusplekksepp. Lamekatusekatja ehitab katuse kalded, paigaldab aurutõkke, soojustuse, hüdroisolatsiooni ja plekkdetailid, ehitab vajalikud sõlmed ja paigaldab kattematerjali. Bituumenist katusekattematerjali paigaldamisel puutuvad lamekatusekatjad kokku lahtise tulega, mistõttu peab neil olema kehtiv tuletööde tunnistus. Kaldkatuse ehitaja paigaldab tuuletõkke, aluskatte ja roovituse, ehitab vajalikud sõlmed ning paigaldab mitmesuguseid kattematerjale (nt kivist, metallist, bituumenist). Katusekatmisel on oluline kasutada õiget tehnoloogiat ja sobivat materjali. Ehitusplekksepp ehitab aluskatuse, paigaldab valts-, profiilplekk-katuseid ja fassaade ning mitmesuguseid plekkdetaile ja vihmaveesüsteeme.

Viimistlejate põhikutsealasse kuuluvad maaler, krohvija, põrandakatja ja plaatija. Viimistlejad tegelevad sise- ja välispindade lõppviimistlemise ja renoveerimistöödega. Olulised töö osad on pindade ettevalmistamine, materjalide arvestus ja mõõtu lõikamine, kokku sobitamine ja paigaldamine. Plaatija katab viimistletavad pinnad keraamiliste või muude plaatidega ning täidab vuugivahed. Põrandakatja katab pinnad kattematerjalidega ja vormistab liitekohad. Krohvija krohvib hoonete ja rajatiste sise- ja välispinnad, paigaldab kuivkrohvplaate ja soojusisolatsiooni. Maaler teeb viimistlevate pindade lõppviimistluse, näiteks pahteldab, värvib, lakib, õlitab või katab rullmaterjaliga.

Veevärgi ja hoone tehnosüsteemide tehnikute põhikutsealasse kuuluvad veevärgilukksepad, kütte- ja jahutussüsteemide lukksepad, ventilatsioonilukksepad ning isoleerijad. Lukksepad ehitavad, parandavad ja hooldavad hoonete ja rajatiste tehnosüsteeme. Tööülesannete hulka kuuluvad süsteemi seadmete paigaldamine, torude mõõtmine, lõikamine, ühendamine ja painutamine, monteerimine, isolatsiooni- ja kattematerjali paigaldamine ning survekatsetused ja häälestamistööd. Veevärgilukksepad võivad spetsialiseeruda sise- või välistrasside ehitamisele. Veevärgilukksepad paigaldavad ka sanitaartooteid (valamud, segistid jne), koostavad veemõõdusõlmesid, paigaldavad tuletõrjeveevarustussüsteeme, sadevee- ja drenaažitorustikke. Välistrasside ja rajatiste ehitamisel lisandub torustike aluste rajamine ja kraavikaeviku tagasitäitmine. Isoleerija ülesanne on tehniliste paigaldiste (torustikud, mahutid, katlad, elektrifiltrid, soojusvahetid jm seadmed) termiline isoleerimine. Ta teeb nii isolatsiooni- kui ka plekitöid, sh paigaldab tugi- ja kandekonstruktsiooni ning isolatsioonimaterjali, valmistab plekkdetaile ja paigaldab plekk-katte. Tööstuses tehtavate kütte-, ventilatsiooni- ja jahutussüsteemide isolatsioonitööde puhul tuleb arvestada keerukama erispetsiifikaga. Kütte-, jahutus- ja ventilatsioonisüsteemide lukksepad võivad lisaks lukksepatööle tegeleda päikesepaneelide ja soojuspumpade paigaldamisega, omandades enne vastavad lisakompetentsid.

Ehitusmasinate juhid käitavad, seadistavad ja hooldavad erinevaid maaparandus-, tee- jms ehitusmasinaid (nt ekskavaatorid, buldooserid, raudtee-ehitusmasinad, teerullid jm teedeehitusmasinad), kaevavad, teisaldavad või tasandavad pinnast vms materjale, süvendavad veekogusid, paigaldavad betoon- ja asfaltbetoonkonstruktsioone ning tihendavad teekonstruktsiooni paigaldatud materjale. Teedeehitajad (maanteetööline, teetööline, asfalditööline) peamine tööülesanne on ehitada ja hooldada uusi teid ja raudteid ning rekonstrueerida ja remontida olemasolevaid, kasutades selleks ettenähtud masinaid, seadmeid ja tööriistu.

Ehitusmasinate juhtide tasemeõpet pakutakse vähe. Konkreetse masinaga töötamist õpetavad tavaliselt ettevõtted ise või õpitakse seda koolitustel. Eeliseks on liikurmasinajuhi kutseharidusõppe läbimine. Üldjuhul on teedeehitajal erialane kutseharidus või läbitud erialane täienduskoolitus.