Skip to content
Kaasrahastanud Euroopa Liit
Kaasrahastanud Euroopa Liit
  • Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: sotsiaaltöö

    Avaldatud: 31.01.2022

    Uuringu prognoosi periood: 2021-2030

    Uuringu koostajad: Katrin Pihl ja Siim Krusell, SA Kutsekoda

    Materjalid

    Infotunni esitlus
    Lühiaruanne
    Faktileht

    Eessõna

    Sotsiaalvaldkonna tulevikuklient on eneseteadlik, nõudlik tähelepanu ja teenuse kvaliteedi suhtes, aktiivse (digi)suhtevõrgustikuga, käinud ja näinud ning kogenud elu ja saanud teha valikuid. Seega oskus kujundada ja pakkuda asjakohaseid isikukesksed teenuseid, mis võimaldavad elada tavapärast elu vaatamata haavatavusele, on võtmesõnad. See eeldab oskust mõista klienti ja tunda tööriistu, millega teda toetada ning osata neist koos kliendiga panna kokku asjakohane pakett. Olgu selleks kas mingi hüvitise taotlemine või ööpäevaringse hooldusega teenus. Nende tööriistade hulgas peaks olema kindlasti valik vahendeid inimese enda lähivõrgustikust või elukeskkonnast.

    Kõik see eeldab, et sotsiaalala töötajal on huvi inimese vastu, teadmised ja oskused erinevatest meetoditest ja lisaks võimekus neid tulemuslikult tööle panna. Kui räägime kogukonnatööst, lisandub eeltoodule rida suhtlemisülesandeid. Kui lisame veel teabetehnoloogia, muutub tulevase sotsiaaltöötaja profiil seda enam. Paljud meist oskavad arvutit kasutada ja ehk ka tabeleid koostada, kuid oskus erinevaid andmeid omavahel seostada ja nende põhjal järeldusi ning prognoose teha, on suur kunst. Kogenud valdkonnatöötajad oskavad siinkohal kindlasti tuua välja juurprobleemid, mis eeltoodu saavutamist ju teadagi takistavad – piisava ja pühendunud oskustööjõu nappus. Mis omakorda on tingitud valdkonna madalast mainest ja töötasust.

    Tööealine elanikkond väheneb ja see mõjutab paratamatult ka sotsiaalsektori tööjõudu. Ideaalis oleks vaja tõsiselt arutada selle üle, kuidas teadlikult ja nutikalt kaasata võõrtööjõudu nagu mitmed teised riigid on sotsiaal- ja tervisevaldkonna tööjõu puuduse leevendamiseks teinud. Kui meie tööturg jääb kinniseks ja kitsaks nagu praegu, siis võiks sotsiaalvaldkonna atraktiivsuse tõstmiseks kaaluda tööde kujundamist spetsiifilisemateks töölõikudeks, mida töötajad saaks paindlikumalt täita. Tööturul konkureeritakse inimeste arvu, tööaja ja palga pärast. Ja ka inimesed, kes tööturul tööd otsivad, on erinevate huvidega – kes tahab ühte kitsast tööliini, kes tahab iga päev ainult paar tundi tööd teha.

    See kõik tähendab, et nii nagu sotsiaaltöös on eesmärk muutuda isikukeskseks, võiks ka sotsiaalala töötaja töö olla senisest rohkem spetsialiseerunud, jagatud tööampsudeks. See annaks võimaluse juhtida ja arendada eraldi näiteks töölõike, mis vajavad erialast suurt kompetentsi ja kogemust ja siis tööd, mida saab teha ehk väiksemate teadmiste ja mõnel juhul ka kogemusega. Kui kõikidele ametikohtadele ei ole võimalik palgata parimaid, võimaldab spetsialiseerumine ekspertidel keskenduda ja luua see lisaväärtus, millele saavad järgmised teenuse väärtusahelas tugineda. Olgu selleks siis analüüsiv terapeut või käsitöötundi juhendav tegevusjuhendaja. Spetsialiseerumine ja tööampsudeks jagamine võimaldaks kaasata inimesi teistest valdkondadest ning erialadelt, kes rikastaks tiimide tööelu. See omakorda aitaks kaasa sotsiaaltöö maine tõstmisele, sest töö tegemises osalevad eripalgelised inimesed, kes kannavad head sõna laiemale ja kontakti mitteomavatele inimestele.

    Personali nappuse leevendamiseks aitab kaasa teeuste pakkumine kogukonnas ja koos kogukonnaga. Senine kogemus on olnud ühene - hooldekodude elanike suhtevõrgustik rikastub pärast kogukondadesse kolimist hüppeliselt. See omakorda toob kaasa paljude vabatahtlike abi klientide igapäevaelu sisustamisel ja annab hõlpu tegevusjuhendajatele.

    Parim, taskukohaseim, jätkusuutlikum sotsiaaltöö on see, mis on ennetatud. Oleme väike rahvas ja riik ega saa võimaldada meile kõigile rahulikku elujärge ühiskassa ehk riigieelarve kulul. Elu kogukonnas peaks olema korraldatud nii, et meil kõigil oleks võimalik elada kaua tervelt ja tulla iseseisvalt toime. See tähendab kasutajakeskset keskkonda, mis võimaldab pääseda ligi erinevatele teenustele ja ruumile. See tähendab turvalist keskkonda, mis on puhta õhu ja veega ning muul moel tervisesõbralik. Ja mis kõige olulisem - see tähendab ühtehoidvat kogukonda, kus igaüks tunneb end turvaliselt, saab ennast teostada ja kus abivajajat märgatakse ning toetatakse.

    Maarjo Mändmaa
    Sotsiaalministeeriumi kantsler

    Lühendid

    BA
    bakalaureuseõpe
    DOK
    doktoriõpe
    EKKA
    Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur
    EL
    Euroopa Liit
    EMTAK
    Eesti majanduse tegevusalade klassifikaator
    ETU
    Eesti tööjõu-uuring
    HTM
    Haridus- ja Teadusministeerium
    ISCO
    ametite klassifikaator
    KOV
    kohalik omavalitsus
    KUT
    kutseharidus
    MA
    magistriõpe
    MKM
    Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
    OSKA
    tööjõu- ja oskuste vajaduse seire- ja prognoosisüsteem
    RAK
    rakenduskõrgharidus
    REL 2011
    rahva- ja eluruumide loendus 2011
    SKA
    Sotsiaalkindlustusamet
    TÖR
    Maksu- ja Tolliameti töötamise register
    VEK
    OSKA valdkonna eksperdikogu

    Lühikokkuvõte

    OSKA sotsiaaltöö valdkonna uuring otsib vastust küsimusele, milline on valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadus lähema kümne aasta jooksul, ning esitab ettepanekud, kuidas tööjõu- ja oskuste vajadust täita. Lühikokkuvõttes on välja toodud uuringu kõige olulisemad tulemused.

    Siinses uuringus on keskseks analüüsiühikuks põhikutseala ning neil töötavaid töötajaid on käsitletud üle terve majanduse. Siiski töötab enamik põhikutsealadel hõivatuid sotsiaaltöö, kuid ka tervishoiu ja avaliku halduse valdkonnas.

    Sotsiaaltöö valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavad tulevikus trendidest enim sotsiaal-demograafilised muutused, kuid ka tehnoloogia areng ja innovatsioon, muutused töövormides ja ühiskonna väärtustes ning riiklik poliitika ja muutused teenuste vajaduses. Järgnevate aastate sotsiaalsüsteemi ülesanne on luua võimalused, et inimesed saaksid elada võimalikult kaua tervelt ja iseseisvalt kodus hakkama saades. Selle eesmärgi saavutamiseks peetakse vajalikuks keskenduda n-ö proaktiivsele ennetusele juba lapse- ja noorukieas. Lähiaastatel jätkub pikaajalises hoolduses üleminek asutuste keskselt süsteemilt kogukonnapõhisele hoolekandesüsteemile. Selle tulemusena osutatakse pikaajalise hoolduse ja tugiteenuseid eelkõige väljaspool hooldusasutusi ja teenuste fookus on suunatud inimese iseseisva toimetulekuvõime säilitamisele ja suurendamisele. Olulise sotsiaaldemograafilise suundumusena nähakse järjest süvenevaid vaimse tervise probleeme ning sellest johtuvalt ka üha keerulisemate probleemidega kliente. Samal ajal on näha dementsuse ja mäluhäiretega klientide arvu kasvu, kes vajavad töötajatelt rohkem tähelepanu ja juhendamist.

    Tehnoloogia areng saab olla valdkonnale toeks, kuid kuna inimfaktori olulisus on sotsiaaltöös väga suur, ei nähta tööjõuvajadust tehnoloogiliste arengute ja innovatsiooni tõttu vähenevat. Sellegipoolest on lähiaastatel riiklikult seatud eesmärk suurendada uudsete tehnoloogiliste lahenduste osakaalu valdkonnas, et tulla toime hoolduskoormust kandvate inimeste kasvava arvuga ning samal ajal tagada riigis jätkusuutlik pikaajalise hoolduse süsteem. Muuseas aitaks uudsete tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu suurendamine kaasa sotsiaalvaldkonna arengu eesmärkide saavutamisele, nagu näiteks teenustele ligipääsetavuse parandamine ja teenuste suurem inimesekeskus.

    Ühe võimaliku töölõiguna, mis aitaks tööjõudu mujale suunata, nähakse eri valdkondade vahelist andmevahetust. Sotsiaaltöö valdkonna infosüsteemid ja -tehnoloogilised tööriistad on võrreldes paljude teiste valdkondadega maha jäänud, mistõttu nähakse vajadust nende arendamise ja eri infosüsteemide omavahelise ühildumise järele. Viiruskriisist ajendatuna kinnitasid valdkonnas kanda kaugnõustamise võimalused. Näost näkku nõustamine asendus telefoni teel või e-nõustamisega vastavates virtuaalsetes kanalites, mis annab inimestele paindlikumad võimalused sotsiaaltöötajaga suhtlemiseks ja loob ka sotsiaaltöötajale paindlikumad võimalused oma töö tegemiseks.

    Hõivatute arv valdkonna põhikutsealadel kasvab 2030. aastaks prognoosi järgi ligikaudu 20%, mis arvuliselt tähendab ligi 3000 hõivatut

    • Hõive- ja tööjõuvajaduse prognoos on tehtud, arvestades eri tegurite ja trendide kombineeritud mõju ning valdkonnaekspertide hinnanguid hõive muutumise kohta lähitulevikus.
    • Valdkonna hõivet ja tööjõuvajadust mõjutavad kõige enam demograafilised arengusuundumused, sh rahvastiku vananemine. Tehnoloogia areng ei vähenda olulisel määral valdkonna põhikutsealade tööjõuvajadust.
    • Valdkonna hõive- ja tööjõuvajaduse prognoos ei näe ette ühelgi põhikutsealal hõivatute arvu vähenemist. Enamikul põhikutsealadel nii hõivatute arv kui ka vajadus uute töötajate järele kasvab ning vajadust suurendab ka kõrvaltöödena panustamine.
    • Kõige enam on prognoosiperioodi jooksul juurde vaja hooldustöötajaid, vajadus kasvab ka tegevusjuhendajate, tugiisikute, sotsiaaltöötajate ja nõustajate, lastekaitse- ja peretöötajate ning erivajadustega lastega tegelevate lapsehoidjate järele.
    • Kokku lõpetas aastatel 2019–2020 valdkonna põhikutsealadel töötamise ligi 1800 inimest, mida oli ligi 12% aastal 2019 põhikutsealadel töötanutest.
    • Võrreldes 2016. aasta valdkonna tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringuga1 on mitu probleemkohta samad, sh madal palgatase ja vananev tööjõud. 2016. aasta OSKA uuringus prognoositi hõivatute arvu kasvu, mis on ka seni toimunud. Seega on hoolimata raskustest tööjõu saamisel suudetud hõivatute arvu seni kasvatada. Lähitulevikus kujuneb see aga üha keerulisemaks.

    Valdkonna kõrgharidusõppe lõpetanute arv on viimase viie aasta jooksul vähenenud, kuid kutseõppe lõpetanute arv märkimisväärselt kasvanud

    • Siinses uurimisaruandes on analüüsitud õppekavu, kust lõpetajad võiksid pärast lõpetamist ühe peamise tööalase väljundina asuda tööle valdkonna põhikutsealadele.
    • Võrreldes eelmise OSKA sotsiaaltöö valdkonna uuringuga on tasemeõppe lõpetanute arv vähenenud sotsiaaltöö kõrghariduses ja kasvanud kutsehariduses. Kutsehariduse õppekavadel on võrreldes kõrgharidusega ka õppijaid enam. Üliõpilaste arvu vähenemist on mõjutanud eelmise OSKA sotsiaaltöö uuringu ettepanekute põhjal tehtud otsused.
    • Enim on lõpetajate arv kasvanud lapsehoidjate kutseõppes, kuid lõpetajate arv on kasvanud ka hooldustöötajate ja tegevusjuhendajate õppekavadel. Lõpetajate arv on vähenenud sotsiaaltöötajate ja nõustajate ning lastekaitse- ja peretöötajate põhikutsealadel.
    • Viimase kolme aasta keskmisena on tööturule lisandunud aastas ligi 150 koolilõpetajat, kes õppekavade õpiväljundite kohaselt võiksid rakenduda valdkonna kõrgharidust eeldavatele põhikutsealadele. Kutsehariduse puhul on kolme aasta keskmisena igal aastal lisandunud 250 hooldustöötajat, 190 lapsehoidjat ja 150 tegevusjuhendajat.
    • Valdkonna tasemeõppesse vastuvõetutest töötavad paljud juba eelnevalt valdkonna põhikutsealadel. Sellest lähtuvalt ei ole suur osa lõpetajatest valdkonna vaates uueks tööjõuks. Samuti on õppijad vanemad kui tasemehariduse omandajad keskmiselt.
    • Õppijad on valdavas enamikus naised, mis toob hiljem paratamatult kaasa soolise tasakaalustamatuse hõivatute seas. Õpe on paindlik nii kutse- kui ka kõrghariduses, kuid sellest hoolimata on probleemiks töö ja pereelu ning õpingute ühitamine.
    • Sotsiaaltöö hariduse õppekavade lõpetanute erialase rakendumisega suuri probleeme pole, küll aga on murekohaks töökohal püsimine. Samas tähendab valdkonna põhikutsealadele mitterakendumine siiski tööjõu kadu valdkonna vaatest lähtuvalt, kuna ligikaudu pooled lõpetajatest asuvad tööle mujale. Näiteks hooldustöötajate puhul asutakse tööle kaubandusse ja puhastusteenuste alale, kuid samas tuleb neist valdkondadest hooldustöötaja põhikutsealale inimesi ka tagasi või juurde.

    Tasemeõppe koolituspakkumine ja tööjõuvajadus on valdkonna kõrgharidusõppe puhul tasakaalus. Tööjõuvajadus hooldustöötajate järele on samas suurem kui tasemeõppe koolituspakkumine

    • Tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise võrdlus näitas, et tasemeõppe koolituspakkumine ületab oluliselt valdkonna tööjõuvajadust lapsehoidjate puhul. Kuivõrd lapsehoidjate üks võimalikke rakendusvõimalusi on ka alushariduses, peab tasakaaluhinnangu andma ka tulevases OSKA hariduse valdkonna uuringus. Hooldustöötajate tööjõuvajadus on suurem kui koolituspakkumine. Kõrgharidust eeldavate põhikutsealade ja tegevusjuhendajate puhul on tööjõuvajadus ja koolituspakkumine tasakaalus.
    • Eriti kutsehariduses, kuid ka kõrghariduses annavad tooni juba erialasel tööl olijad ja täiskasvanud õppijad, mistõttu paljud valdkonna tasemeõppe lõpetajad ei ole valdkonna jaoks uueks tööjõuks.
    • Aastatega on kasvanud nende lõpetajate osatähtsus, kelle jaoks sotsiaaltöö on olnud teadlik elukutsevalik, mis võib potentsiaalselt suurendada lõpetajate rakendumist ja püsimist valdkonnas.
    • Tööandjatele on töötajate erialane ettevalmistus oluline, olgu see läbitud taseme- või täiendusõppes. Erialase hariduse omandamist motiveerib omakorda see, et üha enam on töötamiseks vaja kutsetunnistust.
    • Kõrvaltööna rakendumine suurendab tööjõuvajadust.
    • Arvestada tuleb, et osa tasemeõppe lõpetajatest suundub ka teadusesse ja teeb akadeemilist karjääri. See on õppe jätkusuutlikkuse kaalukas eeldus.

    Valdkonna jaoks kõige olulisemad ja vajalikumad erialased oskused on viie aasta taguse ajaga jäänud üldjoontes samaks ning pigem on toimunud muutused teadmiste ja oskuste vajaduse rõhuasetustes. Üleilmsete trendide ja valdkonna arengu tõttu on põhikutsealadel jätkuvalt olulised ja aina olulisemaks muutumas järgmised valdkonnaülesed teadmised ja oskused:

    • mitmekesised erialased oskused ja laiapõhjalised teadmised,
    • teadmised keerulistest vaimse tervise häiretest,
    • traumateadlikkus,
    • huvikaitse-, võrgustiku- ja kogukonnatööoskused,
    • teadmised enesesäästlikest hooldusabivõtetest ja iseenda vaimse tervise eest hoolitsemisest, mille alla kuulub ka supervisiooni ja kovisiooni kättesaadavus,
    • suhtlemis- ja psühholoogiaalased teadmised ja oskused, sh juhendamisoskus, nõustamisoskus, sotsiaalne taju, koordineerimisoskused,
    • digikirjaoskus ning oskus kasutada enda töös vajaminevaid tehnoloogilisi lahendusi ja töötada andmetega,
    • teadmised taastumispõhisest lähenemisest, mis väljendub kliendi personaalse ja sotsiaalse taastumise toetamises,
    • teadmised kultuurilisest mitmekesisusest, sh arvestamine klientide erineva usulise taustaga.

    Valdkonna arenguks on vaja tõsta ja arendada koolilõpetajate ning valdkonnas juba aktiivsete töötajate järgmiste üldoskuste, hoiakute ja isikuomaduste taset, mis on osa sotsiaaltöö erialastest oskustest:

    • oskus enda emotsioone reguleerida,
    • klienti võimestav tänapäevane hoiak ja väärtusbaas, mis seisneb tema tugevuste väljatoomises,
    • huvi ja soov valdkonnas töötada,
    • empaatia,
    • eetilisus,
    • inimlik hoolimine ja ärakuulamisoskus,
    • sallivus ning kliendi eripärade ja erivajaduste märkamine ja mõistmine,
    • kriitiline mõtlemine,
    • enesekehtestamine,
    • loomingulisus,
    • stressitaluvus,
    • valmisolek elukestvaks õppeks ja muutustega kaasaminemine,
    • kriisidega toimetuleku oskus.

    Valdkonna lähiaastate dilemmad ning proovikivid seisnevad selles, kuidas tulla toime kvalifitseeritud tööjõu jätkuva nappusega ning samal ajal tõsta teenuste kvaliteeti ja inimesekesksust piiratud ressursside olukorras.

    • Valdkonna hõive- ja tööjõuvajaduse prognoos on koostatud lähtuvalt sellest, millised tegurid võivad hõive kasvu või kahanemist mõjutada. Tööjõuvajadus võib olla suurem kui tegelik hõivatute arvu kasv.
    • Ühelt poolt on soov vähendada teenusesaajate arvu töötaja kohta, pakkuda kvaliteetsemaid ja rohkem sihitud teenuseid, kasvatada valdkonna töötajate töötasu ning parandada nende töötingimusi. Teisalt nõuab nende soovide täitmine täiendavaid ressursse kas teenusesaajate omaosaluse toel või riigi, sh omavalitsuste poolt. Kui valdkond neid ressursse ei saa, jääb püsima ka mure tööjõu ja selle voolavuse pärast, samuti on raske uusi teenuseid arendada ning seniseid vajalikus mahus ja kvaliteedis pakkuda.
    • Viimastel aastatel on nii mahud kui ka kulutused enamiku sotsiaalteenuste puhul kasvanud. See on puudutanud nii riiki, kohalikku omavalitsust kui ka inimeste omaosalust. Inimeste omaosalus on siinkohal kasvanud võrdlemisi kiiremini kui avaliku sektori poolsed sotsiaalkulutused.
    • Tööandjate hinnangul seisab kasvava tööjõunappuse tingimustes ühe tuleviku proovikivina valdkonnas ees debatt välistööjõu sissetoomise üle. Tööandjad on välistööjõu kaasamise suhtes valdavalt positiivselt meelestatud ning valmisolek neid kaasata on olemas. Suurimat potentsiaali võõrtööjõu värbamiseks näevad eksperdid hoolekandesektoris, samas tunnistatakse, et see ei ole lihtne, kuna nii erivajadustega kui ka eakate klientide puhul on vajalik suhelda nendega väga heas emakeeles. Samuti kerkivad välistööjõu puhul üles tavapärased ühiskonda lõimumise küsimused.
    • Sotsiaaltöö valdkonna põhikutsealade töötajatest on kümne aasta pärast jõudnud pensionile mineku ikka ligi 40%. Tervelt 46% hooldustöötajatest olid 2020. aastal vanemad kui 55 aastat.
    • Sotsiaalala töötajad on vahetu klienditöö tõttu kõrgendatud läbipõlemise riskiga, mistõttu on nende valdkonnas püsimisel üliolulised enesehoiuoskused ning supervisiooni ja kovisiooni kättesaadavus. Supervisiooni ja kovisiooni kaudu on võimalik kaasa aidata ka sektoris oluliste väärtuste ja hoiakute kujundamisele ehk sotsiaaltöö kvaliteedile.
    • Nõudlus valdkonna täienduskoolitustele on sageli suurem kui pakkumine, mistõttu on koolitustele keeruline kohta saada. Täiendusõppevõimalustele puudub süsteemne lähenemine ning erakoolituste kvaliteedi üle puudub järelevalve, mistõttu tuleks senisest enam tegeleda täienduskoolituste kvaliteedisüsteemi parandamisega ning sedakaudu aidata kaasa valdkonna töötajate oskuste ühtlasema taseme saavutamisele.

    Sissejuhatus

    Vabariigi Valitsus kiitis 2014. aasta veebruaris heaks tööturu vajaduste ja koolituspakkumise paremaks sidumiseks tööturu seire ja prognoosi ning oskuste arendamise koordinatsioonisüsteemi kontseptsiooni. Seda on lühidalt hakatud nimetama OSKA süsteemiks ehk OSKA-ks.2 OSKA arendamist koordineerib SA Kutsekoda.

    OSKA seob tööturu osaliste eksperditeadmised taseme- ning täiendusõppe struktuuri, mahu ja sisu planeerimist toetavaks süsteemiks, toetab tööandjate ja õppeasutuste koostööd õppekavade arendamisel ning asja- ja ajakohase tööturuinfo jõudmist karjääriteenuste osutajateni. Selle saavutamiseks tehakse OSKA raames praegust ning tuleviku tööjõu- ja oskuste vajadust käsitlevad üksikasjalikud uuringud keskmiselt viie majandusvaldkonna kohta aastas.

    Selles uuringuaruandes esitatakse OSKA sotsiaaltöö valdkonna (edaspidi: valdkond) rakendusuuringu tulemused. Uuringu eesmärk oli selgitada välja valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadus lähema kümne aasta jooksul ning esitada ettepanekud, kuidas seda vajadust täita. Eesmärgi saavutamiseks kasutati nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid uurimismeetodeid.

    Töö- ning haridus- ja sotsiaalvaldkonna ekspertide kaasabil sõnastati ettepanekud ja soovitused, kuidas paremini siduda tööjõuvajadust ja koolituspakkumist. Ettepanekud on esitatud selleks, et muuta taseme-, täiendus- ja ümberõppe struktuuri, mahtu, õppe kvaliteeti ning oskuste omandamist mõjutavaid tegureid. Samuti selleks, et paremini täita valdkonna põhikutsealade tööjõuvajadust. Kuigi ettepanekud on sõnastatud tegevustena, pole tegu rakenduskavaga, vaid soovitustega, mille põhjal saavad osalised koostada oma tegevusplaanid.

    Ettepanekute täitmist seiratakse ja koos ekspertidega hinnatakse nende täitmist. Samuti vaadatakse koos ekspertidega üle tööjõu- ja oskuste vajaduse põhisuunad juhul, kui aja jooksul ilmneb olulisi tegureid ja mõjutajaid, mida uuringu kestel ei olnud võimalik ette näha.

    Metoodika

    OSKA valdkonnauuringute jaoks on töötatud välja ühtne metoodika, vt https://oska.kutsekoda.ee/oskast/oska-metoodika/. Lähtuvalt valdkondade eripäradest võivad uuringulahendused detailides siiski erineda.

    OSKA sotsiaaltöö valdkonna tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringu põhieesmärk on analüüsida ja prognoosida, kuidas muutub lähema kuni kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõuvajadus ja vajatavad oskused, kas praegune valdkonna koolituspakkumine nii tasemeõppe kui ka täiendusõppe vallas on valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadusega kooskõlas ning millised on muud võimalikud tööjõuvajaduse katmise allikad. Uuringu tulemusena pakutakse nii koolitus- kui ka tööturu osalistele võimalikke arenguteid ja lahendusi, et muutuvatele vajadustele paremini vastata. Siinne uuring on OSKA raames teine sotsiaaltöö valdkonna oskuste ja tööjõu vajaduse uuring. Esimene neist valmis 2016. aastal. Peamised uurimisküsimused on samad, küll aga on täpsustunud metoodika ning uuringu käigus vaadati üle ka eelnevad lähtekohad, viies vajaduse korral sisse ka muudatusi. Näiteks täpsustati põhikutsealade kui uuringu peamise analüüsiühiku struktuuri ja sisu. Uuringumeeskonda toetas eksperdihinnangutega valdkonna haridus- ja töömaailma esindajatest koosnev eksperdikogu (edaspidi: VEK).

    Valdkonna eksperdikogus valideeriti samm-sammult ka uuringu vahetulemusi. Protsess oli kahesuunaline:

    1. ühelt poolt vaatasid eksperdid üle ja kooskõlastasid uuringu vahetulemused;
    2. teiselt poolt kasutati VEK-i arutelusid empiirilise materjali kogumiseks, mida tõlgendati ja analüüsiti samal ajal eksperdiintervjuudega, võttes arvesse konkreetse teema konteksti ja selle kohta kogutud taustamaterjale.

    VEK-i arutelude käigus mitte ainult ei valideeritud vahetulemusi, vaid anti ka eksperdihinnanguid, mis kajastuvad uuringutulemustes. Peamised andmeallikad olid siiski eksperdiintervjuud, tööturu ja haridusstatistika, varasemad uuringud ja arengukavad, üleilmsed tulevikutrendide käsitlused ning muud asjakohased dokumendid. Samuti tehti 05.–25.05.2021 täiendavalt ankeetküsitlus kohalike omavalitsuste sotsiaaltöö- ja lastekaitsetöötajate seas, millele vastas 139 spetsialisti, ning vilistlasintervjuud valdkonna kõrg- ja kutsehariduse lõpetanutega. Vilistlasintervjuude valimi moodustamisel kasutati lumepallimeetodit3 .

    VEK-i ülesanne oli toetada uuringumeeskonda4 kogutud info tõlgendamisel, valideerimisel ja järelduste tegemisel, sh

    • hinnata, kuidas üleilmsed tulevikutrendid ja Eesti arengustrateegiad mõjutavad valdkonna võimalikku arengut ja tööjõuvajadust;
    • hinnata, milliste oskustega töötajaid vajab valdkond lähiajal ja kümne aasta pärast;
    • hinnata valdkonna koolituspakkumist ja sõnastada tööturu koolitustellimus;
    • teha ettepanekuid tegevusteks, mis toetaksid tööturu vajadustest lähtuvat koolituskohtade kujundamist ja oskuste omandamist.

    Aprillist kuni septembrini 2021 toimus neli VEK-i koosolekut. Neil käsitleti järgmisi teemasid.

    1. 16.04.2021: ülevaade OSKA protsessist ja metoodikast, VEK-i tegevuskava, põhikutsealade määratlemine, üleilmsete tulevikutrendide mõju hindamine valdkonna tööjõu- ja oskuste vajaduse taustal.
    2. 17.06.2021: põhikutsealade hõiveprognoos ja oskuste vajadus.
    3. 29.09.2021: põhikutsealade tööjõuvajaduse ja hariduspakkumise võrdlus, põhisõnumite ja kitsaskohtade määratlemine.
    4. 14.10.2021: põhisõnumite ja kitsaskohtade määratlemine, ettepanekute sõnastamine.

    Poolstruktureeritud eksperdiintervjuud (nii grupi- kui ka individuaalintervjuud) tulevikutrendide ning tööjõu- ja oskuste vajaduse teemal tehti veebruarist juulini 2021. Kokku intervjueeriti 97 eksperti (vt lisa 4), kelle hulgas oli nii VEK-i liikmeid, teisi valdkonna eksperte kui ka valdkonna tasemeõppe vilistlasi. Intervjueeritavate valikul peeti silmas, et esindatud oleks parim teadmine ja kogemus tööjõu- ja oskuste vajaduse ning koolituspakkumise kohta. Eksperdiintervjuude kavad on esitatud lisades 5 ja 6. Intervjuude analüüsi tulemusi on kasutatud uuringu eri osade koostamisel. Intervjuud ja VEK-i arutelud salvestati ja transkribeeriti ning neid analüüsiti, kasutades programmi QDA Miner Lite.

    Uuringus kasutati järgmist etapiviisilist lähenemist.

    1. Koondati ja analüüsiti valdkonna andmed ametialade kohta, et moodustada põhikutsealad. Vastuseid otsiti järgmistele küsimustele.
      • Kui palju inimesi ja millisel põhikutsealal töötab?
      • Millised on kahaneva/kasvava nõudlusega põhikutsealad?

    Vastuste leidmiseks intervjueeriti koolide ja valdkonna organisatsioonide esindajaid, analüüsiti seniseid andmeid ja uuringuid valdkonna ametialade kohta. Hõivatute statistika puhul oli kõige olulisem allikas Maksu- ja Tolliameti töötamise register. Tulemust valideeriti VEK-is.

    1. Koguti ja analüüsiti infot valdkonna üldiste arengutrendide ja strateegilistes dokumentides5 kavandatud muutuste kohta. Vastuseid otsiti järgmistele küsimusele.
      • Milliseid muutusi on valdkonnas kavandatud?
      • Milliseid tehnoloogilisi (sh digiteerimisega kaasnevaid) muutusi on valdkonnas oodata?
      • Milliseid muutusi on valdkonnas oodata tehnoloogiatrendide ja strateegiliste arengukavade teoks saamisel?
      • Millised ootused kaasnevad nende muutustega tööjõuvajadusele ja tulevastele tööoskustele?

    Vastuste leidmiseks analüüsiti arengukavu ja valdkonna arengusuundi kirjeldavaid trende. Analüüsitulemusi valideeriti ja täiendati intervjuude raames ning VEK-is.

    1. Koostati valdkonna põhikutsealade tööhõive- ja tööjõuvajaduse prognoos aastani 2030. Vastuseid otsiti järgmistele küsimustele.
      • Milliseid on valdkonna arengut enim mõjutavad trendid?
      • Milline on trendide mõju valdkonna tööjõuvajadusele?
      • Milline on põhikutsealadel töötavate inimeste profiil ja voolavusega seotud mustrid?
      • Milline on valdkonna põhikutsealade hõive ja tööjõuvajaduse prognoos põhikutsealati aastani 2030?

    Vastuste leidmiseks analüüsiti eri andmestikest ja uuringutest pärit andmeid ning kasutati eksperdihinnanguid.

    1. Koguti ja analüüsiti eksperdihinnanguid töötajate oskuste vajaduse kohta kuni kümne aasta perspektiivis. Vastuseid otsiti järgmistele küsimustele.

      • Millised on oskused, mis on praegu ja kuni kümne aasta perspektiivis eriti olulised? Millised neist on praegusel töötajaskonnal ebapiisavad?
      • Millised on oskused, mis on praegu olulised, kuid mille tähtsus tulevikus kahaneb?
    2. Hinnati valdkonna tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise vastavust. Otsiti vastuseid järgmistele küsimustele.

      • Millistel tasemeõppekavadel koolitatakse valdkonda töötajaid?
      • Milline on viimase kolme aasta keskmine lõpetanute ja lähematel aastatel oodatava koolilõpetajate arvu võrdlus tööjõuvajadusega?
      • Millised on hinnangud koolituspakkumise piisavusele tööjõuvajaduse katmiseks?
      • Millised on võimalused prognoosiperioodil kogu tööjõuvajaduse katmiseks?
    3. Uuringu eri etappides kogutud materjalide põhjal sõnastati ettepanekud vajalike muutuste esilekutsumiseks, et täita valdkonna tööjõuvajadus ning koolitusvajadus valdkonna taseme ja täiendusõppe järele aastani 2030. Vastuseid otsiti järgmistele küsimustele.

      • Millised on peamised soovitused taseme ja täiendusõppe sisu ja korralduse kohta selleks, et rahuldada prognoositav tööjõu- ja oskuste vajadus (lõpetajate ja õppekavade arv ja sisu)?
      • Millised on peamised soovitused täiendus- ja ümberõppesüsteemi kohta selleks, et rahuldada prognoositav tööjõu- ja oskuste vajadus?
      • Millised on peamised soovitused haridussüsteemile oskuste kvaliteedi parandamiseks?
      • Millised on soovitused nii töö kui ka haridusmaailma osalistele selleks, et täita tööjõuvajadust valdkonna põhikutsealadele?

    Küsimustele vastamiseks kasutati eeskätt eelnevate uurimisküsimuste vastustes tehtud järeldusi, tasemeõppe kvaliteedi hindamise aruannete6 põhjal tehtud analüüsi tulemusi jm andmeid. Arendamist vajavate ja tulevikuoskuste kirjeldamisel ei ole taseme-, täiendus- ja ümberõpet üldjuhul eristatud.

    Tööjõuvajaduse arvestamine

    OSKA uuringutes on tähtsal kohal valdkonna põhikutsealade hõiveprognoos. Prognoositakse seda, mil määral muutub hõivatute arv põhikutsealadel prognoosiperioodi jooksul. Hõiveprognoosi koostades on arvestatud mitmesuguseid trende (vt ptk 2) ning valdkonna seniseid arengusuundi alates sotsiaalteenuste mahu ja rahastuse kuni hõivatute arvu muutumiseni. Andmeallikatena on samavõrra olulised nii statistika, uuringud, arengukavad ja strateegiad kui ka selle uuringu jaoks tehtud KOV-i uuring, koolide, tööandjate ning vilistlastega korraldatud eksperdi- ja fookusrühmaintervjuud ning VEK.

    Prognoositulemit mõjutavad tegurid võib liigitada valdkonnaülesteks ja -spetsiifilisteks. Näiteks on demograafilised arengusuundumused valdkonnaülesed ning sotsiaalteenuste korralduse ja rahastamise muutumist saab pidada valdkonnaspetsiifiliseks.

    Hõiveprognoos on seega eri tüüpi trendide ja tegurite kombineeritud mõju.

    Hõiveprognoos on üks osa tööjõuvajaduse prognoosist. Tööjõuvajaduse prognoosi põhjal saab öelda, kui palju prognoosiperioodi jooksul või iga-aastaselt on valdkonna põhikutsealadele tulevikus tööjõudu vaja. Tööjõuvajaduse prognoos koostatakse kahes vaates. Esimene vaade võimaldab hinnata, kui palju oleks valdkonda vaja juurde tööjõudu tasemeõppe koolilõpetajate näol. Siin on hõiveprognoosile lisatud komponendina seniste töötajate asendusvajadus. Selles arvestatakse demograafilist arengut ja antakse arvuline hinnang sellele, kui palju on vaja juurde töötajaid, et asendada tööturult vanuse tõttu lahkujad. Asendusvajaduse hindamisel kasutati OSKA andmemudeli asendusvajadust puudutavaid arvutusi, mis lähtuvad valdkonnas töötajate vanusestruktuurist ja hõivatute tegelikust pensionile jäämise vanusest.

    Teine vaade väljendab kogu tööjõuvajadust, mida võiks nimetada ka tööandjate vaateks tööjõuvajadusele. Siin on arvestatud komponentidena hõiveprognoosi, asendusvajadust ning tööjõu voolavust mitmesugustel põhjustel peale vanuse tõttu töölt lahkumise. Näiteks on lõpetatud valdkonna põhikutsealadel töötamine ja asutud tööle teistesse valdkondadesse ja ametitele. Oluline on siin välja tuua seda, et edasises koolituspakkumise ja tööjõuvajaduse võrdlusanalüüsis ei ole eeldatud, et voolavusest tingitud tööjõuvajadust peaksid katma ainuüksi valdkonna tasemeõppe lõpetajad.

    Oluline erinevus võrreldes OSKA esimese ringi sotsiaaltöö valdkonna uuringuga on just nimetatud teise vaate juurdetoomine ning ka esimese vaate eelduste ja tõlgendamise täpsustamine.

    Koolituspakkumise arvestamine

    Koolituspakkumist hinnatakse valdkonna tasemeharidust andvate õppekavade kolme viimase õppeaasta keskmise lõpetajate arvu ja lähiaastatel (järgmised üks-kaks aastat) lõpetajate prognoosi põhjal. Lähiaastate prognoositava lõpetajate arvu leidmiseks on kantud viimastel aastatel õppijate arvu muutus proportsionaalselt üle viimase kolme õppeaasta lõpetajate arvu keskmisele. Selline mudel eeldab ühtlast katkestamise määra.

    Et vältida eri õppeastmete lõpetajate liitmisest tulenevat topeltarvestust kõrghariduses (nt magistriõppe (MA) lõpetajad on enne omandanud bakalaureusekraadi), on näitajate summeerimisel arvestatud võimalikke liikumisi õppeastmete vahel. Koolituspakkumine on läbi korrutatud 25–49-aastaste tööjõus osalemise määraga7 Eesti tööjõu-uuringu (ETU) andmetel. Samuti on arvestatud sellega, et osa lõpetajatest jätkab akadeemilist karjääri ülikoolis.

    1. Valdkond ja põhikutsealad

    1.1. Põhikutsealade ja valdkonna määratlus

    Valdkonnas töötavad inimesed, kelle töö ühiseks jooneks on nõrgemate ja abivajavate ühiskonnaliikmete igakülgne toetamine. Valdkond jaguneb avaliku, era- ja mittetulundussektori vahel ning seda iseloomustab seadusaktidega reguleeritus. Valdkonna käekäiku mõjutab suurel määral see, mil määral tegevusi ja teenuseid riigi ning kohalike omavalitsuste poolt rahastatakse. Keskseks analüüsiühikuks on OSKA uuringutes, sh siinses uuringus, põhikutseala. Põhikutseala on valdkonna toimimiseks olulise tähtsusega valdkonnaspetsiifilisi kompetentse eeldav ametialade rühm. Ühte põhikutsealasse koondatakse ametialad, mis eeldavad üldjuhul samal haridustasemel ja sarnastel erialadel väljaõpet ning kus ka töö sisu ja tööülesannete teostamiseks vajalikud oskused on sarnased. Uuringus keskendutakse eelkõige põhikutsealade tööjõu- ja oskuste vajadusele ning selle muutumisele järgneva kümne aasta prognoosiperioodil.

    Tabelis 1 on toodud uuringus käsitletud põhikutsealade nimekiri koos vastavusega ISCO klassifikaatori jaotustele. Võrreldes sotsiaaltöö valdkonna eelmise uuringuga on põhikutsealade puhul toimunud ka mitu muutust. Eelmise uuringu põhikutseala „sotsiaaltöötajad ja nõustajad“ baasil on loodud kaks põhikutseala: sotsiaaltöötajad ja nõustajad ning lastekaitse- ja peretöötajad. Põhikutseala „lapsehoidjad ja asenduskodutöötajad“ baasil on nüüd eraldi põhikutsealadeks lapsehoidjad ning asenduskodu ja peretöötajad. Muudatuste põhjuseks olid peamiselt piisaval määral erinevused tööülesannetes, oskustes ja haridustees. Hõivatute arv põhikutsealati põhineb Maksu- ja Tolliameti poolt hallatava töötamise registri 2020. aasta andmetel. Töötamise registris klassifitseeritakse hõivatud vastavalt ametite jaotust võimaldavale ISCO klassifikaatorile. Tabelis 1 on toodud ISCO neljakohalise jaotuse seos põhikutsealadega. Nii mõnelgi juhul on ISCO neljakohalise koodi järgi hõivatud aluseks mitmele põhikutsealale. Tegelikkuses kattuvusi siiski pole, kuna ISCO ja põhikutsealade vaheline side on määratletud veelgi detailsema ametinimetuse kaudu. Näiteks peituvad koodi 3412 alla nii lastekaitse spetsialistid kui ka perevanemad. Detailne põhikutsealade ja ametinimetuste seos on toodud lisas 8.

    Tabel 1. Valdkonna põhikutsealad, seos ISCO-ga ja hõivatute arv

    Märkus: Hõivatute arv on ümardatud sajalisteni.
    Allikas: töötamise register, autori arvutused

    Kokku on siinses uuringus seega moodustatud kaheksa põhikutseala. Neist juhid sotsiaaltöös, sotsiaaltöötajad ja nõustajad ning lastekaitse- ja peretöötajad vajaksid haridusalase ettevalmistusena eelkõige kõrgharidust, ülejäänud põhikutsealade puhul aga kutseharidust. Lisaks põhikutsealadele analüüsitakse ka sotsiaaltöös toetavate spetsialistide tööjõuvajadust. Nendeks on näiteks logopeedid, tegevusterapeudid või ka näiteks psühholoogid. Kuna neid käsitletakse põhjalikumalt OSKA teistes valdkonnauuringutes, siis on peamine eesmärk anda nende suhtes nimetatud uuringutesse sisendit tööjõu vajaduse kohta just sotsiaaltöö valdkonna kontekstis.

    Joonis 1. Valdkonna põhikutsealadel hõivatud tegevusalati

    Eelmises, 2016. aastal tehtud OSKA sotsiaaltöö valdkonna uuringus vaadeldi terve majanduse piires vaid sotsiaaltöötajaid ja nõustajaid ning lapsehoidjaid, seega on siinses uuringus kasutatav hõivekontseptsioon mõnevõrra erinev. Siiski töötab enamik põhikutsealadel hõivatuid sotsiaaltöö, kuid ka tervishoiu ning avaliku halduse valdkonnas. Tervishoiu EMTAK-i järgi töötab enamik põhikutsealadel töötavaid järgmistel sotsiaalhoolekande tegevusaladel: Q871 Hooldusraviasutuste tegevus, Q872 Vaimse puudega ja psüühiliste erivajadustega isikute ja ainesõltlaste hoolekandeasutuste tegevus, Q873 Vanurite ja puuetega inimeste hoolekandeasutuste tegevus, Q879 Muude hoolekandeasutuste tegevus, Q881 Vanurite ja puuetega inimeste sotsiaalhoolekanne majutuseta, Q889 Muu sotsiaalhoolekanne majutuseta. Avaliku halduse puhul on EMTAK-i tegevusaladeks O829, 841, 842, 843 ning tervishoiu puhul Q861, 862, 869. Valdav enamik siinses uuringus hõivatuid asub seega tegevusaladel, mida on kujutatud joonisel 1.

    1.2. Põhikutsealade kirjeldus

    Alljärgnevalt on kirjeldatud sotsiaaltöö valdkonna põhikutsealasid ning nende enamlevinud õpi- ning karjääriteid põhikutsealade lõikes. Uuringus kasutatud põhikutsealade moodustamisel on olnud oluliseks allikaks OSKA sotsiaaltöö eelmine uuring8 , eksperdi- ja fookusgrupiintervjuud ning eksperdikogu töörühmad. Lisaks sealt saadud infole on põhikutsealade kirjeldamisel tuginetud töökirjeldustele asutuste põhimäärustes, riigiasutuste veebilehtedel, tööpakkumistes, ametijuhendites, seadustes, kutsestandardites, ametite klassifikaatoris ning Rajaleidja ametite portaalis. Põhikutsealade valiku on kinnitanud VEK. Töö sisu on lahti kirjutatud nii üldiselt kui ka vajaduse korral näidisametitena vastavalt siinse uuringu fookusele. Iga põhikutseala kirjelduses on toodud selle põhitegevused ning võimalikud õpi- ja karjääriteed. Põhikutsealade oskuste vajadus on esitatud peatükis 3. Põhikutsealade kirjeldustes on viidatud ka kutsealaga seotud ametinimetustele sotsiaaltöö kontekstis. Sõltuvalt ametite spetsiifilistest tegevustest võivad konkreetse ametikoha tööülesanded sisaldada mõne lähedase põhikutseala tegevusi.

    1.2.1. Juhid

    1.2.1.1. Juhid sotsiaaltöö valdkonnas

    Sotsiaaltöö valdkonna juhid võivad olla näiteks sotsiaalhoolekande juhid, hooldekodu juhid, sotsiaaltöö juhid, asendus- ja perekodu juhatajad, pereabi teenuste juhatajad ja lastehoiukeskuse juhid. Põhikutseala koondab ka valdkonna juhte, sh alluvatega keskastme- või meeskonnajuhid, ministeeriumite, kohalike omavalitsuste ja ametiasutuste osakonnajuhatajad, ka töö- ja erialaste liitude ja ühenduste juhid. Sarnaselt teiste valdkondadega on sotsiaaltöö valdkonna juhi peamine ülesanne strateegiline juhtimine ning igapäevane operatiivne töö juhtimine (sh personalitöö, finantsjuhtimine, kvaliteedi juhtimine, koostöö ja partnerlus). Lisaks koordineerib ja korraldab juht inimeste vajadustele ja kvaliteedinõuetele vastavate teenuste jätkusuutlikku osutamist, moodustab meeskonna, toetab töötajaid, loob, arendab ning hoiab spetsialistide ja institutsioonide võrgustikku, analüüsib ja disainib teenuseid. Juht on ka valdkonna arendajaks, eestkõnelejaks ning esindajaks avalikkuse ees.

    Sotsiaaltöö valdkonna juhtide enamlevinud õpi- ja karjääriteed

    Ekspertide hinnangul on sotsiaaltöö valdkonna juhil soovitatav kõrgharidus sotsiaal- või haridusvaldkonnas või majandus-, haldus- ja õigusalal. Tähtsaks peetakse, et juht hoomaks valdkonda, saaks aru eripäradest ning kannaks edasi selle väärtusi. Uue töötaja valikul hinnatakse kõrgelt visiooni ja tahet valdkonda arendada, oskust kaasata spetsialistidest meeskonda ühiste eesmärkide teostamisse läbi töösse suhtumise ja eeskuju. Samuti on eduka töö aluseks võime pidevalt õppida ja areneda, töötajaid juhendada ning vajaduse korral toetada ja nõustada. Levinud karjääriteedeks on liikumine sotsiaaltöö valdkonna juhiks näiteks erialaspetsialisti (nt KOV-i sotsiaaltöötaja või nõuniku kohalt) või mõne teise valdkonna juhi kohalt.

    1.2.2. Keskastmespetsialistid ja hooldustöötajad

    1.2.2.1. Sotsiaaltöötajad ja nõustajad

    Sotsiaaltöötajate ja nõustajate näidisametiteks on sotsiaaltöötaja, sotsiaalnõunik, juhtumikorraldaja, kriminaalhooldusametnik, võlanõustaja, sõltuvusnõustaja. Nende töö eesmärk on toetada abivajajat põhivajaduste rahuldamisel, iseseisvuse suurendamisel ja säilitamisel lähtuvalt isiku enda eesmärkidest. Selle saavutamiseks teevad sotsiaaltöötajad ja nõustajad mitmekülgset tööd, tegeledes nii teenuste juhtimise, planeerimise ja koordineerimisega (sh teiste töötajate juhendamine) kui ka otsese klienditöö ja kogukonnatööga.

    Eduka töö aluseks on võrgustiku loomine, hoidmine ja arendamine (indiviidi lähivõrgustik, spetsialistide ja institutsioonide võrgustik), võimalike probleemide varajane märkamine ja ennetamine (sh teavitustöö kogukonnas), samuti hõlmab töö asjaajamist (sh arvamuste koostamine ja hindamiste teostamine), ametkondlikku suhtlemist ja eri lahenduste väljatöötamist. Sotsiaaltöötajad ja nõustajad töötavad kohalikes omavalitsustes ka nõunike, koordinaatorite, spetsialistide, juhtumikorraldajatena. Võimalikeks töökohtadeks on haigla, hoolekandeasutus (asenduskodu, eakate hooldekodu, erihooldekodu jm), haridusasutus, kinnipidamisasutus, ministeerium jt. Lisaks on sotsiaaltöötaja ka rehabilitatsioonimeeskonna liige. Lähtuvalt töö eripäradest sotsiaaltöötajad ja nõustajad spetsialiseeruvad, sh näiteks sotsiaaltööle koolis, maakogukonnas, sõltlastega, samuti ohvriabile.

    Sotsiaaltöötajate ja nõustajate enamlevinud õpi- ja karjääriteed

    Sotsiaaltöötajaks on praegu võimalik õppida Tallinna Ülikoolis, Tartu Ülikoolis ning Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Sotsiaaltöötajaks ja nõustajaks saamise karjääriteid iseloomustab hariduslik ning tööalane mitmekesisus. Sotsiaaltöötajad ja nõustajad on omandanud erialase või erialalähedase hariduse, nt sotsiaaltöö, (eri-)pedagoogika, psühholoogia, õigusteadus või haridus teistes sotsiaalteadustes. Nad töötavad ametikohtadel, mis eeldavad erinevat ettevalmistust. Näiteks kohalikus omavalitsuses töötab nii erialase kõrgharidusega sotsiaaltöö spetsialiste kui ka kõrghariduseta keskastmeametnikke9 .

    Töötajatele tulevad kasuks elukogemus ja teadmised teistest valdkondadest. Spetsiifilise nõustamispädevuse annab põhjalik juhendatud praktika, täienduskoolitus ja töökogemus. Eelistatumaks haridustasemeks sotsiaaltöötajate ja nõustajate puhul on kõrgharidus.

    1.2.2.2. Lastekaitse- ja peretöötajad

    Lastekaitse- ja peretöötajate näidisametiteks on teiste seas lastekaitse spetsialist, perenõustaja, kriisisekkumise spetsialist, ohvriabi töötaja ja naiste varjupaiga korraldaja. Nende peamine ülesanne on laste, lapsevanemate ja perede nõustamine, nende abivajaduse hindamine ja parimate huvide väljaselgitamine, abistamiseks vajaminevate meetmete pakkumine, ennetustöö, emotsionaalne toetamine ja valdkondadeülese juhtumikorralduse koordineerimine ning tööprotsesside juhtimine last ja tema perekonda toetava eesmärgi nimel. Töö eripäraks on vajadus lahendada kriise ning võimalik kokkupuude lähisuhtevägivallaga. Lastekaitse- ja peretöötajad töötavad sageli kohalikes omavalitsustes, varjupaikades, tugikeskustes ning kriisikodudes.

    Lastekaitse spetsialistide ülesanne on ka näiteks lapsi puudutavate vanematevaheliste vaidluste lahendamine, kohtusse arvamuse andmine, lapse seadusega tagatud õiguste kaitse ja lapse heaolu kindlustamine. Samuti erivajadustega laste perede nõustamine, teenustele suunamine ja teenuste koordineerimine. Varjupaiga korraldajad pakuvad abivajajatele majutust, kriisinõustamist, teraapiat ning toetavad neid igakülgselt seni, kuni abivajaja teenust vajab. Ohvriabi töötajad toetavad abivajajat, pakuvad emotsionaalset tuge, jagavad informatsiooni abi saamise võimaluste kohta ja juhendavad abivajajat suhtlemisel teiste vajalike asutustega, kui ta on kannatanud füüsilist, vaimset või seksuaalset vägivalda.

    Lastekaitse- ja peretöötajate enamlevinud õpi- ja karjääriteed

    Lastekaitsetööd saab õppida Tallinna Ülikooli sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistriõppes. Lastekaitse- ja pereteemad on oluline osa ka sotsiaaltöö õppekavadest. Tulenevalt lastekaitseseadusest10 peab lastekaitsetöötajal olema erialane ettevalmistus ja kõrgharidus ning ta peab hiljemalt kahe aasta möödumisel alates lastekaitsetöötajana teenistusse asumisest omandama sotsiaaltöötaja kutse spetsialiseerumisega lastekaitsele. Teistel põhikutseala näidisametitel töötamiseks on soovituslikuks hariduslikuks ettevalmistuseks erialane kõrgharidus kas sotsiaaltöö, psühholoogia või sotsiaalpedagoogika õppekavadel.

    1.2.2.3. Asenduskodu ja perekodu kasvatajad

    Asendus- ja perekodu kasvatajate näidisametid on perevanem, kasvataja, perevanemate ja kasvataja abiline. Nad kasvatavad ja hooldavad vanemliku hoolitsuseta lapsi, tagavad lapse hooldamise, kasvatamise, arendamise ja turvalisuse. Töötajad abistavad last söömisel, liikumisel, riietumisel ja isiklikus hügieenis, põetavad haigestunud last, informeerivad last puudutavates küsimustes vajaduse korral tervishoiuteenuse või rehabilitatsiooniteenuse osutajat ning kohalikku omavalitsust, viivad ellu muid lapsele vajalikke tegevusi (sh rehabilitatsiooniplaanis nimetatud tegevused). Nad tagavad lapse kasvatamise ja arengu, rakendades positiivset vanemluspraktikat, loovad lapsesõbraliku ja peresarnase kasvukeskkonna, tagavad lapse arenguvõimalused, isiksuse austamise, privaatsuse, tervise edendamise, tööoskuste kujundamise ja võimete arendamise, abistavad last kodus õppimisel, soodustavad ja korraldavad huvialadega tegelemist, abistavad sotsiaalse võrgustiku loomisel, säilitamisel ja suhete arendamisel.

    Asendus- ja perekodu töötajad tagavad lapse turvalisuse, neil on ülevaade lapse tegevustest ning nad tagavad kontakti saamise võimaluse eemaloleva lapsega, toetavad lapse emotsionaalset turvatunnet. Nad valmistavad koos kohaliku omavalitsuse üksusega ette lapse asendus- ja perekodust ellu astumist.

    Asenduskodu ja perekodu kasvatajate enamlevinud õpi- ja karjääriteed

    Asendus- ja perekodu kasvatajaks praegu ühelgi spetsiifilisel õppekaval õppida ei saa. Üldiselt on lastega seotud aladel töötamiseks hea baas- või taustharidus pedagoogika, psühholoogia, sotsiaaltöö ning lapsehoidja erialad. Töötamisel väga raske füüsilise puudega erivajadustega lastega tulevad kasuks tänapäevased tervishoiualased teadmised, mis võimaldavad rakendada uuemaid (ravi)võtteid ja abivahendeid. Asendus- ja perekodudes töötavad kasvatusala töötajad, kelleks on kasvatajad, perevanemad ja nende abilised.

    Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele11 on abikasvataja ametisse võimalik tööle asuda keskharidusega, omandades sotsiaaltöö ja pedagoogika täienduskoolituse. Nooremkasvataja baashariduseks on samuti keskharidus, lisaks kas pedagoogiline või sotsiaaltööalane riiklikult tunnustatud kutse- või kõrgharidus või on ta läbinud sotsiaaltöö täienduskoolituse ja pedagoogika täienduskoolituse. Kasvatajal peab olema vähemalt üheaastane lastega töötamise kogemus ja vähemalt keskharidus ning kas riiklikult tunnustatud kutse- või kõrgharidus sotsiaaltöös või pedagoogikas, millele lisandub täienduskoolitus vastavalt kas pedagoogikas või sotsiaaltöös. Muu riiklikult tunnustatud kutsehariduse puhul on vajalik nii sotsiaaltöö kui ka pedagoogika alane täienduskoolitus. Asendus- ja perekodu kasvatusala töötajatel on pidev täienduskoolituste vajadus eri teemadel, sh esmaabi, toiduohutus, motiveeriv intervjueerimine jm.

    1.2.2.4. Lapsehoidjad

    Lapsehoidja põhikutseala näidisametid on lapsehoidja ja lastehoiutöötaja. Nad lähtuvad oma töös eelkõige lapse huvidest ja vajadustest, tagades tema turvalisuse ja arengu. Lapsehoidjad teevad koostööd lapse lähivõrgustiku ning spetsialistide koostöövõrgustikuga, mis koosneb lapse vajadusi arvestavatest ja toimetulekut toetavatest spetsialistidest. Lapsehoidja võib töötada asutuses või olla ise teenuse osutaja. Lapsehoiuteenust võib osutada lapse enda kodus, lapsehoidja kodus või lastehoius. Lapsehoidja loob ja hoiab lapse ning tema perega usalduslikku suhet, vajaduse korral nõustab vanemaid ning teeb koostööd päevakava ja tegevusi kokku leppides (nt lapse dieet, lubatud tegevused jne). Erivajadusega lapse hoidja on omandanud lisaks tavapärastele lapsehoidjaoskustele ka erivajadustest lähtuvat spetsiifikat.

    Lapsehoidjate enamlevinud õpi- ja karjääriteed

    Lapsehoidjaks saab õppida Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, Haapsalu Kutsehariduskeskuses, Valgamaa Kutseõppekeskuses ja Kuressaare Ametikoolis. Üldiselt eelistatakse lapsehoidjatena kogenenumaid inimesi, kellel on endal lastekasvatamiskogemus või vanusega kaasnenud elukogemus. Lapsehoidjaks saavad tihti tööelus n-ö kannapöörde teinud inimesed ehk nn teise ja kolmanda karjääri inimesed, nt endised pedagoogid, lasteaiakasvatajad, ka kaubandus- ja müügitöötajad. Teise, selgelt eristuva lapsehoidjate rühma moodustavad värsked lapsevanemad, kes kasvatavad ise oma väikeseid lapsi ning osutavad hoiuteenust ka teiste vanemate lastele. Lapsehoidjana töötamiseks on vajalik lapsehoidja kutsetunnistus või eripedagoogika, koolieelse pedagoogika, lapsehoidja või sotsiaaltöö eriala haridus. Seoses erihooldust vajavate laste arvu kasvuga vajavad asenduskodud ja ka lastehoiud tulevikus tööjõudu, kes omab ettevalmistust erivajadustega lastega töötamiseks ja nende eest hoolitsemiseks.

    1.2.2.5. Tegevusjuhendajad

    Tegevusjuhendajad töötavad igapäevaselt psüühilise erivajadusega täiskasvanud inimestega. Erihoolekandeteenuse osutajana viib tegevusjuhendaja tegevusi läbi asutuse ruumides, klientide kodudes (sh grupikodudes) või teistes asukohtades (sh haiglas, poes, näitusel jne). Tegevusjuhendaja töö eesmärk on toetada kliendi taastumist, iseseisvust ja ühiskonda kaasatust. Selleks ta suunab, juhendab ja vahendab tegevusi eluks vajalike oskuste arendamiseks ja õppimiseks, sh raha kasutamine ja planeerimine, asutustes asjaajamine ja teenuste tarbimine, kodu korrashoidmine, toidu valmistamine, pesemine, riiete valik jm. Olenevalt psüühikahäire mõjust toimetulekule, samuti keskkonna mõjust ning kliendi abivajadusest võib tegevusjuhendaja töö sarnaneda nõustajate või hooldustöötajate omaga. Olenevalt kliendi vajadustest teeb tegevusjuhendaja koostööd teiste tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande spetsialistidega ning tööandjate ja kogukonnaga. Tegevusjuhendaja peab planeerima iseenda tööd ja aega, toetama ja juhendama klienti oma aja ja tegevuste planeerimisel ning elluviimisel.

    Tegevusjuhendajate enamlevinud õpi- ja karjääriteed

    Tegevusjuhendajaks saab õppida Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, Järvamaa Kutsehariduskeskuses, Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, Pärnumaa Kutsehariduskeskuses, Haapsalu Kutsehariduskeskuses, Valgamaa Kutseõppekeskuses ja Kuressaare Ametikoolis.

    Sobivaks ettevalmistuseks on tegevusjuhendaja koolituse läbimine, tegevusjuhendaja kutseharidus, tegevusjuhendaja kutse omamine, sotsiaaltööalane kutse-12 või kõrgharidus, sotsiaaltöötaja kutse, tegevusterapeudi kõrgharidus, tegevusterapeudi kutse, eripedagoogika- või sotsiaalpedagoogika-alane haridus, vaimse tervise õenduse kõrgharidus spetsialiseerumisena. Ekspertide sõnul annab eelkõige töökogemus erivajadustega inimestega aimu, kas inimene soovib ja talle sobib sellise sihtrühmaga tööd teha. Töökogemus võib olla mõnes hooldusasutuses hooldustöötaja töö või mõni sarnane, samuti võib see olla sooritatud vabatahtliku tegevuse raames.

    1.2.2.6. Hooldustöötajad

    Hooldustöötaja põhikutseala näidisametid on hooldaja tervishoiuasutuses, hooldaja hoolekandeasutuses, koduhooldustöötaja ja hoolekande abitöötaja. Hooldustöötajad tegelevad vastavalt hooldusplaanile inimeste hooldamise ja abistamisega igapäevaeluks vajalike toimingute sooritamisel (hügieenitoimingud, riietumine, söömine, abi liikumisel jne). Hooldustöötaja kasutab hooldustoimingute sooritamisel ergonoomilisi võtteid ja tehnilisi abivahendeid, aktiveerib ja juhendab klienti kasutama tehnilisi abivahendeid, et toetada ja säilitada kliendi iseseisvust ja elukvaliteeti. Ta teeb hooldamisel koostööd tervishoiutöötajaga, sooritades juhendamisel lihtsamad hooldustoimingud, ning jälgib hooldatava terviseseisundist, tegevusvõimest või keskkonnast tulenevat toimetulekut, konsulteerides muutuste ilmnemisel spetsialistiga. Hooldustöötajad töötavad nii asutus- kui ka avahoolekandes.

    Institutsionaalset hooldustööd tehakse nii sotsiaal- kui ka tervishoiuvaldkonnas. Sotsiaalvaldkonnas töötavad hooldustöötajad valdavalt üldhooldekodudes, pansionaatides, erihooldekodudes, teenusmajades ja KOV-ides koduhooldusteenuste osutajana. Tervishoiu valdkonnas töötavad hooldustöötajad valdavalt haiglates, õendusabiüksustes jm. Koduhooldustöötaja töö eripäraks on suurem individuaalne seotus kliendiga tema harjumuspärases koduses keskkonnas. Seetõttu oodatakse temalt ka mõnevõrra suuremat iseseisvust, vastutust ning valmisolekut osata tööd ja aega planeerida. Hooldust vajavad ealistest ja tervisest tulenevatel põhjustel mitmesugused sihtrühmad, nende seas eakad, negatiivsete elusündmuste tõttu toimetulekuraskustes inimesed, erivajadustega lapsed ja täiskasvanud.

    Hooldustöötajate enamlevinud õpi- ja karjääriteed

    Hooldustöötajaks saab õppida Järvamaa Kutsehariduskeskuses, Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, Pärnumaa Kutsehariduskeskuses, Valgamaa Kutseõppekeskuses, Haapsalu Kutsehariduskeskuses ja Kuressaare Ametikoolis. Lisaks on see eriala võimalik omandada ka koolituse kaudu, mida pakuvad erinevad erakoolitusfirmad.

    Hooldustöötajate karjääriteedes on tüüpiline, et tegemist on nn teise või kolmanda karjääriga ehk inimestega, kes vahetavad oma töövaldkonda. Üsna levinud on selline lahendus, kus hooldustöötaja alustab töötamist ning alles seejärel omandab erialale olulised teadmised õppeasutuses. Ekspertide sõnul on hooldustöötajate puhul erialal töötamine ja paralleelselt õppimine pigem hea, sest teoreetilisi teadmisi on võimalik praktikas rakendada. Päris töö hooldustöötajana annab inimesele veendumuse, kas valitud valdkond on tema jaoks sobiv, ning see motiveerib ennast arendama hooldustöötajate taseme- ja täienduskoolitustel. Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele on 2020. aastast sotsiaalhoolekande asutustes töötavatele hooldustöötajatele erialase koolituse läbimine enne tööle asumist kohustuslik. Ilma erialase koolituseta saab tööle asuda ka abihooldajana, kes saab töötada koolitatud hooldustöötaja juhendamisel.

    1.2.2.7. Tugiisikud

    Tugiisikud pakuvad iseseisva toimetuleku toetamist olukordades, kus inimene vajab sotsiaalsete, majanduslike, psühholoogiliste või tervislike probleemide tõttu oma elu korraldamises kõrvalist abi ja tuge. Abi seisneb juhendamises, motiveerimises ning isiku suurema iseseisvuse ja omavastutuse võime arendamises. Lisaks tugiisik vaatleb, jälgib, nõustab teenuse vajajat ning teeb koostööd kohaliku omavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatega, kes juhendavad, planeerivad ja koordineerivad tugiisiku tööd.

    Tugiisikud võivad olla põhikohaga töötajad või teha seda tööd oma põhitöö kõrvalt. Lähtuvalt sihtrühmadest võivad tugiisikud vajada teadmisi erivajadustest (nt psüühilistest erivajadustest, sh nii intellektipuudest, autismispektri häiretest, levinumatest vaimse tervise häiretest , tähelepanuhäiretest jm), et toetada kliente igapäevaselt nii kodus kui ka väljaspool kodu (st kliendi viibimiskohas). Teenusesaajaks võib olla näiteks psüühilise erivajadusega inimene, asendushoolduselt ellu astuv noor, vangist vabanenud inimene, sõltlane, väheste sotsiaalsete ja toimetulekuoskustega üksik inimene, toimetulekuraskustes perekond, välisriigist saabunud kohaneja või haridusliku erivajadusega laps.

    Tugiisikute enamlevinud õpi- ja karjääriteed

    Tugiisikuks on võimalik õppida Valgamaa Kutseõppekeskuse sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna spetsialisti õppekaval, spetsialiseerudes tugiisikuks. Tugiisiku õpitee sisaldab ettevalmistust, mis võimaldab tal kliendi vajadustest lähtuvalt teda parimal võimalikul moel toetada (sh sihtrühmaspetsiifilised teadmised). Eelnevad kogemused sihtrühmadega toetavad tugiisikuks olemist, lapse tugiisikuks sobivad näiteks pedagoogi või lapsehoidja kutsega inimesed, psüühilise erivajadusega inimese tugiisikuks tegevusjuhendaja, psühholoogi vms eriala ettevalmistusega inimesed, pere tugiisikuks inimesed, kellel on kogemusi pereelu korraldamisel ja laste kasvatamisel. Tugiisik võib olla ka sarnase kogemusega inimene, kes on oma probleemist taastunud, selle enda jaoks lahendanud, läbinud kogemusnõustajate koolituse ning valmis teisi inimesi toetama ja abistama.

    Suurema teenusevajadusega inimeste (psüühilise erivajadusega inimene või sõltlane) tugiisikuks oodatakse erialase töökogemusega ja elukogenud inimesi. Väiksema teenusvajadustega inimeste tugiisikuteks sobivad osaajaga töötavad tudengid ja pensionärid. Tugiisikute ja klientide kokkusobitamise puhul on vajalik juhtumipõhine lähenemine, tugiisiku leidmine lähikonnast ning väljaõpe töökohal.

    1.2.2.8. Sotsiaaltööd toetavad spetsialistid13

    Sotsiaaltööd toetavate spetsialistide näidisametid on õde, füsioterapeut, tegevusterapeut, loovterapeut, psühholoog, eripedagoog, logopeed ja sotsiaalpedagoog. Nende ülesanne on oma erialase tööga toetada klientidele vajaminevate teenuste osutamist ja sotsiaaltöö valdkonna spetsialistide tööd, mis omakorda toetab abivajajate toimetulekuoskuste arendamist, aga ka säilitamist, et igapäevaelu toimingutega võimalikult iseseisvalt toime tulla ja olla täisväärtuslik ühiskonna liige.

    2. Valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavad trendid, uuringud ja arengukavad

    Järgnevates alapeatükkides on kirjeldatud põhilisi üleilmseid trende ja ekspertide hinnanguid nende võimaliku mõju kohta sotsiaaltöö valdkonnale Eestis. Trendide mõju konkreetsetele põhikutsealadele ning nendega seotud oskuste vajadusele käsitletakse põhjalikumalt peatükkides 4 ja 5.

    Lisaks analüüsitakse valdkonna tuleviku tööjõu- ja oskuste vajaduse prognoosimisel varasemaid valdkonnaga seotud uuringuid, tulevikumõju analüüse ning valdkonna arengut mõjutavaid riiklikke arengudokumente. Materjalide valikul lähtuti nende ülevaatlikkusest, valdkonnaga seotusest ja tulevikuarengu seostamisest tööjõu- või oskuste vajadusega. Uuringutest esile tulnud trende täpsustati, tuginedes nii rahvusvahelistele kui ka Eestis tehtud analüüsidele, ning neid täiendati ekspertide abiga.

    Vastuseid otsiti järgmistele küsimustele.

    • Milline on trendide mõju valdkonnale Eestis üldiselt (sh mõju tööprotsessidele)?
    • Milline on trendide mõju valdkonna tööjõuvajadusele?
    • Milline on trendide mõju valdkonna oskuste vajadusele?

    2.1. Trendid ja mõjurid

    Valdkonna tuleviku tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavate trendide tuvastamisel lähtuti Eesti seisukohalt kõige olulisemaks peetud trendide loetelust, mis on esitatud OSKA raames koostatud kogumikus „Töö ja oskused 2025“.14 See kogumik valmis valdkonnaüleste arvamusliidrite kaasabil. Ekspertidelt saadud teabele tuginedes seostati kogumikus nimetatud suunad sotsiaaltöö valdkonna trendidega.

    Järgmistes alapeatükkides tutvustatakse peamisi üleilmseid mõjureid ja ekspertide hinnanguid nende võimaliku mõju kohta sotsiaaltöö valdkonnale Eestis nelja teema all, mis kõnetasid eksperte enim:

    • sotsiaal-demograafilised muutused,
    • tehnoloogia areng ja innovatsioon,
    • muutused töövormides ja ühiskonna väärtustes,
    • riiklik poliitika ja teenuste vajadus.

    Tuuakse illustreerivaid näiteid, kuid ei kirjeldata trendide üksikasjalikku mõju tööjõu- ja oskuste vajadusele põhikutsealade kaupa. Seda analüüsitakse põhjalikumalt hõive ja oskuste vajadusega seotud peatükkides 3 ja 4.

    2.1.1. Sotsiaal-demograafilised muutused

    Järgmise kümne aasta jooksul sotsiaalvaldkonda enim mõjutavaks suundumuseks võib pidada sotsiaal-demograafilisi muutusi. See on kooskõlas üleeuroopalise demograafilise trendiga, mille puhul noorema ja keskealise rahvastiku osakaal ühiskonnas väheneb ning vanemate inimeste osatähtsus suureneb. See trend toob omakorda endaga kaasa kliendibaasi suurenemise vanemaealise sihtrühma seas ning sellest johtuva kasvava teenuste mahtude vajaduse. Uuringute15 põhjal võib tõdeda, et kasvav nõudlus kõrgel tasemel pikaajalise hoolduse16 teenuste järele on paljuski juhitud elanikkonna vananemisest ja üha kõrgemast keskmisest elueast.

    Statistikaameti rahvastikuprognoosi alusel kasvab 2019. aastaga võrreldes 65-aastaste ja vanemate inimeste arv Eestis 2030. aastaks ligikaudu 42 000 võrra (16%) (vt joonis 2). Prognoosist nähtub rahvastiku ulatuslik vananemine: põhilises tööeas (20–64 aastat) inimeste arv kahaneb 47 000 võrra ehk 6%, ehkki laiemas mõttes tööealiste (15–74 aastat) arv kahaneb palju vähem, 17 000 võrra ehk 2%.17 Sisserände (sh tagasirände) märkimisväärne kasv võib tööjõu vähenemist siiski leevendada.

    Joonis 2. Eesti rahvastikuprognoos 2019 vs. 2030

    Allikas: Statistikaamet, rahvastikuprognoosi põhistsenaarium

    Keskmise eluea eeldatav pikenemine päädib sellega, et vanemaealised püsivad kauem tööturul. Konkurentsivõime säilitamiseks on neil vaja kohaneda tehnoloogia arenguga, milleks tuleb omandada IKT-oskusi, kuid see võib osutuda keeruliseks.18 Tööjõunappuse tõttu on vaja toetada töötajate (sh vanemaealiste) võimalikult kaua tööturul püsimist, mis tähendab neile selleks ka täiendus- ja ümberõppevõimaluste pakkumist.

    Tööealiste inimeste arvu edasine vähenemine ei väljendu mitte ainult töökäte puuduses, vaid ka üha vananevas tarbijaskonnas, mis sillutab teed olulisele suundumusele, nn hõbemajandusele. See seisneb uute toodete ja teenuste loomises eakamatele inimestele tervise- ja sotsiaalvaldkonnas, aga ka heaoluteenustega laiemalt.19 Uute teenuste väljatöötamist ja pakkumist eriti sotsiaal-, töö- ja tervishoiuvaldkonnas toob lähikümnendi proovikivina esile ka OSKA avaliku halduse uuring.20 Teenuste disainimine ja arendamine on muutunud avalikus halduses tervikuna üha enam nn kasvava vajadusega põhioskuseks, millest hakkab värbamisel kujunema kaalukas konkurentsieelis. Nimetatud uuring tõi ühe puudujäägina sotsiaalvaldkonnas välja kohaliku kogukonna teenused, kuhu võiks suunata teenuste arendamise ressurssi ja mille puhul võiks arendada võimekust pakkuda inimestele lihtsamaid teenuseid, et iseseisvalt kodus hakkama saada. Ka siinse uuringu eksperdid tõdesid, et järgnevate aastate sotsiaalsüsteemi eesmärk peaks olema luua võimalused, et inimesed saaksid elada võimalikult kaua tervelt ja iseseisvalt kodus hakkama saades. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad eksperdid vajalikuks keskenduda n-ö proaktiivsele ennetusele juba lapse- ja noorukieas. Liikumine kogukonnapõhistele teenustele toob ekspertide sõnul kaasa ka vajaduse spetsialistide järele, kellel on teadmised, kuidas arendada või toetada kogukondi nii, et nad oleksid kestlikult võimelised panustama kogukondade arengusse.

    Demograafilistest trendidest johtuvalt ennustavad rahvusvahelised uuringud21 , 22 jätkuvat kasvu ametikohtadele ja oskustele, mis on seotud hoolekandeteenustega (ingl care economy). Kasvava vajadusega ametitena võib teiste seas välja tuua ka selles uuringus käsitletud lastekaitsetöötajad, isiklikud abistajad ning sotsiaaltööd toetavad spetsialistid, nagu füsioterapeudid, õed, tegevusterapeudid ja psühhoterapeudid.

    Ühe olulise sotsiaaldemograafilise suundumusena tõid siinse uuringu eksperdid välja järjest süvenevad vaimse tervise probleemid ning sellest johtuvalt ka üha keerulisemate probleemidega kliendid, eriti noorema elanikkonna hulgas ja asendushoolduses. Seda trendi toetavad ka värsked Eesti andmed23 , mis näitavad, et laste ja noorte enesetappude arv on aasta-aastalt tõusuteel. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ehkki asendus- või turvakoduteenusele jõudvate laste ja noorte arv on aasta-aastalt vähenemas, on sinna sattuvate klientide probleemid varasemast keerulisemad. Samal ajal on näha dementsuse ja mäluhäiretega klientide arvu kasvu, kes vajavad rohkem sotsiaaltöötajate tähelepanu ja juhendamist. See seab väljakutse valdkonna töötajate oskustele nii asendushoolduses, erihoolekandes kui ka kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöös, mis muutuvad üha spetsiifilisemaks ja mille alast kompetentsi on Eesti haridusmaastikul vähe. Tööandjate sõnul on nende asutuste töötajate profiil pidevas muutumises ning kuna seni on keskendutud pigem füüsilise erivajadusega klientidele, siis otsitakse üha enam juurde vaimse tervisega tegelevaid spetsialiste, nagu psühholoogid ja vaimse tervise õed.

    Harjumaa Omavalitsuste Liidu tellimusel valminud Eesti regionaaltasandi arengu analüüs24 esitab peamiste regionaalarengu trendidena teiste seas ääremaastumise ning rahvastiku vähenemise, vananemise ja koondumise linnapiirkondadesse. OSKA avaliku halduse uuringu25 hinnangul ei kao aga vajadus seadusega26 sätestatud teenuste järele, mis ei sõltu elanike arvust. Kohalike omavalitsuste tööjõuvajadust võib ekspertide sõnul mõjutada seniste ülesannete üleandmine keskvalitsuselt KOV-idele koos rahastusega. Võimalike valdkondadena, kus riik võib delegeerida osa vastutust kohalikule tasandile, tõi uuring teiste seas välja ka sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna. OSKA sotsiaaltöö eksperdid tõid välja, et hajaasustusega piirkondades ning ääremaadel on mitmesuguseid probleeme, sh juurdepääsetavus, eri sotsiaalteenuste kaugus ja kõrge hind või sootuks teenuste mittepakkumine vähese nõudluse või sobivate spetsialistide puuduse korral. Samas toodi positiivsena välja tõik, et ükski abivajaja üldjuhul märkamata ei jää ning tihtipeale on inimeste abivajaduse hindamine ja võrgustikutöö läbiviimine lihtsam.

    Tööandjate hinnangul seisab kasvava tööjõunappuse tingimustes ühe tuleviku väljakutsena valdkonnas ees debatt välistööjõu sissetoomise üle. Tööandjad on välistööjõu kaasamise suhtes valdavalt positiivselt meelestatud ning valmisolek neid kaasata on olemas. Suurimat potentsiaali võõrtööjõu värbamiseks näevad eksperdid hoolekandesektoris.

    2.1.2. Tehnoloogia areng ja innovatsioon

    Tehnoloogia areng ja innovatsioon on ühed kesksemad tulevikutööd mõjutavad tegurid igas valdkonnas. Olgugi et automatiseerimine ja digitaliseerimine põhjustavad paljude töökohtade kao, toob tehnoloogiline innovatsioon kaasa seniste ametite teisenemise ning täiesti uute ja senitundmatute loomise.27 Osa rahvusvaheliste uuringute28 alusel võib väita, et paljud töökohad, mis on seotud avaliku sektoriga, sh sotsiaalvaldkond, on n-ö automatiseerimiskindlad ja valdkonda ootab ees töökohtade arvu kasv. Seda eriti näiteks sotsiaaltööga lähedalt seotud ametialade puhul tervishoius ja psühhoteraapias. Sama arvamust jagavad ka OSKA sotsiaaltöö eksperdid, kelle sõnul saab tehnoloogia areng olla valdkonnale toeks, kuid kuna inimfaktori olulisus on valdkonnas nii suur, ei nähta tööjõuvajaduse vähenemist tehnoloogiliste arengute ja innovatsiooni tõttu.

    Ekspertide sõnul ei asenda ükski tehnoloogiline lahendus empaatiat, inimlikku hoolimist või tähelepanu, mis on kõik sotsiaaltöö nurgakivideks. McKinsey Instituudi uuringu29 järgi mõjutab automatiseerimine vähem neid ameteid, mille sisuks on suhtlus, nõustamine ja inimeste juhtimine. Ka OSKA avaliku halduse uuringu30 eksperdid olid arvamusel, et inimese väärtus sotsiaal-, töö- ja tervishoiuvaldkonnas lähiajal ei kao. McKinsey Instituudi ülevaates on valdkonna tööjõuvajaduse vähenemise vastuargumendina lisaks inimfaktorit nõudvate töökohtade automatiseerimise raskusele toodud ka tõik, et töökohad sotsiaalhoolekandes on võrdlemisi odavad, mis muudab investeerimise võimalikesse automaatsetesse lahendustesse tööandjate jaoks ka vähem atraktiivseks. Sarnase tulemuseni jõudsid ka Frey ja Osborne (2013), kes enda uuringu31 raames koostatud pingereas on kõige madalama automatiseerimise riski tõenäosusega esimese kümne ameti sekka paigutanud nii tegevusterapeudi (1), vaimse tervise häiretega tegelevad sotsiaaltöötajad (4) kui ka sotsiaaltöötajad tervishoius (8).

    Sotsiaalministeeriumi rohelises raamatus32 on seatud eesmärgiks ergutada mõttevahetust sotsiaalsektoris uuendusliku tehnoloogia rakendamise teemal. Eriti laialdast võimalust tehnoloogia kaasamiseks nähakse just pikaajalise hoolduse puhul. Ministeeriumil on soov lähiaastatel suurendada uudsete tehnoloogiliste lahenduste osakaalu, et tulla toime kasvava hoolduskoormust kandvate inimeste arvuga ning samal ajal tagada riigis jätkusuutlik pikaajalise hoolduse süsteem. Muuseas aitaks uudsete tehnoloogiliste lahenduse kasutuselevõtu suurendamine kaasa sotsiaalvaldkonna arengu eesmärkide saavutamisele, nagu näiteks teenustele ligipääsetavuse parandamine ja teenuste suurem inimesekeskus. Potentsiaalsete tehnoloogiliste lahenduste näidetena toob roheline raamat välja teiste seas GPS-tehnoloogial põhinevad seireseadmed, kaugsuhtlusvahendid (sh videovestlused) ning elektroonsed infosüsteemid. Viiruskriisist ajendatuna kinnitasid valdkonnas kanda kaugnõustamise võimalused. Näost näkku nõustamine asendus telefoni teel või e-nõustamisega vastavates virtuaalsetes kanalites, mis annab inimestele paindlikumad võimalused sotsiaaltöötajaga suhtlemiseks ja loob ka sotsiaaltöötajale paindlikumad võimalused oma töö tegemiseks. Võimalike takistustena tehnoloogia juurutamisel valdkonnas toob raamat teiste seas välja vähese motivatsiooni, et kasutada uudseid lahendusi, ning ka ebapiisavad tehnoloogiakasutuse oskused. Viimaste probleemide lahendamisel on mõnevõrra abiks olnud COVID-19 kriisist tingitud sunnitud muutused, pärast mida on tööandjad välja toonud töötajate suurenenud paindlikkuse ja vastuvõtlikkuse uutele lahendustele. Seni tehnoloogilistesse lahendustesse pigem tõrksalt suhtunud hooldustöötajaid ei olnud vaja enam veenda IT-oskuste vajaduses. Ekspertide sõnul on just hooldustöötajad seni olnud see rühm, kes on IT-oskuste omandamisse ja tehnoloogiasse suhtunud kõige pelglikumalt ning kelle oskused on pigem madalad. Digilõhe jätkuva ületamise vajaduse tõid välja ka OSKA eriuuringu33 autorid, toonitades, et inimeste oskused ja võimalused digivahendite kasutamiseks on erinevad. Arendada tuleb nii sotsiaaltöötajate kui ka riigiametnike vastuvõtlikkust mitmesuguste tehnoloogiliste lahenduste juurutamisel, avatust nende kasutamisel ja uute ideedega kaasaminemisel.

    Sarnaselt rohelise raamatuga näevad ka eksperdid tehnoloogia abi erinevate hooldustoimingute (nt mähkmete vahetamine, pesemine, toitmine) läbiviimisel. Hoolekandeasutused on juba katsetamas nimetatud positsioneerimisseadmeid, et vältida klientide ärakadumist või seadmeid, mis aitavad tuvastada epilepsiahoogu. Suurt lootust pannakse suhtlemisrobotite kasutuselevõtule, mis on laialdaselt levinud Lääne-Euroopa riikides. Näiteks on välja toodud, et suhtlusrobotite kasutamine aitab vähendada üksildustunnet ning parandada vaimset tervist34 . Ka OSKA eriuuringus35 tõid autorid välja, et pikemas vaates suureneb valdkonnas lisaks vestlus- ja suhtlusrobotitele arvatavasti ka robotlaste ja robotloomade kasutamine. Robotid pakuvad inimestele sotsiaalse kontakti asendust ning võivad aidata lihtsamates ülesannetes, nt tuletada meelde rohtude võtmist või pakkuda meelelahutust. Sealjuures ei nähta robotite kasutuselevõttu inimkontakti asendusena, vaid pigem sunnitud lahendusena tööjõunappuse olukorras, kus töötajatel ei jagu kõikide klientide jaoks korraga kvaliteetaega36 .

    OSKA sotsiaaltöö eksperdid olid ühel meelel, et tehnoloogia abiga on võimalik muuta töö tõhusamaks ja vabastada tööjõudu suuremat lisandväärtust loovate ülesannete täitmiseks. Ühe võimaliku töölõiguna, kus tehnoloogia kasutamine aitaks inimressurssi mujale suunata, nähakse eri valdkondade vahelist andmevahetust. Ekspertide sõnul koordineerivad näiteks hoolekande valdkonda Eestis mitu asutust, kes kõik eraldi andmeid koguvad, selle asemel et kasutada ühtset infosüsteemi. Sarnase tulemuseni jõudis ka OSKA avaliku halduse uuring37 , mis tõi välja, et andmete käitlemine ja analüüs ei ole Eestis veel piisavalt heal tasemel: andmeid kogutakse palju ja tihti, kuid otsuste tegemisel ei osata kasutada nende täit potentsiaali. Selle põhjustena tõid eksperdid esile riigiasutuste andmebaaside vahel puuduvad liidestused, samuti andmete kasutamiseks vajaliku koostalitlusvõime ning teadmiste ja oskuste puudumise. Ka McKinsey Instituudi uuringu38 järgi on andmete kogumine ja käitlemine üks prioriteetne valdkond, mida automatiseerida, et muuta töö tõhusamaks ja vabastada tööjõudu suuremat lisandväärtust loovate ülesannete täitmiseks.

    Ekspertidele valmistab muret, et sotsiaaltöö valdkonna infosüsteemid ja -tehnoloogilised tööriistad on võrreldes paljude teiste valdkondadega maha jäänud. Andmeid kogutakse endiselt elektroonilistesse andmetöötlustabelitesse (nt MS Excel) ning sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregister STAR ei rahulda töötajate vajadusi. Nähakse vajadust eri infosüsteemide omavahelise ühildumise järele. Nõustutakse, et just info ja andmete kogumine, otsimine ja sisestamine on need töölõigud, mis võimaldavad tööjõuressurssi suunata mujale, pühendumaks andmetele keskendumise asemel kliendiga tegelemisele. Kuna sotsiaaltöö valdkonna töötajaskond on pigem vanemaealine39 , siis näevad eksperdid siin ka väljakutset enda töötajate koolitamisel, et võimalike tehnoloogiliste lahendustega toime tulla.

    Ühe võimaliku katalüsaatorina tehnoloogia suuremal kasutuselevõtul sotsiaalvaldkonnas on üle maailma nähtud COVID-19 kriisi, mis sundis seni tehnoloogia suhtes pigem tõrksat valdkonda leidma igapäevatöö tegemiseks loovaid lahendusi. Sageli ei olnud nende lahenduste juurutamine nii raske, nagu teenusepakkujad algselt arvasid. Näiteks tõusid COVID-19 kriisi mõjul sotsiaalvaldkonnas lisaks erinevatele robotitele esile nn digitaalsed assistendid, mis reageerivad häälkäsklustele ja aitavad inimeste eest hoolitseda kodustes tingimustes, samuti automaatsed kõneteenused, mida saab kasutada abivajajatega kontakti hoidmiseks40 . Telemeditsiini ja -hoolekande osutamise suurenemist Eestis nägi ette ka OSKA eriuuring41 ning seda eelkõige teenuse kättesaadavuse suurendamise eesmärgil.

    2.1.3. Muutused töövormides ja ühiskonna väärtustes

    Tööealise rahvastiku vähenemise ja eakama töötajaskonna kauem tööturul püsimise tõttu on eri põlvkondade samaaegne tööturul tegutsemine vältimatu. Eri töövormide ja -kultuuri tõttu tekkiv ootuste konflikt on iga tööandja jaoks katsumus, sest tuleb leida moodused, kuidas kõik töötajad asutuse huvides tõhusamalt koos tööle panna, arvestades samal ajal eri vanuserühmade ootusi ja vajadusi.

    Juba praegu soovib üha rohkem töötajaid paindlikku töökorraldust ja mitmekesisemaid töövorme42 . Ühelt poolt tähendab see lühemat karjääri samal töökohal ja korraga mitmel kohal töötamist (sh projektipõhist tööd), soovi ühildada töö- ja eraelu paindlikuma töögraafiku kaudu ning, eriti noorte puhul, ka töö mõtestamist ja selle mõttekust43 . Suure muutuse terve avaliku sektori ja sotsiaaltöö valdkonna töökorraldusse tõi kaasa COVID-19 kriis, mis sundis valdkonnas juurutama näiteks sotsiaaltöötajate ja nõustajate puhul senisest enam paindlikkust ning teenusepakkujaid leidma lahendusi teenuste pakkumiseks virtuaalsetel platvormidel. Rahvusvahelised uuringud toovad välja, et pärast COVID-kriisi on avalik sektor üha enam sunnitud keskenduma töötaja positiivse kogemuse (positive employee experience) ülesehitamisele44 . Intervjueeritud vilistlased ise nimetavad paindlikku töökorraldust ja usalduslikku töösuhet tööandjaga ühe olulise motiveeriva faktorina valdkonnas jätkamiseks.

    Uute töövormide hulka kuulub veel koostööplatvormide vahendusel töötamine ehk nn jagamismajanduse töövormid45 . Tööampsud on läbi selliste platvormide nagu GoWorkaBit või CareMate loonud ka sotsiaalvaldkonda juurde paindlikke töövõimalusi inimestele, kes ei soovi end valdkonnaga siduda täistööajaga, ja mis ekspertide sõnul võibki olla tuleviku suunaks, et meelitada valdkonda juurde lisatööjõudu. Seni on sotsiaaltöö valdkond olnud taoliste paindlike võimaluste suhtes pigem passiivne, kuid eksperdid nõustuvad, et tööandjad peavad kaasas käima nüüdisaegsete tööturu trendidega ning end tööotsijatele atraktiivsemaks tegema. Paindlikuma tööajaga hoolekandesektorit nähakse võimaliku potentsiaalse tööandjana nii lastega kodus olevatele emadele, vähenenud töövõimega inimestele kui ka üliõpilastele.

    Muutuvates oludes saab üha tähtsamaks juhi roll, kellel lasub ekspertide sõnul eestvedaja roll sobiva töökultuuri loomisel ja hoidmisel. Sotsiaalvaldkonna puhul tõid eksperdid esile juhtide vastutust töötajate vaimse tervise hoidmisel, sest enamik täienduskoolitustest, mida töötajad soovivad, on seotud psühholoogilise eneseabi ja läbipõlemise teemadega. Sama olulisena tõid eksperdid välja töötajate väärtustamise ning võrdse suhtumise kõigisse töötajatesse, nii hooldajatesse kui ka spetsialistidesse.

    Ühe sisulise muutusena sotsiaaltöös nähakse lähiaastatel kahesuunalist liikumist, kus ühelt poolt muutub sotsiaaltöötaja ja lastekaitse spetsialistide töö laiapindsemaks ning teiselt poolt professionaliseerub teenustega töötavate spetsialistide töö veelgi enam. Eksperdid näevad üha suurenevat vajadust eri teenustele spetsialiseerunud professionaalide järele. Samas tõdetakse, et kuna klientide probleemid muutuvad üha komplekssemaks, siis kasvab vajadus üha laiema ampluaaga universaalsete sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate järele, et osata klientide huvides teha võrgustikutööd eri valdkondade ja sihtrühmadega. Praegu on paljudes omavalitsustes kõige suuremaks probleemiks just spetsialiseeritud teenuste puudujääk. Ühe töökorraldusliku murekohana nähakse ka liiga suurt töökoormust ühe inimese kohta. Nii tööandjate kui ka valdkonna töötajate sõnul peab valdkond liikuma suunas, kus ühe töötaja kohta oleks klientide arv reguleeritud.

    Üheks suurimaks proovikiviks peavad eksperdid sotsiaaltöös ühiskonna väärtuste teisenemist ja suhtumise mõjutamist ning tolerantsuse kasvatamist. Ühiskond peab liikuma ja pingutama suunas, kus kõik inimesed, sõltumata nende arengust, haigusest või erivajadusest, on võrdsed kogukonna ja ühiskonna liikmed. Varasem poliitika, kus erivajadusega inimesed on hooldekodudes olnud n-ö peidus ja silma alt ära, on olnud pikka aega normiks ning seetõttu on keeruline tekitada muutumist suhtumises, et erivajadustega inimesed saavad olla oluliselt iseseisvamad ja ühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Ka uuring46 tõdeb, et paljud hooldekodude probleemid on otseselt seotud Eesti ühiskonnas prevaleeriva suhtumisega, kus hooldekodusse sattumine on paratamatus ja ajendatud sellest, et inimene kodust n-ö jalust ära saada. Negatiivne suhtumine hooldekodudesse peegeldub aga ka töötajate suhtumises klientidesse, mis ei pruugi alati olla sõbralik ja lugupidav.

    2.1.4. Riiklik poliitika ja teenuste vajadus

    Poliitiliste otsuste mõju valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadusele hindasid eksperdid mitmekülgseks ja väga suureks, kuna valdkonna teenuste looja, pakkuja ja rahastaja on suuresti riik. Mõjukad hoovad on valdkonna tööd kujundavad strateegilised poliitilised otsused, üleminek asutuste keskselt süsteemilt kogukonnapõhisele hoolekandesüsteemile, üleminek teenusepõhiselt lähenemiselt juhtumipõhisele, ülesannete ja vastutuse senisest suurem delegeerimine kohalikele omavalitsustele ning senisest suurem tähelepanu ja fookus ennetustegevustele.

    Heaolu arengukavas 2016–202347 on ühe alaeesmärgina seatud, et inimeste võimalus ise toime tulla, kogukonnas elada ning ühiskonnaelus osaleda on tänu efektiivsele õiguskaitsele ja kvaliteetsele kõrvalabile paranenud. Lähiaastatel on Sotsiaalministeeriumil plaanis teha mitu suuremahulist reformi, sh pikaajalise hoolduse reform, mis näeb ette teenusmahtude kasvu ja teenuse kvaliteedi tõusu. See aga tähendab omakorda vajadust täiendavate töötajate, aga ka nende kvalifikatsiooni tõstmise järele.

    Endiselt on lähiaastate ülesandeks pikaajalise hoolduse deinstitutsionaliseerimine ehk üleminek asutuste keskselt süsteemilt kogukonnapõhisele hoolekandesüsteemile. Selle tulemusena osutatakse pikaajalist hooldust ja tugiteenuseid eelkõige väljaspool hooldusasutusi ning teenuste fookus on suunatud inimese iseseisva toimetulekuvõime säilitamisele ja suurendamisele. Poliitikasuuna üheks tähtsamaks oodatavaks tulemuseks on teenuste kvaliteedi ja inimkesksuse paranemine48 . Juba 2016. aastal valminud OSKA sotsiaaltöö uuring49 tõi välja poliitilise suuna viia hooldus suurtest hooldekodudest teistesse vormidesse, nt avahooldus, rühmakodud ja muud kogukonnapõhised, iseseisvat toimetulekut toetavad hoolekandeteenused. Tervise Arengu Instituudi uuringust50 nähtub, et veel praegugi ei ole hooldekodude keskkond väga kodune, meenutades pigem meditsiiniasutust kui kodu, ja kliendid paigutatakse tubadesse küllaltki juhuslikult. Suurema elanike arvuga hooldekodud on väiksematest sageli hoopis edukamad, sest töötajaid on rohkem, samuti võimalusi vaba aja veetmiseks.

    Laste ja noorte asendushoolduse puhul väljendub deinstitutsionaliseerimine üleminekus hooldusperede põhisele asendushooldusele, mis toob kaasa asendus- ja perekodude arvu vähenemise. Erihoolekandes tähendab see hooldusüksuste muutumist väiksemateks ning nende asukoha liikumist hõreasustusega ääremaadelt kogukonna keskustesse, kus kliendid saavad igapäevaseid olmeteenuseid (kauplused, vaba aja veetmine) tarbida iseseisvalt asutusest väljaspool. Juba 2016. aasta OSKA uuringus toodi välja küsitavused kogukonnapõhise lähenemise rakendumises ja mõju avaldumises tööjõu- ja oskuste vajadusele viie kuni kümne aasta jooksul. Ka siinse uuringu eksperdid tõdesid, et protsess veel kestab ja on pikaajaline. Samal ajal toonitatakse, et teenused, nagu asutushoolekanne, üldhoolekanne ja koduteenused, erinevad nii teenuse iseloomu kui ka sihtrühma mõttes ning seetõttu nõuavad ka erinevat väljaõpet. Näiteks on asutushoolekandes isikuabi osakaal suurem, mistõttu peaks ka väljaõpe olema spetsiifilisem.

    Ekspertide sõnul kaasneb suurte hooldekodude väiksemateks jagamisega ja vajadusega tõsta teenuste kvaliteeti paraku ka tööjõuvajaduse iseeneslik kasv. Valdkond ja pakutavad teenused liiguvad üha enam suurema personaliseerituse poole ning nähakse vajadust senisest paindlikuma juhtumipõhise lähenemise järele, mis ei paiguta inimesi jäigalt fikseeritud teenustele, vaid võimaldab eri teenuseid omavahel kombineerides pakkuda igale abivajajale just tema eripäradele ja spetsiifilistele probleemidele parimaid lahendusi pakkuva teenuste komplekti. Nähakse vajadust senisest väiksema teenuste jäikuse ja n-ö kinnikirjutamise järele ning soovitakse, et teenused oleksid pigem komponendipõhised. Abivajaja jaoks tähendaks selline muutus senisest kõikehõlmavamat kohtlemist ja ka suurenenud rahulolu, kus tema juhtumikorraldaja vastutaks kliendi liikumise ja abi saamise eest eri valdkondade, nt tervishoiu ja hariduse vahel ning aitaks tal kogu protsessi edukalt lõpuni viia. Samuti oleks abivajaja ka ise kaasatud enda taastumise protsessi ja saaks kaasa rääkida teda puudutavates küsimustes. Ekspertide sõnul on sellise suundumuse puhul tegemist paradigma muutusega sotsiaalvaldkonnas, mille tegelikku mõju ja riske ei osata veel hinnata. Teenusepõhise lähenemisega ollakse harjunud ning seda osatakse, juhtumi- ja elukaarepõhine lähenemine võib aga endaga kaasa tuua seni varjatud probleemid, nt prognoosimatu ja hetkel teadmata abivajajate arvu ning selleks vajamineva rahastuse puuduse.

    Teenuste pakkumise puhul ei saa üle ega ümber rahastusest. Ekspertide sõnul nõutakse riiklikes dokumentides küll üha paranevat teenuste kvaliteeti, sh piisavat töötajate arvu asutustes ja klientidega aktiivset tegelemist, kuid teenuseosutaja valmisolek ei vasta sageli nendele nõudmistele. Töötajate koormus on asutustes inimvõimete piiri lähedal, mille puhul ei ole lihtne tagada vajaminevat teenuse kvaliteeti, samal ajal iseennast inimesena säästes. Seetõttu tuleb ka riiklikult suuremat tähelepanu pöörata teenuste eest väärilise tasu maksmisele. Kui teenuse hinnastamist reguleerib Eestis üldjuhul sotsiaalhoolekande seadus51 , siis väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust osutavad ka väga paljud eraasutused, kes määravad oma hinnad ise.

    Riigi mõju valdkonna teenuste vajadusele ja töö sisule või töökorraldusele ning valdkonna tulevikuvajadusi kirjeldasid eksperdid veel järgmiste näidetega.

    • Sotsiaalvaldkonda on juurde tulnud väga palju uusi ameteid, nt kogemusnõustajad, tugiisikud, võlanõustajad ja isiklikud abistajad. Ekspertide sõnul on tegemist kasvava vajadusega teenustega, mille alaseid spetsialistide läheb üha rohkem vaja.
    • Tööandjate sõnul võib üheks tööjõunappuse põhjuseks valdkonnas pidada mittemotiveerivat töötasu niigi suure ülekoormuse tingimuses. Seda seisukohta toetasid ka valdkonna õppekavade lõpetajatega tehtud intervjuud, kelle sõnul aitaks valdkonna mainet parandada ja sinna rohkem tööjõudu leida kõrgemad palgad ning rohkem ametikohti, et seda tööd oleks võimalik teha ennast säästvamalt.
    • Lähiaastatel peaks ekspertide sõnul kasvama tähelepanu ennetus- ja võrgustikutööle, mis aitab abivajajate probleeme varem märgata. Nähakse vajadust eri valdkondade, nt lastekaitse, noorsootöö ja siseturvalisuse suurema sidususe ja koostöö järele.
    • Suureks proovikiviks kogu valdkonnas peetakse töö tulemuslikkuse mõõtmist ja mõtestamist, kuidas, kas ja mil määral mingi tegevus, toetus või teenus abivajajat aitab ning mida tuleks vajaduse korral muuta. Vajadust enda töö tulemuslikkuse hindamise järele nähakse nii töötaja, asutuse kui ka riigi tasandil.
    • Kohalikele omavalitsustele delegeeritakse keskvalitsuse tasandilt üha enam ülesandeid, mis toob kaasa laiapindsete ja universaalsete oskustega spetsialistide vajaduse, seda eriti väiksema tulubaasiga omavalitsustes. Samuti on omavalitsuste võimekus abivajajatele mitmesuguseid teenuseid osutada väga erinev, mistõttu võib vajaminevate spetsialistide puudusel jääda klient abita.
    • Kohalike omavalitsuste erinevat võimekust abi pakkuda aitaks ekspertide sõnul mõnevõrra leevendada see, kui riik tagaks kõikidele klientidele hinnatud teenuse vajaduse ning riiklikult oleks kehtestatud ühtlane baastase olenemata sellest, millises omavalitsuses inimene elab.
    • Teenuste pakkumisel tuleb võtta arvesse, et abivajajate lähedased ei soovi ega saa sageli jääda tööturult eemale, mistõttu tuleks teenused üles ehitada nii, et lähedaste koormus keerulisemate kliendirühmade puhul on võimalikult hajutatud.
    • Nähakse vajadust tegeleda rehabiliteerivate teenuste52 arendamisega kooliealistele klientidele. Erihoolekandesse tulevate klientide vanus on aasta-aastalt noorenenud, mis näitab vajadust tugevamate ennetusmeetmete järele, et inimene hilisemas elus iseseisvalt ja täisväärtusliku ühiskonnaliikmena hakkama saaks. Hetkel tuntakse nõuetele vastavate rehabilitatsiooni spetsialistide järele suurt puudust, mistõttu töötavad spetsialistid eri teenusepakkujate juures ja on üle koormatud.
    • Inimeste hoiakute ja väärtuste muutus toob kaasa muutused teenuste vajaduses ja pakkumises. Ekspertide sõnul võib eeldada, et praegu 50–60ndates eluaastates kliendid ei soovi jääda enda lähedaste hooldada ning eelistavad pigem saada professionaalseid hooldusteenuseid enda kodus.

    2.2. Riigi strateegiad, arengudokumendid, õigusaktid ja valdkonna uuringud

    Tabelisse 2 on koondatud kokkuvõte alapeatükis 2.1 mittekäsitletud, kuid uuringus taust- või lisainfona kasutatud riigi arengukavadest, uuringutest, algatustest ja õigusaktidest, mis olid autoritele kättesaadavad ning puudutavad valdkonna tegevusalade tööjõu- või oskuste vajadust. Lisaks dokumendi nimetusele ja viitele on lühikirjeldusena lisatud põhieesmärgid või sisukirjeldus ning seos siinse sotsiaaltöö valdkonna uuringuga (nt mõju tööjõu- ja/või oskuste vajadusele, lisateave põhikutsealade vajaduse selgituseks või koolituspakkumise, oskuste, kvalifikatsiooninõuete jm kohta).

    Paljud riiklikud arengukavad ja strateegiad kaotavad kehtivuse lähiaastatel ning uued dokumendid on uuringu valmimise ajal koostamise faasis.

    Tabel 2. Olulisemad strateegiad, õigusaktid ja uuringud

    53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67

    2.3. Valdkonna uued ametid

    Tulevikuamet on ametiala või ametialade rühm, mille esindajaid praegu tööturul veel arvestatavas koguses ei ole, kuid mis on märgatavalt kasvamas. Samuti ametialad, mille suhtes on ette näha suuremaid muudatusi töö sisus või ametialale esitatavates nõuetes (nt muutused kutsestandardites, regulatsioonides). Tulevikuametite puhul võib olla keeruline hinnata ja prognoosida hõivatute arvu, kuid sellegipoolest võib prognoosida nende üha tähtsamaks muutumist68 . Sotsiaaltöö valdkonna tulevikuametitena võib välja tuua kogemusnõustaja ja perelepitaja.

    2.3.1. Kogemusnõustaja

    Kogemusnõustaja on spetsialist, kes on läbi elanud keerulise psühholoogilise (nt depressioon, ärevus, sõltuvus) või füüsilise (nt raske haigus) olukorra või keerulise elusündmuse (nt lähedase kaotus, töötus) ning läbinud kogemusnõustaja väljaõppe ja kes nõustab ja/või jagab enda kogemust sarnases olukorras oleva kliendiga. Ta on õppinud läbi elatud kogemust ära kasutama teise inimene aitamiseks. Kogemusnõustaja on õppinud esmaseid nõustamisoskuseid ja -eetikat ning tunneb kriisitööd. Ta räägib kliendile oma kogemusest sarnases olukorras, mis toetab abivajavat taolise olukorraga hakkama saamisel.

    Kogemusnõustaja baaskoolitus toimub õppekava69 alusel erialase täiendusõppena ja selle mahuks on 182 akadeemilist tundi. Ilma sobiva väljaõppeta saab sarnast kogemust omav inimene jagada abivajajaga enda läbielatut eraisikuna.

    2.3.2. Perelepitaja

    Perelepitaja on erialase ettevalmistusega vahendaja, kes pakub konfliktilahendusteenust kooselu ja perekonnaga seotud vaidlustes, sealhulgas abielulahutuse/lahkumineku ja lastega seonduvates teemades. Ta aitab eri seisukohtadel olevatel partneritel leida ja sõlmida mõlemaid osapooli rahuldavaid kokkuleppeid. Perelepitaja ei langeta otsuseid, ei lahenda osapoolte probleeme, vaid üksnes aitab osapooli lahenduste leidmisel.

    Perelepitaja baaskoolitust viib läbi Eesti Lepitajate Ühing. Lisaks alustas 2021. aasta juunikuust riiklik perelepitajate koolitusprogramm, mida korraldab Sotsiaalkindlustusamet (SKA). Riikliku perelepitajana tegutsemine ei eelda kutse omandamist. Perelepitajana töötamiseks tuleb läbida riiklik baaskoolitusprogramm (koos lapse õiguste eraldi mooduliga) või mõni muu koolitus, mis oma mahult vastab samadele nõuetele. Erijuhtumitega tegelemiseks tuleb läbida eraldi koolitused, mida korraldab samuti SKA. Kandidaatide sobivust hindab Sotsiaalkindlustusamet. Baaskoolitusele oodatakse eelkõige inimesi, kellel on kõrgharidus eelisatult kas psühholoogia, sotsiaalteaduste või õigusteaduste valdkonnas. Baaskoolituse tunnistus annab õiguse töötada perelepitajana, kuid soovitatav on taotleda ka perelepitaja kutset70 .

    2.4. Lühikokkuvõte

    Valdkonna ja üleilmsed trendid mõjutavad tööjõuvajadust nii kvantitatiivselt (arvuline kasv või kahanemine) kui ka kvalitatiivselt (muutuva tähtsusega oskused). Sotsiaaldemograafilised muutused, tehnoloogia areng ja innovatsioon, muutused töövormides ja ühiskonna väärtustes ning riiklik poliitika ja muutused teenuste vajaduses seavad töötajate oskustele ja teadmistele järjest suuremaid ootusi. Seepärast mõjutavad need tegurid lähema kümne aasta plaanis tööd kõikidel valdkonna põhikutsealadel.

    • Järgnevate aastate sotsiaalsüsteemi eesmärk peab olema luua võimalused, et inimesed saaksid elada võimalikult kaua tervelt ja iseseisvalt kodus hakkama saades. Selle eesmärgi saavutamiseks peetakse vajalikuks keskenduda n-ö proaktiivsele ennetusele juba lapse- ja noorukieas. Lähiaastatel jätkub pikaajalises hoolduses üleminek asutuste keskselt süsteemilt kogukonnapõhisele hoolekandesüsteemile. Selle tulemusena osutatakse pikaajalise hoolduse ja tugiteenuseid eelkõige väljaspool hooldusasutusi ja teenuste fookus on suunatud inimese iseseisva toimetulekuvõime säilitamisele ja suurendamisele.
    • Liikumine kogukonnapõhistele teenustele toob kaasa vajaduse spetsialistide järele, kellel on teadmised ja oskused, kuidas arendada või toetada kogukondi nii, et nad oleksid kestlikult võimelised panustama kogukondade arengusse.
    • Olulise sotsiaaldemograafilise suundumusena nähakse järjest süvenevaid vaimse tervise probleeme ning sellest johtuvalt ka üha keerulisemate probleemidega kliente, eriti noorema elanikkonna hulgas ja asendushoolduses. Samal ajal on näha dementsuse ja mäluhäiretega klientide arvu kasvu, kes vajavad rohkem töötajate poolset tähelepanu ja juhendamist.
    • Kasvava tööjõunappuse tingimustes seisab ühe tuleviku väljakutsena valdkonnas ees debatt välistööjõu sissetoomise üle. Tööandjad on välistööjõu kaasamise suhtes valdavalt positiivselt meelestatud ning valmisolek neid kaasata on olemas. Suurimat potentsiaali võõrtööjõu värbamiseks nähakse hoolekandesektoris.
    • Tehnoloogia areng saab olla valdkonnale toeks, kuid kuna inimfaktori olulisus on sotsiaaltöös väga suur, ei nähta tööjõuvajaduse vähenemist tehnoloogiliste arengute ja innovatsiooni tõttu.
    • Ühe võimaliku töölõiguna, mis aitaks tööjõudu mujale suunata, nähakse eri valdkondade vahelist andmevahetust. Sotsiaaltöö valdkonna infosüsteemid ja -tehnoloogilised tööriistad on võrreldes paljude teiste valdkondadega maha jäänud. Nähakse vajadust eri infosüsteemide omavahelise ühildumise järele.
    • Oluline on ühiskonna väärtuste teisenemine, suhtumise mõjutamine ning tolerantsuse kasvatamine. Ühiskond peab liikuma ja pingutama suunas, kus kõik inimesed, sõltumata nende arengust, haigusest või erivajadusest, on võrdsed kogukonna ja ühiskonna liikmed.

    Oskuste vajaduse muutusi (sh põhikutsealade kaupa) on täpsemalt kirjeldatud peatükis 3 ja tööjõuvajaduse muutust põhikutsealade kaupa peatükis 5.

    3. Valdkonna oskuste vajadus ja oskuste pakkumine

    Siinses peatükis käsitletakse lähima kümne aasta jooksul prognoositavaid muutusi sotsiaaltöö põhikutsealadel vajalikes teadmistes ja oskustes. Prognoos põhineb põhikutsealasid mõjutavatel suundumustel, ekspertide ning valdkonna lõpetajatega tehtud intervjuude analüüsil, VEK-i aruteludel ning kohalike omavalitsuste seas tehtud ankeetküsitlusel. Kirjeldatakse ja hinnatakse põhikutsealadel töötavate inimeste arendamist vajavaid ning puuduvaid üldisi ja erialaseid oskusi, määratledes esmalt sotsiaaltöös läbivalt tähtsad oskused olenemata tegevusalast ning liikudes seejärel põhikutsealade spetsiifiliste oskuste juurde.71

    Peatükis võrreldakse valdkonna tööjõu oluliste oskuste vajadust ja koolituspakkumist, kõrvutades seda, milliste oskustega tööjõudu valdkond lähima kümne aasta vaates vajab ning milliste oskuste arendamist haridussüsteem toetab. Peatükis tuuakse ka välja peamised oskuste pakkumisega seotud kitsaskohad, tuginedes selles lisaks intervjuudele ja küsitlusele ka ajakohastele Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri (edaspidi EKKA) tehtud kutse- ja kõrghariduse õppekavagrupi kvaliteedi hindamistele ja institutsionaalsete akrediteerimiste hindamisotsustele72 , õppekavadele, varasematele uuringutele, töökuulutustes olevale infole jt materjalidele. Samuti käsitletakse täiendus- ja ümberõppe võimalusi ning vajadusi.

    2016. aastal ilmunud OSKA sotsiaaltöö uuring73 määratles esimest korda valdkonna oskuste vajaduse ajahorisondiga viis kuni kümme aastat74 . Kuna siinse uuringu ekspertidega tehtud intervjuudest ja teistest andmeallikatest selgus, et valdkonna jaoks kõige olulisemad ja vajalikumad oskused on jäänud üldjoontes samaks ning pigem on viimase viie aasta jooksul toimunud muutused oskuste vajaduse rõhuasetustes, siis on tarbetute korduste vältimiseks siinses uuringus keskendutud peaasjalikult uute rõhuasetuste ja suundumuste väljatoomisele.

    Sotsiaaltöö põhikutsealade töö kirjeldused koos õpi- ja karjääriteede kirjeldusega on esitatud alapeatükis 1.2. Siin täiendatakse seda teavet eksperdihinnangutega vajalike muutuste kohta valdkonna töötajate oskustes.

    Joonis 3. Sotsiaaltöö valdkonna töötajate kasvava olulisusega kompetentsid 2016. aasta OSKA sotsiaaltöö uuringu järgi

    3.1. Põhikutsealade arendamist vajavad ja kasvava tähtsusega oskused

    Sotsiaaltöö valdkonna töötajatel peab olema komplekt põhiteadmistest, -oskustest ja -hoiakutest, mis on läbivalt vajalikud ja omased sotsiaalvaldkonna töötajatele, olenemata ametikohast või tegevusvaldkonnast. Kasvava tööjõunappuse olukorras kasvab üha enam vajadus mitmekesiste oskuste ja laiapõhjaliste teadmiste ning sobivate hoiakute ja väärtustega töötajate järele, sh oskuse järele neid teadmisi sünteesida. Seda tõdemust toetab Maailma Majandusfoorumi 2020. aastal ilmunud ülevaade75 , millest selgub, et hoolimata kasvanud avalikust ootusest tehnoloogiliste oskuste arendamisele on suurim nõudlus ennekõike mitmekesise oskuste komplekti järele. Seega on kohanemine nn uue töömaailmaga nii tehnoloogiliste kui ka üldinimlike oskuste keskne. Mainitud ülevaade toob esimese kümne kasvava vajadusega hoolekandeteenuste oskuse seas välja hooldusoskused (caregiving), steriilsed tehnikad ja protseduurid ning elumärkide hindamise.

    Ühelt poolt on eksperdid arvamusel, et töökäte nappusel valdkonna ametikohad universaliseeruvad ja üks töötaja peab korraga katma mitut ametit. Teisalt toob trend, kus klientide probleemid muutuvad üha komplekssemaks, kaasa vajaduse väga spetsiifiliste teadmiste ja oskuste järele, sealhulgas teadmised keerulisematest psüühilistest ja füüsilistest erivajadustest. Aina olulisemaks peetakse valdkonnas enesesäästlike hooldusabivõtete valdamist ning iseenda vaimse tervise eest hoolitsemist, et ennetada ja vältida läbipõlemist. Oskust iseennast hoida hindasid kõrgelt ka kohalike omavalitsuste töötajad, kes nimetasid seda ühe esmase valdkonnas tegutsejate arendamist vajava oskusena. Psühholoogilise eneseabi võtted aitaks ekspertide hinnangul vähendada valdkonna suurt tööjõuvoolavust. Töötajate paremat vaimset toimetulekut aitavad toetada supervisioon, kovisioon ja mentorlus, mille käigus sarnase töö tegijad saavad üksteist toetada ja üksteise kogemustest õppida või siis superviisori või mentori abil hoida head töötegemise vormi ning näha endas peituvaid ressursse. Leiti, et supervisiooni toel on ühtlasi võimalik aidata kaasa ka sektoris oluliste väärtuste ja hoiakute kujundamisele ehk sotsiaaltöö kvaliteedile. Sama tendentsi tõi välja ka OSKA eriuuring76 , mis juhtis tähelepanu, et COVID-19 kriisi mõjul tähtsustus laialdasema töönõustamise olulisus tööprotsesside mõtestamisel veelgi.

    Valdkonnaülese arendamist vajava oskusena toodi kõikide põhikutsealade puhul esile suhtlemisoskused. Ka uuringust „Future of Skills 2030“77 selgub, et järgmisel kümnel aastal muutuvad vajalikumaks oskused, mis toetavad inimsuhtlust, sh juhendamisoskus, sotsiaalne taju, koordineerimisoskused ja teadmised suhtlemispsühholoogiast. Kuna sotsiaaltöö valdkond põhineb suuresti inimestevahelisel suhtlusel, sh raskete klientidega, ja suhtlemine on hooldusprotsessi osa, siis on ekspertide sõnul ülioluline praegu ja tulevikus oskus ära kuulata, lisaks veenmine, nõu andmine, kliendiga lihtsas ja arusaadavas keeles rääkimine, kliendi lähedastega suhtlemine ja meeldiva klienditeeninduse pakkumine. Kohalikes omavalitsustes korraldatud küsitluses olid ülekaalukalt just suhtlemis- ja psühholoogialased oskused need, mida töötajad soovivad endas rohkem arendada.

    Senisest enam rõhutasid eksperdid vajadust huvikaitse-, võrgustikutöö- ja kogukonnatööoskuste järele. Üleminekul kogukonnapõhistele teenustele on kõigil valdkonna töötajatel üha enam vaja teadmist, keda enda ümber abilistena koondada ja keda on kliendil vaja, et tema heaolu paraneks. Töötajad peavad olema valmis ja oskama seista oma klientide eest, neid toetama ja õpetama, et neil oleks valmisolek tulla tavaoludes toime täisväärtusliku kogukonnaliikmena. Eksperdid toonitasid ka oskust abivajajaid kogukonda integreerida, toetada nende heaolu ning ka kogukonda ennast selle protsessi käigus informeerida ja teha koostööd, kuna pahatihti puuduvad teistel kogukonna liikmetel oskused, kuidas inimeste eripäradega toime tulla.

    Sarnaselt teiste majandusvaldkondadega ei saa ka sotsiaaltöö valdkonnas üle ega ümber tehnoloogia mõjust. Hoolimata sellest, et tehnoloogiliste lahenduste ja innovatsiooni mõju valdkonnale ei ole inimfaktori olulisusest tulenevalt nii suur, on kõigi sotsiaaltöö põhikutsealade jaoks kasvava kaaluga digikirjaoskus ning oskus kasutada enda töös vajaminevaid tehnoloogilisi lahendusi. Nendeks võivad olla hooldustoiminguid lihtsustavad mobiilirakendused ja kutsungisüsteemid hoolduses, digitaalsete andmebaaside kasutamine sotsiaaltöös, tehnoloogilised lahendused, mis aitavad teha rasket füüsilist tööd ja toetavad klientide iseseisvust. Eksperdid tõid murekohana välja, et ühelt poolt on ootus detailsemate kirjelduste järele, millised valdkonna töötaja digipädevused olema peaksid, teisalt tõdeti, et kuna asutuste lõikes on kasutusel erinevad digi- ja tehnoloogilised lahendused ning abivahendid, siis on keeruline kõigi töötajate puhul üldistada, milliseid programme või abivahendeid töötaja valdama peab. Lisaks töötajale endale vajaminevale kasutusoskusele nähakse vajadust enda teadmiste edasiandmise ning klientide juhendamise järele. Sageli ei ole aga tegu väga suurte ja valdkonna jaoks innovaatiliste lahendustega, vaid küllaltki igapäevaste digi- või tehnoloogiliste seadmetega. Näiteks peavad hooldustöötajad olema võimelised klienti abivahendite kasutamisel juhendama, sotsiaaltöötajad või isiklikud abistajad olema abiks dokumentide digiallkirjastamisel. Tehnoloogia arenguga käsikäes käib ka julgus ja valmidus uusi lahendusi katsetada, mis on seotud üldise valmisolekuga elukestvaks õppeks, teadmiste ja oskuste pidevaks täiendamiseks ja muutustega kaasaminemiseks. Sotsiaaltöö on pidevalt muutuv valdkond ning pidevalt tuleb juurde uusi lahendusi ja metoodikaid, kuidas inimestega töötada. Sellest tulenevalt on tööandjate jaoks hinnas see, et töötaja end valdkonna arengusuundumustega pidevalt kursis hoiaks ning näeks ka ise vajadust pidevalt areneda ja uusi teadmisi omandada.

    Ühe tähtsama ja arendamist vajavama aspektina valdkonna töötajate puhul tõid eksperdid välja sotsiaaltöös olulised väärtused ja hoiakud. Töötajatelt oodatakse sotsiaalhoolekande klienti võimestavat tänapäevast hoiakut ja väärtusbaasi, mis seisneb kliendi võimestamises ja tema tugevuste väljatoomises, selle asemel et sekkuda ja tema eest otsustada või tema elu eest vastutus endale võtta. Enamiku sotsiaaltöö valdkonna põhikutsealade puhul kasvab vajadus teadmiste järele taastumispõhisest lähenemisest, mis väljendub kliendi personaalse ja sotsiaalse taastumise toetamises ühiskonnaliikmena. Ekspertide sõnul vajavad inimesed, kes kogevad vaimse tervise raskusi või on muul moel sattunud haavatavasse olukorda, tuge, et liikuda edasi enda isiklikul ja sotsiaalse taastumise teekonnal. Taastumispõhine lähenemine on seotud CARe metoodika78 õppimisega ning selle kasutamisega oma töös eriti just klientidega, kellel on probleeme vaimse tervisega.

    Sotsiaaltöö valdkonnas on vajalik ka empaatia, eetilisus, inimlik hoolimine, sallivus ning kliendi eripärade ja erivajaduste märkamine ja mõistmine, ilma milleta on väga keeruline valdkonnas tööd teha või võtta vastu otsuseid kliendi vajadustest lähtuvalt. Järgmise kümne aasta vaates tõstatub sallivuse teema ka üha suureneva sisserände tõttu, mis toob fookusesse vajaduse teadmiste järele, mis puudutavad kultuurilist mitmekesisust, sh arvestamist klientide erineva usulise taustaga.

    Intervjueeritud eksperdid nõustusid, et sotsiaaltöös on nn pehmed ja sotsiaalsed oskused osa erialastest oskustest. Valdkonnaüleselt arendamist vajavate üldoskuste ja hoiakutena nimetati lisaks eespool nimetatule veel kriitilist mõtlemist, probleemilahendusoskust, kirjalikku ja suulist eneseväljendusoskust, ärakuulamisoskust, enesekehtestamist, oskust oma emotsioone reguleerida, huvi ja soovi valdkonnas töötada, loomingulisust, stressitaluvust ja kriisidega toimetuleku oskust.

    3.2. Kasvava tähtsusega põhikutsealade spetsiifilised oskused

    Kuna uuringus käsitletud põhikutsealadel esineb erialaste oskuste vajadustes erinevusi, on tabelis 3 esitatud kokkuvõte kasvava vajadusega ja arendamist nõudvatest teadmistest ja oskustest põhikutsealade ja tegevusalade kaupa, võttes arvesse ka eelmises OSKA uuringus79 välja toodut. Kirjeldustes on tuginetud veel ka intervjuudele, VEK-i hinnangutele ja KOV-ide seas tehtud ankeetküsitlusele. Põhikutsealade kirjeldustes ei ole eraldi välja toodud sotsiaaltöö toetavaid spetsialiste, kelle arendamist vajavate ja kasvavate oskuste vajadus saab kirjeldatud vastavalt OSKA tervishoiu ja hariduse valdkondlikes uuringutes.

    Tabel 3. Kasvava tähtsusega ning arendamist vajavad teadmised ja oskused sotsiaaltöö põhikutsealadel

    80 81 82 83

    3.3. Kutsestandardite vajadus

    Kutsestandard on dokument, mis kirjeldab kutsetegevust ning vastaval kutsealal tegutsemiseks vajalikku kompetentsust. Kompetentsus on töö edukaks tegemiseks vajalike oskuste, teadmiste, kogemuste ja hoiakute kogum. Sotsiaaltöö valdkonna kutsestandardite loomise ja uuendamise eest vastutab sotsiaalhoolekande kutsenõukogu84 . Muude valdkonnaga seotud kutsestandardite puhul, sh tegevusteraapia, füsioteraapia, õendus ja psühholoogia, vastutab nende loomise ja uuendamise eest tervishoiu kutsenõukogu85 . Kutsestandardeid vaadatakse kutsenõukogu juhtimisel üle kord viie aasta tagant, neid uuendatakse ning vajaduse korral täiendatakse kutsestandardites kirjeldatud kompetentsusnõudeid. Kutsestandardite uuendamisse kaasatakse valdkonna erialaliidud ning tööandjate ja koolitajate esindajad.

    Sotsiaaltöö valdkonna kutsestandarditega on võimalik tutvuda Kutsekoja veebilehel http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid. Kutse andmist korraldavate organisatsioonide ja kutse andmist reguleerivate dokumentide nimekirja leiab Kutsekoja veebilehelt https://www.kutseregister.ee/kutset_andvad_organid/?.

    Tabel 4. Põhikutsealade seos praegu kehtivate kutsestandarditega ja kehtivate väljastatud kutsetunnistuste arv

    Märkus: Ühel inimesel võib olla mitu kutsetunnistust.
    Allikas: kutseregister, autori arvutused

    Valdkond on ekspertide hinnangul kutsestandarditega hästi kaetud, küll aga toodi murekohana välja, et kutsestandardite kehtivust küll pikendatakse, kuid neid ei uuendata sisuliselt. Ühe näitena võib siin tuua hooldustöötaja kutsestandardi, mis on valdkonnas üks vanemaid ning mille sisu ei ole piisavalt tänapäevane ega võta arvesse praeguse tööturu vajadusi, valdkonnas toimunud muutusi ning seda, millise kompetentsiprofiiliga töötajaid hoolekandeasutus hetkel ja tulevikus vajab. Koolide hinnangul aitaks hooldustöö ja hooldustöötaja kutse populariseerimisele ning väärtustamisele kaasa hooldustöötaja, tase 5 kirjeldamine, mis oleks kompetentsiprofiililt n-ö vanemhooldaja, kellel oleks juhendamiskompetentsid ning mis annaks ambitsioonikamatele hooldustöötajatele võimaluse valdkonnas karjääriteel vertikaalselt edasi liikuda.

    Osa tööandjatest olid arvamusel, et vaja oleks ka sotsiaaltöötaja, tase 5 kutsestandardit ning sellest tulenevalt ka sotsiaaltöötaja kutseõpet. Eriti nähakse selle järele vajadust ava- ja asutushoolekandes ning profiililt võiks tegu olla vanemhooldaja või üksuse juhi ametitega. Oskuste suhtes võiks 5. tasemel olla paremini kaetud tervishoiu- ja meeskonna juhtimise kompetentsid, kuid sisult vastakski see pigem varem nimetatud hooldustöötaja, tase 5 standardile.

    Sotsiaaltöötaja kutsestandardi puhul tõid kõrgkoolid murekohana välja tõiga, et tasemeõppes ei ole praeguste õppekavamahtude ja õppeaja juures võimalik teha õppekava nii paljude spetsialiseerumistega, nagu kutsestandardis märgitud86 . Kõrgkoolid on võtnud eesmärgiks tagada, et iga spetsialiseerumine saaks kaetud vähemalt põhiainetega, et anda õppuritele algteadmised eri spetsialiseerumise suundadest, ning eeldatakse, et hiljem on soovijatel võimalik täienduskoolituste kaudu spetsiifilisi teadmisi juurde omandada. Tallinna Ülikooli hinnangul suudavad nemad pakkuda kahte spetsialiseerumist ning ülejäänute eest peaks vastutama riik täienduskoolituste korraldamise kaudu. Tartu Ülikool ei paku samas ühtegi spetsialiseerumist. Kõrgkoolid on nõus, et juba praegu ning tulevikus veelgi enam on spetsialiseerumised sotsiaaltöös vajalikud.

    3.4. Õppe kvaliteet ja oskuste pakkumine

    Õppe kvaliteedi ja oskuste pakkumise arendusvajaduste analüüsis on tuginetud uuringus osalenud ekspertide (sh erialavilistlaste) hinnangutele ning kohalike omavalitsuste sotsiaalala töötajate seas korraldatud ankeetküsitlusele. Täiendava taustteabena on kasutatud Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri (EKKA) tehtud kõrg- ja kutsehariduse kvaliteedi hindamise aruandeid.

    Selles alapeatükis käsitletakse eraldi kutse- ja kõrghariduse ning täienduskoolituse arendusvajadusi, aga ka valdkonna hariduse ning oskuste pakkumise üldisi arendusvajadusi. Analüüsitud on ainult sotsiaaltöö valdkonna haridust andvaid kutse- ja kõrgkoolide õppekavu. Lisaks on esitatud kokkuvõte EKKA ekspertide koostatud õppekavade hindamisaruannetest sotsiaalvaldkonna haridust andvates kutse- ja kõrgkoolides tehtud hindamiste kohta. EKKA hindamisaruannete analüüsil keskenduti võrdlusele uuringu käigus intervjueeritute tõstatatud küsimustega (sh õppe kvaliteet, õppekavade vastavus tööturu vajadustele, praktikakorraldus, oskuste pakkumine jm). Kattuvate teemade näitlikustamiseks on kutse- ja kõrgkoolide lõikes esitatud nii kvaliteedi hindamisaruannetes tugevate külgedena nimetatud aspektid kui ka nõrgad küljed ja parendusvaldkonnad. Eraldi fookuses on nii kutse- kui ka kõrghariduse lõpetanute hinnangud õppe kvaliteedile. Välja toodud üldistusi võib lugeda asjakohaseks mitme valdkonna õppekavade puhul, kuid need ei puudutada üheselt kõiki koole ja õppekavasid.

    3.4.1. Kutseharidus

    Sotsiaaltöö valdkonnaga otseselt seotud kutsehariduse õppekavu hõlmavate õppekavarühmade EKKA hindamisaruannetes on tugevustena teiste seas välja toodud järgmised punktid.

    • Õppekavade arendamisel on arvestatud vilistlaste ja tööandjate tagasisidega. Side tööandjatega on tihe.
    • Koolidel on pikaajaliste partneritega hea koostöö praktika läbiviimiseks, praktikakohad on hinnatud ja kaardistatud.
    • Erialaõpetajad on valdkonna tunnustatud praktikud. Õpetamisse on kaasatud valdkonnas endiselt aktiivsed spetsialistid, mis aitab kaasa õppe ajakohasuse tagamisele.
    • Õppekorraldus on paindlik ning aitab kaasa töö kõrvalt õppimisele.
    • Õppekavad arvestavad tööturu vajadustega.
    • Õppekavadel pakutakse töökohapõhist õpet ning tööandjate rahulolu sellega on kõrge.

    Õppekavarühmade hindamisel toodi teiste seas esile järgmised arenguvajadused.

    • Puudujäägid praktikajuhendajate koolituste korraldamisel.
    • Puudujäägid regulaarse tagasiside küsimises töötajatelt, tööandjatelt ja vilistlastelt.
    • Õppekavamaht ja õppeaeg ei arvesta täiskasvanud töötavate õppijate võimalustega hooldustöötaja tasemeõpet nõutud ajaga läbida. Väljalangevuse vähendamiseks tuleks õppima asujaid senisest enam eelnevalt nõustada ning koostöös tööandjatega ametit senisest enam väärtustada.
    • Puudujäägid praktikakorralduses, kus praktikat võib alustada ka õpilane, kellel selleks piisav ettevalmistus puudub.
    • Veelgi tihedam ja aktiivsem koostöö tööandjatega õppekavade arenduses. Võimaluse korral kaaluda 5. taseme õppe avamist õppekavadel, kus see on asjakohane (nt hooldustöötaja).

    Uuringu käigus intervjueeritud ekspertide, sh erialavilistlaste hinnangud kattuvad suures osas EKKA hindamisaruannetes välja toodud tähelepanekutega. Küll aga olid tööandjad enda hinnangutes kutsehariduse puhul veelgi spetsiifilisemad, tuues õppekavade lõikes ühelt poolt välja konkreetseid arenguvajadusi, kuid samas ka aspekte, mis on hästi. Ühe nüansina, mis võiks hooldustöötajate kutseõppes paraneda, toodi välja veelgi suurem rõhk tervisealastele teadmistele, mida praegune hooldajakoolitus veel piisavalt ei kata. Protseduuride ring, mida hooldustöötajatelt oodatakse, laieneb üha enam, kuid ettevalmistus ei tule nende ootustega kaasa. Seda tõdemust toetab nii EKKA hindamisaruanne kui ka eelmises peatükis kirjeldatud ootus hooldustöötaja, tase 5 kutsestandardile, kus oleks suurem rõhk tervishoiukompetentsidel. Krooniliste haigustega klientide osakaal hoolekandes tõuseb, mistõttu vajavad tööandjad nii universaalsema ettevalmistusega töötajaid isikuhoolduseks kui ka laialdasemaid tervisealaseid teadmisi. Just tervishoiukõrgkoolide puhul toodi nii hooldustöötaja kui ka tegevusjuhendaja õppekavade tugevustena välja väga tugev tervisealane teadlikkus ja baas, mis puudutab inimese arengufaase, ergonoomikat ja ravimiteadlikkust. Ekspertide hinnangutest jäi kõlama mõningane ebaühtlus valdkondliku kutsehariduse tasemes, kus iga kool paistab silma oma tugevuste ja nõrkustega, kuid ühtlast taset pole.

    Ekspertide hinnangud tegevusjuhendajate õppekava suhtes on küllaltki vastandlikud. On eksperte, kelle hinnangul peaks ka tegevusjuhendajatele õpetama rohkem tervisealaseid teadmisi ja hooldustoiminguid. Toodi välja, et paljudel õppima asujatel on väärettekujutus tegevusjuhendajate töö sisust, mis kätkeb endas ka öiseid vahetusi, klientide juhendamist ja toetamist, milleks ei olda sageli valmis. On tööandjaid, kelle sõnul peaks ka tegevusjuhendaja olema võimeline vahetama mähet, hindama lamatise riski või kasutama hooldustöö abivahendeid. Samas leiti, et tuleks hoiduda suundumusest, kus tegevusjuhendaja töö on samastatav hooldustöötaja omaga, ning kahe põhikutseala profiile peaks olema võimalik kindlalt eristada.

    Probleemi ühe võimaliku lahendusena nähakse tegevusjuhendajate ja hooldustöötajate ühist alusõpet, kus esimesel aastal mõlema õppekava õppurid omandavad samad alusteadmised, misjärel spetsialiseerutakse valitud erialale. Selline ühine baasõpe võiks eeldustelt sobida ka lapsehoidjatele ja tugiisikutele. Ekspertide sõnul oleks selline ühine alusõpe vastavuses ka tuleviku tööjõuvajadustega. Nähakse vajadust ka tegevusjuhendaja õppekava sees spetsialiseerumisteks, kuna töö erihoolekande kahe sihtrühmaga (psüühikahaigusega ja intellektipuudega kliendid) on oma olemuselt erinev ja eeldab erinevaid oskusi. Hetkel on osa ekspertide sõnul psüühilise erivajadusega klientidega tegelevad tegevusjuhendajad jäetud õppekavas vaeslapse rolli ning nende ettevalmistus ja oskused ei pruugi olla piisavad.

    Tööandjate sõnul peaks praktika kutsehariduses olema pikem, sest sageli tuleb alles hiljem välja, et õppur oma isikuomaduste poolest valdkonda tööle ei sobi. Isikuomadused ja sotsiaalvaldkonna väärtuste ning sobivate hoiakute omamine on paljude ekspertide sõnul aga sageli olulisemgi kui erialane haridus. Oluliseks peetakse ka huvi enesetäiendamise vastu. Ekspertide sõnul jääb koolilõpetajatel sageli puudu teadmisest ja oskusest, kuidas töötada eri sihtrühmadega, ning oskusest, kuidas näha valdkondlikku tervikpilti ja teadmisi omavahel seostada. Olgugi et valdkonnas on edukalt rakendatud töökohapõhist õpet, on koolid arvamusel, et asutuste kaudu või Eesti Töötukassa toel õppima tulijatel puudub sageli piisav motivatsioon ning soov-tahe enda sisse juurdunud oskusi ja hoiakuid muuta ning sageli ei soovita ka valdkonda hiljem tööle jääda.

    Intervjueeritud vilistlased on saadud kutseharidusega üldjoontes väga rahul, kiidavad selle praktilisust ja tõstavad esile õppe tugevat sidet reaalse tööturu olukorraga ning vastavust nõudmistega, mida töökohal neile esitatakse. Sarnaselt EKKA aruannetega tõsteti positiivsena esile aktiivselt tööturul tegutsevate praktikute kaasamist õppetöösse, kelle elulised näited avardasid silmaringi ja lõid reaalsusele vastava ettekujutuse tehtavast tööst. Kuna paljud kutseõppesse astujad töötavad eelnevalt valdkonnas, siis on tasemeõpe nende jaoks sageli teoreetiliselt täiendav ja annab juurde uusi praktilisi töövõtteid. Teadmiste ja oskustena, mida õppimise käigus juurde omandati ja mida hinnati, toodi välja näiteks uute tehnoloogiliste abivahendite kasutamine, ergonoomika, psühholoogiaalased teadmised (sh suhtlemisoskus) ja spetsiifilised teadmised psüühilistest erivajadustest.

    Ühe näitena, kus koolis õpitu ja töökohal rakendatav vastuollu läksid ning kus praktiline ettevalmistus oleks võinud olla parem, tõid vilistlased hooldustoimingud. Näiteks mähkmete vahetamise puhul toodi välja, et koolis küll õpitakse see teoreetiliselt ja praktiliselt selgeks, kuid meetodid töökohal erinevad koolis õpitust. Sama tõid välja ka koolide esindajad, kelle sõnul minnakse koolist töökohtadesse õpitud teadmistega, kuid töökohal unustatakse see kiirelt ning võetakse omaks asutuses kasutusel olevad töövõtted ja käitumisnormid.

    Lisaks tõstsid eksperdid esile järgmisi parendusvaldkondi või valdkondliku oskuste pakkumisega seotud arenguvajadusi kutsehariduses.

    • Tegevusjuhendajate ettevalmistuses tuleks keskenduda veelgi enam loomingulisusele, sest tööandjate sõnul on nõrgad oskused, mis on seotud klientide vaba aja sisustamisega.
    • Tööandjate sõnul võtaksid nad väga hea meelega tööle erialase ettevalmistusega hooldustöötajaid või tegevusjuhendajaid, kuid tegelik olukord on see, et ollakse õnnelikud, kui üldse keegi tööle leitakse, ning sageli koolitatakse endale tööjõudu ise. Eriti keeruline on tööle leida kutsetunnistusega töötajaid. Tervise Arengu Instituudi uuringust87 selgub, et hooldekodusse on töötajaid väga raske leida, mistõttu võetakse tööle või asendama ka ettevalmistuseta inimesi. Erialane haridus ja valdkondliku eetika alased teadmised mõjutavad aga suurel määral töötajate suhtumist klientidesse.
    • Kuna tööandjate jaoks on eriti hinnas juba varasema elu- ja töökogemusega töötajad, siis pooldatakse kutsehariduses veelgi rohkem paindlikumaid õppevorme ja õpiampse, mis võimaldaks karjääripööret või teise eriala omandamist planeerida ka täiskasvanud õppijatel. Töö hooldustöötajana või tegevusjuhendajana ongi sageli paljude töötajate jaoks teine või kolmas karjäär.
    • Kuna sotsiaalvaldkonnas toimub töö eelkõige inimestega, siis sooviksid tööandjad kutsehariduses veelgi suuremat rõhku psühholoogiaalastele teadmistele.
    • Tulenevalt ühiskonna vajadustest tuleks lapsehoidja õppes ekspertide sõnul senisest suuremat rõhku panna psüühiliste erivajaduste, nt ATH88 , autism, Downi sündroom jmt, tundmisele, mis väljenduks lapsehoidja, tase 5 jätkuõppes.

    3.4.2. Kutseharidus

    Sotsiaaltöö valdkonnaga otseselt seotud kõrghariduse õppekavu hõlmavate õppekavagruppide EKKA hindamisaruannetes on tugevustena teiste seas välja toodud järgmised punktid.

    • Õppekavad arvestavad tööturu vajaduste ja kohaliku kontekstiga ning võtavad arvesse antud tagasisidet nii üliõpilastelt kui ka tööandjatelt.
    • Õppejõud on oma valdkonnas pädevad ning neil on sidemed töömaailmaga.
    • Õppekavad on interdistsiplinaarsed ja seotud praktikaga.
    • Õppekavad on paindlikud, õppetöö korraldus soodustab õpingute sidumist töötamisega.
    • Lõpetanute erialasele tööle rakendumise määr on väga kõrge.

    Õppekavagruppide hindamisel toodi teiste seas esile järgmised arenguvajadused.

    • Praktikamaht õppekavades on liiga väike ning tekitab küsimusi lõpetajate kompetentsuse ning praktiliste oskuste taseme suhtes.
    • Praktika peaks võimaldama rohkem ka tegelikku praktiseerimist, mitte ainult vaatlemist, ja olema õppejõudude poolt ka põhjalikumalt juhendatud.
    • Nominaalajaga lõpetajate osakaal on väike ning analüüs selle põhjuste kohta puudub.
    • Tuleks rohkem toetada üliõpilaste eri keelte oskuse arendamist, eriti vene keele suhtes, arvestades, et paljudel üliõpilastel on tuleviku töös vajalik venekeelse terminoloogia tundmine.
    • Magistriõppekavadele võetakse vastu ka eelneva erialase hariduseta üliõpilasi, mistõttu võib olla keeruline omandada sügavaid erialaseid teadmisi.

    Ekspertide üldistatud hinnangud kattuvad suures osas EKKA aruannetes tooduga. Ühe suurima murekohana toovad nii intervjueeritud tööandjad kui ka vilistlased välja praktika sisu ja mahu ning vastavuse tööturu nõudmistega. Leiti, et praktika peaks ühelt poolt olema kindlasti pikem ning teisalt pakkuma võimalust töötada eri sihtrühmadega. Tööandjate hinnangul ei ole praktikale tulevate üliõpilaste ettevalmistus sageli piisav, mistõttu on neid ka raske tegelike ülesannete lahendamisel kaasata. Näitena toodi siinkohal puudulik oskus lugeda õigusakte (nt õigusaktide lugemine Riigi Teatajast) või STAR-i89 kasutamine. Seda tõdemust toetasid ka intervjueeritud vilistlased, kelle sõnul jäi kõrghariduses puudulikuks just eluliste olukordade käsitlemine (nt kuidas koostada juhtumiplaani või koostada haldusakti) ning töö infosüsteemidega. Samuti nõustusid vilistlased sellega, et praktika maht on liiga väike ning tööle asudes on ettevalmistus pigem nõrk ja tuleb väga palju hakata ise kiirelt juurde omandama. Küll aga on oluline mainida, et näiteks Tallinna Ülikoolis on alates käesolevast õppeaastast (2021/22) esimest korda praktikamaht õppekavades 10 EAP senise 6 EAP asemel, seega on samm õiges suunas juba tehtud, et suurendada üliõpilaste teadlikkust ja toimetulekut eri sihtrühmadega töötamisel.

    Tööandjad tõid murekohana välja ka selle, et õppekavad käsitlevad liigselt piiratud kliendirühmi, rõhutades palju lastekaitset ning jättes tagaplaanile teised haavatavad sihtrühmad nii erihoolekandes kui ka kriminaalhoolduses. Näiteks tõdevad vanglad, et nende ootus oleks ideaalis tööle võtta piisava ettevalmistusega kõrgharitud kriminaalhooldusametnikke, kuid juba üliõpilasi praktikale võttes saadakse aru, et teadlikkus alavaldkonnast on põgus ja sissejuhataval tasemel. Sama tõdesid ka vilistlased, kelle sõnul näiteks praktikale või tööle tahetakse kõige rohkem minna just lastekaitsesse, sest seda õpetatakse kõrgkoolis kõige rohkem ja kokkupuude sellega on olnud kõige tihedam. Kõrgkoolide hinnangul on aga praeguseid õppekavamahte ja õppeaega arvesse võttes võimatu käsitleda kõiki alavaldkondi võrdsel tasemel. Näiteks Tallinna Ülikooli puhul keskendutakse kutsestandardis välja toodud viie asemel vaid kahele spetsialiseerumisele ning Tartu Ülikoolis pole spetsialiseerumine võimalik. Seetõttu on võetud suund pigem üldsotsiaaltöö alaste teadmiste ja oskuste pakkumisele, et võimaldada lõpetajatel minna tööle võimalikult erinevatesse valdkondadesse. Sellegipoolest nõustuti, et kuna sotsiaaltöö valdkond on väga lai, siis on õppekavades nii teemasid, millest räägitakse piisavalt, kui ka neid, mida vajalikul tasemel katta ei õnnestu.

    Oskuste puhul näevad nii tööandjad kui ka vilistlased suurimat puudujääki juba varem mainitud õigusalases ettevalmistuses. Eriti just kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöös ning lastekaitses puutuvad lõpetajad väga palju kokku õigusaktidega ning peavad käima KOV-i esindamas ka kohtus ning ettevalmistus selleks on vilistlaste sõnul jäänud sageli puudulikuks. Valdkonnas töötavate vilistlaste kogemuse põhjal võib väita, et hoolimata sellest, et õppekavas on õiguse aluseid puudutavaid õppeaineid, piirdub nende sisu sageli seaduste läbivaatamise või üheskoos nende üle arutlemisega, mitte aga rakendamisega, millega hiljem igapäevatöös kokku puututakse. Sama tendents ilmneb ka KOV-ide seas tehtud ankeetküsitlus, kus just õigusalaseid teadmisi (sh lastekaitse, eestkoste, kohtudokumentide vormistamine, seaduste tundmine ja lugemine) ja oskusi tuuakse enim välja kompetentside seas, mida peetakse vajalikuks arendada nii vastaja enda kui ka sotsiaaltöö valdkonnas tegutsejate puhul üldiselt.

    Hoolimata sellest, et viimastel aastatel on vilistlaste tagasisidest tulenevalt proovitud õigusainete mahtu õppekavades tõsta, on kõrgkoolide sõnul ebarealistlik oodata, et sotsiaaltöö õppekavas suudetaks õppuritele pakkuda nii tugevat õigusalast ettevalmistust, et nad tööturule suundudes kohe kõigi tööalaste väljakutsetega edukalt hakkama saaksid. Kõrgkoolid peavad eesmärgiks pakkuda pigem õigusalast baasi, et anda kätte valdkonna tunnetus ning teadmine, kellega edasises tööelus õigusalaselt koostööd teha. Sealjuures tuuakse ka õigusainete puhul takistusena välja õppekava maht, mis lihtsalt ei võimalda kõike vajalikus mahus õpetada.

    Tööandjate sõnul on suureks murekohaks ka vilistlaste praktilised nõustamisoskused, mille tase ei ole tööle asumisel piisav ning mis jäävad liiga üldisele tasemele. Ka kõrgkoolid ise tõdevad, et kuna Eestis ei õpetata kliinilist sotsiaaltööd, siis jäävad õppekavades nõrgaks teadmised ja oskused, mis puudutavad väga spetsiifilisi erialaseid meetodeid näiteks individuaalses nõustamises või klienditoe puhul. Vilistlased, eriti need, kes Tallinnas töötavad, tundsid puudust ka vene keelest, millele nende sõnul õpingute ajal kõrgkooli poolt piisavat toetust ei tulnud. Sama probleemi püstitasid ka EKKA hindamisaruanded.

    Vilistlased olid rahul õpingute käigus omandatud psühholoogiaalaste teadmistega, mis hõlmasid endas ka näiteks intervjueerimisstrateegiad, mitmesuguseid vestlustehnikaid ja kriisipsühholoogiat. Samuti tõdeti, et hoolimata õppe suurest teoreetilisusest on sellest tööalaselt ka kasu olnud, ning tõsteti esile õpingute käigus omandatud tugevat teoreetilist baasi, mis aitab eri valdkondi omavahel paremini seostada. Teisalt toodi arenguvajadusena välja vajadus kaasata õppetöösse rohkem erialapraktikuid, et tagada õppe suurem elulähedus. Nii mõnegi õppeaine puhul kannatas õppeaine sisu just õppejõu tunnetatava elukauguse ja praktilise kogemuse puuduse pärast, kes juba töötavate õppurite sõnul ei hoomanud täiel määral valdkonna nüansse ega võtnud arvesse ühiskonnas aastatega toimunud muutusi. Tõdeti, et bakalaureuseõppe vilistlased, kes olid samas kõrgkoolis õppinud ka kümme aastat varem, kordasid aastaid hiljem magistrantuuri õppima minnes juba varem omandatud ning selleks ajaks aegunud teadmisi. Samas tõsteti positiivselt esile töötavate praktikute loenguid, mis tekitasid oma eluliste näidete ja haaravusega valdkonna vastu suurema huvi ning tahtmise juba tööle asuda. Nii sotsiaaltöö praktikutel kui ka valdkonna õppejõududel ja õpetajatel on üksteiselt õppida ning seeläbi tõsta nii sotsiaaltöö kui ka õppesisu kvaliteeti.

    3.4.3. Täiendusõpe

    Peale tasemeõppe saab paljusid spetsiifilisi oskusi omandada või täiendada koolitustel. Täiendusõpe90 võimaldabki omandada või täiendada erialaseid teadmisi ja oskusi ning sellel on tähtis roll valdkonna töötajate karjääriteede kujunemisel või kvalifikatsiooni parandamisel. Täiendusõppe läbimist tõendab tunnistus91 .

    Täiendusõppe võimalused on valdkonna töötajate jaoks erinevad.

    • Avatud koolitused (sh ümberõpe Eesti Töötukassa suunamisel ja töötust ennetavad meetmed92 ). Nii kutseõppe- ja erakoolitusasutused kui ka kõrgkoolid võimaldavad täiendusõpet oma koolis õpetatavatel teemadel. Kursuste ajad on veebilehtedelt näha koos koolituskalendri ja koolituse sisu kirjeldusega.
    • Konkreetse õppekavana tellitud koolitus. Asutus, kellel on vajadus teatud täiendus- või ümberõppe järele, saab selle oma töötajatele tellida. Vajaduspõhine õppekava koostatakse koostöös erakoolitaja, kutseõppeasutuse või kõrgkooliga.
    • Osalejatele tasuta koolitusi rahastatakse tavaliselt EL-i tõukefondist93 ja need on mõeldud eri sihtrühmadele (nt madalama haridustasemega või vananenud kvalifikatsiooniga töötajad). Kursustel saab üldjuhul omandada lihtsamaid põhiteadmisi ja sageli ei eelda neil osalemine valdkonna haridust.
    • Koolitus asutuses ehk sisekoolitus. Sisekoolitused on levinud kogu valdkonnas ja sõltuvalt koolitatavate ametist on koolitajaks tihti valdkonna asutusesisesed spetsialistid.

    See jaotus on tinglik ning tegelikkuses võivad täiendusõppe liigid osaliselt kattuda: avatud koolitused võivad olla ka tasuta koolitused, koolitus ettevõttes võib olla samuti tasuta koolitus, aga samal ajal ka kindla õppekavaga tellitud koolitus ning kindla õppekava alusel tellitud koolitus võib ühtlasi olla tasuta.

    Üleilmsete trendide mõjul muutuvad sotsiaaltöös käsitletud põhikutsealadel töö keskkond, sisu ja vajaminevad oskused pidevalt ja üha kiiremini, mistõttu peaksid elukestvas õppes ja täienduskoolituses osalema valdkonna kõikide põhikutsealade esindajad.

    2021. aastal korraldavad HTM-i andmetel94 otseselt sotsiaaltöö valdkonnaga seotud tasuta temaatilisi täienduskoolitusi järgmised õppeasutused: Tallinna Tehnikakõrgkool, Pärnumaa Kutsehariduskeskus, Haapsalu Kutsehariduskeskus, Järvamaa Kutsehariduskeskus, Valgamaa Kutseõppekeskus, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Enim levinud täienduskoolitusteks on hooldustööga seotud koolitused.

    Eesti Töötukassa95 on aastail 2017–2019 rahastanud koolituspartnerite toel (sh koolitusfirmad, kutsekoolid ja kõrgkoolid) sotsiaaltöö valdkonnas olulisi temaatilisi koolitusi. Nende seas näiteks erivajadusi ja vaimse tervise häireid käsitlevaid koolitusi, samuti kogemusnõustaja, võlanõustaja, hooldustöötaja, tegevusjuhendaja ja tugiisiku baas- ja täienduskoolitusi. Väga suur ja oluline valdkondlike täienduskoolituste pakkuja on Tervise Arengu Instituut (TAI)96 , kes korraldab koolitusi KOV-ide töötajatele, lastekaitsetöötajatele, üldhooldusteenuse osutajatele, asendushoolduse valdkonna töötajatele ning tugiisikutele. Tähtis valdkonna koolituspakkuja on ka Sotsiaalkindlustusamet97 , kelle pakutavate koolituste hulka kuulus 2021. aastal näiteks baasprogramm perelepitajatele, motiveeriv intervjueerimine ning STAR-koolitus algajatele. Lastekaitsetöötajate tasuta täienduskoolitustega tegeleb ka Lastekaitse Liit98 . Valdkonna jaoks on täiendusõpe paljuski sama kaalukad kui tasemeõpe, sest mitmel põhikutsealal töötavaid spetsialiste tasemeõppes ei koolitatagi. Näitena võib siin tuua asendushoolduse ja turvakodude töötajad, kelle ettevalmistusega tegeleb TAI.

    Kokkuvõtlikult võib öelda, et ühelt poolt on sotsiaaltöö valdkonnas justkui loodud mitmekesised täiendusõppevõimalused, kuid sellegipoolest tuleb pöörata veelgi rohkem tähelepanu nende valdkondlike ja põhikutsealade spetsiifiliste oskuste puudujääkide katmisele, mis on täpsemalt kirjeldatud alapeatükis 3.1. Osa intervjueeritud ekspertide sõnul on nõudlus valdkonna täienduskoolitustele suurem kui pakkumine, mistõttu on koolitustele keeruline kohta saada. Mõne eksperdi hinnangul on murekohaks, et täiendusõppevõimalustele puudub süsteemne lähenemine. Leiti, et oma töötajate arendamine on justkui iga tööandja vastutus ning vaja oleks suuremat süsteemsust ja järjepidevust, mida on selliste teemade puhul nagu vägivald, eneseväärtustamine ja erivajadused enim vaja, et need kinnistuks ja koolitusel käimisest kasu oleks. Näitena toodi siin Verge-metoodikal põhinevad koolitused99 , mis on valdkonnas väga vajalikud ja levinud, kuid millega seotud teadmised ja oskused ununevad, kui neid järjepidevalt ei kasutata. Ühe võimaliku lahendusena keskenduksid eksperdid siin üksikute koolituste asemel arenguprogrammidele, mis aitaksid asutustel terviklikumalt tõsta oma töötajate teadmiste ja oskuste kvaliteeti. Vajadust nähakse ka tihedama koostöö järele Sotsiaalministeeriumi, erialaorganisatsioonide ja kõrgkoolide vahel, mis seisneb esmalt valdkondliku täienduskoolituse vajaduste kindlaks määramises.

    Teise arenguvajadusena tõid eksperdid välja järelevalve puudumise erakoolituste kvaliteedi üle. Kui kutse- ja kõrgkoolide poolt pakutavate täienduskoolitustega ollakse üldjuhul rahul, siis erakoolitusturg on reguleerimata ja asutused seisavad silmitsi olukorraga, kus riigihankega koolitajat otsides ja koolituskavaga detailsemalt tutvudes avastatakse, et koolituskava ei vasta etteantud tingimustele. Ekspertide sõnul tuleks senisest enam tegeleda täienduskoolituste kvaliteedisüsteemi parandamisega, et koolitajad oleksid piisava kvalifikatsiooniga ja moodulites sisalduvad oodatavad õpiväljundid ka saavutatakse, ning aidata kaasa valdkonna töötajate oskuste ühtlasema taseme saavutamisele. Ühe näitena toodi siinjuures tegevusjuhendajate ja hooldustöötajate koolitused, kus on koolitusfirmasid, kes annavad vajamineva koolituse kolme kuuga, samas kui kutsekoolis kestab vastav õpe terve aasta. Ka kutsekomisjoni kuuluvad eksperdid tõdevad, et taseme erinevus kutse taotlejate vahel on väga suur ja see viitab turul pakutavate koolituste ebaühtlasele kvaliteedile. TAI uuringust100 selgub, et töötajate erinev ettevalmistus mõjutab otseselt hooldekodu elanike heaolu ning erialaselt koolitatud töötajad pakuvad paremat ja inimlikumat teenust.

    Kuna sotsiaaltöö kuulub oma olemuselt paljuski avaliku halduse alla, siis võib sarnaselt viimasega jagada täienduskoolitused valdkonnas keskseteks (st kogu asutust hõlmavateks), üksuse või osakonnaspetsiifilisteks ja üksiktöötajatest lähtuvateks101 . OSKA avaliku halduse uuring tõi välja, et kõikidel KOV-idel ei pruugi olla teadmist ja kogemust, kuidas oma töötajatele täienduskoolitusi pakkuda, mistõttu nähti sobivate täienduskoolituste korraldamisel vajadust terviklikuma ja süsteemsema lähenemise järele. Sotsiaaltöö valdkonnas üldiselt on levinud koolitusvormiks sisekoolitused – paljudel asutustel on ka sisekoolituskavad ning seda võimaluse korral üksuste kaupa. Regulaarselt käsitletavateks teemadeks on ergonoomika, abivahendite kasutamine, hügieen ja suhtlemine, töö erivajadustega (sh vaimsete erivajadustega) inimestega, suhtlemisoskus ja meeskonnakoolitused. Kui asutuses on töötaja, kes on mingis valdkonnas vajamineva koolituse läbinud, siis kasutatakse teda edaspidi ka kolleegide harimisel. Alternatiivina on levinud väliskoolitajate kasutamine, kelle koolitus ostetakse sisse. Levinud koolitusteks siin on juba varem mainitud Verge, aga ka HENK102 koolitused, mida valdkonna töötajad väga kõrgelt hindavad ja mille mõlema puhul on nõudlus suurem kui pakkumine. Takistusena koolituste pakkumisel näevad just väiksemad asutused spetsiifiliste koolituste kõrget maksumust, mida kõigil asutustel ei ole võimalik oma töötajatele lubada.

    Lisaks eelnimetatud koolitustele näevad eksperdid vajadust teenusvajaduse hindamise oskuse, traumateadlikkuse, multiprobleemsete klientidega toimetuleku, erinevate vaimsete häirete ning erivajadustega lastega seotud oskuste koolituste järele. Just erivajadustega ja asendushooldusel olevate lastega töötamise puhul nähakse vajadust eraldi koolituste järele, et vajaminevaid spetsiifilisi oskusi omandada. Samas tunnistasid eksperdid, et spetsialiste, kes neid teemasid piisaval määral valdaks ja koolitaks, Eestis ei ole ning sageli on asenduskodude töötajad ise need, kes kolleege koolitavad. Ka psüühiliste erivajaduste puhul nähakse vajadust just spetsiifiliste ja neid teemasid katvate koolituste järele, mis tasemeõppekavades on hetkel käsitletud üldiselt ja mis ekspertide sõnul ei anna vastava sihtrühmaga töötavatele töötajatele piisavat ettevalmistust. Sellised koolitused aitaksid ka juba kutset omavatel töötajatel planeerida ja leida võimalusi professionaalseks erialaseks arenguks.

    KOV-ide seas tehtud küsitluses nimetasid sotsiaalvaldkonna töötajad enim soovitud koolituste seas psühholoogiaalaseid koolitusi (sh pere-, kriisi- ja võlanõustamine, motiveeriv intervjueerimine), õigusalaseid koolitusi (sh eestkoste, haldusmenetlus, kohtupraktikad), vaimse tervise häireid ning töötaja enda vaimse tervise hoidmist käsitlevaid koolitusi ning ennetustööd käsitlevaid koolitusi. KOV-i töötajate hinnangul ei pakuta valdkonnas piisavalt koolitusi, mis käsitlevad erialast õigust ja lastekaitset. Paljude küsitlusele vastanute hinnangul on valdkonna koolituste kvaliteet madal, maksumus liiga kõrge või ei õnnestu neil osaleda liiga suure töökoormuse tõttu. Ülekaalukalt suurima takistava tegurina, mis kas suurel määral või mõnevõrra pärsib vajalike oskuste omandamist, nimetas ligi 50% küsitlusele vastanutest samuti liiga suurt töökoormust.

    Analüüsi käigus selgunud valdkonna täienduskoolituse peamiste arenguvajadustena võib esile tuua järgmised.

    • Arendada tuleb õigusvaldkonna (sh haldusmenetlus, eestkoste), psühholoogia ning vaimse tervise (sh nõustamistehnikad, traumateadlikkus, psühholoogiline eneseabi), teenusvajaduse hindamise, multiprobleemsete klientidega ja erivajadustega lastega toimetuleku oskusi.
    • Koolitusturul nähakse suuremat vajadust psüühilisi erivajadusi käsitlevate spetsiifiliste koolituste järele, et ühelt poolt tagada piisav ettevalmistus vastava sihtrühmaga töötavatele töötajatele ning teisalt pakkuda neile võimalust erialaseks arenguks.
    • Sotsiaalvaldkonna täienduskoolituste kvaliteedi süsteem vajab parandamist; erakoolitusturg on reguleerimata ja pakutavate koolituste kvaliteedi üle puudub järelevalve.
    • Valdkonna töötajate seas hinnatud koolitusi ei pakuta piisavalt vastavalt nõudlusele; olenevalt asutusest on töötajate võimalused osaleda täienduskoolitustel erinevad, sõltudes kas töökoormusest või tööandja rahalistest võimalustest koolitust pakkuda.

    3.5. Lühikokkuvõte

    Kiire tehnoloogiline, demograafiline ja sotsiaalmajanduslik areng toob kaasa suuri muutusi nii ühiskonna toimimises kui ka majanduses. Protsessi paratamatu osa on tööturul vajatavate oskuste kiire vananemine ja uute, arendamist vajavate oskuste ilmnemine. Et tulla tööelus edukalt toime, tuleb töötajatel pidevalt täiendada oma seniseid teadmisi ja oskusi ning omandada uusi.

    Üleilmsete trendide ja valdkonna suundumuste mõjul on jätkuvalt olulised ja muutuvad ekspertide hinnangul sotsiaaltöö põhikutsealadel läbivalt järjest vajalikumaks muu hulgas järgmised teadmised, oskused, isikuomadused ja hoiakud:

    • mitmekesised erialased oskused ja laiapõhjalised teadmised;
    • teadmised keerulistest vaimse tervise häiretest;
    • traumateadlikkus;
    • teadmised enesesäästlikest hooldusabivõtetest ning iseenda vaimse tervise eest hoolitsemisest, mille alla kuulub ka supervisiooni ja kovisiooni kättesaadavus;
    • suhtlemis- ja psühholoogiaalased teadmised ja oskused, sh juhendamisoskus, nõustamisoskus, sotsiaalne taju, koordineerimisoskused;
    • huvikaitse-, võrgustiku- ja kogukonnatööoskused;
    • digipädevused ning oskus kasutada oma töös vajaminevaid tehnoloogilisi lahendusi ja töötada andmetega;
    • teadmised taastumispõhisest lähenemisest;
    • klienti võimestav tänapäevane hoiak ja väärtusbaas, mis seisneb tema tugevuste väljatoomises;
    • teadmised kultuurilisest mitmekesisusest, sh arvestamine klientide erineva usulise taustaga;
    • oskus oma emotsioone reguleerida;
    • huvi ja soov valdkonnas töötada;
    • empaatia, eetilisus, inimlik hoolimine, sallivus ning kliendi eripärade ja erivajaduste märkamine ja mõistmine.

    Kutsehariduse õppekavad ja õppekavade aluseks olevad kutsestandardid vajavad ekspertide sõnul ülevaatamist ja muutusi, et paremini vastata ootustele, milliseid töötajaid valdkond nüüd ja tulevikus vajab. Ühe võimaliku lahendusena nähakse ühist baasõpet hooldustöötajatele, tegevusjuhendajatele, lapsehoidjatele ja tugiisikutele. Nii valdkonna kutse- kui ka kõrghariduse puhul toodi välja vajadus pikema ja sisulisema praktika järele, sh võimalus töötada võimalikult erinevate sihtrühmadega. Pikem ja mitmekesisem praktika annab muu hulgas võimaluse välja selgitada, kas õppur isikuomaduste ja väärtuste poolest ikka valdkonda töötama sobib. Kõrghariduse õppekavade puhul vajab senisest enam tähelepanu õppijate õigusalane ettevalmistus, millega sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad igapäevaselt üha enam kokku puutuvad.

    Seoses täienduskoolitustega leiti, et nõudlus valdkonna täienduskoolitustele on sageli suurem kui pakkumine, mistõttu on koolitustele keeruline kohta saada. Teise olulise arenguvajadusena toodi välja järelevalve puudumine erakoolituste kvaliteedi üle. Kui kutse- ja kõrgkoolide poolt pakutavate täienduskoolitustega ollakse üldjuhul rahul, siis erakoolitusturg on reguleerimata ning senisest enam tuleks tegeleda täienduskoolituste kvaliteedisüsteemi parandamisega. Senisest enam tuleks koolitada õigusvaldkonna, psühholoogia ja vaimse tervise (sh nõustamistehnikad, traumateadlikkus, psühholoogiline eneseabi), psüühiliste erivajaduste, teenusvajaduse hindamise, multiprobleemsete klientidega ja erivajadustega lastega toimetuleku oskusi.

    4. Koolituspakkumine ja selle vastavus tööjõuvajadusele

    Selles peatükis antakse ülevaade valdkonna koolituspakkumisest tasemeõppes. Analüüsitakse vastuvõttu, õppimist, õpingute katkestamist, lõpetajaid ja erialast rakendumist ning valdkonna põhikutsealadel töötavate inimeste hariduslikku jaotust. Lisaks võrreldakse valdkonna koolituspakkumist tööjõuvajadusega. Tasemeõppe statistiline ülevaade on koostatud Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmete põhjal ning analüüsitud on õppeaastaid 2015/16 kuni 2020/21. Rakendumisel on kasutatud lisaks EHIS-e andmestikule ka töötamise registri (TÖR) andmestikku. Viie viimase aasta näitajate analüüs võimaldab paremini esile tuua trende nii vastuvõtu, õppijate, katkestamise kui ka lõpetajate puhul nii kõrg- kui ka kutsehariduses. Lõpetajate puhul on viimaseks vaatlusaluseks õppeaastaks 2019/20, kuivõrd 2020/21. õppeaasta lõpetajate statistikat uuringuaruande kirjutamise ajal veel polnud. Lisaks haridusstatistikale on peatüki koostamisel sisendina arvestatud kõrgkoolide ja kutsekoolide esindajatega ning hiljuti valdkonna kõrg- või kutsehariduse omandanutega tehtud intervjuusid ja KOV-ide sotsiaaltöötajate ankeetküsitluse tulemusi.

    Analüüsitud on õppekavu, mille lõpetajad võiksid ühe peamise tööalase väljundina asuda tööle valdkonna põhikutsealadele. Nimetatud tingimusele vastavuse tuvastamiseks analüüsiti potentsiaalselt sobivate õppekavade õpiväljundeid ja esile toodud võimalikke ametikohti, kuhu lõpetajad võiksid tööle asuda. Õppekavad on nimetatud nii selle peatüki analüütilises osas kui ka uuringuaruande lisas 2. Koolituspakkumise arvutamisel ei lähe arvesse kõik õppekavad, vaid need, kus viimase kolme aasta jooksul on olnud õppijaid ja lõpetajaid. Varasemad õppekavad, sh nende lõpetanud, on olulised valdkonna haridustrendide esiletoomiseks ning tööjõuvajaduse hindamiseks läbi minevikus toimunud tööalase rakendumise.

    Analüüsitud õppekavad kuuluvad peamiselt kahte õppekavarühma: sotsiaaltöö ja nõustamine ning lastehoid ja teenused noortele. Lisaks on õppekavu ka sotsiaalteaduste õppekavarühmas. Õppekavu on nii kutsehariduse kui ka kõrghariduse (rakenduskõrghariduse, bakalaureuse-, magistri- kui doktoriõppe) tasemel. Edasises analüüsis nimetatakse analüüsitavaid õppekavu ja õpet kokkuvõtvalt sotsiaaltööga seotud tasemeõppeks või ka valdkonna tasemeõppeks. Kutseõpet andvad koolid on spetsialiseerunud hooldustöötajate, tegevusjuhendajate ja lapsehoidjate ning kõrgkoolid kõigil kõrghariduse astmetel sotsiaaltöö (tipp) spetsialistide koolitamisele. Siinse uuringu kontekstis on nendeks sotsiaaltöötajad ja nõustajad, lastekaitse- ja peretöötajad ning ka juhid sotsiaaltöös. Seega saab õppekavu siduda valdkonna põhikutsealadega ning järgnevas alapeatükis ongi analüüsitud haridusstatistikat nii valdkonna kõrg- ja kutsehariduses tervikuna kui ka põhikutsealade lõikes.

    Nii intervjuudest saadud sisendi kui ka haridusstatistika abil saab anda kokkuvõtliku pildi valdkonna õppekavadel õppijatest ja nende õppima asumise motiividest. Eelkõige on see olnud soov oma teadmisi täiendada juba ametis olles või neid omandada valdkonda tööle asumiseks. Mõistagi on siiski õppimas ka neid, kes pole kindlad, et asuvad hiljem erialasele tööle. Intervjuude põhjal võib öelda, et nende õppijate osatähtsus on aja jooksul vähenenud. Õppima tuleku põhjus on sageli olnud ka töökohal nõutav erialane haridus ja kutse. Näiteks on seda eriti esile toodud just hooldajate ja tegevusjuhendajate puhul. Samas ka kohalikus omavalitsuses töötavatele sotsiaal- või lastekaitsetöötajatele on erialane kõrgharidus vajalik. Intervjuudes toodi esile ka seda, et sotsiaaltööd õppima tulnud on oma isikuomadustelt tugeva sotsiaalse närviga. Samuti on neil tahe hiljem tööle asudes abistada ja hoolt kanda ühiskonnas abivajavate ning nõrgemate liikmete eest.

    Järgnevalt antakse ülevaade valdkonna kõrgharidusõppest. Analüüsitakse vastuvõttu, õppimist, katkestamist, lõpetamist puudutavat statistikat ning üliõpilaste profiili.

    4.1. Valdkonna kõrgharidusõpe

    Valdkonna kõrghariduses valmistatakse ette töötajaid sotsiaaltöötajate ja nõustajate, lastekaitse- ja peretöötajate, aga ka sotsiaaltöö juhtide põhikutsealadele. Arengusuundumused valdkonna kõrghariduses annavad teavet sellest, kuidas ja kas on kaetud nimetatud põhikutsealade tööjõuvajadus kõrghariduse tasemeõppe lõpetajate järele. Valdkonna kõrgharidust andvate kõrgkoolide arv on aja jooksul muutunud, seda koolide sulgemise või liitmise tõttu. Nendeks koolideks on olnud näiteks Sotsiaal- ja Humanitaarinstituut, Tallinna Pedagoogiline Seminar ja Lääne-Viru Rakenduskõrgkool. Samas liikus õpe Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli liitmise järel Tallinna Tehnikakõrgkooliga nii-öelda ühest koolist teise. Valdkonna kõrgharidust sai 2020/21. õppeaastal omandada Tallinna Ülikoolis ja Tartu Ülikoolis, sh Pärnu Kolledžis, ning Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Vastuvõtuga, õppijatega ning lõpetanutega õppekavade arv haridusastmeti on nende puhul välja toodud tabelis 5.

    Tabel 5. Valdkonna kõrgharidust andvate kõrgkoolide ja õppekavade arv

    Allikas: EHIS

    Tallinna Ülikoolis on võimalik õppida nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppes sotsiaaltöö õppekaval ning magistriõppes sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse õppekaval. Kui hinnata õppekavade õpiväljundeid ning näitena toodud tulevasi töökohti, siis sotsiaaltöö õppekava lõpetanud võiksid peamiselt tööle asuda sotsiaaltöö valdkonda. Sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistriõppe lõpetanud võiksid rakenduda ka näiteks haridusvaldkonnas sotsiaalpedagoogidena. Ka Tartu Ülikooli bakalaureuseõppe õppekava „Infoühiskond ja sotsiaalne heaolu“ ja magistriõppe õppekava „Kogukondade arendamine ja sotsiaalne heaolu“ lõpetanutele on sotsiaaltöö valdkond vaid üheks rakendumisvõimaluseks. Kuna sotsiaaltöö valdkond on Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli nimetatud õppekavade puhul vaid üheks rakendumisvõimaluseks, pole kõiki nende õppekavade lõpetanuid ka hiljem tasemeõppe koolituspakkumisse arvestatud. Siiski on haridusstatistika ülevaates õppekavu käsitletud tervikuna. Tartu Ülikoolis on veel mõne aasta jooksul oodata lõpetanuid ka sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika nüüdseks suletud magistriõppekavalt. Üsna hästi on sotsiaaltöö hariduses esindatud rakenduskõrghariduse pool. Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis on võimalik õppida sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis sotsiaaltöö õppekaval.

    Vastuvõtuarvud on püsinud suhteliselt samal tasemel, seda kõigil haridusastmetel. Kõrgkoolide võrdluses on vastuvõtt mõnevõrra kasvanud Tartu Ülikoolis ja vähenenud Tallinna Ülikoolis ning Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Koolituspakkumist silmas pidades on vastuvõetute arv tegelikkuses vähenenud ka Tartu Ülikoolis ja vähenemine on suurem ka Tallinna Ülikoolis. Selle põhjuseks on, nagu ka eespool mainitud, muud tööalased rakendumisvõimalused peale sotsiaaltöö valdkonna. Vähenemise puhul on suur mõju eelmise OSKA sotsiaaltöö uuringu uurimistulemustel ja ettepanekutel. Ülikoolid on vähendanud vastuvõttu ning Tartu Ülikoolis on senisest laiapõhjalisemaks ümber kujundatud magistritaseme õpe.

    Joonis 4. Vastuvõtt ja üliõpilaste arv valdkonna kõrghariduses

    Allikas: EHIS

    Üliõpilaste arv valdkonna kõrghariduses on viie aasta jooksul vähenenud üle 100 üliõpilase võrra. Tallinna Ülikoolis on üliõpilaste arv vähenenud, selle on kaasa toonud ennekõike õppijate arvu oluline vähenemine bakalaureuseõppes. Magistri- ja doktoriõppes on üliõpilaste arv viie aasta jooksul püsinud stabiilsena. Tartu Ülikoolis, vastupidi, on väikese kasvu kaasa toonud bakalaureuse- ja rakenduskõrghariduse üliõpilased. Magistriõppe üliõpilaste arv on jäänud stabiilseks.

    Nii koolituspakkumise kui ka tööjõuvajaduse seisukohast on oluline see, milline on üliõpilaste profiil. Kõrghariduse õppekavadel õppijate sooline jaotus on väga tugevalt naiste poole kaldu. Sotsiaaltöö ja nõustamise õppekavarühmas oli meeste osatähtsus kõrghariduse omandajatest vaid 7%.

    Kõrghariduses keskmiselt olid 2020/21. õppeaastal ligi pooled üliõpilased vanemad kui 25-aastased. Valdkonna kõrghariduse õppekavadel õppijate seas oli üle 25-aastaste osatähtsus aga märksa kõrgem, olles 72% kõigist üliõpilastest. Lisaks oli üle poole üliõpilastest vanemad kui 30-aastased. Võrreldes viie aasta taguse ajaga on eelkõige kasvanud just üle 30-aastaste osatähtsus (vt joonis 5). Täiskasvanud õppijate103 rohkuse üheks põhjuseks võib olla see, et ülikoolide õppekorraldus on küllaltki paindlik, mis võimaldab tööd ja õpinguid ühitada, ehkki töö, õpingute ja pereelu ühitamine on jätkuvalt keeruline.

    Joonis 5. Üliõpilased vanuserühmade lõikes

    Allikas: EHIS

    Bakalaureuseõppes oli napilt üle poole õppijatest siiski veel vanuses kuni 24 eluaastat, kuid nende osatähtsus on viimase viie aasta jooksul üha langenud. Magistri- ja rakenduskõrgharidusõppes oli 2020/21. õppeaastal valdav enamik üliõpilasi vanemad kui 30 aastat. Magistriõppes oli nende osatähtsus ligi kaks kolmandikku ning rakenduskõrghariduses ligi 60% üliõpilastest.

    Täiskasvanud õppijate suur osatähtsus kõrghariduses viitab sellele, et suur osa neist juba töötab. EHIS-e ja TÖR-i andmete alusel nii ongi. Valdkonna kõrghariduse üliõpilastest töötas erialasel tööl ligi kolmandik üliõpilastest, töötati peamiselt sotsiaaltöötajate ja nõustajate või lastekaitse- ja peretöötajate põhikutsealadel. Nii kõrg- kui ka kutsehariduses õppijate seas oli väga vähe neid, kes õppisid ja töötasid, kuid mitte erialasel tööl.

    Paljudes õppevaldkondades (nt ärindus, IT, avalik haldus) on üha enam välisüliõpilasi, valdkonna kõrghariduse õppekavadel on õppimas aga vaid üksikuid välisüliõpilased. Selle põhjus on asjaolu, et puuduvad ingliskeelsed õppekavad ja eestikeelsetele õppekavadele välistudengid üldjuhul õppima ei asu.

    Viimasel kolmel aastal on igal aastal katkestanud oma õpingud ligi 100 üliõpilast ning katkestamise määr on olnud pisut üle 10%. Katkestamise määr erineb haridusastmeti ning viimastel aastatel on see olnud kõige kõrgem magistriõppes. Kuigi katkestamise määr pole valdkonna kõrghariduses kõrgem kui kõrghariduses keskmiselt, on see siiski murekoht. Katkestamise peamiseks põhjuseks võib olla see, et juba pere loonud ning ka töötavatel üliõpilastel ei suju õpingute ühitamine töö ja pereeluga nii, nagu ehk algselt planeeritud. Töö ja pereelu ning õpingute ühitamise keerulisust toodi esile ka KOV-i uuringus, kus peamiseks takistuseks uute kompetentside omandamisel toodi just töökoormust, seda nii tasemeõpet kui ka täienduskoolitust silmas pidades. Lisaks toodi välja ka seda, et õppijad, kes enamikus on naised, on laste olemasolu korral sageli valiku ees, kas õhtuti omandada uusi erialaseid teadmisi või olla koos perega.

    Tartu Ülikooli bakalaureuseõppekaval „Infoühiskond ja sotsiaalne heaolu“ toimub õppetöö igal nädalal esmaspäevast reedeni. Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö bakalaureuseõppekaval õpitakse aga sessioonõppe vormis. Ka mõlema ülikooli magistriõpe on sessioonõppe vormis ja sama on ka rakenduskõrghariduse õppekavade puhul. Seega on ka kõrgkoolide õppevormid küllaltki paindlikud ja sobiksid ka töötavale üliõpilasele. Kui näitena aga tuua Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö bakalaureuse õppekava, kus siiski tuleb viis nädalat semestris kontaktõppe vormis ülikoolis kohal olla, ei pruugi see paljude jaoks võimalik olla. Samuti võib olla nii, et hoolimata sellest, et õppevormid on paindlikud, on õppemahud õppekava läbimiseks sellised, mis ikkagi takistavad õpingute ühitamist töö ja pereeluga. Kindlasti ei saa siin aga lahenduseks olla õppemahtude vähendamine ja ka paindlikkuse suhtes on n-ö piir juba käes, kuna muidu võib kannatada õppe kvaliteet.

    Pigem on katkestamise vähendamise võti tööandjate käes, kes saaksid senisest enam õpingute lõpetamist soodustada. See on samas tööandjate vaatepunktist lähtudes problemaatiline, kuna töötaja suurem pühendumine õpingutele võib omakorda vähendada nende igapäevast tööpanust. Arvestades õppijate soolist jaotust, on oma roll ka sageli domineerivatel traditsioonilistel peresuhetel, kus naistelt oodatakse suuremat ajalist panustamist pere ja koduga seotud tegevustesse. Seega on katkestamiste vähendamise üks lahendustest ka peresiseses rollijaotuses ja võrdsemalt panustatud ajas.

    Joonis 6. Katkestanute määr ja lõpetanute arv valdkonna kõrgharidusõppes

    Allikas: EHIS

    Lõpetajate arv on valdkonna kõrghariduses suuresti langenud. Ennekõike on languse kaasa toonud bakalaureuseõppe lõpetanute arvu vähenemine. Magistritasemel lõpetanute arv on vaid mõnevõrra vähenenud ning rakenduskõrghariduse puhul on lõpetanute arv püsinud sisuliselt muutumatuna. Ülikoolide võrdluses on Tallinna Ülikoolis lõpetajate languse taga olnud kõige enam lõpetajate arvu vähenemine või täpsemalt öeldes vähendamine sotsiaaltöö bakalaureuseõppekavalt. Sotsiaaltöö ja sotsiaalpedagoogika ning lastekaitse magistriõppekaval pole lõpetajate arv samas viie aasta jooksul suurel määral muutunud. Tartu Ülikoolis on lõpetajate arv samuti langenud, aga mitte nii palju kui Tallinna Ülikoolis. Vähenenud on bakalaureuseõppe õppekava „Infoühiskond ja sotsiaalne heaolu“ lõpetanute arv ning peale selle pole sotsiaaltöö valdkond neile ka ainuke tööalane väljund. Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika magistritaseme õppekava lõpetanute arv on viie aasta jooksul olnud suhteliselt stabiilne. Samas on see õppekava asendunud õppekavaga „Kogukonnad ja sotsiaalne heaolu“. Seega on järgnevatel aastatel oodata lõpetajaid nimetatud uuelt õppekavalt. Mõnevõrra on aga kasvanud Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži rakenduskõrghariduse õppekava „Sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korraldus“ lõpetajate arv. Tallinna Tehnikakõrgkoolis sai 2019/20. õppeaastal sotsiaaltöö rakenduskõrghariduse õppekaval diplomi 44 lõpetajat. Kui võrrelda seda varem Lääne-Viru Kõrgkooli lõpetanutega, siis on lõpetajate arv seal mõnevõrra vähenenud. Kokkuvõttes on valdkonna kõrghariduse lõpetajate arv väiksem võrreldes eelmise OSKA sotsiaaltöö uuringu tulemustega ning seega on vähenenud ka tööjõupakkumine valdkonna põhikutsealadele ülikoolilõpetajate näol.

    4.2. Valdkonna kutseõpe

    Sarnaselt valdkonna kõrgharidusõppega saab ka valdkonna kutseõppe õppekavu siduda valdkonna põhikutsealadega. Nendeks põhikutsealadeks on hooldustöötajad, tegevusjuhendajad, lapsehoidjad ning ühelt õppekavalt ka tugiisikud. Kutseõpet andvate õppeasutuste seas on kaks kooli, kus muidu annavad enamik õppekavasid rakenduskõrgharidust, kuid kus muu hulgas on vastuvõtt ka valdkonna kutseõppesse. Nendeks on Tartu Tervishoiu Kõrgkool ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkool. Ülejäänud viies õppeasutuses keskendutakse vaid kutseõppe andmisele. Valdkonna kutseharidust andvad koolid ning vastuvõtu, õpilaste ja lõpetajatega õppekavade arv on toodud tabelis 6.

    Tabel 6. Valdkonna kutseõpet andvad õppeasutused ja õppekavad

    Allikas: EHIS

    Enamik valdkonna kutseharidust andvaid koole on sama õppekavade komplektiga. Õppida saab lapsehoidja, hooldustöötaja ning tegevusjuhendaja õppekavadel. Erandiks on siin Pärnumaa Kutsehariduskeskus ja Järvamaa Kutsehariduskeskus, kus ei ole lapsehoidja õpet. Samuti võib Valgamaa Kutseõppekeskuse sotsiaal- ja tervishoiuspetsialisti õppekavalt tööle asuda nii tegevusjuhendaja kui ka tugiisikuna.

    Viimase viie aasta jooksul on vastuvõtt valdkonna kutsehariduse õppekavadele suuresti kasvanud. Võrreldes viie aasta taguse ajaga võeti 2020/21. õppeaastal kutseõppesse senisest 200 võrra enam õpilasi. Õppeasutuste võrdluses on arengusuundumused vastuvõetute arvu muutumise suhtes olnud erinevad. Võrreldes viie aasta taguse ajaga on vastuvõetute arv kasvanud siiski enamikus valdkonna kutseõpet pakkuvates õppeasutustes.

    Joonis 7. Vastuvõtt ja õppijad valdkonna kutseõppes

    Allikas: EHIS

    Vastuvõttu iseloomustavad trendid väljenduvad mõne aja pärast õppijate arvus ja selle muutumises. Seda juhul, kui õpingute katkestamise suhtes suuri muutusi ei ole. Õppijate arv ongi viimase viie aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud. Samas kui võrrelda 2020/21. õppeaastat sellele eelneva aastaga, on õppijate arv jäänud sisuliselt samaks. Võimalik, et seda on mõjutanud viiruskriis.

    Kutsehariduse õppekavadel oli meessoost õppijaid vaid 5%. Seega on meeste alaesindatus valdkonna tööjõus ootuspärane ning seniste haridustrendide jätkumisel pole ka tööturul selles vallas muutust oodata. Põhjuseid, miks mehed ei kipu sotsiaaltöö erialadele õppima tulema, võib olla mitu. Üks neist on kindlasti madalam palgatase, teisalt ka see, et sotsiaalvaldkonda ja lastehoidu on traditsiooniliselt nähtud nii-öelda naiste valdkonnana.

    Joonis 8. Õppijate osatähtsus valdkonna kutsehariduses vanuse lõikes

    Allikas: EHIS

    Täiskasvanud õppija on aastatega leidnud üha enam tee ka valdkonna kutseõppesse, seda isegi enam kui kõrghariduses. Vanemad kui 25-aastased õppurid moodustasid 2020/21. õppeaastal juba 93% kõigist õppijatest (vt joonis 8). Võrdlusena oli kutseõppes keskmiselt vanemate kui 25-aastaste osatähtsus 2020/21. õppeaastal 43%.

    Keskmiselt on katkestanute määr kutsehariduses viimastel aastatel olnud ligi 20%. Valdkonna kutsehariduses on viimase viie aasta jooksul katkestamine muutunud aga üha väiksemaks probleemiks ja 2019/20. õppeaastal oli katkestamise määr märksa madalam kui keskmiselt. Siiski ei saa öelda, et sõltuvalt aastast 70–80 katkestanut poleks arv, mille vähendamise poole ei peaks püüdlema. Kuna valdkonna kutsehariduses on vanemate õpilaste osatähtsus märkimisväärne, oleks võinud eeldada, et katkestamise näitajad on kõrgharidusest kõrgemad. Et tegelikult on olnud vastupidi, võib olla tingitud sellest, et õpingute lõpuks omandatav hooldustöötaja või tegevusjuhendaja kutse on vajalik valdkonnas töötamiseks. Lisaks on õpe ka küllaltki paindlik. Õppeasutuste võrdluses on loomulikult erisusi detailides, teisisõnu selles, kas näiteks kohapealne õpe toimub kord kuus ühe nädala jooksul või ühel päeval nädalas. Üldine põhimõte on siiski sama ja peamiselt on valdkonna kutsehariduse näol tegu töötavale õppurile sobiva statsionaarse või töökohapõhise tsükliõppega.

    Joonis 9. Katkestamise määr ja lõpetanute arv valdkonna kutseõppes

    Allikas: EHIS

    Märkimisväärselt on viie aasta jooksul kasvanud lõpetajate arv. Siiski ei tähenda see valdkonna jaoks kahjuks uut tööjõudu. Nagu ka varem on esile toodud, on suur osa õppijatest juba eelnevalt valdkonnas töötamas. Üldised arengusuundumused valdkonna kutsehariduses on olulised, kuid veelgi tähtsam on vaade eraldi põhikutsealade lõikes.

    Vastuvõetute arv hooldustöötaja õppesse ja ka õpilaste arv on vähenenud, kui võrrelda 2020/21. ja 2019/20. õppeaastat. Eelnevalt on nii vastuvõtuarvud kui ka õppijate arv siiski kasvanud. Loodetavasti on vaatlusperioodi viimase kahe aasta võrdluse puhul tegu lühiajaliste viiruskriisi mõjudega, mitte langustrendi algusega.

    Katkestamise määr hooldustöötaja õppe puhul kuigi kõrge pole ja aastate jooksul on katkestamine muutunud üha väiksemaks probleemiks. Hooldustöötaja kutseõppe lõpetanute arv on oluliselt kasvanud ning 2019/20. õppeaastal sai tasemeõppe kaudu hooldustöötaja kutse üle 100 inimese rohkem kui viis aastat tagasi.

    Kuna 2020/21. õppeaastal oli vastuvõtt hooldustöötaja õppesse võrreldes eelneva õppeaastaga märksa väiksem, siis võib ka 2020/21. õppeaasta lõpetajate statistikas oodata lõpetajate arvu langust. Kutsekoolide võrdluses on nii lõpetajate arv kui ka selle muutumine olnud erinev. Kõige rohkem oli 2020/21. õppeaastal hooldustöötaja eriala lõpetanuid Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolist, järgnesid Valgamaa Kutseõppekeskus ja Haapsalu Kutsehariduskeskus. Hooldustöötaja eriala lõpetanute arv vähenes võrreldes viie aasta taguse ajaga peamiselt neis kutseõppeasutustes, kus neid ka lõpetas igal aastal suhteliselt vähe.

    Joonis 10. Hooldustöötaja õppe lõpetanud koolide lõikes

    Allikas: EHIS

    Vastuvõtt tegevusjuhendaja õppesse ja ka õpilaste arv on viie aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud. Kui 2016/17. õppeaastal võeti vastu ligi 100 uut õpilast, siis 2020/21. õppeaastaks oli nende arv kahekordistunud. Tegevusjuhendaja õppesse vastuvõtt on kasvanud paljuski tänu sellele, et tegevusjuhendajana töötavatel inimestel on vajalik vastava kutsetunnistuse olemasolu. Katkestamise määr on tegevusjuhendaja õppes sarnaselt hooldustöötaja õppega aasta-aastalt langenud ja kui vastuvõetute arv on aasta-aastalt kasvanud, pole üllatav, et seda on teinud ka lõpetajate arv. 2019/20. õppeaastal lõpetas tegevusjuhendaja kutseõppe ligi 200 inimest. Neist suur osa ei olnud küll valdkonna uus tööjõud, kuna juba eelnevalt töötati tegevusjuhendajana. Tegevusjuhendajaks saab õppida kuues kutseõpet andvas õppeasutuses ja võrreldes viie aasta taguse ajaga on neid kahe võrra enam. Kõige rohkem oli lõpetajaid 2019/20. õppeaastal Valgamaa Kutseõppekeskuses, lõpetajate arvu poolest järgnesid Haapsalu Kutsehariduskeskus ja Järvamaa Kutsehariduskeskus. Lõpetajate arv on kõigis koolides ka kasvanud, välja arvatud Kuressaare Ametikoolis, kus see on jäänud stabiilseks.

    Joonis 11. Tegevusjuhendaja õppe lõpetanud koolide lõikes

    Allikas: EHIS

    Ka lapsehoidja õppesse vastuvõetute ja õppijate arv on viimase viie aasta jooksul oluliselt kasvanud ja seda enam kui kaks korda. 2020/21. õppeaastal võeti vastu üle 300 lapsehoidjaks õppida soovija. Sarnaselt tegevusjuhendaja ja hooldustöötaja õppega on katkestamise määr suuresti vähenenud ka lapsehoidjate puhul, jäädes 2019/20. õppeaastal samuti alla 10%. Oluliselt kasvanud vastuvõtuarvud on kaasa toonud ka lõpetajate arvu mitmekordistumise ning 2019/20. õppeaastal lõpetas lapsehoidja kutseõppe ligi 300 inimest. Lapsehoidjaks saab õppida viies õppeasutuses ning võrreldes viie aasta taguse ajaga on lisandunud Valga Kutseõppekeskus. Seal oli 2019/20. õppeaastal ka kõige enam lõpetanuid, ligi 150 inimest. Enamikus koolides on lõpetajate arv ka viie aasta jooksul kasvanud, vaid Haapsalu Kutsehariduskeskuses on lõpetajate arv jäänud samaks. Koolide võrdluses erines lõpetajate arv oluliselt, seda suurusjärkude võrra, kui näiteks võrrelda Kuressaare Ametikooli ja Haapsalu Kutsehariduskeskust Valga Kutseõppekeskuse ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga.

    Joonis 12. Lapsehoidja õppe lõpetanud koolide lõikes

    Allikas: EHIS

    4.3. Lõpetajate rakendumine tööalaselt ja põhikutsealadel töötajate hariduslik taust

    Eesti Hariduse Infosüsteemi, Maksu- ja Tolliameti ning töötamise registri andmete põhjal saab anda ülevaate sellest, milline on olnud valdkonna tasemeõppe lõpetanute rakendumine tööalaselt ja milline on üldse valdkonna põhikutsealadel töötajate haridus. Nii erialane rakendumine kui ka töötajate hariduslik taust võimaldab muu hulgas hinnata seda, kui tugev on töömaailma ja haridusmaailma omavaheline side.

    Järgnevalt on analüüsitud aastatel 2006–2020 valdkonna tasemeõppekavade lõpetanute tööalast rakendumist. Kõrg- või kutsehariduse on sel perioodil omandanud üle 8000 inimese. Arvesse on võetud viimane lõpetatud haridus ja tööalase staatuse suhtes põhitööl töötavad inimesed. Kui arvestada kõiki valdkonna tasemeõppe lõpetanuid sõltumata haridustasemest või erialast, siis valdkonnas töötab neist ligi pool. Ülejäänutest enamik töötab muudes ametites ja ligi 10% lõpetanute kohta puuduvad andmed Eestis töötamise kohta. Nende seas on nii töötuid kui ka mitteaktiivseid, samuti on osa neist siirdunud välismaale.

    On keeruline hinnata, kas ligi poolte lõpetanute töötamine valdkonna põhikutsealadel on näide sellest, et side haridus- ja töömaailma vahel on tugev või mitte. Mõned näited siiski on eelmistest OSKA uuringutest104 , 105 , milles on esile toodud olukord, kus valdav enamik lõpetajatest ei jõua erialasele tööle, nagu näiteks aednikud või pagarid. Ka töötab näiteks avaliku halduse õppekavade lõpetanutest ligi 30% erialasel tööl, mis on väiksem osatähtsus kui sotsiaaltöö valdkonna tasemeõppe lõpetanute puhul. Seega ühelt poolt ei ole erialane rakendumine mõne muu valdkonnaga võrreldes terav probleem, teisalt tähendab valdkonna põhikutsealadele mitterakendumine tööjõu kadu valdkonna vaatest lähtuvalt. Lisaks statistikale kinnitavad seda ka kvalitatiivsed andmed intervjuudest ning KOV-ide uuringust, kus põhilise probleemina ei toodud esile mitte vähest erialast rakendumist, vaid pigem toodi murekohana välja töötajate suurt voolavust. Põhikutsealati on kõige enam lõpetanutest ametis hooldustöötajana, hõivatute arvu poolest järgnesid sotsiaaltöötajad ning nõustajad ja tegevusjuhendajad. Selline jaotus on ootuspärane, kuna hooldustöötaja kutsehariduse ja sotsiaaltöö kõrghariduse lõpetanuid on olnud ka kõige enam.

    Joonis 13. Valdkonna tasemeõppe lõpetajate rakendumine valdkonna ja põhikutsealade lõikes

    Allikas: EHIS, TÖR

    Kindlasti tuleb arvestada seda, et osa valdkonna tasemeõppe lõpetanutest töötab valdkonnas muu hulgas kõrvaltööna, tehes põhitööna midagi muud. Ligi 400 valdkonna tasemeõppe lõpetanut töötas nii põhikutsealal põhikohaga kui ka panustas kõrvaltööna kas samal või mõnel muul valdkonna põhikutsealal. Omakorda ligi 400 tasemeõppe lõpetanut panustas vaid kõrvaltööna, töötades ise samal ajal muus ametis. Kõige enam ollakse kõrvaltööna ametis hooldustöötajana, aga ka sotsiaaltöötaja ja nõustaja ning tegevusjuhendajana.

    Täpsema pildi sotsiaaltöö hariduse omandanute tööalasest rakendumisest annab see, kui vaadata töötamist õpitud ameti ja haridustaseme lõikes. Valdkonna kõrghariduse lõpetanutest töötas neljandik sotsiaaltöötaja ja nõustajana ning kümnendik kas juhi või lastekaitse- ja peretöötajana. Samuti töötas ligi kümnendik muidu kutseharidust eeldavatel põhikutsealadel. Üle poole lõpetanutest töötas mujal ametites või polnud nende Eestis töötamise kohta andmeid. Kuigi ka näiteks hooldustöötajana töötamist saab valdkonna kõrghariduse lõpetanute puhul laiemas plaanis pidada erialaseks rakendumiseks, võiks otseseks erialaseks rakendumiseks siiski pidada juhi või (tipp)spetsialisti tasandit. Neil ametikohtadel töötas kolmandik lõpetanutest, mis on väiksem osatähtsus kui sotsiaaltöö hariduse puhul keskmiselt. Selle põhjuseks võib olla see, et asutakse küll erialasele tööle, kuid mitmesugustel põhjustel (tööpinge, koormus, töötasu jne) ei püsita seal kaua. Populaarsemad ametialad, juhul kui valdkonna kõrghariduse omandanud valdkonna põhikutsealadel ei töötata, on õpetajad ja õppejõud, muud haridusspetsialistid, administratiivtöö spetsialistid, eripedagoogid ja psühholoogid ning personali- ja karjäärispetsialistid. Eripedagoogide ja psühholoogide puhul on võimalik, et omatakse nii sotsiaaltöö haridust, kui on omandatud ka näiteks psühholoogina tegutsemiseks vajalik kvalifikatsioon.

    Joonis 14. Valdkonna kõrgharidusõppe lõpetanud tööalase staatuse ja põhikutsealade lõikes

    Allikas: EHIS, TÖR

    Kui vaadata kutseõpet, siis hooldustöötaja õppe lõpetanutest üle 60% ka töötas hooldustöötajana. Lisaks töötas lõpetajatest 5% muudel valdkonna põhikutsealadel. Kokkuvõttes 30% hooldustöötaja õppe lõpetanutest kas töötas muudel ametitel või polnud nende töötamise kohta andmeid. Seega on hooldustöötajaks õppinute erialane rakendumine oluliselt parem võrreldes valdkonna kõrghariduse lõpetanutega. Üks peamisi põhjuseid, sh intervjuude põhjal, võib olla see, et kui kõrghariduse omandanute puhul võib enamasti kasutada väljendit „koolist tööle“, siis hooldustöötajate puhul on sageli olnud vastupidi – on mindud töölt kooli. Teisisõnu on pärast mõnda aega töötamist mindud end tasemeõppesse täiendama ning väheoluline pole motivaatorina olnud ka vajaliku kutsetunnistuse saamine.

    Joonis 15. Hooldustöötaja õppe lõpetanute tööalane rakendumine

    Allikas: EHIS, TÖR

    Juhul kui hooldustöötaja õppe lõpetanud töötasid siiski mujal, olid populaarsemateks ametialadeks korrashoiu jm puhastuse töötajad, müüjad, kinnisvarateenuste spetsialistid ja juhid, toitlustuse teenindajad ning lihttöötajad.

    Tegevusjuhendajate õppe lõpetanute puhul tegevusjuhendajana töötavate osatähtsus nii suur ei olnud kui hooldustöötajate puhul. Siiski töötas tegevusjuhendajana üle 40% selle õppe läbinutest. Märkimisväärne osa (17%) töötas ka hooldustöötajana. Kui arvestada ka teistel valdkonna põhikutsealadel töötamist, siis töötas tegevusjuhendaja õppe läbinutest valdkonnas ligi kaks kolmandikku. Ülejäänud töötasid kas mujal või puudus töötamise kohta info.

    Joonis 16. Tegevusjuhendaja õppe lõpetanute tööalane rakendumine

    Allikas: EHIS, TÖR

    Populaarsemateks ametialadeks, kus töötati valdkonna väliselt, olid õpetajaabid, pedagoogika tippspetsialistid, muud haridusspetsialistid, õpetajad ja õppejõud, müüjad, tervishoiuteenuste spetsialistid ning korrashoiu ja puhastuse töötajad.

    Lapsehoidja õppe lõpetanutest töötas lapsehoidjana alla 10%. Üldse töötas valdkonna põhikutsealadel vaid kokku 15% lapsehoidja õppe lõpetanutest. Arvuliselt töötas põhikohaga ja viimase haridusena lapsehoidja õppe lõpetanutest lapsehoidjana vaid 80 inimest. Populaarsemad ametialad, juhul kui töötati mujal, olid muud haridusspetsialistid, õpetajad ja õppejõud, müüjad, administratiivtöö spetsialistid, korrashoiu ja puhastuse töötajad, toitlustuse teenindajad ja lihttöötajad.

    Nimetuse alla „muud haridusspetsialistid, õpetajad ja õppejõud“ kuuluvad ametitest õpetaja abid ja koolieelse lasteasutuse õpetajad. Põhikohaga töötas neil ametitel ligi 650 lapsehoidja õppe lõpetanut, mis moodustab üle poole (56%) lapsehoidja õppe lõpetanutest. Kui lugeda ka neile ametitele rakendumist erialaseks rakenduseks, ei saaks kehva erialast rakendumist probleemina esile tuua. Intervjuudest selgus, et osa lapsehoidjaks õppima asunute peamine eesmärk on olnud ka enesetäiendus, mitte otseselt lapsehoidjana või alusharidusse tööle asumine. Statistika seda siiski ei kinnita, et nad moodustaksid õppijatest olulise osa.

    Joonis 17. Lapsehoidja õppe lõpetanute tööalane rakendumine

    Allikas: EHIS, TÖR

    Valdkonna õppe lõpetanute rakendumine tööalaselt annab vastuseid haridus- ja töömaailma omavahelise seotuse kohta. Seda täiendab vaade teiselt poolt ehk milline üldse on valdkonna põhikutsealadel hõivatute haridus. Kõige enam töötas valdkonna põhikutsealadel neid, kellel oli kõrgeima haridusena omandatud kõrgharidus, ning nende osatähtsus hõivatutest oli pisut üle kolmandiku. Sealjuures oli bakalaureusekraadiga töötajaid märksa enam kui magistrikraadiga. Kutseharidusega töötajad moodustasid töötajatest ligi kolmandiku ning arvestataval määral oli põhikutsealadel töötavate inimeste seas ka üldkeskharidusega ja põhiharidusega inimesi.

    Põhikutsealade võrdluses oli töötajate hariduslik jaotus ootuspäraselt erinev. Sotsiaaltöötajad ja nõustajad, lastekaitse- ja peretöötajad ning juhid sotsiaaltöö valdkonnas olid valdavalt kõrgharidusega. Ülejäänud põhikutsealade puhul moodustasid enamiku töötajatest need, kel oli kas peamiselt kutseharidus või ka üldkesk- ja põhiharidus. Mõnevõrra üllatav on siiski eelkõige kutseharidusalast ettevalmistust eeldavatel põhikutsealadel küllaltki suur kõrgharidusega inimeste osatähtsus. Sellise tulemuse põhjus võib olla ka eelnevalt mitmes tööturu-uuringus106 välja toodud vanemaealiste, sh kõrgharidusega inimeste vähenev konkurentsivõime tööturul. Tingimustes, kus on keeruline saada tööle kõrgharidust eeldavatele töökohtadele, lepitakse lõpuks ka madalama ametipositsiooniga, mis antud juhul asub sotsiaaltöö valdkonnas.

    Joonis 18. Valdkonna põhikutsealadel töötavate töötajate hariduslik jaotus

    Allikas: EHIS, TÖR, rahvastikuregister

    Üldise haridusjaotuse kõrval on töö ja haridusmaailma sidususe seisukohast eelkõige oluline see, kas omatakse erialast, st sotsiaaltöö haridust või mitte. Joonisel 19 ei ole kõigi valdkonna põhikutsealadel töötavate töötajate jaotus, vaid nende, kes on lõpetanud kutse- või kõrghariduse tasemeõppe aastatel 2006–2020. Enamiku põhikutsealade puhul olid töötajad lõpetanud mõne valdkonna tasemeõppe õppekava. Kõige enam oli erialase haridusega töötajaid lastekaitse- ja peretöötajate, hooldustöötajate ning tegevusjuhendajate seas. Samas olid lapsehoidjate ja tugiisikute seas valdkonna tasemeõppe lõpetanud selges vähemuses.

    Otseselt erialase hariduseta töötajate hariduslik taust on mitmekesine, näiteks hooldustöötajana töötavate töötajate seas on üle 300 eri õppekava läbinuid. Nende seas on nii tislereid kui ka teolooge. Siiski saab enamiku põhikutsealade puhul välja tuua sagedamini esinevad kõrg- ja kutsehariduse õppekavad, mis on eelnevalt läbitud. Sotsiaaltöötajate ja nõustajate puhul oli enim psühholoogia, õigusteaduse ja noorsootöö lõpetanuid. Lastekaitse- ja peretöötajate seas oli enim esindatud samuti psühholoogia ja noorsootöö haridus, kuid õigusteaduse asemel oli kolme n-ö populaarsema õppekava seas eripedagoogika. Hooldustöötajate seas omati teistest sagedamini juuksuri, puhastusteenindaja ja koka kutset. Tegevusjuhendajate seas tulid esile eripedagoogi, psühholoogia ja majandusarvestuse ning lapsehoidjate puhul koolieelse lasteasutuse õpetaja, alushariduse pedagoogi ja juuksuri eriala omandanud. Asenduskodu ja perekodu kasvatajate puhul oli sagedamini alushariduse pedagoogi, noorsootöö ja koka eriala lõpetanuid. Ka tugiisikute puhul tuli noorsootöö ja koka eriala esile, lisaks mahtus kolme kõige populaarsema õppekava sekka ka eripedagoogika.

    Kokkuvõttes tuleb siiski rõhutada, et ühegi põhikutseala puhul ei olnud peale valdkonna tasemeõppe omandanute selgelt eristuvaid õppekavu või ka õppekavarühmi, mille lõpetanud moodustaksid märgatava osatähtsuse nende seas, kel otseselt valdkonna tasemeharidus puudub. Näiteks oli otseselt erialase hariduseta sotsiaaltöötajate ning nõustajate seas kõige enam juhtimise ja halduse õppekavarühma õppekavade lõpetanuid, kes moodustasid siiski vaid pisut üle 10% erialase hariduseta hõivatutest.

    Joonis 19. Valdkonna tasemeõppe läbinud hõivatud põhikutsealati

    Allikas: EHIS, TÖR

    Kui aga vaadelda valdkonna haridusega hõivatuid, siis joonisel 20 on esile toodud need valdkonna põhikutsealadel töötajad, kes on lõpetanud valdkonna tasemeõppe, ning on näha, milline on nende jaotus erialati. Sotsiaaltöö juhid, sotsiaaltöötajad ja nõunikud ning lastekaitse- ja peretöötajad, kes olid lõpetanud valdkonna tasemeõppe, omasid valdavalt sotsiaaltöö kõrgharidust. Hooldustöötajad olid väheste eranditega hooldustöötaja õppe läbinud ning tegevusjuhendajate puhul andis lisaks tegevusjuhendaja õppele tooni ka hooldustöötaja õpe. Ka valdkonna haridusega lapsehoidjate seas omas enamik siiski lapsehoidja ettevalmistust. Märksa mitmekesisem oli hariduslik jaotus aga valdkonna haridusega asenduskodu ja perekodu kasvatajate ning tugiisikute puhul. See on samas ka mõistetav, kuna siin puudub otsene side nii-öelda päris oma erialaga, sest asenduskodu ja perekodu kasvatajate ning tugiisikute puhul puudub otseselt neile suunatud tasemeõpe.

    Joonis 20. Valdkonna tasemeõppe lõpetanud hõivatute jaotus omandatud eriala lõikes

    Allikas: EHIS, TÖR

    4.4. Koolituspakkumine tasemeõppest ja lõpetajate prognoos

    Selleks, et hinnata tööjõuvajaduse võimalikku katmist koolilõpetajatega, tuleb teada, kui palju võiks valdkonna tasemeõppe lõpetanuid erialasele tööle potentsiaalselt asuda. Kõrghariduse õppekavadelt oli 2016/17. kuni 2019/20. aasta keskmisena arvuliselt kõige enam lõpetanuid bakalaureuseõppes. Samas oli rakenduskõrghariduse omandanuid peaaegu sama palju ehk üle 70 lõpetaja aastas. Magistriõppe lõpetanuid oli küll vähem, kuid kolme aasta keskmisena siiski üle 50 lõpetaja. Doktoriõppe lõpetanuid on olnud vaid üksikuid, samas on neid ka vähe õppima asunud.

    Tabel 7. Valdkonna tasemeõppe koolituspakkumine

  • PõhikutsealaLõpetajaid tasemehariduses (2016/17‒2019/20 keskmine)Lõpetajate arv kokkuArvestatud koolituspakkumisse (kolme aasta keskmine)Lõpetajate prognoos lähiaastateks
    PõhikutsealaKUTRAKBAMADOKLõpetajate arv kokkuArvestatud koolituspakkumisse (kolme aasta keskmine)Lõpetajate prognoos lähiaastateks
    Märkus: Koolituspakkumine kokku ja indikaatorite arvväärtused on ümardatud kümnelisteni.
    Allikas: EHIS, autori arvutused

    Võrreldes kõrghariduse omandanutega on valdkonna kutsehariduse lõpetanuid olnud märksa enam. Kõige rohkem on kolme viimase aasta keskmisena olnud hooldustöötaja õppe läbinud, kuid ka lapsehoidja ning tegevusjuhendajate seas on lõpetajaid olnud küllaltki palju.

    Koolituspakkumise võrdlemiseks tööjõuvajadusega kasutatakse kahte näitajat. Üks neist on viimase kolme aasta keskmine lõpetajate ja teine lähiaastatel lõpetajate arv. Lähiaastatel lõpetavate õppurite arvu puhul on arvestatud kõige värskemaid saadaolevaid vastuvõtuarve ja võrreldud neid eelnenud aastate vastuvõtuga. Viimase kolme aasta keskmine lõpetanute arv annab täpse pildi sellest, kui palju on viimasel paaril aastal tasemeharidusest uut potentsiaalset tööjõudu lisandunud. Lähiaastate prognoosi järgi saab ka eeldada, kui palju praegu ja järgneval ühel-kahel aastal uut tööjõudu võiks lisanduda.

    Nagu tabelist 7 nähtub, ei ole kummagi tasemeõppe koolituspakkumise hindamiseks kasutatud indikaatori puhul lõpetajate arv sama kui kogu lõpetajate arv. Erinevuste põhjuseks on nii kutse- kui ka kõrghariduse puhul see, et arvestatud on majandusliku aktiivsuse määra koefitsiendiga (vt ka metoodika peatükk), kuna kõik lõpetajad ei rakendu tööturule. Kõrghariduse puhul on arvestatud ka seda, et osa lõpetanutest võiks jätkata akadeemilist karjääri. Lisaks on nii Tartu Ülikooli kui ka Tallinna Ülikooli eelnevalt siinses peatükis mainitud õppekavade juures arvestatud seda, et tööle rakendumine võiks õppekavajärgselt toimuda ka mujal kui valdkonna põhikutsealadel, ning kõiki lõpetajaid ei ole arvestatud. Tallinna Ülikooli puhul on sotsiaaltöö õppekava puhul välditud topeltarvestust, kuna bakalaureuseõppest saab liikuda sama nimetusega õppekavale ka magistritasemel.

    Kokkuvõttes on viimase kolme aasta keskmisena tööturule lisandunud aastas ligi 150 värsket koolilõpetajat, kes õppekavade õpiväljundite kohaselt võiks rakenduda valdkonna kõrgharidust eeldavatele põhikutsealadele. Lähematel aastatel on nende arv küll mõnevõrra väiksem. Kutsehariduse puhul on kolme aasta keskmisena igal aastal lisandunud 250 hooldustöötajat, 190 lapsehoidjat ning 150 tegevusjuhendajat. Lähiaastate prognoosi järgi lisandub senisest mõnevõrra vähem hooldustöötajaid, samas aga rohkem lapsehoidjaid ja tegevusjuhendajaid. Nii kõrghariduses kui eriti just kutsehariduses saab koolilõpetajaid valdkonda potentsiaalselt tööle asuvaks uueks tööjõuks nimetada siiski vaid tinglikult ja osaliselt. Selle põhjus on asjaolu, et paljud nii praegu õppivad õppurid kui ka lõpetajad on juba valdkonnas hõivatud ning tegelikkuses seega tööjõuvajadust ei täida. Lapsehoidjate puhul on lisaks küsimus, et paljuski pole tegu mitte sotsiaaltöö, vaid haridusvaldkonda suunatud koolituspakkumisega ning sageli töötavad töö kõrvalt õppijad alusharidust andvates lasteaedades näiteks õpetaja abina. Kindlasti tuleb rõhutada ka seda, et tasemeõppe haridus pole ainuke tee valdkonda kvalifitseeritud tööjõu ettevalmistamiseks. Tähtis roll on ka täienduskoolitustel ning vajalike koolituste läbimisel saab samuti töötamiseks vajalikku kutset taotleda. Nii on see hooldustöötajate ja tegevusjuhendajate, aga ka sotsiaaltöötajate puhul. Sel moel kutse saanute näol on valdavalt tegu juba põhikutsealal töötavate inimestega. Valdkonna tasemeõppe koolituspakkumist analüüsitakse siinses uuringuaruandes veel tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise võrdluse alapeatükis, kus tuuakse välja kahe poole võrdlus läbi eri tahkude ja eripärade.

    4.5. Lühikokkuvõte

    • Valdkonna tasemeõppesse vastuvõetutest paljud töötavad juba eelnevalt valdkonnas. Seetõttu ei ole suur osa lõpetajatest valdkonna vaates uueks tööjõuks. Samuti on õppijad vanemad kui tasemehariduse omandajad keskmiselt.
    • Võrreldes eelmise OSKA sotsiaaltöö valdkonna uuringuga on tasemeõppe lõpetanute arv vähenenud sotsiaaltöö kõrghariduses ja kasvanud kutsehariduses. Võrreldes kõrgharidusega on kutsehariduse õppekavadel ka õppijaid enam. Üliõpilaste arvu vähenemist on mõjutanud eelmise OSKA sotsiaaltöö valdkonna ettepanekute põhjal tehtud otsused.
    • Õppijad on valdavas enamikus naised, mis toob hiljem paratamatult kaasa soolise tasakaalustamatuse hõivatute seas. Õpe on paindlik nii kutse- kui ka kõrghariduses, kuid sellest hoolimata on probleemiks töö ja pereelu ning õpingute ühitamine.
    • Sotsiaaltöö hariduse õppekavade lõpetanute erialase rakendumisega suuri probleeme pole, küll aga on murekohaks töökohal püsimine. Samas tähendab valdkonna põhikutsealadele mitterakendumine siiski tööjõu kadu valdkonna vaatest lähtuvalt, kuna ligikaudu pooled lõpetajatest asuvad tööle mujale.

    5. Valdkonna tööjõuvajaduse ja hõiveprognoos

    Selles peatükis analüüsitakse valdkonna põhikutsealade hõiveprognoosi ja tööjõuvajadust aastani 2030. Siin on vajalik rõhutada, et prognoositakse valdkonna põhikutsealade edasisi hõivearengu suundumusi ja tööjõuvajadust sõltumata sellest, millises tegevusvaldkonnas ametis ollakse. Näiteks on arvesse võetud ka üldhariduskoolides töötavaid tugiisikud või ka tervishoiuvaldkonnas töötavad hooldustöötajad. Samas näiteks sotsiaalvaldkonnas (EMTAK-i mõttes) töötavate raamatupidajate või personalispetsialistide hõivet analüüsitakse vastavates OSKA uuringutes. Põhikutsealadele keskendumine ei tähenda samas seda, et siinne uuring ei annaks muu hulgas hinnangut valdkonna kui terviku edasiste hõive ja tööjõuarengute suhtes.

    Hõiveprognoosi koostades on arvestatud erinevaid arengutrende (vt ptk 2) ning valdkonna seniseid arengusuundi alates sotsiaalteenuste mahu ja rahastuse kuni hõivatute arvu muutumiseni. Andmeallikatena on samavõrra olulised nii statistika, uuringud, arengukavad ja strateegiad kui ka selle uuringu jaoks tehtud ankeetküsitlus kohalike omavalitsuste seas, koolide, tööandjate ning vilistlastega tehtud eksperdi- ja fookusrühmaintervjuud ning VEK (vt metoodika peatükki).

    Prognoosi mõjutavad tegurid võib liigitada valdkonnaülesteks ja -spetsiifilisteks. Näiteks on demograafilised arengusuundumused valdkonnaülesed, aga sotsiaalteenuste korralduse ja rahastamise muutumist saab pidada valdkonnaspetsiifiliseks.

    Hõiveprognoos on seega eri tüüpi trendide ja tegurite kombineeritud mõju. Kuna neid trende ja tegureid on põhjalikult käsitletud eelnevates peatükkides, nimetatakse selles peatükis ainult peamised märksõnad ja mõju olemus. Põhjalikumalt käsitletakse valdkonnaspetsiifilisi põhikutsealadel hõivatute arvu mõjutavaid suundumusi.

    Hõive muutuse hindamiseks kasutatakse alljärgnevat skaalat, kus suurest kasvust võib rääkida juhul, kui oodatav hõivatute arvu kasv on üle 20%, ja stabiilsust tähistab muutus, mis on kuni 5%.

    Hõiveprognoos on üks osa tööjõuvajaduse prognoosist, mille põhjal saab öelda, kui palju prognoosiperioodi jooksul või igal aastal on valdkonna põhikutsealadele tulevikus tööjõudu vaja. Tööjõuvajaduse prognoos koostatakse kahes vaates. Esimene vaade võimaldab hinnata, kui palju oleks valdkonda vaja juurde tööjõudu uute tasemeõppe lõpetajate näol. Uued lõpetajad ei pea tingimata olema noored, vaid ka täiskasvanud. Hõiveprognoosile on lisatud ka seniste töötajate asendusvajadus. Selles arvestatakse demograafilist arengut ja hinnatakse, kui palju on vaja juurde töötajaid, et asendada tööturult vanuse tõttu lahkujad. Asendusvajaduse hindamisel kasutati OSKA andmemudeli asendusvajadust puudutavaid arvutusi, mis lähtuvad valdkonnas töötajate vanusestruktuurist ja hõivatute tegelikust pensionile jäämise vanusest.

    Teine vaade väljendab kogu tööjõuvajadust, mida võib nimetada ka tööandjate vaateks tööjõuvajadusele. Siin on arvestatud komponentidena hõiveprognoosi, asendusvajadust ja tööjõu voolavust (kui paljud töötajad on eri põhjustel mujale tööle asunud). Oluline on siin välja tuua, et edasises koolituspakkumise ja tööjõuvajaduse võrdlusanalüüsis ei ole eeldatud, et voolavusest tingitud tööjõuvajadust peaksid katma ainuüksi värsked tasemeõppe lõpetajad. Siinses peatükis analüüsitakse tööjõu voolavust põhikutsealade lõikes põhjalikumalt.

    5.1. Hõivatute profiil põhikutsealadel

    Järgnevalt antakse lühiülevaade valdkonna põhikutsealadel hõivatute arvust, regionaalsest, soolisest ja vanuselisest jaotusest, palgatasemest ning tööjõu voolavusest. Töötajate hariduslikku jaotust analüüsiti peatükis 4. Praeguste hõivatute profiil on hõive- ja tööjõuvajaduse prognoosi kontekstis küllaltki tähtis. Näiteks võimaldab vanuseline struktuur hinnata seda, kui palju vanuse tõttu ametist lahkuvaid töötajaid on vaja lähitulevikus asendada. Tööjõu voolavusnäitajad on samuti olulised seniste töötajate asendamise võtmes. Palgatase on oluline selleks, et hinnata sotsiaaltöö valdkonna konkurentsivõimet, hoidmaks oma töötajaid valdkonnas, ja ka nende muudest valdkondadest juurdesaamise seisukohast. Kuna naiste keskmine palk on meeste omast madalam, on töötavate spetsialistide sooline jaotus üks palgataseme mõjutajatest. Regionaalne jaotus aitab anda hinnangut sellele, millistes Eesti piirkondades on tööjõuvajadus mõnevõrra suurem kui teistes.

    Kõige enam oli 2020. aastal töötajaid hooldustöötaja põhikutsealal, arvukuselt järgnesid sotsiaaltöötajad ja nõustajad ning tegevusjuhendajad. Kõige vähem oli hõivatute seas lastekaitse- ja peretöötajaid ning sotsiaaltöö valdkonna juhte. Nagu jooniselt 21 nähtub, panustatakse küllaltki palju läbi kõrvaltöö. Kõige enam on kõrvaltööna panustamist näha hooldustöötajate ning tegevusjuhendajate puhul. Tugiisikute puhul oli põhitööna panustajaid sama palju kui kõrvaltööna. Tähtis on siin silmas pidada seda, et kõrvaltöö tegijate arvu ei saa liita automaatselt põhikohaga töötajate arvule. Selle põhjuseks on asjaolu, et kõrvaltöö tegijate seas on ka neid, kes juba töötavad näiteks kas hooldustöötajana ja kõrvaltöö on nende jaoks lisatöö. Sotsiaaltöötajate ja nõustajate seas on ka neid, kes igapäevaselt töötavad põhikohaga kohalikus omavalitsuses, kuid kõrvaltööna panustavad mittetulundussektoris. Oluline on aga see, et panustatakse täiendavaid töötunde ja selles vaates ei ole sisuliselt vahet, kas kõrvaltöö tegija on juba valdkonna põhikutsealal põhitööna hõivatud või panustab kõrvaltööna, olles ametis mõnel muul valdkonnavälisel põhikutsealal.

    Joonis 21. Hõivatud valdkonna põhikutsealadel (N, 2020)

    Allikas: TÖR

    Eestis oli 2020. aastal meeste tööhõive määr keskmiselt 70% ja naistel 64%. Hõivatute arvus nii suurt erinevust polnud, hõivatutest 51% olid mehed ja seega 49% naised. Valdkonna põhikutsealadel hõivatute sooline jaotus erineb Eesti keskmisest aga märkimisväärselt. Võib öelda, et sotsiaaltöö valdkond on naiste valdkond, kui pidada silmas valdkonna põhikutsealadel töötajaid. Nii kõigi põhikutsealade peale kokku kui ka enamiku põhikutsealade lõikes ei ületanud meeste osatähtsus 10%. Vaid sotsiaaltöö valdkonna juhtide seas ületas meeste osatähtsus napilt 10% (vt joonis 22). Võiks küsida, kas sellisel naiste poole tugevalt kaldu soolisel jaotusel on lootust lähitulevikus kasvõi mõnevõrra muutuda? Kui lähtuda valdkonna õppekavadel õppijate soolisest jaotusest, siis ei erine see oluliselt hõivatute jaotusest. Seega saaks muutus alata sellest, kui rohkem mehi sotsiaaltöö erialadele õppima asuks. Selleks on aga omakorda vaja toetavat ja valdkonda populariseerivat kommunikatsiooni.

    Joonis 22. Põhikutsealadel hõivatute jaotus soo lõikes

    Allikas: TÖR

    Keskmine brutokuupalk oli Eestis 2020. aastal 1448 eurot (vt joonis 23). Valdkonna põhikutsealadel oli keskmine palk sellest märkimisväärselt madalam ehk ligi 400 euro võrra väiksem. Põhikutsealade võrdluses oli palgatase küllaltki erinev. Sotsiaaltöö valdkonna juhtide keskmine palk ületas Eesti keskmist ning sotsiaaltöötajate/nõustajate ning lastekaitse- ja peretöötajate keskmine palk oli üsnagi lähedane Eesti keskmise palgaga. Kõigi ülejäänud põhikutsealadel töötavate inimeste keskmine palk oli aga märksa madalam Eesti keskmisest palgast. Lapsehoidjate ja tugiisikute puhul oli keskmine palk ka oluliselt madalam kui valdkonna põhikutsealade keskmine.

    Palgauuringute järgi mõjutab palka suurel määral ka töötaja vanus, haridustase, ametipositsioon ja elukoht. Teisisõnu, võrdlema peaks näiteks sotsiaaltöö valdkonna juhtide palka juhtide keskmise palgaga ning valdavalt kõrgharidusega sotsiaaltöötajate ja nõustajate ning lastekaitse- ja peretöötajate palka kõrgharidusega inimeste keskmise palgaga. 2018. aasta andmete järgi oli juhtide keskmine palk Eestis 1912 eurot ning sotsiaaltöö valdkonna juhtide keskmine palk jääb seega sellele alla. Kutse- ja keskharidusega töötajate palgatase moodustab kõrgharidusega töötajate keskmisest palgatasemest vaid ligi 70%107 . Seega on keskmine kõrgharidusega inimese palk kõrgem kui valdkonna kõrgharidust eeldavatel põhikutsealadel. Kuna valdkonna üldine palgatase on riigi keskmisest madalam, mõjutab see oluliselt kokkuvõttes kõiki valdkonna põhikutsealasid.

    Joonis 23. Valdkonna põhikutsealadel töötavate töötajate keskmine palk 2020. aastal

    Märkus: Töötajate arv taandatud täistööajale, keskmine palk eurodes.
    Allikas: TÖR, Maksu ja Tolliameti palgastatistika

    Demograafiline tööturusurve indeks on näitaja, millega mõõdetakse, kas lähitulevikus asendavad noored tööturul piisaval määral sealt lahkuvaid vanemaealisi või mitte. 2020. aasta lõpu seisuga oli see Eestis tervikuna 0,86, kuid selleks, et noored piisaval määral tööturult lahkujaid asendaksid, peaks see olema üle ühe. Võrreldes valdkonnas töötavate inimeste vanusstruktuuri kõigi Eesti hõivatute vanusstruktuuriga, saab öelda, et kui Eestis tervikuna on tulevikus liiga vähe noori vanemaealiste asendamiseks tööturul, siis valdkonna põhikutsealasid puudutab see probleem eriti teravalt. Valdkonna põhikutsealade töötajatest on kümne aasta pärast jõudnud pensionile mineku ikka ligi 40%. Põhikutsealati on hõivatute vanusjaotus siiski erinev ning näiteks lapsehoidjate, lastekaitse- ja peretöötajate ning sotsiaaltöötajate ja nõustajate seas on vanemaealiste osatähtsus märksa väiksem. Asenduskodu ja perekodu kasvatajate, tegevusjuhendajate ning eriti just hooldustöötajate seas on vanemaealiste suur osatähtsus aga sellevõrra tõsisem murekoht. Tervelt 46% hooldustöötajatest olid 2020. aastal vanemad kui 55 aastat (vt joonis 24). Vanemaealiste osalus tööturul on viimased viis kuni kümme aastat olnud kasvutrendis ja see on tegelikult positiivne, andes nii majanduslikku kindlustunnet kui ka võimaldades säilitada seniseid sotsiaalseid sidemeid. See kehtib ka sotsiaaltöö põhikutsealadel töötavate töötajate puhul. Kas tervislikel või muudel põhjustel minnakse siiski lõpuks pensionile ning sotsiaaltöö valdkonna vaates tähendab see vajadust leida asenduseks uusi töötajaid.

    Joonis 24. Hõivatute jaotus põhikutsealadel vanuse lõikes

    Allikas: TÖR, rahvastikuregister

    Valdkonna põhikutsealadel hõivatute arv maakonniti on erinev ja on suures plaanis korrelatsioonis rahvaarvuga vastavas maakonnas. Näiteks elas Harju maakonnas 2020. aastal elanikke kõige rohkem (üle 600 000). Kõige rohkem oli seal ka valdkonna põhikutsealadel töötajaid, nimelt 5500.

    Üks võimalus, kuidas töötajate regionaalset jaotust võrrelda, on esmalt läbi selle, kui suure osatähtsuse moodustab elanike arv kogu Eesti elanikkonnast, ja teisalt läbi selle, kui suure osatähtsuse moodustavad maakonnas põhikutsealadel töötavad inimesed kõigist valdkonna põhikutsealadel hõivatutest. Siin eristus teistest maakondadest Harju maakond, mille elanikkond moodustas kogu elanikkonnast 46%, maakonnas põhikutsealadel töötajad aga vaid 36% kõigist põhikutsealadel töötajatest. Teistes maakondades olid nimetatud osatähtsused kas samas suurusjärgus või moodustasid põhikutsealadel töötajad kõigist valdkonna põhikutsealadel töötajatest suurema osa kui vastavalt elanikud elanikkonnast. Kas sellest võrdlusest võiks järeldada seda, et Harju maakonnas on mõnevõrra suurem tööjõuvajadus võrreldes teiste maakondadega?

    Seda siiski mitte, kui lähtuda sellest, kui suure osa moodustavad Harju maakonna teenusesaajad kõigist teenuste saajatest. Kui arvestada väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse ja erihoolekandeteenuse saajaid, siis oli 2018. aastal nende osatähtsus vaid 21% kõigist nimetatud teenuste saajatest.

    Seega on pigem nii, et teistes maakondades on Harju maakonnaga võrreldes suhtarvuna rohkem töötajaid, aga veelgi enam abivajajaid. Näiteks moodustasid Ida-Virumaal põhikutsealadel töötavad 10% ja Valga maakonnas 3% kõigist valdkonna põhikutsealadel töötavatest inimestest. Teenuseid saanute osatähtsus moodustas aga vastavalt 13% ja 5%. Selle järgi võib nimetatud maakondade tööjõuvajadust suuremaks pidada. Eespool toodud võrdlust saab maakondade tööjõuvajaduse kontekstis arvestada küll osaliselt. Peamine põhjus on see, et teenuste kasutamine ei pea olema tingimata seotud teenuse kasutaja elukoha maakonnaga ning andmeid võib mõjutada mõne suure sotsiaaltöö valdkonna asutuse olemasolu piirkonnas.

    5.2. Tööjõu voolavus valdkonna põhikutsealadel

    Kui tööandjad hindavad oma tööjõuvajadust, siis arvestavad nad lisaks vanuse tõttu tööturult lahkumisele ka näiteks asumist teise tööandja juurde. Enamasti on tööandjatel ka kasvuplaanid, mistõttu lisaks eri põhjustel lahkuvate töötajate asendamisele tuleb mõelda ka sellele, kust saada täiendavaid töökäsi. Võib olla muidugi ka vastupidi, kus lahkuvate töötajate asemele ei pea samal määral uut tööjõudu palkama, kuna töömahud vähenevad. Valdkonna põhikutsealade tööjõu liikumist võimaldab hinnata TÖR-i andmestik, mille põhjal saab analüüsida 2019. aastal põhikutsealadel töötanute tööalast staatust aastal 2020. Kuigi minevikus toimunud liikumisi ei saa alati üle kanda tulevikku, aitab tööjõu voolavust puudutav analüüs hinnata tööjõuvajadust tööandja vaates nii praegu kui ka prognoosiperioodil.

    Kokku lõpetas aastatel 2019–2020 valdkonna põhikutsealadel töötamise ligi 1800 inimest, mida oli ligi 12% 2019. aastal põhikutsealadel töötanutest. Nende hulka kuuluvad need, kes lõpetasid üldse töötamise või asusid tööle mõne teise valdkonna ametitesse, sh välismaal. Nende hulka ei ole arvatud neid, kes asusid tööle teise tööandja juures samal põhikutsealal, näiteks kui hooldustöötajad asusid tööle teises hooldekodus. Samuti pole toodud 1800 inimese seas neid, kes 2019. aastal töötasid näiteks tegevusjuhendajana, kuid 2020. aastal tugiisikuna. Kõige enam oli oma senise töö lõpetanute seas hooldustöötajaid, kellest ligi 1000 leidis endale muu rakenduse valdkonnast väljas või lõpetas töötamise. Samas oli ja on neid põhikutsealadel hõivatute seas ka kõige enam. Hooldustöötajatele järgnesid töölt lahkunute arvu järgi sotsiaaltöötajad ja nõustajad, tegevusjuhendajad ning lapsehoidjad. Küllaltki vähe oli mujale siirdunute seas aga lastekaitse- ja peretöötajaid ning sotsiaalvaldkonna juhte. Samas oli neid hõivatute seas ka arvuliselt tunduvalt vähem ja protsentuaalselt töötas lastekaitse- ja peretöötajatest 2020. aastal oma senisel ametipostil isegi vähem kui hooldustöötajate puhul.

    Joonis 25. Põhikutsealadel töötamise lõpetanute arv aasta jooksul 2019-2020

    Märkus: Põhikohaga töötajad, ümardatud kümnelisteni.
    Allikas: TÖR

    Joonisel 26 on esile toodud see, kui suur osa 2019. aastal põhikutsealal hõivatutest töötas seal ka 2020. aastal ning juhul kui ei töötatud, siis milline oli edasine tööalane staatus. Põhikutsealati on see olnud küllaltki erinev. Sotsiaaltöö valdkonna juhtide seas on töölt lahkunute osatähtsus olnud kõige väiksem, kõige suurem on see olnud aga tugiisikute ja lapsehoidjate puhul. Tugiisikute puhul on tõenäoliselt rolli mänginud see, et töösuhted on olnud tähtajalised. Lapsehoidjatest on suur osa siirdunud aga tööle lasteaeda õpetaja abiks. Osa oma senise töö lõpetanutest on jäänud valdkonda alles, asudes tööle mõnel muul põhikutsealal. Sõltuvalt põhikutsealast on kuni 5% 2019. aastal valdkonna põhikutsealadel hõivatutest asunud 2020. aastaks tööle mõnel muul valdkonna põhikutsealal. Näiteks on hooldustöötajad asunud tööle tegevusjuhendajana või lastekaitse- ja peretöötajad sotsiaaltöötaja ja nõunikuna.

    Kui võrrelda omavahel kõrg- või kutseharidust eeldavaid põhikutsealadel töötajaid, siis kutseharidust eeldavate põhikutsealade töötajate seas oli märkimisväärselt enam neid 2019. aastal hõivatuid, kellel 2020. aastal töötamise kohta info puudus. Kuna pigem kutseharidust nõudvatel põhikutsealadel töötab enam vanemaealisi, siis on selline tulemus ootuspärane ehk nende seas on olnud rohkem pensionile minejaid.

    Kui mindi tööle mujale valdkonda ja ametisse, siis põhikutsealati ilmnes selles vallas erinevusi. Lapsehoidjad läksid, nagu ka eelnevalt välja toodud, peamiselt tööle lasteaedadesse, ka asenduskodu ja perekodu kasvatajatel oli see peamine koht, kuhu siirduti. Mujale tööle asunud hooldustöötajate puhul tuli kõige enam esile tervishoiuteenuste tippspetsialistide ametigrupp. Sinna gruppi kuuluvad ka õed, kellena siis tööle asutigi. Siiski ei ole olnud tegu pikka aega hooldustöötajana töötanute asumisega õeks, vaid õeks õppinud inimestega, kes õpingute ajal töötasid hooldustöötajana. Nii-öelda populaarsuselt järgnes tööle asumine koristajate jm puhastusteenindajate või müüjatena. Ka tegevusjuhendajate ja tugiisikute seas tulid need ametialad esile, lisaks asuti tööle haridusvaldkonna ametites. Kõrgharidust eeldavatelt põhikutsealadelt mindi enamjaolt samuti kõrgharidust eeldatavatele ametitele kas avalikus halduses või mujal.

    Joonis 26. Põhikutsealadel töötamise lõpetanute edasine tööalane staatus 2019–2020

    Allikas: TÖR

    See, et valdkonna põhikutsealadelt on aastaga lahkunud ligi 1800 töötajat, ei tähenda, et ka hõivatute arv oleks langenud. Nii nagu asutakse sotsiaaltöö valdkonnast mujale tööle, asutakse ka teistest valdkondadest tööle vaadeldava valdkonna põhikutsealadele. Lisaks tulevad tööturule noored koolilõpetajad ning pöörduvad sinna tagasi osa töötutest ja mitteaktiivsetest. Nende valikus on samuti ühe võimalusena tööle asumine just valdkonna põhikutsealadel. Võrreldes 2019. aastaga hõivatute arv 2020. aastaks TÖR-i järgi valdkonna põhikutsealadel mõnevõrra kasvas. Seda, milline oli täpne hõivatute arv, on samas keeruline öelda, kuna 2019. aasta andmed võivad teatud määral olla mõjutatud registri käivitamisraskustest. Teisisõnu, 2019. aasta hõive võib mõningal määral olla alahinnatud. Seda, et valdkonna põhikutsealadel on hõivatute arv viimase viie aasta jooksul siiski kasvanud, kinnitavad ka muud andmeallikad (nt Eesti tööjõu-uuring, Sotsiaalministeeriumi andmestikud). Seega on eelmises OSKA sotsiaaltöö uuringus prognoositud põhikutsealadel töötajate kasv ka teoks saanud.

    Andmeallikatega seotud nüansid ei takista siiski ülevaate andmist selle kohta, kust on tööandjad uued töötajad töölt lahkunute asemele leidnud. See, kui näiteks hooldustöötajad lähevad ühe hooldusteenust pakkuva tööandja juurest teise juurde või tegevusjuhendaja asub tööle tugiisikuna, ei tähenda valdkonna jaoks kahjuks uut tööjõudu. Ühe tööandja jaoks on mure tööjõu pärast lahenenud, kuid teise jaoks omakorda süvenenud. Seega on olulisem see, kuivõrd suudetakse valdkonna põhikutsealadele tuua töötajaid muudest sektoritest, tööturule asuvate noorte või töötute seast. Neid kõiki võimalikke tööjõuallikaid on tööandjad ka kasutanud. Ligi 700 aastal 2020 valdkonna põhikutsealadele tööle asunu kohta puudus 2019. aastal töötamise kohta info. Nende seas võib olla nii tööturule alles asunud noori, töötuid kui ka mitteaktiivsusest uuesti tööellu siirdunuid. Peamised ametid, millelt valdkonna põhikutsealadele tööle tuldi, olid üldjoontes samad kui need, kuhu tööle mindi. Näiteks hooldustöötajate puhul oli mujalt ametitelt tööle tulnute eelmiseks ametiks samuti paljudel juhtudel müüja või koristusteenindaja. See näitab, et teatud ametikohad konkureerivad samasuguse profiiliga tööjõu pärast ning pakuvad ka sarnast palgataset ja töötingimusi ning toimub n-ö ringliikumine. Müüjate keskmine palk ei erine märkimisväärselt hooldustöötajate keskmisest palgast ning sarnaselt hooldustöötajatega on tööaeg sageli vahetustega.

    5.3. Valdkonna teenused

    OSKA sotsiaaltöö valdkonna eelmises uuringus on sotsiaalteenuseid, nende sisu, sihtrühmi jne põhjalikult käsitletud. Sellega seoses kirjeldame järgnevalt, millised muutused on vahepeal toimunud ning mida planeeritakse lähitulevikus. Tabelis 7 on toodud viimase viie aasta muutused sotsiaalteenustele tehtud kulutuste, teenuse saajate arvu ja hõivatute arvu suhtes. Muutust väljendavate noolte puhul on kasutatud sama skaalat kui hõiveprognoosis (vt ka siinse peatüki sissejuhatust). Sotsiaalteenuseid puudutav statistika on pärit eri andmeallikatest, peamiselt Sotsiaalministeeriumist, aga ka Sotsiaalkindlustusametist, Tervise Arengu Instituudist ja Eesti Töötukassast. Erinev on sõltuvalt teenusest ka aasta, mille kohta oli võimalik siinse aruande koostamise ajal andmeid saada ja see varieerub 2018. kuni 2020. aastani. See pole küll otseselt suur probleem, kuna eesmärk on välja tuua üldised trendid tabelis toodud teenuste ja nendega seotud kulutuste, teenuste saajate ning hõivatute arvu kohta. Tabelis on toodud küll peamised sotsiaalteenused, kuid mõnede teenuste, nt ohvriabiteenuste kohta ei õnnestunud piisavalt andmeid saada. Tabelis 8 on mõnede teenuste, näiteks teenuse saajate või hõivatute arvu puhul esitatud autorite hinnang (tähistatud tärniga). Näiteks kui on kasvanud teenuse osutamisel tundide arv, siis on eeldatud ka saajate ja hõivatute arvu kasvu.

    Tabelis 8 toodud erihoolekande teenused jagunevad toetavateks (nt igapäevaelu toetamine, kogukonnas elamine) ning ööpäevaringseteks teenusteks (nt ööpäevaringne erihooldusteenus). Erihoolekande teenuse kuludest suurema osa on kandnud riik, kuid ka kohalik omavalitsus ning eriti just ööpäevaringsete teenuste puhul teenusekasutajad või nende pereliikmed. Mõlema teenuste rühma puhul on kulutused kasvanud, kuid kasv on olnud kiirem toetatavate teenuste puhul, kus just riigipoolsed kulutused on suuresti tõusnud. Isikliku abistaja ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse puhul on hõive kasv hinnanguline ning lähtub sellest, et märkimisväärselt on kasvanud nii teenuse pakkumise mahud kui ka teenusesaajate arv. Tugiisikuteenuse puhul saab välja tuua, et teenusel olijatest on küll enamik lapsed, kuid on ka täiskasvanuid ning nii teenuse saajate arv kui ka kulutused on kasvanud mõlema sihtrühma puhul. Kasv on olnud märkimisväärne ja pole üllatav, et ka tugiisikute arv on oluliselt kasvanud. Lapsehoiuteenuse puhul on antud juhul kulutuste puhul tegu kuludega, mida on kandnud riik ja kohalik omavalitsus raske ja sügava puudega laste lapsehoiuteenuse rahastamiseks. Need on jõudsalt kasvanud, ka on viimastel aastatel mõnevõrra kasvanud teenusesaajate (nii raske kui ka sügava puudega, samuti muud lapsehoiuteenust saanud lapsed) arv. Väike kasv on olnud lapsehoidjana töötavate töötajate arvus.

    Aasta-aastalt on kasvanud kohaliku omavalitsuse kulud üldhooldusteenusele, kuid sellest kiiremini on kasvanud teenusesaajate või pereliikmete omaosalus, mis moodustab ka kõige suurema osa üldhooldusteenuse kuludest. Kasvanud on nii teenusesaajate kui ka hõivatute arv. Teenusesaajate arv pole siiski kasvanud samas tempos kui kulutused ja hõivatute arv. Hõivatute arvu kasvu kõige suuremaks mõjutajaks on olnud abihooldustöötajate arvu kasv. Koduteenuse rahastamisel teenusesaajatel nii suurt rolli pole, kuigi protsentuaalselt on viie aastaga kulud kahekordistunud. Põhiliselt rahastab teenust kohalik omavalitsus ning ka siin on kulud oluliselt kasvanud. Ka teenuse saajate arv on kasvanud, kuid sarnaselt üldhooldusteenusega pole kasv aset leidnud samas tempos.

    Hõivatute arvu kasv on koduteenuse puhul hinnanguline, kuna koduteenuse osutajate arvu kasv ei võimalda öelda, palju kasvas hõivatute arv. Ka eluruumi tagamise teenuse puhul ei saa eraldi sellele teenusele keskenduvate töötajate hõivet välja tuua, pigem väljendab hõivatute arvu stabiilseks jäämine siin seda, et kuna teenuse mahud pole eriti kasvanud, siis pole seda eeldatavalt teinud ka teenuse osutamiseks kulunud töötunnid. Turvakoduteenuse kulud on viimasel viiel aastal kasvanud enam kui 20%, samas on teenuse saajate ja hõivatute arv isegi mõnevõrra vähenenud. Kulude kasvu on tõenäoliselt kaasa toonud tegevus-, sh personalikulude kasv.

    Asendushooldusteenuse kogukulud on kasvanud nii asutusepõhise kui ka perepõhise hoolduse puhul. Asutustes pakutakse teenust perevanemate (perekodu) ja kasvatajatega (asenduskodu) ning oluline on märkida, et asutustes pakutakse teenust üha enam perekodudes, kus teenusesaajate arv ja kulud on märkimisväärselt kasvanud. Samal ajal on vähenenud kulud asenduskodudes, kuivõrd ka teenuse saajate arv asenduskodudes on oluliselt langenud. Hooldusperedele tehtavad kulud on hüppeliselt kasvanud (2020. aastal võrrelduna 2019. aastaga 1,7 korda), ka hooldusperedes laste arv on viimastel aastatel tasapisi kasvanud. Teenuse saajate arv on kasvanud vaid perekodudes. Sellised muutused pole üllatavad, kuna asendushoolduse teenuse ümberkorraldamine ongi prioriteediks seadnud laste kasvamise mitte asenduskodudes, vaid ennekõike perekodudes ja hooldusperedes.

    Tabel 8. Muutused kulutuste, hõivatute ja teenuse saajate puhul 2018–2020

    suur kasv (üle 20% prognoosiperioodi lõpuks)
    keskmine kasv (kuni 20% prognoosiperioodi lõpuks)
    väike kasv (kuni 10% prognoosiperioodi lõpuks)
    püsib stabiilsena (± –5% prognoosiperioodi lõpuks)
    väike kahanemine (kuni –10% prognoosiperioodi lõpuks)
    keskmine kahanemine (kuni –20% prognoosiperioodi lõpuks)
    suur kahanemine (üle –20% prognoosiperioodi lõpuks)
    Märkus: * Muutust on hinnatud kaudselt

    Kokkuvõtlikult on viimastel aastatel teenuste kulud märkimisväärselt kasvanud. Suurenenud on kõigi kolme osapoole ehk riigi, kohalike omavalitsuste ja teenusekasutajate panus. Kasvanud on eelkõige vanemaealiste teenusesaajate arv. Laste puhul on lisandunud tugiisikuteenuse saajate arv, lapsehoiuteenuse saajate arv on vaid mõnevõrra kasvanud ning asendushooldusteenustel olevate laste arv on vähenenud. Põhiküsimus hõive- ja tööjõuprognoosi seisukohast on see, kas senine kasv jätkub või õigemini, kas kasv jätkub sama tempoga. On keeruline hinnata, mil määral riigi sotsiaalpoliitika järgneva kümne aasta jooksul muutub või milliseks kujunevad rahalised võimalused teenuste pakkumiseks kas senises või suuremas mahus. Võib siiski eeldada, et kuna demograafilistest trendidest tulenevalt vajadus sotsiaalteenuste järele pigem kasvab, siis kasvavad jätkuvalt ka kulutused, kuna teenusevajajate arv kasvab. Sotsiaalteenuseid potentsiaalselt kasutavate inimeste arv kasvab samas ennekõike vanemaealiste seas. Teenusevajajate arvu kasv toob kaasa tööjõuvajaduse ning ka tegeliku hõive kasvu. Iseasi on see, kui palju kulutustest kaetakse tulevikus riigi ja kui palju teenusevajajate või nende pereliikmete poolt.

    5.4. Hõiveprognoos. Üldised suundumused ja tegurid

    Võimalikud muutused hõives sõltuvad lisaks sotsiaaltöö valdkonda iseloomustavatele muutustele ka üleilmsetest või valdkonnaülestest riigisisestest suundumustest. Peatükis 2 on neid suundumusi põhjalikult kirjeldatud. Sellepärast on tabelis 9 esitatud vaid põhilised tegurid ja suundumused, mis mõjutavad valdkonna põhikutsealade hõivet prognoosiperioodil.

    Tabel 9. Valdkonna põhikutsealade hõivet mõjutavad suundumused

    Võttes kokku peamiste suundumuste mõju valdkonna põhikutsealade hõivele, siis ilmselgelt on vajadus sotsiaalteenuste ja nende komponentide järele praegu ning tulevikus kasvutrendis. Hõivekasvu mõjutab positiivselt ka suund teenuste personaliseeritusele ja „rätsepatoodete“ suunas. Samas on tõsiseks proovikiviks ressursside vähesus, mis pidurdab nii hõive kasvu üldiselt kui ka vajalike oskustega inimeste valdkonnas püsimist ning sinna tulemist. Demograafiliste suundumuste mõju on hõivele positiivne nende põhikutsealade puhul, kus peamine sihtrühm on vanemaealised. Kahanev laste arv küll vähendab tööjõuvajadust, kuid seda mõju vähendab asjaolu, et lastega seotud probleemid muutuvad päev-päevalt komplekssemaks, seega nõuavad ka juhtumid rohkem aega ja pädevamaid lastekaitsetöötajaid, kes on võimelised tegema valdkonnaülest koostööd. Majanduskasv soodustab ka inimeste sissetulekute ja majandusliku heaolu kasvu. Jõukuse kasv peaks omakorda kasvatama võimalusi pakkuda elanikkonnale täiendavaid teenuseid ja ka inimeste võimekust seal omaosalusega panustada. Töövormide, kultuuri ja väärtuste muutumine tooks kaasa positiivse mõju pigem ametnikkonna tasandil, kuna avalik sektor pakub mõnevõrra enam võimalusi paindlikkuseks. Näiteks hooldustöötajad peavad jätkuvalt vajaduse korral töötama nii öösel kui ka vahetustega. Tehnoloogilised muutused pakuvad tulevikus sotsiaaltöö valdkonna töötajatele üha enam tuge, kuid ei asenda neid. Seega on tehnoloogia mõju sotsiaaltöö valdkonna põhikutsealade hõivele võrreldes näiteks tööstusvaldkondadega pigem tagasihoidlik.

    5.5. Hõiveprognoos. Valdkonna ja põhikutsealade spetsiifilised suundumused ja tegurid

    Järgnevalt on esitatud valdkonna põhikutsealade hõive muutust mõjutavad põhilised põhikutsealade spetsiifilised suundumused ja tegurid ning kombineeritud hõiveprognoos, kus on arvesse võetud ka eelnevalt kirjeldatud suundumusi, sh teenuste mahu ja saajate arvu muutumist, tööjõu liikumist ning hõivatute profiili.

    Juhid sotsiaaltöö valdkonnas

    Sotsiaaltöö valdkonna juhtide hõivemuutust on hinnatud nii kesktasandi- kui ka tippjuhtide puhul. Prognoosihinnangu andmisel on neid käsitletud ühtsena, kuna nii andmete poolest kui ka sisuliselt on neid keeruline eristada. Juhtide arvu vähenemist ei ole ette näha, kuna see eeldaks vastavalt ka sotsiaaltöö valdkonna tööjõu vähenemist tervikuna. Pigem võib koos spetsialistide arvu kasvuga kaasneda ka mõningane juhtide arvu kasv.

    Kokkuvõttes saab öelda, et arvestades paljude tegurite ja trendide kombineeritud mõju ning valdkonna ekspertide hinnanguid hõive muutumise kohta lähitulevikus, kasvab sotsiaaltöö valdkonna juhtide arv prognoosiperioodil vähesel määral (10%).

    Sotsiaaltöötajad ja nõustajad
    • Täiendavate sotsiaaltöö valdkonna ülesannete delegeerimine KOV-ile suurendab ka tööjõuvajadust sotsiaaltöötajate järele, samas võib mõningane vähenemine toimuda riigi tasandil. Teisisõnu, kuna toimib ülesannete delegeerimine riigilt KOV-ile, siis muutub tööandja, kuid töötajate arv mitte.
    • Vajadus teenuste järele suureneb, mistõttu on ka rohkem spetsialiste, kellel juba praegu on liiga suur töökoormus. Samas võib kasvu pidurdada prioriteetide seadmine ja ressursside puudus.
    • Lisaks sellele, et tunnetatakse vajadust sotsiaaltöö spetsialistide järele, loodetakse leida just universaalsete oskustega võrgustikuloojaid ning juhtumikorralduslikku lähenemist kasutavaid spetsialiste.

    Kokkuvõttes saab öelda, et arvestades paljude tegurite ja trendide kombineeritud mõju ning valdkonna ekspertide hinnanguid hõive muutumise kohta lähitulevikus, kasvab sotsiaaltöötajate ja nõustajate arv prognoosiperioodil keskmisel määral (kuni 20%).

    Lastekaitse- ja peretöötajad
    • Probleemsete perede ja abivajajate arv kasvab, samuti kasvavad nõudmised lastekaitse- ja peretöötajatele.
    • On kasvanud lastekaitsetöötajate töökoormus, sest juhtumite keerukus ja erivajadustega laste arv kasvab.
    • KOV-i pöördujate arv kasvab ja juhtumitega tegelemise aeg pikeneb.
    • Laste arv väheneb ning KOV-idel ei pruugi olla kas ressursse või nad ei sea sotsiaal- ja lastekaitsetööd esikohale. Samas lisandub KOV-ile lisaks ülesandeid.
    • Lastekaitsesse on keeruline leida spetsialiste ja nende voolavus on suur.

    Kokkuvõttes saab öelda, et arvestades paljude tegurite ja trendide kombineeritud mõju ning valdkonna ekspertide hinnanguid hõive muutumise kohta lähitulevikus, kasvab lastekaitse- ja peretöötajate arv prognoosiperioodil keskmisel määral (kuni 20%).

    Hooldustöötajad
    • Hooldusteenuste (hooldekodude) kasvavad hinnad seavad paljud eakad ja nende pered keerulisse seisu ning jätavad abivajaja teenuselt eemale, mistõttu hooldajaks jääb pereliige.
    • Nõudlus kasvab nii asutusepõhise kui ka koduse hoolduse järele. Koduse hoolduse osatähtsuse kasvu võiks soodustada see, et kokkuvõttes nõuab see uuringute järgi vähem rahalisi vahendeid.
    • Kasvavad ootused hooldusteenuste kvaliteedi suhtes, mis nõuavad hooldustöötajatelt paremaid oskusi, samuti uute töötajate värbamist. Samas võib see viia kohatasu suurenemisele.
    • Ühe hooldustöötaja kohta on praegu liiga palju hoolealuseid, koormus läheb suureks ja võib probleeme olla inimesekeskse lähenemisega.
    • Rahaliste ressursside puudus võib takistada hooldusteenuste mahu kasvu ja kättesaadavust. Veelgi võib kasvada omaosalus.
    • Hooldajate madal palk, töö iseloom ja töötingimused võivad hõive kasvu pidurdada.
    • Hooldust vajavate inimeste arv kasvab lähikümnendil märkimisväärselt, seda peamiselt vanemaealiste lisandumise tõttu.

    Kokkuvõttes saab öelda, et arvestades paljude tegurite ja trendide kombineeritud mõju ning valdkonna ekspertide hinnanguid hõive muutumise kohta lähitulevikus, kasvab hooldustöötajate, sh koduhooldajate ja isiklike abistajate arv prognoosiperioodil keskmisel määral (kuni 20%).

    Tegevusjuhendajad
    • Erivajadustega inimeste, sh vanemaealiste arv kasvab ning lisaks on suundumus panustada senisest enam nende inimestega tegelemisse.
    • Kogukonnapõhiste teenuste areng eeldaks senisest enam tegevusjuhendajaid.
    • Sarnaselt hooldustöötajatega on ühe tegevusjuhendaja kohta liiga palju hoolealuseid, koormus läheb suureks ja võib probleeme olla inimesekeskse lähenemisega.
    • Erivajadusega inimesi nähakse üha enam ühiskonna osana ning sellest lähtuvalt vajavad nad ka enam tuge ja juhendamist.
    • Erihoolekandes on soov väiksemate teenusüksuste poole liikumiseks, mis muudab ka tegevusjuhendajate ja teenusevajajate vahelist suhet. Tegevusjuhendajate lisandumist võib samas pidurdada ressursside puudus teenuste pakkumiseks ning madal palk ja töötingimused.

    Kokkuvõttes saab öelda, et arvestades paljude tegurite ja trendide kombineeritud mõju ning valdkonna ekspertide hinnanguid hõive muutumise kohta lähitulevikus, kasvab tegevusjuhendajate arv prognoosiperioodil keskmisel määral (kuni 20%).

    Tugiisikud
    • Laste tugiisikute asumine koolide juurde vähendab töötajate voolavust ning suurendab töökindlust.
    • Abi vajavate laste ja täiskasvanute hulk kasvab, mistõttu kasvab ka vajadus tugiisikute ning vastava teenuse ning selle edasiarenduse järele. Samas ei pruugi rahalised vahendid samavõrra kasvada, seda nii ressursside vähesuse kui ka seotud prioriteetide tõttu.
    • Tugiisikute töö on vähetasustatud ja sageli puudulike sotsiaalsete garantiidega, mille toob endaga kaasa käsunduslepinguga töötamine. Motiveeritud ja teadmistega töötajaid on seetõttu raske leida.
    • Ebapiisavat tugiisikute arvu ning ka puudujääke oskustes on esile toodud mitmes uuringus ja mitmelt osapoolelt. Läbivalt on tõdetud, et puuetega lastele mõeldud teenuseid ei ole võimalik kõikidele abivajajatele pakkuda, kuna teenusepakkujate arv ei ole piisav, et teenust vajalikus mahus osutada.

    Kokkuvõttes saab öelda, et arvestades paljude tegurite ja trendide kombineeritud mõju ning valdkonna ekspertide hinnanguid hõive muutumise kohta lähitulevikus, kasvab tugiisikute hõive prognoosiperioodil keskmisel määral (kuni 20%).

    Asenduskodu ja perekodu kasvatajad
    • Rõhu asetamine hooldusperedele võiks kahandada kasvatajate tööjõuvajadust, siiski on jätkuvalt kitsaskoht hooldusperede vähesus.
    • Perekodude mudelile üleminek võib vajada senisest enam personali.
    • Uuringute järgi on asendushooldust pakkuvates asutustes rohkem lapsi, kui seaduses lubatud või vähem kasvatajaid, kui seaduses ette nähtud108 .
    • Laste arv tervikuna väheneb, mistõttu võiks ka vajadus kasvatajate järele mõnevõrra väheneda.

    Kokkuvõttes saab öelda, et arvestades paljude tegurite ja trendide kombineeritud mõju ning valdkonna ekspertide hinnanguid hõive muutumise kohta lähitulevikus, jääb asenduskodu ja perekodu kasvatajate arv prognoosiperioodil samale tasemele.

    Lapsehoidjad
    • Erivajadusetega lastega tegelevaid lapsehoidjaid on vähem kui vaja. Vastava eriala lõpetanutest ei soovi kõik erivajadustega lastega tegeleda.
    • Laste arv tervikuna väheneb, mistõttu võiks ka vajadus lapsehoidjate järele väheneda.
    • Teadlikkus ja ootused lapsehoiuteenuste järele on kasvanud, samas ei pruugi leiduda täiendavaid ressursse selle vajaduse katmiseks.
    • Erivajadustega laste arv on olnud seni kasvutrendis, ehkki viimastel aastatel siiski vähenenud. See võib olla seotud puude hindamise metoodika muutusega.
    • Lapsehoidjate vajadust mõjutab oluliselt abiõpetajate vajadus lasteaedades ning kasvatajate vajadus tavalastehoidudes.

    Kokkuvõttes saab öelda, et arvestades paljude tegurite ja trendide kombineeritud mõju ning valdkonna ekspertide hinnanguid hõive muutumise kohta lähitulevikus, jääb lapsehoidjate arv prognoosiperioodil samale tasemele.

    Sotsiaaltööd toetavad spetsialistid
    • Praegu on teenuse pakkujatest puudus ning töötajate arv peab tõusma, muidu ei saa pakkuda kvaliteetset teenust ja teenus pole kõigile abivajajatele kättesaadav.
    • Kuigi teenuste mahud on ebapiisavad, võib teenuse mahtude kasvu takistuda rahaliste ressursside vähesus ning spetsialistide puudus.
    • Eriti on esile tõstetud puudust psühholoogide, psühhiaatrite, logopeedide, tegevusterapeutide ja eripedagoogide järele. Ka sotsiaalhoolekandes abiks olevaid õdesid ei ole sageli piisavalt.

    Kokkuvõttes saab öelda, et arvestades paljude tegurite ja trendide kombineeritud mõju ning valdkonna ekspertide hinnanguid hõive muutumise kohta lähitulevikus, kasvab sotsiaaltööd toetavate spetsialistide arv prognoosiperioodil keskmisel määral (kuni 20%).

    Kõigi valdkonna põhikutsealade hõiveprognoos on kokkuvõtvalt toodud tabelis 10.

    Tabel 10. Valdkonna põhikutsealade hõiveprognoos kuni 2030. aastani

    suur kasv (üle 20% prognoosiperioodi lõpuks)
    keskmine kasv (kuni 20% prognoosiperioodi lõpuks)
    väike kasv (kuni 10% prognoosiperioodi lõpuks)
    püsib stabiilsena (± –5% prognoosiperioodi lõpuks)
    väike kahanemine (kuni –10% prognoosiperioodi lõpuks)
    keskmine kahanemine (kuni –20% prognoosiperioodi lõpuks)
    suur kahanemine (üle –20% prognoosiperioodi lõpuks)

    Kui 2020. aastal töötas põhikutsealadel põhikohaga umbes 16 100 inimest, siis prognoosiperioodi jooksul kasvab nende arv 3000 võrra. Enim lisandub hooldustöötajaid, arvu poolest järgnevad tegevusjuhendajad ning sotsiaaltöötajad ja nõustajad. Lapsehoidjate ning asenduskodu ja perekodu kasvatajate arv prognoosiperioodil ei muutu.

    5.6. Tööjõuvajaduse prognoos järgnevateks aastateks

    Hõiveprognoos on tööjõuvajaduse prognoosi üks olulisi komponente, kuid lisaks hõive kasvule mõjutab tööjõuvajadust ka tööjõu voolavus ja mitmesugustel põhjustel hõivest lahkumine, sh pensionile siirdumine. Tabelis 11 esitatud tööjõuvajadust saab tõlgendada vajadusena vastava erialase haridusega tasemeõppe lõpetajate järele. Kogu tööjõuvajaduse täitmiseks saab lisaks tööle asunud tasemeõppe lõpetajatele värvata ka teistes sektorites või teiste tööandjate juures töötavaid, töötuid ja mitteaktiivseid inimesi. Samuti võiks üheks allikaks olla välistööjõud, kuid selle puhul tuleb arvestada ka keeleoskuse vajadust ning vajadust tööle tulijate ühiskonda lõimumiseks. Kogu tööjõuvajadust võiks nimetada ka tööandja vaateks. Arvestuste aluseks on põhikohaga töötajad, kuid kuna valdkonnas on arvestataval määral tööpanuse andjaid ka läbi kõrvaltöö, siis on nii vajadus tasemeõppe lõpetajate järele kui ka kogu tööjõuvajadus mõnevõrra suurem.

    Igal aastal vajaks valdkond juurde ligi 900 valdkonna tasemeõppe lõpetanut. Prognoosiperioodi lõpuks oleks neid kokku vaja ligikaudu 9000. Kõige suurema osa neist moodustab vajadus tasemeõppe lõpetanud hooldustöötajate järele. Prognoosiperioodi jooksul oleks hooldustöötaja kutseõppes vaja koolitada välja ligikaudu 6000 hooldustöötajat. Erialase tasemeõppe läbinud tegevusjuhendajaid ja sotsiaaltöötajaid ning nõustajaid oleks prognoosiperioodi jooksul vaja ligikaudu 1000. Ülejäänud põhikutsealade vajadus valdkonna tasemeõppe lõpetajate järele on üsnagi sarnases suurusjärgus, jäädes prognoosiperioodi jooksul 200–300 lõpetaja piiresse.

    Tabel 11. Valdkonna põhikutsealade tööjõuvajadus valdkonna tasemeõppe lõpetajate järele (N)

    Valdkonna põhikutsealade kogu tööjõuvajadus on märksa suurem kui vajadus koolilõpetajate järele. Prognoosiperioodi jooksul vajaksid tööandjad kas uute töökohtade lisandumise või töösuhte lõpetanud töötajate asendamise tõttu juurde üle 20 000 töötaja. Asenduskodu ja perekodu kasvatajate ning lapsehoidjate puhul kokkuvõttes küll uute töökohtade arv ei kasva. Kõige rohkem on prognoosiperioodil juurde vaja hooldustöötajaid (ligi 12 000), järgnevad sotsiaaltöötajad ja nõustajad (2400) ning tegevusjuhendajad (2100).

    Tabel 12. Valdkonna põhikutsealade kogu tööjõuvajadus

    5.7. Lühikokkuvõte

    • Valdkonna hõivet ja tööjõuvajadust mõjutavad kõige enam demograafilised arengusuundumused, sh rahvastiku vananemine. Tehnoloogia areng ei vähenda valdkonna põhikutsealade tööjõuvajadust olulisel määral.
    • Valdkonna hõive- ja tööjõuvajaduse prognoos ei näe ette ühelgi põhikutsealal hõivatute arvu vähenemist. Enamikul põhikutsealadel kasvab nii hõivatute arv kui ka vajadus uute töötajate järele ning vajadust suurendab ka kõrvaltöödena panustamine.
    • Võrreldes 2020. aastaga kasvab aastaks 2030 valdkonna põhikutsealadel põhikohaga töötajate arv ligi 3000 inimese võrra, mis on ligi 20% suurem kui prognoosiperioodi alguses.
    • Kokku lõpetas aastatel 2019–2020 valdkonna põhikutsealadel töötamise ligi 1800 inimest, mida oli ligi 12% aastal 2019 põhikutsealadel töötanutest.
    • Erialast rakendumist saab enamiku põhikutsealade puhul pidada heaks, probleemiks on tööjõu voolavus, mille põhjuseks on nii palgatase, töökoormus/pinge kui ka töö vähene väärtustamine ühiskonnas.
    • Prognoos on koostatud lähtuvalt sellest, millised tegurid hõive kasvu või kahanemist võivad mõjutada. Valdkonna tööjõuvajadus võib olla suurem kui tegelik hõivatute arvu kasv. Ühelt poolt on soov vähendada teenusesaajate arvu töötajate kohta, pakkuda kvaliteetsemaid ja sihitumaid teenuseid ning suurendada valdkonna töötajate töötasu. Teisalt nõuab nende soovide täitmine täiendavaid ressursse kas teenusesaajate omaosaluse toel või riigi, sh omavalitsuste poolt. Kui valdkond neid ressursse ei saa, jääb püsima ka mure tööjõu ja selle voolavuse pärast, samuti on raske arendada uusi teenuseid ning pakkuda seniseid vajalikus mahus ja kvaliteedis.
    • Võrreldes valdkonna tööjõu- ja oskuste vajaduse eelmise uuringuga on mitu probleemkohta samad, sh madal palgatase ja vananev tööjõud. Samuti prognoositi hõivatute arvu kasvu, mis on ka seni toimunud. Seega on hoolimata raskustest tööjõu saamisel suudetud seni hõivatute arvu kasvatada. Lähitulevikus muutub see aga üha keerulisemaks.

    6. Tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise võrdlus

    Peatükis võrreldakse valdkonna põhikutsealade tööjõuvajadust tasemeõppe koolituspakkumisega. Oluline on siin silmas pidada seda, et tasemeõppe koolituspakkumist võrreldakse eelkõige tööjõuvajadusega uute tasemeõppe lõpetajate järele, mitte kogu tööjõuvajadusega. Samas on kirjeldavalt ära toodud ka kogu tööjõuvajadus. Tööjõuvajadus, sh hõiveprognoos, selle koostamise põhimõtted, metoodilised lähtekohad ning analüüsitulemus, on esitatud peatükis 5, koolituspakkumise sisu aga peatükis 4.

    Eraldi tuleks veel kord rõhutada tööjõuvajaduse prognoosi ning koolituspakkumise mudeli põhilisi eeldusi. Nii hõivatute arv kui ka hõiveprognoos puudutab põhitööna oma tööd tegevaid töötajaid. Asjaolu, et valdkonnas antakse oma panus ka kõrvaltööna, kasvatab samas tööjõuvajadust. On eeldatud, et põhikutsealadele koolitatud tasemeõppe lõpetajad sinna ka tööle asuvad või juba töötavad õppurid seal ka püsivad. Samas asub osa lõpetajaid tööle ka näiteks sidusvaldkondadesse või alustavad akadeemilist karjääri. Mudel arvestab kõigi lõpetajatega, mitte ainult noortega. Enamik lõpetajaid valdkonna kutsehariduses ongi täiskasvanud lõpetajad. Rõhutada tuleb ka seda, et kogu tööjõuvajadust ei pea katma uued tasemeõppe lõpetajad, vaid vakantseid töökohti saab täita ka inimestega, kes tulevad teistelt kutsealadelt, mitteaktiivsete või töötute seast.

    Järgnevalt esitatakse tööjõuvajaduse ja tasemeõppe koolituspakkumise võrdlus iga põhikutseala kohta eraldi. Kokkuvõttev võrdlus on esitatud joonisel 27. Asenduskodu ja perekodu kasvatajate ning tugiisikute kohta võrdlust ei esitata, kuna nende puhul puudub otsene side tasemeõppe ja töömaailma vahel (vt ka peatükk 4).

    Joonis 27. Tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise võrdlus põhikutsealati

    Märkus: TV - tööjõuvajadus uute koolilõpetajate järele.
    KP – koolituspakkumine, viimase kolme aasta keskmine lõpetajate arv põhikutsealaga seotud õppekavadelt
    Juhid sotsiaaltöös, sotsiaaltöötajad ja nõustajad, lastekaitse- ja peretöötajad

    Sotsiaaltöö juhtide, sotsiaaltöötajate ja nõustajate ning lastekaitse- ja peretöötajate tööjõuvajadus uute koolilõpetajate järele on umbes 130 ja kogu tööjõuvajadus 330 uut töötajat aastas. Viimase kolme aasta keskmine lõpetajate arv valdkonna kõrgharidusõppest oli 150 ja lähiaastate prognoosi järgi 140 lõpetajat aastas. Tööjõuvajadus uute koolilõpetajate järgi on tasakaalus tasemeõppe koolituspakkumisega. Tasemeõppe koolituspakkumises sisalduvad sotsiaaltöö valdkonna kõrghariduse õppekavad. Lõpetajate erialast rakendumist saab pidada heaks, probleemiks on pigem tööjõu voolavus, mille põhjuseks on nii palgatase, töökoormus/pinge kui ka töö vähene väärtustamine ühiskonnas. Kolmandik üliõpilastest juba töötab erialasel tööl. Eelnevatel aastatel on kohati olnud probleemiks see, et õppima tulijad pole olnud kindlad oma eriala valikus. Aastatega on siiski kasvanud nende üliõpilaste osatähtsus, kelle jaoks sotsiaaltöö, sh lastekaitse, on olnud teadlik valik. Koolituspakkumises on esindatud nii rakendus- kui ka akadeemiline kõrgharidus ning kõrgkoolid on loonud head võimalused töö ja õpingute ühitamiseks. Töötavad ja õppivad inimesed sooviksid veelgi suuremat paindlikkust, kuid see võib viia hariduse kvaliteedi languseni. Arendamist vajavaks kohaks õppes on teoreetiliste lähenemiste ja igapäevapraktika parem sidumine. Tööandjatele on töötajate erialane ettevalmistus muutunud üha olulisemaks, olgu see läbitud taseme- või täiendusõppes.

    Hooldustöötajad

    Hooldustöötajate tööjõuvajadus uute koolilõpetajate järele on umbes 600 ja kogu tööjõuvajadus 1150 uut töötajat aastas. Viimase kolme aasta keskmine lõpetajate arv hooldustöötaja õppest oli 250 ja lähiaastate prognoosi järgi 210 lõpetajat aastas. Hooldustöötajate tööjõuvajadus ületab tasemeõppe koolituspakkumist. Järgneval kümnel aastal tööjõuvajadus suuresti kasvab. Koolituskohtade lisamine ja kutse omandamise kasv ümber- ja täiendusõppe kaudu võib probleemi mõnevõrra leevendada, kuid juurpõhjuseks on madal palk ja töötingimused, mistõttu ei lisandu piisavalt uusi töötajaid ning ka seniste töötajate voolavus on suur. Lisaks lahkub vanuse tõttu järgmisel kümnel aastal suur osa senistest töötajatest. Õppijatest moodustavad suure osa juba erialasel tööl olijad ja täiskasvanud õppijad. Tavaline on see, et esmalt mitte ei minda haridust omandama ja seejärel tööle, vaid vastupidi. Erialase hariduse omandamist motiveerib see, et üha enam on töötamiseks vaja kutsetunnistust, kuna tööandjatele on töötajate erialane ettevalmistus oluline, olgu see läbitud taseme- või täiendusõppes. Vajadus kasvab nii hooldekodudes töötavate kui ka koduhooldajate ning isiklike abistajate järele.

    Tegevusjuhendajad

    Tegevusjuhendajate tööjõuvajadus uute koolilõpetajate järele on umbes 110 ja kogu tööjõuvajadus 210 uut töötajat aastas. Viimase kolme aasta keskmine lõpetajate arv tegevusjuhendaja õppest oli 150 ja lähiaastate prognoosi järgi 180 lõpetajat aastas. Koolituspakkumine ületab arvu poolest mõnevõrra tööjõuvajadust, kuid tegelikku ülepakkumist pole. Selle põhjuseks on asjaolu, et suur osa tegevusjuhendajateks õppijatest juba töötab ega ole valdkonnale uueks tööjõuks. Tegevusjuhendajaks õppijate arvu on hetkel kasvatanud eelkõige nõue tegevusjuhendaja kutse olemasoluks. Tegevusjuhendaja õpe on paindlik ning võimaldab ühitada tööd ja õpinguid. Ka tegevusjuhendajate puhul on probleemiks tööjõu voolavus, mille põhjuseks on nii palgatase, töökoormus/pinge kui ka töö vähene väärtustamine ühiskonnas.

    Lapsehoidjad

    Lapsehoidjate tööjõuvajadus uute koolilõpetajate järele sotsiaaltöö valdkonnas on umbes 20 ja kogu tööjõuvajadus 160 uut töötajat aastas. Viimase kolme aasta keskmine lõpetajate arv lapsehoidja õppest oli 190 ja lähiaastate prognoosi järgi 290 lõpetajat aastas. Arvuliselt ületab lapsehoidjate koolituspakkumine lapsehoidjate tööjõuvajadust sotsiaaltöö valdkonnas. Töövajadus lapsehoidjate järele on mõnevõrra suurem, kui arvestada ka kõrvaltööna lapsehoidjatena tegutsejaid. Samas ei ole lapsehoidja amet senise praktika alusel peamine amet, kus lõpetajad töötavad. Selleks on õpetaja abid ja assistendid alushariduses, kelle töö põhiolemus on sama kui lapsehoidjatel. Lapsehoidja õppe lõpetanutest töötab põhitööna lapsehoidjana alla 10%, üle poole lõpetanutest aga justnimelt (alus)hariduses. Peamine side töömaailmaga väljendub seega läbi alusharidusse tööle asujate. Nende puhul on lapsehoidja õpet nähtud ka ühe sobiva haridusena, täitmaks puuduolevaid haridusnõudeid. Jätkuvalt kasvab aga vajadus erivajadusega lastega tegelevate lapsehoidjate järele. Tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise terviklikuks hinnanguks oleks esmalt vaja OSKA hariduse valdkonnauuringus analüüsida alushariduse tööjõuvajadust lapsehoidja õppe lõpetanute järele.

    6.1. Lühikokkuvõte

    • Tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise võrdlus näitas, et tasemeõppe koolituspakkumine ületab valdkonna tööjõuvajadust lapsehoidjate puhul suurel määral. Kuivõrd lapsehoidjate üks võimalikke rakendusvõimalusi on ka alushariduses, peab tasakaaluhinnangu andma ka tulevases OSKA hariduse valdkonna uuringus. Hooldustöötajate tööjõuvajadus on suurem kui koolituspakkumine. Kõrgharidust eeldavate põhikutsealade ja tegevusjuhendajate puhul on tööjõuvajadus ja koolituspakkumine tasakaalus.
    • Eriti kutsehariduses, kuid ka kõrghariduses annavad tooni juba erialasel tööl olijad ja täiskasvanud õppijad, mistõttu paljud valdkonna tasemeõppe lõpetajad ei ole valdkonna jaoks uueks tööjõuks.
    • Aastatega on kasvanud nende lõpetajate osatähtsus, kelle jaoks sotsiaaltöö on olnud teadlik elukutsevalik.
    • Tööandjatele on töötajate erialane ettevalmistus oluline, olgu see läbitud taseme- või täiendusõppes.
    • Erialase hariduse omandamist motiveerib see, et üha enam on töötamiseks vaja kutsetunnistust.
    • Kõrvaltööna rakendumine suurendab tööjõuvajadust.
    • Arvestada tuleb, et osa tasemeõppe lõpetajatest peaks suunduma ka teadusesse ja tegema akadeemilist karjääri. See on õppe jätkusuutlikkuse tähtis eeldus.

    7. Sotsiaaltöö valdkonna uuringu järeldused ja ettepanekud

    Üleilmsed trendid, nende oodatav mõju valdkonnale, valdkonnas juba toimunud muutused ning statistilised andmed valdkonna lähiminevikust annavad suuna sellele, mida on ekspertide hinnangul haridus- jt seonduvates sektorites ning osapoolte koostöös tarvis muuta. Ettepanekud õppe sisu, mahu, vormi jms muudatusteks puudutavad õppeasutusi, koolitajaid, hariduse valdkonnas tegutsevaid organisatsioone, liite, õppijaid, valdkonna poliitikakujundajaid jt.

    Uuringu käigus sõnastati arenguvajadused, mis on seni olnud takistuseks vajalike oskustega töötajate leidmisel. Toodi välja valdkonna tööhõivet ja oskusi puudutavad arenguvajadused ning neist tulenevad ettepanekud tegevusteks. Tegevustele lisati sihtrühmad, kelle pädevusse konkreetsete ettepanekute elluviimine kuulub. Lisaks arenguvajadustele ja ettepanekutele toodi välja tähelepanekud, mis arutelude käigus üles kerkisid, kuid mille kohta konkreetseid tegevusettepanekuid ei sõnastatud.

    Otsides vastuseid küsimustele „Milliseid oskusi vajavad sotsiaaltöö valdkonnas töötajad 5–10 aasta jooksul?“ ja „Kuidas neid koolitada?“, on oluline uuringus tehtud ettepanekute ja tähelepanekute rakendumist ja elluviimist edasi jälgida ning leida asjaosaliste koostöös võimalusi ettepanekute edasiarendamiseks ja rakendamiseks. Esitatud ettepanekute rakendamise seirega alustatakse poolteist aastat pärast uuringu avalikustamist. Tagasiside kogumiseks saadetakse ettepanekute eestvedajatele küsitlus, mille tulemustest lähtudes analüüsib OSKA uuringumeeskond koos VEK-iga rakendatud tegevuste piisavust valdkonna tööjõu ja oskustega seotud kitsaskohtade leevendamiseks. Eelmise, 2018. aastal tehtud OSKA sotsiaaltöö uuringu seire tulemuste põhjal on töös 74% tehtud ettepanekutest ning tehtud 7%. Täpsemate tulemustega saab tutvuda Haridusportaalis109 .

    Alljärgnevalt on eraldi alateemadena esitatud peamised uuringu tulemustest nähtuvad arenguvajadused. Vastuseks probleemkohtadele on ettepanekud ja tähelepanekud sõnastatud tegevustena, mida toetavad uuringu tulemustest lähtuvad põhjendused ehk selgitused. Välja toodud arengukohad ja ettepanekud ei ole esitatud olulisuse järjekorras.

    7.1. Tasemeõppe koolituspakkumisega seotud ettepanekud

    ARENGUVAJADUS: Hooldustöötajate tööjõuvajadus on mitu korda suurem kui koolituspakkumine

    Selgitus ja põhjendus

    Järgneval kümnel aastal kasvab tööjõuvajadus hooldustöötajate järele suurel määral. Koolituskohtade lisamine ja kutse omandamise kasv täienduskoolituse kaudu võib probleemi mõnevõrra leevendada, kuid juurpõhjuseks on madal palk ja töötingimused, mistõttu ei lisandu piisavalt uusi töötajaid ning ka seniste töötajate voolavus on suur. Lisaks lahkub vanuse tõttu suur osa senistest töötajatest.

    1.1 ETTEPANEK

    Haridus- ja Teadusministeerium koostöös valdkonnaga seotud kutseõppeasutustega suurendab õppekohtade arvu hooldustöötaja taseme- ja täiendusõppes.

    Eestvedaja(d): Haridus- ja Teadusministeerium

    Koostööpartner(id): Valdkonnaga seotud kutseõppeasutused ja rakenduskõrgkoolid

    1.2 ETTEPANEK

    Sotsiaalministeerium ja kohalikud omavalitsused leiavad võimalusi hooldustöötajate töötingimuste parandamiseks, sh teenusesaajate arvu vähendamiseks töötaja kohta, töötasu tõstmiseks jne. Edendatakse hooldustöötajatele suunatud toetavaid teenuseid, sh supervisioon ja täiendav puhkus.

    Eestvedaja(d): Sotsiaalministeerium

    Koostööpartner(id): Kohalikud omavalitsused, Eesti Linnade ja Valdade Liit

    ARENGUVAJADUS: Lapsehoidja kutseõppega seonduvad küsimused vajavad edasist täpsustamist nii õppekavade nimetuse, õppesisu kui ka õpilaste arvu suhtes

    Selgitus ja põhjendus

    Arvuliselt ületab lapsehoidjate koolituspakkumine lapsehoidjate tööjõuvajadust, kuigi vajadus erivajadustega laste lapsehoidjate järele pigem kasvab. Samas ei ole lapsehoidja amet senise praktika alusel peamine amet, kus lõpetajad töötavad. Selleks on õpetaja abid ja assistendid alushariduses, kelle töö põhiolemus on sama kui lapsehoidjatel. Nende puhul on lapsehoidja õpet nähtud ka ühe sobiva haridusena, et täita puuduolevaid haridusnõudeid.

    1.3 ETTEPANEK

    Kutsekoda annab OSKA hariduse valdkonna uuringus omapoolse hinnangu lapsehoidja tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise tasakaalule alushariduse vaatest ning seejärel koondhinnangu lapsehoidja õppe kohta.

    Eestvedaja(d): SA Kutsekoda

    Koostööpartner(id): Haridus- ja Teadusministeerium, valdkonnaga seotud kutseõppeasutused ja rakenduskõrgkoolid

    7.2. Õppe kvaliteedi, oskuste ja täienduskoolitustega seotud ettepanekud

    ARENGUVAJADUS: Sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate õigusalased teadmised vajavad jätkuvat arendamist

    Selgitus ja põhjendus

    Valdkonnas on jätkuv vajadus õigusalaste teadmiste arendamise järele. Sealjuures pole küsimus mitte niivõrd õigusalaste teadmiste mahus, kuivõrd sisus ning ülikoolidel on vaja selgemat arusaamist, kuidas metoodiliselt õigusteadmisi tulevastele sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatele õpetada. Oluline on jõuda arusaamisele, milline peab olema sotsiaal- ja lastekaitsetöötaja õigusalane ettevalmistus.

    2.1. ETTEPANEK

    Valdkonna kõrgkoolid koostöös kohalike omavalitsuste ja Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooniga loovad koostöövõrgustiku, et määratleda ja analüüsida õigusõppe sisu, mahtu ja õppemeetodeid sotsiaaltöö ja lastekaitsega seotud tasemeõppe õppekavades. Analüüsi tulemuste põhjal viiakse sisse muudatused.

    Eestvedaja(d): Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikakõrgkool

    Koostööpartner(id): Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Sotsiaalministeerium, Tervise Arengu Instituut

    ARENGUVAJADUS: Valdkonnaga seotud kõrghariduse lõpetajate ja juba töötavate spetsialistide erialased oskused vajavad tööandjate hinnangul jätkuvat arendamist

    Selgitus ja põhjendus

    Valdkonna kõrghariduse lõpetanutel ja juba töötavate spetsialistide puhul nähakse vajadust jätkuvalt arendada nõustamis-, huvikaitse-, võrgustikutöö- ja kogukonnatöö oskusi, traumateadlikkust, teadmisi ligipääsetavusest ja puuete spetsiifikast ning digipädevusi, sh tööd andmetega. Õppekavades on vastavad teadmised ja oskused õpiväljundites mainitud, kuid sellegipoolest tuleks nende õpetamisele mahu, sisu ja metoodika suhtes värske pilguga peale vaadata.

    2.2. ETTEPANEK

    Valdkonnaga seotud kõrgkoolid koostöös partneritega loovad koostöövõrgustiku, et analüüsida ja määratleda nõustamis-, huvikaitse-, võrgustikutöö- ja kogukonnatöö oskuste, traumateadlikkuse, ligipääsetavuse ja puudespetsiifiliste teadmiste ning digipädevuste maht, sisu ja õppemeetodid sotsiaaltöö ja lastekaitsega seotud taseme- ja täiendusõppe õppekavades. Analüüsi tulemuste põhjal viiakse sisse muudatused.

    Eestvedaja(d): Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikakõrgkool

    Koostööpartner(id): Tervise Arengu Instituut, valdkonna tööandjad, Haridus- ja Teadusministeerium, Sotsiaalministeerium, Sotsiaalkindlustusamet

    ARENGUVAJADUS: Tööandjate hinnangul vajab sotsiaaltöö valdkonna kutsesüsteem ja õppekavad põhimõttelisi muutusi

    Selgitus ja põhjendus

    Valdkond on ekspertide hinnangul kutsestandarditega hästi kaetud, aga neid ei uuendata sisuliselt. Näiteks hooldustöötaja kutsestandard on valdkonnas üks vanemaid, aga selle sisu ei ole piisavalt ajakohane ega võta arvesse nüüdisaegseid tööturu vajadusi, valdkonnas toimunud muutusi ning seda, millise profiiliga töötajaid hoolekandeasutus praegu ja tulevikus vajab. Tegevusjuhendajatelt oodatavad oskused tekitavad samuti vastandlikke arvamusi – ühelt poolt nähakse kasvavat vajadust tervisealaste teadmiste järele, teisalt ei soovita, et tegevusjuhendaja sarnaneks liigselt hooldustöötajaga. Tööandjad näevad, et sotsiaaltöö valdkonna õppekavad, kutsestandardid ja -süsteem vajab põhimõttelist ülevaatamist ning muutusi olukorras, kus töötajaid leida ja hoida on üha raskem. Samuti vajab edasist arutelu lapsehoidja õppekavaga seonduv, seda nii tööjõuvajaduse kui ka lapsehoidja õppekava väljundite ning sihtrühmade suhtes. Selle põhjuseks on asjaolu, et vaid väike osa lõpetanutest asub tööle lapsehoidjana, ligi pool aga leiab rakendust alushariduses näiteks õpetaja abina.

    Tulenevalt ühiskonna vajadusest nähakse tegevusjuhendajate, hooldustöötajate, lapsehoidjate ja tugiisikute puhul kasvavat vajadust psüühiliste erivajaduste alaste teadmiste järele. Ühelt poolt peaks juba tasemeõppe õppekavades panema nende teadmiste õpetamisele rohkem rõhku, teisalt nähakse vastavate koolituste järele suurt vajadust ka täienduskoolitusturul, kus praegu on nõudlus suurem kui pakkumine. Psüühiliste erivajaduste käsitlemine suuremas mahus nii tasemeõppes kui ka nimetatud koolituste suurem pakkumine täienduskoolitustena aitab tagada piisava ettevalmistuse vastava sihtrühmaga töötamisel, samuti pakkuda erialase arengu võimalust asjasse puutuvatele, juba kutsega töötajatele.

    2.3. ETTEPANEK

    Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon koostöös Eesti Linnade ja Valdade Liidu ning Kutsekojaga algatab arutelu ning analüüsib koostöös partneritega muutuste vajadust sotsiaalvaldkonna kutsete süsteemis, sealhulgas vajadust kutsestandardite uuendamise ja uute kutsestandardite loomise üle. Arutelu ja analüüsi tulemusel algatab Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon vajalikud muudatused valdkonna kutsete süsteemis.

    Eestvedaja(d): Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon

    Koostööpartner(id): Eesti Linnade ja Valdade Liit, SA Kutsekoda, valdkonna kutse- ja kõrgkoolid

    2.4. ETTEPANEK

    Haridus- ja Teadusministeerium koostöös kutse- ja kõrgkoolide ning tööandjatega kutsub kokku ümarlaua, et arutada vajadust tegevusjuhendajate, hooldustöötajate, lapsehoidjate ja tugiisikute ühise baasõppekava järele. Selles oleks rõhk psüühilistele erivajadustele, kus esimesel aastal omandavad kõigi õppekavade õppurid samad alusteadmised, misjärel spetsialiseerutakse enda valitud erialale.

    Eestvedaja(d): Haridus- ja Teadusministeerium

    Koostööpartner(id): valdkonna kutse- ja kõrgkoolid, valdkonna tööandjad

    2.5. ETTEPANEK

    Haridus- ja Teadusministeerium koostöös kutse- ja rakenduskõrgkoolide ning tööandjatega kaaluvad vajadust praeguse lapsehoidja õppekava ümberkorraldamiseks ja nimetamiseks lapsehoidja-lasteaiaõpetaja abi õppekavaks.

    Eestvedaja(d): Haridus- ja teadusministeerium

    Koostööpartner(id): valdkonna kutse- ja rakenduskõrgkoolid, valdkonna tööandjad

    2.6. ETTEPANEK

    Tervise Arengu Instituut koostöös valdkonnaga seotud kutse- ja kõrgkoolidega töötab välja ning tõstab pakkumist täienduskoolitusmoodulitele, et pakkuda juba töötavatele spetsialistidele võimalust osaleda psüühilisi erivajadusi puudutavatel täienduskoolituskursustel.

    Eestvedaja(d): Tervise Arengu Instituut

    Koostööpartner(id): valdkonna kutse- ja kõrgkoolid

    ARENGUVAJADUS: Valdkonna juhtidele ei ole kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid, mistõttu võib kannatada sotsiaalhoolekandeasutuste juhtimiskvaliteet ja tööd soosiv õhkkond

    Selgitus ja põhjendus

    Nähakse vajadust, et sotsiaalvaldkonna asutuste juhid oleksid paremini kursis valdkonna eripäradega ning kannaksid edasi olulisi väärtusi. Praegu ei ole sotsiaalvaldkonna juhtidele paika pandud kvalifikatsiooninõudeid, mis puudutavad hariduslikku ettevalmistust või juhtimiskogemust, mistõttu võib endiselt asutusi juhtida inimene, kellel ei ole sotsiaalvaldkonnast piisavat teadmist või kellel ei ole vajalikke juhikompetentse, muu hulgas teadmisi ja oskusi, kuidas hoida positiivset tööõhkkonda, inimesi motiveerida, arendada, eest vedada ja juhtida. Töökohapõhise õppe praktika läbinud oskustöötajate sõnul on olnud juhtumeid, kus neid ei aktsepteerita ega arvestata täisväärtuslike meeskonnaliikmetena, mis viitab arenguvajadustele kaasava ja hea psühhosotsiaalse tööõhkkonna ning organisatsioonikultuuri loomisel.

    2.7. ETTEPANEK

    Sotsiaalministeerium algatab arutelu sotsiaalvaldkonna juhtide kvalifikatsiooninõuete üle, mille tulemusel viiakse vastavad muudatused sisse sotsiaalhoolekande seadusesse.

    Eestvedaja(d): Sotsiaalministeerium

    Koostööpartner(id): Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukoda

    ARENGUVAJADUS: Tööandjad näevad vajadust suurema koostöö järele kutse- ja kõrgkoolidega praktika korraldamisel

    Selgitus ja põhjendus

    Nii kutse- kui ka kõrghariduses nähakse vajadust pikema ja sisulisema praktika järele, mis oleks sillaks koolis õpitu ja tööelu vahel. Praktika peaks andma võimaluse töötada eri sihtrühmadega, andma parema tervikpildi valdkonnast ning aimu, kas valdkonnas töötamine õppurile isikuomaduste ja väärtuste poolest sobib. Õppurite teoreetiline ettevalmistus ei pruugi praktikale asudes alati olla piisav, mis teeb raskeks nende kaasamise tegelike tööülesannete lahendamisse. Teisalt õpivad valdkonnas sageli juba täiskasvanud õppijad, kelle jaoks liiga suur praktikamaht võib osutuda ajaliselt keeruliseks. Olulisena nähakse ka praktikaasutuste ja asutusepoolsete praktikajuhendajate harimist praktika edukaks läbiviimiseks ning praktikajuhendajatele tasustamise võimaluste leidmist, kuna praktika juhendamine on niigi ülekoormatud töötajate jaoks suur lisakohustus.

    2.8. ETTEPANEK

    Valdkonna kutse- ja kõrgkoolid koostöös tööandjatega otsivad võimalusi töövarjupäevadeks ja praktika sisulisemaks korraldamiseks. See hõlmab muu hulgas mõõdetavate eesmärkide selgemat sõnastamist praktika eel ning praktika eesmärkidest lähtuvate sobivate praktikakohtade leidmist, mis annaks võimaluse töötada võimalikult erinevate sihtrühmadega, samuti praktikajuhendajate koolitamist.

    Eestvedaja(d): valdkonna kutse- ja kõrgkoolid

    Koostööpartner(id): valdkonna tööandjad

    ARENGUVAJADUS: Tööandjate sõnul vajab valdkonna täienduskoolituste kvaliteedisüsteem parandamist

    Selgitus ja põhjendus

    Osa ekspertide hinnangul võiksid sotsiaaltöö valdkonna täienduskoolitused olla süsteemsemad, kuna hetkel on need pigem juhtumipõhised ning töötajate osalemine nendel on iga tööandja enda vastutada. Leiti, et kuigi kutse- ja kõrgkoolide poolt pakutavate täienduskoolitustega ollakse üldjuhul rahul, on erakoolitusturg reguleerimata, pakutavate koolituste kvaliteet on kõikuv ning järelevalve võiks olla parem. Koolitusloa saamiseks peavad erakoolitajad esitama vaid avalduse ning sisulised kriteeriumid pakutavale koolituskvaliteedile puuduvad. Seetõttu võib kannatada töötajate ettevalmistuse ühtlane kvaliteet. Olenevalt asutusest on töötajate võimalused osaleda täienduskoolitustel erinevad, sõltudes kas töökoormusest või tööandja rahalistest võimalustest mingit koolitust pakkuda. Leiti, et valdkonna töötajate seas hinnatud täienduskoolitusi ei pakuta piisavalt. Eksperdid näevad kasvavat vajadust lisaks psüühilisi erivajadusi käsitlevatele koolitustele ka selliste koolituste järele, mis käsitlevad õigust, psühholoogiat, teenusvajaduse hindamist ning multiprobleemsete klientidega ja erivajadustega lastega toimetuleku oskusi.

    2.9. ETTEPANEK

    Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Sotsiaalministeeriumiga kaalub võimalusi, kuidas parandada ja tagada sotsiaaltöö valdkonna täienduskoolituste kvaliteeti, tuginedes OSKA sotsiaaltöö uuringu tulemustele.

    Eestvedaja(d): Haridus- ja Teadusministeerium

    Koostööpartner(id): Sotsiaalministeerium

    2.10. ETTEPANEK

    Valdkonna kutse- ja kõrgkoolid koostöös Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni, Tervise Arengu Instituudi, Sotsiaalkindlustusameti, Sotsiaalministeeriumi ja valdkonna tööandjatega kutsuvad kokku ümarlaua, et analüüsida ja ajakohastada valdkonna täienduskoolitusvajadust. Analüüsi tulemusena töötatakse välja ja suurendatakse pakkumist vajaminevatele täienduskoolitustele, tuginedes ka OSKA sotsiaaltöö uuringu tulemustele täienduskoolituse vajaduse suhtes.

    Eestvedaja(d): valdkonna kutse- ja kõrgkoolid, Sotsiaalministeerium

    Koostööpartner(id): Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Tervise Arengu Instituut, Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeerium, valdkonna tööandjad

    7.3. Üldised valdkonnaga seotud ettepanekud

    ARENGUVAJADUS: Sotsiaaltöö valdkond vajab aktiivsemat esindatust populariseerimisel, valdkonna väärtustamisel ning paremate töö- ja palgatingimuste eest seismisel

    Selgitus ja põhjendus

    Intervjueeritud ekspertide sõnul on sotsiaaltöö esindusorganisatsioonid küllaltki nähtamatud, tegelemaks valdkonna populariseerimisega või seismaks paremate töö- ja palgatingimuste eest. Oldi arvamusel, et sotsiaaltöö valdkonnas töötamise ühiskondlik väärtustamine peaks peale hakkama töötajatest endist, kes ise on uhked enda valitud töö ja valdkonna üle. Samas leiti, et valdkonna mainet aitaks omalt poolt tõsta ka paremad töötingimused ja kõrgemad palgad ning et need teemad peaksid saama ühiskonnas laiemat kõlapinda, sarnaselt näiteks õpetaja, päästja või õe ametiga.

    3.1. ETTEPANEK

    Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon koostöös Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liidu, valdkonna alaliitude, partnerite ning tööandjatega seisab senisest enam sotsiaalala töötajate väärtustamise, paremate töötingimuste ja -tasu eest ning tegeleb aktiivsemalt sotsiaaltöö valdkonna ametite populariseerimisega valdkonda tutvustavate kampaaniate toel.

    Eestvedaja(d): Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon

    Koostööpartner(id): Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liit, valdkonna alaliidud, partnerid, tööandjad

    3.2. ETTEPANEK

    Sotsiaalministeerium toetab sotsiaaltöö valdkonna erialaorganisatsioonide tegevust valdkonna populariseerimisel ning paremate töö- ja palgatingimuste eest seismisel.

    Eestvedaja(d): Sotsiaalministeerium

    ARENGUVAJADUS: Tugiisikud vajavad kindlamaid töösuhte vorme ja tugiisiku teenus vajab laiendamist

    Selgitus ja põhjendus

    Tugiisikud töötavad Eestis suures osas käsunduslepinguga, mis ei anna sotsiaalseid garantiisid. Näiteks puudub alla miinimumpalka teenivatel tugiisikutel ravikindlustus. Ekspertide hinnangul võiks muutus tugiisikute rahastamise süsteemis tuua turule rohkem spetsialiste, kes seda tööd teha tahaks. Tugiisiku teenuse juures nähakse vajadust ka sihtrühmade laiendamise järele. Näiteks nähakse ühe võimaliku sihtrühmana puudulike lastekasvatamis- ja sotsiaalsete oskustega vanemaid ning halvasti toime tulevaid peresid.

    3.3. ETTEPANEK

    Sotsiaalministeerium koostöös kohalike omavalitsustega kaalub muutuste vajalikkust tugiisikute rahastamises ning teenuse sihtrühmade laiendamise puhul, võttes aluseks OSKA sotsiaaltöö uuringu tulemused.

    Eestvedaja(d): Sotsiaalministeerium

    Koostööpartner(id): Eesti Linnade ja Valdade Liit, kohalikud omavalitsused

    ARENGUVAJADUS: Vajadus riiklikult paika pandud sotsiaalteenuste osutamisega seotud kvaliteedikriteeriumite järele

    Selgitus ja põhjendus

    Üks võimalus hinnata sotsiaaltöö põhikutsealade tööjõuvajadust on läbi kasvu/kahanemise, voolavuse ning asendusvajaduse. Täiendav võimalus oleks lähtuda ka sellest, milline peaks olema näiteks hooldustöötajate või tegevusjuhendajate puhul teenuse kvaliteedi tagamiseks vajalik töötaja/abivajaja suhtarv. Hetkel sellekohane soovituslik regulatsioon Eestis puudub. Ühe eksperdihinnangu järgi tagaks hea kvaliteedi keskmiselt üks töötaja kümne hooldatava kohta. Hetkel on see hinnanguliselt ligi 20 hooldatavat ühe töötaja kohta, kui arvestada sellega, et hoolduseks kuluv aeg ei piirdu tavalise kaheksatunnise tööpäevaga. Siiski ei piisa pelgalt hinnangust, vaid oleks vaja selgelt põhjendatud suhtarvu. Töötaja-abivajaja suhtarvud on samas vaid üheks kvaliteedikriteeriumiks. Oluliseks ülesandeks on terviklike kvaliteedikriteeriumite väljatöötamine.

    3.4. ETTEPANEK

    Sotsiaalministeerium töötab välja sotsiaaltöö põhikutsealade lõikes sotsiaalteenuste soovituslikud kvaliteedikriteeriumid, sh töötaja-teenusesaaja suhtarvud, mis aitab mõõta osutatavate teenuste kvaliteeti ja töötajate töökoormust.

    Eestvedaja(d): Sotsiaalministeerium

    Koostööpartner(id): Kohalikud omavalitsused, teenuseosutajad

    VALDKONNAGA SEOTUD TÄHELEPANEKUD JA SOOVITUSED
    • Ühe võimalikku töölõiguna, mis aitaks ressurssi kokku hoida ja suunata tööjõudu suuremat lisaväärtust loovate ülesannete täitmiseks, nähakse eri sotsiaalala valdkondade vahelist paremat andmevahetust. Andmete käitlemine ja analüüs ei ole Eestis veel piisavalt heal tasemel: andmeid kogutakse, kuid otsuste tegemisel ei osata kasutada nende täit potentsiaali. Riigiasutuste andmebaaside vahel puuduvad liidesed, samuti on vajakajäämisi andmete kasutamiseks vajalikes teadmistes ja oskustes. Sotsiaaltöö valdkonna infosüsteemid ja -tehnoloogilised tööriistad on võrreldes paljude teiste valdkondadega maha jäänud. Nähakse jätkuvat vajadust andmete ristkasutuse ja infosüsteemide omavahelise ühilduvuse järele.
    • Sotsiaal- ja erihoolekandeteenuste kättesaadavus on piirkonniti Eestis erinev, kuna teenusepakkujaid ei ole kõikjal piisavalt. Probleemid on sagedasemad väiksemates omavalitsustes. Analüüsi tulemusel selgus ka kasvav vajadus uute ja seniste teenuste arendamise järele, sealjuures nähakse suuremat vajadust eakatele ja sõltlastele suunatud teenuste järele ning arendamist vajaksid senisest veelgi enam isikliku abistaja ja tugiisiku teenus. Samuti on suurem vajadus sotsiaaltöös toetavate spetsialistide teenuste järele (nt logopeedid, tegevusterapeudid).
    • Kuna tööandjate jaoks on eriti hinnas juba varasema elukogemusega töötajad, siis pooldatakse veelgi paindlikumaid õppevorme ja õpiampse, mis võimaldaks karjääripööret või teise eriala omandamist planeerida ka täiskasvanud õppijatel. Töö hooldustöötajana või tegevusjuhendajana ongi sageli paljude töötajate jaoks teine või kolmas karjäär. Õppevormid on paindlikumad kui kunagi varem – õppetöö ei toimu iga päev, ka mitte igal nädalal, vaid õhtuti, tsüklitena. Edasine paindlikkuse suurendamine, sh mikrokraadid, ei pruugi viia selleni, et koolilõpetaja on saanud professionaaliks kujunemiseks vajaliku ettevalmistuse. Kokkuvõttes tuleks võimaluste piires säilitada ja edendada õppe paindlikkust, kuid samas ei tohiks kannatada õppe kvaliteet.
    • Lõpetajad ei rakenda sageli oma tööelus koolis õpitud nüüdisaegseid meetodeid ja töökohtadel levinud praktikad võivad erineda koolis õpetatust. Koolist saadud teadmiste ja oskuste mitterakendamisel võib kannatada teenuste kvaliteet. Teiselt poolt ei pruugi kõigi õppejõudude ja õpetajate teadmised olla ajakohased või päriseluga kooskõlas. Alati ei sobitu teoreetilised lähenemised ka Eesti sotsiaaltöö konteksti. Kokkuvõttes tuleks senisest enam edendada ja toetada töömaailma ja hariduse (nii akadeemilise kui ka kutsehariduse) paremat omavahelist seotust. Nii sotsiaaltöö praktikutel, sh töötajatel, kui ka haridusvaldkonnas teadmisi edasi andvatel õppejõududel ja õpetajatel on üksteiselt õppida ja seeläbi tõsta nii sotsiaaltöö kui ka õppesisu kvaliteeti.
    • Elanikkond vananeb ja samal ajal kasvab ka hooldusteenuste hind, mis seab üha suurema koormuse nii omastele kui ka riigile ja KOV-idele. Samuti ei pruugi sotsiaalhoolekandesse vajalikus mahus töötajaid jääda või lisanduda, kuna takistuseks võib osutuda madal palgatase ning töötingimused ja -koormus. Samas pole nii kutse- kui ka kõrgharidust vajavatel sotsiaaltöö ametikohtadel alati probleemiks mitte niivõrd rakendumine, kuivõrd eespool toodud põhjustel töötajate voolavus. Soov on edendada sotsiaalhoolekannet, kus domineerib individuaalne lähenemine, juhtumipõhisus ning abivajajatele teenuse osutamine kodus või väiksemas kogukonnas ja elukohajärgse omavalitsuse poolt. Juhtumipõhisuse valdavaks muutmise takistuseks võib olla teenuste süsteemi paindumatus ja vähene koostöö sidusvaldkondadega KOV-ide tasandil. Sotsiaalvaldkonnale asetatud ootused ja kohustused kasvavad, nende täitmiseks peaks rahalised vahendid ja inimressurss samaväärselt kasvama. Ilma selleta ei pruugi abivajajad soovitud mahus abi saada ja reformiplaanid täiel määral õnnestuda. Eriti puudutab see KOV-idele üle antavaid tegevusi ja teenuseid. Kokkuvõttes peaks eespool toodut sotsiaaltöö poliitikakujundajad ning ka kohalikud omavalitsused sotsiaaltöö valdkonna edasiste arengusuundade planeerimisel kindlasti arvestama, et tagada arenguplaanide edukas elluviimine.

    Kasutatud allikad

    B

    Bakshi et al. (2017). The Future of Skills. Employment in 2030. Pearson. Nesta.

    C

    Civitta (2019). Projekti „Puudega laste tugiteenuste arendamine ja pakkumine ning töö- ja pereelu ühildamise soodustamine“ hindamine. Lõpparuanne.

    D

    Deloitte Insights (2021). 2021 Human capital trends: innovating with intent.

    E

    Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri andmebaas: http://wd.archimedes.ee/andmebaas

    Eesti Rahvusringhääling.

    Eesti Töötukassa. Töötust ennetavad meetmed.

    Elukestva õppe strateegia täiskasvanuhariduse programm 2015–2018 (2015). Haridus- ja Teadusministeerium.

    Employment, Social Policy, Health and Consumer Affairs Council (EPSCO) (2017). Future of Work: Making It e-Easy. Conference materials.

    European Commission (2016). The impact of ICT on job quality: evidence from 12 job profiles.

    European Commission (2021). 2021 Long-Term Care Report. Trends, challenges and opportunities in an ageing society.

    F

    Frey, C., Osborne, M. (2013). The future of employment: How susceptible are jobs to computerisation?

    Friedman, S. D. (2013). Baby Bust: New Choices for Men and Women in Work and Family. Wharton Digital Press.

    H

    Haridusportaal.

    Heaolu arengukava 2016–2023.

    I

    Ilmarinen, J. (2006). Towards a longer worklife!: Ageing and the quality of worklife in the European Union. Helsinki: Finnish Institute of Occupational Health: Ministry of Social Affairs and Health; Hussi, T., Ilmarinen, J., Klemola, S., Lehto, E., Lundell, S., Mäkinen, E., Oldenbourg, R., Saarelma-Thiel, T. ja E. Tuominen (2011). Ikävoimaa työhön. Helsinki: Työterveyslaitos.

    J

    Jõers-Türn, K., Krusell, S. (2017). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: põllumajandus ja toiduainetööstus. Tallinn. SA Kutsekoda.

    Jõers-Türn, K., Leoma, R. (2016). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: sotsiaaltöö. Tallinn. SA Kutsekoda.

    K

    Kallaste, E., et al. (2017). Puudega lastega perede toimetuleku ja vajaduste uuring. Eesti Rakendusuuringute Keskus Centar. Turu-uuringute AS. Tallinn.

    Kattai, K., et al. (2020). Eesti regionaaltasandi arengu analüüs. Regionaalse valitsemise mudelite kujundamise ettepanekud. Tallinn.

    Keskastmejuhtide kompetentsimudel.

    Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus.

    Krusell, S., Pihl, K. (2020). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: Avalik haldus. Tallinn. SA Kutsekoda.

    L

    Lastekaitseseadus.

    Lääts, V. 2015. Kõrgharidusega naiste töömotivatsioon ja võimalused tööturul peale ametliku pensioniea saabumist. Magistritöö. Elenurm, T. (juh). Tallinna Tehnikaülikool.

    M

    McKinsey & Company (2017). McKinsey Global Institute. Jobs lost, jobs gained: Workforce transitions in a time of automation.

    MTÜ Lastekaitse Liit (2018). Lapsesõbralik lastekaitse – lastekaitsetöötajate vaade.

    O

    OECD (2019). The Future of Work. Employment Outlook 2019.

    P

    PA Consulting (2020). Robotics in care: A moment of opportunity. How robotic technology can transform global social care delivery.

    Praxis (2017). Pikaajalise hoolduse deinstitutsionaliseerimise mõju hindamise raamistik.

    PWC (2021). KOV koostöövõimaluste mõjude analüüs pikaajaliste hooldusteenuste korraldamisel. Lõpparuanne.

    Pärna, O. (2016). Töö ja oskused 2025. Kogumik. SA Kutsekoda.

    R

    Rahandusministeerium (2014). Riigi kui tööandja personalipoliitika valge raamat. Tallinn.

    Rasu, A. Sotsiaalteenuste arendamine maakondades. Analüüs. Meede „Tööturul osalemist toetavad hoolekandeteenused“.

    Rosenblad, Y., Tilk, R., et al. (2020). COVID-19 põhjustatud majanduskriisi mõju tööjõu- ja oskuste vajaduse muutusele. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA.

    S

    Sotsiaalhoolekande seadus.

    Sotsiaalministeerium (2017). Kohaliku tasandi lastekaitsetöö tulemuslikkuse suurendamine ja jätkusuutlik arendamine. Uuringuaruanne.

    Sotsiaalministeerium (2020). Roheline raamat. Tehnoloogiakasutuse suurendamine inimese igapäevase toimetuleku ja heaolu toetamiseks kodus. Tallinn.

    Strateegia „Eesti 2035“

    T

    Tartu Ülikool. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/27764/lumepallivalim.html

    Tervise Arengu Instituut.

    The Guardian. https://www.theguardian.com/society/2020/sep/07/robots-used-uk-care-homes-help-reduce-loneliness

    Tippjuhtide kompetentsimudel.

    Täiskasvanute täienduskoolituse riiklik koolitustellimus kutsekoolidele ja kutseõpet pakkuvatele rakenduskõrgkoolidele 2021. aastaks: https://www.hm.ee/sites/default/files/kutseoppeasutuste_nimekiri.pdf

    V

    Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2021–2023.

    Vallistu, J., Erikson, M., Eljas-Taal, K., Tampel, R., Ratnik, H., Nausedaite, R., Aksen, M., Pruks, P. (2017). Tuleviku töö – uued suunad ja lahendused. technopolis |group| Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE. http://www.digar.ee/arhiiv/et/download/273726

    W

    World Economic Forum (2020). Jobs of Tomorrow. Mapping Opportunity in the New Economy.

    Lisa 1. OSKA põhiterminid

    Järgnevaid termineid ja definitsioone või osa neist kasutatakse eelkõige siinse uuringu kontekstis, st need ei ole lõplikud ega universaalsed.

    OSKA süsteemis kasutatavate terminite allikad:

    1. kehtivad õigusaktid (nt kutseseadus),
    2. rahvusvahelised kokkulepped (nt klassifikaatorid),
    3. oskuste rakkerühma eestvedamisel ekspertide (sh Emakeele Seltsi keeletoimkonna) ühistööna sõnastatud kokkulepped,
    4. OSKA nõunike kogus sõnastatud kokkulepped.

    AK (ingl ISCO) on ametite klassifikaator, siinses aruandes viidatakse selle lühendiga klassifikaatori 2008. aasta versioonile 1.5b.

    Amet, ametikoht (ingl occupation/job) on tööülesannete kogum, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu. Ameti- ja kutsenimetused võivad kokku langeda.

    Ametiala (ingl occupation) on sarnaste ametite kogum.

    Ametirühm (ingl group of occupations) on sarnaste ametialade kogum ametite klassifikaatoris (AK).

    Avaliku halduse haridus on tinglik katusnimetus õppekavadele, kus peamine tööalane väljund hariduse omandamise järel on tööle asumine avaliku halduse valdkonda.

    EHIS on Eesti hariduse infosüsteem.

    EKR on Eesti kvalifikatsiooniraamistik, mille lühikirjeldus on Kutsekoja veebilehel.

    EMTAK (ingl NACE) on Eesti majandustegevusalade klassifikaator, selles aruandes kasutatakse klassifikaatori 2008. aasta versiooni.

    Eriala (ingl speciality) on teaduse, tehnika, kunsti vms kitsam, suhteliselt kindlamini piiritletud ala, spetsiaalala. Eriala seostub eelkõige õppimise ja õppekavaga, vahel spetsialiseerumisalaga õppekavas. Eriala nimetusena kasutatakse tegevusala nimetust (mitte tegijanime, nagu kutse puhul).

    Hariduskvalifikatsioon (ingl educational qualification) on õppeasutuse antud diplom, tunnistus või kraad, millega tõendatakse (või mis kinnitab) õppekavaga kehtestatud õpiväljundite saavutamist. Hariduskvalifikatsioonid jagunevad üldharidus-, kutseharidus- ja kõrghariduskvalifikatsiooniks.

    Kompetents (ingl competency) on tegevuses väljenduv teadmiste, oskuste ja hoiakute kogum, mis on teatava tööosa täitmise eeldus. Kompetentsid jagunevad üldisteks ja kutsespetsiifilisteks.

    Kompetentsistandard (ingl competency standard) on kutsestandard, mis sisaldab ühte kompetentsi.

    Kompetentsus (ingl competence) on edukaks kutsetegevuseks vajalike kompetentside kogum (asjatundlikkus).

    Koordinatsioonikogu (ingl future skills council) põhiülesanne on juhtida tööturu koolitustellimuse formeerimise protsessi ja leida tasakaal kutsetegevuse valdkondade vajaduste vahel. Koordinatsioonikogu asutab vastutav minister seaduse alusel.110

    Kutseala (ingl profession) on samalaadset kompetentsust eeldav tegevusvaldkond; sarnastel tegevustel põhinev, eri tasemel kompetentse eeldavate kutsete kogum. (Näide 1: kutseala – kokandus, kutsed – abikokk, kokk, meisterkokk; näide 2: kutseala – müürsepatöö, kutsed – müürsepp, tase 3, müürsepp, tase 4.) Kutseala kujuneb lähedaste ametite analüüsimise tulemusena.

    Kutsekvalifikatsioon (ingl occupational qualification) on kvalifikatsioon, mis saadakse kutseeksami sooritamisel ja mille tase on määratud asjakohases kutsestandardis.

    Kutsespetsiifilised kompetentsid (ingl specific hard skills) on tööosade ja -ülesannetega otseselt seotud kompetentsid. Need kompetentsid on väikse ülekantavusega.

    Üldised kompetentsid sisaldavad suures ulatuses kõikidele kvalifikatsioonidele ülekantavaid käitumuslikke kompetentse, mis on seotud hoiakutega ja inimese võimega oma oskusi rakendada (nt suhtlemine, kohanemine ja toimetulek). Samuti kuuluvad üldiste kompetentside hulka keskmise ja suure ülekantavusega kompetentsid, mis põhinevad teadmistel ja oskustel (nt IKT-, õigus-, majandus- ja keskkonnateadlikkuse kompetents).

    Kutsestandard (ingl occupational standard) on dokument, milles kirjeldatakse kutsetegevust ja kutsealaseid kompetentsusnõudeid.

    Kutseõppeasutus (ingl vocational educational institution) on kool, kus on võimalik omandada kutseharidus (sünonüüm: kutsekool).

    Kvalifikatsioon (ingl qualification) on hindamise ametliku tulemusena tunnustatud kompetentsus. Kvalifikatsioonid jagunevad hariduslikeks (ingl educational qualifications) ja kutsekvalifikatsioonideks (ingl occupational qualifications).

    Kõrgkool (ingl institution of higher education) on kool, kus on võimalik omandada kõrgharidus (ülikool, rakenduskõrgkool jm).

    OSKA (ingl system for monitoring and anticipating labour market training needs) on tööjõu- ja oskuste vajaduse seire- ja prognoosisüsteem.

    OSKA valdkond (ingl sector for labour market training needs monitoring and forecasting) on sarnaste majandustegevus- või kutsealade kogum, mille ulatuses koostatakse valdkonna tööturu koolitusvajadus ja kus tegutseb eksperdikogu.

    Oskuste vajadus (ingl skills anticipation) on teave valdkonnas edukaks hakkamasaamiseks vajalikest olulistest kompetentsidest ning nende puudujääkidest töötajatel, kahaneva ja kasvava vajadusega kompetentsidest, tulevikuoskustest ning kompetentsiprofiilide kirjeldamise vajadusest (ka kutsestandardite olemasolust).

    Põhikutseala on sarnaseid (sh valdkondlikus osas) tööülesandeid täitvate, kompetentse omavate ja sarnase haridusteega ametirühmade kogum.

    Rahvusvaheline ühtne hariduse liigitus (RÜHL, ingl ISCED). Siinses töös kasutatakse klassifikaatori versiooni, mis on kättesaadav (kuni 2016. aastani 1997. aasta versioon).

    Tööjõuvajaduse prognoos (ingl labour demand forecast) on võimalikke tööturu arengusuundi arvestav ja töötajate vajadust kirjeldav arvuline hinnang selle kohta, kui palju võiks olla vaja uusi töötajaid OSKA valdkondades, ametirühmades ning haridustasemetel.

    Tööjõuvajaduse seire (ingl monitoring of labour demand) on majanduses rakendatud tööjõu ning OSKA valdkondade tööjõuvajaduse kohta andmete kogumine, analüüsimine ja avaldamine nii tervikuna kui ka ametirühmade, valdkondade ja haridustasemete kaupa, kasutades nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid.

    Tööturu koolitusvajadus (ingl labour market training needs and the number of commissioned study places) on tööjõuvajaduse prognoosist ja oskuste vajadusest lähtuv OSKA valdkondade põhine ettepanekute ja soovituste kogum koolituskohtade planeerimiseks ja õppesisu arendamiseks haridusliikide ja -tasemete ning õppevaldkondade kaupa.

    Varjatud takistus tööjõu järelkasvu tagamisel (ingl market failure in the context of OSKA) on olukord, kus hoolimata koolituskohtade olemasolust ja koolitustegevuse näilisest vastavusest koolitusvajadusele on valdkonnas tööjõu- ja/või vajalike kompetentside puudus.

    Valdkonna eksperdikogu (VEK, ingl sectoral skills council) on ekspertidest koosnev komisjon, mille ülesanne on selgitada välja OSKA valdkonnas tööturu koolitusvajadus ja seirata selle täitmist. VEK võib oma töö paremaks korraldamiseks (nt alavaldkonna koolitusvajaduse tuvastamiseks) luua töörühmi, kaasates neisse ka VEK-i väliseid liikmeid.

    Valdkonna põhikutseala (PKA, ingl main professions of a sector) on kutseala, millel töötamise eeldus on valdkonna toimimiseks olulise tähtsusega valdkonnaspetsiifilised kompetentsid.

    Õppekavagrupp (ÕKG) on kõrgharidusstandardis kehtestatud liigitus, mis hõlmab õppesuundi või õppekavade rühmi ning mille alusel saab õppeasutus taotleda ja Vabariigi Valitsus anda õppeasutusele õiguse anda kõrgharidustaseme õpet ning väljastada selle ala akadeemilisi kraade ja diplomeid.

    Õppekavarühm (ÕKR) on õppekavagrupi analoog kutsehariduses.

    Lisa 2. Analüüsitud õppekavad

    Tabel L2. Analüüsitud õppekavad

    Lisa 3. Intervjueeritud eksperdid

    1. Airi Mitendorf - Sotsiaalministeerium
    2. Anne Rähn - Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž
    3. Anne Veiram - Eesti Puuetega Inimeste Koda
    4. Anneli Habicht - Eesti Puuetega Inimeste Koda
    5. Anneli Tõru - Saaremaa vald
    6. Anne-Mari Rebane - Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
    7. Annika Kirst - Benita Kodu AS
    8. Anu Aunapuu - Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž
    9. Anu Saar - Haapsalu Kutsehariduskeskus
    10. Birgit Nicolau Costa Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
    11. Dagmar Narusson - Tartu Ülikool
    12. Ebeli Berkman - Sotsiaalkindlustusamet
    13. Egle Ups - MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus
    14. Ene Madissalu - Luunja vald
    15. Eva Martin - Haapsalu Kutsehariduskeskus (vilistlane)
    16. Ewe Alliksoo - Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž
    17. Fredy Lumi - Valgamaa Kutseõppekeskus
    18. Gris Tammiksaar - Tallinna Ülikool (vilistlane)
    19. Hanna-Maria Põldma Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
    20. Helen Tähtvere - Sotsiaalkindlustusamet
    21. Heli Harak - Hiiumaa Sotsiaalkeskus
    22. Helle Känd - Tartu Maarja Tugikeskus
    23. Hilka Raba - SA Perekodu
    24. Inna Jemeljanova - Tallinna Tervishoiu Kõrgkool (vilistlane)
    25. Inna Kask - Saaremaa vald
    26. Jaanika Hein - Tallinna Vangla Pärnu kriminaalhooldusosakond
    27. Jaanika Luus - Iru Hooldekodu
    28. Jana Elken - Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond
    29. Judit Strömpl - Tartu Ülikool
    30. Kadi Lauri - Sotsiaalkindlustusamet
    31. Kadri Roosalu - Tartu Laste Turvakodu
    32. Kairi Hõbemeri - Alutaguse vald
    33. Kaja Rattas - Sotsiaalkindlustusamet
    34. Kaja Rootare - Haapsalu linn
    35. Karis Paumets - Justiitsministeerium
    36. Karmen Toros - Tallinna Ülikool
    37. Katre Mägi - Järva vald
    38. Katre-Liis Treufeldt Varajase Kaasamise Keskus
    39. Kerli Kanniste - Tartu Ülikool (vilistlane)
    40. Kersti Suun-Deket - Rakvere linn
    41. Kiira Gornischeff - Sotsiaalkindlustusamet
    42. Klaarika Kaat - TÜ Pärnu kolledž (vilistlane)
    43. Klaarika Siliksaar - Tartu Laste Turvakodu
    44. Kristi Mägi-Sepp - Saaremaa vald
    45. Kristiina Luht - Sotsiaalministeerium
    46. Kärt Saarsen - Sotsiaalkindlustusamet
    47. Kätlin Poopuu - Kuressaare Ametikool
    48. Laura Kivilo - Tartu Ülikool (vilistlane)
    49. Leila Põrh - Tallinna Tervishoiu Kõrgkool (vilistlane)
    50. Leili Mutso - Haapsalu Kutsehariduskeskus
    51. Liina Ajangu - TÜ Pärnu kolledž (vilistlane)
    52. Liina Juhanson - Tallinna Ülikool (vilistlane)
    53. Liina Kaar - Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž
    54. Liina Lanno - AS Hoolekandeteenused
    55. Livia Laas - Eesti Töötukassa
    56. Ly Mikheim - SA Maarja Küla
    57. Maarika Kurrikoff - Tartu Linnavalitsus
    58. Maarja Krais-Leosk - Sotsiaalministeerium
    59. Maile Kubjas - Tallinna Vangla Ida-Harju kriminaalhooldusosakond
    60. Mare Leino - Tallinna Ülikool
    61. Marelle Erlenheim - Saue vald
    62. Marelle Möll - Haapsalu Kutsehariduskeskus
    63. Marge Hindriks - Sotsiaalministeerium
    64. Mari Tikerpuu - Sotsiaalkindlustusamet
    65. Marina Runno - Käo Tugikeskus
    66. Marion Rummo - Sotsiaalministeerium
    67. Marion Teder - CareMate
    68. Marju Medar - Tallinna Ülikool
    69. Marju Selg - Tartu Ülikool
    70. Meelis Kukk - Tallinna lastekodu
    71. Merike Kravets - Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
    72. Merle Linno - Tartu Ülikool
    73. Merle Tuulik - Kuressaare Ametikool
    74. Milena Kalamees - Kuressaare Ametikool (vilistlane)
    75. Monika Salumaa - Haapsalu Kutsehariduskeskus
    76. Pille Tsopp-Pagan - MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus
    77. Piret Tamme - Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
    78. Piret Värno - Tartu Laste Turvakodu
    79. Reelika Murd - Saaremaa vald
    80. Reelika Mägimets - Tallinna Ülikool (vilistlane)
    81. Riho Rahuoja - Hiiumaa Sotsiaalkeskus
    82. Siiri Bork - Viru Vangla kriminaalhooldusosakond
    83. Silvia Loovee - Käo Tugikeskus
    84. Simone-Melissa Õispuu Valga Kutseõppekeskus (vilistlane)
    85. Sirje Pree - Kuressaare Ametikool
    86. Sirlis Sõmer-Kull - Eesti Töötukassa
    87. Taivi Kõiv - SA Tartu Perekodu Käopesa
    88. Talvi Kuimets - Hiiumaa Sotsiaalkeskus
    89. Tauno Asuja - Eesti Puuetega Inimeste Koda
    90. Terje Teder - SA Koeru Hoolduskeskus
    91. Tiia Laanejõe Hiiumaa Sotsiaalkeskus
    92. Tiina Simson - Tallinna Laste Turvakeskus
    93. Tõnu Poopuu - Pärnu linn
    94. Ulvi Oja - Valga Kutseõppekeskus (vilistlane)
    95. Veronika Allas - Eesti Puuetega Inimeste Koda
    96. Ülle Enits - Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
    97. Ülle Männiste - Pärnu laste ja noorte tugikeskus

    Lisa 4. Sotsiaaltöö valdkonna eksperdikogu liikmed

    Tööandjate esindajad

    1. AS Hoolekandeteenused - Liina Lanno -
    2. Astangu Kutserehabilitatsioonikesku - Aivi Sobak
    3. Benita Kodu AS - Marilin Vaksman
    4. Eesti Asenduskodu Töötajate Liit - Meelis Kukk
    5. Eesti Puuetega Inimeste Koda - Anneli Habicht
    6. Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon - Sirlis Sõmer-Kull
    7. Hiiumaa Sotsiaalkeskus - Riho Rahuoja
    8. Iru Hooldekodu - Jaanika Luus
    9. MTÜ Lastekaitse Liit - Helika Saar
    10. Pärnu linn - Tõnu Poopuu
    11. SA Koeru Hoolduskeskus - Terje Teder
    12. SA Perekodu - Hilka Raba
    13. Südamekodud OÜ - Heili Burmeister

    Õppeasutuste esindajad

    1. Haapsalu Kutsehariduskeskus - Marelle Möll
    2. Kuressaare Ametikool - Kätlin Poopuu
    3. Tallinna Tervishoiu Kõrgkool - Ülle Ernits
    4. Tallinna Ülikool - Karmen Toros
    5. Tartu Ülikool - Häli Tarum
    6. Tartu Ülikool - Merle Linno

    Avaliku sektori esindajad

    1. Haridus- ja Teadusministeerium - Külli All
    2. SA Kutsekoda - Salome Virkus
    3. Sotsiaalkindlustusamet - Helen Tähtvere
    4. Sotsiaalministeerium - Karen-Pauliin Konks
    5. Sotsiaalministeerium - Maarja Krais-Leosk
    6. Tervise Arengu Instituut - Triinu Tikas

    Lisa 5. Eksperdiintervjuu kava

    Intervjueeritavad: valdkonda esindavad eksperdid

    Intervjuu kestus: 1–2 tundi

    Intervjuu eesmärk

    • kirjeldada valdkonna arengutrende,
    • kinnitada valdkonna põhikutsealade jaotus,
    • selgitada välja vajalik haridustase põhikutsealati,
    • kirjeldada võimalikud õpiteed,
    • selgitada välja tööjõu- ja oskuste vajadus põhikutsealade kaupa.

    Avaküsimused (sissejuhatus valdkonda/alavaldkonda, mille teemadel hakkame rääkima)

    • Kirjeldage valdkonna lähiaastate arengusuundumusi, mis võiksid mõjutada töötajate arvu ja oskuste vajadusi.
    • Millised on teie arvates peamised globaaltrendid, mis valdkonna tulevikku mõjutama hakkavad?
    • Kui tõenäoliseks peate valdkonna maailmatrendide ilmnemist Eestis? Kas on mõni neist trendidest, mis võiks enim hakata mõjutama valdkonna arengut Eestis? (Millised on kõige mõjukamad suundumused? Millist mõju need võiksid avaldada ettevõtete igapäevasele tööle (teie ettevõtte näitel))?
    • Kui tõenäoseks te neid muutusi peate? Millise aja jooksul need muutused võiksid ilmneda?

    Põhiküsimused

    Põhikutsealad (ametirühmad)

    • Milliseid ametialasid võib teie ettevõtte tegevusalal lugeda n-ö võtmeametiteks (kõige olulisemateks ettevõtete arengu seisukohalt)? Mille tõttu just need esile tõite? Milliseid tööülesandeid inimesed nendel positsioonidel täidavad?
    • Millised ametialad on teie hinnangul lähiajal kasvutrendis? Mille tõttu?
    • Millised on teie valdkonna n-ö tulevikuametid (olulisuse kasv, võimaldavad suuremat lisandväärtust luua vms)?
    • Millised kutsealade järele vajadus väheneb? Mille tõttu?
    • Kas kasvavatel kutsealadel on töötajaid piisavalt leida? Kuidas tööjõudu värvatakse?

    Oskuste vajadus

    • Millised on valdkonna põhikutsealadel edukaks hakkamasaamiseks olulised oskused? Mille tõttu te just need esile tõite? Kui võimalik, siis eristada üld- ja erialased oskused. Kust need oskused peaksid tulema, kas taseme- või täiendusõppest?
    • Milliste oskuste puhul on eeldada muutusi? Milliste järele vajadus kasvab? Milliste järele kahaneb?
    • Milliseid oskusi praegustel töötajatel napib (kui võimalik, siis eristada värsked koolilõpetajad)? Kus ja kuidas neid oskusi omandada (taseme-/täiendusõppes, ettevõttes kohapeal)?

    Haridustasemed ja õppekavad

    • Põhikutsealade kaupa: millistel õppekavadel ja -tasemetel omandatakse valdkonna võtmeametite peamised kompetentsid/oskused?
    • Milliste koolide/valdkondade erialade (õppekavade) lõpetajaid näete eelistatuna? / Millise haridusliku taustaga tööjõudu värbamisel eelistate? Miks?
    • Millise haridusega inimesi teie konkurssidel kandideerib?
    • Mis eriala lõpetajad (peale teie esimese eelistuse) veel sobivad siia tööle?
    • Millise haridusega inimesi võiks rohkem olla?
    • Millised valdkonna õppekavad (koolid) ei taga piisavat ettevalmistust (töötajate arv, oskused)?
    • Võimaluse korral tooge palun esile ebakõlad praeguse ja soovitava olukorra vahel (nt õpetatakse liiga kõrgel või madalal haridustasemel).
    • Millised on teie viimase aja kogemused värskete koolilõpetajatega? (Millised on ettevõtte ootused tulevasele tööjõule?)
    • Millised oskused ja teadmised nendel inimestel olema peaksid?
    • Millised oskused on teie arvates koolilõpetajatel heal tasemel?
    • Millised oskused võiksid olla paremad?
    • Kas nad on omandanud haridussüsteemis sellised oskused ja teadmised, nagu on teie ettevõttes tarvis?
    • Kas sobiva haridusega inimesi on põhikutsealadele lihtne või raske leida (täpsustada põhikutsealati)?

    Täiendus- ja ümberõpe

    • Oma töötajate täienduskoolitus: milliseid (täiendus)koolitusi peab ettevõte oluliseks pakkuda?
    • Kas on täiendusõpet (juurdeõpe, oskuste värskendamine), mida Eestis ei pakuta (ei pakuta piisava kvaliteediga), aga võiks pakkuda?
    • Mil määral võiks ümberõpe olla lahendus uute, vajalike oskustega inimeste värbamisel?
    • Millistel kutsealadel on võimalik rakendada ümberõpet (asutusepõhine, Eesti Töötukassa kursused jne)? Milliste erialade esindajatega on teie ettevõtetel tegelik kogemus? Milliste valdkondade/erialade lõpetajaid eelistaksite ümberõppes?
    • Millisena näete soovitavat täiendusõpet võtmeametitel (millised võimalused on vajalikud)?
    • Kas teie ettevõttel on olemas kogemus koostööst koolide / Eesti Töötukassaga? Milline on see olnud?
    • Kes peaks teie arvates korraldama ümberõppe, kas riik või ettevõtted ise?

    Karjääriteed (põhikutsealade kaupa)

    • Milline praktiline töökogemus on vajalik selleks, et omandada võtmeametitel edukaks töötamiseks vajalikud kompetentsid (lisaks tasemeõppes omandatud baasharidusele)?
    • Millise taustaga inimesed veel sobivad siia tööle? Töökogemus, huvid, eeldused?
      • Millised on karjäärivõimalused põhikutsealadel?
      • Millelt saab sellele töökohale soovi korral liikuda?
      • Millele saab sellelt töökohalt soovi korral edasi liikuda?
    • Millised ametid sobivad ümberõppeks (st sektoritevaheline liikumine)?

    Koostöö koolidega, töötukassaga (praktikandid vms)?

    • Kas teie ettevõttel on kogemus koostööst koolide / Eesti Töötukassaga? Milline on see olnud?

    Lisateemad (vajaduse korral)

    Kas soovite mingit teemat ise täiendada (nt mida seni ei ole käsitlenud, kuid mis on oluline)?

    Lisa 6. Vilistlasintervjuu kava

    Intervjueeritavad: valdkonna kutse- ja kõrghariduse vilistlased

    Intervjuu kestus: 0,5–1 tundi

    Intervjuu eesmärk

    • koguda infot lõpetanute edasistest karjääriteedest,
    • koguda infot lõpetajate motivatsiooni kohta seoses õpingute ja valdkonnas töötamise kohta,
    • selgitada välja, kuidas lõpetajad erialast haridust ise hindavad.

    Avaküsimused (sissejuhatus)

    • Tutvustage end, millal ja mis eriala te lõpetasite ja kus hetkel töötate?

    Põhiküsimused

    • Mis motiveeris valdkonna erialale õppima minema?
    • Mis motiveerib valdkonnas töötama ja sektoris jätkama?
    • Kuidas hindate koolist saadud ettevalmistust? Mis oli hästi, millest tunnete tööelus puudust?
    • Miks lahkusite valdkonnast, mis tingimustel naaseks sektorisse?
    • Milliseid oskusi koolis õpetatakse, millest jääb puudu ja kuidas hindate koolide taset?
    • Millised on teie hinnangul valdkonna peamised probleemid ja mida tuleks muuta?

    Lisa 7. Põhikutsealad ametialade klassifikaatori järgi

    Tabel L7. Põhikutsealad ametialade klassifikaatori järgi

    Lisa 8. Ankeetküsitluse „Sotsiaaltöö valdkonna tööjõud ja oskused KOV-is“ ankeet

    1. TÖÖJÕUVAJADUSE JA TEENUSTE OSA

    • Milline on teie ametinimetus?
    • Palun nimetage oma 5 peamist tööülesannet
    • Kas teil on tööülesandeid, mis ei ole seotud sotsiaaltööga, sh teie põhitööga?
      • Jah
      • Ei – suunamine järgmise küsimuse juurde
    • Millised need ülesanded või ülesanne on?
    • Kohalik omavalitsus vastutab erinevate sotsiaalteenuste osutamise eest. Kuidas muutub teie hinnangul vajadus nende järele lähima 5–10 aasta jooksul?
      • Koduteenus
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Täisealise isiku hooldus
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Isikliku abistaja teenus
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Eluruumi tagamise teenus
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Võlanõustamisteenus
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Varjupaigateenus
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Turvakoduteenus
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Asendushooldusteenus (asenduskodus)
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Asendushooldusteenus (perekodus)
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Asendushooldusteenus (hooldusperes)
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Järelhooldusteenus
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Tugiisikuteenus (lastele)
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Tugiisikuteenus (täiskasvanutele)
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Sotsiaaltransporditeenus
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
      • Lapsehoiuteenus (erivajadustega lastele)
        (Vajadus väheneb olulisel määral / Vajadus väheneb mõnevõrra / Vajadus jääb samaks / Vajadus suureneb mõnevõrra / Vajadus suureneb olulisel määral / Ei oska hinnata / Põhjendage oma arvamust)
    • Kas näete lähiaastatel täiendavate sotsiaalteenuste või tegevuste järele vajadust?
      • Jah
      • Ei – suunamine ülejärgmise küsimuse juurde
    • Millised need teenused või tegevused oleksid ja miks nende järele vajadus on?
    • Kas midagi peaks muutma seniste sotsiaalteenuste korralduse ja sisu juures?
      • Jah
      • Ei – suunamine ülejärgmise küsimuse juurde
    • Mida peaks muutma ja milliste teenuste puhul?
    • Sotsiaaltöö valdkonnas töötavad inimesed mitmesugustel ametikohtadel. Töötajate arvu võivad mõjutada paljud tegurid (nt rahalised vahendid, rahvastikusuundumused, tööjõu saadavus, sotsiaaltöö tulevikuprioriteedid). Neid võimalikke asjaolusid arvesse võttes püüdke hinnata tõenäolist muutust tulevikus. Kuidas ja kas muutub teie hinnangul neil ametikohtadel töötavate inimeste arv sotsiaaltöö valdkonnas lähima 5–10 aasta jooksul? Võite lähtuda siin ka oma senisest kogemusest kohalikus omavalitsuses.
      • Ametid
        (Töötajate arv väheneb / Töötajate arv jääb samaks / Töötajate arv kasvab / Ei oska hinnata Palun põhjendage oma arvamust)
      • Sotsiaaltöö spetsialistid/nõunikud
        (Töötajate arv väheneb / Töötajate arv jääb samaks / Töötajate arv kasvab / Ei oska hinnata Palun põhjendage oma arvamust)
      • Lastekaitse spetsialistid
        (Töötajate arv väheneb / Töötajate arv jääb samaks / Töötajate arv kasvab / Ei oska hinnata Palun põhjendage oma arvamust)
      • Tegevusjuhendajad
        (Töötajate arv väheneb / Töötajate arv jääb samaks / Töötajate arv kasvab / Ei oska hinnata Palun põhjendage oma arvamust)
      • Hooldajad
        (Töötajate arv väheneb / Töötajate arv jääb samaks / Töötajate arv kasvab / Ei oska hinnata Palun põhjendage oma arvamust)
      • Erivajadustega lastega tegelevad lapsehoidjad
        (Töötajate arv väheneb / Töötajate arv jääb samaks / Töötajate arv kasvab / Ei oska hinnata Palun põhjendage oma arvamust)
      • Asenduskodu ja perekodu kasvatajad
        (Töötajate arv väheneb / Töötajate arv jääb samaks / Töötajate arv kasvab / Ei oska hinnata Palun põhjendage oma arvamust)
      • Tugiisikud
        (Töötajate arv väheneb / Töötajate arv jääb samaks / Töötajate arv kasvab / Ei oska hinnata Palun põhjendage oma arvamust)
      • Muud sotsiaaltöö valdkonna teenuste osutamisel olulised spetsialistid (nt psühholoogid, eripedagoogid, logopeedid, sotsiaalpedagoogid, terapeudid)
        (Töötajate arv väheneb / Töötajate arv jääb samaks / Töötajate arv kasvab / Ei oska hinnata Palun põhjendage oma arvamust)
    • Kuidas hindate praegust koostööd eri koostööpartneritega/osapooltega nii juhtumite lahendamisel kui ka ennetustegevuste, teenuste jne planeerimisel?
      • Sotsiaalkindlustusamet
        (Ei ole üldse rahul / Pigem ei ole rahul / Nii ja naa / Pigem rahul / Väga rahul / Kogemus puudub(ei oska hinnata) / Palun põhjendage oma arvamust)
      • Sotsiaalministeerium
        (Ei ole üldse rahul / Pigem ei ole rahul / Nii ja naa / Pigem rahul / Väga rahul / Kogemus puudub(ei oska hinnata) / Palun põhjendage oma arvamust)
      • Teenusepakkujad (hooldekodud, lastehoiud, erihoolekandeasutused, erialaspetsialistid)
        (Ei ole üldse rahul / Pigem ei ole rahul / Nii ja naa / Pigem rahul / Väga rahul / Kogemus puudub(ei oska hinnata) / Palun põhjendage oma arvamust)
      • Teised omavalitsused
        (Ei ole üldse rahul / Pigem ei ole rahul / Nii ja naa / Pigem rahul / Väga rahul / Kogemus puudub(ei oska hinnata) / Palun põhjendage oma arvamust)
      • Töötukassa
        (Ei ole üldse rahul / Pigem ei ole rahul / Nii ja naa / Pigem rahul / Väga rahul / Kogemus puudub(ei oska hinnata) / Palun põhjendage oma arvamust)
      • Politsei- ja Piirivalveamet
        (Ei ole üldse rahul / Pigem ei ole rahul / Nii ja naa / Pigem rahul / Väga rahul / Kogemus puudub(ei oska hinnata) / Palun põhjendage oma arvamust)
      • Teenusesaajad
        (Ei ole üldse rahul / Pigem ei ole rahul / Nii ja naa / Pigem rahul / Väga rahul / Kogemus puudub(ei oska hinnata) / Palun põhjendage oma arvamust)
    • Kas ja milliseid koostöövajaduse kohti ja osapooli näete lähiaastatel lisandumas?
    • Milline on sotsiaalvaldkonnas töötavate inimeste töökoormus teie hinnangul? Lähtuge enda omavalitsuse kogemusest.
      • Madal
      • Pigem madal
      • Mõistlik
      • Pigem kõrge
      • Kõrge
      • Palun põhjendage oma arvamust
    • Kas olete viimase aasta jooksul tõsiselt kaalunud sotsiaalvaldkonnas töötamise lõpetamist?
      • Jah
      • Ei – suunamine ülejärgmise küsimuse juurde
    • Nimetage kuni 3 peamist tegurit, miks olete kaalunud sotsiaalvaldkonnas töötamise lõpetamist.
    • Nimetage kuni 3 peamist tegurit, mis teid sotsiaalvaldkonnas hoiavad ja toetavad sotsiaalvaldkonnas töötamise jätkamist.

    2. HARIDUSE JA OSKUSTE OSA

    • Kas ja millistel erialastel koolitustel (sh tasemeõpe) olete viimase aasta jooksul osalenud?
    • Millistel erialastel koolitustel te tulevikus osaleda tahaksite?
    • Milliseid erialaseid koolitusi ei pakuta hetkel piisavalt või jätab nende kvaliteet soovida?
    • Palun nimetage 5 peamist oskust/kompetentsi, mis sotsiaaltöö valdkonnas tegutsejatel vajaksid arendamist.
    • Palun nimetage kuni 5 oskust/kompetentsi, mida enda puhul tahaksite edasi arendada.
    • Kuidas hindate järgmiseid tegureid võimalike takistustena kompetentside arendamisel?
      • Töökoormus
        (Üldse ei takista / Pigem ei takista / Mõnevõrra takistab / Oluliselt takistab / Ei oska hinnata / Palun põhjendage oma arvamust)
      • Õppimisvõimaluste puudus
        (Üldse ei takista / Pigem ei takista / Mõnevõrra takistab / Oluliselt takistab / Ei oska hinnata / Palun põhjendage oma arvamust)
      • Tööandja suhtumine
        (Üldse ei takista / Pigem ei takista / Mõnevõrra takistab / Oluliselt takistab / Ei oska hinnata / Palun põhjendage oma arvamust)
      • Sobivate õppevormide puudus
        (Üldse ei takista / Pigem ei takista / Mõnevõrra takistab / Oluliselt takistab / Ei oska hinnata / Palun põhjendage oma arvamust)
      • Õppe või koolituse kvaliteet
        (Üldse ei takista / Pigem ei takista / Mõnevõrra takistab / Oluliselt takistab / Ei oska hinnata / Palun põhjendage oma arvamust)
      • Muu (kirjutage)
        (Üldse ei takista / Pigem ei takista / Mõnevõrra takistab / Oluliselt takistab / Ei oska hinnata / Palun põhjendage oma arvamust)
    • Kui näete takistusi oma kompetentside/oskuste arendamisel, siis kuidas neid lahendada?
    • Millisest tööalasest/erialasest infost tunnete puudust, mis võimaldaks tööülesandeid paremini täita?

    Taustatunnused

    • Sugu
    • Vanus
    • Kas teil on erialane haridus?
      • Jah
      • Olen omandamas
      • Ei – suunamine ülejärgmise küsimuse juurde
    • Millise erialase hariduse olete omandanud või omandamas?
    • Mitu aastat olete sotsiaalvaldkonnas töötanud?
    • Kas sooviksite lõpetuseks veel midagi oma töövaldkonna kohta lisada?

    Uuringust

    Retsensendid:

    Ülle Ernits, Sirlis Sõmer-Kull, Maarja Krais-Leosk, Ivi Lillepuu, Merle Linno, Marilin Vaksman

    Akadeemiline toimetaja:

    Olav Aarna, SA Kutsekoda

    Keeletoimetaja:

    Killu Mei

    Täname sotsiaaltöö valdkonna eksperdikogu liikmeid:

    Külli All, Haridus- ja Teadusministeerium; Heili Burmeister, Südamekodud OÜ; Ülle Ernits, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool; Anneli Habicht, Eesti Puuetega Inimeste Koda; Karen-Pauliin Konks, Sotsiaalministeerium; Meelis Kukk, Eesti Asenduskodu Töötajate Liit; Sirlis Sõmer-Kull, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon; Liina Lanno, AS Hoolekandeteenused; Maarja Krais-Leosk, Sotsiaalministeerium; Merle Linno, Tartu Ülikool; Jaanika Luus, Iru Hooldekodu; Marelle Möll, Haapsalu Kutsehariduskeskus; Kätlin Poopuu, Kuressaare Ametikool; Tõnu Poopuu, Pärnu linn; Hilka Raba, SA Perekodu; Riho Rahuoja, Hiiumaa Sotsiaalkeskus; Helika Saar, Lastekaitse Liit; Aivi Sobak, Astangu Kutserehabilitatsioonikeskus; Häli Tarum, Tartu Ülikool; Terje Teder, SA Koeru Hoolduskeskus; Triinu Tikas, Tervise Arengu Instituut; Karmen Toros, Tallinna Ülikool; Helen Tähtvere, Sotsiaalkindlustusamet; Marilin Vaksman, Benita Kodu AS; Salome Virkus, SA Kutsekoda

    Täname uuringu valmimisele kaasaaitamise eest:

    Tauno Asuja, Eesti Puuetega Inimeste Koda; Eva-Liina Kliiman, Sotsiaalkindlustusamet; Marju Medar, Tallinna Ülikool; Anu Moosel, Haridus- ja Noorteamet; Kadri Norit, Astangu Kutserehabilitatsioonikeskus; Maris Vaht; SA Kutsekoda; intervjueeritud, retsensendid jt valdkonna esindajad

    Väljaandja:

    SA Kutsekoda

    Autoriõigus:

    SA Kutsekoda, 2021

    Väljaandes sisalduva teabe kasutamisel palume viidata allikale: Pihl, K., Krusell, S. (2021). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: sotsiaaltöö. Uuringu lühiaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda.

    Märkused

    Footnotes

    1. Jõers-Türn, K., Leoma, R. (2016). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: sotsiaaltöö. Tallinn. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/sotsiaaltoo/

    2. Uuringuaruandes kasutatud OSKA põhiterminid koos seletustega on esitatud lisas 1.

    3. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/27764/lumepallivalim.html

    4. OSKA valdkonnauuringu meeskonna määratlus. http://oska.kutsekoda.ee/oskast/oska-metoodika/

    5. Valdkonna trendide ja arengudokumentide ülevaade on ptk-s 2.

    6. Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri andmebaas. http://wd.archimedes.ee/andmebaas

    7. Tööjõus osalemise määr – tööjõu (hõivatud ja töötud) osatähtsus tööealise rahvastiku hulgas.

    8. Jõers-Türn, K., Leoma, R. (2016). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: sotsiaaltöö. Tallinn. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/sotsiaaltoo/

    9. Praegu on menetluses sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu, mis sätestab, et vastuvõtmisest nelja-aastase üleminekuajaga võib KOV-is töötada vaid erialase kõrghariduse või sotsiaaltöötaja kutsetunnistusega ametnik. Eelnõu vastuvõtmisel on eeldada kvalifitseeritud personali kasvu.

    10. Lastekaitseseadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/106122014001

    11. Sotsiaalhoolekande seadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/130122015005?leiaKehtiv

    12. Hooldustöötaja tasemeõpe.

    13. Sotsiaaltööd toetavate spetsialistide alla kuuluvate näidisametite detailsemad kirjeldused, õpi- ja karjääriteed on välja toodud vastavates OSKA valdkondlikes uuringutes.

    14. Pärna, O. (2016). Töö ja oskused 2025. Kogumik. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/8131-2/

    15. European Commission (2021). 2021 Long-Term Care Report. Trends, challenges and opportunities in an ageing society. https://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=738&langId=en&pubId=8396

    16. Pikaajaline hooldus – täiskasvanud (sh eakatele) inimestele pikema aja jooksul kodus või erinevates institutsioonides osutatavad tervise- ja hoolekandeteenused.

    17. Statistikaameti rahvastikuprognoos (RV086), põhistsenaarium.

    18. European Commission (2016). The impact of ICT on job quality: evidence from 12 job profiles. http://ec.europa.eu/newsroom/dae/document.cfm?action=display&doc_id=16160.

    19. Ilmarinen, J. (2006). Towards a longer worklife!: Ageing and the quality of worklife in the European Union. Helsinki: Finnish Institute of Occupational Health: Ministry of Social Affairs and Health; Hussi, T., Ilmarinen, J., Klemola, S., Lehto, E., Lundell, S., Mäkinen, E., Oldenbourg, R., Saarelma-Thiel, T. ja E. Tuominen (2011)._ Ikävoimaa työhön._ Helsinki: Työterveyslaitos.

    20. Krusell, S., Pihl, K. (2020) Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: Avalik haldus. Tallinn. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/avalik-haldus/

    21. World Economic Forum (2020). Jobs of Tomorrow. Mapping Opportunity in the New Economy. http://www3.weforum.org/docs/WEF_Jobs_of_Tomorrow_2020.pdf

    22. McKinsey&Company (2017). McKinsey Global Institute. Jobs lost, jobs gained: Workforce transitions in a time of automation.

    23. https://www.err.ee/1608251565/laste-enesetapud-tegid-mullu-musta-rekordi

    24. Kattai, K. et al. (2020). Eesti regionaaltasandi arengu analüüs. Regionaalse valitsemise mudelite kujundamise ettepanekud. Tallinn. http://www.hol.ee/docs/file/Reg_uuring/1_%20Regionaalne%20valitsemine%20lopparuanne_final.pdf

    25. Krusell, S., Pihl, K. (2020). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: Avalik haldus. Tallinn. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/avalik-haldus/

    26. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/126032013006?leiaKehtiv

    27. OECD (2019). The Future of Work. Employment Outlook 2019. https://read.oecd-ilibrary.org/employment/oecd-employment-outlook-2019_9ee00155-en#page46

    28. Bakshi et al. (2017). The Future of Skills. Employment in 2030. Pearson. Nesta. https://futureskills.pearson.com/research/assets/pdfs/technical-report.pdf

    29. McKinsey & Company (2017). McKinsey Global Institute. Jobs lost, jobs gained: Workforce transitions in a time of automation.

    30. Krusell, S., Pihl, K. (2020). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: Avalik haldus. Tallinn. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/avalik-haldus/

    31. Frey, C., Osborne, M. (2013). The future of employment: How susceptible are jobs to computerisation? https://www.oxfordmartin.ox.ac.uk/downloads/academic/The_Future_of_Employment.pdf

    32. Sotsiaalministeerium (2020). Roheline raamat. Tehnoloogiakasutuse suurendamine inimese igapäevase toimetuleku ja heaolu toetamiseks kodus. Tallinn.

    33. Rosenblad, Y., Tilk, R. et al. (2020). COVID-19 põhjustatud majanduskriisi mõju tööjõu- ja oskuste vajaduse muutusele. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/covid-19-mojude-eriuuring/

    34. https://www.theguardian.com/society/2020/sep/07/robots-used-uk-care-homes-help-reduce-loneliness

    35. Rosenblad, Y., Tilk, R. et al. (2020). COVID-19 põhjustatud majanduskriisi mõju tööjõu- ja oskuste vajaduse muutusele. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/covid-19-mojude-eriuuring/

    36. https://www.theguardian.com/society/2020/sep/07/robots-used-uk-care-homes-help-reduce-loneliness

    37. Krusell, S., Pihl, K. (2020). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: Avalik haldus. Tallinn. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/avalik-haldus/

    38. McKinsey & Company (2017). McKinsey Global Institute. Jobs lost, jobs gained: Workforce transitions in a time of automation.

    39. Vt alapeatükk 5.1.

    40. PA Consulting (2020). Robotics in care: A moment of opportunity. How robotic technology can transform global social care delivery. https://www2.paconsulting.com/rs/526-HZE-833/images/Robotics%20in%20Care%20report.pdf

    41. Rosenblad, Y., Tilk, R. et al. (2020). COVID-19 põhjustatud majanduskriisi mõju tööjõu- ja oskuste vajaduse muutusele. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/covid-19-mojude-eriuuring/

    42. Employment, Social Policy, Health and Consumer Affairs Council (EPSCO) (2017). Future of Work: Making It e-Easy. Conference materials. https://www.eu2017.ee/political-meetings/future-work-making-it-e-easy

    43. Friedman, S. D. (2013). _Baby Bust: New Choices for Men and Women in Work and Family. Wharton Digital Press. _http://worklife.wharton.upenn.edu/research/life-interests-of-wharton-students/1992-and-2012/

    44. Deloitte Insights (2021). 2021 Human capital trends: innovating with intent. https://www2.deloitte.com/content/dam/Deloitte/us/Documents/public-sector/us-gps-human-capital-trends-2021.pdf

    45. Vallistu, J., Erikson, M., Eljas-Taal, K., Tampel, R., Ratnik, H., Nausedaite, R., Aksen, M., Pruks, P. (2017). Tuleviku töö – uued suunad ja lahendused. technopolis |group| Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE http://www.digar.ee/arhiiv/et/download/273726

    46. https://tai.ee/et/sotsiaaltoo/hooldajatel-kiire-meil-jalle-aega-uleliia-hooldekodu-elanike-autonoomiaga-arvestamine?fbclid=IwAR12zZe9r9IJEktE6v12UqrUcK7AjrL7PiE8jb49tNO81RWy4ZPCoakEqWg

    47. Heaolu arengukava 2016–2023. https://www.sm.ee/et/heaolu-arengukava-2016-2023

    48. Praxis (2017). Pikaajalise hoolduse deinstitutsionaliseerimise mõju hindamise raamistik. http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2017/10/DI_anal%C3%BC%C3%BCs_Praxis-2017_FINAL.pdf

    49. Jõers-Türn, K., Leoma, R. (2016). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: sotsiaaltöö. Tallinn. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/sotsiaaltoo/

    50. https://tai.ee/et/sotsiaaltoo/hooldajatel-kiire-meil-jalle-aega-uleliia-hooldekodu-elanike-autonoomiaga-arvestamine?fbclid=IwAR12zZe9r9IJEktE6v12UqrUcK7AjrL7PiE8jb49tNO81RWy4ZPCoakEqWg

    51. Sotsiaalhoolekande seadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/130122015005?leiaKehtiv

    52. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eesmärk on õpetada ja arendada igapäevaelu oskusi, suurendada võimalusi ühiskonnaelus osaleda, toetada õppimist ja töötamise eelduste ettevalmistamist. https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/puue-ja-hoolekanne/sotsiaalne-rehabilitatsioon

    53. Näiteks mõju tööjõu- ja/või oskuste vajadusele, lisateave põhikutsealade nõudluse, koolituspakkumise, oskuste jm kohta.

    54. Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2021–2023.

    55. Rahandusministeerium (2014). Riigi kui tööandja personalipoliitika valge raamat. Tallinn.

    56. Uuringu valmimise ajal on koostamisel „Heaolu arengukava 2023–2030“.

    57. Strateegia „Eesti 2035“.

    58. Civitta (2019). Projekti „Puudega laste tugiteenuste arendamine ja pakkumine ning töö- ja pereelu ühildamise soodustamine“ hindamine. Lõpparuanne.

    59. Projekti rahastus lõppeb 2022. aastaga.

    60. Rasu, A. Sotsiaalteenuste arendamine maakondades. Analüüs. Meede „Tööturul osalemist toetavad hoolekandeteenused“.

    61. PWC (2021). KOV koostöövõimaluste mõjude analüüs pikaajaliste hooldusteenuste korraldamisel. Lõpparuanne.

    62. Kallaste, E., et al (2017). Puudega lastega perede toimetuleku ja vajaduste uuring. Eesti Rakendusuuringute Keskus Centar. Turu-uuringute AS. Tallinn.

    63. Sotsiaalministeerium (2017). Kohaliku tasandi lastekaitsetöö tulemuslikkuse suurendamine ja jätkusuutlik arendamine. Uuringuaruanne.

    64. Jõers-Türn, K., Leoma, R. (2016). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: sotsiaaltöö. Tallinn. SA Kutsekoda.

    65. Sotsiaalhoolekande seadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/130122015005?leiaKehtiv

    66. Lastekaitseseadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/112122018049?leiaKehtiv

    67. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/126032013006?leiaKehtiv

    68. OSKA2020+ metoodika dokument.

    69. Kogemusnõustaja baaskoolitus – erialane täienduskoolitus. https://www.kogemuskoda.ee/wp-content/uploads/2019/07/%C3%95PPEKAVA_KINNITATUD_-2018_182-akh.pdf

    70. Kutsetunnistuse taotlemine. https://www.kutsekoda.ee/kutsetunnistuse-taotlemine-2/

    71. Selles peatükis ei ole kirjeldatud kõiki sotsiaaltöö valdkonna põhikutsealadel vajaminevaid oskusi, vaid keskendutud arendamist vajavatele ja/või kasvava tähtsusega oskustele.

    72. Kvaliteedi hindamises osalevad sõltumatud eksperdid, nende seas valdkonna tööandjad, kõrghariduses ka väliseksperdid ja üliõpilased. Hindamisaruanded ja täiendav info hindamise korralduse kohta on leitavad EKKA kodulehelt www.ekka.edu.ee.

    73. Jõers-Türn, K., Leoma, R. (2016). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: sotsiaaltöö. Tallinn. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/sotsiaaltoo/

    74. Kokkuvõte 2016. aasta sotsiaaltöö uuringu kasvava olulisusega kompetentside vajadusest on välja toodud lk 42.

    75. World Economic Forum. Jobs of Tomorrow. Mapping Opportunity in the New Economy. http://www3.weforum.org/docs/WEF_Jobs_of_Tomorrow_2020.pdf

    76. Rosenblad, Y., Tilk, R., et al (2020). COVID-19 põhjustatud majanduskriisi mõju tööjõu- ja oskuste vajaduse muutusele. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/covid-19-mojude-eriuuring/

    77. Bakshi et al. (2017). The Future of Skills. Employment in 2030. Pearson. Nesta. https://futureskills.pearson.com/research/assets/pdfs/technical-report.pdf

    78. CARe metoodika kui kõikehõlmav rehabilitatsioonikäsitlus. https://www.tai.ee/et/sotsiaaltoo/care-metoodika-kui-koikeholmav-rehabilitatsioonikasitlus

    79. Jõers-Türn, K., Leoma, R. (2016). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: sotsiaaltöö. Tallinn. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/sotsiaaltoo/

    80. Krusell, S. Pihl, K. (2020). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: avalik haldus. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda.

    81. Tippjuhtide kompetentsimudel.

    82. Keskastmejuhtide kompetentsimudel.

    83. MTÜ Lastekaitse Liit (2018). Lapsesõbralik lastekaitse – lastekaitsetöötajate vaade.

    84. Sotsiaalhoolekande kutsenõukogu koosseis. https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Noukogud/vaata/10586162

    85. Tervishoiu kutsenõukogu koosseis. https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Noukogud/vaata/10586226

    86. Kehtivas sotsiaaltöötaja kutsestandardis on viis spetsialiseerumist: lastekaitse, sotsiaaltöö eakatega, sotsiaaltöö erivajadustega inimestega, sotsiaaltöö laste ja peredega, sotsiaaltöö sõltlastega.

    87. https://tai.ee/et/sotsiaaltoo/hooldajatel-kiire-meil-jalle-aega-uleliia-hooldekodu-elanike-autonoomiaga-arvestamine?fbclid=IwAR12zZe9r9IJEktE6v12UqrUcK7AjrL7PiE8jb49tNO81RWy4ZPCoakEqWg

    88. ATH – aktiivsus- ja tähelepanuhäire.

    89. STAR – sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregister.

    90. Täiskasvanute koolituse seaduse § 1 lõikes 4 on märgitud, et täiendusõpe on väljaspool tasemeõpet õppekava alusel toimuv eesmärgistatud ja organiseeritud õppetegevus. Kutseõppeasutuste seaduse (§ 23 lõike 2 punkt 2) tähenduses on täiendusõpe selline kutseõpe, mille käigus omandatakse üksikkompetentse. Kutseharidusstandardi peatükid 3–6 kirjeldavad kutseõppe tasemeid 2–5 ja nende väljundeid. https://www.riigiteataja.ee/akt/110062015010

    91. Täiendusõppe tunnistus antakse juhul, kui koolitus lõpeb hindamisega.

    92. Eesti Töötukassa. Töötust ennetavad meetmed. https://www.tootukassa.ee/uudised/1-mail-2017-alustabtootukassa-tootust-ennetavate-teenuste-pakkumist

    93. Elukestva õppe strateegia täiskasvanuhariduse programm 2015–2018 (2015). Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/taiskasvanuharidusprogramm_2015-2018.pdf

    94. Täiskasvanute täienduskoolituse riiklik koolitustellimus kutsekoolidele ja kutseõpet pakkuvatele rakenduskõrgkoolidele 2021. aastaks. https://www.hm.ee/sites/default/files/kutseoppeasutuste_nimekiri.pdf

    95. Töötukassa töötust ennetavate teenuste kohta saab lähemat infot aadressilt https://www.tootukassa.ee/content/toota-ja-opi

    96. TAI koolitused. https://www.tai.ee/et/tervis-ja-heaolu/koolitused

    97. Sotsiaalkindlustusameti koolituskalender. https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/calendar/year

    98. Lastekaitse Liit. https://www.lastekaitseliit.ee/et/organisatsioon/meie-tegevused/

    99. Verge koolitused käsitlevad toimetulekut agressiivse käitumisega.

    100. https://tai.ee/et/sotsiaaltoo/hooldajatel-kiire-meil-jalle-aega-uleliia-hooldekodu-elanike-autonoomiaga-arvestamine?fbclid=IwAR12zZe9r9IJEktE6v12UqrUcK7AjrL7PiE8jb49tNO81RWy4ZPCoakEqWg

    101. Krusell, S. Pihl, K. (2020). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: avalik haldus. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/avalik-haldus/

    102. Erihoolekande tegevusjuhendajate koolitus. http://www.henk.ee/Koolitused

    103. Siinses uuringus on täiskasvanud õppijana määratletud vanemad kui 25-aastased õppijad, seda nii kutse- kui ka kõrghariduses.

    104. Jõers-Türn, K., Krusell, S. (2017). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: põllumajandus ja toiduainetööstus. Tallinn. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/pollumajandus-ja-toiduainetoostus/

    105. Krusell, S., Pihl, K. (2020) Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: Avalik haldus. Tallinn. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/avalik-haldus/

    106. Lääts, V. 2015. Kõrgharidusega naiste töömotivatsioon ja võimalused tööturul peale ametliku pensioniea saabumist. Magistritöö. Elenurm, T. (juh). Tallinna Tehnikaülikool.

    107. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__palk-ja-toojeukulu__tootasu/PA6391/table/tableViewLayout2

    108. Asenduskodude analüüs. 2013. Õiguskantsleri laste õiguste analüüs.

    109. OSKA uuringute ettepanekute tabel. Ettepanekute elluviimine. https://haridusportaal.edu.ee/oska-tulemused/ettepanekute-elluviimine?field=Sotsiaalt%C3%B6%C3%B6

    110. Koordinatsioonikogusse kuuluvad HTM-i, MKM-i, Sotsiaalministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Eesti Tööandjate Keskliidu, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni TALO, Eesti Ametiühingute Keskliidu, Eesti Töötukassa, EAS-i ja Innove esindajad. Ministri korralduse alusel on koordinatsioonikogu esimees HTM-i asekantsler. Eristumise eesmärgil võib koordinatsioonikogu võtta edaspidi kasutusele kaubamärgi, nt tulevikuoskuste nõukogu.