Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: põllumajandus ja toiduainetööstus

2020. aastal puhkenud koroonapandeemia ja 2022. aastal alanud sõda Ukrainas on veelgi selgemalt esile toonud, et Eesti põllumajanduse ja toidutööstuse ettevõtted tegutsevad toidujulgeoleku kindlustajatena meie kõigi jaoks strateegiliselt olulises valdkonnas. 2020. aasta koroonapandeemia ja piiride sulgemise tõttu tekkinud tööjõukriis andis valusa kogemuse ja näitas, kui tähtis on kohalike spetsialistide panus põllumajanduse tõrgeteta toimimiseks.

Kuigi põllumajandus- ja toidusektoris töötab umbes 4‒5 % Eestis hõivatud inimestest, siis tegelikult võib sektori osakaalu tööandajana hinnata suuremaks. Valdkonnaga on tihedalt seotud erinevad sidusalad väetiste, sööda-, masina- ja tarvikute müüjatest ning veterinaarteenindusest kuni avalikus teenistuses töötavate inimesteni.

OSKA ülevaade on väärtuslik töövahend, mis aitab koondada valdkonna ettevõtete arengule olulised ametialad ning anda koondhinnangu sektori tööjõuvajadusele ning selle põhjal tööturu koolitustellimusele.

Põllumajandusmaad ja meie muldade head seisundit peetakse Eesti rikkuseks, mille kasutamine on riigile võimaluseks biomajanduse arendamisel ning töökohtade kindlustamisel maapiirkondades. Sektor põhineb suurel määral kodumaise taastuva ressursi kasutamisel, mis võimaldab väga suure osa lisandväärtusest luua Eestis.

Biomajanduse potentsiaal on Eestis täiel määral veel kasutamata ning see võimaldab tõsta põllumajandus- ja toidusektoris toodetavat lisandväärtust ning edendada keskkonnahoidu. Piisavalt on arenguruumi kohalikku põllumajandussaaduste töötlemise võimekuse arendamisel, et selles Eesti jaoks väga olulises ekspordiharus väheneks töötlemata tooraine väljavedu ning suudaksime kasvatada kõrgema lisandväärtusega toodete tootmist ja eksporti. Säästlik ja kõrgemale lisandväärtusele orienteeritud tootmine aitab järjepidevalt kindlustada ja parandada sektoris töötavate inimeste sissetulekuid.

Põllumajandus- ja toidutootmine toimub tihedas koosmõjus ümbritseva keskkonnaga. Sektori arengut, muutusi ja kohanemisvõimet hakkavad oluliselt mõjutama kliimamuutused, ühiskonna üha kasvavad ootused keskkonnakaitsele ja roheüleminek. Kasvavad ka tarbijate ootused nii säästlikkuse, kasvatusmeetodite, loomade heaolu jms suhtes. Ressursitõhususe ja keskkonnahoiu suurendamiseks tehakse sektorisse suuri investeeringuid: ehitatakse uusi lautu, ajakohastatakse põllutehnikat, investeeritakse logistikasse ja laomajandusse ning tooraine väärindamisse.

Noortel põllumeestel on viimastel aastatel üha rohkem huvi põllumajandustootmise põhialuseks oleva mulla tervise ja taastava põllumajanduse võtete vastu. Põlvkondade vahetus põllumajanduses aitab kasutusele võtta uusi praktikaid ning üha paremini ära kasutada kiiresti areneva tehnoloogia poolt pakutavaid võimalusi.

Põllumajandus ja toidutootmine tugineb küll traditsioonidele ja kogemustele, kuid nüüdisaegse põllumajandus- ja toidutootmise märksõnadeks on teadmistepõhisus, innovatsioon, parim tehnoloogia ja andmeteadus. IT- ja täppistootmise lahendused põllul, laudas ja tööstuses aitavad kaasa nii efektiivsemale kui ka säästlikumale tootmisele. Digitaliseeritud andmeanalüüsi potentsiaal on Eestis suuresti veel kasutamata ning selles valdkonnas seisab spetsialistidel ees suur tööpõld. Samas muudavad tänapäevased lahendused ja tehnoloogiad põllumajanduse ja toidutootmise ka noorte jaoks palju atraktiivsemaks. Kiire tehnoloogiline areng lisab siiski uusi väljakutseid, nõuab töötajatelt uusi oskusi ja senisest laiapõhjalisemat erialast ettevalmistust.

Üheks näiteks, kus Eestis on süvenemas tõsine tööjõupuudus, on veterinaaria valdkond. Loomaarste vajatakse toidutootmises karjatervise ja toiduohutuse tagamiseks, järelevalveasutustes, toidukaupade ja loomade liikumisel piiriüleselt. Viimase kümne aasta jooksul on veterinaarmeditsiini eriala lõpetajate arv ja valdkonda jõudvate tegevloomaarstide arv pidevalt vähenenud. Samal ajal suureneb valdkonnast lahkuvate spetsialistide arv nii suure töökoormuse kui ka spetsialistide keskmise vanuse tõusu tõttu. Seetõttu pole kogu toiduahela ohutus ja loomade heaolu varsti enam tagatud. Loomaarstide koolitamine peaks olema riigi prioriteet tulevikus ennekõike toiduohutuse tagamise eesmärgil.

Loomaarstid on vaid üks näide, kuid kvalifitseeritud võtmespetsialistide puudus kummitab ka teistel erialadel. Töötajate puudus on tingitud mitmest asjaolust. Maapiirkondade rahvastik jätkuvalt väheneb, samas toimub ka spetsialistide vananemine.

Valdkonna järelkasvu kindlustamiseks ja ettevõtjate püüdluste toetamiseks tuleb märkimisväärselt suurendada kutsekoolide, ülikoolide ja teadusasutuste rahastust, et tagada nii tänapäeva nõuetele vastavate spetsialistide koolitus kui ka teadlaste järelkasv ning ülikoolide võimekus olla ettevõtjale partneriks teadus- ja arendustegevuses. Kriitilise tähtsusega on põllumajandus- ja toidusektori jaoks strateegiliselt olulistel erialadel (veterinaaria, looma- ja taimekasvatus) kvalifitseeritud järelkasvu koolitus nii kõrg- kui ka kutsehariduse tasemel.

Tööjõupuuduse leevendamiseks toimub väljaõpe suurel määral ettevõtetes. Kutsekoolides on praktikasüsteem suhteliselt hästi paigas, kuid nõudlus praktikantide järele ületab paljudel erialadel kahjuks pakkumist. Kitsaskoht on, et kõik ettevõtjad pole siiski valmis vajalikul määral pühenduma praktikandi juhendamisele. Ettevõtjatele pakub tõhus praktikasüsteem võimalusi panustada tulevaste töötajate oskuste arendamisse ning luua püsivad kontaktid ettevõtjate ja õpilaste kui tulevaste töövõtjate vahel.

Sektori jätkusuutlikkuse seisukohalt on tähtis, et panustaksime üheskoos põllumajandusliku esmatootmise ja toidutööstuslike erialade kuvandi parandamisse. Valdkonna kiire areng pakub noortele põnevaid väljakutseid ja tähendusrikast tööd.

Roomet Sõrmus
endine Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees

Vabariigi Valitsus kiitis 2014. aasta veebruaris heaks tööturu vajaduste ja koolituspakkumise paremaks sidumiseks tööturu seire ja prognoosi ning oskuste arendamise koordinatsioonisüsteemi kontseptsiooni. Seda on lühidalt hakatud nimetama OSKA süsteemiks ehk OSKA-ks.^{1 1} OSKA arendamist koordineerib SA Kutsekoda.

OSKA seob tööturu osaliste eksperditeadmised taseme- ning täiendusõppe struktuuri, mahu ja sisu planeerimist toetavaks süsteemiks, toetab tööandjate ja õppeasutuste koostööd õppekavade arendamisel ning asja- ja ajakohase tööturuinfo jõudmist karjääriteenuste osutajateni. Selle saavutamiseks tehakse OSKA raames praegust ning tuleviku tööjõu- ja oskuste vajadust käsitlevad üksikasjalikud uuringud keskmiselt viie majandusvaldkonna kohta aastas.

Selles uuringuaruandes esitatakse OSKA põllumajanduse ja toiduainetööstuse valdkonna (edaspidi: PMTT) rakendusuuringu tulemused. Uuringu eesmärk oli selgitada välja, kuidas muutuvad lähema kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõu- ja oskuste vajadus ning esitada ettepanekud, kuidas paremini vastata tööjõuturu muutuvatele vajadustele. Uuringus on eesmärgi saavutamiseks kasutatud nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Andmeallikad on intervjuud valdkonna ekspertidega, valdkonna statistika (sh TÖR ja EHIS), varem Eestis ja mujal maailmas tehtud uuringud, valdkonna strateegilised dokumendid ja arengukavad jms.

Töö- ja haridusvaldkonna ekspertide kaasabil sõnastati ettepanekud ja soovitused, kuidas paremini siduda tööjõuvajadust ja koolituspakkumist. Ettepanekud on esitatud selleks, et paremini täita valdkonna põhikutsealade tööjõuvajadust, muutes taseme-, täiendus- ja ümberõppe struktuuri, mahtu ja õppe kvaliteeti ning oskuste omandamist mõjutavaid tegureid. Kuigi ettepanekud on sõnastatud tegevustena, pole tegu rakenduskavaga, vaid soovitustega, mille põhjal saavad osalised koostada oma tegevusplaanid. Ettepanekute täitmist seiratakse ja koos ekspertidega hinnatakse nende täitmist. Samuti vaadatakse koos ekspertidega üle tööjõu- ja oskuste vajaduse põhisuunad juhul, kui aja jooksul ilmneb olulisi tegureid ja mõjutajaid, mida uuringu kestel ei olnud võimalik ette näha.

Tegemist on teise OSKA PMTT valdkonna tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringuga. Uuringu eesmärk on siinses uuringus jäänud samaks. Põhjalikumaks on muutunud aga kasutatav metoodika ning analüüsis on arvesse võetud enam aspekte. Näiteks on siinses uuringus põhjalikult analüüsitud lõpetajate rakendumist ja põhikutsealade töötajate voolavust. Eelmine uuring valmis 2017. aastal ning analüüsis, kui palju ja milliste oskustega spetsialiste on valdkonnas vaja viie kuni kümne aasta vaates. 2017. aastal prognoositi valdkonnas tervikuna hõive mõõdukat vähenemist. Uuringus sõnastati viis peamist sõnumit: 1) PMTT valdkonna kutseõppes on aednike ja pagarite-kondiitrite põhikutsealadel oluline ülepakkumine, kuid sellele vaatamata tunnetavad tööandjad tööjõu puudust; 2) majandustegevuses osalemine kõrvaltegevusena on põllumajanduses keskmisest suurem; 3) tähtsaks peetakse töötavate inimeste teadmiste, oskuste ja hoiakute ajakohastamist; 4) PMTT valdkonna kiiremaks arenguks on vajalik, et kutse- ja kõrgkoolide ning ettevõtete koostöö praktika ja teadmussiirde alal muutuks efektiivsemaks; 5) toidu tootmine ja töötlemine on kestvalt strateegiliselt oluline ning seetõttu on noortele vaja tutvustada senisest enam valdkonna perspektiivikaid erialasid. Kahe uuringu vaheline periood ei ole eelmises uuringus välja toodud peamiste probleemkohtade puhul siiski kiiret edasiminekut toonud.

Kutsekoda tänab suure panuse eest uuringu juhtrühma ja eksperdikogu liikmeid, intervjueerituid, retsensente jt valdkonna esindajaid, kes on aidanud kaasa uuringuaruande valmimisele.

OSKA valdkonnauuringute jaoks on töötatud välja ühtne metoodika https://oska.kutsekoda.ee/oskast/oska-metoodika. Lähtuvalt valdkondade eripäradest võivad uuringulahendused detailides siiski erineda.

OSKA PMTT valdkonna tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringu põhieesmärk on analüüsida ja prognoosida, kuidas muutub lähema kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõuvajadus ja vajatavad oskused, kas praegune valdkonna koolituspakkumine nii tasemeõppes kui ka täiendusõppes on valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadusega kooskõlas ning millised on muud võimalikud tööjõuvajaduse katmise allikad. Uuringu tulemusena pakutakse nii koolitus- kui ka tööturu osalistele võimalikke arenguteid ja lahendusi, et muutuvatele vajadustele paremini vastata. Siinne uuring on OSKA raames teine PMTT valdkonna tööjõu- ja oskuste vajaduse uuring. Esimene koostati 2017. aastal. Peamised uurimisküsimused on samad, küll aga on täpsustunud metoodika ning uuringu käigus vaadati üle ka eelmise uuringu lähtekohad, viies vajaduse korral sisse muudatusi. Näiteks täpsustati põhikutsealade kui uuringu peamise analüüsiühiku struktuuri ja sisu. Uuringumeeskonda toetas eksperdihinnangutega valdkonna haridus- ja töömaailma esindajatest koosnev eksperdikogu (edaspidi: VEK).

Valdkonna eksperdikogus valideeriti samm-sammult ka uuringu vahetulemusi. Protsess oli kahesuunaline:

1. ühelt poolt vaatasid eksperdid üle ja kooskõlastasid uuringu vahetulemused;
2. teiselt poolt kasutati VEK-i arutelusid empiirilise materjali kogumiseks, mida tõlgendati ja analüüsiti samal ajal eksperdiintervjuudega, võttes arvesse konkreetse teema konteksti ja selle kohta kogutud taustamaterjale.

VEK-i arutelude käigus mitte ainult ei valideeritud vahetulemusi, vaid anti ka eksperdihinnanguid, mis kajastuvad uuringutulemustes. Peamised andmeallikad olid siiski eksperdiintervjuud, tööturu ja haridusstatistika, varasemad uuringud ja arengukavad, üleilmsed tulevikutrendide käsitlused ning muud asjakohased dokumendid. Samuti viidi täiendavalt läbi vilistlasintervjuud aianduse, maastikuehituse ning pagari ja kondiitri õppe erialade lõpetanutega, et saada põhjalikumat infot lõpetanute õpimotivatsiooni ja tööalase rakendumise kohta. Vilistlasintervjuude valimi moodustamisel kasutati lumepallimeetodit^{2 2} ning paluti abi kutsekoolidelt nende vilistlastega kontakteerumiseks.

VEK-i ülesanne oli toetada uuringumeeskonda^{3 3} kogutud info tõlgendamisel, valideerimisel ja järelduste tegemisel, sh

• hinnata, kuidas üleilmsed tulevikutrendid ja Eesti arengustrateegiad mõjutavad valdkonna võimalikku arengut ja tööjõuvajadust;
• hinnata, milliste oskustega töötajaid vajab valdkond lähiajal ja kümne aasta pärast;
• hinnata valdkonna koolituspakkumist ja sõnastada tööturu koolitustellimus;
• teha ettepanekuid tegevusteks, mis toetaksid tööturu vajadustest lähtuvat koolituskohtade kujundamist ja oskuste omandamist.

Juunist kuni novembrini 2022 toimus neli VEK-i koosolekut. Neil käsitleti järgmisi teemasid.

1. 16.06.2022: ülevaade OSKA protsessist ja metoodikast, VEK-i tegevuskava, põhikutsealade määratlemine, üleilmsete tulevikutrendide mõju hindamine valdkonna tööjõu- ja oskuste vajaduse taustal.
2. 20.09.2022: põhikutsealade hõiveprognoos ja oskuste vajadus.
3. 27.10.2022: põhikutsealade tööjõuvajaduse ja hariduspakkumise võrdlus, põhisõnumite ja kitsaskohtade määratlemine.
4. 10.11.2022: põhisõnumite ja kitsaskohtade määratlemine, ettepanekute sõnastamine.

Poolstruktureeritud eksperdiintervjuud (nii rühma- kui ka individuaalintervjuud) tulevikutrendide ning tööjõu- ja oskuste vajaduse teemal tehti ajavahemikul märtsist septembrini 2022. Kokku intervjueeriti 89 eksperti (vt lisa 3), kelle hulgas oli nii VEK-i liikmeid, teisi valdkonna eksperte kui ka valdkonna tasemeõppe vilistlasi. Intervjueeritavate valikul peeti silmas, et esindatud oleks parim teadmine ja kogemus tööjõu- ja oskuste vajaduse ning koolituspakkumise kohta. Eksperdiintervjuude kavad on esitatud lisades 5 ja 6. Intervjuude analüüsi tulemusi on kasutatud uuringu eri osade koostamisel. Intervjuud ja VEK-i arutelud salvestati ja transkribeeriti ning neid analüüsiti, kasutades programmi QDA Miner Lite.

Uuringus kasutati järgmist etapiviisilist lähenemist.

1. Koondati ja analüüsiti valdkonna andmed ametialade kohta, et moodustada põhikutsealad. Vastuseid otsiti järgmistele küsimustele.

• Millised on valdkonna põhikutsealad?
• Kui palju põhikutsealadel inimesi töötab?

Vastuste leidmiseks intervjueeriti koolide ja valdkonna organisatsioonide esindajaid, analüüsiti seniseid andmeid ja uuringuid valdkonna ametialade kohta. Hõivatute statistika puhul oli kõige olulisem allikas Maksu- ja Tolliameti töötamise register. Tulemust valideeriti VEK-is.

2. Koguti ja analüüsiti infot valdkonna üldiste arengutrendide ja strateegilistes dokumentides^{4 4} kavandatud muutuste kohta. Vastuseid otsiti järgmistele küsimusele.

• Milliseid muutusi on valdkonnas kavandatud?
• Milliseid tehnoloogilisi (sh digiteerimisega kaasnevaid) muutusi on valdkonnas oodata?
• Milliseid muutusi on valdkonnas oodata tehnoloogiatrendide ja strateegiliste arengukavade realiseerumisel?
• Millised ootused kaasnevad nende muutustega tööjõuvajadusele ja tulevastele tööoskustele?

Vastuste leidmiseks analüüsiti arengukavu ja valdkonna arengusuundi kirjeldavaid trende. Analüüsitulemusi valideeriti ja täiendati intervjuude raames ning VEK-is.

3. Koostati valdkonna põhikutsealade tööhõive- ja tööjõuvajaduse prognoos aastani 2031. Vastuseid otsiti järgmistele küsimustele.

• Milliseid on valdkonna arengut enim mõjutavad trendid?
• Milline on trendide mõju valdkonna tööjõuvajadusele?
• Millised on põhikutsealadel töötavate inimeste profiil ja voolavusega seotud mustrid?
• Milline on tööandja vaates ja peamiselt voolavusest tingitud tunnetuslik tööjõupuudus?
• Milline on valdkonna põhikutsealade hõive- ja tööjõuvajaduse prognoos põhikutsealati aastani 2031?

Vastuste leidmiseks analüüsiti eri andmestikest ja uuringutest pärit andmeid ning kasutati eksperdihinnanguid.

4. Koguti ja analüüsiti eksperdihinnanguid töötajate oskuste vajaduse kohta kuni kümne aasta perspektiivis. Vastuseid otsiti järgmistele küsimustele.

• Millised on oskused, mis on praegu ja kuni kümne aasta perspektiivis eriti olulised? Millised neist on praegusel töötajaskonnal ebapiisavad?
• Millised on oskused, mis on praegu olulised, kuid mille olulisus tulevikus kahaneb?

5. Hinnati valdkonna tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise vastavust. Otsiti vastuseid järgmistele küsimustele.

• Millistel tasemeõppekavadel koolitatakse valdkonda töötajaid?
• Millised on valdkonna tööjõu voolavust ja lõpetajate rakendumist puudutavad mustrid?
• Milline on viimase kolme aasta keskmine lõpetanute ja lähematel aastatel oodatava koolilõpetajate arvu võrdlus tööjõuvajadusega?
• Millised on hinnangud koolituspakkumise piisavusele tööjõuvajaduse katmiseks?
• Millised on võimalused prognoosiperioodil tunnetatud tööjõupuuduse katmiseks?

6. Uuringu eri etappides kogutud materjalide põhjal sõnastati ettepanekud vajalike muutuste esilekutsumiseks, et täita valdkonna tööjõuvajadus ning koolitusvajadus valdkonna taseme- ja täiendusõppe järele aastani 2031. Vastuseid otsiti järgmistele küsimustele.

• Millised on peamised soovitused taseme- ja täiendusõppe sisu ja korralduse kohta selleks, et rahuldada prognoositav tööjõu- ja oskuste vajadus ?
• Millised on peamised soovitused täiendus- ja ümberõppesüsteemi kohta selleks, et rahuldada prognoositav tööjõu- ja oskuste vajadus?
• Millised on peamised soovitused haridussüsteemile oskuste kvaliteedi parandamiseks?
• Millised on soovitused nii töö- kui ka haridusmaailma osalistele selleks, et täita tööjõuvajadust valdkonna põhikutsealadele?

Küsimustele vastamiseks kasutati eeskätt eelnevate tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise uurimisküsimuste vastustes tehtud järeldusi, tasemeõppe kvaliteedi hindamise aruannete^{5 5} põhjal tehtud analüüsi tulemusi jm andmeid. Arendamist vajavate ja tulevikuoskuste kirjeldamisel ei ole taseme-, täiendus- ja ümberõpet üldjuhul eristatud.

Tööjõuvajaduse arvestamine

OSKA uuringutes on olulisel kohal valdkonna põhikutsealade hõiveprognoos. Prognoositakse seda, mil määral muutub hõivatute arv põhikutsealadel prognoosiperioodi jooksul. Hõiveprognoosi koostades on arvestatud erinevaid trende (vt ptk 2) ning valdkonna seniseid arengusuundi. Andmeallikatena on samavõrra olulised statistika, uuringud, arengukavad ja strateegiad, koolide, tööandjate ning vilistlastega tehtud eksperdi- ja fookusrühmaintervjuud ning VEK-i arutelud.

Prognoositulemit mõjutavad tegurid võib liigitada valdkonnaülesteks ja -spetsiifilisteks. Hõiveprognoos kujuneb seega eri tüüpi trendide ja tegurite kombineeritud mõjus.

Hõiveprognoos on üks osa tööjõuvajaduse prognoosist. Tööjõuvajaduse prognoosi põhjal saab öelda, kui palju prognoosiperioodi jooksul või iga-aastaselt on valdkonna põhikutsealadele tulevikus tööjõudu vaja. Tööjõuvajaduse prognoos koostatakse kahes eri vaates.

Üks neist on tööandjate poolt tunnetatud tööjõupuudus. Siin on arvestatud komponentidena hõiveprognoosi, asendusvajadust ja tööjõu voolavust. Tuleb silmas pidada, et siinsel juhul käsitletakse voolavusena liikumist valdkonna põhikutsealadelt välja. See tähendab kas tööle asumist teistes valdkondades või mitteaktiivsust tööturul. Liikumist põhikutsealade vahel voolavusena ei arvestata. Edasises koolituspakkumise ja tööjõuvajaduse võrdlusanalüüsis ei ole eeldatud, et tunnetatud tööjõupuudust peaksid katma ainuüksi valdkonna tasemeõppe lõpetajad, vaid eelkõige kas juba tööturul teistes valdkondades töötavad, töötud, mitteaktiivsed inimesed või ka välistööjõud.

Teine vaade võimaldab hinnata, kui palju oleks valdkonda vaja juurde tööjõudu tasemeõppe lõpetajate näol ehk teisisõnu saab seda nimetada tööjõuvajaduseks tasemeõppe lõpetajate järgi. Siin on hõiveprognoosile lisatud komponendina seniste töötajate asendusvajadus. Selles arvestatakse demograafilist arengut ja antakse arvuline hinnang sellele, kui palju on vaja juurde töötajaid, et asendada tööturult vanuse tõttu lahkujad. Asendusvajaduse hindamisel kasutati OSKA andmemudeli asendusvajadust puudutavaid arvutusi, mis lähtuvad valdkonna töötajate vanusestruktuurist ja pensionile jäämise vanusest. Hinnangus tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise tasakaalule on arvestatud ka seda, et osal põhikutsealadest võiks tööjõuvajadust katta ka täiendusõppega. Nendel põhikutsealadel, kus on suur välistööjõu osatähtsus, on vajadus tasemeõppe lõpetajate järele samuti mõnevõrra väiksem.

Oluline erinevus võrreldes OSKA eelmise PMTT valdkonna uuringuga seisneb selles, et juurde on toodud just nimetatud tunnetatud tööjõupuuduse vaade ning täpsustatud on ka tasemeõppe lõpetajate tööjõuvajaduse eeldusi ja tõlgendamist.

Koolituspakkumise arvestamine

Koolituspakkumist hinnatakse valdkonna tasemeharidust andvate õppekavade kolme viimase õppeaasta keskmise lõpetajate arvu ja järgmise ühe-kahe aasta lõpetajate arvu prognoosi põhjal. Lähiaastate prognoositava lõpetajate arvu leidmiseks on kantud viimastel aastatel õppijate arvu muutus proportsionaalselt üle viimase kolme õppeaasta lõpetajate arvu keskmisele. Selline mudel eeldab ühtlast katkestamise määra.

Tasemeõppe lõpetajate arv on üldjuhul suurem kui välja arvutatud koolituspakkumine. Selle põhjused on järgnevad. Et vältida eri õppeastmete lõpetajate liitmisest tulenevat topeltarvestust kõrghariduses (nt magistriõppe (MA) lõpetajad on enne omandanud bakalaureusekraadi), on näitajate summeerimisel arvestatud võimalikke liikumisi õppeastmete vahel. Koolituspakkumine on läbi korrutatud 25–49-aastaste tööjõus osalemise määraga^{6 6} Eesti tööjõu-uuringu (ETU) andmetel (kokkuleppeliselt koefitsient 0,9). Samuti on arvestatud sellega, et osa lõpetajatest jätkab akadeemilist karjääri ülikoolis, avalikus sektoris või töökohtadel, kus olulisel määral kasutatakse tasemeõppes omandatud teadmisi.

Eraldi tuleks välja tuua, et tehnikaga seotud põhikutsealade puhul on koolituspakkumise väljaarvutamise aluseks olnud tehnikaerialade lõpetajate senine rakendumine valdkonda.

OSKA põllumajanduse ja toiduainetööstuse valdkond on määratletud, kasutades EMTAK tegevusalade klassifikaatorit. Klassifikaatori vaates kuuluvad valdkonna alla põllumajanduse ja kalanduse puhul EMTAK A01 (taime- ja loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad), A03 (kalapüük ja vesiviljelus) ja M75 (veterinaaria). Põllumajanduse ja kalanduse asemel on edaspidi läbivalt kasutatud koondmõistet põllumajandus. Toiduainetööstuse puhul kuuluvad PMTT valdkonda EMTAK C10 (toiduainete tootmine) ja C11 (joogitootmine). Toiduainetööstuse EMTAK nimetuste asemel on edaspidi läbivalt kasutatud koondmõistet toiduainetööstus.

Keskseks analüüsiühikuks OSKA uuringutes, sh siinses PMTT valdkonna uuringus, on põhikutseala. Põhikutseala on valdkonna toimimiseks olulise tähtsusega valdkonnaspetsiifilisi kompetentse eeldav ametialade rühm. Ühte põhikutsealasse koondatakse ametialad, mis eeldavad üldjuhul samal haridustasemel ja sarnastel erialadel väljaõpet ning kus ka töö sisu ja tööülesannete teostamiseks vajalikud oskused on sarnased. Uuringus keskendutakse eelkõige põhikutsealade tööjõu- ja oskuste vajadusele ja selle muutumisele järgneva kümne aasta prognoosiperioodil ning seega on põhikutseala peamine analüüsiühik. Sellest tulenevalt on põllumajanduse ja toiduainetööstuse valdkonna määratlus tinglik, kuna põhikutsealal töötavaid on töö ja oskuste vajaduse analüüsi kontekstis käsitletud üle majanduse. Näiteks arvestati seda, et pagarid ja kondiitrid töötavad toitlustuses, aednikud ja maastikuehitajad maastikuhoolduses või avalikus sektoris erialasel tööl. Samuti võeti arvesse muude masinate, seadmete ja lisaseadmete hulgimüügi alal tegutsevad põllumajandusmasinate ja seadmete tehnilise toe põhikutsealal töötavad inimesed.

PMTT valdkond jaguneb põllumajanduse ja toiduainetööstuse alavaldkonnaks. Siiski on põllumajandus ja toiduainetööstus omavahel tihedalt seotud selle kaudu, et esimene tarnib teisele toorainet, millest valmistada tarbijale suunatud lõpptoodang, samas on neil alavaldkondadel mõnevõrra erinevad tootmise ja tööga seotud toimimise alused. Toiduainetööstuse toimimine paigutub tööstustele omasesse põhiprotsesside raamistikku, põllumajandus aga pigem mitte. Olulisel määral on erinev ka põllumajanduse või toiduainetööstuse põhikutsealadel oskuste vajadus. Samas näiteks tänapäevastes automatiseeritud piimafarmides sarnaneb lõpptoodanguni jõudmise protsess tööstusele omaste põhiprotsessidega.

Tabelites 1 ja 2 on toodud valdkonna põhikutsealade seos ametite klassifikaatoriga ja see on oluline, kuna hõivatute arvu aluseks olev TÖR-i andmebaas kasutab just ametite klassifikatsiooni. Ametialade järgi aga on omakorda moodustatud põhikutsealad. Võrreldes eelmise uuringuga on erinevuseks see, et põhikutsealadel hõivatute arvu sai detailsemalt kindlaks teha, kuna lisaks ametialade klassifikaatori 4. tasemele oli kasutada ka klassifikaatori 5. tase. Sarnaselt eelmise uuringuga osutus proovikiviks klassifikaatori alusel määratletud ametite ja valdkonnale omaste ametite kokku sobitamine, arvestades nii hõivet kui ka põhikutseala moodustamise põhimõtteid. Seega on loodud põhikutsealade raamistik teatud mõttes kesktee.

Põllumajanduses moodustati kokku 11 põhikutseala ja lisaks analüüsiti ka lihttööliste tööjõuvajadust. Kokku oli põhikutsealadel hõivatuid üle 8000 ja koos lihttöötajatega ligi üle 13 000. Põllumajanduse valdkonnas eraldivõetuna töötas põhikutsealadel ligi 7600 inimest. Üldse töötas 2021. aastal TÖR-i järgi põllumajanduse valdkonnas põhitööl ligi 13 600 inimest, mis näitab seda, et põhitegevust toetavatel ametitel olijaid on põllumajanduses küllaltki vähe. Võrreldes eelmise uuringuga tehti kaks muudatust. Nimelt ei eristatud looma- ja linnukasvataja ning taimekasvataja puhul enam spetsialisti ja oskustöötajate taset. Selle üks põhjus oli see, et hõivatute arvu on eraldivõetuna spetsialistide ja oskustöötajate seas keeruline kindlaks teha. Samuti on põhjuseks, et ka sisulise poole pealt on keeruline eristust teha või ka piiri tõmmata.

Teine muudatus tähendas uue põhikutsealana põllumajanduse ja kalanduse nõuandja lisamist, sinna kuuluvad näiteks konsulendid, aga ka agronoomid. Agronoome oli põhikutsealal TÖR-i järgi ligi 150. Kõige enam oli 2021. aastal hõivatute seas lihttöölisi, järgnesid looma- ja linnukasvatajad. Põhitööna mesiniku ja vesiviljeleja ametit pidavaid inimesi oli alla 100 (vt tabel 1). Uuringus on käsitletud ka maaparandusega seotud spetsialistide oskuste vajadust. Hõive ja tööjõuvajaduse arvulist prognoosi siiski tehtud pole, kuna puuduvad usaldusväärsed andmed maaparandusega seotud töötajate arvu kohta.

Kui põllumajanduse valdkonnas oli võrreldes eelmise uuringuga palju muudatusi, siis toiduainetööstuses jäi põhikutsealade skeem peaaegu muutmatuks. Põhikutsealadel kokku töötas ligi 10 000 inimest, koos lihttöötajatega oli hõivatuid ligi 13 000. Toiduainetööstuse valdkonnas töötas põhikutsealadel üle 8000 ning toiduainetööstuse valdkonnas kokku töötas 2021. aastal TÖR-i järgi põhitööl ligi 18 000 inimest. Täpsustati vaid põhikutsealade nimesid, et vastata senisest enam valdkonnale omastele nimetustele. Nimetus hooldustehnik ja mehhatroonik muudeti tehnikuks ja mehhatroonikuks, tööstusinsener aga asendati tehnikajuhi nimetusega. Hõivatuid oli kõige enam toiduainetööstuse seadistaja, operaatori ja töötleja, kõige vähem aga eelnimetatud tehnikajuhi põhikutsealadel. Sarnaselt põllumajandusega määratleti toiduainetööstuses samuti 11 põhikutseala ja lisaks käsitleti lihttöötajaid.

Alljärgnevalt on kirjeldatud PMTT valdkonna põhikutsealasid ning nende enamlevinud õpi- ja karjääriteid põhikutsealade lõikes. Uuringus kasutatud põhikutsealade moodustamisel on olnud oluliseks allikaks eelmine OSKA valdkondlik uuring^{7 7}, eksperdi- ja fookusrühmaintervjuud ning eksperdikogu töörühmad. Lisaks sealt saadud infole on põhikutsealade kirjeldamisel tuginetud töökirjeldustele tööpakkumistes, ametijuhendites, haridusasutuste kodulehtedel, seadustes, kutsestandardites ja ametite klassifikaatoris. Põhikutsealade valiku on kinnitanud VEK. Töö sisu on lahti kirjutatud nii üldiselt kui vajaduse korral ka näidisametitena vastavalt siinse uuringu fookusele. Iga põhikutseala kirjelduses on toodud välja selle põhitegevused ning võimalikud õpi- ja karjääriteed. Põhikutsealade oskuste vajadus on esitatud peatükis 3. Põhikutsealade kirjeldustes on viidatud ka kutsealaga seotud ametinimetustele PMTT kontekstis. Sõltuvalt ametite spetsiifilistest tegevustest võivad konkreetse ametikoha tööülesanded sisaldada mõne lähedase põhikutseala tegevusi.

Põllumajandus-, kalandus- ja vesiviljelusettevõtte juht võib olla näiteks tegevjuht, juhatuse esimees, juhatuse liige, loomakasvatusjuht ja taimekasvatusjuht. Ta kavandab, juhib ja koordineerib tootmisprotsessi ning tootearendusega seotud tegevusi. Juhi ülesannete hulka kuulub vajalike arenguvajaduste määratlemine ning nende lahenduseks sammude astumine, sh (finants)vahendite planeerimine tootmisprotsessi arendamiseks, tootearenduseks ja teadustegevusega liitumiseks. Juhi ülesanne on juhtida protsesse ning teha otsuseid eri alternatiivide vahel. Olenevalt ettevõtte suurusest võib juht tegeleda tootearendusega (toomistehnoloogia väljatöötamine, täiustamine, uue kasutuselevõtt) või delegeerida selle vastavatele töötajatele ettevõttes. Juht vastutab ettevõtte finantsseisundi eest (sh vastutab ettevõtlus- ning põllumajandustoetuste taotlemise ning nõuetele vastavuse järgimise eest; vastutab tootmis- ja keskkonnanõuetele vastavuse järgimise eest; jälgib põllumajandussisendite ning -saaduste börsihindu; tegeleb investeeringuteks vajaliku raha kaasamise ning riskide maandamisega jmt).

Juht sõlmib tootmiseks vajalikke lepinguid sisendite müüjate, kokkuostjate ja teistega. Ta tagab protsessi vastavuse kehtestatud nõuetele ja kvaliteedistandarditele. Juhi olulisimaid ülesandeid on komplekteerida ning kujundada töövõimeline meeskond, seda arendada, eest vedada, toetada ja suunata.

Valdkonna juhiks saamine eeldab head väljaõpet ning erialaseid, näiteks looma- või taimekasvatuses töötamise praktilisi kogemusi. Põllumajanduse, kalanduse ja vesiviljeluse ettevõtete juhtide väljaõppeks sobivad Eesti Maaülikooli esimese (BA) ja teise (MA) astme õppekavad^{8 8} ning Järvamaa Kutsehariduskeskuse (edaspidi: JKHK) ning Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli (edaspidi: OTMK) põllumajandustootja (tase 5) õpe.

Valdkonna juhtide seas on olulisel määral ka pika perekondliku traditsiooniga, sh pereettevõtetes, põllumajanduses tegutsejaid. Põllumajandusliku tegevusega perekonnas üles kasvades õpitakse paljud toimingud ära juba lapsepõlves ning vastutust tuleb juurde aastate, kogemuste ning teadmiste ja oskuste kasvades. Valdkonna juhtidel on pidev koolitusvajadus, seega on nende õpi- ja karjääritee tihedalt põimitud elukestev protsess. Teadmised võimaldavad aina efektiivsemat tootmist, paremate töövõtete kasutuselevõttu ning tulusamat ja hästi planeeritud majandamist. Valdkonna juhtide seas on ka varasema muu valdkonna hariduse ning töökogemusega töötajaid. Mõnikord kujuneb põllumajandus inimese põhitegevuseks, kasvades välja kõrvaltegevusest, näiteks seoses elumuutusega (maale kolimine). Selline karjääripööre on võrdlemisi levinud eelkõige väiksemate ettevõtete juhtide puhul.

Põllumajanduse ja kalanduse nõuandja näidisametiteks on teiste seas näiteks agronoom, loomakasvatusnõunik, kalandusnõunik ja konsulent. Ta juhib, korraldab ja planeerib põllumajandusettevõtte taimekasvatustegevust, näiteks teraviljakasvatus, kartulikasvatus, puuvilja- ja marjakasvatus. Ta planeerib põllutööde korraldamist, loomasööda varumist ja koostab külviplaane. Lisaks põllutööde juhtimisele on tema ülesanne korraldada ka igapäevast tööd. Põllumajanduse ja kalanduse nõuandja võib ettevõtte tarvis korraldada sordivõrdluskatseid, töötada välja tootmistehnoloogiaid, täiustada seniseid tehnoloogiaid ning võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid. Kalanduse valdkonnas tegeleb ta tootmise planeerimise ja korraldamise, keskkonnamõjude analüüsi ja erialastes tegevusrühmades osalemisega. Ta jälgib, kogub ning esitab andmeid taimekasvatuse kohta, sh täidab vastavat vormikohast aruandlust. Tema ülesandeks võib olla ka täita PRIA^{9 9} toetuste dokumente ning need tähtajaliselt esitada.

Konsulent on spetsialist, kes tegeleb nõuandetegevusega maaelu arengu, põllumajanduse ja teistes maaelu arengu valdkondades, sh kalanduses. Ta nõustab üksikkliente, rühmi, organisatsioone, huvirühmi ja kogukondi maaelu arenguga seotud valdkonnas üldistel või spetsialiseeritud küsimustes. Lähtuvalt oma spetsialiseerumise valdkonnast edastab konsulent kliendile korrastatud teabe ning juhendab klienti, arvestades tema vajadusi, soove, võimalusi ja piiranguid.

Põllumajanduse ja kalanduse nõuandjal peaks olema erialane kutse- või kõrgharidus, mida on võimalik omandada näiteks Eesti Maaülikoolis (nt „Põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine”, „Aiandus” BA ja MA õppekaval ning „Kalanduse ja vesiviljeluse” õppekaval) või kutseõppes (JKHK, OTMK „Põllumajandustootja, tase 5” ning JKHK „Kalakasvataja, tase 4” õppekaval). Agronoome Eestis praegu eraldi õppekaval ei koolitata, kuid agronoomile vajalikke oskusi on võimalik omandada Eesti Maaülikoolis õppekaval „Põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine“. Hinnatud on spetsialistid, kellel on taimekasvatuses praktilisi kogemusi.

Looma- ja linnukasvataja näidisametiteks võivad teiste seas olla näiteks hobuse-, veise-, piimakarja-, küüliku-, kitse-, lamba-, linnu- ja seakasvataja. Ta juhib, planeerib, korraldab ettevõtte looma- ja linnukasvatuse tegevust. Looma- ja linnukasvataja ülesanne on korraldada igapäevast tööd. Ta juhib loomakasvatuse protsessi ning kontrollib ja planeerib tegureid (nt söödaratsioonid), mis mõjutavad saaduste tootmist. Samuti planeerib ja teeb tasuvusanalüüsi võimalike tehnoloogiliste uuenduste kasutuselevõtu kohta, osaleb tehniliste abivahendite üldisel projekteerimisel ja tellimisel ning tüüpseadmete ja -masinate valikul ja tellimisel.

Looma- ja linnukasvataja jälgib, kogub, uuendab ning esitab andmeid loomakasvatuse kohta, sh täidab vastavat vormikohast aruandlust. Ta jälgib loomade seisundit, tootlikkust, tervist, ennetab loomade terviseprobleeme ja vajaduse korral korraldab koostöös veterinaariga ravi. Ta juhendab iga päev vastavate (oskus)töötajate tööd, milleks võivad olla näiteks toimingud loomadega (söötmine, lüpsmine, puhastamine, taastootmine, tervisliku seisundi jälgimine, müügiks ettevalmistamine jm).

Põhikutsealal töötamiseks on soovituslik omada erialast haridust ning arvestatavat praktilise töö kogemust. Erialane haridus omandatakse EMÜ „Loomakasvatuse” BA ja MA õppekaval, kuid võimalik haridustaust on ka peamiselt taimekasvatusele keskenduv „Põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine”, samuti kutseõppes (JKHK, OTMK „Põllumajandustootja, tase 4 ja 5“).

Taimekasvataja on põllumajandustöötaja, kes tunneb taimekasvatuse põhialuseid ning töötab iseseisvalt nii tava- kui ka mahepõllumajanduslikus ettevõttes. Tema põhilised tööülesanded on sööda varumine, põlluharimine, sh külvipinna ettevalmistamine, külvamine, põllukultuuride koristamine ja säilitamine, põllumajandusliku maa ja kultuuride hooldamine ning taimekaitsega tegelemine. Ta koristab ja säilitab saaki ning valmistab selle müügiks ette.

Taimekasvataja soovituslikuks hariduseks võivad olla kutsehariduse õppekavad Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis ning Järvamaa Kutsehariduskeskuses. Samuti on võimalik eriala omandada Eesti Maaülikoolis aianduse õppekaval nii bakalaureuse- kui ka magistriastmel/õppes. Huvi korral ja valmisolekul võib taimekasvataja osaleda vastavas tasemeõppes ning jätkata karjääri näiteks agronoomina.

Vesiviljeleja tegeleb kalade, karpide, vähkide ja veetaimede (nt vetikad) kasvatusega, kasutades tehnoloogiaid, mis on mõeldud toodangu saamiseks suuremas mahus, kui seda võimaldaksid looduslikud keskkonnatingimused. Ta kavandab, juhib ja koordineerib vesiviljeluse tootmisprotsesse, korraldab igapäevatööd ning juhendab vajaduse korral teisi töötajaid. Vesiviljeleja tagab veeorganismide elutingimuste säilitamiseks või parandamiseks vajalikud tingimused, sh vajalikud söödad ning haiguste ennetamise ja ravi ning veeorganismide taastootmise.

Tema ülesanne on veel koostada tasuvusanalüüs võimalike tehnoloogiliste uuenduste kasutuselevõtul ning koguda, uuendada ja esitada andmeid vesiviljelustegevuse kohta.

Vesiviljeluses võiks soovitatav õpi- ja karjääritee sisaldada vesiviljeluse baasharidust, näiteks kutseõpe JKHK-s „Kalakasvataja, tase 4“ õppekaval. Sobivad on ka Maaülikooli kalanduse ja rakendusökoloogia õppekavad (nii BA kui ka MA). Hinnatakse vesiviljelejaid, kellel on head kogemused ning kes suudavad tagada toodangu kõrge kvaliteedi ja kasumlikud turustamisvõimalused.

Loomaarsti näidisametiteks on loomaarst, veterinaar ja veterinaar-arst. Ta ennetab, diagnoosib ja ravib loomadel esinevaid haigusi, vigastusi ja väärtalitlust. Loomaarstid spetsialiseeruvad põllumajandusloomade ja hobuste või väikelooma meditsiinile. Loomaarstil on pearoll loomade tervise ja taastootmise tagamisel. Loomaarst võib töötada (suur)farmis või ettevõtjana, osutades teenust mitmele farmile.

Loomaarstina töötamist reguleerib veterinaarseadus^{10 10}, mis sätestab, et loomaarsti kvalifikatsiooni omandamiseks läbitakse veterinaarmeditsiini õppekava kas Eesti Maaülikoolis või välisriigi asjaomases õppeasutuses. Erialases õppes omandatud teoreetiliste teadmiste oluliseks täienduseks on loomaarsti praksises saadud praktilised töökogemused ning tööle hakkamiseks on vajalik veterinaararsti kutsetegevuse luba. Võimalikeks rakendusvõimalusteks pärast õppe läbimist on väikeloomakliinikud, farmid, riigiteenistus (nt Põllumajandus- ja Toiduamet, Ravimiamet), ravimite tootmise ja turustamisega tegelevad ettevõtted, aga ka näiteks söödafirmad ja laboratooriumid.

Loomaarsti abiline on oskustöötaja, kelle töö eesmärk on abistada loomaarsti mitmesuguste protseduuride tegemisel. Ta suhtleb klientidega (sh loomaomanikuga või loomapidajaga) ja tagab loomaarsti praksise töö sujuvuse, osaledes tulemuslikult meeskonnatöös. Tema peamised tööülesanded on teha loomadele diagnostilisi protseduure, hooldada loomi ning viia loomaarsti antud juhiste kohaselt ja vastutusel läbi raviprotseduure.

Loomaarsti abiliseks saab õppida Järvamaa Kutsehariduskeskuse kutseõppes pärast keskhariduse omandamist. Haridus annab baasteadmised, mis võimaldavad soovi korral õppida edasi kõrghariduses loomaarstiks, samuti tegelda loomakasvatusega, õppides juurde laiemaid teadmisi loomakasvatuse kohta.

Mesiniku töö on mesilasperede aastaringne hooldamine ja pidamine, mesinduseinventari korrasoleku tagamine ning osalemine mee tootmis- ja turustamisprotsessis. Ta kavandab, korraldab ja teostab töid, et aretada, kasvatada ja hooldada mesilasi mee, mesilasvaha ja muude saaduste tootmise eesmärgil müügiks või üleandmiseks hulgiostjatele ning turundusorganisatsioonidele või turgudel müümiseks. Mesiniku töö eesmärk on tagada kogu mesinduse ettevalmistuse, hoolduse ning esmatöötlemisega seotud tööetappide korraldamine.

Mesinikuks saab õppida Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis. Aktiivsed on ka erialaliidud^{11 11}, ^{12 12}, kes pakuvad baas- ja täienduskoolitusi. Mesindusega tegeletakse sageli muude tegevuste kõrvalt.

Aednik kavandab, korraldab ja teostab töid, et kasvatada ja hooldada puid, põõsaid, lilli ja muid taimi (sh köögivilju) parkides, eraaedades ja aiandites. Tema põhilised tööülesanded on töö planeerimine, külvi- ja istutuspinna ettevalmistamine ning külvamine ja istutamine. Samuti aiakultuuride hooldamine, saagi või toodangu koristamine, säilitamine ja müügiks ettevalmistamine.

Maastikuehitaja eriala on kombinatsioon ehitajast ja aednikust. Tema ülesanne on etteantud projekti alusel rajada haljasalasid või aedu ja ehitada sinna teid, treppe, veekogusid, piirdeaedu, lehtlaid ja teisi väikerajatisi.

Arborist on puuhoolduse spetsialist, kelle tööks on asustatud piirkonnas kasvavate puittaimede (eelkõige puude) hooldamine kogu nende elukaare jooksul. Tema töö sisu on istutada ja hooldada puittaimi ning tagada nende tervislik seisund koos turvalise ja esteetilise elukeskkonnaga inimestele. Arborist võib anda hinnanguid puude säilitamise või eemaldamise vajalikkuse kohta. Lisaks ohtlike puude langetamisele või säilitamisele aitab arborist hooldada viljapuid ja hekke, lahti saada kändudest ja raiejäätmetest ning anda nõu, kuidas puid vajaduse korral näiteks ehitustegevuse käigus kaitsta.

Aiandust saab täna õppida nii kutse- kui ka kõrghariduse tasemel üle Eesti. Erialast haridust pakuvad Pärnumaa Kutsehariduskeskus, Räpina Aianduskool, Hiiumaa Ametikool, Luua Metsanduskool, Tallinna Kopli Ametikool ja Eesti Maaülikool. Oma ettevõtte loomiseks on sageli vaja ka täiendavat, näiteks ettevõtlusharidust. Valdkonna töö hooajalisuse tõttu teevad paljud seda ka oma muu põhitöö kõrvalt kõrvaltegevusena.

Maastikuehitust saab praegu õppida Räpina Aianduskoolis, Tallinna Ehituskoolis, Luua Metsanduskoolis ja Hiiumaa Ametikoolis. Maastikuehituses töötab erineva profiiliga töötajaid, ettevõtete eesotsas on sageli ehituse, maastikuarhitektuuri, aianduse, bioloogia vms väljaõppega inimesed. Juba valdkonnas töötavate maastikuehitajate puhul on levinud lähedase valdkonna haridus ning enesetäiendamine. Arboristiks saab õppida Luua Metsanduskoolis ja Pärnumaa Kutsehariduskeskuses.

Kalur töötab sisevete- ja rannapüügikalurina üksinda või kalapüügilaeva meeskonna liikmena, püüab kala või kogub muid veeorganisme sise- ja rannikuvetes. Tema töö eesmärk on tagada kalapüügi ettevalmistuse, teostuse ning esmatöötlusega seotud tööetappide korraldamine. Avamerekalur töötab kalalaeva teki- või püügi- või meeskonnaliikmena, tegeleb kalapüügiga avamerel ja esmakäitleb saaki laeval ja sadamas. Kaluri tööülesannete hulka kuulub teiste seas püüniste korrastamine enne ja pärast püüki, kalapüük ning selleks vajaminevate tehniliste vahendite kasutamine ja hooldamine, kalasaagi esmakäitlemine, müügiks ettevalmistamine ja ladustamine.

Kalurite puhul on tegemist mitteformaalse õpipoisiõppega ehk enamasti õpitakse isalt pojale. Kalandus on väga rangelt reguleeritud^{13 13}, kalapüük toimub kaluri kalapüügiloa alusel ning loa saanud kaluritel peab olema rannakaluri 4. taseme kutsekvalifikatsioon, mille taotlemisele eelneb omakorda rannakaluri koolitus. Rannakalurite täienduskoolitusi korraldab Hiiumaa Ametikool.

Põllumajandusmasinate ja seadmete tehniline tugi hooldab, monteerib, paigaldab, kontrollib ja remondib põllumajandusmasinate mootoreid ning mehaanilist varustust. Samuti tegelevad nad masinate hooldamise ja seadistamisega, tagavad kasutatavate masinate ja seadmete käigushoidmise ning töökvaliteedi. Nende tööülesanded on näiteks vastutada ka taime- ja loomakasvatuses kasutatavate tehniliste lahenduste eest, töötada välja tootmise tehnoloogiad, koostada tootmisega seotud dokumendid, tagada töö vastavus normidele ja standarditele.

Põllumajandusmasinate ja seadmete tehnilise toega tegelevad töötajad on enamasti õppinud kutseõppes (nt mehaanika, transporditehnika) õppekavadel. Praeguste töötajate seas on enamasti tegemist staažikate töötajatega, kes on töö käigus õppinud aina uusi vajalikke oskusi.

Maaparanduse spetsialist tegeleb maaparandusega ehk nii maa kuivendamise, niisutamise, maa veerežiimi kahepoolse reguleerimisega kui ka agromelioratiivse, kultuurtehnilise ja muu maaparandushoiutöö tegemisega. Tema töö eesmärk on muuta liigniiske või -kuiv ala viljelemiskõlbulikuks taimekasvatusele, samal ajal tagades keskkonnakaitse. Maaparanduse spetsialisti tööülesanne on ka projekteerida maaparanduslikke ja keskkonnakaitserajatisi.

Maaparanduse spetsialiste Eestis tasemeõppes eraldi õppekaval ei koolitata, kuid Eesti Maaülikoolis on võimalik omandada maaparanduse spetsialistile vajalikud teadmised ja oskused „Vesiehituse ja veekaitse“ õppekaval.

Tootmisjuhi võimalikud näidisametid on tootmisjuht ja LEAN^{15 15}-koordinaator. Ta korraldab ja arendab tõhusalt toiduainetööstuse ettevõtete igapäevast tootmistööd ning planeerib pikemaajalisi tootmisprotsesse ja tehnoloogiaid. Tal on teadmised nii seadmetest kui ka protsessidest. Tootmisjuhi põhilised tööülesanded on tootmise planeerimine, tootmisprotsesside väljatöötamine, tootmise tõhususe analüüs, sh töökorraldus ja ressursside haldamine. Ta osaleb ka töötajate värbamisel, nende oskuste hindamisel ja arendamisel.

Tootmisjuhid on valdavalt tehnilise väljaõppega, mida saab omandada näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Tootmisjuhil võib olla ka majandusalane ettevalmistus, kuid sel juhul tuleb tootmise ja tehnikaga seotud spetsiifika omandada ettevõttes. Tootmisjuhiks on võimalik kasvada teistelt juhtide-spetsialistide ametikohtadelt. Tootmisjuhi peamised ülesanded inimeste, protsesside ning arendusprojektide juhtimises on tööstuse alavaldkondade puhul võrdlemisi hästi ülekantavad ning üsna levinud on näiteks liha-, piima- ja kalatööstuse vaheline liikumine või ka muudest töötleva tööstuse valdkondadest toidutööstusesse liikumine.

Kvaliteedijuhi võimalikud näidisametid on kvaliteedispetsialist ja kvaliteedijuht. Ta tagab töökorralduse vastavalt väljatöötatud toiduohutuse ja kvaliteedinõuete süsteemile, vastutab kvaliteedisüsteemi töös hoidmise eest ja töötab välja kriteeriumid protsessi hindamiseks. Kvaliteedijuhtimise eesmärk on pidev tööprotsesside parendamine, sh kvaliteedijuhtimissüsteemi väljatöötamise, juurutamise ja muutmise kaudu. Need reeglid tagavad, et pakutav toode või teenus on kogu aeg hea kvaliteediga. Tema ülesanne on tagada tootearendusprotsessi kvaliteet ja uute toodete kvaliteedikontroll.

Kvaliteedijuhtidel on valdavalt erialane (toiduainetehnoloogia) kõrgharidus ning lisaks sellele läbitud kvaliteedijuhtimise lühi- või pikaajalised täienduskoolitused. Levinud on ka ärinduse ja halduse kõrghariduse taust, kus õppes on valikainetena võimalik süveneda kvaliteedijuhtimisse. Täienduskursusi korraldavad koostöös Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ) ning Eesti Kvaliteediühing. Kvaliteedijuhtide puhul on võimalik ettevõttesisene karjäär, baasiks peab olema (erialane) kõrgharidus. Võimalik on näiteks tehnoloogiks tööle asunud spetsialisti kujunemine kvaliteedispetsialistiks ning seejärel kvaliteedijuhiks.

Tootearendusjuhi võimalikud ametinimetused on tootearendusjuht ja tootearendaja. Ta tagab uute toodete ja tehnoloogiate väljatöötamise ja ettevalmistamise tootmisprotsessiks lähtuvalt kliendi vajadustest ning olemasolevate toodete parendamise ja edasiarendamise. Tema ülesanne on luua tootearendusprotsessi süsteem ja rakendada seda efektiivselt. Tootearendusjuht võib tegelda ka otseselt uute toodete väljatöötamisega, sh katsetustega. Ta töötab koostöös tehnoloogi ja kvaliteedijuhiga. Toiduainetööstuses on tootearendus võtmetegevus, sellest sõltub suuresti toodete müügiedu ning seega kogu ettevõtte edukus nii siseturul kui ka ekspordis.

Tootearendusjuhtidel on vaja erialast kõrgharidust, mida saab omandada Tallinna Tehnikaülikoolis ja Eesti Maaülikoolis. Tootearendajaks on võimalik kasvada ka töökogemuste baasil, kuid ka sel juhul on tugevad baasteadmised väga olulised. Neid on võimalik omandada ka kutseõppes näiteks Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis ning Tartu Kutsehariduskeskuses. Tööandjad ootavad tootearendajateks kogemustega spetsialiste, kellel on ka tootmisprotsessi tehnoloogilist poolt puudutavad teadmised ja/või võime vastav spetsiifika kiirelt omandada. Tootearendajad võivad töötada toidutöötlemise eri alavaldkondades, näiteks kala-, pagari-, liha-, piima-, aedviljatööstuses, kus konkreetse toote spetsiifika omandatakse kohapeal.

Tehnoloogil peab olema sisulisi teadmisi konkreetse toote valmistamise spetsiifikast (piimatehnoloogia, lihatehnoloogia, jookide jm toodete tehnoloogia). Ta juurutab uued tooted tootmisesse, organiseerib katsetamisprotsesse, jälgib tootmisprotsessi ning kohandab toote või tehnoloogia vastavalt olemasolevatele seadmetele. Tehnoloog vastutab tooraine ja tootmise kvaliteedi eest. Tema ülesanne tootmisprotsessi arenduses on selle sisuline juhtimine, planeerimine ning elluviimine, sh otsuste ning tegevuste sisseviimine tootmisesse. Tehnoloog tunneb tootmistehnikat ja selle võimalusi, toote koostist ning valmimise protsessi.

Tehnoloogil peab olema erialane toidutehnoloogiaalane kõrgharidus, mida saab omandada Eesti Maaülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Toiduainete tehnoloogiat, tase 4 õpetatakse ka kutsehariduse tasemel Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis, kus on võimalik spetsialiseeruda liha- või piimatoodete tehnoloogiale ning mis on hea lävepakk valdkonda sisenemisel. Selle õppekava lõpetanud võib rakenduda alguses näiteks tehnoloogi abilisena ning seejärel kogemuste suurenedes teha valdkonnas karjääri. Paljud praegu toiduainetööstuses töötavad tehnoloogid on suurte kogemustega ning neil on suur asendusvajadus.

Mikrobioloog ja laborant teeb kvaliteedikontrolli ning toote spetsifikatsioonidele vastavuse kontrolli, sh mikrobioloogilisi ja keemilis-füüsikalisi analüüse ning valmistab tööks vajalikud reaktiivid^{16 16}. Samuti osaleb nii igapäevases tootmises kui ka tootearenduses oma erialale omaste tööülesannete lõikes. Lisaks määratavate näitajate analüüsimisele (näiteks arendatava toote mikrobioloogia, keemilis-füüsikaline koostis ja omadused) osaleb ka saadud tulemuste interpreteerimises ning teeb ettepanekuid kitsakohtade lahendamiseks.

Lihtsama laboritöö ettevalmistuseks on sobiv toiduainete töötlemise või tehnoloogia kutseõpe Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis. Rohkem iseseisvust ja innovaatilisust eeldavatel ametikohtadel (nt tootearenduse meeskondades) on vajalik erialane kõrgharidus, mida saab omandada Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis ja Eesti Maaülikoolis. Mikrobioloog ja laborant võib olla n-ö sisenemisametiks toidutehnoloogia eriala lõpetanule, pakkudes võimalusi näiteks tehnoloogiks või tootearendajaks kujunemisel.

Meistri ja tööjuhi võimalikeks näidisametiteks on meister, tööjuht, töödejuhataja ja vahetuse vanem. Ta on toiduainetööstuses igapäevatöö korraldaja, kes tagab kvaliteetse toodangu tootmise. Tema ülesanne on juhendada toiduainete töötlejaid, operaatoreid, pagareid, kondiitreid ja maiustuse valmistajaid, tagada töö- ja toiduohutus, teha töögraafikuid, korraldada vahetuste tööd, jälgida tööprotsesse ning tagada tootmisplaani täitmine.

Meister ja tööjuht korraldab ka vajaliku materjali/tooraine ja töövahendite tellimist, tootmisjuhenditest ja tähtaegadest kinnipidamist ning teeb ettepanekuid töökorralduse tõhustamiseks, lähtuvalt igapäevasest tööolukordade analüüsist.

Ametikohal töötamiseks on soovituslik erialane (kutse)haridus. Meistrid/tööjuhid on enamasti kogemustega töötajad, kes kasvavad välja näiteks tootevalmistajatest ja seadmete operaatoritest. Oluline on õppe või töö käigus omandatud protsessi tunda, et tööjuhina teiste tööd protsessis juhtida ja planeerida.

Tehnikajuhi võimalikeks ametinimetusteks on näiteks tööstusinsener, aga ka tehnikaspetsialist. Ta projekteerib, arendab, analüüsib, optimeerib ja automatiseerib tootmist toidutööstusettevõttes. Samuti tegeleb tehnikajuht uute seadmete ja tootmisliinide hangetega. Tema ülesanne on ka konstrueerida ja välja töötada tootmistehnoloogiaid, koostada tootmisega seotud dokumente, täiustada protsesse ning tagada töö vastavus normidele ja standarditele.

Tehnikajuhi ülesanne on tagada, et tootmise tehniline baas võimaldaks tootmist. Ta juhendab tehnikuid ja mehhatroonikuid, tööstusmasinate mehaanikuid ja lukkseppi.

Tehnikajuhid vajavad erialast (rakendus)kõrgharidust, mida saab omandada Tallinna Tehnikaülikoolis, Eesti Maaülikoolis ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Toiduvaldkonda tööle asumine eeldab huvi valdkonna vastu ja/või praktikakogemusi, samas võivad tehnikajuhid liikuda ka eri tööstusvaldkondade vahel, omandades kohapeal vajamineva spetsiifika.

Tehnik ja mehhatroonik seadistab, paigaldab, programmeerib, hooldab ja haldab automaatseid tootmisseadmeid, sh tootmisroboteid, ennetab nende rikked ja kõrvaldab need operatiivselt. Tehniku ja mehhatrooniku ülesanne on jälgida ning tagada tootmisseadmete töökindlus ja efektiivsus ning osaleda uute tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamisel koos tootmisjuhi, tehnikajuhi ja tootearendusjuhiga.

Tööks on vajalik erialane tehnikaalane kutse- või kõrgharidus, mida saab omandada näiteks Tallinna Tööstushariduskeskuses, Tartu Rakenduslikus Kolledžis, Võrumaa Kutsehariduskeskuses, Tallinna Tehnikaülikoolis, Tallinna Tehnikakõrgkoolis ja Eesti Maaülikoolis. Enamasti ei ole tehnikutel ja mehhatroonikutel toiduainetööstuse spetsiifilist väljaõpet ning toidu käitlemise hügieeninõuded ja vajalikud oskused toiduainetööstuse tehnikaga töötamiseks omandatakse töö käigus konkreetses ettevõttes.

Tööstusmasinate mehaanik ja lukksepp monteerib, paigaldab, kontrollib, hooldab ja remondib seadmeid ja tootmisliine. Samuti osaleb ta toiduainete töötlemiseks vajalike seadmete ja masinate käitamisel, omades operaatoritest sügavamaid tehnilisi teadmisi. Tema töö eesmärk on tagada tööstusseadmete toimimine ning toodete ohutus ja kvaliteet.

Tööks on vajalik erialane (kutse)haridus, mida saab omandada näiteks Tallinna Tööstushariduskeskuses, Tartu Rakenduslikus Kolledžis ja Võrumaa Kutsehariduskeskuses. Enamasti on mehaanikud ja lukksepad pikaaegsete töökogemustega töötajad ning tööstuse alavaldkondade vahel liikumine on levinud.

Toiduainetööstuse operaator, töötleja ja tootevalmistaja tegeleb toiduainete valmistamise, seadmete ja tootmisliinide käitamisega ning nende korrashoiuga. Toiduainete töötlejad ja operaatorid töötavad erinevates toiduainetööstuste ettevõtetes. Olenevalt ettevõtte suurusest, tegevusalast, struktuurist ja töökorraldusest võivad toiduainetööstuse töötajate ülesanded olla väga erinevad ning seetõttu võivad nad kanda mitmesuguseid ametinimetusi. Nende töö eesmärk on valmistada nõuetekohane toode (nt juust, vorst või õlu) ja jälgida, et toodete valmistamiseks ja pakendamiseks kasutatavad seadmed teeks kogu tootmisprotsessi ajal ettenähtud tööd. Nad vastutavad ka käsitsi tehtava töö kvaliteedi ning nõuetekohasuse eest.

Põhikutsealal töötamiseks tuleb kasuks erialane (kutse)haridus, mida saab omandada näiteks Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli ning Tartu Rakendusliku Kolledži toiduainete töötlemise õppekavadel. Peamised spetsialiseerumisalad on lihatoodete-, pagari- ja kondiitritoodete ning jookide tehnoloogia, aga ka aedviljatöötlemine ja piimatöötlemine. Töötlejate ja operaatorite väljaõpe toimub sageli ettevõttesisese täienduskoolitusena, võimalik on ka koondada mitmes ettevõttes sarnaste koolitusvajadustega inimesi ning korraldada töökohapõhine õpe koostöös õppeasutusega.

Levinud on liikumine toiduainetööstuse siseselt toiduainegruppide lõikes, samuti toimub liikumine sektorisse teistest tööstuse alavaldkondadest, sel puhul peavad tööandjad eriti oluliseks just toiduhügieeni nõuete järgimise olulisust.

Pagar, kondiiter ja maiustuste valmistaja on oskustöötaja, kes valmistab mitmesuguseid leibu, saiu, kooke jm jahutooteid ning küpsetisi, kondiitritooteid, samuti käsitsi valmistatud šokolaadi ja maiustusi. Pagari ja kondiitri tööülesanne on valmistada pooltooteid ja/või kaunistusmaterjale, valmistada ja kääritada, vormida, kergitada tainaid, küpsetada tooteid, jahutada ja viimistleda tooteid, neid külmutada, pakendada ja ladustada. Tema töö eesmärk on valmistada kvaliteedi- jm nõuetele vastavaid tooteid vastavalt tellimustele ning olenevalt ettevõttest osaleda ka uute toodete väljaarendamisel.

Põhikutsealal töötamiseks eeldatakse üldjuhul erialast kutseharidust, mida saab omandada erinevates kutseharidust pakkuvates koolides üle Eesti. Valdkonnas on ka üha levinum iseenda koolitamine näiteks läbi Youtube’i erialaste kanalite. Eriala lõpetanutest alustab osa iseseisvalt ettevõtlusega ning osa suundub suurtootmisesse või väiksematesse pagarikodadesse ja/või kohvikutesse. Hea väljaõppe ja kogemustega ning õppimisvõimelisest töötajast võib saada ka tootearendaja.

Järgnevates alapeatükkides on kirjeldatud põhilisi üleilmseid trende ja ekspertide hinnanguid nende võimaliku mõju kohta põllumajanduse ja toiduainetööstuse valdkonnale Eestis. Trendide mõju konkreetsetele põhikutsealadele ning nendega seotud oskuste vajadusele käsitletakse põhjalikumalt peatükkides 3 ja 5.

Lisaks analüüsitakse valdkonna tuleviku tööjõu- ja oskuste vajaduse prognoosimisel varasemaid valdkonnaga seotud uuringuid, tulevikumõju analüüse ning valdkonna arengut mõjutavaid riiklikke arengudokumente. Materjalide valikul lähtuti nende ülevaatlikkusest, valdkonnaga seotusest ja tulevikuarengu seostamisest tööjõu- või oskuste vajadusega. Uuringutest esile tulnud trende täpsustati, tuginedes nii rahvusvahelistele kui ka Eestis tehtud analüüsidele, ning neid täiendati ekspertide abiga.

Vastuseid otsiti järgmistele küsimustele.

• Milline on trendide mõju valdkonnale Eestis üldiselt (sh mõju tööprotsessidele)?
• Milline on trendide mõju valdkonna tööjõuvajadusele?
• Milline on trendide mõju valdkonna oskuste vajadusele?

Valdkonna tuleviku tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavate trendide tuvastamisel lähtuti trendide loetelust, mis on esitatud OSKA raames koostatud kogumikus „OSKA trendikaardid. Tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavad tulevikutrendid 2030“.^{17 17} See kogumik valmis valdkonnaüleste arvamusliidrite kaasabil. Ekspertidelt saadud teabele tuginedes seostati kogumikus nimetatud suunad PMTT valdkonna trendidega.

Järgmistes alapeatükkides tutvustatakse peamisi üleilmseid mõjureid ja ekspertide hinnanguid nende võimaliku mõju kohta PMTT valdkonnale Eestis nelja teema all, mis kõnetasid eksperte enim:

• rahvastikumuutused
• tehnoloogia areng ja innovatsioon
• väärtusmaailma teisenemine
• keskkond ja rohepööre

Tuuakse illustreerivaid näiteid, kuid ei kirjeldata trendide üksikasjalikku mõju tööjõu- ja oskuste vajadusele põhikutsealade kaupa.

Järgmise kümne aasta jooksul PMTT valdkonda üheks enim mõjutavaks suundumuseks võib sarnaselt teiste majandusvaldkondadega pidada rahvastikumuutusi. See on kooskõlas üleeuroopalise demograafilise trendiga, mille puhul noorema ja keskealise rahvastiku osakaal ühiskonnas väheneb ning vanemate inimeste osatähtsus suureneb.

Uuringus osalenud eksperdid tõdesid, et lisaks rahvastiku vanaemisele ning sellest tulenevale tööjõu pensioneerumisele pistab valdkond rinda ka sellega, et noori põllumajandus ja toiduainetööstus, mõningate eranditega, lihtsalt ei paelu ning nad ei soovi sinna tööle minna. Peamiste põhjustena võib siin välja tuua võrdlemisi madala palgataseme (vt joonis 26 ja 27), sektori vähese paindlikkuse ning keerulised töötingimused, mis väljenduvad graafikupõhises ja füüsiliselt raskes töös ning pikkades tööpäevades.

Statistikaameti rahvastikuprognoosist nähtub, et põhilises tööeas (20‒64 aastat) inimeste arv väheneb 23 460 võrra, samal ajal kui 65-aastaste ja vanemate inimeste arv Eestis kasvab 2032.aastaks 24 805 võrra. Joonisel 1 on toodud rahvastiku muutumine vanuserühmade lõikes ja edasine prognoos.

Kokkuvõttes kasvab prognoosi järgi rahvastik 2032. aastaks paari tuhande inimese võrra. Kui eelnenud kümne aasta jooksul on 20‒64-aastaste arv olulisel määral vähenenud, siis järgmisel kümnel aastal vähenemine jätkub, kuigi mitte sarnases tempos. Kuni 19-aastaste, üsna pea tööturule suunduvate noorte arv langeb. Tööturu vaates tähendab see väiksemat arvu töötajaid ning seega tööjõunappuse kasvu. Sisserände (sh tagasirände) märkimisväärne kasv võib tööjõu vähenemist siiski leevendada.

Keskmise eluea eeldatav pikenemine päädib sellega, et vanemaealised püsivad kauem tööturul. Konkurentsivõime säilitamiseks on neil vaja kohaneda tehnoloogia arenguga, milleks tuleb omandada IKT-oskusi, kuid see võib osutuda keeruliseks.^{18 18} Rahvastiku vananemise puhul väärib eraldi ära märkimist ka pedagoogide kõrge vanus, mis on üldiselt probleemiks ka teistes valdkondades, mistõttu võib tulevikus ohtu sattuda ka valdkondliku hariduse kvaliteet. Seda eriti näiteks uuenenud tehnoloogilise arengu ja valdkondliku innovatsiooni puhul, millega vananeval õpetajaskonnal võib olla keerulisem end kurssi viia ja kohaneda, kuna praktiline kogemus puudub.

OSKA trendiuuring^{19 19} toob välja, et aktiivne vananemine hea tervise juures võimaldab inimestel kauem töötada, omandada uusi teadmisi ja oskusi ning veelgi olulisemaks muutub elukestev õpe. Erilist toetust vajab sealjuures just vanemaealiste töötajate oskuste arendamine, kuna eakate inimeste jaoks võib ümberkvalifitseerumine ja uue töökohaga kohanemine olla keerulisem. Näiteks pagaritööstuse puhul tõid tööandjad välja, et paljudes ettevõtetes domineerib tööjõud, kes on seal töötanud üle 30 aasta. Samuti on palju juba pensionieas (või sellele lähenemas) töötajaid maaparandajate ja suurloomaarstide hulgas. Suure takistusena nähakse ka seda, et järgmise viie kuni kümne aasta jooksul pensioneeruvad ja lahkuvad tööturult ka paljud põllumajandusettevõtete juhid, kelle asendamiseks piisavate mitmekülgsete teadmiste ja oskustega töötajaid praegu näha ei ole. On näiteid, kus pereettevõtetest kasvab uusi juhte ka järeltulijate seast, kuid mõnikord valitakse siiski teine karjääritee.

Ühelt poolt leiavad tööandjad, et olukorras, kus noorte jaoks ei ole põllumajandus ja toiduainetööstus piisavalt prestiižsed ning rahuldust pakkuvate töötingimustega valdkonnad ja tehnoloogilised investeeringud ei ole kõigile ettevõtetele jõukohased, saab näiteks välistööjõud olla üheks vähestest lahendustest tööjõuvajaduse katmiseks. Samas tõdetakse, et valdkonda tuleb välistööjõudu sisse just riikidest, kus inglise keele oskus on madal ning kuna eestlaste vene keele oskus võib eriti nooremate puhul jääda vajaka, siis jääb palju infot edasi andmata ning üksteisest ei saada vajalikul määral aru. Kui puudu on just kõrgemate ja tehnoloogiliste oskustega töötajatest, siis välistööjõudu rakendatakse sageli just rutiinsemate tööde puhul, nagu maasikakorjamine või loomade talitamine.

Proovikiviks valdkonna jaoks on ka rahvastiku paiknemine ning jätkuv linnastumine. Sarnast trendi toovad välja ka rahvusvahelised uuringud, näiteks „The Future of Skills“^{20 20}, mille järgi elab 70% maailma elanikest aastaks 2050 linnades. Just seal luuakse suure lisandväärtusega ja teadmispõhiseid töökohti, pakkudes samal ajal rohkem ja mitmekesisemaid tarbimis- ja töövõimalusi. Eksperdid tõid välja, et kui suuremate keskuste lähedal on võimalik veel vajalikku tööjõudu leida, siis 50‒60 km kaugusel Tallinnast ja Tartust juba üsna raske. Positiivse trendina võib küll märgata seda, et maale kolimine on noorte ja keskealiste seas hoogu üles võtmas, väärtustatakse rohkem loodust ja soovitakse enda põhitöö kõrvale lisategevust. Leiti siiski, et maal elamine ei tähenda, et enda tööelu tahetakse lõplikult siduda põllumajandusega ning pigem tegeletakse taime- ja linnukasvatusega enda lõbuks ja hobi korras.

Tehnoloogia areng ja innovatsioon on ühed kesksemad tulevikutööd mõjutavad tegurid igas valdkonnas. Olgugi et automatiseerimine ja digitaliseerimine põhjustavad paljude töökohtade kao, toob tehnoloogiline innovatsioon kaasa seniste ametite teisenemise ning täiesti uute ja senitundmatute loomise.^{21 21} Digitaliseerimise hoogustumine toob endaga kaasa madala ja eriti just keskmise oskustasemega töökohtade kadumise senisest veelgi kiiremas tempos^{22 22}. Põllumajandus 4.0 (ingl farming 4.0) ehk eesootav põllumajanduse revolutsioon saab olema roheteemade keskne ning põhinema tehnoloogial ja teadusel. Uus põllumajandus peab senisest enam pöörama tähelepanu nõudluse ja pakkumise tasakaalule olukorras, kus toitu napib, ning sellest tulenevalt kasutama tehnoloogiat mitte ainult valdkonna uuendamiseks, vaid toidutarbijate reaalsete vajaduste katmiseks, parandamiseks ning väärtusahelate ümberkujundamiseks^{23 23}.

OSKA IKT-uuring^{24 24} toob välja, et PMTT tehnoloogilise arengu märksõnad on biotehnoloogia ja -informaatika, nanotehnoloogia, energiat säästvad ja jäätmete kasutamise tehnoloogiad, robootika, sensorid ja automatiseerimine. Uued tehnoloogiad laiendavad muu hulgas ka turustamisvõimalusi, näiteks müügihindu reaalajas jälgides saab valida parima müümishetke. Toiduainetööstuses vahetavad automatiseeritud töökohad omavahel infot, on seoses väärtusahela eri osadega, võimaldades paindlikku, kliendikeskset ja väiksemate jääkidega tootmist. Kasvamas on „targa tootmise“ kasutamine kogu tootmisprotsessis, sh alaprotsessides, näiteks laomajanduses. Rõhk on ka energiasäästlike tootmistehnoloogiate arengul^{25 25}.

PMTT ekspertide sõnul põllumajanduse ja toiduainetööstuses neid töölõike jagub, kus tehnoloogia areng ja automatiseerimine saaksid veelgi enam appi tulla. Seda eriti olukorras, kus tehnoloogia ja automatiseerimise potentsiaali ei ole veel võrreldes paljude teiste majandus- ja tööstusharudega piisavalt ära kasutatud^{26 26}. Mõnede uute tehnoloogiliste võimekustena valdkonnas on McKinsey Instituut välja toonud näiteks asjade interneti kasutamise saagi täppiskastmisel ja suurkarja jälgimisel, droonid ja teised mehitamata õhusõidukid ning isejuhtivad põllumasinad^{27 27}. Ekspertide sõnul on Eesti oludes täppiskastmisest veelgi olulisemad näiteks täppistaimekaitse, -väetamine ja tulevikus ka -mullaharimine.

Nii-öelda tark jälgimine (ingl smart monitoring) aitab ettevõtjatel langetada täpsetel andmetel põhinevaid otsuseid, tänu optimeeritud viljakoristusajale kasvatada aastatulu ning hoolitseda paremini loomatervise eest. Uudsetest lahendustest Eesti näitel saab rääkida näiteks vajaduspõhisest väetamisest, mis aitab põllumehel targemini planeerida oma põldudel lämmastikväetiste kasutamist^{28 28}.

Toiduainetööstuses on juba kasutusel olevatele automatiseeritud tootmisliinidele kanda kinnitamas 3D-toiduprinterid ja pakenditeadus, mis on mõjutatud rohepöördest ja tarbijate soovidest. Seetõttu on ettevõtted sunnitud leidma alternatiive plast- ja teistele keskkonnale kahjulikele pakenditele^{29 29}. Innovatsiooni toiduainetööstuses veavad eest ka alternatiivvalgud, funktsionaalsed lisandid, toiduohutus ja -läbipaistvus ning isikustatud toitumine^{30 30}. Toidutöötlemistehnoloogiate edasiarendustena on uuring^{31 31} välja toonud ka külmpastoriseerimise, kõrgrõhu all töötlemise ning elusmikroobide ja/või mikrobioloogiliste komponentide kasutamise tootmises.

Suurimate takistusena uudsete tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtul valdkonnas on teiste seas välja toodud nende maksumus (nii esialgne investeering kui ka hilisem hooldus), asjakohasus ja väikeste toodangumahtude juures nende vähene kasutamine, kasutajasõbralikkus, vajaliku oskusteabe puudumine ja üleüldine usaldamatus tehnoloogia suhtes^{32 32}.

Sama tulemust toetas ka uuring^{33 33}, kus toodi välja, et innovaatilistesse tehnoloogiatesse on võimelised investeerima suhteliselt vähesed ettevõtjad ja seda põhjusel, et puudub võimalus paigutada täiendavaid rahalisi ressursse ilma kindla teadmiseta, milliseks võib kujuneda investeeringust tulenev kasu. Näiteks oli eksperte, kes tõdesid, et ehkki maailmas on juba kasutusel maasikakorjamise robot, on see nii kallis, et Eesti väikeste toodangumahtude juures ei jõua ükski ettevõte endale seda investeeringut täna ja lähitulevikus lubada.

Siinse uuringu raames intervjueeritud eksperdid olid arvamusel, et suurimaks takistuseks tehnoloogia juurutamisel senisest enam on lisaks selle maksumusele ja tasuvusele kasvav vajadus tehniliste oskustega töötajate järele juba praeguse tööjõunappuse olukorras. Kokkuvõtvalt võib öelda, et töötajate arv tänu tehnoloogiale väheneb, aga alles jäänud töötajate teadmised ja oskused peavad olema senisest kõrgemal tasemel. Siiski nõustuti, et kogu valdkond liigub piiratud ressursside ja protsesside optimeerimise vajaduse juures kindlalt täppistootmise poole ning sellest tulenevalt tuleb üha enam hakata tegelema inimeste väärtusmaailma, suhtumise ja mõtlemise suunamisega, et küllaltki traditsioonilises majandusvaldkonnas tehnoloogiaga paremini kohaneda.

Ühe alavaldkonnana, kus eksperdid automatiseerimise võimalikkust ja tasuvust pigem alatähtsustavad, võib välja tuua aianduse. Ka McKinsey Instituudi uuringu^{34 34} põhjal võib väita, et sageli raskesti prognoositavates tingimustes tegutsevaid ameteid, nagu näiteks aednik, on tehniliselt keerulisem automatiseerida ning kuna palgad on valdkonnas pigem madalad, siis ei tasu see ka ettevõtetele investeeringuna ära.

Tehnoloogia areng ja automatiseerimine seab väljakutseid ka haridussüsteemile. Ettevõtted värbavad tööjõudu n-ö otse tänavalt ja koolitavad nad vastavatele töölõikudele ise välja. Seevastu kondiitrite puhul käsitöö osakaalu kadumist suures mahus nii pea ei nähta. Ka koolide esindajad ja valdkonna vilistlased nõustuvad, et suurtes tööstustes ei ole koolilõpetajatel ühelt poolt midagi teha, kuna kõik on automatiseeritud ja õpitud käsitööoskusi on seal keeruline kui mitte võimatu rakendada. Teisalt ei ole selleks äsja kooli lõpetanutel ka mingit motivatsiooni, kuna enda õpitut ja loomingulisust tööstuses kasutada ei saa. Tõdetakse, et suurtööstuste asemel minnakse parema meelega tööle väiksematesse pagaritöökodadesse või restoranidesse, kus on rohkem vaheldust, otsustusõigust ja võimalust loomingulisteks katsetusteks.

Kiirelt arenevaks valdkonnaks on üha enam ka biotehnoloogia^{35 35} ning selle võimaluste kasutamine keskkonnasäästlikumas ja jätkusuutlikumas tootmises. See võimaldab kasvatada kasumlikumalt saaki, mis pole nii vastuvõtlik haigustele ja kahjuritele. Toit on seeläbi toitaineterikkam ning selles on vähem tervist kahjustavaid lisandeid^{36 36}. Ekspertide sõnul on ootused biotehnoloogiale kõrged – selles nähakse muu hulgas veel võimalust mineraalväetiste asendamiseks, sordiaretuseks taimekasvatuses, tõuaretuseks loomakasvatuses ja söödalisandite väljatöötamiseks. Tööstustes võimaldab biotehnoloogia võtta kasutusele taaskasutatavad energiaallikad, nagu näiteks biokütus fossiilsete kütuste asemel^{37 37}.

Suurt potentsiaali nähakse valdkonnas andmete käitlemises ja analüüsis. Ka McKinsey Instituudi uuringu^{38 38} järgi on andmete kogumine ja käitlemine üks prioriteetne valdkond, mida automatiseerida, et muuta töö tõhusamaks ja vabastada tööjõudu suuremat lisandväärtust loovate ülesannete täitmiseks. Andmetel põhinevas põllumajanduses saavad põllumehed (nt konsulentide abiga) teha targemaid valikuid, leides seoseid ja analüüsides näiteks ilmastiku andmeid, mulla kvaliteeti, haiguste esinemise tõenäosust ning ajaloolisi ja tuleviku turutrende ja -hindu^{39 39}.

Hoolimata sellest, et PMTT-s on juba kasutusel mitmesuguseid andureid ja andmehaldussüsteeme, mis loovad võimalused näiteks toote- ja tarneahelate jälgimiseks, nõudlus- ja tarbimispõhiseks tootmiseks ja täppisviljeluseks^{40 40}, tõdesid eksperdid, et andmete kogumisel on mõtet vaid siis, kuid neid ka kasutatakse. Paraku Eesti põllumajandus- ja toiduainetööstuse ettevõtetes seda siiski piisavalt veel ei tehta, mistõttu ei saa andmete potentsiaali vajalikul määral kasutada ka tootmise optimeerimisel ning ettevõtete juhtimiseks vajalike otsuste tegemisel. Seetõttu nähakse tehnoloogia arengu ja digitaliseerimise puhul üliolulisena seda, et sellega käsikäes käiks ka andmeanalüüsi ja andmete kasutamiseks vajalike oskuste õpetamine ja arendamine. Sama vajaduse tõi välja ka juba 2017. aasta valdkondlik uuring^{41 41}.

Tööealise rahvastiku vähenemise ja eakama töötajaskonna kauem tööturul püsimise tõttu on eri põlvkondade samaaegne tööturul tegutsemine vältimatu. Eri töövormide ja -kultuuri tõttu tekkiv ootuste konflikt on iga tööandja jaoks katsumus, sest tuleb leida moodused, kuidas kõik töötajad ettevõtte huvides tõhusamalt koos tööle panna, arvestades samal ajal eri vanuserühmade ootusi ja vajadusi. Uuring^{42 42} toob välja, et töö tähtsus inimeste elus on Eestis viimastel kümnenditel vähenenud ning väheneb tõenäoliselt tulevikus veelgi enam. Sealjuures pole enam nii oluline ka töötasu ja ilmselt suureneb lähitulevikus osaajaga töötamine.

Juba praegu soovib üha rohkem töötajaid paindlikku töökorraldust ja mitmekesisemaid töövorme^{43 43}. Ühelt poolt tähendab see lühemat karjääri samal töökohal ja korraga mitmel kohal töötamist (sh projektipõhist tööd), soovi ühitada töö- ja eraelu paindlikuma töögraafiku kaudu ning, eriti noorte puhul, ka töö mõtestamist ja selle mõttekust^{44 44}. Paraku põllumajanduse ja toiduainetööstus sellise paindlikkuse ja mitmekesisuse poolest silma ei paista, mis on nii ekspertide kui ka intervjueeritud vilistlaste sõnul üks peamiseid põhjuseid, miks noored valdkonda tööle suunduda ei soovi. Kindlalt reguleeritud kellaaegadega ja kiire tempoga vahetustega töö, mis ei võimalda paindlikkust, pole midagi, mida koolilõpetajad enda sõnul teha sooviks. Ka tööandjad tõdevad, et tööstuses käib töö ööpäev ringi ja vahetustega. Töökeskkond, nii põllumajanduses kui ka toiduainetööstuses, on sõltuvalt töö iseloomust keeruline ja ebamugav ning töö sisu üsna füüsiline, mis muudab valdkonnas töötamise uutele tulijatele demotiveerivaks. Viiruskriisist senisest veelgi enam kasutusse läinud ja ühiskonnas normaliseeritud kaugtöö võimalust ei saa valdkonna tööandjad üldjuhul enda töötajatele võimaldada. Tõdetakse, et töötajad on nõus leppima madalama palgaga töö eest teistes sektorites, mis ei ole nii intensiivne ja mille üldised töötingimused on vastuvõetavamad.

Lisaks võib takistusena välja tuua ka valdkonnas makstava palga, mis paljudel ametikohtadel ei vasta just noorema põlvkonna ootustele, mis omakorda koolide ning tööandjate hinnangul võib olla ebarealistlikult kõrge ja mitte vastavuses olemasolevate teadmiste, oskuste ja kogemustega. Näiteks maastikuehituse ja aianduse puhul tõid vilistlased välja, et avaliku ruumi ja avalike haljasalade korrashoid on Eestis veel lapsekingades, sest oskustöötajaid, kes oleks pakutava palga eest nõus seda tööd tegema, on vähe. Kutsekoolide sõnul on suureks murekohaks ka üleüldine napp teadlikkus ning erialale õppima tulek ilma, et omataks ülevaadet, mis tingimustel hiljem valdkonnas tööd tegema asutakse. Ühe näitena võib siin taas tuua maastikuehituse, mida sageli tahavad õppima minna just naised, kellel pole täit ettekujutust, kui füüsiline see töö tegelikult on.

Juba 2017. aasta valdkondlik uuring tõi välja, et osa PMTT erialasid ei ole noorte seas populaarsed ning see on ka üks peamiseid põhjuseid, miks napib motiveerituid valdkonda tööle asuvaid noori lõpetajaid. Ka selles uuringus osalenud vilistlased nõustusid, et valdkonna kuvand ei vasta tegelikkusele ning tööandjad ja koolid ise peaksid senisest enam tegelema sellega, et noorteni viia teadlikkus kõrgtehnoloogilisest ja innovatiivsest töökeskkonnast samal ajal sidustades seda atraktiivse erialaõppega, mis jälgib ühiskondlikke trende. Ühe näitena tõid vilistlased siin pagari ja kondiitri eriala ning selle õppesse näiteks toidufotograafia õppeaine sidustamise, et ühelt poolt läbi selle kasutada ühismeediat eriala populariseerimiseks ning teisalt anda õppuritele atraktiivne väljund enda poolt valminud töö tulemuse presenteerimiseks.

Suuresti nende eelnevate näidete tõttu on valdkonnas populaarne mikro- ja väikeettevõtlus, seda eriti näiteks aedniku, pagari ja kondiitri ning mesiniku põhikutsealadel.

Eksperdid tõid kasvava vajadusena välja ka senisest suurema tähelepanu pööramise nii töötajate kui valdkonna õppurite vaimsele tervisele. Psühholoogilist toetust vajavaid õppureid ning töötajaid on üha rohkem. Ka trendiuuringu^{45 45} põhjal saab öelda, et suhtumine vaimse tervise probleemidesse on muutumas ja töötajad eeldavad, et tööandjad võtaksid vaimse tervise probleeme tõsiselt ja pakuksid nende lahendamiseks ajakohast tuge ja abi.

Tarbijate ootusi ja tarbijakäitumise muutusi pole valdkonna arengu mõjutamisel võimalik ülehinnata. Inimeste soov tarbimisvalikute kaudu eristuda ja huvi individualiseeritud toodete ja teenuste vastu süveneb. Oluliseks muutub toodete ja teenuste nn sotsiaalne potentsiaal ja sümboliline väärtus. Üha enam kasvab teadlik soov iga ostuga keskkonnale vähem mõju avaldada^{46 46}. Rahvusvahelised allikad^{47 47} toovad välja, et ootused toidusektorile on toota tervislikumat toitu veelgi keskkonnasäästlikumalt samal ajal kui tarbijad asetavad just jätkusuutlikkuse ja terviseteadlikud valikud ostlemisel esikohale. Tarbijad on muutunud üha teadlikumaks toidu ja tervise vaheliste seoste osas ning muudavad oma tarbimiskäitumist vastavalt. See toob omakorda kaasa uued toitumisharjumused, mis väljenduvad rohkemas puu- ja juurviljade tarbimises ning liha ja suhkru vähendamises toidulaual. Uuringu^{48 48} tulemustel kasvavad järgmise kümne aasta jooksul globaalselt kõige enam järgmised PMTT-ga seotud valdkonnad: tehistoit (sh rakukasvatus), mahetooted ja looduslikud ravimid. Tuuakse välja, et üha olulisemaks muutub tervikliku ning funktsionaalse toidu arendamine, samuti piima taimset päritolu alternatiivid ja tehistoidu arendus.

Eesti tööandjad ja eksperdid nõustuvad, et eriti just nooremate inimeste puhul näitab trend selgelt veel kodumaiste- ja väiketootjate eelistamist, kelle hinnad on aga sageli kallimad, mistõttu võib see tendents kasvava hinnasurve tingimustes kiirelt muutuda ning lähiajal tõotab toodete hind, mis välismaiste kaupade puhul on sageli odavam, saada tarbimisel määravaks. Lisaks peavad ettevõtted nägema vaeva, et ka omalt poolt tõsta tarbijate teadlikkust, muuta enda tegevust läbipaistvamaks ning inimese- ja loomakesksemaks ja vähendada toidu raiskamist. Nähakse vajadust keskkonnasäästlike ja korduvkasutatavate pakendite järele, millel on kirjas info toote ökoloogilise jalajälje kohta. Ekspertide sõnul on põllumajanduse digitaliseerimine ja kogutavad andmed üheks võimaluseks, kuidas keskkonna jalajälje kohta andmeid saada. See aga eeldab andmete kasutuselevõttu kogu toidu tarneahelas. Oluline on ka pakendite funktsionaalsus (sensorid, mis hindavad toidu kvaliteeti) ning energiatõhusus^{49 49}.

Üha tervislikuma toitumise eelistamine on kaasa toonud kangemate alkohoolsete- ja suhkrujookide ja punase liha tarbimise vähenemise, samal ajal kui pigem kasvab taimsete toodete ja valge liha tarbimine. Eesti tarbijate huvi veganitoodete vastu on ettevõtete hinnangul tõusuteel, kuid hetkel siiski veel marginaalne, välja arvatud piimatoodete taimsed alternatiivid, kus tarbijate huvi on mõnevõrra suurem^{50 50}. Kõik see esitab väljakutse ja kasvava vajaduse tootearendajate ja tehnoloogide vastavate oskuste järele, kes tarbijate üha keskkonnasäästlikumate ja terviseteadlikumate soovide seas navigeerima peavad. Tootearenduse olulisust toonitas ka EASi uuring^{51 51}.

Kuna väikeloomade arv Eestis kogu aeg suureneb, siis toob see kaasa kasvava vajaduse lisaks suurlooma arstidele ka väikeloomaarstide järele. Trend veterinaarias näitab, et üha enam on vaja ka spetsialiseerumist väikeloomameditsiini siseselt, kus on eraldi näiteks silma-, kõrva- ja sisehaiguste veterinaarid. Klientide nõudlus ja soov on saada järjest isikustatumat ja täpsemat veterinaarmeditsiini teenust.

OSKA trendikaardid toovad keskkonda puudutavate peamiste märksõnadena välja kliimaneutraalsuse, rohepöörde ja ringmajanduse. Sõltumata ametikohast toovad need nähtused kaasa vajaduse tõsta kõigi töötajate keskkonnateadlikkust ja võimaldada ligipääs roheoskuste omandamisele^{52 52}.

„Eesti keskkonnastrateegias 2030“^{53 53} seatakse eesmärgiks, et aastaks 2030 on keskkonnakorralduse funktsioonid lõimitud kõigisse eluvaldkondadesse ja neid teostavad nii era-, avalik kui ka kolmas sektor. „Kliimapoliitika põhialustes aastani 2050“^{54 54} ja „Kliimamuutustega kohanemise arengukavas“^{55 55} rõhutatakse vajadust suurendada ühiskonna teadlikkust kliimamuutuse leevendamisest ning nende mõjudega kohanemisel. Tähtsaimate rahvusvaheliste raamdokumentide ja strateegiatena võib teiste seas nimetada Pariisi kliimakokkulepet^{56 56}, EL-i kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi^{57 57}, EL-i ringmajanduse paketti^{58 58}, EL-i ökoinnovatsiooni tegevuskava^{59 59} ja strateegiat „Talust taldrikule“^{60 60}. Kliimamuutustel on oluline mõju paljudele majandusvaldkondadele, sealhulgas põllumajandusele, ning see võib otseselt mõjutada toidujulgeolekut. Kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamise eesmärkide täitmiseks tuleb investeerida rohetehnoloogiasse^{61 61}. Toidu- ja põllumajandussektorid annavad omalt poolt märkimisväärse panuse nende emissioonide hulka^{62 62}. Kuna toidugruppidest on suurim mõju just loomakasvatusel, siis tuleb liikuda keskkonnasõbralikumate lahenduste juurde, nagu näiteks mahepõllumajandus ning kohaliku taimse valgu osakaalu suurendamine loomse kõrvale ja asenduseks^{63 63}.

Ühe olulisema viimase aja strateegiana võib välja tuua „Talust taldrikule“^{64 64}, mis on Euroopa rohelise kokkuleppe üheks põhimeetmeks. Strateegia eesmärk on aidata kaasa kliimaneutraalsuse saavutamisele 2050. aastaks ning muuta EL-i praegune toidusüsteem kestlikumaks. Strateegia peamisteks eesmärkideks on teiste seas: tagada piisav, taskukohane ja täisväärtuslik toit; vähendada poole võrra pestitsiidide ja väetiste kasutamist; edendada toidu kestlikumat tarbimist ja tervislikumat toitumist; vähendada toidukadu ja toidu raiskamist ning parandada loomade heaolu.

Kestliku toidusüsteemi oluliseks osaks on ka toidujulgeolek^{65 65}, millele aitavad muu hulgas kaasa taastuvenergia tootmine ja kasutamine valdkonnas, biolagunevate jäätmete ja kohalike proteiinisöötade kasutamine, peamiste toiduainete ja loomasöödaga isevarustatus ning lühikesed tarneahelad^{66 66}. Kõik see toob endaga aga kaasa uuenenud oskuste vajaduse, mis näiteks lühikeste tarneahelate puhul seisneb selles, et põllumees peab lisaks tootmisele võtma enda kanda ka toidu töötlemise, müügi ja turunduse.

Kuigi rohepööret on nimetatud uue majanduse kasvumootoriks^{67 67}, on intervjueeritud eksperdid ühel meelel, et lisaks loosunglikkusele ja suurtele eesmärkidele tuleb see nähtus täita ka kõigile eestlastele arusaadava ja realistliku sisuga. Tunnetatakse, et rohepöörde ja roheoskuste alast kompetentsi ei ole Eestis piisavalt. Lisaks on tegu paljuski mõttemaailma ja väärtuste muutumisega ning see võtab aega. Ka rohepoliitika eksperdirühma ülevaade^{68 68} toob välja, et praegu puudub põllumajandus- ja toidusektoris ühine arusaam Eesti oludes prioriteetsetest tegevustest roheüleminekuks ja „Talust taldrikule“ strateegia eesmärkide saavutamiseks. On oluline märkida, et Eestis on mineraalväetiste, taimekaitsevahendite ja antimikroobikumide kasutusintensiivsus, aga ka mahepõllumajandusliku maa osakaal juba praegu sellisel tasemel, kuhu EL-i keskmine peaks jõudma 2030. aastaks. Ka siinses uuringus osalenud eksperdid nõustusid, et rohe-eesmärkide püstitamisel ei ole arvesse võetud riikide tänase päeva taset, mis võib pikemas vaates kahjustada Eesti põllumajandust ning kaasa tuua senisest väiksema toidutootmise oluliselt kallima hinnaga.

Lisaks on eksperdid välja toonud, et roheüleminek ei ole ainult muutus tehnoloogias, vaid sama oluline on ühine arusaam eesmärgist ja selle saavutamise viisidest, koostöö eri osapoolte vahel ning rohepöörde elluviimine teadmuspõhiselt^{69 69}. Väga suure ohuna keskkonna- ja rohetemaatikaga seoses nähakse seda, et üha karmistuvate keskkonnalaste nõudmiste ja hinnatõusude valguses võib jääda vähemaks väiketootjaid, kuna nad ei ole võimelised esitatud nõudeid täitma. Sama tendentsi toob välja ka rohepoliitika eksperdirühma ülevaade^{70 70}, tõdedes, et väikeste ja keskmise suurusega põllumajandustootjate konkurentsivõime väheneb. Samal ajal nähakse suurtootjate puhul ette võimalikku konsolideerumist.

Rohepööre ja keskkond mõjutavad ka maastikuehitust. Eksperdid leidsid, et senisest suuremat tähelepanu tuleks pöörata linnade maastikukujundusele ja -ehitusele. Kuna linnade suurenemisega kaasnevad uued probleemid ning muu hulgas tuleb tegeleda pargialade loodusliku mitmekesisuse, õhu puhtuse ja sademete juhtimisega, nähakse kasvavat vajadust maastikuehitajate järele, kellel oleks tervikpildi nägemise võime ja laiapindsed teadmised valdkonnast.

Ringmajandus on tootmis- ja tarbimismudel, mille puhul materjale ja tooteid jagatakse, laenatakse, korduvkasutatakse, parandatakse, uuendatakse ja võetakse ringlusse võimalikult kaua. Sellega pikendatakse toodete olelusringi, vähendatakse jäätmeid ning luuakse läbi korduvkasutuse lisaväärtust^{71 71}. Rohepöördega kaasnev üleminek ringmajandusele hõlmab endas nii uusi tehnoloogiaid, teenuseid kui ka ärimudeleid. Ekspertide sõnul on PMTT valdkonnas eriti oluline just ringbiomajandus, kuna valdavalt tuleb ringlusesse võtta bioloogilisi (st taastuvaid) ressursse. Sealjuures on võtmeroll just inimeste oskustel, sest üleminek eeldab töötajatele uute oskuste õppimist^{72 72}. Ringmajandusega seoses on ekspertide hinnangul oluline osa ka tootmisprotsessi kõrvalsaaduste väärindamisel. Uuring^{73 73} toob välja, et ringmajanduse põhimõtete juurutamiseks tuleb toidutööstuses muu hulgas toetada ringmajanduslike tootmisprotsesside teket, investeerida ringmajandust toetavasse innovatsiooni, toetada ettevõtteid toiduraiskamise vähendamisel ning tõsta turu osapoolte teadlikkust ja võimekust ringmajanduse teemal.

Olgugi et rahvusvaheliste uuringute^{74 74}, ^{75 75} põhjal toob keskkonnateemade tähtsustamine ja rohepööre endaga kaasa nn roheliste töökohtade kasvu, on PMTT eksperdid arvamusel, et valdkonna jaoks oleks kõige rohkem kasu sellest, kui keskkonnaalased kompetentsid oleksid täienduseks PMTT spetsialistidele, kes valdkonda ja selle eripärasid süvitsi juba tunnevad.

Tabelisse 3 on koondatud kokkuvõte alapeatükis 2.1 mittekäsitletud, kuid uuringus taust- või lisainfona kasutatud riigi arengukavadest, uuringutest, algatustest ja õigusaktidest, mis olid autoritele kättesaadavad ning puudutavad valdkonna tegevusalade tööjõu- või oskuste vajadust. Lisaks dokumendi nimetusele ja viitele on lühikirjeldusena lisatud põhieesmärgid või sisukirjeldus ning seos siinse PMTT valdkonna uuringuga (nt mõju tööjõu- ja/või oskuste vajadusele, lisateave põhikutsealade vajaduse selgituseks või koolituspakkumise, oskuste, kvalifikatsiooninõuete jm kohta).

^{76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89}

Siinses peatükis käsitletakse lähima kümne aasta jooksul prognoositavaid muutusi PMTT põhikutsealadel vajalikes teadmistes ja oskustes. Prognoos põhineb põhikutsealasid mõjutavatel suundumustel, ekspertide ja valdkonna lõpetajatega tehtud intervjuude analüüsil ning VEK-i aruteludel. Kirjeldatakse ja hinnatakse põhikutsealadel töötavate inimeste arendamist vajavaid ning puuduvaid üldisi ja erialaseid oskusi, määratledes esmalt alavaldkondade lõikes nii põllumajanduses kui ka toiduainetööstuses läbivalt tähtsad oskused olenemata tegevusalast ning liikudes seejärel põhikutsealade spetsiifiliste oskuste juurde.^{90 90}

Peatükis võrreldakse valdkonna tööjõu oluliste oskuste vajadust ja koolituspakkumist, kõrvutades seda, milliste oskustega tööjõudu valdkond lähima kümne aasta vaates vajab ning milliste oskuste arendamist haridussüsteem toetab. Peatükis tuuakse ka välja peamised oskuste pakkumisega seotud kitsaskohad, tuginedes selles lisaks intervjuudele ka ajakohastele Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri (edaspidi: HAKA) tehtud kutse- ja kõrghariduse õppekavagrupi kvaliteedi hindamistele ja institutsionaalsete akrediteerimiste hindamisotsustele^{91 91}, õppekavadele, varasematele uuringutele, töökuulutustes olevale infole jt materjalidele. Samuti käsitletakse täiendus- ja ümberõppe võimalusi ning vajadusi.

2017. aastal ilmunud OSKA PMTT uuring^{92 92} määratles esimest korda valdkonna oskuste vajaduse viie kuni kümme aasta vaates. Kuna siinse uuringu ekspertidega tehtud intervjuudest ja teistest andmeallikatest selgus, et valdkonna jaoks kõige olulisemad ja vajalikumad erialased oskused on jäänud üldjoontes samaks ning pigem on viimase viie aasta jooksul toimunud muutused oskuste vajaduse rõhuasetustes, siis on tarbetute korduste vältimiseks siinses uuringus keskendutud peaasjalikult uute rõhuasetuste ja suundumuste väljatoomisele.

PMTT põhikutsealade töö kirjeldused koos enamlevinud õpi- ja karjääriteede kirjeldusega on esitatud alapeatükis 1.2. Siin täiendatakse seda teavet eksperdihinnangutega vajalike muutuste kohta valdkonna töötajate oskustes.

Põllumajanduse ja toiduainetööstuse eksperdid tõdevad, et valdkond vajab lähiaastatel üha enam töötajaid, kelle valdkondlikud teadmised ning oskused on võimalikult mitmekesised ja laiapõhjalised ning seda olenemata ametikohast. Leiti, et ootused nii valdkonna juhtidele kui ka töötajatele eri positsioonidel on väga kõrged – tööjõudu jääb valdkonnas vähemaks, kuid olemasolevate töötajate teadmised ja oskused peavad olema senisest paremal tasemel.

Maailma Majandusfoorumi 2020. aastal ilmunud ülevaade^{93 93} tõdeb, et nõudlust tuleviku töökohtadele tõukavad tagant nii digitaalsed kui ka inimesekesksed faktorid, seega on kohanemine nn uue töömaailmaga nii tehnoloogiliste kui ka üldinimlike oskuste keskne. Sama ülevaade toob ülemaailmselt enim nõutud oskuste klastritena välja ärindusoskused, tööstuse erioskused (vastavalt eri sektoritele), üld- ehk nn pehmed oskused, tehnilised baasoskused ning tehnoloogilisi arendusi võimaldavad oskused (ingl tech disruptive skills). Vajalike oskuste puudus on sageli peamiseks takistuseks uute tehnoloogiate rakendamisel ning ettevõtete arendustegevustes.

Nii põllumajanduse kui toiduainetööstuse puhul võib välja tuua valiku kasvava olulisusega või arendamist vajavatest üldistest baasteadmistest ja -oskustest, mis puudutavad kõiki töötajaid olenemata ametialast. Järgnevalt on need põhilised baasteadmised ja -oskused välja toodud valdkonnaüleselt ning vajaduse korral alavaldkonna spetsiifiliselt.

Juba 2017. aasta OSKA uuring kirjeldas väga põhjalikult ära põllumajanduses ja toiduainetööstuses tegutsevate ametite peamised kasvava olulisusega ja arendamist vajavad teadmised ning oskused, millest paljud on jätkuvalt väga aja- ja asjakohased. Endiselt on kõigil PM valdkonna töötajatel vaja looma- ja taimekasvatuseks vajalikke algteadmisi ja tunda põllu- ja maamajandusökonoomikat. Olulisteks erialasteks oskusteks on ka valdkonnaspetsiifiliste tehnoloogiliste võimaluste ja IKT-lahenduste kasutus ja -seadistamisoskus (nt täppisviljelus GPS-süsteemide abil, täppissöötmissüsteemid, karjahaldustarkvara, taimekasvatuse masintehnoloogiad jne). TT puhul võib siin ära märkida näiteks loodusteaduslikud alusteadmised (keemia, bioloogia ja biotehnoloogia) ja valdkonnaspetsiifiliste tehnoloogiliste võimaluste (nt masinad, seadmed, tootmisliinid) ja IKT-lahenduste kasutusoskuse.

Siinse uuringu eksperdid tõid välja, et kasvava tööjõunappuse olukorras vajavad kõik valdkonna töötajad komplekti mitmekesistest erialastest oskustest ja laiapõhjalistest põllumajanduse- ja/või toidualastest teadmistest. Eriti väiketootjate puhul, keda valdkonnas on palju, nähakse vajadust olla korraga mitmes ametis, alustades tootmise planeerijast ja lõpetades turundusspetsialistiga. Mikro- ja väiketootjate puhul on üliolulised ka majandusalased teadmised ehk see, kuidas oma ettevõtet jätkusuutlikult majandada. Vajalik on täita korraga paljusid ülesandeid ja omada kompetentse eri elualadelt. Lisaks tootmisele on üha olulisemad müügi, turunduse ja ekspordi alased lisaoskused, et olla võimeline oma toodangut võimalikult kasumlikult maha müüma ja püsida elujõuline kasvavas konkurentsis.

Üks suurimaid PMTT tööjõu- ja oskuste vajaduse mõjutajaid järgnevatel aastatel on keskkonna- ja roheteemad. OSKA uuring^{94 94} toob olulisena välja alusteadmised maaparandusest ja keskkonnakaitsest ning toonitab nii põllumajanduses kui ka toiduainetööstuses ringmajanduse alaste teadmiste tähtsust, mis väljendub näiteks keskkonnasõbralike ja funktsionaalsete pakendite kasutuselevõtus ning nende pakendite korduvkasutuses. PMTT ekspertide sõnul on ringmajanduses vaja teha ka koostööd teiste valdkondade ettevõtetega, sest tihti kasutatakse ühe valdkonna jäätmeid teises valdkonnas tootmissisendina. Ringmajandusega seotud materjalide ja toodete elutsükli terviklik analüüs on muutumas järjest olulisemaks töövahendiks nii õigusaktide väljatöötamisel kui ka tootearendusprotsessi juhtimisel ettevõtetes. Eksperdid tõdevad, et roheteemade alane kompetents ei ole Eesti ettevõtetes veel piisavalt kõrgel tasemel ning selle kompetentsi arendamise ja tõstmisega tuleb järjepidevalt tegeleda. Märksõnadena tõid siinse uuringu eksperdid veel välja teadmised tootmisjääkide väärindamisest, samuti üldise arusaama ettevõtete keskkonnasäästlikust ja jätkusuutlikust tootmisest. Nähakse vajadust PMTT erialadel õpetada keskkonnasäästlikke tootmistehnoloogiaid, jäätmete kasutamist ning biotehnoloogiat, näiteks kuidas kasutada tootmises mikroorganisme. Kui rahvusvahelised uuringud^{95 95}, ^{96 96} ja ka OSKA eriuuring^{97 97} on välja toonud uute roheliste töökohtade tekke eri valdkondadesse, mis spetsiifiliselt roheteemadega tegelevad, siis siinse uuringu eksperdid on pigem arvamusel, et rohe- ja keskkonnaalased teadmised peaksid olemas olema PMTT spetsialistidel endil, et välistada kitsalt keskkonnaspetsiifiline vaade ja võimalus, et PMTT enda parimate huvidega ei arvestata.

Seoses keskkonna- ja roheteemade võidukäiguga on samaväärselt tähtsaks muutunud ka nende teemade oskuslik ja professionaalne edastamine, mille aluseks on ühelt poolt head erialateadmised ja oskus eri valdkondi omavahel seostada ning teisalt ka head õigusalased teadmised. Ühelt poolt nähakse üha enam vajadust selle järele, et töötaja oskaks arusaadavalt seletada, miks ja mida ta teeb ning kuidas see vajalik on (nt taimekaitsevahendite kasutamine). Teisalt on kogu valdkond väga reguleeritud ja tuleb olla kursis vajalike õigusaktidega, samal ajal teades ka enda õigusi ning olla suuteline end ja oma tööde vajalikkust selgitama nii kaaskodanike kui ka näiteks meedia ees. Nõudmisi, millele vastata ja millest aru saada, on palju, mistõttu võib just väiketootjatel olla keeruline ning nähakse vajadust vastavate nõuandjate pealekasvuks.

Sarnaselt paljude teiste valdkondadega ei saa ka PMTT puhul üle ega ümber tehnoloogia mõjust. Ühelt poolt on tehnoloogiline areng valdkonnas väga kiire ning paljusid kohustuslikke ja vajalikke protseduure digitaliseeritakse jõudsalt, näiteks on kohustuslik pidada põlluraamatut^{98 98}. Teisalt tõdetakse, et digilõhe on suur ja endiselt on paljudel töötajatel puudus elementaarsetest arvuti kasutamise oskusest, näiteks andmete esitamiseks riiklikesse andmebaasidesse, mis kasvatab lähiaastatel oluliselt vastavate oskuste koolitusvajadust. OSKA uuring^{99 99} toob välja, et vajalik on oskus tellida ettevõtte vajadustest lähtuvalt efektiivseid tehnoloogilisi lahendusi, sh lähteülesande koostamine, konkreetse eesmärgi täitmiseks sobiva lahenduse valimine, investeeringu tasuvuse hindamine jm. Spetsiifiliste oskustena nähakse PM-s veel geoinfosüsteemide kasutusoskust, seadmetega kogutava info koondamise oskust ning valgus-, niisutus- ja temperatuurirežiimide tootlikkuse mõju võrdlemise ning sobivaimate lahenduste leidmise oskust. TT spetsiifiliste oskustena toob uuring välja näiteks valdkonnaspetsiifiliste tehnoloogiliste lahenduste kasutusoskuse, tootmistehnoloogia kasutusoskuse ja andmeanalüüsioskuse kulude optimeerimiseks. Just (suur)andmete analüüsi ja andmekaeve oskustes nähakse PMTT-s üha suuremat potentsiaali ka siinse uuringu ekspertide arvates. Kuna eri ettevõtetes võivad kasutusel olla erinevad seadmed, siis nähakse olulisena just üldist tehnilist taipu ja loomingulisust seadmete ja programmide kiireks õppimiseks.

Erinevalt teistest tööstusharudest ei ole TT-s ekspertide arvates piisavalt veel rakendatud LEAN-tootmise põhimõtteid ja potentsiaali nähakse nende põhimõtete juurutamises palju. Seetõttu tuntakse vajadust tõsta LEAN-tootmise alast üldist teadlikust töötajate seas ning sealt edasi neid teadmisi ka rakendada. Nähakse vajadust töötajate järele, kellel on arusaam ja kes suudavad tootmisliine maksimaalselt ära kasutada, vähendada raiskamist ja oma tööd efektiivseimalt organiseerida.

Valdkonnaülese arendamist vajava oskusena toodi kõikide põhikutsealade puhul esile suhtlemisoskused. Ka uuringust „Future of Skills 2030“ ^{100 100} selgub, et järgmisel kümnel aastal muutuvad vajalikumaks oskused, mis toetavad inimsuhtlust, sh juhendamisoskus, sotsiaalne taju ja koordineerimisoskused. Kõiki neid oskusi vajavad töötajad ka PMTT ametitel. Tööandjate sõnul on valdkonnas palju selliseid ameteid, kus töö õpetatakse selgeks kohapeal, mistõttu tähtsustakse sageli just uute ja seniste töötajate sobivaid hoiakuid ja isikuomadusi valdkonnas töötamiseks.

Arendamist vajavate üldoskuste ja hoiakutena nimetati eelkõige paindlikkust, kiiret kohanemisvõimet, meeskonnatööoskust, koostööoskust teiste valdkondade spetsialistidega, kirjalikku ja suulist eneseväljendusoskust, oskust näha laiemat pilti, seoste loomise oskust, analüüsivõimet, kõrget pingetaluvust, korrektsust, töötahet ja valmisolekut teha füüsiliselt koormavat tööd.

Kuna uuringus käsitletud põhikutsealadel esineb alavaldkondade lõikes erialaste oskuste vajadustes erinevusi, on tabelis 4 ja 5 esitatud kokkuvõte kasvava vajadusega ja arendamist nõudvatest teadmistest ja oskustest alavaldkondade ja põhikutsealade kaupa, võttes arvesse ka eelmises OSKA uuringus^{101 101} välja toodut. Kirjeldustes on tuginetud veel ka intervjuudele ning VEK-i hinnangutele.

Kutsestandard on dokument, mis kirjeldab kutsetegevust ning vastaval kutsealal tegutsemiseks vajalikku kompetentsust. Kompetentsus on töö edukaks tegemiseks vajalike oskuste, teadmiste, kogemuste ja hoiakute kogum. PMTT valdkonna kutsestandardite loomise ja uuendamise eest vastutab toiduainetööstuse ja põllumajanduse kutsenõukogu^{102 102}.

Kutsestandardeid vaadatakse kutsenõukogu juhtimisel üle kord viie aasta tagant, neid uuendatakse ning vajaduse korral täiendatakse kutsestandardites kirjeldatud kompetentsusnõudeid. Kutsestandardite uuendamisse kaasatakse valdkonna erialaliidud ning tööandjate ja koolitajate esindajad.

Põllumajanduse ja toiduainetööstuse valdkonna kutsestandarditega on võimalik tutvuda Kutsekoja veebilehel http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid. Kutse andmist korraldavate organisatsioonide ja kutse andmist reguleerivate dokumentide nimekirja leiab Kutsekoja veebilehelt https://www.kutseregister.ee/kutset_andvad_organid/?.

^{103 104}

Valdkond on ekspertide hinnangul kutsestandarditega üldiselt hästi kaetud, kuid arenguvajadusi jagub sellegipoolest nii põllumajanduses kui ka toiduainetööstuses. Üldise murena näevad eksperdid, et kutsestandardite muutmine, täiendamine ja uute väljatöötamine ning nende muudatuste jõudmine õppekavadesse on liiga aeglane ja bürokraatlik. Näitena võib siin tuua kutsestandardite aja- ja asjakohastamise vastavalt muutunud oludele. Põllumajanduse kutsestandardite puhul nähakse näiteks vajadust viia senisest enam sisse muutuste ja riskide juhtimise temaatikat, mis on olnud päevakorral just kahel viimasel aastal.

Aedniku kutsestandardi puhul tõdeb osa ekspertidest, et selle kutsekvalifikatsiooni nõuded piiravad liigselt puukooliaedniku õppekava ning nõutud kompetentsid ei ole asjakohased ega lähtu puukooliaedniku töö sisust. Seetõttu nähakse vajadust spetsialiseerumisteks aedniku kutsestandardi sees. Vajadust spetsialiseerumisteks nähakse ka loomaarsti abiliste puhul, seda erisustega suurloomade ja väikeloomade puhul.

Toiduainetööstuse eksperdid näevad vajadust tase 3 ja tase 5 kutsestandardite ja õppekavade järele, mida praegu peale pagarite ja kondiitrite ei ole ning keda ka valdkonnas positiivse näitena esile tuuakse. Nähakse, et tase 5 annaks ka toiduainetööstuse operaatori, töötleja ja tootevalmistaja puhul juurde vajalikku tootearenduse ja juhtimise kompetentsi, mida praegu ei ole. Kitsaskohana tunnetavad eksperdid, et kutsestandardid ei ole valdkonnas piisavalt väärtustatud ning sageli ei ole kutse omamine eelduseks, et valdkonnas tööle asuda. Tunnetatud tööjõunappuse olukorras värbavad tööandjad sageli ilma eelnevate kogemuseta töötajaid ja õpetavad nad ettevõttes kohapeal välja.

Õppe kvaliteedi ja oskuste pakkumise arendusvajaduste analüüsis on tuginetud uuringus osalenud ekspertide hinnangutele. Täiendava taustteabena on kasutatud Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri (HAKA) tehtud kõrg- ja kutsehariduse kvaliteedi hindamise aruandeid.

Selles alapeatükis käsitletakse eraldi kutse- ja kõrghariduse ning täienduskoolituse arendusvajadusi, aga ka valdkonna hariduse ning oskuste pakkumise üldisi kitsaskohti. Analüüsitud on ainult põllumajanduse ja toiduainetööstuse valdkonna haridust andvate kutse- ja kõrgkoolide vastavaid õppekavu. Lisaks on esitatud kokkuvõte HAKA ekspertide koostatud õppekavade hindamisaruannetest valdkonna haridust andvates kutse- ja kõrgkoolides tehtud hindamiste kohta. HAKA hindamisaruannete analüüsil keskenduti võrdlusele uuringu käigus intervjueeritute tõstatatud küsimustega (sh õppe kvaliteet, õppekavade vastavus tööturu vajadustele, praktikakorraldus, oskuste pakkumine jm). Kattuvate teemade näitlikustamiseks on kutse- ja kõrgkoolide lõikes esitatud nii kvaliteedi hindamisaruannetes tugevate külgedena nimetatud aspektid kui ka nõrgad küljed ja parendusvaldkonnad. Eraldi fookuses on aedniku, maastikuehituse, pagari ja kondiitri erialade lõpetanute hinnangud õppe kvaliteedile. Välja toodud üldistusi võib lugeda asjakohaseks mitme valdkonna õppekavade puhul, kuid need ei puuduta üheselt kõiki koole ja õppekavu.

PMTT valdkonnaga otseselt seotud kutsehariduse õppekavu hõlmavate õppekavarühmade HAKA hindamisaruannetes on tugevustena teiste seas välja toodud järgmised punktid.

• Taseme- ja täienduskoolituse õppekavu arendatakse koostöös tööandjate jt partneritega.
• Valdkonna erialade aktiivne populariseerimine potentsiaalsete õppijate seas.
• Õppijaid toetatakse kogu õppeprotsessi vältel, tänu millele on vähenenud katkestamise riskid.
• Õppe- ja materiaaltehniline baas vastab erialaõppe vajadustele.
• Õppeprotsessi on kaasatud praktilise kogemusega erialaspetsialistid töömaailmast.
• Tasemeõppe õppekavade õpiväljundid on vastavuses tööturul vajatavate kompetentsidega ning nende sisu on üldiselt vastavuses valdkondlike arengusuundadega.
• Õppekavarühmades pakutakse laias valikus osapoolte soove arvestavat täienduskoolitust.

Õppekavarühmade hindamisel toodi teiste seas esile järgmised arenguvajadused.

• Eritasandiliste spetsialiseerumiste puudumine (nt „Loomaarsti abilise” õppekaval).
• Praktikaettevõtetes ei ole alati võimalik saavutada kõiki õpiväljundeid ning koostöö praktikaettevõtetega võiks olla parem.
• Praktika ettevõttepoolse kvaliteedi tagamisega tuleb senisest enam tegeleda.
• Erialaste valikmoodulite ja -ainete pakkumist ning valimist tuleks täiustada.
• Uute õpetajate mentorprogrammi väljatöötamine, et kindlustada uute õpetajate järelkasv.
• Õpetajate stažeerimise soodustamine, et tutvuda teiste ettevõtetega.

Uuringu käigus intervjueeritud ekspertide, sh erialavilistlaste hinnangud kattuvad mõneti HAKA hindamisaruannetes välja toodud tähelepanekutega. Küll aga saab välja tuua ka erisusi. Tööandjad ja vilistlased on hinnangutes kutsehariduse puhul veelgi spetsiifilisemad, tuues õppekavade lõikes ühelt poolt välja konkreetseid arenguvajadusi, kuid samas ka aspekte, mis on hästi. Ühe suurima murekohana võib intervjuude põhjal välja tuua vähese koostöö koolide ja tööandjate vahel, mis väljendub näiteks tööandjate väheses osalemises õppekavaarenduses, tööandjate kogemuses, et koolilõpetajad ei jõua nende juurde tööle, samuti vilistlaste tunnetuses, et tööandjad olid nende õpingute ajal suhteliselt nähtamatud. Tööandjad tunnetavad kõige suuremat tööjõunappust just pagari ja aianduse erialade puhul, kust koolilõpetajaid nendeni ei jõua. Samas on nii koolid kui ka vilistlased arvamusel, et kutsekool ei valmistagi ette tööjõudu lihtsamateks töödeks ehk siis täitma automaatseid ja rutiinseid tööülesandeid tootmises. Vilistlaste sõnul puudub sellises töös igasugune loomingulisus ning neil ei ole motivatsiooni sellist tööd teha. Pagari ja kondiitri erialade vilistlased tõdesid ka, et õpingute ajal oli valdkonna ettevõtteid kui tulevasi potentsiaalseid tööandjaid väga vähe näha ning nendepoolset pingutust ja reklaami, et endale koolilõpetajate näol uusi töötajaid leida, oleks võinud olla rohkem.

Ka kutsekoolide esindajad tunnetavad vajadust valdkonna tööandjate senisest suurema panuse ja omapoolse huvi järele nii õppekavade arenduses, kutsestandardite koostamises kui ka praktikakorralduses. Osa toiduainetööstuse ettevõtete puhul tunnetatakse vastumeelsust nii praktikakohtade pakkumisel kui ka näiteks ekskursioonide ja teemapäevade korraldamisel, mis nii koolide kui vilistlaste puhul oleks hädavajalikud, et end tööstuse eripäradega paremini kurssi viia ja saada aimu tulevase töö sisust. Samas saadakse aru, et ettevõtted proovivad hoida oma konkurentsieelist turul ning praktikantides, kes suure tõenäosusega tootmisesse tööle ei tule ja võivad saadud teadmisi ja omandatud kogemusi kasutada hoopis enda ettevõtte loomisel, nähakse konkurendina. Tõdetakse ka, et võimalust ekskursioonideks on viimastel aastatel pärssinud viiruskriis. Ka õppekavade ja kutsestandardite puhul võiks tööandjate panus ja motivatsioon nende koostamise käigus olla senisest suurem, et aidata kaasa endale vajamineva kvalifitseeritud tööjõu tagamisele. Nii põllumajanduses kui ka toiduainetööstuses leiavad koolid, et tööandjate ring, kes koolidega koostööd teevad, on aastast aastasse võrdlemisi sama ning tegelikult nähakse vajadust seda ringi suurendada, et ka näiteks väiksemate ettevõtete mõtted ja visioon kuuldavaks saaks.

Positiivse näitena kutsekoolide ja tööandjate koostööst võib välja tuua praktikute kaasamise õppeprotsessi ehk tööandjate esindajaid kasutatakse külalisõpetajatena, mis aitab õppesse tuua n-ö päriselu vaadet. Just valdkonna praktikute nägemine ja nende kogemuste kuulmine on koolide sõnul üks väga suur motivaator ja inspiratsioon, mis aitab kaasa õppurite valdkonda tööle suundumisele ning valdkonna tänapäevase ja innovaatilise kuvandi loomesse õppurite seas. Põllumajanduse erialade puhul, nt taime- ja loomakasvatuses, tunnetavad eksperdid, et õppima asunutest suundub sektorisse tööle ebapiisav arv ning seetõttu tuleks praktikuid kaasata õppesse senisest veelgi enam.

Sarnaselt HAKA aruannetega tuli ka intervjuudest välja, et praktika kutsehariduses peaks olema pikem ja sisulisem, sest sageli tuleb alles hiljem välja, et õppur valdkonda tööle ei sobi ning tal on sootuks äraspidine ettekujutus sellest, mida ta õppima on läinud. Ühelt poolt tunnetavad koolid, et ettevõtted soovivad praktikantide näol endale n-ö musta töö tegijaid ega panusta omalt poolt praktika juhendamisse ning uute teadmiste ja oskuste õpetamisse. Teisalt on tööandjate kogemus, et õppurite motivatsioon ei ole praktika ülesannete täitmiseks piisav ja seda tehakse ainult arvestuse saamiseks, mistõttu ettevõte ei soovigi praktika sisulisse juhendamisesse ülemäära palju panustada. Samuti tunnistatakse, et ettevõtetes on nagunii iga töölõik maksimaalselt läbi mõeldud ja ülesandeid, mida praktikantidele jagada, ei pruugigi olla.

Eksperdid tõstatasid murekohana ka, et praktikantide teadmiste ja oskuste tase ei ole alati see, mida ettevõtted ootaks, ning sageli võivad nad ettevõttele oma tegevusega rohkem kahju kui kasu tuua. Ühelt poolt võib aru saada, et õppuri võimalikult varajane praktikale suunamine aitab tal kiiremini oma tööst aimu saada, samas ei pruugi tema oskused olla sellel hetkel töö tegemiseks veel piisavad ning rahuldada tööandjate vajadusi. Samuti tõdevad tööandjad, et iga ettevõte ongi spetsiifiline, mistõttu on liigne eeldada, et koolidest on võimalik leida kõigi ettevõtete jaoks sobiva teadmiste ja oskuste pagasiga tööjõudu. Seetõttu saabki sageli määravaks just tahe ja huvi õppida ning uusi teadmisi omandada ettevõttes kohapeal. Praktikakorralduse muudab keeruliseks ka tõsiasi, et töötamine näiteks põllumajanduse erialadel on küllaltki ettearvamatu ja sõltub ilmastikuoludest. Seetõttu tõdetaksegi, et näiteks aianduses või maastikuehituses ei saagi praktika käigus kõiki ettenähtud ja õppekavajärgseid ülesandeid täita.

Ekspertide arvamused seoses õppekavade ülevaatlikkuse ja piisava spetsialiseeritusega lähevad mõneti lahku. On eksperte, kes sarnaselt HAKA aruannetega on arvamusel, et põllumajanduse õppekavadel peaksid olema loodud võimalused spetsialiseerumisteks. Lisaks loomaarsti abilise õppele võib siin näitena tuua ka 4. taseme tasemeõppe looma- ja linnukasvatajate puhul, kus leitakse, et erialatundide maht võiks olla suurem just spetsiifiliste linnu- ja loomagruppide puhul. Tunnetatakse, et võiks olla rohkem võimalusi süvitsi minemiseks eri kodulinnuliikide puhul ning ka näiteks luua rohkem erisusi piima- ja lihaveiste kasvatuse puhul. Teisalt on eksperte, kes leiavad, et õppekavad, eriti täiskasvanud õppijate puhul, peaksid olema veelgi sidusamad ning hõlmama endas üldisel tasemel võimalikult palju eri spetsiifikaid ülevaatlikul tasemel, et katta erinevaid kompetentse ja luua terviklikku vaadet.

Intervjueeritud vilistlaste arvamused saadud kutseharidusest erinevad erialade lõikes. Vilistlaste rahulolu aianduse ja maastikuehituse õppekavadega oli üldiselt väga hea. Tõsteti esile professionaalseid õppejõude ning õppe vastavust reaalse tööga. Õppurid, kes olid aianduse eriala lõpetanud eri kutsekoolides, leidsid, et eri koolide õppekavad täiendavad teineteist. Võimaliku arenguvajadusena toodi esile senisest enam uute erialaste tehnoloogiliste võimaluste rakendamist õppes, et käia valdkondlike arengusuundadega rohkem kaasas. Üldiselt oldi arvamusel, et õppima minnakse pigem huviga ennast lihtsalt täiendada huvitaval erialal või siis sooviga saadud teadmisi rakendada väikeettevõtluses. Murekohana nägid vilistlased veel tõika, et kuigi erialaõpe on heal tasemel, siis hiljem juba valdkonnas tegutsedes jääb puudu vajalikest täienduskoolitustest (või nendest teavitamisest), et koolis õpitud teadmisi värskendada ning uute arengusuundadega kaasas käia.

Pagari ja kondiitri erialade vilistlased olid oma hinnangutes pigem konstruktiivsed. Murekohana toodi eelkõige välja kaasõppurite madalat motivatsiooni valitud erialal õppida ning tulevikus valdkonnas töötada, mis otseselt mõjutab ka praktikaettevõtete motivatsiooni võtta endale juhendada praktikante. Leiti, et ilmselt on õppimas palju noori, kes omandavad eriala selleks, et saada keskharidus, ning samuti täiskasvanud õppijaid, kes koolitavad end isiklikust huvist. Seoses õppe sisuga oldi peamiselt rahulolematud kondiitriõppega, mis oli kohati pinnapealne. Leiti, et õpe võiks olla tänapäevasem ja atraktiivsem ning käia rohkem kaasas tänapäevaste toitumisalaste trendidega. Näitena võib siin tuua magustoitude valmistamise, mis vilistlaste sõnul on kohati ajale jalgu jäänud ning et paljusid praegu populaarseid teemasid, nt suhkrumassi valmistamine, igas koolis ei käsitleta.

Ka koolide tehnoloogiline varustatus võiks olla vilistlaste sõnul parem ning koosneda nüüdisaegsest tipptehnikast ja tarvikutest. Õppekvaliteet on paljuski kinni ka õppejõududes ning positiivselt paistavad silma eelkõige need, kes jagavad palju praktilisi kogemusi ja lisainformatsiooni tööelu näidetest, on teadlikud uutest trendidest ning ka isiksusena inspireerivad. Vilistlaste sõnul võiks õppes olla lubatud rohkem loomingulisust ja võimalust katsetada, kuna õppekava on üsna piirav. Positiivse küljena toodi välja teooria ja praktika piisav tasakaal. Samas leiti, et koolipoolne toetus praktikakoha leidmisel võiks olla suurem, kuna ettevõtted ei soovi konkurentsi ning praktikale võetakse paljuski tänu isiklikele tutvustele.

Lisaks tõstsid eksperdid esile järgmisi parendusvaldkondi või valdkondliku oskuste pakkumisega seotud kitsaskohti kutsehariduses.

• Koolide esindajad leidsid, et toiduainetööstuse erialasid õpetatakse praegu väga paljudes kutsekoolides ja ehk tasuks kaaluda nende koondamist, et ei tekiks liigset küllastumist ning säiliks õppe kvaliteet. Sama tõdemuseni jõudis ka eelmine OSKA uuring, mis tegi ettepaneku valdkonna erialade juhtkoolide kujundamiseks.
• Senisest enam tuleb tegeleda kutseõpetajate järelkasvu ja pedagoogiliste oskuste arendamisega, et tõsta õppe kvaliteeti, aidata erialapraktikutel paremini sidustada praktilisi teadmisi teooriaga ning neid teadmisi huvitavalt ja tulemuslikult õppuritele edasi anda, kasutades tänapäevaseid õppemetoodikaid.
• Kuna valdkond ei ole noorte seas populaarne, aga noorte järelkasvu vajatakse, siis tuleks ekspertide sõnul nii põllumajanduse kui ka toidutootmise alaseid teemasid rohkem käsitleda üldhariduses. Võimalusena nähakse siin valdkonna info integreerimist näiteks aineõppesse, et noored ei kaugeneks valdkonnast ja hakkaksid selle vastu varakult huvi tundma.
• Valdkonna kutsestandardeid tuleks täiendada tänapäevaste ja atraktiivsete kompetentsidega, nagu näiteks inimeste ja muudatuste juhtimine, mahepõllumajandus, roheoskused, suhtlemisoskus, finantskirjaoskus, turundus ja kommunikatsioon.

PMTT valdkonnaga otseselt seotud kõrghariduse õppekavu hõlmavate õppekavagruppide HAKA hindamisaruannetes on tugevustena teiste seas välja toodud järgmised punktid.

• Õpikeskkond aitab kaasa õppekava eesmärkide saavutamisele.
• Lõpetajate erialane tööhõive on kõrge.
• Õppekavad vastavad Eesti tööturu vajadustele.
• Ülikoolidel on väga head koostöösidemed ettevõtetega, kes panustavad õppekavagrupi arengusse õppetöö, praktika ja nõustamise kaudu.
• Õppekavagrupi arengusuunad on innovaatilised ja valdkondade vahelised. Õppekavaarendusse on panustanud eri huvirühmad.
• Teooria ja praktika on õppekavades heas tasakaalus.

Õppekavagruppide hindamisel toodi teiste seas esile järgmised arenguvajadused.

• Vajalik on vähendada katkestamiste ja väljalangenute arvu. Sektori tööjõupuudusest tingituna värvatakse paljud üliõpilased tööle juba õpingute ajal.
• Konkursid õppekohtadele on pigem väiksed.
• Õppetöösse tuleks kaasata senisest enam õppejõude väljastpoolt ülikooli.
• Võimalused valikaineteks on loodud, paraku ei võimalda tunniplaan neid alati kasutada.
• Täiskohaga töötavatele üliõpilastele tuleks pakkuda kaugõppe võimalusi.
• Õppekavade arendusse tuleks rohkem kaasata ka vilistlasi.

Ekspertide üldistatud hinnangud kattuvad suures osas HAKA aruannetes tooduga. Ühe suurima arenguvajadusena toovad intervjueeritud eksperdid välja praktika sisu ja mahu ning vastavuse tööturu nõudmistega. Leiti, et praktika peaks ühelt poolt olema kindlasti pikem ja sisulisem, samas tõdetakse, et kuna töö toiduainetööstuses on väga ettevõttespetsiifiline, siis valmis tehnoloogi või tootearendajat ülikoolist ei saagi ning peamised kogemused omandatakse ettevõttes kohapeal. Nii põllumajanduse kui ka toiduainetööstuse intervjueeritud tööandjad kiidavad üliõpilaste head teoreetilist baasi, kuid peavad vajalikuks tõsta just praktiliste oskuste taset ning avaldavad omalt poolt valmisolekut igakülgseks koostööks. Tööandjate sõnul proovivad nad üldiselt luua võimalusi, et nii Tallinna Tehnikaülikoolist kui ka Eesti Maaülikoolist praktikante võtta. Samuti tuuakse esile projektipõhist koostööd ülikoolidega. Küll aga on toiduainetööstuse tööandjaid, kes tunnetavad, et kui muidu on koostöö hea, siis õppeprotsessi külalisõppejõuna praktikuid väga kaasata ei soovita. See on aga tööandjate sõnul vajalik, et hoida õpet elulähedase ja ajakohasena. Ka ülikoolid ise tunnetavad, et koostööd ettevõtetega tuleks teha rohkem, ning positiivse näitena tuuakse välja koostöö tootearenduse valdkonnas, kus ettevõtted ise on koostöösoovidega ülikooli poole pöördunud ning üliõpilasi tootearenduse käigus kasutanud. Positiivse küljena tõid eksperdid veel välja, et kuna valdkond on üsna väike, siis on ülikoolidel küllaltki lihtne kasutada erialavilistlasi edaspidises koostöös.

Lisaks tõstsid eksperdid esile järgmisi valdkondliku oskuste pakkumisega seotud arenguvajadusi ja tõdemusi kõrghariduses.

• Seoses õppekvaliteediga tunnetavad tööandjad õppeprotsessis kohati puudujääke tänapäevaste tehnoloogiate rakendamises, mille puhul võib takistuseks saada vananevad õppejõud, kes ise konkreetsete uuendustega kursis ei ole.
• Üldiselt soovitakse toiduainetööstuse võtmeametitele, nagu tootearendaja, kvaliteedijuht või tehnoloog, magistrikraadiga töötajat, sest bakalaureusetase kipub nendel ametitel jääma liiga üldiseks.
• Tööandjate hinnangul peaksid just ülikoolid olema eestvedajaks roheteemadel ning esialgne teadmine rohepöördeks vajaminevatest teadmistest ja oskustest peaks tulema sealt.
• On tööandjaid, kelle arvates tuleks taastada spetsiifiline agronoomiõpe, kuna praegu on tööturult agronoome väga keeruline leida ja toimub nende üleostmine. Eesti Maaülikooli tasemeõpe (,,Põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine’’) vajalike teadmiste ja oskustega järelkasvu ettevõtete sõnul ei taga.

Peale tasemeõppe saab paljusid valdkonnaspetsiifilisi oskusi omandada või täiendada koolitustel. Täiendusõpe^{105 105} võimaldabki omandada või täiendada erialaseid teadmisi ja oskusi ning sellel on tähtis roll valdkonna töötajate karjääritee kujunemisel või kvalifikatsiooni parandamisel. Täiendusõppe läbimist tõendab tunnistus^{106 106}.

Täiendusõppe võimalusi on valdkonna töötajate jaoks erinevaid.

• Avatud koolitused (sh ümberõpe Eesti Töötukassa suunamisel ja töötust ennetavad meetmed^{107 107}). Nii kutseõppe- ja erakoolitusasutused kui ka kõrgkoolid võimaldavad täiendusõpet oma koolis õpetatavatel teemadel.
• Konkreetse õppekavana tellitud koolitus. Asutus, kellel on vajadus teatud täiendus- või ümberõppe järele, saab selle oma töötajatele tellida. Vajaduspõhine õppekava koostatakse koostöös erakoolitaja, kutseõppeasutuse või kõrgkooliga.
• Osalejatele tasuta koolitusi rahastatakse tavaliselt EL-i tõukefondist^{108 108} ja need on mõeldud eri sihtrühmadele (nt madalama haridustasemega või vananenud kvalifikatsiooniga töötajad). Kursustel saab üldjuhul omandada lihtsamaid põhiteadmisi ja sageli ei eelda neil osalemine valdkonna haridust.
• Koolitus asutuses ehk sisekoolitus. Sisekoolitused on levinud kogu valdkonnas ja sõltuvalt koolitatavate ametist on koolitajaks tihti valdkonna asutusesisesed spetsialistid.

See jaotus on tinglik ning tegelikkuses võivad täiendusõppe liigid osaliselt kattuda: avatud koolitused võivad olla ka tasuta koolitused, koolitus ettevõttes võib olla samuti tasuta koolitus, aga samal ajal ka kindla õppekavaga tellitud koolitus ning kindla õppekava alusel tellitud koolitus võib ühtlasi olla tasuta.

Üleilmsete trendide mõjul muutuvad PMTT-s käsitletud põhikutsealadel töö keskkond, sisu ja vajaminevad oskused pidevalt ja üha kiiremini, mistõttu peaksid elukestvas õppes ja täienduskoolituses osalema valdkonna kõikide põhikutsealade esindajad.

2022. aastal korraldavad HTM-i andmetel^{109 109} otseselt PMTT valdkonnaga seotud tasuta temaatilisi täienduskoolitusi järgmised õppeasutused: Hiiumaa Ametikool, Järvamaa Kutsehariduskeskus, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool, Pärnumaa Kutsehariduskeskus, Räpina Aianduskool ja Tartu Rakenduslik Kolledž. Pakutavad koolitused on üsna eripalgelised, kuid enim pakutavate temaatiliste koolitustena võib sellegipoolest välja tuua linnukasvatuse, pagari ja kondiitri ning tootearenduse koolitused. Lisaks valdkonnaspetsiifilistele täienduskoolitustele on HTM rahastanud koolitusi ka PMTT toetavatelt elualadelt, nagu näiteks juhtimine ja haldus, andmeanalüüs ja arvutikasutus, isikuareng, kokandus, turundus ja reklaam. 2021. aastal rahastas HTM samuti paljusid täienduskoolitusi, millest enim korraldati koolitusi pagari ja kondiitri põhikutsealal.

Eesti Töötukassa^{110 110} rahastas 2021. aastal koolituspartnerite toel (sh koolitusfirmad, kutsekoolid ja kõrgkoolid) mitmekesiseid temaatilisi koolitusi aianduse, kalanduse, põllunduse ja loomakasvatuse ning toiduainete töötlemise õppekavarühmades. Sarnaselt HTM-i pakutavate tasuta täienduskoolitustega on kättesaadavad ka mitmesugused arvutikasutuse, isikuarengu, juhtimise ja halduse ning keeleõppe koolitused.

Olulised valdkonna täienduskoolituse pakkujad on ka ülikoolid. Eesti Maaülikooli koolituskalendrisse^{111 111} kuuluvad 2022. aastal koolitused toidukäitlemise, loomakasvatuse, põllumajanduse, toidu ja maamajanduse ning tootmistehnika ja energiakasutuse valdkondades. Kuna valdkonnas on palju erialaühinguid, siis on ka nemad tähtsad erialaste täienduskoolituste pakkujad ja organiseerijad. Tasub ka märkida, et paljud valdkonna täienduskoolitused tulenevad seadustest ja ettevõtted on kohustatud oma töötajaid neil teemadel koolitama (nt taimekaitseseadus ja toiduseadus). Kokkuvõtlikult võib möönda, et ühelt poolt on PMTT valdkonnas loodud mitmekesised võimalused täiendusõppeks, kuid samal ajal tuleks pöörata veelgi rohkem tähelepanu nende valdkondlike ja põhikutsealade spetsiifiliste oskuste puudujääkide katmisele, mis on täpsemalt kirjeldatud alapeatükkides 3.1 ja 3.2.

OSKA eriuuring^{112 112} tõi välja, et viiruskriisi ajal kasvas vajadus paremate digioskuste järele (sh suhtlusoskused digitaalsete keskkondade kaudu), seda kaugtöö kontekstis ja eriti tootmises. Suurenes ka vajadus andmeanalüüsi oskuste järele. Siinse uuringu eksperdid tõid omalt poolt viiruskriisi valguses välja kasvanud vajaduse ümberõppeks, seda just töö kaotanud inimeste kontekstis, kuna põllumajandus osutus üheks neist valdkondadest, kus teenindussektorist tulnud endale uusi tööalaseid väljundeid leidsid. Sarnast vajadust ümberõppeks nähakse ka Ukraina kriisi tõttu Eestisse põgenenute seas, kes viibivad siin teadmata ajani ning keda võiks põllumajandus- ja toiduvaldkond rakendada kui sektorid, kus tööjõudu on puudu.

Ekspertide sõnul on valdkondlikud täiendusõppe võimalused põllumajanduses üsna head ja asjakohased. Toodi välja, et ülioluline on tööandjate osalemine täiendusõppekavade koostamisel, mis tõstab õppekavade kvaliteeti ja tööturu vajadustele vastavust. Kutsekoolide sõnul on neil hea ülevaade sellest, milliseid koolitusi pakkuda ja milline on nõudlus, mistõttu on täienduskoolitused läbi mõeldud ja kindlale sihtrühmale suunatud. Ühe problemaatilise valdkonnana toodi välja loomakasvatus, kus on palju puudu juhtivaid farmitöötajaid ning kuna toimub põlvkondade vahetus ja pensioneerumine, siis tuleb aktiivselt koolitada uusi farmijuhte, kes need tööd üle võtaksid. On tervitatav, et põllumajanduses on levinud ettevõtete poolsed sisekoolitused ja oma töötajate arendamine. Tööandjad tõid olulisemate teemade ja koolitustena, mida peetakse vajalikuks pakkuda, välja taimekasvatuse ja taimekaitsevahendid, loomaheaolu, meeskonna- ja motivatsioonikoolitused ning mesinikel mesilashaigused. Tähtis on ka parimate praktikate vahetamine ja n-ö põllupäevade tegemine, kus külastatakse üht ettevõtet ja tutvutakse sealse töö ja oludega.

Ka toiduainetööstuses on levinud töötajate koolitamine ettevõttesiseselt ja tööandjad panustavad sellesse aktiivselt. Vajalikeks ja levinud koolitusteks on digi- ja arvuti kasutamise koolitused, keeleõpe, seadustest ja tööohutusest tulenevad koolitused, toiduohutus, tootearendus ja -kvaliteet, tehnoloogia arendus, allergeenide ohje, hügieeninõuded, toidu käitlemine, pesukeemia ja kemikaalide koolitused, meeskonna- ja vaimse tervise koolitused. Ilma eelneva kogemuseta valdkonda sisenejate, nt karjääripöörde teinute puhul nähakse koolitusvajadusena toidu käitlemise alaste teadmiste ja oskuste koolitamist, et tagada toiduohutuse kõrge tase.

Osa ettevõtetest kasutab ka oskustel põhinevat palgamaatriksit, mis motiveerib töötajaid uusi oskusi omandama ja end arendama. Positiivse näitena saab tuua ka koolide ja ettevõtete vahelist koostööd, kus ettevõte on kutsekoolilt tellinud konkreetse õppekavaga koolituse ja kool on ettevõtte töötajaid sellel teemal koolitanud. Ekspertide sõnul võiks selline praktika olla valdkonnas laiemalt juurutatud.

Seoses valdkondliku koolitusvajadusega on osa eksperte arvamusel, et tasuks kriitiliselt üle vaadata kas ja kui palju valdkondlikust koolitusest anda edasi tasemeõppes ja ehk tuleks õppe paindlikkuse huvides kasutada senisest enam täienduskoolitusi, õpiampse, mikrokraade^{113 113} ja lühemaid kursusi just kriitilisemalt vajalike kompetentside õpetamisel.

Peatükis antakse ülevaade PMTT valdkonna koolituspakkumisest kutse- ja kõrgharidusõppes. Analüüsitakse vastuvõttu, õppimist, õpingute katkestamist, lõpetajaid ning erialast rakendumist ja valdkonna põhikutsealadel töötavate inimeste hariduslikku jaotust. Lisaks võrreldakse valdkonna koolituspakkumist tööjõuvajadusega. Statistiline ja analüütiline ülevaade on koostatud Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmete põhjal ning analüüsitud on õppeaastaid 2016/2017 kuni 2021/2022. Rakendumise analüüsil on kasutatud lisaks EHIS-e andmestikule ka TÖR-i andmestikku.

Viie viimase aasta näitajate analüüs võimaldab paremini esile tuua trende nii vastuvõtu, õppijate, katkestamise kui ka lõpetajate puhul nii kõrg- kui ka kutsehariduses. Lõpetajate puhul on viimaseks vaatlusaluseks õppeaastaks 2020/2021, sest 2021/2022. õppeaasta lõpetajate statistikat uuringuaruande kirjutamise ajal veel polnud. Lisaks haridusstatistikale on peatüki koostamisel sisendina arvestatud tööandjate ning kõrgkoolide ja kutsekoolide esindajatega tehtud intervjuusid. Samuti on sisendiks aianduse, maastikuehituse ning pagari ja kondiitri õppe lõpetanutega tehtud intervjuud.

Analüüsi on kaasatud kahte tüüpi õppekavu. Esimene tüüp hõlmab õppekavu, mille lõpetajad võiksid ühe peamise tööalase väljundina asuda tööle valdkonna põhikutsealadele. Nii kõrghariduses kui ka kutsehariduses kuuluvad esimest tüüpi PMTT valdkonna õppekavad veterinaaria, toiduainete töötlemise, põllunduse ja loomakasvatuse, kalanduse ning aianduse õppekavarühmadesse. Edaspidi on nimetatud neid õppekavu valdkonnaga otseselt seotud õppekavadeks. Teist tüüpi õppekavu iseloomustas see, et PMTT valdkonna põhikutsealad on lõpetajatele üks võimalikke rakendusvõimalusi paljudest. See puudutab nii toote valmistamisega kui ka tootmisprotsessi ja tehnilise toega seotud õppekavu. Näiteks biokeemia ja molekulaartehnoloogia õppekavade lõpetanud oleksid peale toiduainetega seotud erialaspetsiifilise täienduskoolituse läbimist valmis töötama toiduainetööstuse ettevõtete laborites ja tootearenduses. Tehnikajuhtideks, hooldustehnikuteks ja mehhatroonikuteks sobiksid pärast vastava täienduskoolituse läbimist insenerierialade, nt mehhatroonika õppekavade lõpetanud. Põhjalikumalt neid järgnevas analüüsis ei käsitleta, kuid need on olulised kutse- või kõrghariduse koolituspakkumise koostamisel. Edaspidi on nimetatud neid õppekavu valdkonnaga kaudselt seotud õppekavadeks.

Nii valdkonnaga otseselt kui ka kaudselt seotud õppekavade juures, sh nende eristamiseks, analüüsiti sobivate õppekavade õpiväljundeid ja esile toodud võimalikke ametikohti, kuhu lõpetajad võiksid tööle asuda. Õppekavad on nimetatud nii selle peatüki analüütilises osas kui ka siinse uuringuaruande lisas 2. Koolituspakkumise arvutamisel ei lähe arvesse kõik valdkonna õppekavad, vaid need, kus viimase kolme aasta jooksul on olnud õppijaid ja lõpetajaid. Varasemad õppekavad, sh nende lõpetanud, on olulised valdkonna haridustrendide esiletoomiseks.

Õppekavu saab siduda valdkonna põhikutsealadega ning järgnevates alapeatükkides ongi analüüsitud haridusstatistikat nii valdkonna kõrg- ja kutsehariduses tervikuna kui ka põhikutsealade lõikes. Analüüsis eristatakse noori ja täiskasvanud õppijaid ja koolilõpetajaid. Kõrghariduses loetakse täiskasvanuks 30-aastaseid ja vanemaid, kutsehariduses aga 25-aastaseid ja vanemaid.

Alapeatükis antakse ülevaade valdkonna kõrgharidusõppest. Analüüsitakse vastuvõttu, õppimist, katkestamist, lõpetamist puudutavat statistikat ning üliõpilaste profiili.

Kui silmas pidada valdkonnaga otseselt seotud õppekavu, siis PMTT valdkonna kõrgharidust antakse Eesti Maaülikoolis põllumajanduse ja toiduainetööstuse ning Tallinna Tehnikaülikoolis toiduainetööstuse põhikutsealadel. Eesti Maaülikoolis saab õppida bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppes, lisaks veel integreeritud õppes, Tallinna Tehnikaülikoolis aga bakalaureuse- ja magistriõppes. Valdkonnaga kaudselt seotud õppekavade puhul lisandub õppeasutustena Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool ning Tallinna Tehnikakõrgkool.

Nii põllumajanduse kui ka toiduainetööstuse õppekavadel on vastuvõetute ja ka õppijate arv kasvanud, kuid see ei ole olnud kuigi märkimisväärne (vt joonis 2). Kokkuvõttes on mõlemal juhul, st nii õppijate kui ka vastuvõetute puhul kasvu toonud bakalaureuse- ja integreeritud õppe kasv, magistriastmel on pigem isegi väike langus. See on sarnane nii põllumajanduse kui ka toiduainetööstuse vaates. Doktoriõppes õppijate arv on püsinud stabiilsena. Kokku õppis bakalaureuseõppes 473, sh põllumajanduserialadel 240 ja toiduainetehnoloogia õppekavadel 233 üliõpilast. Magistriõppes õppis 163 üliõpilast, neist 114 põllumajanduse ja 49 toiduainetehnoloogia erialadel. Integreeritud õppes õppis 365 loomaarstiks õppijat, doktoriõppes oli 100 üliõpilast (neist põllumajanduse doktoriõppekaval 63 ning veterinaarmeditsiini ja toiduteaduse doktoriõppekaval 37). Ülikoolide vaates on võrreldes viie aasta taguse ajaga vastuvõetute arv kasvanud Eesti Maaülikoolis, samaks jäänud Tallinna Tehnikaülikoolis. Üliõpilaste arv on kasvanud mõlemas ülikoolis. Tallinna Tehnikaülikooli puhul on üliõpilaste kasv olnud võimalik eelkõige selle tõttu, et 2019/2020. ja 2020/2021. õppeaastal oli vastuvõetuid rohkem.

Kõrghariduse õppekavadel õppijate sooline jaotus on väga tugevalt naiste poole kaldu. Nii põllunduse ja loomakasvatuse, aianduse ja veterinaaria kui ka toiduainete töötlemise õppekavarühmas oli meeste osatähtsus kõrghariduse omandajatest vaid neljandik.

Kõrghariduses keskmiselt olid 2021/22. õppeaastal ligi kolmandik üliõpilastest täiskasvanud õppijad. Valdkonna kõrghariduse õppekavadel õppijate seas oli täiskasvanute osatähtsus küllaltki sarnane Eesti kõrghariduse keskmisega. Samas oli see toiduainetööstuse puhul keskmisest pisut madalam ja põllumajanduses kõrgem. Mõlema alavaldkonna puhul on toimunud täiskasvanud õppijate osatähtsuse mõningane kasv (vt joonis 3).

Kõrghariduse astmete vaates polnud üllatav, et täiskasvanud õppijate osatähtsus oli bakalaureuseõppes märksa väiksem kui magistriõppes. Magistriõppes olid 2021/2022. õppeaastal ligikaudu pooled õppijatest 30-aastased ja vanemad. Integreeritud õppes oli täiskasvanute osatähtsus sarnane keskmise valdkonna osatähtsusega.

Mitmes õppevaldkonnas (nt avalik haldus, ärindus) on üha enam välisüliõpilasi. Toiduainetööstuse alavaldkonna kõrghariduse õppekavadel õpivad aga vaid üksikud välisüliõpilased. Põhjuseks on, et puuduvad ingliskeelsed õppekavad ja eestikeelsetele õppekavadele välisüliõpilased üldjuhul õppima ei asu. Põllumajanduse alavaldkonnas välisüliõpilasi arvestataval määral siiski on. Samas tuleb rõhutada seda, et tegu on vaid veterinaarmeditsiini ingliskeelse õppekavaga, kus praktiliselt kõik välisüliõpilased õpivad.

Põllumajanduse valdkonna õppekavadel õpingute katkestanute arv on aastate lõikes varieerunud ja kui eelneval paaril aastal jäi katkestanute arv tunduvalt alla 100, siis 2020/2021. õppeaastal katkestas oma õpingud 100 üliõpilast.

Katkestamise määr ei ole põllumajanduse ja toiduainetööstuse õppekavadel võrreldes viie aasta taguse ajaga märkimisväärselt muutunud. Katkestamine määr erineb õppeliigiti ning viimastel aastatel on see olnud kõige kõrgem bakalaureuseõppes, küllaltki madal aga näiteks integreeritud õppes. Toidutehnoloogia õppekavadel on bakalaureuseõppes katkestamise määr võrreldes näiteks magistritasemega olnud samuti kõrgem.

Lõpetajate arv on põllumajanduse valdkonna kõrghariduses püsinud küllaltki stabiilsena, magistriõppes on toimunud väike kasv ja bakalaureuseõppes väike langus. Toidutehnoloogia kõrghariduse õppekavadel on lõpetajate arv aga vähenenud (vt joonis 4). Ennekõike on languse kaasa toonud magistriõppe lõpetanute arvu vähenemine.

Viimase viie aasta jooksul on vastuvõtt valdkonna kutsehariduse õppekavadele kasvanud, seda nii põllumajanduse kui ka toiduainetööstuse õppekavade puhul. Valdkonna õppekavadele toimus vastuvõtt tervelt 15 kutsekoolis. Võrreldes viie aasta taguse ajaga võeti 2021/2022. õppeaastal põllumajanduse valdkonna kutseõppesse senisest 200 võrra enam õpilasi, toiduainetööstuse puhul oli kasv pisut üle 100. Vastuvõetute arvu kasvades on mõistagi ka õppijate arv kasvanud mõlemas alavaldkonnas (vt joonis 5). Õppeasutuste võrdluses oli 2021/2022. õppeaastal toiduainetööstuse puhul kõige enam õppijaid Tartu Kutsehariduskeskuses ja Tallinna Teeninduskoolis – ligi 200 õpilast. Ligi 150 õpilast oli ka Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses ning Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis. Põllumajanduse puhul oli kõige enam õppijaid Järvamaa Kutsehariduskeskuses (ligi 280). Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis ning Räpina Aianduskoolis oli õppijaid ligi 200.

Sarnaselt valdkonna kõrgharidusega oli ka kutsehariduses naiste osatähtsus märkimisväärselt suurem. Kutsehariduse õppekavadel oli mehi põllumajanduse õppekavadel õppijatest 35% ja toiduainetööstuse õppekavadel 18%.

Täiskasvanud õppija on aastatega leidnud üha enam tee ka valdkonna kutseõppesse ja nende osatähtsus on viimase viie aastaga veelgi kasvanud, seda nii põllumajanduse kui ka toiduainetööstuse õppekavade puhul. Samas on põllumajanduse õppekavadel täiskasvanud õppijate osatähtsus märksa kõrgem. Kui toiduainetööstuse õppekavadel moodustasid täiskasvanud õppijad 2021/2022. õppeaastal pisut üle kolmandiku, siis põllumajanduse õppekavadel ligi kaks kolmandikku õppekavadel õppijatest (vt joonis 6 ). Võrdlusena oli kutseõppes Eestis keskmiselt täiskasvanud õppijate osatähtsus pisut üle 40%.

Aastate keskmisena on katkestanute määr valdkonna kutsehariduses viimastel aastatel olnud ligi 20%, seda nii põllumajanduses kui ka toiduainetööstuses. Vaid 2020/2021. õppeaastal langes toiduainetööstuses katkestamise määr 15%-ni, mis võib olla ka ühekordne kõikumine (vt joonis 7). Katkestamise määr on valdkonna kutseõppes üsna sarnane kutsehariduse keskmisega. See, et PMTT valdkonnaga seotud õppekavadel oli viimastel aastatel kokku sõltuvalt aastast 400‒430 katkestajat, on kindlasti murekoht, millega peab tegelema.

Viimase viie aasta jooksul on põllumajanduse õppekavadel lõpetajate arv vähenenud 50‒60 lõpetaja võrra, toiduainetööstuse puhul aga on lõpetajate hulk veidi suurenenud (vt joonis 7). Kuna vastuvõetute ja õppijate arv on põllumajanduse kutseõppes kasvanud, siis võib eeldada seda, et järgnevatel aastatel kasvab mõnevõrra ka lõpetajate arv.

Õppekavu saab siduda ka enamiku valdkonna põhikutsealadega ning järgnevas alapeatükis ongi analüüsitud haridusstatistikat põhikutsealade lõikes.

Siinses analüüsis on põllumajandushariduse all silmas peetud nii Eesti Maaülikooli põllumajanduse kui ka kutseõppeasutuste vastavaid õppekavu, kus koolitatakse välja taime- ja loomakasvatusspetsialiste, agronoome või on õppekava üheks väljundiks asumine tööle muu hulgas põllumajandusettevõtte juhina. Põllumajandusharidusega on seotud neli põhikutseala: põllumajanduse, kalanduse ja vesiviljelusettevõtte juhid, põllumajanduse ja kalanduse nõuandjad, taimekasvatajad, looma- ja linnukasvatajad. Põllumajandusega seotud õppekavadel saab õppida Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis ning Järvamaa Kutsehariduskeskuses kutsehariduse õppekavadel ning kõrghariduses Eesti Maaülikoolis. Kutsehariduses on vastuvõetute arv püsinud stabiilsena, olles küll mõnekümne vastuvõetu võrra kasvanud. 2021/2022. õppeaastal võeti õppekavadele vastu pisut üle 400 uue õpilase. Õppimas oli samal aastal 650 kutset omandavat õpilast. Kutsehariduses ei ole viie aasta jooksul õppijate vanuseline struktuur suurel määral muutunud. Näiteks on täiskasvanud õppijate osatähtsus püsinud pisut üle 40%, kasvades viie aastaga paari protsendi võrra. Õppivate noorte ehk kuni 19-aastaste arv on jäänud samasse suurusjärku. Kõige enam on õppijaid ja lõpetajaid põllumajandustöötaja õppekaval, küllaltki populaarsed on õppijate arvu silmas pidades ka loomakasvataja ja hobuhooldaja õppekavad. Eriti just hobuhooldaja õppekaval on vastuvõetute arvu kasvu arvestades oodata lähiajal lõpetajate arvu kasvamist. Kokkuvõttes on põllumajandushariduse lõpetajate arv kutseõppes pisut vähenenud, kasvanud on aga katkestamise määr (vt joonis 8).

Kõrghariduse õppekavadel on viimasel kahel aastal vastuvõetute arv kasvanud, mis prognoosiks lõpetajate arvu mõningast kasvu lähitulevikuks. See kasv on aga seotud ühe õppekavaga, nimelt põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine, kuhu vastuvõtt on kasvanud kaks korda. Kokku võeti kõrghariduse õppekavadele vastu 2021/2022. õppeaastal 142 üliõpilast. Kui võrrelda üliõpilaste arvu viie aasta taguse ajaga, siis on praegu üliõpilasi samas suurusjärgus, üle 350. Siiski on esimesel kolmel aastal viiest üliõpilaste arv langenud. Täiskasvanud üliõpilaste arv ja osatähtsus kasvanud pisut enam. Kui 2016/2017. õppeaastal õppis 82 täiskasvanud õppijat, siis 2021/2022. õppeaastaks oli nende arv kasvanud 116-ni.

Kõrghariduses ei ole viimastel aastatel lõpetajaid kuigi palju olnud (65‒70 lõpetajat) ja trend on olnud languse suunas. Bakalaureusekraadi saanuid on üliõpilastest kaks kolmandikku, kolmandik lõpetas magistriõppe. Kõige enam on lõpetajaid olnud aianduse ja põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise õppekavadelt. Just viimase õppekava puhul võiks lähitulevikus kasvanud vastuvõttu arvestades loota ka lõpetajate arvu kasvu. Kõrghariduse puhul on lõpetajaid ka õppekavadelt, kus põllumajandus on ainult üks paljudest teistest väljunditest. Nendeks õppekavadeks on näiteks maamajanduslik ettevõtlus ja juhtimine ning ökonoomika ja ettevõtlus. Neilt kahelt õppekavalt on lõpetajaid isegi pisut enam kui otseselt põllumajandusega seotud õppekavadelt.

Loomaarstiks õpitakse Eesti Maaülikoolis veterinaarmeditsiini õppekaval. Viimastel aastatel on vastuvõetute arv olnud ligi 70 üliõpilast ja üliõpilaste arv on olnud suhteliselt stabiilne, tõustes küll mõnekümne võrra viimase paari aasta jooksul. 2021/2022. õppeaastal õppis loomaarstiks 365 üliõpilast. Kui arvestada tööjõu pakkumist, siis tasub rõhutada, et üle poole õppijatest ja lõpetajatest on välisüliõpilased, kes üldjuhul lahkuvad Eestist pärast õpinguid. Seega ei jää ligikaudu pooled lõpetajatest pärast lõpetamist Eesti tööturule. Eestikeelse õppekava lõpetajate arv on muidu olnud pisut alla 30 lõpetaja aastas, kuid 2019/2020. ja 2020/2021. õppeaastal langes lõpetajate arv alla 20 (vt joonis 9). Loomaarstiks õppivate Eesti päritolu üliõpilaste seas täiskasvanud õppureid kuigi palju ei ole, mis viitab sellele, et valdav enamik asub õppima kas kohe või üsna pea pärast keskhariduse omandamist.

Loomaarsti abiliseks saab õppida Järvamaa Kutsehariduskeskuses ja vastuvõetute arv on vahemikus 2019/2020‒2021/2022 püsinud samas suurusjärgus. 2021/2022. õppeaastal võeti vastu 37 uut õpilast. Õppijate arv on viimastel aastatel mõnevõrra kasvanud ja oli 2021/2022. õppeaastal 75 õpilast. See viitab vähenenud katkestamisele ning nii see ongi olnud. Lõpetajaid kuigi palju pole olnud, jäädes viimaste aastate keskmisena 20 lõpetanu piiresse (vt joonis 9).

Täiskasvanud õppijate arv on aastate lõikes varieerunud, kuid aastate keskmisena on umbes pooled lõpetajad olnud täiskasvanud õppijad. Samas on nende osatähtsus vastuvõetute seas olnud väiksem, mis näitab seda, et täiskasvanud õppijad lõpetavad õpingud märksa tõenäolisemalt kui nooremad õppurid.

Aedniku, maastikuehitaja ja arboristi põhikutsealale potentsiaalselt tööle asujaid õpetavad välja kuus kutsekooli. Peamiseks õppeasutuseks, kust võiks põhikutsealale lõpetajaid tulla, on Räpina Aianduskool. Selles koolis on ka kõige enam vastuvõetuid, õppijad ja ka lõpetajaid ning õppida saab nii aednikuks kui ka maastikuehitajaks. Tallinna Ehituskoolis on avatud maastikuehitaja ning Tallinna Kopli ametikoolis nooremaedniku õppekavad. Hiiumaa Ametikoolis on avatud linnaaedniku ja maastikuehitaja õppekavad, Luua Metsanduskoolis arboristi ja maastikuehitaja õppekavad ning Pärnumaa Kutsehariduskeskuses arboristi ja nooremaedniku õppekava.

Aianduse õppekavadele on vastuvõtt viimase viie aasta jooksul püsinud samas suurusjärgus, sõltuvalt aastast on see olnud 140‒160 vastuvõetut. Lõpetajate arv on viimasel kolmel aastal olnud samuti suurte muutusteta: 2020/2021. õppeaastal lõpetas 83 aednikku.

Maastikuehitajate õppes on viimastel aastatel vastu võetud ligi 200 õppijat aastas, õppijate arv aga on mõnevõrra kasvanud. Lõpetajate arv on viimasel neljal aastal olnud suhteliselt stabiilne: 2020/2021. õppeaastal lõpetas maastikuehituse õppekavadelt kokku 71 inimest. Arboristide õppes ei ole ka vastuvõetute arvus suuri muutusi, olles sõltuvalt aastast 30 ringis. Õppijate arv on isegi mõnevõrra langenud. Lõpetajaid on olnud igal aastal alla 20, seda ühe erandiga, kui 2019/2020. õppeaastal oli lõpetajaid ligi 30 (vt joonis 10).

Märkimisväärne on aianduse valdkonna õppes olnud täiskasvanute osatähtsus. Viimastel aastatel on täiskasvanud õppijate osatähtsus õppijatest olnud üle 80%. Kõige kõrgem on täiskasvanute osatähtsus olnud arboristiks õppijate seas, kõige enam on aastate vältel täiskasvanud õppija osatähtsus kasvanud aga maastikuehituse õppekavadel (vt joonis 11).

Kahele hõivatute poolest väikesearvulisele põhikutsealale – mesinikud ja vesiviljelejad – pole koolidel ette näidata kuigi palju õppekavu. Mesinikele antakse haridust Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis ühel kutseharidusõppekaval. Viimasel viiel aastal on lõpetajaid olnud stabiilselt ligi 20. Katkestamisega suuremaid muresid pole olnud, tõenäoliselt pandeemia mõjul on katkestanuid viimasel kahel aastal olnud küll mõne õppija võrra rohkem. Õppijate seas noori praktiliselt pole ja peaaegu kõik õppijad on täiskasvanud.

Vesiviljeleja põhikutsealale on haridust võimalik omandada Järvamaa Kutsehariduskeskuse kalakasvataja ning Eesti Maaülikooli kalanduse ja rakendusökoloogia õppekaval. Eesti Maaülikoolis on vesiviljelus ja kalandus üks rakendumisvõimalustest ja õppekava sisestest valikutest. 2020/2021. aastal oli lõpetajaid mõlema õppekava kohta kokku alla 20. Murekohaks on samas olnud õpingute katkestamine, näiteks kutsehariduses on viimastel aastatel oma õpingud katkestanud ligi pooled õppima asunutest.

Kui enamikule valdkonna põhikutsealadele on olemas ka vastav kutse- või kõrgharidusõpe, siis on ka neid põhikutsealasid, kus see nii pole. Kaluritele otseselt hetkel tasemeõpet ei pakuta. Põllumajandusmasinate ja seadmete tehniline toe puhul samuti otsene valdkonna tasemeõpe puudub, kuid põllumajanduses tööle asuvad spetsialistid tulevad laiemalt tehnika, automaatika, transporditehnikaga jne seotud õppekavadelt nii kutse- kui ka kõrgharidusest. Osaliselt annavad vajalikke teadmisi ka Eesti Maaülikooli tehnika ja tehnoloogia (BA) ning tootmistehnika (MA) õppekavad.

Sarnaselt põllumajandusega on toiduainetööstuses osa põhikutsealasid koondatud sarnase õppesisu alusel. Antud juhul on selleks toidutehnoloogia alane õpe ning siia on koondatud põhikutsealadena tehnoloogid, kvaliteedijuhid, tootearendusjuhid ning mikrobioloogid-laborandid. Kõrgharidusega spetsialiste toiduainetööstuse jaoks koolitatakse Tallinna Tehnikaülikoolis ja Eesti Maaülikoolis. Siinses peatükis on kõrghariduse üldvaates toidutehnoloogia õpet juba käsitletud, kuid praegu antakse lisaks detailsem ja õppekavapõhisem vaade.

2021/2022. õppeaastal toimus vastuvõtt Eesti Maaülikoolis toiduainete tehnoloogia õppekavale nii bakalaureuse- kui ka magistriõppes. Tallinna Tehnikaülikoolis oli vastuvõtt rakenduskeemia, toidu- ja geenitehnoloogia bakalaureuseõppekavale ning toidutehnoloogia ja arenduse magistriõppekavadele. 2022/2023. õppeaastaks loodi rakenduskeemia, toidu- ja geenitehnoloogia õppekava baasil kaks eraldi õppekava: rakenduskeemia ja geenitehnoloogia ning toidu- ja biotehnoloogia. Lisaks neile on jäänud üksikud õppijad veel kalanduse tehnoloogiate majandamise ja juhtimise rakenduskõrgharidusõppe ning toidutehnika ja tootearenduse õppekavale. Vastuvõetute arv on kokkuvõttes jäänud viie aasta taguse ajaga võrreldes samale tasemele, olles kahe ülikooli peale kokku pisut üle 100, neist kaks kolmandikku Tallinna Tehnikaülikooli. Mõlemas ülikoolis moodustas valdava osa vastuvõtt bakalaureuseõppesse. Kui 2020/2021. õppeaastal oli magistriõppesse vastuvõetuid 30, siis sellele järgneval aastal vaid üheksa ning seda kahe kooli peale kokku. Õppijate arv on viie aasta jooksul kasvanud, kuid seda peamiselt rakenduskeemia, toidu- ja geenitehnoloogia õppekaval õppijate seas.

Lõpetajate piisavuse seisukohast tuleb rõhutada, et sellelt õppekavalt on toiduainetööstuse spetsialistide ametikohad vaid üks võimalik suund, kuhu kas edasi õppima või tööle minna. Nii tulekski arvestada, et kui 2020/2021. õppeaastal oli kokku 49 lõpetajat, kellest valdav enamik oli bakalaureuseõppe lõpetanud, siis sektori vaates on neid vähem. Aastate jooksul on lõpetajate arv olnud langustrendis. Õpingute katkestamine väga suur probleem pole olnud, kasvades küll katkestamise määrana 2019/2020. õppeaasta 14%-lt 2020/2021. õppeaasta 17%-ni. Kui paljudel valdkonna õppekavadel õpib rohkelt täiskasvanud õppijaid, siis toidutehnoloogia õppekavadel õppis neid suhteliselt vähe (vt joonis 12).

Lõpetajate vähesust kompenseerib mõnevõrra see, et toiduainetööstuse ettevõtetesse võiks spetsialistina asuda tööle ka valdkonnaga kaudselt seotud õppekavadelt, mis ei anna spetsiifilist toiduainetööstuse põhikutsealadele suunatud haridust. Need õppekavad seostuvad keemia, biotehnoloogia, molekulaarbioloogia, biokeemia alaste teadmiste andmisega ning pärast toiduainespetsiifiliste täiendavate teadmiste omandamist sobitakse töötama näiteks laboris või tootearenduse alal. Tootmise ja tootmiskorraldusega seotud õppekavade lõpetanud sobiksid aga töötama kas tootmisjuhina või meister-tööjuhina. Hiljem kooli lõpetajate pakkumisel on seda ka arvestatud. Sarnaselt põllumajandusega ei ole ka toiduainetööstuse valdkonnas tehnika ja tootmisprotsessi eest hoolt kandvate töötajate toiduainetööstuse spetsiifilist tasemeõpet. Lõpetajad tulevad näiteks automaatika, mehhatroonika, elektroonika jne õppekavadelt ning toiduainetööstusesse tööle asudes läbivad nad toiduainetööstuse spetsiifilisi täienduskoolitusi.

Toiduainete tehnoloogiat ja töötlemist saab õppida ka kutsehariduses: Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis ning Tartu Kutsehariduskeskuses. 2021/2022. õppeaastal oli vastuvõtt Olustveres jookide tehnoloogia ja lihatoodete tehnoloogia õppekavale. Aasta varem võeti õppijaid vastu ka piimatoodete ja toiduainete tehnoloogia õppekavale. Tartu Kutsehariduskeskuses toimus vastuvõtt 2021/2022. õppeaastal lihatöötleja õppekavale. Valdav osa õppijatest on õppima asunud just Olustverre ning Tartus õppijate arv on piirdunud pisut üle 20 õpilasega. Seega, kui silmas pidada muutusi õpilaste ja lõpetajate arvus, siis väljendab see suures osas muutusi Olustveres. Nii õppijate kui ka vastuvõetute arv on olnud pigem kasvutrendis ja seega pole üllatav, et ka lõpetajaid on olnud rohkem. Kokku lõpetas 2020/2021. õppeaastal 66 õpilast, seda neljalt õppekavalt. Kui kõrghariduses oli küllaltki vähe toidutehnoloogiat õppivaid täiskasvanud õppijaid, siis kutsehariduse puhul oli vastupidi. Valdav enamik õppijaid ja lõpetajaid on olnud täiskasvanud õppijad ning noori on õppimas väga vähe, mis on ka töötajate järelkasvu seisukohast murekoht (vt joonis 13). Rõhutada tuleks siin ka seda, et otseselt operaatoreid tasemeõppes välja ei koolitata.

Õppida saab pagari, kondiitri ja maiustuste valmistaja põhikutsealale tööle asumiseks kutseharidust andvates koolides. 2021/2022. aastal võeti õppijaid vastu tervelt üheksas kutseõppeasutuses. Kõige enam oli vastuvõetuid Tartu Kutsehariduskeskuses, järgnesid Tallinna Teeninduskool, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, Rakvere Ametikool ja Kuressaare Ametikool.

Pagari- ja kondiitriõppesse on vastuvõtt viimase viie aasta jooksul mõnevõrra kasvanud. Kui 2017/2018. õppeaastal oli vastuvõetuid pisut üle 400, siis 2021/2022. õppeaastaks oli vastuvõetute arv 50 võrra kasvanud. Õpilaste arv on aastate võrdluses muutunud ning kui 2016/2017. õppeaastal oli ligi 800 õpilast, siis sellele järgneval kahel aastal oli õpilasi alla 700. Seejärel on õpilaste arv olnud püsivalt üle 700, kuid 2016/2017. aasta tasemeni pole veel jõutud. Vastuvõetute arvu muutumine ei pruugi samaväärselt kajastuda õppijate ja lõpetajate arvus, kuna üks mõjutegureid on õpingute katkestamine. See on aastate lõikes varieerunud ning kui 2019/2020. õppeaastal oli katkestamise määr 20%, siis sellele järgneval aastal märksa väiksem ehk 15%. Võrreldes viie aasta taguse ajaga pole lõpetajate arv märkimisväärselt muutunud, kuigi selle ajavahemiku sees on lõpetajate arv olnud ka väiksem. Mõnevõrra on kasvanud täiskasvanud õppijate ja lõpetajate osatähtsus. Kui 2016/2017. õppeaastal oli neid lõpetajate seas 38%, siis 2020/2021. õppeaastal juba 45% (vt joonis 14).

Järgnevalt on analüüsitud aastatel 2019-2021 ehk viimasel kolmel aastal valdkonna õppe lõpetanute edasist käekäiku tööalase rakendumise vaates. Rakendumise mõiste on siinkohal küll tinglik, sest 2021. aastal töötamise registris märgitud ametikohal võidi töötada ka enne õpingute alustamist. Valdkonna tasemeõppekavade lõpetanute tööalane rakendumine võimaldab hinnata seda, kui tugev on töömaailma ja haridusmaailma omavaheline side. Seda analüüsi võimaldab TÖR-i ja EHIS-e andmestik, mille andmete põhjal saab öelda, kas asuti tööle valdkonna põhikutsealadele või mujale. Valdkonna kõrg- või kutsehariduse on sel perioodil omandanud ligi 2300 inimest. Järgnevas analüüsis on arvesse võetud need lõpetajad, kelle viimane lõpetatud haridus on olnud PMTT valdkonnaga otseselt seotud õppekavadelt.

Kui arvestada kõiki valdkonna tasemeõppe lõpetanuid sõltumata haridustasemest või erialast, siis valdkonnas töötab põhikohaga umbes neljandik, koos kõrvaltööde kaudu panustajatega umbes 30%. Ülejäänutest enamik töötab muudes ametites või nende kohta puuduvad andmed töötamise kohta. Nende seas on nii töötuid kui ka mitteaktiivseid, samuti võib olla osa neist siirdunud välismaale. Võiks küsida, kas ligi kolmandiku tasemeõppe lõpetanute töötamine valdkonna põhikutsealadele on piisav selleks, et öelda, et side haridus- ja töömaailma vahel on vähemalt rahuldav. Üks võimalus hinnangu andmiseks on võrdlus mõne teise valdkonnaga. Mõned näited saab siinkohal tuua eelmistest OSKA uuringutest^{114 114},^{115 115}. Näiteks sotsiaaltöö valdkonnas on erialaselt rakendunud või töötavad omandatud oskusi eeldavas ametis ligi pooled tasemeõppe lõpetajatest (kõigi erialade ja haridustasemete keskmisena). Samas töötavad näiteks avaliku halduse õppekavade lõpetanutest ligi 30% erialasel tööl, mis on väiksem osatähtsus kui sotsiaaltöö valdkonna tasemeõppe lõpetanute puhul, kuid sarnane PMTT valdkonnaga. Avaliku halduse uuringus ei hinnatud rakendumise määra heaks ja seega võiks PMTT valdkonna tasemeõppe lõpetanute rakendumine erialasel tööl olla kindlasti senisest parem.

Erialaseks rakendumiseks võiks nimetada ka olukorda, kus kõrg- või kutsehariduses omandatud põllumajanduse või toidutehnoloogia alaseid teadmisi ja oskusi rakendatakse suurel määral ka valdkonnast väljas olevates ametites või ettevõtluses. Seetõttu on tegelik erialane rakendumine mõnevõrra parem. Sellekohased näited on toodud järgnevas analüüsis põhikutsealade või põhikutsealade gruppide lõikes.

Kõige enam töötas õpingute peamisele väljundile vastavatel põhikutsealadel veterinaarmeditsiini integreeritud õppe ning loomaarsti abilise kutseõppe lõpetanuid. Kui lisada siia juurde valdkonnas kas kõrvaltöö kaudu või omandatud oskusi eeldaval muul valdkonna põhikutsealal (nt looma- ja linnukasvatajad), on mõlemal juhul erialaselt rakendunud valdav enamik koolilõpetajaid.

Joonisel 15 olev nimetus „põllumajanduse spetsialistid ja oskustöötajad“ koondab ühte rühma põllumajanduse kutse- ja kõrghariduse lõpetanud, kes võiks asuda tööle looma- ja linnukasvataja, taimekasvataja, põllumajanduse ja kalanduse nõuandja ning põllumajanduse ja kalanduse ettevõtte juhi põhikutsealadele. Teisisõnu, tegu on lõpetajatega õppekavadelt, mida on käsitletud eelnevalt põllumajandushariduse all. Selle õppe lõpetanutest ligi kolmandik töötas PMTT põhikutsealadel ning ligi kümnendik lõpetanutest annab oma panuse kõrvaltöö kaudu. Juhul kui ei töötatud põhikutsealal, töötati näiteks loomaarsti abilisena või lihttöölistena põllumajanduses.

Neist, kes kutsehariduse tasemel on õppinud toiduainete töötlemist ja tehnoloogiat, töötab PMTT valdkonnas samuti ligi kolmandik ning juhul kui ei töötatud kas operaatori või töötlejana, siis leidus lõpetajate seas nii mesinikke kui ka lihttöötajaid toiduainetööstuses.

Kõrghariduse toidutehnoloogia lõpetanutest töötas valdkonnas otseselt toidutehnoloogia põhikutsealadel viiendik, kuid kui lisada juurde valdkonna muudel põhikutsealadel töötavad ja kõrvaltöödena panustajad, küündis valdkonnas rakendunute osatähtsus ligi kolmandikuni. Pagari- ja kondiitriõppe lõpetanutest töötas pagari, kondiitri ja maiustuste valmistaja põhikutsealal viiendik, kuid samuti panustati ka läbi kõrvaltöö. Lõpetajate seas oli ka muudes toiduainetööstuse allharudes töötavaid töötlejaid ja operaatoreid.

Kõige vähem PMTT valdkonna põhikutsealadel töötavaid oli aianduse, maastikuehituse, vesiviljeluse ning mesinike õppe lõpetajatest. See ei ületanud 15% lõpetanutest, kui arvestada vaid põhitööga. See, et vaid kuni 15% lõpetajatest on erialaselt rakendunud, ei ole kindlasti piisav. Siiski lisandub rakendunute sekka osa neid, kes annavad oma panuse kõrvaltöö kaudu või kes ettevõtjana tegutsedes ei pruugi näiteks maastikuehitajana või vesiviljelejana kajastuda. (vt joonis 15)

Valdkonna õppe lõpetanute seas oli ka neid, kes asusid edasi õppima või olid teistel põhjustel tööturul mitteaktiivsed. Suurem osa neist, kes PMTT valdkonnas ei töötanud, asusid tööle mujal teistes valdkondades ja ametites. Tabelis 7 on toodud peamised ametialad/töökohad, kus 2021. aastal töötati. Peamine ei tähenda siinkohal seda, et tegu oleks ametialaga, kus enamik koolilõpetajaid töötas. Need on ametialad, mis tulid teiste seast esile. Juhul kui oli näha, et rakendumine on üle majanduse, on see ka eraldi esile toodud. Tabelis 7 toodud peamised ametid näitavad, et nii mõnegi põhikutseala puhul on õpingute käigus omandatud oskuste rakendamine tööturul parem, kui seda näitaks otsene rakendumine kas põhikutsealale või PMTT valdkonda. Näiteks vesiviljelejatele sobiva õppe lõpetanute seas töötas spetsialiste, kes selle valdkonnaga kas otseselt või kaudselt kokku puutuvad (nt merebioloog).

Pagari ja kondiitri õppe lõpetanute seas oli lisaks põhikutsealadel töötavatele viiendik neid, kes töötasid ametikohtadel, kus osa koolis õpitut saab rakendada. Nendeks olid kokad ja toitlustuse teenindajad. Toidutehnoloogia kõrgharidusõppe lõpetanute seas oli näiteks avalikus sektoris ja biotehnoloogia ning tervishoiuvaldkonna tööandjate juures töötanuid ametikohtadel, kus samuti saab rakendada omandatud baasteadmisi.

Oluline on välja tuua seda, et peamised koolilõpetajate põhikutsealadele mitterakendumise mustrid on sarnased tööjõu voolavusmustritega. Näiteks rakendusid põllumajanduserialade lõpetajad ka metsanduses ning ka PMTT valdkonnast mindi tööle metsandusse. Pagari ja kondiitri õppe lõpetajad asusid tööle ka kokkadena ning ka pagari ja kondiitri põhikutsealadelt mujale siirdunute seas oli märkimisväärselt kokkadena tööle asujaid (vt ptk 5 tabel 14 ja 15). Samas siiski ühe olulise erinevuse saab välja tuua – kui tööturu voolavuse vaates liikusid spetsialistid valdkonnast lahkumise korral peamiselt spetsialistide ametikohtadele ning oskus- ja lihttöötajad vastavalt oskus- või lihttöödele, siis valdkonna õppe lõpetanute ametikohad olid märksa mitmekesisemad. Näiteks valdkonna kutseõppe lõpetanute seas oli palju enam töötamist üle majanduse, sh spetsialistide ametikohtadel. See viitab omakorda sellele, et täiskasvanud õppijate seas on märkimisväärne osa neid, kes õpivad kas enesetäiendamiseks või annavad valdkonda panust kõrvaltöö kaudu, olles ise põhikohaga ametis mõnes muus valdkonnas.

Koolilõpetajatest valdkonda lisanduva tööjõu hulga hindamisel on muu hulgas oluline teada, kui suur osa tasemeõppuritest juba töötab PMTT valdkonna põhikutsealadel ja kas õpitakse erialases õppes või mitte. Näiteks põllumajanduse põhikutsealadel töötajatest õppis kutse- ja kõrghariduse õppekavadel 2021. aastal ligi 700 inimest, kes juba töötas valdkonnas. See moodustas ligi 5% PM põhikutsealadel töötavatest inimestest. Sarnane osakaal juba töötavate inimeste osalemises õppes on ka teistel valdkonna põhikutsealadel.

Vaid loomaarsti abiliste ja aednike, maastikuehitajate ning arboristide põhikutsealal oli nende osatähtsus märksa kõrgem, seda eriti loomaarsti abiliste puhul.

Õppivatest loomaarsti abilistest valdav enamik ka õppis erialases õppes ehk veterinaaria õppekavarühmas, jagunedes ühe kolmandiku osas kutse- ja kahe kolmandiku osas kõrgharidusõppe vahel. Tõenäoliselt on kõrgharidusõppes olijate seas neid loomaarsti abilisi, kes on olnud ametis juba mõnda aega ja tahavad saada loomaarstiks. Samuti on loomaarstiks õppijate seas neid, kes töötavad loomaarsti abilisena sellepärast, et loomaarstina veel töötada ei saa.

Põllumajanduse ja kalanduse nõuandjate, juhtide, taimekasvatajate, looma- ja linnukasvatajate põhikutsealadel töötajatest õppis ligikaudu pool erialastel õppekavadel.

Aedniku, maastikuehitaja või arboristina töötavate ja samal ajal õppivate seas moodustasid erialases õppes olijad ligi 40% ning enamik neist õppis maastikuehitaja õppekaval. Arvuliselt oli neid küll suhteliselt vähe (20), samal ajal kui 2021/2022. õppeaastal oli maastikuehituse õppekavadel õppijaid kokku üle 400.

Põllumajanduse lihttööliste seas oli õppijate osatähtsus küll väiksem, kuid õppijaid oli samas päris palju, ligi 300. Neist vähesed õppisid põllumajanduserialasid ja õppijaid oli väga paljudel erialadel. See viitab, et töötajate ja (noorte) õppijate seas on just õppimine põhitegevus ning lihttööd tehakse peamiselt selleks, et lisaraha teenida.

Toiduainetööstuse põhikutsealadel hõivatutest õppis samal ajal ligi 500 inimest, mis moodustas ligi 4% valdkonna põhikutsealadel hõivatutest. Kõige suurem oli õppijate osatähtsus nendel põhikutsealadel hõivatute seas, kus hõivatute koguarv on suhteliselt väike ja ka õppijaid arvuliselt väga palju polnud. Kui tuua välja toidutehnoloogiaga seotud põhikutsealad, siis neist õppis erialaga seotud õppekavadel üle poole. Kindlasti on nende seas neid, kes pigem õpingute kõrvalt on leidnud endale töökoha, kui ka neid, kes on seniselt töökohalt end täiendama tulnud.

Tehnika ja tootmisprotsessi eest vastutajate seas oli arvuliselt õppijaid samuti vähe ning peamiselt õpiti tehnikaalasid, näiteks elektroonika, mehhatroonika, automaatika jne. Ka siin on tõenäoliselt tegu nii õpingute ajal töökoha leidnute kui ka end tasemeõppesse täiendama tulnutega. Kokkuvõttes oli toiduainetehnoloogiaga ning tehnika ja tootmisprotsessi eest vastutavatel põhikutsealadel töötavaid ja samaaegselt töötavaid ligi 100.

Arvuliselt märksa enam oli õppijaid aga pagarite, kondiitrite ja maiustuste valmistajate, toiduainetööstuse operaatorite, töötlejate ja tootevalmistajatena töötavate ning lihttööliste seas. Ligi pool pagari, kondiitri või maiustuste valmistajana töötavatest ja samal ajal õppivatest õppis pagari ja kondiitri õppekavadel. Ülejäänute õpingud olid väga erinevatel õppekavadel alates majandusarvestusest kuni transpordi ja logistikani.

Lihttöötajate ja pigem ka toiduainetööstuse operaatorite, töötlejate ja tootevalmistajate põhikutsealal töötavate ja samal ajal õppivate puhul ühtegi kindlat õppekavarühma esile ei tulnud – õpiti väga erinevatel kutse- ja kõrghariduse õppekavadel. Tõenäoliselt on levinuim mudel siin see, et olulisemaks pole mitte töötamine, vaid õpingud. Teisisõnu, töötatakse õpingute kõrvalt, mitte vastupidi. Ehkki enamikku võimalikest töötajatest tänapäeval graafikutega töö, sh öötöö ei paelu, võib see teatud juhtudel just sobida ja võimaldada päevases tasemeõppes olles paremini lisaraha teenida.

Tööjõuvajaduse võimaliku katmise hindamiseks koolilõpetajatega on oluline teada, kui palju potentsiaalselt võiks valdkonna tasemeõppe lõpetanuid erialasele tööle asuda. Eelnevas õpingute järgset rakendumist käsitlevas alapeatükis on põhjalikult analüüsitud reaalset rakendumist. Mitte kõik ja paljudel juhtudel ka mitte enamik koolilõpetajaid ei ole asunud erialasele tööle. Siiski on saadud erialane ettevalmistus selleks, et valdkonda tööle asuda. Põhjalikumalt on põhikutsealade lõikes vastuvõttu, õppimist ja lõpetajaid, sh nende arvu, analüüsitud siinses peatükis eespool ning seetõttu tuuakse siinkohal välja tasemeõppe koolituspakkumise koondhinnang ja selle kujunemise põhimõtted.

Koolituspakkumise võrdlemiseks tööjõuvajadusega kasutatakse kahte näitajat. Üks neist on viimase kolme aasta keskmine lõpetajate ja teine lähiaastatel lõpetajate arv. Lähiaastatel lõpetavate õppurite arvu puhul on arvestatud kõige värskemaid saadaolevaid vastuvõtuarve ja võrreldud neid eelnenud aastate vastuvõtuga. Lähiaastate prognoosi järgi saab ka prognoosida, kui palju praegu ja järgneval ühel-kahel aastal võiks uut tööjõudu lõpetajate näol lisanduda. Viimase kolme aasta keskmine lõpetanute arv annab hea ülevaate sellest, kui palju on viimasel paaril aastal tasemeharidusest uut potentsiaalset tööjõudu lisandunud. Üldjuhul on koolituspakkumine põhikutsealadele väiksem kui lõpetajate arv. Erinevuste põhjuseks on nii kutse- kui ka kõrghariduse puhul see, et arvestatud on majandusliku aktiivsuse määra koefitsiendiga (vt ka metoodika peatükk), kuna kõik lõpetajad ei rakendu tööturule. Valdkonna kõrgharidusõppe puhul on arvestatud ka seda, et osa lõpetanutest võiks jätkata akadeemilist karjääri või asuda tööle avalikku sektorisse ametites, kus on vajalikud eelnevalt omandatud valdkonnaspetsiifilised teadmised.

Nii põllumajanduse kui ka toiduainetööstuse kõrghariduse lõpetajate puhul on välditud ka topeltarvestust, kuna bakalaureuseõppest saab liikuda sama nimetusega õppekavale ka magistriõppes. Põllumajanduse kutsehariduse puhul on samuti topeltarvestust välditud, vähendades koolituspakkumist viienda taseme õppe lõpetajate võrra, kuna viiendale tasemele õppima asumiseks on vajalik neljanda taseme läbimine. Toiduainetehnoloogia kõrghariduse puhul on koolituspakkumisest maha arvestatud need lõpetajad, kes on asunud valdkonnast välja ametitesse, kus nad ka õpitut kasutavad. Aiandus- ja pagariõppe puhul on arvestatud seda, et abiaedniku ja abipagari õppekavalt ei pruugi enamik lõpetajaid tööturule minna. Pagariõppe koolituspakkumist on vähendatud ka nende puhul, kes on kokana tööle rakendunud.

Koolituspakkumisse pole arvestatud ka välispäritolu loomaarstiõppe lõpetanuid, kuna nad ei suundu hiljem Eesti tööturule. Koolituspakkumise arvutamine ei ole tähendanud ainult eri põhjustel lõpetajate arvu vähendamist. Näiteks on toiduainetööstuse kõrghariduse koolituspakkumisse lisatud juurde väike osa (3‒4%) valdkonnaga kaudselt seotud õppekavade lõpetajatest (nt keemia ja biotehnoloogia, molekulaar- ja rakubioloogia), kuna toiduainetööstus on neile üheks rakendusvõimalustest paljudest.

Nii põllumajanduse kui ka toiduainetööstuse tehnika ja tootmisprotsessi eest vastutavate põhikutsealade koolituspakkumise arvestamise metoodika oli teistest erinev. Selle peamine põhjus on see, et tehnikaalade spetsialiste koolitatakse välja õppekavadel, kus ei ole eraldi põllumajanduse või toiduainetööstusega seotud spetsialiseerumist. Koolituspakkumine on välja arvutatud lähtuvalt minevikus aset leidnud tegelikust rakendumisest põllumajanduse ja toiduainetööstuse valdkonda ning nimetatud põhikutsealadele tehnikaerialadelt.

Põllumajanduse valdkonna põhikutsealadele oli koolituspakkumine nii kolme aasta keskmise kui ka lähiaastate prognoosi indikaatori järgi üle 400 lõpetaja aastas. Tabelis toodud neljale põllumajanduse põhikutsealale kokku moodustas koolituspakkumine ligi poole, aednike, maastikuehitajate ja arboristide põhikutsealale ligi kolmandiku kogu koolituspakkumisest. Eraldi võetuna oli koolituspakkumine arboristide puhul alla 20 lõpetaja, koolituspakkumine nii maastikuehitajate kui ka aednike puhul üle 60 lõpetaja. Ülejäänud põhikutsealadele oli koolituspakkumine suhteliselt väike, jäädes kas 20 piiresse või alla selle.

Koolituspakkumine toiduainetööstuse põhikutsealadele oli ligi 300 koolilõpetajat aastas. Enamiku koolituspakkumisest moodustas kutsehariduse koolituspakkumine. Eraldi saab välja tuua, et koolituspakkumine pagari- ja kondiitriõppe lõpetanute suhtes moodustas kogu koolituspakkumisest ligi kolmveerandi. Koolituspakkumine kõrgharidust eeldavatele toidutehnoloogiaga seotud põhikutsealadele oli umbes 20 potentsiaalset valdkonda tööle suundujat aastas. Tehnika ja tootmisprotsessiga seotud põhikutsealadele oli eelnevat rakendumist arvestava mudeli järgi koolituspakkumine ligi 20 lõpetajat aastas, seda kutse- ja kõrghariduse peale kokku.

Selles peatükis analüüsitakse PMTT valdkonna põhikutsealade hõiveprognoosi ja tööjõuvajadust aastani 2031. Tasub rõhutada, et uuringusse on hõlmatud ka PMTT valdkonnast väljaspool töötavaid põhikutsealade hõivatuid. Näiteks töötab põllumajanduse ja kalanduse nõuandjaid avalikus halduses ning aednikke kohalike omavalitsuste asutustes. Seega uuringus keskendutakse läbivalt ennekõike valdkonna põhikutsealadele, kuid siinne uuring annab muu hulgas hinnangu valdkonna kui terviku edasise hõive ja tööjõuarengute suhtes.

Hõiveprognoosi koostades on arvestatud erinevaid arengutrende (vt ptk 2) ning valdkonna seniseid ja võimalikke arengusuundi alates põllumajanduspoliitikast, lähiaastate majandusarengust kuni hõivatute arvu muutumiseni. Andmeallikatena on samavõrra olulised nii statistika, uuringud, arengukavad ja strateegiad kui ka tööandjate ning vilistlastega tehtud eksperdi- ja fookusrühmaintervjuud ning VEK-i arutelud (vt metoodika peatükki).

Prognoosi mõjutavad tegurid võib liigitada valdkonnaülesteks ja -spetsiifilisteks. Näiteks on demograafilised muutused valdkonnaülesed, aga EL-i ühise põllumajanduspoliitika muutumist saab pidada valdkonnaspetsiifiliseks.

Hõiveprognoos on seega eri tüüpi trendide ja tegurite kombineeritud mõju. Kuna neid trende ja tegureid (v.a. valdkonna senised majandusarengud) on põhjalikult käsitletud eelnevates peatükkides, nimetatakse selles peatükis ainult peamised märksõnad ja mõju olemus. Põhjalikumalt käsitletakse valdkonnaspetsiifilisi põhikutsealadel hõivatute arvu mõjutavaid suundumusi.

Hõive muutuse hindamiseks kasutatakse alljärgnevat skaalat:

Uuringu käigus on koostatud nii hõive- kui ka tööjõuprognoos. Hõiveprognoos on tööjõuprognoosi üks osa ning selle käigus hinnatakse põhikutsealadel hõivatute arvu muutumist prognoosiperioodil. Tööjõuvajaduse prognoosi põhjal saab öelda, kui palju prognoosiperioodi jooksul või igal aastal on valdkonna põhikutsealadele tulevikus tööjõudu vaja. Tööjõuvajaduse prognoos on kahes eri vaates. Esimene vaade võimaldab hinnata, kui palju oleks põhikutsealadele vaja juurde tööjõudu uute tasemeõppe lõpetajate näol. Selles arvestatakse tööturult vanuse tõttu lahkujate asendusvajadust ning hõivemuutust prognoosiperioodi jooksul. Teine vaade väljendab tunnetuslikku tööjõupuudust, mida võib nimetada ka tööandjate vaateks tööjõuvajadusele. Siin on arvestatud komponentidena hõiveprognoosi, asendusvajadust ja tööjõu voolavust (kui paljud töötajad on eri põhjustel mujale tööle asunud või hõivest lahkunud).

Järgnevalt antakse lühiülevaade valdkonna põhikutsealadel hõivatute arvust, hariduslikust, regionaalsest, soolisest ja vanuselisest jaotusest, palgatasemest ning sellest, kas töötajad on pärit Eestist või mitte. Praeguste hõivatute profiil on hõive- ja tööjõuvajaduse prognoosi kontekstis küllaltki oluline. Näiteks võimaldab vanuseline struktuur hinnata seda, kui palju vanuse tõttu ametist lahkuvaid töötajaid oleks vaja lähitulevikus asendada uue tööjõuga. Tööjõuturul ei vaja uusi töötajaid ainult PMTT valdkond ja seega on konkurentsis teiste valdkondadega oluline pakutav n-ö motivatsioonipakett, sh palk. Kuna naiste keskmine palk on meeste omast madalam, on töötajate sooline jaotus üks palgataseme mõjutajatest. Tööjõu regionaalne jaotus aitab anda hinnangut sellele, millistes Eesti piirkondades on tööjõuvajadus mõnevõrra suurem kui teistes. Välistööjõu arvestatav kaasamine viitab jällegi sellele, kas Eesti-siseselt on õnnestunud vajalikku tööjõudu leida, arvestades nii saadavust üldse kui ka saadavust vastavalt pakutavatele palga- ja töötingimustele. Töötajate hariduslik taust võimaldab hinnata muu hulgas seda, kui tugev on töömaailma ja haridusmaailma omavaheline side.

Põllumajanduse põhikutsealadel töötas 2021. aastal põhikohaga üle 13 000 töötaja, kõrvaltööna panustas ligi 3000 inimest. Kõrvaltööna panustajate seas on ka neid, kes olid samal ajal põhikohaga ametis põllumajanduses või kalanduses või kes tegid korraga mitut kõrvaltööd. Seega on põhitöö ja kõrvaltööna panustajate koguarv mõnevõrra väiksem kui 16 000, kuid siiski oli kõrvaltööna hõivatuid märkimisväärselt. Kuigi lihttöölised ei ole siinses uuringus põhikutseala, siis valdkonna tööjõuvajaduse seisukohast on nad oluline osa tööjõust. Neid oli hõivatute seas ka kõige enam nii põhitööna kui ka kõrvaltööna panustamist arvestades.

Põhikutsealadest on töötajate poolest arvukamad looma- ja linnukasvatajad ning taimekasvatajad. Ülejäänud põhikutsealadel jäi hõivatute arv alla tuhande. Siiski oli koos kõrvaltööna panustamisega ligi tuhat aednikku, maastikuehitajat ja arboristi ning põllumajanduse, kalanduse ja vesiviljelusettevõtte juhti. Kõige vähem oli hõivatute hulgas mesinikke ja vesiviljelejaid. (vt joonis 18) Valdkonnale omaste tegevustega teenitakse tulu ka nii, et põllumajandustoodangut müüakse n-ö käest kätte ja väljakujunenud sotsiaalses võrgustikus. Samuti võivad näiteks peamiselt loomakasvatusega tegeleval talul olla mesilaspered ja mee müük on kõrvaltegevus, mida ei registreerita kõrvaltööna töötamisega. Mesilasperesid omavaid põllumajanduslikke majapidamisi on märkimisväärselt enam kui hõives mesinikke. Samuti on kalapüügiloaga inimesi märksa enam kui hõivatuna registreeritud kalureid. Seega on põllumajanduslikku toodangut andvaid inimesi märksa enam, kui näitab ametlikult hõives olevate inimeste arv.

Toiduainetööstuse põhikutsealadel töötas 2021. aastal põhikohaga ligi 13 000 töötajat, kõrvaltööd tegi ligi 2000 inimest. Sarnaselt põllumajandusega oli põhitöö ja kõrvaltööna panustajate koguarv mõnevõrra väiksem, kuna osa kõrvaltööna panustajatest töötas samal ajal ka valdkonnas põhikohaga. Kui põllumajanduses oli kõige enam hõivatuid lihttööliste ametitel, siis toiduainetööstuses operaatorite, töötlejate ja tootevalmistajate seas, keda oli koos kõrvaltööna panustajatega ligi 6000. Ka pagareid, kondiitreid ja maiustuste valmistajaid ning lihttöötajaid oli küllaltki palju, nimelt üle 3000 töötaja (vt joonis 19). Ülejäänud põhikutsealadel oli märksa vähem hõivatuid ning nendel töötavad töötajad jagunevad põhimõtteliselt kaheks eraldi spetsialistide rühmaks. Esimesed on seotud toodete tehnoloogia, kvaliteedi ja arendusega. Nende hulka kuuluvad tehnoloogid, kvaliteedijuhid, tootearendusjuhid ning mikrobioloog-laborandid. Teise rühma aga tootmis- ja tehnikajuhid, tehnikud ja mehhatroonikud, meister-tööjuhid ning tööstusmasinate mehaanikud ja lukksepad. Nemad vastutavad tehnilise tootmisprotsessi, samuti seadmete ja liinide korrashoiu eest. Esimesse rühma kuuluvatel põhikutsealadel oli 2021. aastal hõivatuid kokku pisut üle 600, teises aga ligi 1000.

Kõige enam töötas põllumajanduse valdkonna põhikutsealadel neid, kellel oli kõrgeima haridusena omandatud kutseharidus. Neljandikul valdkonna töötajatest oli põhiharidus, viiendikul eri taseme kõrgharidus ning 15% oli üldkeskharidusega.

Põhikutsealade võrdluses oli töötajate hariduslik jaotus ootuspäraselt erinev. Lihttöötajate seas oli ka keskmisest märksa enam põhiharidusega töötajaid, loomaarstide, põllumajanduse, kalanduse ja vesiviljeluse juhtide ning põllumajanduse ja kalanduse nõuandjate seas olid ülekaalus kõrgharidusega töötajad. Loomaarstide seas on andmete järgi ka üksikud üldkeskharidusega töötajad. Võimalik, et tööandjad on antud juhul loomaarstina registrisse lisanud töötajaid, kes tegelikkuses töötavad näiteks loomaarsti abina ja alles õpivad loomaarstiks. Looma- ja linnukasvatajate ning taimekasvatajate seas olid ülekaalus küll kutseharidusega töötajad, kuid arvestataval hulgal ka kõrgharidusega töötajaid. See on toeks hinnangule, et nende põhikutsealade puhul on andmete tasandil keeruline eristada spetsialistide ja oskustöötajate tasandit. Küllaltki kõrge on kõrgharidusega töötajate osatähtsus ka aednike ja maastikuehitajate puhul (vt joonis 20). See viitab sellele, et aiandus või maastikuehitus on saanud nii mõnelegi seni muus valdkonnas spetsialistina töötanule uueks karjääriteeks.

Ka toiduainetööstuse hõivatute seas oli kõige enam kutsehariduse omandanuid, keda oli ligi 40% hõivatutest. Erinevalt põllumajandusest oli üldkeskharidusega töötajate osatähtsus mõnevõrra suurem, moodustades viiendiku töötajatest. Viiendiku moodustasid ka põhiharidusega töötajad ja sellest pisut enam kõrghariduse omandanud. Toidutehnoloogia, kvaliteedi ja arendusega tegelevad spetsialistid olid valdavalt kõrgharidusega, tootmisprotsessi ja tehnilise poole eest hoolt kandvate spetsialistide puhul andsid tooni nii kutse- kui ka kõrgharidus. Põhiharidus ja üldkeskharidus mängis suuremat rolli lihttööliste, operaatorite ja töötlejate seas (vt joonis 21). Kuna neid on ka arvuliselt palju, siis mõjutab see suurel määral ka üldist hariduslikku jaotust.

Võrreldes valdkonnas töötavate inimeste vanusstruktuuri kõigi Eesti hõivatute vanusstruktuuriga, saab öelda, et kui Eestis tervikuna on tulevikus liiga vähe noori vanemaealiste asendamiseks tööturul, siis PMTT valdkonna põhikutsealasid puudutab see probleem mõnevõrra enam. Kümne aasta pärast peaks valdav enamik praegu 55-aastaseid ja vanemaid töötajaid pensionile siirduma. Kõigi Eesti hõivatute seas oli sellises vanuses inimesi 23% hõivatutest. Nii põllumajanduses kui ka toiduainetööstuses oli põhikutsealade keskmisena neid 27%. Põhikutsealati on hõivatute vanusjaotus siiski erinev. Põllumajanduses oli vanemaealisi töötajaid vähem lihttööliste ja loomaarsti abiliste seas. Kuna lihttöölisi töötab põllumajanduses palju, siis mõjutab lihttööliste vanusjaotus ka terviktulemust. Üks põhjus, miks lihttööliste seas on rohkem nooremaid töötajaid, võib peituda arvestatavas välistööjõu osatähtsuses ning ka selles, et lihttööd teevad ka alles õppivad noored. Tõsisem on mure lähitulevikus pensionile siirduva tööjõu asendamise suhtes suurematest hõivatute arvuga põhikutsealadest, näiteks põllumajanduse, kalanduse ja vesiviljelusettevõtte juhtidel, taime- ning looma- ja linnukasvatajatel. Nendel põhikutsealadel töötajatest olid 55-aastased või vanemad 30% või enam töötajatest. Ka kalurite seas on praegu ametis palju vanemaealisi töötajaid (vt joonis 22).

Ka toiduainetööstuses ületas 55-aastaste ja vanemate töötajate osatähtsus mõnevõrra Eesti keskmist vastavat näitajat. Nagu põllumajanduse puhul, olid ka toiduainetööstuses põhikutsealati vanusjaotuses üsna suured erinevused. 55-aastaste ja vanemate osatähtsus oli märksa kõrgem kui toiduainetööstuses keskmiselt, näiteks tööstusmasinate mehaanikute ja lukkseppade ning meister-tööjuhtide puhul. Märkimisväärselt madalam oli see aga kvaliteedijuhtide, tehnoloogide ja tootearendusjuhtide põhikutsealadel (vt joonis 23).

Eestis keskmiselt on meeste hõivemäär olnud üldjuhul kõrgem naiste omast. Nii oli ka 2021. aastal, kui meeste tööhõive määr oli 70% ja naistel 64%. Hõivatud meeste ja naiste arvus nii suurt erinevust polnud, kui mehi oli hõivatute seas 329 000 ja naisi 320 000, mis tähendas, et hõivatutest 51% olid mehed ja seega 49% naised. Põllumajanduse põhikutsealadel hõivatute sooline jaotus Eesti keskmisest märkimisväärselt ei erinenud, mõnevõrra aga siiski. Nimelt oli hõivatutest 54% mehi ja 46% naisi. Põhikutsealati oli naiste ja meeste osatähtsus küllaltki erinev. Hõivatute seas oli oluliselt rohkem naisi näiteks aednike, maastikuehitajate ja arboristide, loomaarsti abiliste ning loomaarstide puhul. Meeste ülekaal oli aga mesinike, kalurite, põllumajanduse, kalanduse ja vesiviljelusettevõtte juhtide, samuti põllumajandusmasinate ja seadmete tehnilise toe eest hoolt kandvate seas.

Kui põllumajanduses ületas meeste osatähtsus hõivatute seas mõnevõrra naiste oma, siis toiduainetööstuse põhikutsealadel kokku töötas naisi märksa enam kui mehi. Nimelt olid 61% hõivatutest naised. Nagu ka põllumajanduse ja kalanduse puhul, oli sooline jaotus põhikutsealati erinev. Enamikul toiduainete tehnoloogiaga seotud põhikutsealadel olid ülekaalus naised, tehnikaga seotud põhikutsealadel aga mehed. Lihttööliste ja toiduainetööstuse operaatorite, töötlejate ning tootevalmistajate seas oli naisi küll enam, kuid erinevused polnud siin väga suured (vt joonis 25).

Keskmine brutokuupalk oli Eestis 2021. aastal 1548 eurot. Enamikul põllumajanduse valdkonna põhikutsealadel oli keskmine palk sellest madalam ning vaid loomaarstide ja kalurite puhul ületas palk keskmist (vt joonis 26). Siiski võib eeldada, et tegelik teenitud tulu on eriti just spetsialistide põhikutsealadel suurem. Näiteks paljudel loomaarstidel ning põllumajanduse, kalanduse ja vesiviljelusettevõtte juhtidel võib palk olla vaid osa teenitavast tulust, ülejäänu liigitub ettevõtlustulu alla. Oluliselt alla Eesti keskmise oli palk lihttöölistel, aednikel, maastikuehitajatel ja arboristidel ning mesinikel. Ka näiteks maastikuehitajatel ja mesinikel võib tegelik tulu suurem olla, seda eespool kirjeldatud põhjusel. Samuti võib palga variatiivsus looma- ja linnukasvataja ning taimekasvataja põhikutsealal olla suur – see on tingitud asjaolust, et näiteks looma- ja linnukasvatajaks on TÖR-i registreeritud nii oskustöötajaid kui ka loomakasvatusjuhte.

Toiduainetööstuse põhikutsealade võrdluses eristusid palgataseme suhtes teistest tootearendusjuhid, tootmisjuhid ja kvaliteedijuhid, kelle kuupalk palk ületas 2000 eurot. Nende keskmine palk oli üle kahe korra kõrgem kui pagaritel ja kondiitritel, toiduainetööstuse operaatoritel, töötlejatel ning tootevalmistajatel ja lihttöölistel (vt joonis 27). Seega pole üllatav, et viimati nimetatud põhikutsealade puhul tõid tööandjad välja tööjõupuudust. Tööjõupuudust toodi samas välja ka palgaskaala ülemise otsa ametite puhul. Siin on põhjuseks see, et kuigi toiduainetööstus suudab pakkuda palka, mis on tublisti üle keskmise, siis on palgatase valdkondades, kus vajatakse sarnaseid oskusi (nt keemia, biotehnoloogia), veel kõrgem.

Hõivatute regionaalse jaotumise analüüsil on kasutatud NUTS 3 haldusjaotuse klassifikaatorit ja selle klassifikaatori järgi koonduvad Eesti maakonnad järgmiste nimetuste alla.

Põhja-Eesti: Harjumaa

Kesk-Eesti: Järvamaa, Lääne-Virumaa ja Raplamaa

Kirde-Eesti: Ida-Virumaa

Lääne-Eesti: Hiiumaa, Läänemaa, Saaremaa ja Pärnumaa

Lõuna-Eesti: Jõgevamaa, Põlvamaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Võrumaa

Eestis keskmiselt töötasid 2021. aastal ligi pooled hõivatutest Põhja-Eestis, ligi neljandik Lõuna-Eestis ning ülejäänud regioonides oli ligi kümnendik hõivatutest. Mitte ühegi põllumajanduse põhikutseala puhul ei küündinud hõivatute osatähtsus Põhja-Eestis Eesti keskmisele tasemele, vaid enamiku põhikutsealade puhul jäi sellest kaugele maha (vt joonis 28). Selline tulemus on ka ootuspärane, arvestades seda, et põllumajanduslik tootmine leiab aset eelkõige maapiirkondades. Seega pole üllatav, et näiteks looma- ja linnukasvatajate, taimekasvatajate, aga ka lihttööliste seas oli kõige enam hõivatuid Lõuna- ja Kesk-Eestis. Kui Põhja-Eestis põhikutsealadel hõivatute osatähtsus oli madalam kui Eestis keskmiselt, siis see oli nii ka Kirde-Eesti puhul. Ka see on pigem ootuspärane, arvestades Ida-Virumaa tööstuslikku pärandit.

Kui põllumajanduse põhikutsealadel erines hõivatute regionaalne jaotus märkimisväärselt Eesti keskmisest jaotusest, siis toiduainetööstuse puhul olid erinevused mõnevõrra väiksemad. Siiski oli ka enamiku toiduainetööstuse põhikutsealade puhul nii, et Põhja-Eestis hõivatute osatähtsus oli väiksem kui Eestis keskmiselt ja eriti just Lõuna-Eestis omakorda suurem. Siiski oli Põhja-Eestis hõivatuid põhikutsealadel kokku rohkem (4600) kui Lõuna Eestis (4000). Teistes regioonides oli hõivatuid oluliselt vähem (vt joonis 29).

Tööjõuvajaduse katmise kontekstis ja arvestades PMTT valdkonna eripära hõivatute regionaalses jaotuses, on oluline ka see, kus asuvad uut tööjõudu välja koolitavad õppeasutused. Üldiselt võib öelda, et selle aspektiga suuri muresid pole. Näiteks asuvad põllumajandusharidust andvad kutsekoolid regioonides, kus on ka kõige enam hõivatuid põllumajanduses. Toidutehnoloogia kõrgharidust antakse nii Tallinnas kui ka Tartus ja vastavaid spetsialiste ongi enim Põhja- ja Lõuna-Eestis.

PMTT valdkond on üks neist valdkondadest, kus välistööjõu kasutamine on muutunud tavapäraseks praktikaks. Selle ühe põhjusena on tööandjad välja toonud tööjõunappust. Silmas tuleb pidada seda, et antud juhul on välistööjõuna arvestatud neid välispäritolu töötajaid, kes töötavad otseselt Eesti tööandja juures ja kes on nende poolt ka töötamise registrisse kantud. Seega võib eeldada, et tööjõu rendiga tegelevates ettevõtetes ametlikult palgal olevad välistöötajad lisavad välispäritolu töötajate koguarvule väikese osa juurde.

Põllumajanduses oli 2021. aastal kõige enam välistööjõudu lihttööliste seas, moodustades ligi 30% kõigist hõivatutest. Küllaltki palju töötas välistööjõudu ka looma- ja linnukasvatajate põhikutsealal. Ülejäänud põhikutsealadel ei olnud välistööjõu osatähtsus kuigi märkimisväärne ega ületanud 5% (vt joonis 30). Seega on kokkuvõttes välistööjõul põllumajanduses suur roll, kuid seni veel on suurem osa neist hõivatud lihttöödega. See on üsna oluline teadmine tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise seisukohast, kuna lihttööliste tööjõuvajadust tasemeõppe koolituspakkumine ei kata.

Sarnaselt põllumajandusega on välistööjõud leidnud oma koha ka toiduainetööstuses, seda küll märksa vähemal määral. Kokku töötas 2021. aastal toiduainetööstuses pisut üle 1000 välispäritolu töötaja. Ka toiduainetööstuses oli hõivatuid kõige enam liht- ja oskustöötajate seas. Spetsialistide ametikohtadel oli välispäritolu töötajate arv ja osatähtsus üsna väike (vt joonis 31).

Mida enam on välispäritolu töötajaid töökohtadel, kus oleks vajadus tasemeõppe lõpetajate järele, seda enam võiks olla väiksem tööjõuvajadus tasemeõppe koolilõpetajate järele. PMTT valdkonnas välispäritolu töötajate kasutamine suurel määral vajadust koolilõpetajate järele ei mõjuta. Lihtsamaid töövõtteid saab välistöötajatele õpetada tööandja poolt või ka täienduskoolituste kaudu.

Tööjõuvajaduse ja hõive prognoosimise kontekstis on senise majandusliku arengu esiletoomine küllaltki oluline. Hea käekäik ei pruugi mõistagi tähendada edu jätkumist edaspidi, kuid ka raskematel perioodidel on jätkusuutlikkuse seisukohast oluline näiteks seni tehtud investeeringud, kogutud tulu jne, mis aitavad paremini kriisiga toime tulla. Valdkonna majandusliku arengu kokkuvõtlikus analüüsis on peamiselt tuginetud Statistikaameti EKOMAR-uuringu andmetele, mis on tehtud EMTAK tegevusalade A01 (taime- ja loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad), A03 (kalapüük ja vesiviljelus) M75 (veterinaaria) ning EMTAK C10 (toiduainete tootmine) C11 (joogitootmine) kohta.

Tabelis 10 on toodud viimasel viiel aastal aset leidnud muutused eri majandusindikaatorite suhtes. Muutust väljendavate noolte puhul on kasutatud sama skaalat kui hõiveprognoosis (vt ka siinse peatüki sissejuhatus). Erinev on sõltuvalt majandusindikaatorist ka aasta, mille kohta oli võimalik siinse aruande koostamise ajal viimaseid andmeid saada – see varieerub 2020. kuni 2022. aasta I kvartalini. See pole küll otseselt suur probleem, kuna eesmärk on välja tuua üldised trendid.

Otseselt põhikutsealade hõive muutumist on keeruline hinnata. Seda peamiselt põhjusel, et 2017. aasta ja praeguses uuringus on kasutatud eri andmestikke. Küll aga saab hõive muutumist hinnata tervikuna. Nii põllumajanduses kui ka toiduainetööstuses on hõivatute arv võrreldes eelmise uuringuga vähenenud. Põllumajanduses on langus olnud suurem ning hõivatute arv langes 2021. aastaks ETU andmetel 12 000-ni, samas kui 2016 aastal oli hõivatuid 18 000. Toiduainetööstuses kahanes hõivatute arv samal perioodil vaid tuhande võrra, jõudes 15 000 hõivatuni. Omaette küsimus on see, kas põllumajanduses on ka tegelikult nii suur langus toimunud. Võib eeldada, et langus on olnud väiksem, kuna ETU andmestikus ei ole hõivatute arv mitte täpne, vaid uuringutele omaselt teatud vahemikus. Samuti ei kajastu ETU-s enamik aastatega lisandunud välistööjõust. Sellele, et tegelik hõivatute arv on suurem, viitab ka see, et TÖR-i järgi on juba põhikutsealadel enam töötajaid.

Ettevõtete arv on nii põllumajanduses kui ka toiduainetööstuses kasvanud. 2020. aastaks on põllumajanduses jõudnud ettevõtete arv üle 3000, kasvades viie aastaga ligi 1000 võrra. Toiduainetööstuses jõudis ettevõtete arv samaks aastaks üle 800 ettevõtte, kasvades viie aastaga ligi 200 võrra. Eriti just põllumajanduses on välja toodud ettevõtete konsolideerumist, seega oleks võinud eeldada, et kasv oleks olnud vähemalt mõõdukas. Kasvu taga mõlema alavaldkonna puhul võib olla ühelt poolt see, et valdkonda on tulnud juurde uusi tegijaid. Teiselt poolt aga see, et kasvu taga võivad olla ka n-ö tehnilised põhjused, mis on seotud ettevõtlusvormi muutumisega või põllumajandustoetuste korralduse poolt soodustatud teguritega. Nagu Eestis tervikuna, moodustavad valdkonna ettevõtetest enamiku ettevõtted, kus töötab alla kümne inimese. Kui põllumajanduses oli 2020. aastal väikeste ettevõte osatähtsus sarnane Eesti keskmisega, siis toiduainetööstuses mitte. Toiduainetööstuses oli märksa enam ettevõtteid, kus töötajate arv oli suurem kui kümme inimest. Kui taime- ja loomakasvatuses moodustasid väikeettevõtted 93% ettevõtetest, siis toiduainetööstuses oli vastav näitaja 75%.

Valdkonda uue tööjõu juurdemeelitamise seisukohast on üpriski oluline töötajatele pakutav palgatase. Eelnevalt on juba põhikutsealati palka käsitletud, kuid valdkonna kui terviku vaates tasub silmas pidada seda, kuidas palgatase on muutunud. Palk on kasvanud kõigis alavaldkondades. Samas jääb PMTT valdkonna keskmine palk jätkuvalt alla Eesti keskmisele taseme, v.a jookide tootmise alavaldkonnas. Keskmine brutokuupalk taime- ja loomakasvatuses oli 2022. aasta II kvartalis 1485 eurot ning toiduainete tootmises 1466 eurot. See jääb alla tegevusalade keskmisele palgale, mis oli 1907 eurot. Samas jookide tootmises keskmine palk ületas keskmist palka, olles 2288 eurot kuus. Silmas tuleb siinkohal pidada seda, et need konkreetsed palgaandmed on suuremate kui 50 töötajaga ettevõtete kohta ega pruugi valdkonna vaatest täielikku pilti anda, kuna enamikus ettevõtetes töötab vähem kui 50 töötajat. Samuti ei ole selle andmeallika järgi toodud keskmine palk kooskõlas riikliku statistika kuuküsimustikuga „Palk ja tööjõud“ kogutud andmetega.

Oluline valdkonna ning ettevõtete arengut ja edukust iseloomustav näitaja on ettevõtete müügitulu. Müügitulu poolest on nii põllumajandusel kui ka toiduainetööstusel viimase viie aasta kohta ette näidata kasvu. 2016. aastal oli toiduainetööstuste ettevõtete müügitulu pisut alla 2 miljardi euro, 2021. aastaks sai aga 2 miljardi piir ületatud ning ettevõtete müügituluks kujunes 2,26 miljardit eurot. Põllumajanduse puhul kasvas müügitulu 2016. aasta 654 miljonilt 984 miljonini 2021. aastal. Põllumajandusettevõtete puhul tuleb siiski ka negatiivse aspektina välja tuua seda, et viimase viie aasta jooksul on oluliselt kasvanud pika- ja lühiajalised kohustused.^{116 116}

Samuti on üks sektori ja ettevõtete käekäiku iseloomustavaid näitajaid lisandväärtus ehk rahalises väljenduses toodang (teenused), millest on maha arvatud vahetarbimine, st erinevad kulud. Taime- ja loomakasvatuses on alates 2016. aastast olnud ettevõtete loodud lisandväärtus kasvutrendis, seda hoolimata sellest, et 2018. aastal oli 2017. aastaga võrreldes väike tagasilöök. 2020. aastal oli loodud lisandväärtus ligi 400 miljonit eurot, mis oli pea kahekordne kasv. Kalanduses ja vesiviljeluses on siiski viie aasta jooksul toimunud mõningane langus, kus 2016. aasta 27 miljonilt langes loodud lisandväärtus 2020. aastaks 20 miljoni euroni. Ka toiduainete tootmise, sh joogitootmise ettevõtetes on viie aasta jooksul loodud lisandväärtus kasvanud. Seda küll mitte samas tempos võrreldes taime- ja loomakasvatusega. Kui 2016. aastal lõid ettevõtted lisandväärtust 380 miljoni euro eest, siis 2020. aastal oli loodud lisandväärtuseks 460 miljonit eurot.

Oluline näitaja on ka tööviljakus, mida saab hinnata kas müügitulu või lisandväärtuse alusel. Esimesel juhul jagatakse müügitulu, teisel aga lisandväärtus keskmise tööga hõivatud inimeste arvuga. Kokkuvõttes väljendab lisandväärtuse ja tööviljakuse muutumise dünaamika valdkonna käekäiku üldiselt ja ka seda, millise lõpphinnaga suudetakse oma toodang turgudel realiseerida. Kui lisandväärtus on viimase viie aasta jooksul kasvanud, siis on seda teinud ka tööviljakus nii taime- ja loomakasvatuses kui ka toiduainete tootmises. Näiteks oli taime- ja loomakasvatuses tööviljakus hõivatu kohta lisandväärtuse alusel 42 000 eurot, kalapüügis ja vesiviljeluses 25 000 eurot. Toiduainete tootmises oli vastav näitaja 29 000 ning joogitootmises 51 000 eurot.

Ekspordimahte mõõtva näitajana kasutatakse tihti müüki mitteresidentidele. Kui näitaja sobib ekspordimahtude hindamiseks toiduainetööstuses, siis põllumajanduse puhul mitte nii väga. Seda põhjusel, et põllumajanduse eksport kajastub suurel määral teiste sektorite, nt hulgimüügi ekspordis. Müük mitteresidentidele ehk eksport on toiduainete tootmises, sh joogi tootmisel, perioodil 2016-2020 jõudsalt kasvanud, jõudes 540 miljonilt 720 miljonini. Põllumajanduse puhul annab parema pildi ekspordiarengust eksport kaubajaotise järgi. Näiteks kasvas elusloomade ja muude loomsete toodete eksport 2016. aasta 344 miljonilt 471 miljonile 2021. aastal, taimsete toodete puhul oli kasv 216 miljonilt 330 miljonini.

Kui seni vaadeldud näitajate järgi on nii põllumajanduses kui ka toiduainetööstuses olnud head ajad, siis see on nii olnud ka tehtud investeeringuid hinnates. Investeeringud põhivarasse kasvasid taime- ja loomakasvatuse puhul 2016. aasta 247 miljonilt 297 miljonini 2020. aastal. Kalanduses ja vesiviljeluses investeeringud siiski vähenesid. Toiduainete tootmises, sh joogitootmises, toimus kasv 2016. aasta 85 miljonilt 99 miljonile 2020. aastal.

Eeltoodud näitajate järgi võiks esmapilgul öelda, et põllumajanduses ja toiduainete tootmises on üldiselt läinud hästi ning kasvu võiks eeldada ka tulevikus. 2022. aasta arengusuundumuste põhjal on lähiaastatel senises tempos kasv või üldse kasv küsimärgi all. Väga oluline saab siinkohal olema see, kuidas suudetakse nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis vähendada tootmissisendite hinna kasvu ja eriti energiakulusid. Toidujulgeoleku seisukohast on küllaltki oluline ka toiduga isevarustatus ning edasisi arenguid mõjutab kindlasti see, kas ja kuivõrd majanduspoliitikas sellega arvestatakse. Teravilja ja piimatoodangu puhul ületab tootmine isevarustatust, kuid teiste peamiste toodangugruppide puhul, nt liha ning eriti kartul ja köögivili, see nii enam ei ole.

Kokkuvõtlikult on valdkonnal viimaste aastate majandusnäitajate arengut silmas pidades küllaltki hästi läinud ning see aitab paremini toime tulla ka aastatega, kus on keerulisem toime tulla ja edasist kasvu näidata. Kuigi 2022. aasta kohta aruande kirjutamise ajal põhjalikumad majandusandmed puudusid, võib muu hulgas ekspertintervjuudele toetudes öelda, et 2022. aasta ongi olnud valdkonnale raske aasta. Tähelepanuväärne on see, et vaatamata hõivatute arvu kahanemisele on kasvanud müügitulu. Ettevõtted on tervikuna muutunud efektiivsemaks ning seda väljendavad ka tööviljakuse ja lisandväärtuse kasv. Valdkonna senise majandusliku arengu mõju on hinnatud ka hõiveprognoosi mõjuargumente kokku võtvas tabelis 11.

Võimalikud muutused hõives sõltuvad lisaks PMTT valdkonda iseloomustavatele arengusuundadele ka üleilmsetest või valdkonnaülestest riigisisestest suundumustest. Peatükis 2 on neid suundumusi põhjalikult kirjeldatud. Sellepärast on tabelis 11 esitatud vaid põhilised tegurid ja suundumused, mis mõjutavad valdkonna põhikutsealade hõivet prognoosiperioodil.

Võttes kokku peamiste suundumuste mõju valdkonna põhikutsealade hõivele, on kõigi valdkonna põhikutsealade hõiveprognoos kokkuvõtvalt toodud tabelites 12 ja 13.

Kui 2021. aastal töötas põllumajanduse põhikutsealadel ning lihttööliste seas põhikohaga umbes 13 230 inimest, siis prognoosiperioodi jooksul aastani 2031 kahaneb nende arv ligi 1500 võrra. Põhiosa hõivatute arvu vähenemisest annab lihttöötajate arvu vähenemine ja põhikutsealadel on hõive langus märksa väiksem. Langus ei leia aset kõigil põhikutsealadel – loomaarste, loomaarsti abilisi, põllumajanduse ja kalanduse nõuandjaid ning põllumajandusmasinate ja seadmete tehnilise toena töötavaid inimesi ootaks ees ka väike kasv. Hõivatute arv toiduainetööstuses väheneb prognoosiperioodi jooksul ligi 1400 töötaja võrra. Vähenemine puudutab ennekõike põhikutsealasid, mille vajadust mõjutab tehnoloogiline areng rohkem, ehk siis lihttöölisi ja oskustöötajaid. Toidutehnoloogia spetsialistide arv jääks samaks ning tootmisprotsessi ja seadmete eest hoolt kandvate spetsialistide arvu ootab ees väike kasv.

Kui tööandjad hindavad oma tööjõuvajadust, siis arvestavad nad lisaks pensionile minejatele ka näiteks asumist teise tööandja juurde. Enamasti on tööandjatel ka kasvuplaanid, mistõttu lisaks eri põhjustel lahkuvate töötajate asendamisele tuleb mõelda ka sellele, kust saada täiendavaid töökäsi. Võib olla muidugi ka nii, et lahkuvate töötajate asemele ei pea tööjõudu palkama, kuna töömahud vähenevad. Valdkonna tööjõu liikumist võimaldab hinnata TÖR-i andmestik ning antud juhul on analüüsitud nii valdkonna põhikutsealadelt sisse- kui ka väljaliikumist aastatel 2020 ja 2021. Kuigi tulevikus võivad hetkel iseloomulikud tööjõu liikumise mustrid muutuda, aitab analüüs hinnata tööjõuvajadust tööandja vaates nii praegu kui ka prognoosiperioodil.

Kokku lõpetas ajavahemikul 2020‒2021 põllumajanduse valdkonna põhikutsealadel (sh lihttöötajad) töötamise ja liikus ka valdkonnast välja üle 3700 inimese, mida oli ligi 29% 2020. aastal põhikutsealadel töötanutest. Nende hulka kuuluvad need, kes lõpetasid üldse töötamise või asusid tööle mõne teise valdkonna ametisse, sh välismaal. Kui ligi kolmandik tööjõust ühe aastaga valdkonnast lahkub, on suur murekoht. Põhikutsealati oli voolavusnäitajad küllaltki erinevad. Arvuliselt moodustasid enamiku valdkonnast lahkujatest lihttöölised, ka looma- ja linnukasvatajate, taimekasvatajate ning aednike, maastikuehitajate ja arboristide põhikutsealal oli neid arvuliselt küllaltki palju. Eriti just lihttöötajate puhul mõjutab voolavusnäitajaid ka tööde hooajalisus. Teisisõnu, osa töötajatest, sh lühiajalised välistöötajad palgatakse vaid kindlaks tööde tegemise ajaks. Praeguste andmete põhjal on keeruline öelda, kui suure osatähtsuse n-ö hooajatöölised voolavusest moodustavad. Ülejäänud põhikutsealade puhul oli aastane voolavus alla 100 töötaja aastas (vt joonis 32).

Lisaks sellele, kui palju arvuliselt lahkus põhikutsealadelt töötajaid, väljendab tööjõu voolavust võimaliku probleemkohana ka see, mitu protsenti töötajatest lahkus. Joonisel 33 ongi esile toodud see, kui suur osa 2020. aastal põhikutsealal hõivatutest töötas seal ka 2021. aastal ning juhul kui ei töötatud, siis kas jäädi valdkonda või lahkuti eri põhjustel. Siia kuulub nii asumine teistesse ametitesse muudes valdkondades kui ka hõivest lahkumine. Põhikutsealati on see olnud küllaltki erinev. Kui arvuliselt oli kõige enam valdkonnast lahkujaid lihttööliste seas, siis see oli nii ka protsentuaalselt. Ka ligi kolmandik vesiviljelejaid ei töötanud enam 2021. aastal samas ametis ning ka aednike, maastikuehitajate ja arboristide seas oli mujale siirdunute osatähtsus üsna suur. Märksa väiksem oli voolavus aga spetsialistide tasandil. Nii näiteks oli põllumajanduse ja kalanduse nõuandjatest samal põhikutsealal töötamise lõpetanud aastaga küll 15%, kuid valdav enamik neist jäi tööle valdkonna teistele põhikutsealadele. Ka põllumajanduse, kalanduse ja vesiviljelusettevõtte juhtide, loomaarstide ja loomaarsti abiliste seas ei olnud voolavus väga suur murekoht, kuna valdkonnas jätkas 2021. aastal töötamist ligi 90% seal 2020. aastal töötanutest (vt joonis 33).

Milline aga on olnud põhikutsealadel töötamise lõpetanute edasine käekäik ja millisesse uude ametisse on tööle asutud? Sõltumata põhikutsealast on asutud tööle üle majanduse ja eri ametitesse. Siiski on võimalik välja tuua igale põhikutsealale omased n-ö peamised esile tulnud mustrid, mis on esitatud kokkuvõtlikult järgnevas tabelis. Rõhutada tuleb seda, et tabelis esile toodud ametid ei tähenda seda, et enamik oleks neile tööle läinud, vaid seda, et neile ametitele siirdujaid oli kõige enam teiste ametitega võrreldes.

Kui tabelis 14 toodud ametialaseid liikumisi iseloomustada, siis peamiselt on mindud nendele ametikohtadele, kus võiks eeldada seniste oskuste ja teadmiste suures osas vastavust uuel ametikohal vajaminevatele oskustele või tööülesannetele. Seni spetsialisti ametikohal olnud on ka liikunud pigem spetsialistide ametikohtadele ning oskus- ja lihttöötajad oskus- ja lihttöötajate ametikohtadele. Oluline aspekt on see, et lihttöötajatel ja oskustöötajatel on keerulisem liikuda spetsialistide ametitele, kuna vaid täiendusõpe ei võimalda saavutada vajalikku ettevalmistuse taset. Spetsialistidel on liht- ja oskustöödele liikumine kergem, kuid seda üldjuhul ei tehta, arvestades suuresti madalamat palgataset ja töötingimusi. Looma- ja linnukasvatajate ning taimekasvatajate põhikutsealadelt on paljud asunud tööle lihttöötajatena. Selle põhjus võib olla tehniline, st muutunud on TÖR-i kanne, aga töö sisu on jäänud samaks. Teine põhjus võib olla see, et on vanemaealisi töötajaid, kes on asunud enne pensionile siirdumist lihtsamatele töödele. Lihttöötajate puhul oli märkimisväärne osa neid, kelle edasine töökoht on teadmata. See viitab sellele, et tegu on olnud välistööjõuga, kes on Eestist lahkunud.

Kokku lõpetas ajavahemikul 2020‒2021 toiduainetööstuse valdkonna põhikutsealadel töötamise ja liikus ka valdkonnast välja üle 2800 inimese, mida oli ligi 23% 2020. aastal põhikutsealadel töötanutest. Nende hulka kuuluvad sarnaselt põllumajandusega need, kes lõpetasid üldse töötamise või asusid tööle mõne teise valdkonna ametitesse, sh välismaal. Põhiosa toiduainetööstuse voolavusest moodustab voolavus liht- ja oskustööliste seas, keda on samas ka arvuliselt hõives kõige enam. Toiduainetööstuse operaatoritest, töötlejatest ja tootevalmistajatest lahkus aastaga valdkonnast pisut üle 1000, lihttöötajate ja pagarite, kondiitrite ja maiustuste valmistajate põhikutsealadelt oli samuti olulisel määral töölt lahkunuid. Ülejäänud põhikutsealade puhul aasta jooksul valdkonnast lahkunute arv kuigi suur polnud. Samas oli neil põhikutsealadel ka märksa vähem hõivatuid (vt joonis 34).

Neil põhikutsealadel, kus oli kõige enam valdkonnast lahkunuid, oli mujale siirdunuid ka protsentuaalselt kõige enam. Kõige suurem voolavus oli lihttöötajate seas, kus peaaegu kolmandik 2020. aastal ametis olnutest lahkus 2021. aastaks kas valdkonnast välja või Eesti tööturult. Voolavus on olnud suurem just põhikutsealadel, kus palgatase ja töötingimused, sh paindlikkus pole kõige paremad. Voolavus on olnud suhteliselt suur ka tehnikute ja mehhatroonikute seas, kuid siin võib peamine põhjus olla see, et nende järele on suur nõudlus ka teistes tööstusvaldkondades. Kõigi ülejäänud põhikutsealade puhul voolavus väga suur murekoht pole, jäädes kas 10% juurde või pisut üle selle.

Sarnaselt põllumajandusega saab analüüsida põhikutsealadel töö lõpetanute edasist ametialast teed. Toiduainetööstuse toidutehnoloogia spetsialistide põhikutsealadel töötanutest asuti kõige enam tööle avalikku sektorisse, aga ka tervishoidu, sh selle valdkonna ettevõtetesse. Toiduainetööstuse tehnika ja tootmisprotsessi eest hoolt kandvad spetsialistid liikusid peamiselt sarnastele ametikohtadele teistes tööstusharudes või toiduainetööstuse sees. Küllaltki sarnased olid tööjõu voolavusmustrid nende kolme põhikutseala puhul, kus voolavus oli ka suuremaks murekohaks. Kui näiteks pagarite, kondiitrite ja maiustuste valmistaja põhikutsealalt asuti toiduainetööstuse operaatorina tööle muudes toiduainetööstuse alavaldkondades, siis sealt ka tuldi. Kui asuti töökohale väljaspool valdkonda, siis asuti kõige rohkem tööle operaatoritena või teiste lihttöötajatena või lihtsamat tööd tegevate oskustöötajatena, nagu näiteks müüjad, koristajad, või toitlustuse teenindajatena. Pagarite, kondiitrite ja maiustuste valmistajate puhul tuli eraldi esile ka kokana tööle asumine (vt tabel 15).

See, et nii põllumajanduse kui ka toiduainetööstuse valdkonna põhikutsealadelt on aastaga lahkunud märkimisväärne arv töötajaid, tähendab tööandjate vaates seda, et lahkujate asemele peab uued töötajad leidma ja välja koolitama. Uued töötajad on leitud nii valdkonna teiste tööandjate juurest kui ka väljastpoolt valdkonda. Lisaks tulevad tööturule noored koolilõpetajad ning pöörduvad sinna tagasi osa töötutest ja mitteaktiivsetest. Võrreldes 2020. aastaga muutus hõivatute arv 2021. aastaks TÖR-i järgi valdkonna põhikutsealadel vähe. Samas tulevadki suuremad muutused esile pikemas aegreas, mis nii-öelda korrigeerib üksikud aastased muutused, mis ei pruugi pikemaajalist trendi peegeldada.

Valdavalt on põhikutsealadele tuldud samadelt ametitelt, kuhu valdkonnast tööjõud ka kõige enam liigub. Näiteks kui valdkonna tehnikaga seotud põhikutsealadelt on mindud teiste valdkondade tehnikaga seotud ametitesse, siis on sealt ka tuldud. Või kui looma- ja linnukasvatajate ning taimekasvatajate puhul tuli muu hulgas esile metsanduse ametitesse minek, siis nendelt ametitelt ka tuldi. Samas on tulijaid ka värskete koolilõpetajate seast ja nii põllumajanduses kui ka toiduainetööstuses on põhikutsealasid, kuhu on suundunud välistööjõud. Need põhikutsealad on samad, kus ka töötab kõige enam välistööjõudu. Võrreldes tööjõu väljavoolavusega on põllumajanduse, aianduse ja toidutehnoloogiaga seotud põhikutsealadele sissetuleva tööjõu puhul küll üks erinevus. Nimelt on valdkonda sisenejate seas pisut enam eri valdkondade spetsialiste, mis viitab sellele, et on värske tulijana alustatud põllumajanduses või toiduainetööstuses ettevõtjana.

Eelnevalt analüüsitud tööjõu voolavus, hõiveprognoos ning ka praeguste töötajate vanusstruktuurist mõjutatud asendusvajadus on aluseks tööjõuvajaduse tervikhinnangule järgnevate aastate lõikes. Eristada saab kahte tüüpi tööjõuvajadust, millest esimene on asendusvajadusest ja hõivemuutusest tingitud vajadus uute kutse- ja kõrghariduse tasemeõppe lõpetajate järele ja teine ka lisanduva komponendina tööjõu voolavust arvesse võttev tunnetatud tööjõupuudus. Tunnetatud tööjõupuuduse leevendamiseks saab lisaks tööle asunud tasemeõppe lõpetajatele värvata ka teistes sektorites või teiste tööandjate juures töötavaid, töötuid ja mitteaktiivseid inimesi. Samuti võib üheks allikaks olla välistööjõud, keda valdkonnas arvestataval määral juba töötab. Tunnetatud tööjõupuudust võiks nimetada ka tööandja vaateks. Tööjõuvajaduse prognoosihinnang puudutab põhikohaga töötajad, kuid kuna valdkonnas on arvestataval määral ka kõrvaltöö tegijaid, siis on nii vajadus tasemeõppe lõpetajate järele kui kogu tööjõuvajadus mõnevõrra suurem.

Igal aastal vajaks põllumajanduse valdkond juurde üle 200 valdkonna tasemeõppe lõpetanu. Prognoosiperioodi lõpuks ehk aastani 2031 oleks neid kokku vaja ligikaudu 2000. Tabelis on iga põhikutseala kohta antud ka eraldi tööjõuvajaduse prognoosihinnang, mille järgi ühegi põhikutseala tööjõuvajadus tasemeõppe koolilõpetajate järele ei ületanud 50 lõpetanut aastas. Samas tuleb silmas pidada seda, et edasises tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise võrdluses käsitletakse põllumajanduse, kalanduse ja vesiviljeluse juhte, looma- ja linnukasvatajaid, taimekasvatajaid ning põllumajanduse ja kalanduse nõuandjaid ühtse tervikuna ning kokkuvõttes on seega vajadus tasemeõppe lõpetajate järele juba märkimisväärne.

Tööjõuvajaduse prognoosimudel, mis hindab vajadust tasemeõppe koolilõpetajate järele, ei pruugi alati sobida põhikutsealade puhul, kus on väga vähe hõivatuid. Seega võib mesinike ja vesiviljelejate puhul tööjõuvajadust tasemeõppe lõpetajate järele pidada mõnevõrra suuremaks, kui tabelis toodud arvud näitavad. Lihttöötajate ja kalurite puhul pole tööjõuvajadust tasemeõppe lõpetanute järele välja toodud. Esimesel juhul on eeldatud, et lihttöö ei vaja tingimata (erialast) kutse- ja kõrgharidust, ning seda lihttöötajatele ka ei pakuta. Kalurite puhul pole samuti tasemeõppe vajadus olulisel määral esile kerkinud ja seda ka ei pakuta.

Tunnetatud tööjõupuudus on märksa suurem kui vajadus tasemeõppe lõpetajate järele. Aastane tunnetatud tööjõupuudus on 3200 töötaja järele ning prognoosiperioodil on see üle 32 000. Tunnetatud tööjõupuudust mõjutavad kõige enam põhikutsealad, kus on ka suur voolavus. Enamiku tunnetatud tööjõupuudusest moodustas vajadus kõige suurema voolavusnäitajaga lihttööliste järele. Suure osa moodustas ka vajadus taimekasvatajate, looma- ja linnukasvatajate ning aednike, maastikuehitajate ja arboristide järele. Ka nendel põhikutsealadel oli suur voolavus. Eraldi peab siinkohal rõhutama, et tunnetatud tööjõupuudust ei pea üldjuhul katma kõrg- või kutsehariduse tasemeõppe lõpetanud.

Siinses uuringus on analüüsitud maaparandusega tegelevate spetsialistide oskusi, kuid mitte hõive muutumist ja tööjõuvajadust. Üks põhjus on olnud see, et neid pole hõives võimalik eristada ning neil puudub ka otsene erialane tasemeõpe. Maaparandusega on küll kaudselt seotud Eesti Maaülikooli vesiehituse ja veekaitse õppekava, mille lõpetamise järgselt on maaparandusega seotud ettevõtted üheks paljudest rakendusvõimalusteks. Siiski võib eksperdiintervjuudele tuginedes öelda, et vajadus maaparandusega tegelevate spetsialistide järele pigem kasvab.

„Heaolu arengukava 2023‒2030“ toob välja, et Eesti inimeste potentsiaal tööturul ei ole täielikult rakendunud ning elanikkonnas on rühmi, kes ei saa eri põhjustel kas ajutiselt või püsivalt oma majanduslikku toimetulekut ja heaolu töötamise teel kindlustada. Sealjuures on tööturul ebasoodsamas olukorras teiste seas tervisepiirangutega ja erivajadustega inimesed. Arengukava seab eesmärgiks, et tööjõus osalemise määra tõstmiseks tuleb tegeleda riskirühmade tööturule toomisega ja nende tööturul püsimise toetamisega. Üheks selliseks valdkonnaks, kus vähenenud õpi- ja töövõimega töötajad rakendust võiksid leida, on siinses uuringus osalenud ekspertide hinnangul põllumajandus. Oluline on siinkohal silmas pidada seda, et teema püstitus ei lähtu mitte niivõrd põllumajanduse, sh loomakasvatuse tööjõuvajadusest erivajadustega töötajate järele, vaid ühiskonna vajadusest rakendada erivajadusega inimesi rohkem tööturul. Samas ei tähenda see ka valdkonna vaatest nii-öelda lisakulu, vaid kokkuvõttes aitab siiski mõnevõrra valdkonna tööjõuvajadust katta.

Toiduainetööstuse põhikutsealadele oleks põhikutsealade asendusvajadust ja hõivemuutust silmas pidades igal aastal juurde vaja ligi 180 tasemeõppe lõpetajat ning vajadus prognoosiperioodil oleks seega ligi 1800 lõpetajat. Kõige suurem oli arvuliselt vajadus toiduainetööstuse operaatorite, töötlejate ja tootevalmistajate järele. Samas tuleb siinkohal silmas pidada, et vajadusest suure osa moodustab vajadus operaatorite järele, keda hetkel tasemeõppes ei koolitata. Ei ole ka toodud esile vajadust neid statsionaarses õppes koolitada, vaid pigem pakkuda enam täienduskoolitust või töökohapõhist õpet. Seega on tööjõuvajadus tasemeõppe lõpetajate järele mõnevõrra väiksem.

Võrreldes teiste põhikutsealadega oli arvuliselt tasemeõppe lõpetajate järele vajadus suurem pagarite, kondiitrite ja maiustuste valmistajate puhul, kus aastas võiks tasemeõppe lõpetajaid olla umbes 40. Spetsialistide puhul on tööjõuvajadus arvutatud kvaliteedijuhtide, tootearendusjuhtide ja tehnoloogide peale kokku ning on ligi 20 koolilõpetajat aastas. Kõigi teiste põhikutsealade vajadus tasemeõppe koolilõpetajate järele oli alla 10 lõpetaja aastas. Kuigi aastane tööjõuvajadus on suhteliselt väiksearvuline, tuleks põhikutsealade lõikes pigem vaadata tööjõuvajadust tasemeõppe koolilõpetajate järele prognoosiperioodil, mis on juba küllaltki arvestatav ja iseloomustab paremini valdkonna vajadusi. Tööjõuvajadus toidutehnoloogia või tehnika/tootmisprotsessiga seotud spetsialistide järele prognoosiperioodil on üle 500 uue koolilõpetaja.

Sarnaselt põllumajandusega on ka toiduainetööstuses tunnetuslik tööjõupuudus märkimisväärselt suurem ja valdava osa sellest vajadusest annavad põhikutsealad, kus on palju hõivatuid ning samal ajal ka suur tööjõu voolavus. Aastane kogu tunnetuslik tööjõupuudus on ligi 2500 ja prognoosiperioodi jooksul ligi 25 000 uue töötaja järele. Ka toiduainetööstuse põhikutsealade tunnetuslikku tööjõupuudust ei pea katma tasemeharidus (vt tabel 17).

Peatükis võrreldakse valdkonna põhikutsealade tööjõuvajadust tasemeõppe koolituspakkumisega. Tähtis on siin silmas pidada, et tasemeõppe koolituspakkumist võrreldakse eelkõige tööjõuvajadusega uute tasemeõppe lõpetajate järele, mitte kogu tööjõuvajadusega (ka tunnetuslik tööjõuvajadus). Samas on kirjeldavalt ära toodud ka tunnetuslik tööjõuvajadus, et tuua esile ka n-ö tööandja vaadet tööjõuvajaduse kohta. Tööjõuvajaduse prognoos, sh hõiveprognoos, selle koostamise põhimõtted, metoodilised lähtekohad ning analüüsitulemus on esitatud peatükis 5, koolituspakkumise sisu aga peatükis 4.

Tööjõuvajaduse prognoosi ning koolituspakkumise mudeli arvuline hinnang puudutab põhitööna oma tööd tegevaid töötajaid. On eeldatud, et enamik põhikutsealadele koolitatud tasemeõppe lõpetajaid ka sinna tööle asuvad või juba töötavate õppurite puhul seal püsivad. Samas asub osa lõpetajaid tööle ka näiteks sarnaseid oskusi vajavatesse ametitesse või alustavad akadeemilist karjääri. Mudel arvestab kõigi lõpetajatega, mitte ainult noortega. Näiteks enamik koolilõpetajaid (62%) PMTT valdkonna kutsehariduses ongi täiskasvanud lõpetajad. Rõhutada tuleb ka seda, et tunnetuslikku tööjõuvajadust ei pea katma uued tasemeõppe lõpetajad, vaid vakantseid töökohti saab täita ka inimestega, kes tulevad teistelt kutsealadelt (sh eelnevalt PMTT erialase hariduse omandanud) ning mitteaktiivsete või töötute seast. Järgnevalt esitatakse tööjõuvajaduse ja tasemeõppe koolituspakkumise võrdlus iga põhikutseala kohta eraldi. Kalurite ja põhikutsealana mittekäsitletud lihttööliste kohta võrdlust ei esitata, kuna nende puhul puudub otsene side tasemeõppe ja töömaailma vahel.

Järgnevalt on esitatud kokkuvõtlik hinnang valdkonna põhikutsealade tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise võrdluse kohta. Nii põllumajanduse kui ka toiduainetööstuse põhikutsealade puhul suurendab tööjõuvajadust märkimisväärne arv kõrvaltööna panustajaid, seda just nende põhikutsealade puhul, kus põhitegevuseks on toidutootmine või toidutehnoloogia ja töötlemine.

Põllumajanduse, kalanduse ja vesiviljelusettevõtete juhtide, põllumajanduse ja kalanduse nõuandjate, looma- ja linnukasvatajate ning taimekasvatajate puhul ületas koolituspakkumine küll arvuliselt mõnevõrra tööjõuvajadust, kuid vahe ei ole kuigi suur. Kõrgharidusega spetsialistide suhtes on tööjõuvajadus ka suurem kui lõpetajate arv. See on kooskõlas ka sellega, et tööandjad hindasid eriti teravaks tööjõuvajadust taimekasvatusspetsialistide (agronoomide) puhul, kuid välja toodi eraldi ka loomakasvatusspetsialistid. Lõpetajaid võiks rakenduda põhikutsealadele enam, kuid võrreldes mõne muu põhikutsealaga on rakendumine selgelt parem. Taime- ja loomakasvatajate puhul vähendab mõnevõrra tööjõuvajadust tasemeõppe lõpetajate järele seal juba praegu töötav välistööjõud, eeldusel, et tulevikus töötab neid samal määral. Kuigi nii kutse- kui ka kõrghariduse lõpetajad ei pea katma voolavusest ja pensionile siirdumisest tingitud suurt tööjõuvajadust, on valdkonna kõrg- ja kutsekoolidel tähtis roll valdkonna jätkusuutlikkuse seisukohast.

Loomaarstide tööjõuvajadus on arvuliselt koolituspakkumisega tasakaalus, kuid tööjõuvajadust suurendab voolavus ja rakendumine mujal (sh samu oskusi eeldavatel ametikohtadel) ning tööandjate sõnul vajadus loomaarstide järele kasvab, seda nii väike- kui ka suurloomaarstide puhul. Sellest lähtuvalt vajaks valdkond senisest enam koolilõpetajaid. Koolilõpetajate erialane rakendumine on küllaltki hea, nimelt üle poole lõpetajatest rakendub kas otseselt loomaarstiks või teistele valdkonna põhikutsealadele. Samuti on oma õpingud pooleli jätnuid vähe. Koolituspakkumisse pole siinkohal arvestatud välisüliõpilasi.

Koolituspakkumine loomaarsti abilise põhikutsealale küll mõnevõrra ületab arvuliselt tööjõuvajadust, kuid sisulist ülepakkumist pole, arvestades ka vähest lõpetajate arvu ja tööjõu voolavust. Lõpetajate erialane rakendumine on küllatki hea, üle poole lõpetajatest töötas kas loomaarsti abilisena või muudel valdkonna põhikutsealadel. Tööandjate hinnangul on loomaarsti abilised toeks loomaarstidele ja muu hulgas aitavad leevendada puudust nende järele.

Arvuliselt on vesiviljelejate tööjõuvajadus küll väiksem koolituspakkumisest, kuid sisulist ülepakkumist pole. Lõpetajaid on vähe ning tööjõuvajadus antud juhul arvuliselt alahinnatud. See on tingitud nii andmete eripärast, väikesest töötajate arvust, töötajate töösuhte vormist kui ka vanusstruktuurist.

Aednike, maastikuehitajate ja arboristide põhikutsealal on tasemeõppe lõpetajaid arvuliselt enam, kui on tööjõuvajadus uute koolilõpetajate järele. Sellest hoolimata tunnetavad tööandjad tööjõupuudust, mis ühelt poolt on tingitud märkimisväärsest tööjõu voolavusest ja teiselt poolt lõpetajate madalast rakendumisest valdkonda. 2020. aastal valdkonnas aedniku ja maastikuehitajana töötanutest 30% oli järgnevaks aastaks valdkonnast lahkunud. Viimase kolme aasta jooksul erialase õppe lõpetanutest töötas põhikutsealal vaid pisut üle 10%, sh maastikuehitajate puhul alla 10%. Mõnevõrra suurendavad rakendumist küll ettevõtjaks hakanud lõpetajad, kuid see ei muuda asjaolu, et valdav osa õpingute lõpetanutest töötab mujal. Probleeme on ka õpingute katkestamisega. Õpingud lõpetanute tööalane profiil viitab sellele, et eriala omandamine on ette võetud paljude lõpetajate puhul eelkõige enesetäienduseks, mitte niivõrd soovist rakenduda valdkonda. Murekoht on ka see, et kuigi õppijaid on aednike ja maastikuehitajate õppekavadel palju, on õppimas vähe noori, mis mõjutab valdkonna jätkusuutlikkust. Eelkõige kehtib eeltoodu aednike ja maastikuehitajate kohta, arboriste lõpetab aastas suhteliselt vähe ning ka tööalane rakendumine on neil parem. Põhikutsealale tööle asumiseks võib lihtsamate tööde puhul sobida ka põhi- või üldkeskharidus juhul, kui tagatakse vajalikul määral täienduskoolituse olemasolu.

Arvuliselt on tööjõuvajadus mesinike puhul küll väiksem koolituspakkumisest, kuid sisulist ülepakkumist pole. Lõpetajaid on vähe ning tööjõuvajadus antud juhul arvuliselt alahinnatud. See on tingitud nii andmete eripärast, väikesest töötajate arvust kui ka töötajate töösuhte vormist.

Põllumajandusmasinate ja seadmete tehnilisele toele otseselt koolituspakkumine puudub ning lõpetajad tulevad inseneri, tehnika, mehhatroonika jne õppekavadelt. Valdkond konkureerib lõpetajate suhtes teiste valdkondadega ning tööjõuvajadus nimetatud põhikutsealadel töötajate järele pigem kasvab. Koolituspakkumine on arvutatud lähtuvalt mineviku rakendumisest tehnikaerialadelt valdkonna ettevõtetesse (vt tabel 18).

Kvaliteedijuhtide, tehnoloogide, tootearendusjuhtide ja mikrobioloog/laborandi põhikutsealadele oli koolituspakkumine mõnevõrra väiksem kui tööjõuvajadus. Tööandjate hinnangul vajadus vastava ettevalmistusega töötajate järele püsib ja soovi korral leiaksid lõpetajad kindlasti rakendust. Vaid viiendik lõpetajatest töötab toiduainetööstuses, samas hinnanguliselt lisaks üle kolmandiku töötab ametites, kus nad õpitut ka rakendavad. Just see, et paljud lõpetajad töötavad ametites, kus nad kasutavad oma erialaseid teadmisi, põhjustab olukorra, kus nimetatud spetsialiste oleks enam vaja. Tegu pole seega ka turutõrkega, kus erialane rakendumine oleks suureks probleemiks vaatamata piisavale lõpetajate arvule. Tööjõu voolavus terav murekoht ei ole.

Arvuliselt jääb toiduainetööstuse operaatorite, töötlejate ja tootevalmistajate puhul koolituspakkumine tööjõuvajadusele alla, kuid samas põhikutsealal kõige enam esindatud operaatoreid otseselt ei koolitata. Seega võib tööjõuvajadust ja koolituspakkumist hinnata tasakaalus olevaks. Murekohaks on suur tööjõu voolavus ja suhteliselt madal lõpetajate rakendumine valdkonda. Tuleb silmas pidada, et tasemeõppe lõpetajad ei pea otseselt katma tööjõu voolavust, seega tähtsustub täiendusõppe roll, mida lisaks tööandjatele endile saaksid läbi viia ka valdkonna kutsekoolid. Põhikutsealale tööle asumiseks võib lihtsamate tööde puhul sobida ka põhi- ja üldkeskharidus juhul, kui tagatakse vajalikul määral täienduskoolitusi. Lisaks vähendab mõnevõrra tööjõuvajadust tasemeõppe lõpetajate järele asjaolu, et praegu on põhikutsealaga seotud ametitel arvestataval määral töötamas välistööjõud. Tööjõuvajadus tasemeõppe lõpetajate järele väheneks eeldusel, et tulevikus töötab neid samal määral.

Pagari, kondiitri ja maiustuste valmistaja põhikutsealal on tasemeõppe lõpetajaid arvuliselt enam, kui on tööjõuvajadus uute koolilõpetajate järele. Sellest hoolimata tunnetavad tööandjad tööjõupuudust, mis ühelt poolt on tingitud märkimisväärsest tööjõu voolavusest ja teiselt poolt lõpetajate madalast rakendumisest eelkõige suurematesse ettevõtetesse. Kokkuvõttes asub ligi viiendik lõpetanutest tööle pagari, kondiitri ja maiustuste valmistaja põhikutsealale, lisaks veel viiendik asub tööle ametis, kus saab rakendada suure osa omandatud oskustest. Enamik lõpetajaid leiab töö teistes valdkondades ning need, kes valdkonda jäävad, eelistavad tööle asumist väiksemates ettevõtetes või rajavad oma ettevõtte. Õppijate motivatsioon õppima tulekuks on olnud erinev. Nii rakendumist puudutavate andmete kui ka eksperdiintervjuude põhjal saab öelda, et on õppijaid, kelle jaoks pagari ja kondiitri erialad on olnud teadlik valik ja kellel on ka soov õpitud oskusi hiljem tööelus rakendada. Samas ei ole paljude noorte ja täiskasvanute jaoks omandatavad pagari- ja kondiitrioskused peamine erialavaliku põhjus ning õppima tullakse näiteks lihtsalt keskhariduse omandamiseks või sooviga end täiendada, kuid valdkonda majanduslikus mõttes mitte panustada. Ka pagari, kondiitri ja maiustuste valmistaja põhikutsealal vähendab mõnevõrra vajadust tasemeõppe lõpetajate järele sarnaselt toiduainetööstuse operaatorite, töötlejate ja tootevalmistajatega välistööjõu olemasolu ning lihtsamate tööde puhul tööjõuvajaduse katmine täiendusõppe teel.

Tootmisjuhtide, meister/tööjuhtide, tehnikajuhtide, tehnikute ja mehhatroonikute, tööstusmasinate mehaanikute ja lukkseppade puhul otseselt toiduainetööstuse spetsiifiline koolituspakkumine puudub ning lõpetajad tulevad inseneri, tehnika, mehhatroonika jne õppekavadelt. Valdkond konkureerib lõpetajate suhtes teiste valdkondadega ning tööjõuvajadus nimetatud põhikutsealadel töötajate järele püsib suur, eriti suur on vajadus tehnikajuhtide ja tehnikute ning mehhatroonikute järele. Koolituspakkumine on arvutatud lähtuvalt mineviku rakendumisest tehnikaerialadelt toiduainetööstuse ettevõtetesse (vt tabel 19).

Peatükis on sõnastatud uuringust tulenevad järeldused valdkonna peamiste kitsaskohtade kohta ning ettepanekud nende leevendamiseks. Seejuures on lähtutud uuringu põhiküsimusest: mida on vaja muuta, et täita PMTT valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadus vaatega aastani 2031?

Valdkonna ekspertide kaasabil analüüsiti, kui palju ja milliste oskustega töötajad valdkonnas praegu töötavad, ning prognoositi, kui palju ning milliste oskustega inimesi tulevikus vaja läheb (vt ptk 3 ja ptk 5). Analüüsis arvestati valdkonna majandusnäitajaid, ekspertide hinnanguid ja võimalikke arengutrende, mis valdkonda juba praegu mõjutavad ning tulevikus tõenäoliselt järjest enam mõjutama hakkavad.

Valdkonna tööhõivet ja oskusi puudutavate kitsaskohtade lahendamiseks tehtud ettepanekutele on lisatud sihtrühmad, kelle pädevusse konkreetsete ettepanekute elluviimine kuulub. Lisaks kitsaskohtadele ja ettepanekutele on esitatud ka tähelepanekud ja soovitused, mis arutelude käigus üles kerkisid, kuid mille kohta konkreetseid tegevusettepanekuid ei sõnastatud. Õppe sisu, mahu, korralduse jms muutmise ettepanekud puudutavad õppeasutusi, valdkonnas tegutsevaid tööandjaid, erialaliite, valdkonna poliitikakujundajaid jt.

Otsides vastuseid küsimustele „Milliseid oskusi vajavad PMTT valdkonnas töötajad järgmise kümne aasta vaates?“ ja „Kuidas neid koolitada?“, on oluline uuringus tehtud ettepanekute rakendumist ja elluviimist edasi jälgida ning leida asjaosaliste koostöös võimalusi ettepanekute edasiarendamiseks. Esitatud ettepanekute rakendamise seirega alustatakse umbes kaks aastat pärast uuringu avalikustamist. Tagasiside kogumiseks saadetakse ettepanekute eestvedajatele küsitlus, mille tulemustest lähtudes analüüsib OSKA uuringumeeskond koos VEK-iga rakendatud tegevuste piisavust valdkonna tööjõu ja oskustega seotud kitsaskohtade leevendamiseks.

Järgnevalt on esitatud PMTT valdkonna peamised tööjõu- ja oskuste vajadusega seotud kitsaskohad. Vastuseks kitsaskohtadele on sõnastatud tegevusettepanekud, mida toetavad uuringu tulemustest lähtuvad põhjendused ja selgitused ning mis võiksid probleemkohtadele leevendust pakkuda.

Eesmärk. Toiduainetööstuse ettevõtetesse jõuab senisest enam valdkondliku ettevalmistusega koolilõpetajaid.

Selgitus ja põhjendus

Toidutehnoloogia alast haridust eeldavatele põhikutsealadele (kvaliteedijuhid, tehnoloogid, tootearendusjuhid, mikrobioloog/laborandid) on koolituspakkumine mõnevõrra väiksem kui tööjõuvajadus ning tööandjad tunnetavad puudust toidutehnoloogia alase ettevalmistusega töötajatest. Soovi korral leiaksid lõpetajad kindlasti rakendust, sest vaid viiendik lõpetajatest töötab toiduainetööstuses. Otsese turutõrkega tegu siiski pole, kuna lisaks töötab hinnanguliselt kolmandik lõpetajatest väljaspool toiduainetööstuse valdkonda, kus õpitud teadmisi ja oskusi ka suurel määral rakendatakse. Näiteks minnakse avalikku sektorisse, tervishoiu valdkonda ja biotehnoloogiaga seotud ettevõtetesse. Need ülikoolilõpetajad, kes toiduainetööstusesse on jõudnud, üldjuhul seal ka püsivad, kuna tööjõu voolavus pole väga suureks murekohaks. Ekspertide hinnangul võiks ühe võimalusena toidutehnoloogiaga seotud spetsialistide puudust leevendada 5. taseme toidutehnoloogia alase jätkuõppe sisseviimine, mis suurendaks nendele ametikohtadele potentsiaalselt suunduda võivate koolilõpetajate arvu. Kokkuvõttes võib toidutehnoloogia spetsialisti õppe lõpetanute arvu suurendamiseks olla mitu võimalust, nt vastuvõtu suurendamine, katkestamise vähendamine, bakalaureuseõppes toidutehnoloogia suuna valinute arvu kasvatamine jne.

Eesmärk. Põllumajanduse valdkonnas on tagatud erialase ettevalmistusega loomaarstide ja agronoomide järelkasv.

Selgitus ja põhjendus

Põllumajanduses kasvab tööjõuvajadus heade spetsialistide järele, kuid hoolimata konkurentsivõimelisest palgast ja motiveerivatest töötingimustest tööandjate poolt võib vajalike töötajate leidmine osutuda keeruliseks. Eraldi toodi tööjõuvajaduse kontekstis ekspertide poolt välja agronoomide ja loomaarstide puudus. Loomaarstide tööjõuvajadus on arvuliselt tasemeõppe koolituspakkumisega tasakaalus, kuid tööjõuvajadust suurendab voolavus ja rakendumine mujal (sh samu oskusi eeldavatele ametikohtadele, nt ametikohad avalikus sektoris). Samas on koolilõpetajate erialane rakendumine küllaltki hea. Nimelt üle poole lõpetajatest rakendub kas otseselt loomaarstiks või teistele valdkonna põhikutsealadele. Samuti on õpingud pooleli jätnuid vähe. Siiski on tööandjate sõnul vajadus loomaarstide järele kasvav, seda nii suur- kui ka väikeloomadele spetsialiseerunute seas. Eelnevast lähtuvalt vajaks valdkond senisest enam koolilõpetajaid, kes just Eesti tööturul rakenduksid. Hetkel Eesti Maaülikoolis veterinaaria ingliskeelsel õppekaval õppivad välisüliõpilased seda üldjuhul ei tee. Loomaarstide vastuvõtu suurendamiseks ja lõpetajate arvu kasvatamise üheks takistuseks on ekspertide hinnangul ka eestikeelse õppe ebapiisav rahastamine.

Põllumajanduse valdkonna koolituspakkumine tervikuna ületab küll arvuliselt mõnevõrra tööjõuvajadust, kuid vahe ei ole kuigi suur. Samas kõrgharidusega spetsialistide puhul on tööjõuvajadus suurem kui lõpetajate arv, sealhulgas agronoomi oskuste ja teadmistega lõpetajate seas. Tööandjate arvamuse kohaselt Eestis agronoome ei koolitata, samas peaks vastavate teadmiste ja oskustega spetsialiste ette valmistama Eesti Maaülikooli õppekava „Põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine”. Ühelt poolt on probleemiks see, et selle õppekava puhul ei ole selle kirjeldusest ja nimest selgelt aru saada, et selle lõpetajad võiksid tööle asuda ka agronoomina. See võib omakorda vähendada spetsiifiliselt agronoomiks õppida soovijate ja lõpetajate arvu. Teisalt on tööandjate tagasiside see, et sellelt õppekavalt saadavad agronoomia teadmised ja oskused ei vasta nende vajadustele. Samuti võiks ülikoolilõpetajaid valdkonda senisest enam rakenduda.

Eesmärk. Pagari ja kondiitri erialade lõpetajate arv ja oskused on kooskõlas tööturu vajadustega.

Selgitus ja põhjendus

Lõpetajate arv pagari ja kondiitri õppes on suurem kui vajadus uute koolilõpetajate järele. Hoolimata võrdlemisi suurest koolilõpetajate arvust toovad valdkonna suuremad pagaritööstused välja tunnetuslikku tööjõupuudust. Tööjõupuudust teravdab ka suur töötajate voolavus. Aastane voolavus ületab oluliselt ka koolilõpetajate arvu. Samas ei pea koolilõpetajad katma kogu tööjõuvajadust. Koolilõpetajate huvi asuda suurematesse ettevõtetesse tööle on vähene. Enamik lõpetajaid leiab töö teistes valdkondades ning need, kes valdkonda jäävad, eelistavad tööle asumist väiksemates ettevõtetes.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et ligi viiendik lõpetanutest asub tööle pagari ja kondiitri põhikutsealale ning omakorda viiendik asub tööle ametis, kus saab rakendada suure osa omandatud oskustest. Samuti on ka õppesisu suunatud rohkem väiketootjatele või väikeettevõttes tööle asuvatele inimestele. Õppijate motivatsioon õppima tulekuks on olnud erinev. On neid, kelle jaoks pagari ja kondiitri erialad on olnud teadlik valik ning kellel on ka soov õpitud oskusi hiljem tööelus rakendada. Samas ei ole paljude noorte ja täiskasvanute jaoks omandatavad pagari- ja kondiitrioskused peamine erialavaliku põhjus ning õppima tullakse näiteks lihtsalt keskhariduse omandamiseks või sooviga end täiendada, kuid valdkonda majanduslikus mõttes mitte panustada.

Eesmärk. Aianduse ja maastikuehituse erialade lõpetajate arv ja oskused on kooskõlas tööturu vajadustega.

Selgitus ja põhjendus

Aednike, maastikuehitajate ja arboristide põhikutsealal on tööjõuvajadus uute koolilõpetajate järele väiksem kui lõpetajate arv. Põhikutsealale on õpingutejärgne rakendumine küllaltki madal, samuti on suur tööjõu voolavus. 2020. aastal valdkonnas aedniku ja maastikuehitajana töötanutest 30% oli järgnevaks aastaks valdkonnast lahkunud. Viimase kolme aasta jooksul erialase õppe lõpetanutest töötas põhikutsealal vaid pisut üle 10%, sh maastikuehitajate puhul alla 10%. Mõnevõrra suurendavad rakendumist küll ettevõtjaks hakanud lõpetajad, kuid see ei muuda asjaolu, et valdav osa õpingute lõpetanutest töötab mujal. Probleeme on ka õpingute katkestamisega.

Eelkõige kehtib eeltoodu aednike ja maastikuehitajate kohta, arboriste lõpetab aastas suhteliselt vähe ning ka tööalane rakendumine on neil parem. Murekohaks on see, et kuigi õppijaid on aednike ja maastikuehitajate õppekavadel palju, on õppimas vähe noori, mis mõjutab valdkonna jätkusuutlikkust. Lõpetajatest suur osa töötab muudes valdkondades, sh avalikus sektoris töötavate spetsialistidena, mis viitab sellele, et suure osa õppijate õpimotivatsiooniks on olnud ennekõike enesearendus, mitte niivõrd erialane rakendumine. Aednike puhul on sarnaselt pagarite ja kondiitritega suuremate valdkonna ettevõtete murekoht see, et hoolimata piisavast lõpetajate arvust ei jõua lõpetajad neile vajalikul määral tööle.

Eesmärk. Põllumajanduse ja toiduainetööstuse ettevõtted on tuntud kui tänapäevased, arenguvõimalusi pakkuvad ja töötajasõbralikud tööandjad. Piisava arvu ja oskustega töötajate olemasolu valdkonnas on tagatud.

Selgitus ja põhjendus

Tööjõu voolavust eriti lihtsamate tööde puhul suurendab madal palgatase ja töö eripäradest tingitud vähene paindlikkus. See kehtib ka suuremates ettevõtetes töötavate toiduainetööstuse operaatorite ning aiandusettevõtetes töötavate aednike kohta. Tööjõuvajadust lihtsamate tööde puhul on nii põllumajanduses, sh kalanduses, kui ka toiduainetööstuses leevendanud välistööjõu kaasamine. Kui tööjõupuuduse leevendamise üks viise spetsialistide puhul saaks olla tasemeõppe lõpetajate arvu kasv, siis lihtsamate tööde tegijate puhul saaks üks võimalus olla juba olemasolevatele töötajatele täiendus- või töökohapõhise õppe võimaldamine. See oleks kompromiss ka töötajate täiendusõppevajaduste ja tööandjate hinnangu vahel, et täiel määral kutseõppes osalemist nad oma töötajatele ajakulu tõttu lubada ei saaks. Ekspertidega aruteludes kerkisidki ennekõike esile toiduainetööstuse (sh pagaritööstuse) operaatorid ja aiandusettevõtete oskustöötajad ning sellest lähtuvalt on sõnastatud ka järgnevad ettepanekud.

• Valdkonnas on puudus tehnilise toe ja tootmisseadmete eest hoolt kandvatest töötajatest (nt tehnikud, mehhatroonikud, insenerid). Kui eelnevalt on välja toodud tööjõupuudust toidutehnoloogiaga seotud inimeste puhul, siis see on veelgi suurem tehnilise toe ja tootmisprotsessiga seotud töötajate puhul. Otseselt toiduainetööstusele vastavate tehniliste oskuste ja teadmistega töötajaid ei koolitata, vaid vastavate õppekavade lõpetanud võiksid rakenduda tööstuses ja tehnikaga seotud ametikohtadel laiemalt. Tööstuste ülest kriitilist puudust mehaanika ja automaatika alaste teadmistega tootmisseadmete tehnikutest, sh mehhatroonikutest, tööstusautomaatikutest ja inseneridest, toob välja ka OSKA töötleva tööstuse uuring^{117 117}. Siinses valdkonnauuringus on keeruline teha ettepanekut, mis aitaks tööjõupõuda leevendada spetsiifiliselt PMTT valdkonnas. Küll aga on samavõrd oluline nimetatud kitsaskohale tähelepanu juhtimine.

• Juba 2017. aasta valdkondlik uuring tõi välja, et osa PMTT erialasid ei ole noorte seas populaarsed ning see on ka üks peamiseid põhjuseid, miks valdkonnas napib tööle asuvaid motiveeritud noori lõpetajaid. Ka siinses uuringus osalenud vilistlased nõustusid, et valdkonna kuvand ei vasta tegelikkusele ning tööandjad ja koolid peaksid senisest enam tegelema sellega, et noorteni viia teadlikkus kõrgtehnoloogilisest ja innovatiivsest töökeskkonnast, samal ajal sidustades seda atraktiivse erialaõppega, mis jälgib ühiskondlikke trende (nt tarbijate ootused). Murekohaks on ka suur voolavus, kuna PMTT valdkond ei võimalda praegu nii paindlikku töökorraldust, millega suur osa töötajatest juba harjunud on või soovib. Et teiste sektoritega tööjõu leidmisel konkurentsis püsida, tuleb valdkonnas läbi viia teatav mõtteviisi muutus, kus tööandjad võtavad suurema vastutuse endale töötajate leidmise ja nende hoidmise eest.
  Kuna valdkond ei ole noorte esimene valik, aga noorte järelkasvu vajatakse, siis tuleks ekspertide sõnul nii põllumajanduse kui ka toidutootmise alaseid teemasid rohkem käsitleda juba üldhariduses. Võimalusena nähakse siin valdkonna info integreerimist näiteks aineõppesse, et noored ei kaugeneks valdkonnast ja hakkaksid selle vastu rohkem huvi tundma.

• Noortel, kes tulevad õppima näiteks põhihariduse baasil, ei ole sageli ettekujutust õpitavast erialast ega ka hilisematest töö- ja karjäärivõimalustest. Kooli lõpetades on noortel sageli ebarealistlikud ootused nii tööalasele positsioonile kui ka palgatasemele ning seetõttu võidakse valdkonda tööle asumisest loobuda. Loobujaid võib olla vähem, kui ka alguses lihtsamale tööle asudes oleks täpsemalt teada edasised karjäärivõimalused, liikumaks ametiredelil ülespoole, ning eriti just see, milliseid lisaoskusi ja kogemust selleks vaja läheb. Neid teadmisi karjäärivõimalustest oskavad kõige paremini anda töömaailma esindajad, näiteks ettevõtete spetsialistid või juhid, kes saaksid olla noortele mentoriks või praktikajuhendajaks näiteks õppekavas ettenähtud praktika käigus.

• Valdkond peab jätkuvalt edasi tegelema innovaatiliste lahenduste juurutamise ning tööprotsesside automatiseerimise ja digitaliseerimisega. Ekspertide sõnul PMTT-s neid töölõike, kus tehnoloogia saaks tööjõunappuse leevendamiseks appi tulla, jagub. Seda eriti olukorras, kus tehnoloogia ja automatiseerimise potentsiaali ei ole veel võrreldes paljude teiste majandus- ja tööstusharudega piisavalt ära kasutatud.

• Valdkonnas on üsna palju kõrvaltegevusena panustajaid, kellest osa teeb seda, tegutsedes ametlikult registreerimata. PMTT ekspertide hinnangul on see valdkonnas tekitanud ebaõiglase konkurentsi olukorra. Samuti võib sellisel juhul probleemiks osutuda toodangu kvaliteedi tagamine, sh vastavus toiduohutuse nõuetele.

Eesmärk. PMTT valdkonnas töötavad ajakohaste erialaste oskustega töötajad.

Selgitus ja põhjendus

Lähtuvalt valdkonda enim mõjutavatest trendidest ja üleilmsetest suundumustest nähakse nii kutse- ja kõrghariduses kui ka täienduskoolituses vajadust ajakohastada erialaõpet ning lõpetajate ja valdkonnas juba töötavate oskustöötajate ning spetsialistide teadmisi ja oskusi. Kuna PMTT-s on palju mikro- ja väikeettevõtteid, siis on valdkonnas edukaks töötamiseks üha enam vajalikud majandus- ja finantsalased teadmised ja oskused. Lisaks tootmisele on üha olulisemad müügi, turunduse ja ekspordi alased lisaoskused, et olla võimeline toodangut võimalikult kasumlikult maha müüma ja püsida kasvavas konkurentsis elujõuline.

Tulenevalt keskkonna- ja rohepöörde suurest mõjust valdkonnale tuleb senisest veelgi enam õppekavades keskenduda keskkonnateadlikkusele, roheteemadele ja ringmajandusele, sh sellele, kuidas toota võimalikult keskkonnasäästlikult ja jätkusuutlikult. Seoses keskkonna- ja roheteemade päevakorrale tõusuga on sama oluliseks muutunud ka nende teemade ja sõnumite oskuslik ja professionaalne edastamine, mille aluseks on head õigusalased teadmised. PMTT on väga reguleeritud, tuleb olla kursis vajalike õigusaktidega, samal ajal teades ka enda õigusi ning olla suuteline end ja oma tööde vajalikkust selgitama nii kaaskodanike kui ka näiteks meedia ees.

Tehnoloogia mõjust tulenevalt tuleb ühelt poolt tõsta PMTT töötajate üldiste digioskuste taset ja vähendada digilõhet, samal ajal arendades andmeanalüüsi ning andmekaeve oskusi, milles nähakse valdkonna jaoks suurt arengupotentsiaali.

Õppekavades on vastavad teadmised ja oskused õpiväljundites ositi juba mainitud, kuid sellegipoolest tuleks nende õpetamisele mahule, sisule ja metoodikale värske pilguga peale vaadata ning neid erialaainetesse integreerida. Kuna põhikutsealade teadmiste ja oskuste vajadus ning valdkonna õppekavad on väga erinevad, siis seda, kas üldse ja mis mahus õppekavadesse oleks nimetatud teemasid vajalik integreerida, peaksid määratlema õppeasutused ise. Samuti on oluline hinnata, kui palju saaks vastavatest oskustest edasi anda temaatiliste õpiampsude ja täienduskoolituse kaudu.

Eesmärk. Aedniku ja loomaarsti abilise kutsestandardid ja õppekavad on ajakohastatud ning vastavad paremini tööturu ja ühiskonna vajadustele.

Selgitus ja põhjendus

Aedniku ja loomaarsti abilise kutsestandardites ning õppekavades nähakse vajadust spetsialiseerumiste järele. Näiteks tõdeb aedniku kutsestandardi puhul osa ekspertidest, et selle kutsekvalifikatsiooni nõuded piiravad liigselt puukooliaedniku õppekava ja nõutud kompetentsid ei ole asjakohased ega lähtu puukooliaedniku töö sisust. Spetsialiseerumiste vajadust näevad osa eksperte ka loomaarsti abiliste puhul ning seda erisustega suur- ja väikeloomade puhul, nagu on praegu veterinaarmeditsiini õppekavas.

Eesmärk. PMTT erialade lõpetajate praktiliste oskuste tase on hea ja valdkond on lõpetajatele atraktiivne tööandja.

Selgitus ja põhjendus

Eksperdid tunnetavad vajadust veelgi sisulisema ja tõhusama koostöö järele kutse- ja kõrgkoolide ning tööandjate vahel. Tööandjate kogemuse põhjal ei jõua koolilõpetajad alati nende juurde tööle, samal ajal kui on vilistlasi, kelle sõnul olid tööandjad nende õpingute ajal suhteliselt nähtamatud ega tehtud omapoolset pingutust, et endale uusi töötajaid leida. Kutse- ja kõrgkoolide sõnul võiks tööandjate panus olla senisest suurem nii praktikakorraldusel kui ka läbiviimisel, õppekavade arendusel ja kutsestandardite koostamisel.

Hoolimata sellest, et ettevõtteid viimati mainitud tegevustesse kaasatakse, on osalevate tööandjate ring sageli siiski väike ja enda huvide eest seismisel on aktiivsemad suuremad ettevõtted, kellel on rohkem ajalisi võimalusi ja inimressurssi kutsestandardite töörühmades ning õppekava arenduses osalemiseks. Nii põllumajanduses kui ka toiduainetööstuses leiavad kutsekoolid, et tööandjate ring, kes koolidega koostööd teevad, on aastast aastasse võrdlemisi sama ning tegelikult nähakse vajadust seda ringi suurendada, et ka näiteks väiksemate ettevõtete mõtted ja visioon kuuldavaks saaks. Ühe võimalusena selleks nähakse näiteks laiema ringi ettevõtete kaasamist arvamusküsitlusesse kutsestandardi koostamise käigus.

Nii ettevõtjad kui ka kutse- ja kõrgkoolid näevad vajadust pikema ja sisulisema praktika järele, mis annab õppuritele võimaluse tulevase töö sisust rohkem aimu saada ja mõista, kas valitud eriala neile päriselt sobib. Ühelt poolt tunnetavad koolid, et ettevõtted soovivad praktikantide näol endale n-ö musta töö tegijaid ega panusta omalt poolt piisavalt praktika juhendamisse ning uute teadmiste ja oskuste õpetamisse. Teisalt on tööandjate kogemus see, et õppurite motivatsioon ei ole praktika ülesannete täitmiseks piisav ja seda tehakse ainult arvestuse saamiseks. Murekoht on ka see, et praktikantide teadmised ja oskused ei ole alati vajalikul tasemel ning sageli võivad nad ettevõttele oma tegevusega rohkem kahju kui kasu tuua. Samuti tunnistatakse, et ettevõtetes on nagunii iga töölõik maksimaalselt läbi mõeldud ja ülesandeid, mida praktikantidele jagada, ei pruugigi palju olla.

• Senisest enam tuleb tegeleda kutseõpetajate ning õppejõudude järelkasvu tagamisega olukorras, kus pedagoogide vanus valdkonnas on kõrge ja noorte pealekasvuga on probleeme. Sellest tulenevalt võib tulevikus ohtu sattuda valdkondliku hariduse kvaliteet, seda eriti näiteks uuenenud tehnoloogiliste arengute ja valdkondliku innovatsiooni puhul, millega vananev õpetajaskond ei pruugi nii hästi kursis olla.
  Oluline on järjepidevalt tegeleda ka kutseõpetajate, õppejõudude ja praktikute pedagoogiliste oskuste arendamisega. See aitab tõsta õppe kvaliteeti läbi paremini sidustatud teooria ja praktika ning aitab praktilisi teadmisi huvitavalt ja tulemuslikult õppuritele edasi anda, kasutades tänapäevaseid õppemetoodikaid. Soodustada tuleks praktikute toetamist nii metoodikate ja didaktika õppel kui ka leida motiveeriv ja paindlik võimalus nende kaasamiseks.

• Kutse- ja kõrgkoolid peaksid õppe paindlikkuse huvides kasutama senisest enam täienduskoolitusi, õpiampse, töökohapõhist õpet või mikrokraade vajaminevate kompetentside õpetamisel. See võimaldaks omandada vajaminevaid spetsiifilisi oskusi paindlikumalt ja tööturu vajadustest lähtuvalt, samal ajal edendades koostööd ettevõtjate ja koolide vahel.

• Roheteemade alane kompetents ei ole veel Eesti ettevõtetes piisaval tasemel ning selle kompetentsi arendamise ja tõstmisega tuleb järjepidevalt tegeleda. Tööandjate hinnangul peaksid just kõrgkoolid olema roheteemade eestvedajaks ning esialgne teadmine rohepöördeks vajaminevatest teadmistest ja oskustest tulema sealt. Kuna taastav põllumajandus ei ole Eestis veel väga levinud mõiste, aga on samal aja teema, mida õppurid ootavad ja tulevikku silmas pidades vajavad, siis tuleb leida lahendusi ja võimalusi valdkonna ekspertide kaasamiseks õppetöösse.

• „Heaolu arengukava 2023‒2030“^{118 118} toob välja, et Eesti inimeste potentsiaal tööturul ei ole täielikult rakendunud ja elanikkonnas on rühmi, kes ei saa eri põhjustel kas ajutiselt või püsivalt oma majanduslikku toimetulekut ja heaolu töötamise teel kindlustada. Sealjuures on tööturul ebasoodsamas olukorras teiste seas tervisepiirangutega ja erivajadustega inimesed. Arengukava seab eesmärgiks, et tööjõus osalemise määra tõstmiseks tuleb tegeleda riskirühmade tööturule toomisega ja nende tööturul püsimise toetamisega. Üheks selliseks valdkonnaks, kus vähenenud õpi- ja töövõimega töötajad rakendust võiksid leida, on siinses uuringus osalenud ekspertide hinnangul põllumajandus. Oluline on siinkohal silmas pidada, et teema püstitus ei lähtu mitte niivõrd põllumajanduse, sh loomakasvatuse tööjõuvajadusest erivajadustega töötajate järele, vaid ühiskonna vajadusest rakendada erivajadusega inimesi rohkem tööturul. Samas ei tähenda see ka valdkonna vaatest nii-öelda lisakulu, vaid kokkuvõttes aitab siiski mõnevõrra valdkonna tööjõuvajadust katta.

OSKA süsteemis kasutatavate terminite allikad:

1. kehtivad õigusaktid (nt kutseseadus);
2. rahvusvahelised kokkulepped (nt klassifikaatorid);
3. oskuste rakkerühma eestvedamisel ekspertide ühistööna sõnastatud kokkulepped (sh Emakeele Seltsi keeletoimkond);
4. OSKA nõunike kogus sõnastatud kokkulepped.

AK (ingl ISCO) – ametite klassifikaator. Siinses töös on kasutatud 2008. aasta klassifikaatori uuringuhetkel kehtivat versiooni.^{119 119}

Amet, ametikoht (ingl occupation/job) – tööülesannete kogum, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu. Ameti- ja kutsenimetused võivad kokku langeda (AK-s tähistab seda 8-kohaline kood).

Ametiala(ingl occupation) – sarnaste ametite kogum.

Ametialagrupp – OSKA andmemudeli ühik, mis koondab ametialad 70 grupiks, kasutades ametite klassifikaatorit ja Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatorit.

Ametirühm (ingl group of occupations) – sarnaste ametialade kogum ametite klassifikaatoris (AK-s tähistab seda 4-kohaline kood).

EHIS – Eesti hariduse infosüsteem.

EKR– Eesti kvalifikatsiooniraamistik.^{120 120}

EMTAK (ingl NACE) – Eesti majandustegevusalade klassifikaator. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori 2008. aasta versiooni.^{121 121}

Eriala (ingl speciality) – teaduse, tehnika, kunsti vms kitsam, suhteliselt kindlalt piiritletud ala; spetsiaalala. Eriala seostub eelkõige õppimise ja õppekavaga, vahel spetsialiseerumisalaga õppekavas. Eriala nimetusena kasutatakse tegevusala nimetust (mitte tegijanime, nagu kutse puhul).

Erioskused (ingl field-specific skills) – konkreetse vaimse, materiaalse, sotsiaalse, tehnilise või korraldusliku ülesande lahendamiseks vajalikud oskused.

Hariduskvalifikatsioon (ingl educational qualification) – õppeasutuse antud diplom, tunnistus või kraad, millega tõendatakse (või mis kinnitab) õppekavaga kehtestatud õpiväljundite saavutamist. Hariduskvalifikatsioonid jagunevad üldharidus-, kutseharidus- ja kõrghariduskvalifikatsiooniks.

Haridus- ja koolitusvaldkondade liigitus (ingl ISCED-F) – Eesti versioon Euroopas kehtivast ühtsest kutse- ja erialade liigitusest. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori hetkel kehtivat versiooni.^{122 122}

Haridusvõti (ingl occupation-education correspondence key) – OSKA andmemudeli osa, mis näitab seost ja seose tugevust omandatud hariduse ja töökoha vahel. Haridusvõti põhineb omandatud hariduse ja ametialade empiirilistel seostel, mida on kohandatud ekspertteadmise baasil.

(Tööga) hõivatu e töötaja (ingl employed person) – isik, kes töötas ja sai selle eest tasu palgatöötajana, ettevõtjana või vabakutselisena või viibis ajutiselt töölt eemal. OSKA tööjõu ja oskuste vajaduse uuringutes tuginetakse tööhõive määratlemisel üldjuhul MTA töötamise registri andmetele. Arvesse võetakse isiku põhitöökohta (st töökohta, kus isik töötas uuritaval aastal kõige pikema perioodi).

Kompetents (ingl competency) – tegevuses väljenduv teadmiste, oskuste ja hoiakute kogum, mis on eelduseks teatava tööosa täitmisel.

Kompetentsistandard (ingl competency standard) – kutsestandard, mis sisaldab ühte kompetentsi.

Kompetentsus (ingl competence) – edukaks kutsetegevuseks vajalike kompetentside kogum (asjatundlikkus).

Koolituspakkumine (ingl new labour supply from education system) – prognoositud tasemeõppe lõpetajate arv järgmise 10 aasta jooksul.

Kutseala (ingl profession) – samalaadset kompetentsust eeldav tegevusvaldkond kutsesüsteemis^{123 123} või sarnastel tegevustel põhinev eri tasemel kompetentse eeldavate kutsete kogum. (Näide 1: kutseala – toitlustus- ja majutusteenindus; kutsed – abikokk, kokk, meisterkokk. Näide 2: kutseala – müürsepatöö; kutsed – müürsepp, tase 3, müürsepp, tase 4).

Kutsekvalifikatsioon (ingl occupational qualification) – kvalifikatsioon, mis saadakse kutseeksami sooritamisel ja mille tase on määratud asjakohases kutsestandardis.

Kutsestandard (ingl occupational standard) – dokument, milles kirjeldatakse kutsetegevust ning kutsealaseid kompetentsusnõudeid.

Kutseõppeasutus e kutsekool (ingl vocational educational institution) – kool, kus on võimalik omandada kutseharidus.

Kvalifikatsioon (ingl qualification) – hindamise ametliku tulemusena tunnustatud kompetentsus. Kvalifikatsioonid jagunevad hariduslikeks (ingl educational qualifications) ja kutsekvalifikatsioonideks (ingl occupational qualifications).

Kõrgkool (ingl institution of higher education) – kool, kus on võimalik omandada kõrgharidus (ülikool, rakenduskõrgkool jt).

OSKA (ingl system for monitoring and anticipating labour market training needs) – Eesti tööjõu- ja oskuste vajaduse seire- ja prognoosisüsteem.

OSKA andmemudel (ingl OSKA forecast model) – OSKA tööjõuprognooside koostamiseks loodud andmestik, mis ühendab tööturu-, haridus- ja rahvastiku andmeid eri registrite ja OSKA valdkonnauuringute põhjal.

OSKA koordinatsioonikogu (ingl OSKA Coordination Council) – OSKA juhtorgan, mille põhiülesandeks on tööturu koolitustellimuse formeerimise protsessi juhtimine ja tasakaalu leidmine kutsetegevuse valdkondade vajaduste vahel. Koordinatsioonikogu moodustab vastutav minister seaduse alusel.^{124 124}

OSKA valdkond (ingl sector for labour market training needs monitoring and forecasting) – sarnaste majandustegevus- või kutsealade kogum, mille ulatuses koostatakse valdkonna tööturu koolitusvajadus ja tegutseb eksperdikogu.

Oskus (ingl skill) – võime sihipärast tegevust planeerida ja ellu viia.

Oskuste vajadus (ingl skills anticipation) – teave valdkonnas edukaks hakkamasaamiseks vajalikest olulistest kompetentsidest ning nende puudujääkidest töötajatel, kahaneva ja kasvava vajadusega kompetentsidest, tulevikuoskustest ning kompetentsiprofiilide kirjeldamise vajadusest (ka kutsestandardite olemasolust).

(Valdkonna) põhikutseala (PKA) (ingl main professions of a sector) – sarnaseid (sh valdkondlikus osas) tööülesandeid täitvate, valdkonnaspetsiifilisi kompetentse eeldavate ja sarnase haridusteega ametirühmade kogum (nt Looma- ja linnukasvataja).

Riiklik ühtne hariduse liigitus (RÜHL, ingl ISCED) – Eesti versioon Euroopas kehtivast ühtsest haridustasemete ja -tüüpide liigitusest. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori hetkel kehtivat versiooni.^{125 125}

Turutõrge ehk varjatud takistus tööjõu järelkasvu tagamisel (ingl market failure in the context of OSKA) – olukord, kus vaatamata sellele, et koolituskohad on olemas ja koolitustegevus vastab näiliselt koolitusvajadusele, on valdkonnas tööjõu- ja/või vajalike kompetentside puudus.

Tööelu üldoskused (ingl transversal skills) – töömaailma erioskuste kasutamiseks vajalikud eeldusoskused, mis on ülekantavad kõikidele töömaailma valdkondadele.

Tööjõud (ingl labour force) – tööga hõivatud ja töötud. Töötuks loetakse isik, kes ei tööta, otsib aktiivselt tööd ning on valmis töö leidmisel tööle asuma.

Tööjõuvajaduse prognoos (ingl labour demand forecast) – võimalikke tööturu arengusuundi arvestav ja töötajate vajadust kirjeldav arvuline hinnang selle kohta, kui palju võiks olla vaja uusi töötajaid OSKA valdkondades, ametirühmades ning haridustasemetel.

Tööturu koolitusvajadus (ingl labour market training needs and the number of commissioned study places) – tööjõuvajaduse prognoosist ja oskuste vajadusest lähtuv OSKA valdkondade põhine ettepanekute ja soovituste kogum koolituskohtade planeerimiseks ja õppesisu arendamiseks haridusliikide ja -tasemete ning õppevaldkondade kaupa.

Valdkonna eksperdikogu (VEK) (ingl sectoral expert panel) – ekspertidest moodustatud koostöökogu, mille ülesandeks on OSKA valdkonnas tööturu koolitusvajaduse väljaselgitamine ja täitmise seire. Valdkonna eksperdikogu võib oma töö paremaks korraldamiseks (näiteks alavaldkonna koolitusvajaduse väljaselgitamiseks) moodustada töörühmi, kaasates sinna ka eksperdikogu väliseid liikmeid.

Valdkonna juhtrühm (ingl steering group of OSKA sectoral study) – võtmeekspertidest moodustatud ekspertrühm, mille eesmärk on toetada uuringumeeskonda analüüsiprotsessis metoodika ja valdkondlike teadmistega. Juhtrühmas arutatakse analüüsi käigus tekkinud probleeme, olulisi aspekte, saadakse ülevaade tegevustest, jagatakse infot jne.

Õppekavarühm (ÕKR, ingl detailed field of education) – haridus- ja koolitusvaldkondade liigituse (ISCED-F) kõige detailsem tase.

1. Ainar Sepp - Öun Drinks OÜ
2. Aino Mölder - Luua Metsanduskool
3. Aive Kupp - Järvamaa Kutsehariduskeskus
4. Aleksander Kilk - Eesti Mesinike Liit
5. Anne Põder - Eesti Maaülikool
6. Anneli Tuvike - Maaeluministeerium
7. Anneli Ummik - Tartu Rakenduslik Kolledž
8. Anneli Varjun - vilistlane
9. Ants Puusta - Baltic Agro AS
10. Anu Hellenurme - Anu Ait OÜ
11. Anu Käär - Räpina Aianduskool
12. Diana Kaurkina - Tallinna Teeninduskool
13. Diana Pärna - Eesti Lihaveisekasvatajate Selts
14. Edgar Lepman - Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool
15. Eha Martma - Tallinna Teeninduskool
16. Ellen Lessel - Tallinna Teeninduskool
17. Enno Piisang - Maaeluministeerium
18. Eve Hõrak - Tartu Rakenduslik Kolledž
19. Eve Veromann - Eesti Maaülikool
20. Gerda Ode - Tartu Rakenduslik Kolledž
21. Hanna Bergmann - Tartu Rakenduslik Kolledž
22. Hannes Prits - Eesti Teravilja- ja Rapsikasvatajate Ühistu KEVILI
23. Hannes Tilk - Luua Metsanduskool
24. Heili Talpsepp - Räpina Aianduskool
25. Helen Palm - Balbiino AS
26. Irina Võsar - Tartu Rakenduslik Kolledž
27. Jane Pannel - Leibur AS
28. Kaarel Pent - Räpina Aianduskool
29. Kadri Karp - Eesti Maaülikool
30. Kadri Rauba - Linda Nektar AS
31. Kaija Uuskam - Põllumajandus- ja Toiduamet
32. Kaja Piirfeldt - MTÜ Eesti Noortalunikud
33. Kalle Olli - Eesti Maaülikool
34. Kamilla Lüdikainen - Tartu Rakenduslik Kolledž
35. Kaspar Kütt - Tallinna Teeninduskool
36. Katrin Laos - Tallinna Tehnikaülikool
37. Katrin Uurman - Räpina Aianduskool
38. Kerli Ats - Eesti Talupidajate Keskliit
39. Kirsty Hannus - Estonia OÜ
40. Krista Laever - Orkla Eesti AS
41. Kristel Kulagina - Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool
42. Kristel Maidre - Maaeluministeerium
43. Kristi Luht - Tartu Rakenduslik Kolledž
44. Kristjan Reino - Eesti Lihaveisekasvatajate Selts
45. Külli Marrandi - Järvamaa Kutsehariduskeskus
46. Liilia Raik - Tartu Rakenduslik Kolledž
47. Liina Elken - Eesti Linnukasvatajate Selts
48. Lilija Suburg - Tartu Rakenduslik Kolledž
49. Loreida Timberg - Tallinna Tehnikaülikool
50. Maarja Maatee - Tartu Rakenduslik Kolledž
51. Madis Leivits - Eesti Loomaarstide Ühing
52. Mall Heinla - vilistlane
53. Mare Pohla - Tiisler - Nordic Milk OÜ
54. Margus Leppik - Tartu Ülikool
55. Margus Muld - Agrone OÜ
56. Marina Laidla - vilistlane
57. Maris Jakobson - Hiiumaa Ametikool
58. Marje Kask - Luua Metsanduskool
59. Marju Jõesaar-Gorain - vilistlane
60. Marko Kass - Eesti Maaülikool
61. Mart Undrest - Eesti Kalurite Liit
62. Merle Truupõld - Tartu Rakenduslik Kolledž
63. Miralda Paivel - Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool
64. Mirjam Liblik - Tartu Rakenduslik Kolledž
65. Olavi Petron - Maaeluministeerium
66. Olev Kalda - Põllumajandus- ja Toiduamet
67. Piret Allas - Põllumajandus- ja Toiduamet
68. Piret Kalmus - Eesti Maaülikool
69. Piret Lätik-Lumi - Balbiino AS
70. Ragnar Kõiv - Eesti Pagar AS
71. Raili Maasing - AS Salvest
72. Raivo Külasepp - MTÜ Eesti Aiandusliit / Grüne Fee Eesti AS
73. Reena Osolin - Maaeluministeerium
74. Relika Rohtoja - HKScan Estonia AS
75. Riho Kala - Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool
76. Riina Koidumaa - Põllumajandus- ja Toiduamet
77. Riina Pärtel - Põllumajandus- ja Toiduamet
78. Sigmar Suu - Maaeluministeerium
79. Siim Riisenberg - Kehtna Mõisa OÜ
80. Sirje Jaar - Tartu Rakenduslik Kolledž
81. Tairi Kruusma - Räpina Aianduskool
82. Tarmo Loid - Eesti Maastikuehitajate Liit
83. Terje Prisk - vilistlane
84. Tiiu Valdmaa - Põllumajandus- ja Toiduamet
85. Uno Kaldmäe - Eesti Leivaliit
86. Valmar Lutsar - Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool
87. Vello Tõugu - Tallinna Tehnikaülikool
88. Vilma Tatar - Eesti Maaülikool
89. Ülle Soeson - Tartu Rakenduslik Kolledž

Tööandjate esindajad

1. Anu Hellenurme - Anu Ait OÜ / Tõusigade Aretusühistu
2. Kadri Rauba - AS Linda Nektar
3. Kaisa Vahtmäe - Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskoda
4. Kaja Piirfeldt - MTÜ Eesti Noortalunikud
5. Madis Leivits - Eesti Loomaarstide Ühing
6. Margus Muld - Agrone OÜ
7. Piret Lätik-Lumi - Balbiino AS
8. Raivo Külasepp - MTÜ Eesti Aiandusliit / Grüne Fee
9. Siim Riisenberg - Kehtna Mõisa OÜ
10. Sirje Potisepp - Eesti Toiduliit
11. Uno Kaldmäe - Eesti Leivaliit / AS Lõuna Pagarid

Õppeasutuste esindajad

12. Ants-Hannes Viira - Eesti Maaülikool
13. Anu Käär - Räpina Aianduskool
14. Kadri Karp - Eesti Maaülikool
15. Katrin Laos - Tallinna Tehnikaülikool
16. Merle Truupõld - Tartu Rakenduslik Kolledž
17. Miralda Paivel - Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool

Avaliku sektori esindajad

18. Eve Valdvee - Statistikaamet
19. Külli All - Haridus- ja Teadusministeerium
20. Leho Verk - Maaelu Edendamise Sihtasutus
21. Liivi Aume-Jänes - Maaeluministeerium
22. Marit Kuusk - Haridus- ja Teadusministeerium
23. Reet Suviste - SA Kutsekoda
24. Tiina Laidvee - Haridus- ja Teadusministeerium

Intervjueeritavad: valdkonda esindavad eksperdid

Intervjuu kestus: 1‒1,5 tundi

Intervjuu eesmärk:

• kirjeldada valdkonna arengutrende,
• kinnitada valdkonna põhikutsealade jaotus,
• selgitada välja vajalik haridustase põhikutsealati,
• kirjeldada võimalikud õpiteed,
• selgitada välja tööjõu- ja oskuste vajadus põhikutsealade kaupa.

Kuidas valdkonnal hetkel üldisemalt läheb? Mis on peamised tõmbetuuled?

Millised on kõige mõjukamad suundumused? Millisena näete valdkonna / tegevusala / oma asutuse tulevikku 10 aasta perspektiivis? Millist mõju need võiksid avaldada asutuse igapäevasele tööle (teie asutuse näitel)?

• Milliseid muutusi on valdkonnas kavandatud?
• Rohepöörde mõjud?
• Milliseid tehnoloogiamuutusi on valdkonnas oodata?
• Kaks aastat kestnud kriisid? Ränne?

VÕTMEAMETID, PROGNOOS, TÖÖJÕUVAJADUS

Hinnake nii oma organisatsiooni kui ka üldises vaates

• Millised ametialad on teie hinnangul lähiajal kasvutrendis? Mille tõttu?
• Millised on teie valdkonna n-ö tulevikuametid? (olulisuse kasv, võimaldavad suuremat lisandväärtust luua vms)
• Milliste ametite järele vajadus väheneb? Mille tõttu?
• Millised ametialad eeldavad sarnast ettevalmistust?
• Voolavus. Milline on tööjõuvoolavus, kust tullakse ja kuhu minnakse? Millise taustaga teie töötajad on?
• Millele peaks esmajoones keskenduma, et tööjõuvajadust täita? Millised probleemid võivad tööjõuvajaduse täitmist takistada?
• Milline peaks olema töötajate (kas saab ametialati eristada?) haridus ja kvalifikatsioon? Kas saate alati tööle inimese, kelle puhul on nõuded täidetud? Millise haridusega inimesed on eriti oodatud ja millise haridusliku tausta puhul võiks öelda, et miinimumnõuded on täidetud?

OSKUSED

• Puuduvad / arendamist vajavad oskused – milliseid oskusi praegustel töötajatel napib?
• Millised on oskused, mida on üha enam vaja 5‒10 aasta pärast?
• Milliste oskuste puhul on eeldada muutusi? Milliste järele vajadus kasvab? Milliste järele kahaneb?

Millised on teie viimase aja kogemused värskete koolilõpetajatega?

Millised oskused ja teadmised nendel inimestel olema peaks?

• Millised oskused on teie arvates koolilõpetajatel heal tasemel?
• Millised oskused võiksid olla paremad?
• Kas nad on omandanud haridussüsteemis sellised oskused ja teadmised, nagu teie asutusel tarvis on?
• Kas sobiva haridusega inimesi on põhikutsealadele lihtne või raske leida?

Täiendus- ja ümberõpe

• Mil määral võiks ümberõpe olla lahenduseks uute inimeste värbamisel?
• Oma töötajate täienduskoolitused – mida ja kas üldse? Milliseid (täiendus)koolitusi peab asutus oluliseks pakkuda?
• Milliseid muudatusi on vaja teha haridussüsteemis, et lõpetajate oskused vastaksid paremini tööandjate vajadustele?

Lisateemad (vajaduse korral)

Kas soovite mingit teemat ise täiendada (nt mida seni ei ole käsitlenud, kuid mis on oluline)?

Intervjueeritavad: valdkonna kutsehariduse vilistlased

Intervjuu kestus: 0,5‒1 tundi

Intervjuu eesmärk:

• koguda infot lõpetanute edasistest karjääriteedest,
• koguda infot lõpetajate motivatsiooni kohta seoses õpingute ja valdkonnas töötamise kohta,
• selgitada välja, kuidas lõpetajad erialast haridust ise hindavad.

Avaküsimused (sissejuhatus)

• Tutvustage end: millal ja mis eriala te lõpetasite ja kus hetkel töötate?

Põhiküsimused

• Mis motiveeris valdkonna erialale õppima minema?
• Mis oli õpingute juures hästi, mis oleks võinud olla parem?
• Mida peaks õppe juures muutma? Õppe sisu, kvaliteet, vorm, õppejõud. Kas oskate ka detailselt välja tuua?
• Teoreetilised vs. praktilised teadmised – kas see need on tasakaalus?
• Kas praktika oli piisav? Kus praktika toimus?
• Kas kutsekoolist saadud oskused läksid kooskõlla hiljem töömaailmas vajatuga?
• Suured tööandjad kurdavad, et koolilõpetajad ei jõua nende juurde tööle. Miks nad teie arvates nii arvavad ja kas nende arvamus on põhjendatud?
• Kas te olete nõus väitega, et kutsekoolid ei koolitagi suurtele ettevõtjatele tööjõudu, vaid pigem väikestele ja ühemehefirmadele? Või oma ettevõtte tegevuse alustamiseks?
• Kas lõpetajatel, eriti noortel on üldse eeldusi ja võimekust kohe ettevõtjaks või juhiks hakata?
• Milline oli teiste õppurite motiveeritus? Kas taheti valdkonda tööle minna või lihtsalt omandati kutseharidus?
• Kui lihtne oli õppida töötaval inimesel?
• Õppinud ja töötavad (st mis motiveeris õppima, mis motiveerib jätkama, mis motiveeriks kindlasti sektoris jätkama; kuidas hindavad koolist saadus ettevalmistust, mis oli hästi, mis oli puudu jne);
• Õppinud, aga ei tööta (miks ei tööta, mis motiveeriks jne);
• On töötanud, aga lahkunud (st mis motiveeris õppima (kui õppis), miks lahkuti töölt, mis tingimustel naaseks sektorisse jne).
• Millised on teie hinnangul valdkonna peamised probleemid ja mida tuleks muuta?

Footnotes

1. Uuringuaruandes kasutatud OSKA põhiterminid koos seletustega on esitatud lisas 1. ↩

2. Lumepallivalim. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/27764/lumepallivalim.html ↩

3. OSKA valdkonnauuringu meeskonna määratlus. http://oska.kutsekoda.ee/oskast/oska-metoodika/ ↩

4. Valdkonna trendide ja arengudokumentide ülevaade on peatükis 2. ↩

5. Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri andmebaas. http://wd.archimedes.ee/andmebaas ↩

6. Tööjõus osalemise määr – tööjõu (hõivatud ja töötud) osatähtsus tööealise rahvastiku hulgas. ↩

7. Jõers-Türn, K., Krusell, S. (2017). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: põllumajandus ja toiduainetööstus. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2018/04/OSKA_PMTT_terviktekst.pdf ↩

8. Vt lisa 2. ↩

9. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet. ↩

10. Veterinaarseadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/120062022055?leiaKehtiv ↩

11. Eesti Mesinike Liit. https://www.mesinikeliit.ee/koolituskeskus/kursused/ ↩

12. Eesti Kutseliste Mesinike Ühing. https://www.mesinikud.ee/lingid.php ↩

13. Kalapüügiseadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/110072020095?leiaKehtiv ↩

14. Maaparanduse spetsialisti on siinses uuringus käsitletud ainult osaliselt, kuna nende kohta puuduvad hõiveandmed ja koolituspakkumine. ↩

15. LEAN – kulusäästlik tootmine. ↩

16. Laboratoorses töös kasutatav ühendite segu. ↩

17. OSKA trendikaardid. Tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavad tulevikutrendid 2030 (2021). Tilk, R., Piirisild, A., Kaelep, T., Leemet, A. (koostajad). Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/oska-trendikaardid-luhiulevaade/ ↩

18. European Commission (2016). The impact of ICT on job quality: evidence from 12 job profiles. http://ec.europa.eu/newsroom/dae/document.cfm?action=display&doc_id=16160 ↩

19. OSKA trendikaardid. Tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavad tulevikutrendid 2030 (2021). Tilk, R., Piirisild, A., Kaelep, T., Leemet, A. (koostajad). Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/oska-trendikaardid-luhiulevaade/ ↩

20. Bakshi et al. (2017). The Future of Skills. Employment in 2030. Pearson. Nesta. https://media.nesta.org.uk/documents/the_future_of_skills_employment_in_2030_0.pdf ↩

21. OECD (2019). The Future of Work. Employment Outlook 2019. https://read.oecd-ilibrary.org/employment/oecd-employment-outlook-2019_9ee00155-en#page46 ↩

22. OSKA trendikaardid. Tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavad tulevikutrendid 2030 (2021). Tilk, R., Piirisild, A., Kaelep, T., Leemet, A. (koostajad). Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/oska-trendikaardid-luhiulevaade/ ↩

23. De Clercq, M _et al. _(2018) Agriculture 4.0: The Future of Farming Technology. ↩

24. Mets, U., Viia, A. (2021). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkond. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2022/01/OSKA_IKT_2021_terviktekst_.pdf ↩

25. Laheäär, A. et al (2022). Eesti ettevõtete teadus– ja arendustegevuse (TA) kaardistusuuring. Tallinn. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus. ↩

26. McKinsey & Company (2020). Agriculture’s connected future: How technology can yield new growth. ↩

27. Ibid. ↩

28. Äripäev. https://www.pollumajandus.ee/uudised/2022/10/20/kuidas-tehnoloogia-abil-targalt-vaetada ↩

29. Martin, N. (2019). Forbes. How Technology Is Transforming The Food Industry. ↩

30. StartUs insights (2022). Discover Topp 10 Food Technology Trends & Innovations in 2022. https://www.startus-insights.com/innovators-guide/top-10-food-technology-trends-innovations-in-2021/ ↩

31. Karo, E. et al. (2021). Biomajanduse tehnoloogiate trendid ja teekaardid. ADDVAL-BIOEC“ projekti tööpaketi 2.2 vaheanalüüs. Tallinn & Tartu. https://haldus.taltech.ee/sites/default/files/2021-11/ADDVAL-BIOEC-2.2-teekaardid-FINAL.pdf ↩

32. OECD (2022). The digitalisation of agriculture. A literature review and emerging policy issues. ↩

33. Karo, E. et al. (2021). Biomajanduse tehnoloogiate trendid ja teekaardid. ADDVAL-BIOEC“ projekti tööpaketi 2.2 vaheanalüüs. Tallinn & Tartu. https://haldus.taltech.ee/sites/default/files/2021-11/ADDVAL-BIOEC-2.2-teekaardid-FINAL.pdf ↩

34. McKinsey & Company (2017). McKinsey Global Institute. Jobs lost, jobs gained: Workforce transitions in a time of automation. https://www.mckinsey.com/~/media/BAB489A30B724BECB5DEDC41E9BB9FAC.ashx ↩

35. Biotehnoloogia on rakendusliku bioloogia valdkond, mis kasutab elusorganisme ja nende saadusi inimese tervise ja elukeskkonna parandamisel. ↩

36. Marr, B. (2021). The biggest Biotech trends in 2022. Forbes. https://www.forbes.com/sites/bernardmarr/2021/12/08/the-5-biggest-biotech-trends-in-2022/?sh=cfe1bd6380f5 ↩

37. Biotehnoloogia. https://et.wikipedia.org/wiki/Biotehnoloogia ↩

38. McKinsey & Company (2017). McKinsey Global Institute. Jobs lost, jobs gained: Workforce transitions in a time of automation. https://www.mckinsey.com/~/media/BAB489A30B724BECB5DEDC41E9BB9FAC.ashx ↩

39. De Clercq, M. et al. (2018) Agriculture 4.0: The Future of Farming Technology. https://www.oliverwyman.com/content/dam/oliver-wyman/v2/publications/2021/apr/agriculture-4-0-the-future-of-farming-technology.pdf ↩

40. Jõers-Türn, K., Krusell, S. (2017). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: põllumajandus ja toiduainetööstus. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2018/04/OSKA_PMTT_terviktekst.pdf ↩

41. Jõers-Türn, K., Krusell, S. (2017). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: põllumajandus ja toiduainetööstus. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2018/04/OSKA_PMTT_terviktekst.pdf ↩

42. OSKA trendikaardid. Tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavad tulevikutrendid 2030 (2021). Tilk, R., Piirisild, A., Kaelep, T., Leemet, A. (koostajad). Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/oska-trendikaardid-luhiulevaade/ ↩

43. Employment, Social Policy, Health and Consumer Affairs Council (EPSCO) (2017). Future of Work: Making It e-Easy. Conference materials. https://www.eu2017.ee/political-meetings/future-work-making-it-e-easy ↩

44. Friedman, S. D. (2013). _Baby Bust: New Choices for Men and Women in Work and Family. Wharton Digital Press. _http://worklife.wharton.upenn.edu/research/life-interests-of-wharton-students/1992-and-2012/ ↩

45. OSKA trendikaardid. Tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavad tulevikutrendid 2030 (2021). Tilk, R., Piirisild, A., Kaelep, T., Leemet, A. (koostajad). Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/oska-trendikaardid-luhiulevaade/ ↩

46. Ibid. ↩

47. Deloitte (2022). The Future of Food. Challenges and Opportunities. https://www2.deloitte.com/content/dam/Deloitte/be/Documents/future_of_food_2022_consumer_deloitte_be_report_en.pdf ↩

48. Laheäär, A. et al (2022). Eesti ettevõtete teadus– ja arendustegevuse (TA) kaardistusuuring. Tallinn. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus. ↩

49. Laheäär, A. et al. (2022). Eesti ettevõtete teadus- ja arendustegevuse (TA) kaardistusuuring. Tallinn. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus. ↩

50. Kalle, K. et al. (2021). Eesti ringmajanduse tulevikupotentsiaali ja vajalike meetmete uuring. Lisa 2 – Toidutööstus. Technopolis Group, Tallinna Ülikool, Teeme Ära AS. https://ringmajandus.envir.ee/sites/default/files/Toit.pdf ↩

51. Laheäär, A. et al. (2022). Eesti ettevõtete teadus- ja arendustegevuse (TA) kaardistusuuring. Tallinn. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus. ↩

52. OSKA trendikaardid. Tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavad tulevikutrendid 2030 (2021). Tilk, R., Piirisild, A., Kaelep, T., Leemet, A. (koostajad). Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/oska-trendikaardid-luhiulevaade/ ↩

53. Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030. https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/0000/1279/3848/12793882.pdf ↩

54. Kliimapoliitika põhialused aastani 2050. https://envir.ee/kliimapoliitika-pohialused-aastani-2050 ↩

55. Kliimamuutustega kohanemise arengukava. https://envir.ee/kliimamuutustega-kohanemise-arengukava ↩

56. Pariisi kokkulepe. https://envir.ee/pariisi-kokkulepe ↩

57. Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem. http://publications.europa.eu/resource/cellar/ba84088b-d950-4478-9212-9978278195e0.0017.03/DOC_1 ↩

58. Euroopa Liidu ringmajanduse pakett. https://ringmajandus.envir.ee/et/euroopa-liidu-ringmajanduse-pakett ↩

59. Euroopa Liidu ökoinnovatsiooni tegevuskava. https://ec.europa.eu/environment/ecoap/about-action-plan/objectivesmethodology ↩

60. Talust taldrikule. https://www.consilium.europa.eu/et/policies/from-farm-to-fork/ ↩

61. Bakshi et al. (2017). The Future of Skills. Employment in 2030. Pearson. Nesta. https://media.nesta.org.uk/documents/the_future_of_skills_employment_in_2030_0.pdf ↩

62. Food and Agriculture Organization of the United Nations (2017). The future of food and agriculture. Trends and challenges. https://www.fao.org/3/i6583e/i6583e.pdf ↩

63. Kalle, K. et al. (2021). Eesti ringmajanduse tulevikupotentsiaali ja vajalike meetmete uuring. Lisa 2 – Toidutööstus. Technopolis Group, Tallinna Ülikool, Teeme Ära AS. https://ringmajandus.envir.ee/sites/default/files/Toit.pdf ↩

64. Talust taldrikule. https://www.consilium.europa.eu/et/policies/from-farm-to-fork/ ↩

65. Toidujulgeolek – olukord, kus teatud piirkonna või riigi inimestel on söögiks piisavalt toitu, toiduga varustatus on stabiilne ja kõigile kättesaadav. ↩

66. Viira, A.-H. (2022). Kestlik toidusüsteem ja rohepoliitika. Eesti Maaülikool. https://aps.emu.ee/userfiles/downloads/20220615_rohep_Viira.pdf ↩

67. OSKA trendikaardid. Tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavad tulevikutrendid 2030 (2021). Tilk, R., Piirisild, A., Kaelep, T., Leemet, A. (koostajad). Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/oska-trendikaardid-luhiulevaade/ ↩

68. Rohepööre. https://www.valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/rohepoliitika ↩

69. Viira, A.-H. (2022). Kestlik toidusüsteem ja rohepoliitika. Eesti Maaülikool. https://aps.emu.ee/userfiles/downloads/20220615_rohep_Viira.pdf ↩

70. Rohepööre. https://www.valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/rohepoliitika ↩

71. Euroopa Parlament (2022). Ringmajanduse tähendus, vajalikkus ja kasulikkus. https://www.europarl.europa.eu/news/et/headlines/economy/20151201STO05603/ringmajanduse-tahendus-vajalikkus-ja-kasulikkus ↩

72. OSKA trendikaardid. Tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavad tulevikutrendid 2030 (2021). Tilk, R., Piirisild, A., Kaelep, T., Leemet, A. (koostajad). Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/oska-trendikaardid-luhiulevaade/ ↩

73. Kalle, K. et al. (2021). Eesti ringmajanduse tulevikupotentsiaali ja vajalike meetmete uuring. Lisa 2 – Toidutööstus. Technopolis Group, Tallinna Ülikool, Teeme Ära AS. https://ringmajandus.envir.ee/sites/default/files/Toit.pdf ↩

74. Bakshi et al. (2017). The Future of Skills. Employment in 2030. Pearson. Nesta. https://futureskills.pearson.com/research/assets/pdfs/technical-report.pdf ↩

75. World Economic Forum (2020). Jobs of Tomorrow. Mapping Opportunity in the New Economy. http://www3.weforum.org/docs/WEF_Jobs_of_Tomorrow_2020.pdf ↩

76. Näiteks mõju tööjõu- ja/või oskuste vajadusele, lisateave põhikutsealade nõudluse, koolituspakkumise, oskuste jm kohta. ↩

77. Valitsuse tegevusprogramm. https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/tegevusprogramm#energeetika-ja-elekt ↩

78. Strateegia „Eesti 2035." https://valitsus.ee/strateegia-eesti-2035-arengukavad-ja-planeering/strateegia ↩

79. Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030. https://www.agri.ee/pollumajanduse-ja-kalanduse-valdkonna-arengukava-aastani-2030 ↩

80. Põllumajandus, toit ja maaelu. Programm 2022‒2025. https://agri.ee/ministeerium-uudised-ja-kontakt/maaeluministeerium/strateegilised-alusdokumendid ↩

81. Kalandus. Ühisprogramm 2022‒2025. https://agri.ee/ministeerium-uudised-ja-kontakt/maaeluministeerium/strateegilised-alusdokumendid ↩

82. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava 2023–2027. https://agri.ee/euroopa-liidu-uhise-pollumajanduspoliitika-strateegiakava-2023-2027 ↩

83. Sordiaretusprogramm 2020–2030. https://agri.ee/sordiaretusprogramm-2020-2030 ↩

84. Visioonidokument „Eesti toit 2022–2025“. https://agri.ee/visioonidokument-eesti-toit-2022-2025 ↩

85. Digiühiskonna arengukava 2030. https://www.mkm.ee/digiriik-ja-uhenduvus/digiuhiskonna-arengukava-2030 ↩

86. Eesti teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035. https://www.koda.ee/sites/default/files/content-type/content/2020-05/TAIE%20arengukava%20p%C3%B5hitekst_16.04.2020.pdf. ↩

87. Jõers-Türn, K., Krusell, S. (2017). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: põllumajandus ja toiduainetööstus. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2018/04/OSKA_PMTT_terviktekst.pdf ↩

88. Rosenblad, Y., Tilk, R., Mets, U., Pihl, K., Ungro, A., Uiboupin, M., Lepik, I., Leemet, A., Kaelep, T., Krusell, S., Viia, A., Leoma, R. (2021). COVID-19 põhjustatud majanduskriisi mõju tööjõu- ja oskuste vajaduse muutusele. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2016/04/Eriuuring_Pollumajandus-ja-toiduainetoostus.pdf ↩

89. Veterinaarseadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/120062022055?leiaKehtiv ↩

90. Selles peatükis ei ole kirjeldatud kõiki PMTT valdkonna põhikutsealadel vajaminevaid teadmisi ja oskusi, vaid keskendutud arendamist vajavatele ja/või kasvava tähtsusega oskustele. ↩

91. Kvaliteedi hindamises osalevad sõltumatud eksperdid, nende seas valdkonna tööandjad, kõrghariduses ka väliseksperdid ja üliõpilased. Hindamisaruanded ja täiendav info hindamise korralduse kohta on leitavad HAKA kodulehelt www.haka.ee. ↩

92. Jõers-Türn, K., Krusell, S. (2017). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: põllumajandus ja toiduainetööstus. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2018/04/OSKA_PMTT_terviktekst.pdf ↩

93. World Economic Forum. Jobs of Tomorrow. Mapping Opportunity in the New Economy. http://www3.weforum.org/docs/WEF_Jobs_of_Tomorrow_2020.pdf ↩

94. Kaelep, T., Leemet, A., Mets., U. (2021). OSKA ülevaade digi- ja rohepöördeks vajalikest oskustest. Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2021/10/OSKA_ylevaade_dig_ja_rohepoordeks_vajalikest_-oskustest.pdf ↩

95. Bakshi et al. (2017). The Future of Skills. Employment in 2030. Pearson. Nesta. https://futureskills.pearson.com/research/assets/pdfs/technical-report.pdf ↩

96. World Economic Forum. Jobs of Tomorrow. Mapping Opportunity in the New Economy. http://www3.weforum.org/docs/WEF_Jobs_of_Tomorrow_2020.pdf ↩

97. Rosenblad, Y., Tilk, R., et al (2020). COVID-19 põhjustatud majanduskriisi mõju tööjõu- ja oskuste vajaduse muutusele. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/covid-19-mojude-eriuuring/ ↩

98. Põlluraamat. https://www.agri.ee/maaelu-pollumajandus-toiduturg/pollumajandus-ja-toiduturg/polluraamat ↩

99. Kaelep, T., Leemet, A., Mets., U. (2021). OSKA ülevaade digi- ja rohepöördeks vajalikest oskustest. Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2021/10/OSKA_ylevaade_dig_ja_rohepoordeks_vajalikest_-oskustest.pdf ↩

100. Bakshi et al. (2017). The Future of Skills. Employment in 2030. Pearson. Nesta. https://futureskills.pearson.com/research/assets/pdfs/technical-report.pdf ↩

101. Jõers-Türn, K., Krusell, S. (2017). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: põllumajandus ja toiduainetööstus. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2018/04/OSKA_PMTT_terviktekst.pdf ↩

102. Toiduainetööstuse ja põllumajanduse kutsenõukogu koosseis. https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Noukogud/vaata/10586266 ↩

103. Tabelis ei ole kirjeldatud tööstuse üleseid põhikutsealasid, mida koordineerib tehnika, tootmise ja töötlemise kutsenõukogu. https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Noukogud/vaata/10586207 ↩

104. Arboristi kutsestandardite loomise ja uuendamise eest vastutab metsanduse kutsenõukogu. https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Noukogud/vaata/10586134 ↩

105. Täiskasvanute koolituse seaduse § 1 lõikes 4 on märgitud, et täiendusõpe on väljaspool tasemeõpet õppekava alusel toimuv eesmärgistatud ja organiseeritud õppetegevus. Kutseõppeasutuste seaduse (§ 23 lõike 2 punkt 2) tähenduses on täiendusõpe selline kutseõpe, mille käigus omandatakse üksikkompetentse. Kutseharidusstandardi peatükid 3–6 kirjeldavad kutseõppe tasemeid 2–5 ja nende väljundeid. https://www.riigiteataja.ee/akt/110062015010 ↩

106. Täiendusõppe tunnistus antakse juhul, kui koolitus lõpeb hindamisega. ↩

107. Eesti Töötukassa. Töötust ennetavad meetmed. https://www.tootukassa.ee/uudised/1-mail-2017-alustabtootukassa-tootust-ennetavate-teenuste-pakkumist ↩

108. Elukestva õppe strateegia täiskasvanuhariduse programm 2015–2018 (2015). Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/taiskasvanuharidusprogramm_2015-2018.pdf ↩

109. Täiskasvanute täienduskoolituse riiklik koolitustellimus kutsekoolidele ja kutseõpet pakkuvatele rakenduskõrgkoolidele 2022. aastaks. https://www.hm.ee/sites/default/files/kaskkirja_lisa_2022_lisatellimus.pdf ↩

110. Töötukassa töötust ennetavad teenused. https://www.tootukassa.ee/et/toota-ja-opi ↩

111. Sihtrühmale tasuta koolitused. https://avatudylikool.emu.ee/koolitused/sihtruhmale/ ↩

112. Rosenblad, Y., Tilk, R., et al (2020). COVID-19 põhjustatud majanduskriisi mõju tööjõu- ja oskuste vajaduse muutusele. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/covid-19-mojude-eriuuring/ ↩

113. Mikrokraadid on tasemeõppe ainetest eraldi loodud täiendusõppeprogrammid, mille minimaalne maht on 6‒30 EAP ja mis loovad võimaluse omandada lisaeriala või erialased pädevused mõnes kitsamas valdkonnas. ↩

114. Pihl, K., Krusell, S. (2017). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: Sotsiaaltöö. Tallinn. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/sotsiaaltoo/ ↩

115. Krusell, S., Pihl, K. (2020). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: Avalik haldus. Tallinn. SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2017/10/Uuringuaruanne_AH__2611_veebi.pdf ↩

116. https://fadn.agri.ee/standardtulemused/ ↩

117. Leoma, R., Ungro, A. (2020). Tulevikuvaade töötleva tööstuse ametialagruppide tööjõu- ja oskuste vajadusele. Uuringu terviktekst. Tallinn: SA Kutsekoda. https://oska.kutsekoda.ee/uuring/tootlev-toostus/ ↩

118. Heaolu arengukava 2023‒2030. https://www.koda.ee/sites/default/files/content-type/content/2022-06/Eelnou%20-%20heaolu%20arengukava%202023-2030.pdf ↩

119. https://klassifikaatorid.stat.ee/item/stat.ee/b8fdb2b9-8269-41ca-b29e-5454df555147/12 ↩

120. https://www.kutsekoda.ee/kvalifikatsiooniraamistiku-tasemekirjeldused/ ↩

121. https://www.rik.ee/et/e-ariregister/emtak-tegevusalad ↩

122. https://klassifikaatorid.stat.ee/item/stat.ee/9e306226-7150-4b9f-a4d9-5d5dc0ee81ac/7 ↩

123. https://www.kutsekoda.ee/kutsesusteem/ ↩

124. Koordinatsioonikogusse kuuluvad HTM-i, MKM-i, SoM-i, RM-i, SiM-i, ETKL-i, EKTK, TALO, EAK, Töötukassa ja Eesti Panga esindajad. Vastavalt ministri korraldusele on koordinatsioonikogu esimees HTM-i asekantsler. ↩

125. https://klassifikaatorid.stat.ee/item/stat.ee/4d70e9d0-6fb2-42d4-aad1-d636fc685993/10 ↩