Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: keemiatööstus

Õppeasutused:

OSKA keemiatööstuse uuring otsib vastust küsimusele, milline on valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadus lähema kümne aasta jooksul, ning esitab ettepanekud, kuidas tööjõu- ja oskuste vajadust täita.

Kogu keemiatööstuse töötajaskond moodustab tagasihoidliku osa (3,3%; u 3600 inimest¹¹) Eesti töötleva tööstuse hõivatutest. Samas moodustab keemiatööstuse müügitulu üle 5% töötleva tööstuse müügitulust ja ettevõtted on tõhusad eksportijad, ligi 70% müügitulust teenitakse ekspordist. Valdkonna ettevõtete tootlikkus, eriti põlevkiviõli tootmises, ületab töötleva tööstuse keskmist. Viimase kümnendi jooksul on valdkonna ettevõtete arv jõudsalt kasvanud (2014. a – 102, 2023. a – 165). Seda eelkõige pesemis-, puhastus- ja tualetitarvete tootmise alavaldkondades, kus ka töötajate arv on kolmekordistunud.²² Põlevkivikeemia alavaldkonna hõives toimus suurem langus kümme aastat tagasi, kuid alates 2017. aastast on töötajate arv püsinud suhteliselt stabiilne (u 1200 inimest³³). Müügitulu vaates moodustas 2023. aastal suurima osa põlevkiviõli tootmine (41%, st 384 mln eurot), järgnesid põhikemikaalide, väetiste ja lämmastikuühendite tootmine (22%, st 208 mln eurot) ning värvide, lakkide ja muude viimistlusvahendite tootmine (20%, st 187 mln eurot).

Uuringu keskseks analüüsiühikuks on põhikutseala, kuhu on koondatud sarnase valdkonnaspetsiifilise väljaõppe ja töö sisuga ametialad. Kokku on keemiatööstuse põhikutsealadel hõivatud ligi 2500 töötajat⁴⁴, neist keemiatööstuses 1410 ja põlevkivikeemiatööstuses 1080. Neist ligi 20% (450) moodustavad juhid ja tippspetsialistid, 15% (ligi 380) keskastme spetsialistid ja kaks kolmandikku (üle 1660) oskustöölised, kelleks on enamasti keemiaprotsesside ja tootmisoperaatorid, aga ka tööstusseadmete mehaanikud.

Eesti ja Euroopa Liidu keemiatööstust mõjutavad lähiaastatel kolm peamist arengusuunda: rohepööre, digitaliseerimine ja geopoliitilised muutused. Euroopa keskkonnapoliitika seab eesmärgiks süsinikuheitme vähendamise, energiatõhususe suurendamise ja ohutumad tootmisprotsessid. Keskkonna-, sh kliimapoliitika nõuded suunavad ettevõtteid vähendama fossiilse tooraine ja kütuste kasutust ning arendama rohetehnoloogiat ja ringmajanduslikke lahendusi. Samal ajal on hakatud järjest suuremat tähelepanu pöörama ka tööstuse konkurentsivõime säilitamisele ja halduskoormuse vähendamisele.

Keemiatööstus liigub üha järjekindlamalt digitaliseeritud ja automatiseeritud tootmisele. Geopoliitilised pinged ja energiakriis on muutnud ettevõtted ettevaatlikumaks, investeeringuid suunatakse eeskätt energiatõhususse ning riskijuhtimisse. Keemiatööstuse oskustööjõu nappus on süvenemas nii Eestis kui ka kogu Euroopas, kus uue põlvkonna spetsialistide kaasamine on aeglustunud ning töötajaskond vananeb.

Põlevkivi on olnud aastakümneid Eesti energeetika ja keemiatööstuse strateegiline maavara. Kuigi põlevkivi kasutamist reguleeriv õigustik on täienemas, ei ole kehtestatud ametlikku tähtaega selle kaevandamise või kasutamise lõpetamiseks. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu (KKMS) seab sektoripõhised kasvuhoonegaaside (KHG) vähendamise eesmärgid kuni 2050. aastani. Energiamajanduse arengukava (ENMAK) 2035 järgi võib põlevkiviõli tootmine jätkuda ka pärast 2035. aastat, kuid edasine põlevkivi kasutamine sõltub järjest enam EL-i tasandil kokku lepitud kliimapoliitika tingimustest ja üleminekumehhanismidest.

Eesti keemiatööstus on sisenemas uude arenguetappi, mida iseloomustab väiksema süsinikuheitme ning kõrgema lisandväärtusega tootmisprojektide esiletõus. Traditsioonilise põlevkiviõlitööstuse kõrval arendatakse rohevesiniku, -ammoniaagi ja -metanooli tootmist, CO₂ väärindamist uuteks materjalideks ning kaitsetööstuslikke kemikaale. Eesti teadlased keskenduvad uue põlvkonna põlevkivitehnoloogia lahendustele, millega ei nähta põlevkivis mitte üksnes energiaallikat, vaid ka väärtuslikku keemilist toorainet.

OSKA prognoosi kohaselt töökohtade arv keemiatööstuse põhikutsealadel järgmisel kümnendil pisut kasvab (7%), kuna innovatsioon toob keemiatööstusesse uusi suundi, nt rohevesiniku ja süsinikmaterjalide tootmise, aga ka kaitse- ja julgeolekupoliitika vajadustest tuleneva lõhkeainete tootmise. Uued ettevõtted vajavad tööjõudu üldjuhul mõõdukalt, kuna tootmisprotsessid on kõrgtehnoloogilised ja automatiseeritud. Täiendava kvalifitseeritud tööjõu vajadus võib olla suurem juurutusprotsessis. Suhteliselt rohkem (40%) vajatakse tippspetsialiste, st tootearendus- ja keemiainsenere, aga uute ettevõtete käivitamiseks ka tootmisjuhte. Mida tehnoloogiamahukam tööstus, seda enam vajavad mehhanismid seadistamist ja hooldust, mis kasvatab mõnevõrra (ligi 15%) tööstusseadmete ja masinate mehaanikute vajadust. Keemiaprotsesside ja tootmisoperaatorite arv peaks püsima stabiilsena, kuid vanemaealiste töötajate asendamiseks vajatakse kümne aasta perspektiivis üle 200 uue operaatori. Igal aastal vajatakse valdkonna põhikutsealadele kokku ligi 80 uut töötajat⁵⁵, kellest 60 täidaksid tööturult lahkujate ülesandeid ja ligi 20 asuvad tööle uutes ettevõtetes. Igal aastal võiks keemiatööstusesse lisanduda 25–30 kõrgharidusega ja 40–50 kutseharidusega spetsialisti. Kõiki töötajaid ei ole vaja tingimata õpetada tasemeõppes, kuna operaatorite puhul toimib ka väljaõpe töökohal⁶⁶.

Keemiatööstuses kasvab lähikümnendil vajadus eelkõige nelja suurema oskuste rühma järele. (1) Keemia- ja materjalitehnoloogia ning keemiainseneeria teadmised ja oskused on tööstuse tehnoloogilise arengu tuum, mis võimaldavad arendada uusi protsesse ja tootmislahendusi. (2) Digitehnoloogia ja tehnilised oskused on üha olulisemad automatiseeritud süsteemide käitamisel ja arendamisel, toetades tootmise digitaliseerimist ja tööprotsesside tõhusust. (3) Õigusnõuete, kvaliteedijuhtimise ning töö- ja keskkonnaohutuse teadmised tagavad tootmise vastavuse õiguslikele ja keskkonnanõuetele ning ettevõtete tegevuse ohutuse. (4) Projekti- ja tootejuhtimise oskused on vajalikud uute arenduste edukaks elluviimiseks ja rahvusvahelise koostöö korraldamiseks.

Lisaks vajatakse tugevaid üldoskusi – õppimis- ja kohanemisvõimet, meeskonnatöö- ja koostööoskust, mis loovad aluse erialaste oskuste omandamiseks ja rakendamiseks kiiresti muutuvas töökeskkonnas. Konkurentsivõimeline tootmine tugineb töötajate tehniliste, digi- ja sotsiaalsete oskuste tõhusale kombineerimisele.

Eesti keemiatööstusettevõtetes on puudus keemiainseneeria ja materjaliteaduse ning tehnoloogia oskuste ja teadmistega tippspetsialistidest. Kuigi keemiaga seotud erialasid õpetatakse palju, napib tööstusettevõtete vajadustele vastavate oskustega spetsialiste. Keemiainseneri õpitee vajab selgemat struktureerimist ja nähtavuse suurendamist. Kaaluda tuleks uue tööstusliku keemiainseneeria magistriõppekava loomist ja õppevõimaluste paindlikkuse suurendamist. Ettevõtete ja ülikoolide koostöös tuleks arendada tööstusmagistrantuuri mudeleid, mis seovad õpingud reaalsete ettevõtete arendusprojektidega ning tugevdavad praktikapõhist õppimist.

Keemiaprotsesside operaatorite ja laborantide järelkasvu pakub vaid Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, mis ei kata tööjõuvajadust üle Eesti. Samuti napib mehhatroonika, automaatika ja mehaanika kutseharidusega töötajaid, keda keemiatööstus vajab tootmisseadmete käitamisel ja hoolduses. Laborandi ja keemiaprotsesside operaatori kutseõpet tuleb laiendada ka väljapoole Ida-Virumaad ning suurendada vastuvõttu tehnilistel erialadel.

Keemiatööstuse tehnoloogiline areng ja rohepööre nõuavad uusi teadmisi kestliku keemiainseneeria, materjaliteaduse, õigusnõuete ja digitehnoloogia vallas, samuti häid toote- ja projektijuhtimise oskusi, mis toetavad koostööd ja arendustegevuste elluviimist. Kutse- ja kõrgkoolid peavad ajakohastama taseme- ja täiendusõppe õppekavasid, lõimima õppekavadesse kestliku tootearenduse, õigusnõuete ja digipõhise tootmisjuhtimise temaatikat ning pakkuma koostöös ettevõtetega mikrokvalifikatsiooniõpet konkreetsete oskuste kiireks ja paindlikuks arendamiseks.

Keemiatööstuse järelkasvu piiravad noorte nõrk reaalainete teadmiste tase, vähene teadlikkus karjäärivõimalustest valdkonnas ja tööstuse vananenud kuvand. Koolidel napib sidet ettevõtetega. Eesti Keemiatööstuse Liit ja tööandjad saavad koostöös õpetajate erialaühenduste, karjäärinõustajate ja koolidega tõsta keemiatööstuse nähtavust ning pakkuda noortele rohkem kokkupuutevõimalusi reaalse töömaailmaga – näiteks tehasekülastuste, praktikapäevade ja ettevõtete esitluste kaudu.

Tööandjate hinnangul tuleks üldhariduses, eriti riigigümnaasiumides, senisest enam arvestada riiklikke prioriteete ja haridustellimust. Kitsa matemaatika laialdane pakkumine ei toeta piisavalt inseneriteaduste järelkasvu ega ole kooskõlas kõrgtehnoloogilise majanduse arengueesmärkidega. Sarnaselt on keemia õppemahu vähenemine gümnaasiumiastmes alates 2011. aastast vähendanud noorte valmisolekut keemiaga seotud erialadel edasiõppimiseks.

Uuringuaruandes esitatakse OSKA keemia-, sealhulgas põlevkivikeemiatööstuse (edaspidi ühise nimetusega keemiatööstus, kui ei ole täpsustatud teisiti) rakendusuuringu tulemused. OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse valdkonnauuringute põhieesmärk on prognoosida, kuidas muutub lähema kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõuvajadus ja vajatavad oskused, ning välja selgitada, kas praegune valdkonna koolituspakkumine nii tasemeõppe kui ka täiendusõppe vallas on valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadusega kooskõlas. Uuringu tulemusena pakutakse nii koolitus- kui ka tööturu osalistele võimalikke lahendusi, et muutuvatele vajadustele paremini vastata.⁷⁷ Seega on keemiatööstuse uuringu eesmärk selgitada välja, kuidas muutuvad lähema kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõu- ja oskuste vajadus ning esitada ettepanekud⁸⁸, kuidas vastata paremini tööjõuturu muutuvatele vajadustele. Põhikutseala on valdkonna toimimiseks määrava tähtsusega valdkonnaspetsiifilisi kompetentse eeldav ametialade rühm. Põhikutsealad⁹⁹ määratleti siinses uuringus koostöös valdkonna esindajatega valdkonna eksperdikogus (VEK).

Uurimisel on kasutatud kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid meetodeid. Infoallikad on intervjuud valdkonna ekspertidega, valdkonna statistika (sh TÖR ja EHIS), varem tehtud uuringud, valdkonna strateegilised dokumendid ja arengukavad jms (vt metoodikat lisast 1. Valdkonna tööjõuprognoos, lahendamist vajavad kitsaskohad ning formuleeritud ettepanekud on läbi arutatud ja kooskõlastatud VEK-iga (vt lisa 3).

OSKA keemiatööstuse uuring hõlmab Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori (EMTAK)¹⁰¹⁰ jaotusest kahte alategevust, milleks on „Puhastatud naftatoodete tootmine“ (C192), kuhu kuulub kütteõlide tootmine ja „Kemikaalide ja keemiatoodete tootmine“ (C20). Keemiatööstuse uuring on üks neljast uuringust, mis annavad kokku ülevaate keemia-, farmaatsia-, kummi- ja plasti- ning ehitusmaterjalitööstuse valdkondadest. Eelmine, 2017. aastal avaldatud tervikuuring oli alavaldkonniti jagatud kahte plokki. Neist esimene käsitles keemia-, põlevkiviõli- ja ehitusmaterjalitööstuse ning teine kummi- ja plastitööstuse tööjõuprognoosi ja oskuste vajadust. Seekord on rohkem süüvitud alavaldkondade võimaluste, proovikivide ja põhikutsealade tööjõuvajaduse spetsiifikasse ning keskendutud vähem üldistustele. Seetõttu on valdkond jagatud neljaks alauuringuks: esimene, farmaatsiatööstust käsitlev osa, avaldati 2024. aastal, plasti- ja kummitööstuse ning ehitusmaterjalitööstuse uuringud avaldati 2025. aastal ning keemia- ja põlevkiviõlitööstuse uuring 2026. aastal.

Keemiatööstuse tööjõu ja oskuste vajaduse uuring tugineb OSKA uuendatud metoodikale (vt lisa 1). Tööhõive käsitlemise aluseks on töötamise registri (TÖR) andmed, mida seostati EHIS-e andmetega. Valdkonna ettevõtluse kirjeldamiseks on kasutatud Statistikaameti andmeid.

Uuringuaruande koostajad tänavad hea koostöö eest uuringu eksperdikogude liikmeid, intervjueerituid, retsensente ja teisi uuringuaruande valmimisele kaasa aidanuid.

OSKA uuringutes on tööjõu- ja oskuste vajaduse keskne analüüsiühik põhikutseala. Põhikutseala on keemiatööstuse toimimiseks määrava tähtsusega sarnaseid valdkonnaspetsiifilisi kompetentse eeldav ametialade rühm. Ühte põhikutsealasse koondatakse ametialad, mis eeldavad üldjuhul samal haridustasemel ja sarnastel erialadel väljaõpet ning kus töö sisu ja tööülesannete täitmiseks vajalikud oskused on sarnased. Valdkonna põhikutsealade hulka ei hõlmatud ametialasid, mille põhikompetentse ei loetud piisaval määral valdkonnaga seotuks, mille esindajaid on väga vähe või mida analüüsitakse teistes OSKA valdkonnauuringutes¹¹¹¹.

Tabelis 1 on esitatud põlevkivikeemia- (C19) ja keemiatööstuse (C20) tegevusalade jaotus alaliigiti EMTAK-i järgi, et anda aimu valdkonna toodangu mitmekesisusest ning samas juhtida tähelepanu, et lisaks nn klassikalisele keemiatööstusele on Eestis arenemas uued keemiatööstuse suunad, näiteks süsiniku ja lõhkeaine tootmine.

Tabelis 2 on esitatud põhikutsealade seos ametite klassifikaatoriga (AK)¹²¹² ning sellest omakorda TÖR-i andmetel põhinev hõivatute arv. Ametialade järgi on moodustatud põhikutsealad.

Juhid keemiatööstuses

Keemiatööstuse juht (nt tegev-, tehase-, tootmis-, müügijuht) vastutab ettevõtte strateegilise arengu, tootearenduse suunamise, kvaliteedi- ja keskkonnajuhtimise ning äriliste eesmärkide saavutamise eest. Ta korraldab valdkonnajuhtide tööd, toetab tehniliste funktsioonide – nagu tootmine, arendus ja kvaliteet – koordineerimist ning tagab, et ettevõtte tegevus vastaks kehtivatele ohutus-, keskkonna- ja tootmisstandarditele. Ta teeb koostööd klientide, tarnijate, partnerite ning teadus- ja riigiasutustega ning peab olema kursis valdkonna tehnoloogilise arengu ja regulatiivsete suundumustega.

Eelistatult on juhil magistrikraad keemia-, materjali-, energia-, tootmise või tööstustehnoloogia valdkonnas ja mitmeaastane juhtimiskogemus tööstusettevõttes.

Keemiainsenerid¹³¹³

Keemiainseneri töö on seotud tootearenduse, kvaliteedijuhtimise ja protsesside optimeerimisega. Tema ülesanded hõlmavad nii uute ainete ja materjalide tootmise tehnoloogia väljatöötamist kui ka olemasolevate protsesside täiustamist, et tagada nii toodete kui ka tootmise kvaliteet, ohutus ja vastavus keskkonnanõuetele. Keemiainsener tegeleb näiteks reaktsiooni-, puhastus-, eraldus- ja destillatsiooniprotsesside, soojus- ja energiabilansi, ressursside kasutuse ning jäätmetekke analüüsimise ja optimeerimisega. Samuti koostab ta tehnilisi dokumente, ohutuskaarte ja keskkonnadokumente. Töö eeldab teadmisi EL-i kemikaaliohutuse määrustest (REACH¹⁴¹⁴, CLP¹⁵¹⁵) ja keskkonnajuhtimise standarditest (nt ISO 14001).

Keemiainsener võib töötada näiteks keemiku, keemiatehnoloogi, arendus- või kvaliteedikeemiku, protsessiinseneri, tootmis- või kvaliteedijuhina. Keemiainsenerina töötamine eeldab magistrikraadi¹⁶¹⁶ keemias, keemiatehnoloogias või materjaliteaduses. Energeetika võib olla asjakohane eriala, kui töö on seotud ka energiatootmise või energiaga varustamise protsessidega. Kasuks tuleb varasem töökogemus tootmisettevõttes või ka uurimis- ja arenduslaboris.

Tootearendusinsenerid¹⁷¹⁷

Tootearendusinsener arendab ja täiustab keemiatööstuse tooteid ning nendega seotud tootmistehnoloogiaid. Tema töö hõlmab uute materjalide ja kemikaalide koostiste väljatöötamist, laborikatseid ja tootmiskatsetusi ning nende tulemuste rakendamist tööstuslikus mastaabis. Tootearendusinsener hindab tooraine sobivust, kavandab ja katsetab retsepte, koostab tehnilisi andmelehti ja tootespetsifikatsioone. Oluline osa tema tööst on toodete toimivuse ja ohutuse hindamine vastavalt kehtivatele standarditele ja nõuetele (nt REACH, CLP). Tootearendusinsener teeb tihedat koostööd tootmise, kvaliteedikontrolli ja keskkonnajuhtimise spetsialistidega.

Tootearendusinsener võib töötada näiteks tootearendusjuhi või -tehnoloogi, arendusjuhi, materjalitehnoloogi, tootmisplaneerija või kvaliteedijuhina. Töö eeldab magistrikraadi keemias, keemiatehnoloogias, materjaliteaduses või tootearenduses ja tootmistehnikas ning laboritöö või tootmisprotsesside arendamise kogemust.

Tööstusinsenerid¹⁸¹⁸

Tööstusinsener kavandab, arendab ja optimeerib tootmissüsteeme, -protsesse, -seadmeid ja -tehnoloogiat, et tagada efektiivne, ohutu ja keskkonnanõuetele vastav tootmine. Tema töö hõlmab tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamist ja juurutamist, seadmete töökindluse ning tootmisvoogude analüüsi, automatiseerimis- ja digitaliseerimisprojektide elluviimist ning ressursikasutuse optimeerimist. Tööstusinsener töötab tihedas koostöös keemiainseneride, mehaanikute, automaatikute, kvaliteedi- ja keskkonnaspetsialistidega. Keemia- ja põlevkiviõlitööstuses on tööstusinseneri roll eriti oluline keerukate pidevprotsesside juhtimisel ja ohutuse tagamisel. Ta osaleb uute tehnoloogiate projekteerimisel, tootmisseadmete paigaldamisel ja seadistamisel, samuti hooldusstrateegiate ja energiatõhususe lahenduste arendamisel.

Tööstusinsener võib töötada näiteks tootmisjuhi, protsessiinseneri, tootmistehnoloogi, automaatika- või mehaanikainseneri, tootmisplaneerija või hooldusjuhi ametikohal. Eelistatud on magistrikraad mehaanika, automaatika, tööstustehnika, keemiatehnoloogia või muul tehnilisel erialal, kuid laialdast rakendust leivad ka rakenduskõrgharidusega spetsialistid. Kasuks tuleb tootmistehnoloogia või -protsesside arendamise kogemus.

Keskkonnaspetsialistid

Keskkonnaspetsialist vastutab ettevõtte keskkonnamõjude jälgimise ja vähendamise eest, tagades vastavuse keskkonnanõuetele ja standarditele. Tema töö hõlmab õhu-, vee- ja pinnasereostuse seiret, jäätmete ja tootmise kõrvalsaaduste käitlemise korraldamist, kemikaaliohutuse tagamist ning keskkonnaaruannete ja loataotluste koostamist. Keskkonnaspetsialist osaleb riskianalüüside ja protsessiohutuse hindamises, teeb koostööd tootmise ja kvaliteedijuhtimisega ning jälgib, et tootmisprotsessid vastaksid ohutus- ja keskkonnanõuetele (REACH- ja CLP-määrused, IED-direktiiv¹⁹¹⁹ jpt). Keskkonnaspetsialist toetab ettevõtet keskkonna- ja kvaliteedijuhtimissüsteemide auditite ning sertifitseerimisprotsesside ettevalmistamisel (nt ISO 14001²⁰²⁰, ISO 45001²¹²¹, EMAS²²²²).

Sageli kuulub keskkonnaspetsialisti vastutusvaldkonda ka tööohutuse ja -tervishoiu korraldus. Tööohutuse ja -tervishoiu spetsialistina tagab ta tööohutusjuhendite, -eeskirjade ja -dokumentatsiooni ajakohasuse ning kättesaadavuse, korraldab töötajate väljaõppe ja tervisekontrollid ning kontrollib individuaalkaitsevahendite olemasolu ja kasutamist. Samuti teeb ta ohutuskontrolle ja vajalikke mõõtmisi.

Keskkonnaspetsialist võib töötada näiteks keskkonna- ja ohutusjuhi, keskkonna- ja tööohutuse, kemikaaliohutuse või jäätmekäitluse spetsialistina. Töö eeldab kõrg- või rakenduskõrgharidust keskkonnajuhtimise või -tehnoloogia, keemia- või tööstustehnoloogia valdkonnas, kursisolekut keskkonnaõiguse ja -standarditega.

Meistrid ja töödejuhatajad

Meister või töödejuhataja keemiatööstuses on tootmisprotsessi vahetu juht, kelle ülesanne on tagada sujuv töökorraldus ja toodangu vastavus kvaliteedi-, ohutus- ja keskkonnanõuetele. Ta koordineerib tootmistöötajate, operaatorite, mehaanikute, seadistajate ja kvaliteedikontrollijate tööd, koostab töögraafikuid ja -plaane ning jälgib tööde tähtaegset ja nõuetekohast teostamist. Meistri vastutusalasse kuulub ka toorainete tellimise korraldamine, tootmisprotsessi jälgimine ning rikete operatiivne lahendamine. Ta juhendab uusi töötajaid ning teeb ettepanekuid töökorralduse ja tootlikkuse parendamiseks. Meistrid ja töödejuhatajad kasvavad sageli välja ettevõtte enda tootmismeeskonnast, tuginedes praktilisele kogemusele ja heale tööprotsessi tundmisele. Kasuks tuleb rakenduskõrgharidus või kutseharidus keemiatehnoloogia või tootmise valdkonnas.

Kvaliteedikontrollijad ja laborandid

Kvaliteedikontrollijad ja laborandid tagavad, et tootmises kasutatavad toorained, vahe- ja lõpptooted vastaksid kehtivatele kvaliteedi-, ohutus- ja keskkonnanõuetele. Nende töö hõlmab proovide võtmist tootmisprotsessi eri etappides, laborikatseid ning analüüsitulemuste dokumenteerimist ja hindamist. Katsetustes kasutatakse keemilisi, füüsikalisi ja füüsikalis-keemilisi analüüsimeetodeid (nt kromatograafia²³²³, spektroskoopia²⁴²⁴, titrimeetria²⁵²⁵, gravimeetria²⁶²⁶). Töö nõuab täpsust, ohutusnõuete järgimist käsitseda laboriseadmeid, mõõteriistu ja proovivõtusüsteeme. Kvaliteedikontrollijad ja laborandid teevad koostööd keemia- ja tootearendusinseneridega, et tuvastada kõrvalekaldeid, ennetada kvaliteediprobleeme ning tagada toodete vastavus standarditele. Suuremates ettevõtetes kuulub nende töö hulka ka keskkonnaseire, näiteks õhu-, vee- ja jäätmeproovide analüüs ning tulemuste edastamine keskkonnajuhtimise süsteemidesse.

Levinumad ametinimetused on laborant, laboritehnik, laborianalüütik, kvaliteedikontrollija, toodete katsetaja või protsessianalüütik. Töötamisel tuleb kasuks erialane kutse- või rakenduskõrgharidus laboritöö, keemiatehnoloogia või ka bioanalüütika valdkonnas. Väljaõpe toimub sageli töökohal, eriti kui töö nõuab spetsiifiliste seadmete või ainete tundmist.

Tööstusseadmete ja masinate mehaanikud

Tööstusseadmete ja masinate mehaanik paigaldab, seadistab, hooldab ja remondib keemiatööstuse tootmisliine ja -reaktoreid ning teisi abiseadmeid. Ta hooldab mehaanilisi, elektrilisi, hüdraulilisi, pneumaatilisi ja automaatikaseadmeid, diagnoosib rikkeid ning teostab vajaduse korral varuosade vahetust ja seadmete kalibreerimist. Keemia- ja põlevkiviõlitööstuses hõlmab töö sageli keerukate toru-, pumpamis- ja soojusvahetussüsteemide, reaktorite, ventiilide, destillatsiooni- ja kompressorseadmete hooldust. Mehaanikud tagavad, et seadmed vastaksid ohutus- ja keskkonnanõuetele ning osalevad seadmete käivitamise, peatamise ja hooldusseisakute planeerimisel koos inseneride ja teiste tehniliste spetsialistidega. Oluline on oskus lugeda tehnilisi jooniseid ning töötada plahvatusohtlikes või kõrge temperatuuriga keskkondades ohutusnõudeid järgides.

Levinumad ametinimetused on mehaanik, tehnik, seadmete hooldusmehaanik, lukksepp, (tootmis)automaatik, elektrik või mehhatroonik. Töö eeldab kutseharidust mehaanika, mehhatroonika, automaatika või tööstustehnika valdkonnas. Kasuks tulevad teadmised protsessiautomaatikast ja keemiliste protsesside toimemehhanismidest.

Keemiaprotsesside operaatorid

Keemiaprotsesside operaator juhib ja jälgib keemilis-tehnoloogilisi protsesse, et tagada toodangu kvaliteet ja protsesside ohutus. Ta käitab tootmisseadmeid ja -süsteeme, reguleerib tööparameetreid ning kontrollib rõhku, temperatuuri, vooluhulka ja muid näitajaid, töötades juhtpultide, automaatjuhtimissüsteemide või seadmete juures. Keemiatööstuses hõlmab töö näiteks reaktorite, destillatsiooni- ja eraldusseadmete, pumpamis- ja jahutussüsteemide, filtrite ning torustike käitamist. Operaator võtab tootmisproove kvaliteedi hindamiseks, teeb vajaduse korral lihtsamaid hooldus- ja reguleerimistöid ning jälgib, et seadmed töötaksid nõuetekohaselt ja ohutult. Ta teeb tihedat koostööd mehaanikute, automaatikute ja inseneridega, et vältida tootmisseisakuid ning tagada ohutu ja tõhus tööprotsess.

Tema ametinimetus võib olla näiteks keemia- või protsessioperaator, protsessijuht, masinist, segistioperaator, reaktoritööline, vanemoperaator. Väljaõpe toimub valdavalt kohapeal, kuid kasuks tuleb kutseharidus keemiatehnoloogia ja -protsesside või materjalide töötlemise õppekavarühmade erialadel või ka laiemalt tehnika valdkonnas.

Tootmisseadmete ja masinate operaatorid

Masinate operaator jälgib, et toodete valmistamiseks, viimistlemiseks ja pakendamiseks kasutatavad seadmed teeksid kogu tootmisprotsessi ajal ettenähtud tööd. Ta vastutab tehnoloogilise protsessi järjepidevuse ja toodangu kvaliteedi eest, kontrollides kõrvalekallete esinemist ja toodangu nõuetele vastavust. Tema ülesandeks on ka kõrvalekallete varajane tuvastamine ja protsessi korrigeerimine.

Masinate operaator töötab tavaliselt operaatori või tootmisoperaatorina. Ametikohtadel eelistatakse tehnilise kutseharidusega töötajaid, kuid töö spetsiifika tõttu toimub väljaõpe enamasti ettevõttes kohapeal.

Oskustöölised (keevitaja, hooldustehnik, tooteviimistleja, käsitöökosmeetika valmistaja)

Keemiatööstuse oskustööliste rühm on mitmekesine ning hõlmab nii tehnilise hoolduse spetsialiste kui ka toodete valmistamise ja viimistlemise töötajaid (sh pakendamine, märgistamine, käsitöötootmine ja trükkimine). Tehnilise suunaga oskustöölised hooldavad ja remondivad tootmisseadmeid, torustikke ja muid tehnoloogilisi süsteeme. Nad teevad keevitus-, lõike- ja koostamistöid ning valmistavad või taastavad seadmete osi. Tootmise ja viimistluse oskustöölised valmistavad segusid ja keemilisi tooteid, täidavad ja sulgevad pakendeid, märgistavad ning teostavad toodete visuaalset kontrolli ja viimistlust enne ladustamist või tarnimist. Väiksemates ettevõtetes võivad nad valmistada ka käsitöökeemia- ja kosmeetikatooteid (nt seebid, puhastusvahendid, kreemid) käsitsi või poolautomaatsete seadmetega. Nende töö hõlmab komponentide kaalumist, toorainete doseerimist, segude ja lahuste valmistamist, toodete valmissegamist ja homogeniseerimist vastavalt kvaliteedi- ja ohutusnõuetele.

Vajalikud oskused omandatakse enamasti töökohal, kuid kasuks tuleb kutseharidus tehnika, tootmise või ka ehituse valdkonnas. Levinumad ametinimetused on keevitaja, torulukksepp, tööriistameister, hooldusmeister, hooldustehnik, käsitöökosmeetika valmistaja.

Keemia- ja põlevkivikeemiatööstus hõlmab erineva tehnoloogilise keerukuse, lisandväärtuse ja materjalikasutusega tootmisharusid. Järgmistes alapeatükkides käsitletakse olulisemaid tööstusvaldkonda mõjutavaid üleilmseid trende ning valdkonnaspetsiifilisi suundumusi, mis kujundavad ka Eesti ettevõtete tegevusfookust ja arengusuundi. Ühtlasi on toodud viited olulisematele valdkonnaga seotud regulatsioonidele ja arengudokumentidele.

Keemiatööstuse ees seisab hulk üleilmsetest arengusuundadest ja muutuvast majanduskeskkonnast tulenevaid proovikive. Nende keskmes on eelkõige keskkonna- ja kliimapoliitika nõuete karmistumine, vajadus vähendada süsinikuheidet ning liikuda ressursitõhusama ja kliimaneutraalse tootmise poole. Sektorit mõjutavad samal ajal energiahindade ja tootmiskulude kasv, digitehnoloogia ja automatiseerimise kiire areng ning geopoliitiline ebakindlus, mis toob esile varustuskindluse ja Euroopa-sisese strateegilise autonoomia olulisuse. Kasvav konkurents kvalifitseeritud tööjõu pärast toob esile vajaduse investeerida tööjõu arendamisse ja uute oskuste omandamisse. Kõik need tegurid kujundavad ettevõtete investeeringuid tootmisvõimekusse, tootearendusse ja kestlikesse lahendustesse, mõjutades otseselt nende toimetulekut ja rahvusvahelist konkurentsivõimet.

EL-i kliima- ja energiapoliitika seab eesmärgiks, et aastaks 2050 peab Euroopa saavutama kliimaneutraalsuse ning vähendama kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 55% aastaks 2030 võrreldes 1990. aastaga. Need sihid on kinnitatud Euroopa roheleppes (Euroopa Komisjon, 2019) ning täpsustatud strateegilistes poliitika- ja õigusraamistikes, nagu „Eesmärk 55“ (Euroopa Komisjon, 2021) ja EL-i puhta tööstuse kokkulepe (Euroopa Komisjon, 2025a). Nende lepete keskmes on üleminek energiatõhusale ja süsinikuneutraalsele majandusele, rõhuasetusega ressursitõhususel, innovatsioonil ja ringmajandusel.

EL-i uuendatud tööstusheitmete direktiiv (Euroopa Parlament ja Nõukogu, 2024) on osa puhta tööstuse kokkuleppest²⁷²⁷, mille eesmärk on vähendada tööstusrajatiste keskkonnamõju, tugevdada heitmekontrolli ja andmepõhist seiret ning soodustada saastevabade tehnoloogialahenduste kasutuselevõttu. Keemiatööstus on valdkond, mida direktiiv ulatuslikult reguleerib, kuna tootmisprotsessid on energiamahukad ja hõlmavad potentsiaalselt ohtlikke aineid. See kohustab rakendama parimaid võimalikke tehnikaid (BAT²⁸²⁸) ning vähendama heidet õhku, vette ja pinnasesse. Uuendatud regulatsioon karmistab nõudeid ja suurendab investeerimisvajadust, kuid samas soodustab innovatsiooni, energiatõhusust ja ringmajanduslike tootmisviiside levikut.

Keemiatööstuse jaoks oluline dokument on ka Euroopa Komisjoni 2020. aastal vastu võetud kestlikkust toetav kemikaalistrateegia (Euroopa Komisjon, 2020a), mis on osa Euroopa roheleppest ja suunatud keemiatööstuse ohutumaks ja kestlikumaks muutmisele. Strateegia eesmärk on edendada kemikaalide ohutu ja kestliku disaini (SSbD)²⁹²⁹ põhimõtet, vähendada väga ohtlike ainete kasutust ja soodustada nende asendamist keskkonna- ja tervisesäästlikumate alternatiividega. Strateegia loob eeldused uuendustele kemikaaliohutuses, tootmisprotsesside digitaliseerimises ja rohetehnoloogia kasutuselevõtus.

Keemiatööstus on üks Euroopa energiamahukamaid valdkondi, moodustades ligikaudu viiendiku (20%) kogu EL-i tööstussektori lõppenergiatarbimisest (Eurostat, 2024). Suur energiatarve tuleneb eelkõige keerukatest keemilistest protsessidest, mis nõuavad kõrget temperatuuri ja rõhku ning sageli ka mitmeastmelisi puhastus- ja eraldusprotsesse. Tootmine on seotud märkimisväärse CO₂ ja teiste kasvuhoonegaaside (KHG) heitega. Keemiatööstuse otsesed KHG-heitmed moodustasid 2019. aastal ligikaudu 3,2% EL-i kogu-KHGheitmest, mis teeb sellest ühe suurema, kuid samas kiiremini emissioone vähendava tööstusharu. Ajavahemikul 1990–2019 vähenes sektori otsene heide üle 55%, eeskätt dilämmastikoksiidi (N₂O) emissioonide vähenemise tõttu (EEA, 2023). Keemiatööstus on võtmetähtsusega sektor ka teiste majandusharude roheüleminekus, sest toodang hõlmab kemikaale, materjale ja vaheühendeid, mida kasutatakse näiteks taastuvenergia, vesiniku, akutehnoloogia, ehitusmaterjalide ja elektroonikatööstuse süsinikuheitme vähendamiseks.

McKinsey (2023a) analüüs enam kui kahekümne Euroopa keemiatööstuse süsinikujalajälje vähendamise projekti kohta toob esile, et ettevõtted Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Hispaanias, Hollandis, Soomes, Norras, Rootsis ja teistes riikides rakendavad heitmete vähendamiseks peamiselt aurusüsteemide kasutuse optimeerimist, jääksoojuse taaskasutamist, elektrienergia hankimise ümberkorraldamist ja energiatõhususe parandamist.

Euroopa Komisjon koostöös Euroopa Keemiatööstuse Nõukoguga (CEFIC³⁰³⁰) töötas 2023. aastal välja EL-i keemiatööstuse üleminekutee, mis kirjeldab valdkonna rolli Euroopa rohepöörde elluviimisel ja määratleb kava kliimaneutraalsuse saavutamiseks aastaks 2050. Peaeesmärkideks on seatud sektori CO₂-heitme vähendamine, fossiilsete toorainete asendamine taastuvate ja ringlussevõetud materjalidega ning energiatõhusate ja ohutute tootmistehnoloogiate kasutuselevõtt. Üleminekutee sisaldab peaaegu 200 konkreetset tegevust, mida EL-i institutsioonid, liikmesriigid ja tööstus peavad rakendama, et ümberkujundamine toimuks. Muu hulgas rõhutatakse vajadust suurendada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning arendada töötajate oskusi, mis on vajalikud innovatsiooni, digitaliseerimise ja ringmajanduse rakendamiseks keemiatööstuses.

Samal ajal on Euroopa Komisjon hakanud pöörama suuremat tähelepanu ka tööstuse konkurentsivõimele ja halduskoormuse vähendamise vajadusele. Viimastel aastatel on algatatud arutelusid ja meetmeid, mille eesmärk on lihtsustada ettevõtete aruandlus- ja loakohustusi ning tagada, et rohepöörde eesmärgid ei kahjustaks Euroopa tööstuse rahvusvahelist konkurentsivõimet.³¹³¹ 2025. aasta juulis avaldatud tegevuskava „European Chemicals Industry Action Plan“ (Euroopa Komisjon, 2025b) rõhutab, et sektori kestlik ümberkujundamine peab toimuma koos investeerimiskeskkonna, oskuste ja innovatsiooni tugevdamisega.

EKTL-i tellimusel valminud Eesti keemiatööstuse üleminekutee (Civitta, 2024) lähtub Euroopa keemiatööstuse üleminekutee dokumendist ning kohandab Euroopa tasandi suunised Eesti oludesse. Dokument pakub plaani kliimaneutraalse, ressursitõhusa ja ringmajanduse põhimõtteid järgiva keemiatööstuse kujundamiseks. Järgmise veerandsaja aasta jooksul peab keemiatööstus liikuma ohutumate ja kestlikumate kemikaalide ning materjalide poole, kasutama energiat tõhusamalt ja väiksemas mahus, vähendama heitkoguseid ja keskkonnamõju, suurendama taastuvenergia kasutust ning tugevdama sektori digitaliseeritust. Analüüs toob esile Eesti potentsiaali biomassi, tööstusjääkide ja püütud CO₂ väärindamises uute kemikaalide tootmisel. Samas rõhutatakse, et Eesti keemiatööstuse CO₂-jalajälje vähendamine sõltub suurel määral põlevkivikeemiatööstuse ümberkujundamisest kõrgema lisandväärtuse ja väiksema heitmega toodeteks. Märgitakse, et keemiatööstuse konkurentsivõime edendamist ning kliimaneutraalsuse eesmärke toetaks olulisel määral pikaajaline ja sidus riiklik strateegia, mis looks selge tulevikuvisiooni ning annaks ühtse suuna ettevõtete, teadusasutuste ja riigi koostööks kestlike tehnoloogiate ja innovatsiooni arendamisel.

Suurem ülevaade valdkonda reguleerivatest tähtsamatest EL-i ja siseriiklikest õigusaktidest ning arengukavadest on esitatud lisas 5.

Peale seadustiku on keemiatööstusettevõtete arendustegevusi järjest enam suunamas ka tarbijate muutuvad ootused. Üha enam pööratakse hinna ja funktsionaalsuse kõrval tähelepanu ka toodete keskkonna- ja tervisemõjule. Uuringud näitavad, et kasvab nende tarbijate osakaal Euroopas, kes on valmis maksma kõrgemat hinda toodete eest, mis on kestlikult toodetud või koormavad keskkonda vähem (NielsenIQ, 2023, PwC, 2024). Tarbijate teadlikkus toodetes sisalduvate kahjulike kemikaalide mõjust on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud. Euroopa Komisjoni 2023. aasta Eurobaromeetri uuringu järgi tunneb üle nelja viiendiku vastanutest (84%) muret kemikaalide tervisemõjude pärast ning sama suur osa nende keskkonnamõju pärast. Ligikaudu kolmveerand eurooplastest (72%) arvestab toodete keemilise ohutusega ostuotsuste tegemisel ning üle poole (52%) leiab, et inimeste tervise ja keskkonna kaitse kahjulike kemikaalide eest on puudulik ja vajaks tõhustamist. Samas tuleb tõdeda, et tarbijate kasvav mure kemikaalide ohutuse ja keskkonnamõjude pärast ei väljendu alati tegelikus ostukäitumises. Uuringud (Hlaváček et al., 2023) on näidanud, et positiivne hoiak keskkonnasäästlike toodete suhtes ei pruugi tähendada, et inimesed neid ka reaalselt eelistavad. Lisaks keskkonnateadlikkusele mõjutavad ostuotsuseid olulisel määral hinnatundlikkus, ostuharjumused, sobivate tootevalikute piiratud saadavus ning ka meediatarbimine ja kasutatavad infokanalid.

Biopõhiste toodete ja koostisosade eelistamine on siiski kasvav trend. Turuanalüüsid näitavad, et Euroopa looduslike ja orgaaniliste kosmeetikatoodete turg kasvab kiiresti, näiteks aastaks 2035 prognoositakse märkimisväärset kasvu (Market Research Future, 2024; Grand View Research,2024). Kasvab ka nõudlus keskkonnahoidlike puhastusvahendite järele. Euroopa puhastus- ja hooldustoodete turul kasvab kiiresti nõudlus taimsel toorainel põhineva, biolaguneva ja mittetoksilise koostise järele, mis on muutunud kaalukaks tootearenduse ja innovatsiooni suunaks. Eriti aktiivselt võtavad ökoloogiliselt sertifitseeritud puhastuslahendusi kasutusele majutus- ja teenindus- (sh büroopindade haldus) ning tervishoiusektor, et täita kestlikkuse ja hügieenistandardite kasvavaid nõudeid. (Mobility Foresights, 2024 ; IndustryARC, 2024)

Tarbijate teadlikkus ja ootused tooteinfo läbipaistvuse suhtes on märgatavalt kasvanud – üha enam soovitakse usaldusväärset teavet toodete koostise, tootmisprotsesside ja keskkonnamõjude kohta. Seetõttu on keemiatööstusettevõtete jaoks tähtis kehtivate nõuete järgimise kõrval ka selgelt ja ausalt oma toodete vastutustundlikkust kommunikeerida. Ebapiisav või eksitav teave võib viia rohepesu süüdistusteni, mis kahandavad tarbijate usaldust, ohustavad ettevõtete mainet ning võivad kaasa tuua õiguslikke riske. EL on sellele trendile reageerinud, ajakohastades tarbijakaitse õigustikku ja kehtestades rangemaid nõudeid keskkonnaalaste väidete usaldusväärsusele tarbijate võimestamise direktiiviga (Euroopa Liidu Nõukogu, 2024a). Roheväidete direktiiv (Euroopa Liidu Nõukogu, 2024b), mis pidi looma täiendavad ühtsed reeglid keskkonnaalaste väidete tõendamisele ja märgistusele, oleks toonud ettevõtetele kaasa täiendava halduskoormuse ning kuna kavandatud nõuded ka dubleerisid osaliselt teisi algatusi, peatas Euroopa Komisjon selle menetlemise.³²³²

Kuigi digitaliseerimine on paljudes Euroopa tööstusharudes kiiresti edenenud, on keemiatööstus jäänud selles valdkonnas mõnevõrra aeglasemaks. Paljud ettevõtted tegutsevad endiselt nn brownfield³³³³-keskkonnas – rajatistes, kus seadmed ja juhtimissüsteemid on küll töökindlad, kuid mitte digitaalselt ühendatud ega andmepõhiselt juhitud (Pietrasik et al., 2024).

COVID-19 pandeemia ja sellele järgnenud tarneahelate häired on olnud siiski olulised katalüsaatorid, mis on suunanud ettevõtteid digilahenduste kiiremale kasutuselevõtule. EY rahvusvahelise uuringu (2022a) kohaselt peab ligi 65% keemiatööstuse juhtidest digitaliseerimist lähiaastate üheks võtmeinvesteeringuks, rõhutades selle rolli paindlikkuse, töökindluse ja riskijuhtimise suurendamisel. Samas kinnitavad analüüsid, et sektori digimuutus on ebaühtlane – osa ettevõtteid liigub kiiresti edasi, investeerides andmeanalüütikasse ja tehisintellekti, samas teised keskenduvad alles tootmisprotsesside automatiseerimisele ja kulude vähendamisele (Deloitte, 2023 ja 2024).

Keemiatööstuse digitaliseerimine tugineb suuresti põhimõtetele, mida nimetatakse Tööstus 4.0-ks (Industry 4.0) ja mis ühendavad automatiseerimise, võrgustatud süsteemid ja andmepõhise juhtimise. Tööstus 4.0 peamised arendussuunad on digitaalsed kaksikud, tehisaru (edaspidi ka TI), tööstuslik asjade internet (IIoT³⁴³⁴) ja tarneahelate vastupidavuse suurendamine. (Deloitte, 2023) IIoT ühendab seadmed ja sensorid võrguks, mis kogub andmeid reaalajas, võimaldades ennustavat hooldust ja seisakute vähendamist. Tehisaru aitab töödelda suurandmeid, tuvastada kõrvalekaldeid, optimeerida retsepte ja prognoosida turumuutusi, tugevdades tarneahela riskijuhtimist. Digitaalsed kaksikud loovad virtuaalse mudeli tootmisprotsessidest, võimaldades muudatusi katsetada enne nende rakendamist, vähendades sellega riske, ressursikulu ja energiatarvet. (Pietrasik et al., 2024 ; Redchuk & Walas Mateo, 2025).

Tehisaru roll keemiatööstuse digitaliseerimises on kiiresti kasvamas, pakkudes uusi võimalusi tootmise efektiivsuse, ohutuse ja innovatsiooni suurendamiseks. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et keemiatööstus on tehisaru kasutuselevõtus veel mõõduka tempoga, kuid potentsiaal on väga suur. McKinsey (2024a) andmetel kasutab generatiivse TI tööriistu ligikaudu 14% energia- ja materjalitööstuse ettevõtetest, samal ajal kui kõigis tööstusvaldkondades on see 23%. Deloitte (2025) hinnangul kasutab juba lausa pool USA tööstusettevõtetest TI-lahendusi oma igapäevatöös ning enamik peab neid konkurentsivõime seisukohalt kriitiliseks. Analüüsides rõhutatakse, et keemiatööstuse järgmine kasvulaine põhineb tehnoloogial ja digitaalsel innovatsioonil. McKinsey (2024b) hinnangul võib tehnoloogiapõhine tööprotsesside ümberkujundamine suurendada keemiatööstuse tootlikkust 5–10% ja müügitulu kuni 20%.

Eesti tööstuses on tehisintellekti kasutus viimase kahe aasta jooksul kiiresti kasvanud – kui 2024. aasta alguses kasutas mõnd TI-lahendust 14% Eesti ettevõtetest, siis 2025. aasta esimeseks pooleks juba 22% (Leemet & Mets, 2025). Kõige enam kasutatakse tehisaru elektroonika-, keemia-, farmaatsia-, kummi- ja plastitööstuses (vt ka joonist 2. Arengut piiravad aga teadmiste ja oskuste puudujäägid. Ettevõtetes napib spetsialiste, kes oskaksid tehisaru võimalusi teadlikult ja strateegiliselt rakendada, hinnata selle tasuvust ning juhtida andmepõhiseid protsesse.

Tehnoloogilise arengu fookus on aga liikumas veelgi laiemate küsimuste juurde. Kui Tööstus 4.0 keskmes on tehnoloogiline areng ja efektiivsus, siis Tööstus 5.0 (Industry 5.0) seab senisest enam esiplaanile inimese ja kestliku arengu. See rõhutab inimese ja masina koostööd, tööohutust ja sotsiaalset vastutust, sidudes digitaliseerimise rohepöörde ja inimkeskse tootmise põhimõtetega (Buri & Kiss, 2025; Rame, Purwanto, & Sudarno, 2024). Tehnoloogilise arengu kõrval seatakse samaväärselt esiplaanile eetiline innovatsioon, andmete turvalisus ja inimeste heaolu. Keemiatööstuses tähendab see, et digitaliseerimine on ühtaegu nii tootmise optimeerimise vahend kui ka tööohutuse, teadmiste jagamise ja vastutustundliku tootmise tööriist (Bratovčić, 2025). Tehnoloogilise uuenduse ja inimkeskse lähenemise koosmõju loob eeldused üleminekuks vastutustundlikumale ja suurema lisandväärtusega tootmisele.

Eesti keemiatööstus on väike, kuid ekspordile orienteeritud ja strateegiliselt oluline majandusharu. Üleminek kestlikumale tööstusele ja tootmisele eeldab aga ulatuslikke investeeringuid uutesse tehnoloogiatesse ja kestlikesse tootmislahendustesse. Eesti keemiatööstuse üleminekukava (Civitta, 2024) toob esile, et automatiseerimise, suurandmete, tehisintellekti ja robootika kasutuselevõttu tuleks ettevõtetes tuntavalt kiirendada. Üleminek kestlikule ja digitaalsele keemiatööstusele eeldab aga suuri kapitaliinvesteeringuid seadmetesse, taristusse ja katsetehastesse. Ettevõtjatele tuleks tagada teadmised ja kogemused digitaliseerimise võimaluste, eesmärkide ja kasude kohta – eriti väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes, kus digivalmidus jääb praegu väheseks.

Eesti kontekstis sõltub automatiseerimise taseme vajadus ja rakendamise ulatus ka ettevõtte profiilist ja tootmisloogikast. Keemiatööstusettevõtete esindajate sõnul ei pruugi protsesside täielik ja suuremahuline automatiseerimine olla majanduslikult põhjendatud, kui näiteks toodete valik on mitmekesine ja/või tootmismahud väikesed. Nišitoodetele ja eriretseptidele keskendunud keemiatootjad tuginevad enam inimtööjõu kasutamisele ja protsesside paindlikkusele, kuna tootmine on projektipõhisem ja partiid väiksemad.

Keemiatööstuse väärtusahelaid mõjutavad geopoliitilised pinged ja ressursiriskid, mis seostuvad tulevikustsenaariumidega, kus majanduskeskkonda iseloomustavad kasvav ebastabiilsus ja regionaalne killustumine (Pärna, 2025). Globaalne majandus- ja julgeolekukeskkond kujundab otseselt keemiatööstuse arengut ja investeerimiskliimat. Üha rohkem kerkivad suurriikidevahelised pinged esile kriitiliste toorainete ja kõrgtehnoloogiliste materjalide hankimisel, mõjutades tööstuse tarneahelaid ja strateegilisi otsuseid. USA ja EL on üha enam suunanud tähelepanu tooraine, tootmise ja töötlemise tarneahelate mitmekesistamisele ja lähemale toomisele ning välissõltuvuse vähendamisele (OECD, 2025). Samal ajal on tollitariifide muudatused ja kaubanduspinged vähendanud keemiatoodete importi ja eksporti USA-s viimaste aastate madalaimale tasemele, mõjutades märgatavalt ülemaailmseid tarneahelaid (Deloitte, 2025). EL on viimastel aastatel rakendanud meetmeid ja algatusi, mis toetavad tootmise tagasitoomist Euroopasse ja kohaliku tööstuse tugevdamist, sealhulgas Euroopa tööstusstrateegia (Euroopa Komisjon, 2020b) ja puhta tööstuse kokkuleppe algatus (Euroopa Komisjon, 2024).

Keemiatööstuse jaoks on väga tähtsal kohal kriitilised mineraalid, näiteks haruldased muldmetallid, nikkel, grafiit ja liitium. Neid kasutatakse kõrgtehnoloogiliste kemikaalide ja katalüsaatorite tootmiseks, mida vajavad teised tööstusharud näiteks akude ja elektrimootorite tootmiseks. Nende mineraalide tootmine on koondunud väheste riikide (eeskätt Hiina, Kongo DV, Austraalia, Tšiili) kätte, mistõttu on paljud teiste piirkondade keemiatööstused tarnehäirete ja geopoliitiliste pingete kaudu haavatavad. (Euroopa Komisjon, 2023c) Eestis leidub mitme kriitilise tooraine, sealhulgas haruldaste muldmetallide ja fosforiidi varusid, mille keskkonnasäästlik uurimine ja väärindamine võiks tulevikus vähendada Euroopa toorainesõltuvust ja luua uusi võimalusi keemiatööstuse arendamiseks.

Geopoliitilised sündmused, eriti Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022. aastal, on oluliselt muutnud Eesti majandus- ja investeerimiskeskkonda ning mõjutanud ka keemiatööstust. Sõjategevus, energiakriis, toormete kättesaadavus ja toorainehindade hüppeline tõus on suurendanud ebakindlust, pidurdanud investeeringuid ning muutnud ettevõtete pikaajalised otsused ettevaatlikumaks. Kuigi Eesti on endiselt üks Kesk- ja Ida-Euroopa atraktiivsemaid investeerimiskohti, on investeerimisvood olnud kõikuvad: UNCTAD-i (2024) andmetel kasvas otsene välisinvesteering Eestisse 2023. aastal rekordilise 4,57 miljardi USA dollarini, kuid 2024. aastal langes see ajaloolisest keskmisest taas madalamale tasemele (Lloyds Bank Trade, 2024). Ebastabiilne olukord on mõjutanud ka keemiatööstuse suurinvesteeringuid. Näiteks peatas Hollandi ettevõte Power2X 2025. aastal Pärnusse kavandatud rohemetanooli tehase arendamise (ERR, 2025a).

Venemaa roll Eesti keemiatööstuse tarneahelates on märgatavalt vähenenud. Enne sõda oli Venemaa Eesti üks peamisi kaubanduspartnereid masinate, seadmete ja keemiatoodete valdkonnas, kuid 2023. aastal oli nende kaubarühmade eksport EL-i sanktsioonide tõttu võrreldes aastate 2019-2021 keskmisega vähenenud ligikaudu 47 miljoni euro võrra (ASK, 2024). Maailmapanga WITS andmebaasi³⁵³⁵ andmetel on kemikaalide ja keemiatoodete eksport Venemaale võrreldes aastate 2019-2021 keskmisega vähenenud enam kui 40%.

See on sundinud ettevõtteid otsima uusi tarnijaid ja turge EL-i sees ja mujal, mis suurendab logistikakulusid ja teeb riskide juhtimise keerulisemaks.

Energiapoliitika ja -hinnad on keemiatööstuse konkurentsivõime seisukohalt otsustava tähtsusega. Venemaa agressioon tõi kaasa gaasi- ja elektrihindade järsu tõusu ning gaasitarnete ümberkorralduse. Eesti kehtestas täieliku impordikeelu Venemaa maagaasile. Euroopa tööstus tervikuna on seisnud silmitsi korduvate gaasihinnašokkidega, mis on pannud energiamahukaid tehaseid tootmismahtu vähendama või isegi tootmist ajutiselt sulgema ning kasvatanud survet tootmise ümberpaigutamiseks väljapoole Euroopat (Reuters, 2024; The Guardian, 2025). Eestis on gaasitarbimine märgatavalt vähenenud ning osa tööstusest üle läinud alternatiivsetele energiaallikatele. 2024. aasta elektri- ja gaasihinnad olid Eestis taas väga volatiilsed. (Konkurentsiamet, 2024). Eesti keemiatööstuse jaoks on kõrged ja kõikuvad energiahinnad tohutu mõjuga, eriti energiamahukates tootmisvaldkondades nagu ehitus- ja puhastuskeemia, õhu- ja tööstusgaaside tootmine ning värvi- ja lakitööstus. Põlevkivikeemiaettevõtted on mõnevõrra paremas olukorras, sest nad toodavad osa energiast ise (nt Enefit Industry ja VKG), kuid väiksemad keemiatootjad sõltuvad täielikult elektri ja soojusenergia turuhinnast.

Geopoliitilised pinged on mõjutanud ka tööjõu liikumist ja vajalike oskustega spetsialistide kättesaadavust. Kui varem töötas Eesti keemiatööstuses spetsialiste ka Venemaalt ja Valgevenest, siis pärast 2022. aastat on olukord oluliselt muutunud. Valitsus kehtestas Venemaa kodanikele lühiajaliste viisade ja töötamislubade osas piirangud julgeoleku tagamiseks (Vabariigi Valitsus, 2022). Alates 2023. aastast ei või Venemaa kodanikud ja residendid kuuluda elutähtsat taristut omavate või teenust osutavate ettevõtete juhatusse. 2024. aastal jõustunud hädaolukorra seaduse muudatus laiendas nende ettevõtete ringi ja tõi kaasa kohustuse kontrollida tundlikel ametikohtadel töötavate inimeste tausta, sealhulgas ligipääsu tehnilistele juhtimissüsteemidele (Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, 2024). Intervjuud tööandjatega viitavad, et varasem koostöö Venemaa ja Valgevene päritolu ekspertidega on sisuliselt katkenud. Riigi suurenenud tähelepanu personali taustale ja ligipääsuõigustele on muutnud välisspetsialistide kaasamise rangemaks, mistõttu peavad ettevõtted vajalikke spetsialiste üha enam otsima EL-i siseturult või muudest madalama julgeolekuriskiga riikidest.

Eesti elanikkonnas kasvab vanemaealiste osakaal, samal ajal väheneb tööealise elanikkonna seas nooremate ja keskealiste inimeste osakaal (Rosenblad et al., 2022). Muutused tööjõu struktuuris toovad tööandjatele kaasa vajaduse kujundada paindlikke töökorralduslahendusi, mis toetavad töötajate pikaajalist panust sõltumata vanusest. Tähtis on tagada, et kõigil töötajatel oleks ligipääs oskuste arendamisele ja vajalikule toetusele, näiteks tehnoloogiliste uuendustega kohanemisel või tööl püsimisel. Tööandjad peavad investeerima nii noorte väljaõppesse kui ka vanemaealiste töövõime säilitamisse, arvestades eri vanuses ja kultuuritaustaga töötajate vajadusi.

Keemiatööstuse pikaajalist arengut kogu Euroopas mõjutavad üha enam demograafilised muutused ja tööjõustruktuuri nihked. Keemiatööstuse oskustööjõu nappus on süvenemas eriti Lääne-Euroopas, kus uue põlvkonna spetsialistide kaasamine on jäänud aeglaseks ning töötajaskond vananeb. Näiteks Saksamaal on juba üle 35% keemiatööstuse töötajatest vanemad kui 50 aastat ning 20–30% tööjõust eeldatavalt pensioneerub aastaks 2030. Lisaks viitavad tööjõu-uuringud üldisele mobiilsuse kasvule – märkimisväärne osa eurooplastest on kaalunud töökoha vahetust, mis suurendab tööjõu voolavust ning konkurentsi kvalifitseeritud spetsialistide pärast. Sellised trendid panevad keemiatööstuse tõsiselt proovile tööjõu järelkasvu ja teadmistepõhise tootmismudeli hoidmisel ja arendamisel (McKinsey & Company, 2023b). Ka Suurbritannia keemiatööstus seisab silmitsi märkimisväärse tööjõu- ja oskuste nappusega, mis ohustab ringmajanduse ja kestliku tootmise arengut. Keemiainseneride Instituudi (IChemE), Materjalide, Mineraalide ja Kaevandamise Instituudi (IOM3) ning Kuningliku Keemiaühingu (RSC) 2025. aasta ühisuuring rõhutab, et insenertehniliste oskuste puudujääk takistab riigil ringmajanduse põhimõtteid täielikult rakendada. Raporti koostajate sõnul on enim puudus keemiatehnika, teadus- ja arendustegevuse, metallurgiliste protsesside ning materjali- ja keskkonnainseneeria oskustest. Uuring kutsub üles suurendama teadlikkust töövõimalustest ja mitmekesistama tööjõudu, arendama haridus- ja oskuste arendamise süsteeme ning looma paremat kooskõla riiklike strateegiate vahel (Royal Society of Chemistry, 2025). Seega peegeldavad keemiatööstuse tööjõuprobleemid laiemaid Euroopa demograafilisi ja sotsiaalmajanduslikke suundumusi, sealhulgas elanikkonna vananemist, tööealise rahvastiku vähenemist ja regionaalse ebavõrdsuse kasvu, mida nähakse kaaluka megatrendina ka Euroopa tulevikustsenaariumides (Pärna, 2025).

Eesti keemiatööstuse ettevõtted on mures, et noored ei näe tööstussektorit põneva ega perspektiivika karjäärivalikuna. Keemiatööstust tajutakse endiselt vanamoodsana, mis vähendab motivatsiooni valida erialasid, mis võiksid valdkonda tööle viia. Sellest tulenevalt on spetsialistide järelkasv ebaühtlane. Ettevõtetel on raskusi inseneride, operaatorite ja laborantide värbamisega.

Regionaalne jaotus mõjutab samuti tööjõu kättesaadavust – ligikaudu kolmveerand Eesti keemiatööstuse töötajatest töötab Ida-Virumaal, kus paikneb suur osa valdkonna tootmisest. Piirkonna demograafiline olukord ja rahvastiku vähenemine süvendavad tööjõupuudust, mis puudutab eriti noori ja kõrgharitud spetsialiste. Tööandjate sõnul on noortes huvi tekitamine ja nende sidumine piirkonnaga keerukas, kuna paljud eelistavad elada ja töötada suuremates linnades. Samas nähakse potentsiaali koostöös kohalike kutse- ja kõrgkoolidega, et tugevdada järelkasvu ning suurendada Ida Virumaa tööstuspiirkonna atraktiivsust kvalifitseeritud tööjõu jaoks (TalTech, 2024).

Tööandjad toovad piirkondadeülest tööjõu liikumist piirava tegurina esile ka keeleoskuse erinevused: Ida-Virumaa keemiatööstusest pärit töötajate keelevalmidus ei pruugi alati tagada sujuvat toimetulekut eestikeelses tootmiskeskkonnas, samal ajal kui muude piirkondade ettevõtetes töötav noorem põlvkond ei valda suhtlemiseks enam piisavalt vene keelt.

Ülevaade „Töö ja oskused 2035“ kirjeldab, et noored eelistavad tähenduslikku, arendavat ja paindlikku tööd, kus töö ja eraelu tasakaal on keskne (Pärna, 2025). See haakub ka keemiatööstuse tööandjate tähelepanekutega, et noorte ootused töö sisule, paindlikkusele ja töötingimustele on varasemast kõrgemad. Kuigi need ootused peegeldavad muutunud hoiakuid ja elustiiliväärtusi, võib tööandjate hinnangul olla keeruline kõiki neid ootusi alati täies ulatuses täita. See kehtib eriti tööstusvaldkondades, kus töö iseloom seab paindlikkusele teatud piirid. Tööstuses on töö sageli vahetustega ning seotud kindla tootmiskoha ja töögraafikuga, mistõttu ei ole kaugtöö tegemine võimalik. Samas näevad ettevõtjad kasvavat vajadust pakkuda noortele selgemat karjääriperspektiivi, nüüdisaegset töökeskkonda ja võimalusi erialaseks arenguks juba õpingute ajal, et suurendada valdkonna atraktiivsust ja tagada järelkasv.

See peatükk annab ülevaate Eesti keemiatööstuse ja põlevkivikeemia arengusuundadest, keskendudes sektori tehnoloogilistele arendustele ja uutele tootmissuundadele.

Põlevkivi on olnud aastakümneid Eesti energeetikas ja tööstuses üks strateegilisi maavarasid. 2024. aastal kaevandati Eestis umbes 8,55 miljonit tonni põlevkivi, mis on märgatavalt vähem kui varasematel aastatel (2023. a 10,16 ja 2022. a 10,79 mln t) ning märgib sektori mahu langust (ERR, 2024). Põlevkivi kasutatakse peamiselt elektri- ja soojuse tootmiseks ning õlitööstuses, kus toodetakse vedel- ja raskekütuseid, sealhulgas laevakütuste fraktsioone. Põlevkiviõli kasutatakse valdavalt laevakütuste tootmiseks, mis läheb ekspordiks. Sektor on endist viisi oluline tööandja Ida-Virumaal ning seotud varustuskindluse ja regionaalarengu küsimustega.

Põlevkiviõlitööstus on energeetika ja maanteetranspordi valdkondade järel Eestis suuruselt kolmas kasvuhoonegaaside (KHG) tekitaja. 2023. aastal moodustas sektori heide ligikaudu 14% kogu riigi kasvuhoonegaaside kogusest.³⁶³⁶,³⁷³⁷ Põlevkivikasutus ja sellest tulenev heide mõjutavad märkimisväärselt Eesti kliimaeesmärkide saavutamist, mistõttu on põlevkiviõlitööstuse tulevik üha enam seotud üleminekuga väiksema CO₂-jalajäljega tehnoloogialahendustele ja uute väärindamisvõimaluste teadus- ja arendustegevuse edukuse ning võimalike tulevaste tööstuslike rakendustega. (Vt ka ptk 2.1.1)

Põlevkivi kasutamist reguleeriv seadustik on Eestis kujunemas, kuid seadusi, mis otseselt sätestaksid põlevkivi kaevandamise või kasutamise lõpetamise tähtajad, ei ole vastu võetud. Riigi kliima- ja energiapoliitika arengusuunad on siiski selgelt määratletud ning viivad põlevkivi rolli järkjärgulise vähenemiseni. Energiamajanduse arengukava (ENMAK) 2035³⁸³⁸ kohaselt lõpeb põlevkivi otsepõletusel elektritootmine turumehhanismide toimel järk-järgult 2035. aastaks. Juhul kui selleks ajaks ei ole piisavalt uusi juhitavaid võimsusi rajatud, saab põlevkivi otsepõletusel jaamu siiski hoida turuväliselt, strateegilises reservis. Põlevkiviõli tootmine võib jätkuda ka pärast 2035. aastat, kuid arengukava näeb ette, et põlevkiviõli ja selle tootmise heitsoojuse kasutamine soojusvõrkudes tuleb asendada alternatiivsete lahendustega hiljemalt 2040. aastaks. Need sihid on kooskõlas kliimakindla majanduse seaduse (edaspidi ka KKMS) eelnõuga³⁹³⁹ , mis seab sektoripõhised kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgid kuni 2050. aastani. Eelnõuga seatakse põlevkivitööstuse kasvuhoonegaaside heitele etapiviisilised eesmärgid 2022. aasta taseme suhtes: 2030. aastaks ei tohi heide kasvada üle 40%, 2035. aastaks üle 12%; 2040. aastaks peab heide olema vähenenud 13% ning 2050. aastaks peab põlevkivitööstus olema kliimaneutraalne. Selline heite kasvu ja vähenemise piirväärtuste seadmine annab sektorile selgemad ajapiirid investeeringute ja tehnoloogiliste muudatuste planeerimiseks ning aitab suunata üleminekut nii, et see oleks kooskõlas pikaajaliste kliimaeesmärkidega. Eesmärkide saavutamine eeldab, et võimaldavad tehnoloogilised lahendused arenevad ja muutuvad seatud aja jooksul kättesaadavaks.

Kliimakindla majanduse seadus on seotud ka eriseadustega, sealhulgas maapõueseadusega⁴⁰⁴⁰ , mis reguleerib põlevkivi kaevandamise lubade väljastamise tingimusi. Värskeima (2025. a nov seisuga) KKMS eelnõu kohaselt ei määrata enam, millisteks lõpptoodeteks põlevkivi võib kasutada. Kaevandamisloa menetlemisel hinnatakse ka põlevkivi töötlemise kaudset mõju kasvuhoonegaaside heitmele (st heidet kogu väärtusahelas) ning uusi põlevkivi kaevandamise lube plaanitakse anda vaid juhul, kui põlevkivist lõpptoodete tootmine on kooskõlas KKMS-is sätestatud põlevkivitööstuse heitme vähendamise eesmärkidega. Vajalikud muudatusettepanekud eriseadustesse töötab Kliimaministeerium välja 2026. aasta 1. juuniks. Pärast 2050. aastat saavad põlevkiviõlitehased tegevust jätkata vaid juhul, kui nad rakendavad tehnoloogiat, mis tagavad kliimaneutraalse tootmise.

Põlevkiviõli tootmise väljavaateid mõjutavad oluliselt rahvusvaheline nõudlus ja regulatiivne keskkond. Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) on kinnitanud eesmärgi saavutada laevanduse nullnetoheide aastaks 2050, millega seotud meetmed hakkavad rakenduma alates 2027. aastast laevadele, mille kogumahutavus ületab 5000 tonni. Strateegia kohaselt töötatakse välja kohustuslikud laevakütuste standardid ja kasvuhoonegaaside heitme hinnastamise mehhanismid, mis suunavad sektori kasutama väiksema CO₂-sisaldusega kütuseid (IMO, 2023). Sellega on tihedalt seotud ka EL-i FuelEU Maritime määrus (Euroopa Parlament ja Nõukogu, 2023), mis näeb ette laevakütuste kasvuhoonegaasi intensiivsuse järkjärgulise vähendamise võrreldes 2020. aasta tasemega: 2025. aastaks 2%, 2030. aastaks 6%, 2040. aastaks 31% ja 2050. aastaks 80%. Määrus hõlmab kõiki laevu kogumahutavusega üle 5000 tonni, mis sõidavad EL-i sadamates või alustavad ja lõpetavad reisi EL-i territooriumil, sealhulgas kolmandate riikide laevu. Alates 2024. aastast laienes EL-i heitkogustega kauplemise süsteem (EU ETS) ka meretranspordile⁴¹⁴¹, hõlmates reisi- ja kaubalaevu kogumahutavusega üle 5000 tonni. Eesti seadustikku võeti asjaomased muudatused üle 2025. aastal.⁴²⁴² Heitele hinna kehtestamine koos FuelEU Maritime nõuetega suurendab survet vähendada suure CO₂ sisaldusega laevakütuste kasutamist, mõjutades ühtlasi põlevkiviõlil põhinevate kütuste nõudlust.

Viimaste aastate arutelud EL-i kliimapoliitika kujundamisel viitavad suundumusele muuta kliimapoliitika rakendamist paindlikumaks. 2040. aasta kliimaeesmärgi kokkuleppimist saatis arutelu täiendavate paindlikkusmehhanismide üle, sealhulgas EL-väliste heitmekrediitide kasutamise võimaldamine ning mõningate poliitikameetmete nagu ETS 2 (kütuste ja hoonete heitkogustega kauplemise süsteem) rakendamise edasilükkamine. Need suundumused osutavad, et EL otsib tasakaalu ambitsioonikate kliimaeesmärkide ja liikmesriikide majandusliku toimetuleku vahel. (ERR, 2025d)

Kliimaeesmärkide saavutamiseks on hakatud üha enam otsima võimalusi vähendada heidet tehnoloogiliste lahenduste abil. Üheks võimalikuks suunaks on süsinikdioksiidi püüdmis- ja kasutamistehnoloogiate (CCS⁴³⁴³ ja CCU⁴⁴⁴⁴) rakendamine, mille eesmärk on takistada CO₂ sattumist atmosfääri ning suunata see kas ladustamisse või uute toodete toormeks. Eestis on CO₂ püüdmise rakendatavust põlevkivitööstuses hinnatud näiteks Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi eestvedamisel tehtud teadus- ja arendusprojektides (Eesti Teadusagentuur, 2021). Uuringud on kinnitanud, et teatud tehnoloogialahendused – näiteks absorptsioon ja hapnikus põletamine – võiksid vähendada põlevkivipõhise elektri- ja õlitootmise jalajälge märkimisväärselt. Samas on nende kasutuselevõtt majanduslikult äärmiselt kulukas ning CO₂ geoloogiline ladustamine Eestis puuduvate sobivate kihistute tõttu võimatu. Seetõttu saab CO₂ püüdmisest Eestis rääkida eelkõige teadus- ja arendustegevuse ning katsetuste tasandil, mitte laialdaselt rakendatava lahendusena. Teadlaste hinnangul (ERR, 2022) on CO₂ püüdmisel põlevkivitööstuses küll keskne roll Euroopa kliimaeesmärkide saavutamisel, kuid tehnoloogialahendused on endiselt kulukad ning seotud suure energiavajadusega. Teadlaste ja ekspertide üldhinnangul on CO₂ püüdmine Eestis tehniliselt võimalik, kuid majanduslikult ja geoloogiliselt siiski piiratud, mistõttu jääb selle laiem rakendamine lähiaastatel ebatõenäoliseks. Põlevkivitööstuse kliimaneutraalsuse saavutamine eeldab pigem tootmisstruktuuri ümberkujundamist ja kõrgema lisandväärtusega toodetele üleminekut. Samas jätkatakse Eestis teema süvendatud analüüsimist ja võimalike lahenduste väljaselgitamist. Kliimaministeerium on välja töötamas CO₂-püüdmise teekaarti, mille eesmärk on hinnata selliste tehnoloogialahenduste rakendatavust ja potentsiaali Eesti oludes (Värton, 2025).

Eesti teadlased on viimastel aastatel toonud fookusesse uue põlvkonna põlevkivitehnoloogia lahendused, mis käsitlevad kukersiiti⁴⁵⁴⁵ mitte enam fossiilkütuse, vaid väärtusliku keemilise toormena. Selle lähenemise eesmärk on kujundada senisest süsinikumahukast põlevkivisektorist kõrgtehnoloogiline ja süsinikuneutraalsem keemiatööstus, mis põhineb väiksema toorainemahuga ning suurema lisandväärtusega toodetel.

Tallinna Tehnikaülikooli tööstuskeemia laboris on välja töötatud nn Kerox-protsess, mis võimaldab põlevkivi orgaanilist osa ehk kerogeeni väärindada otse keemilisteks ühenditeks, näiteks dikarboksüülhapeteks ja aromaatseteks ühenditeks (Rohegeenius, 2024). Tehnoloogia võimaldaks toota keemia- ja materjalitööstuse lähteaineid nagu plastifikaatoreid, täiendaineid määrdeõlides, ehitusmaterjalide ja -vahtude koostisosi jpm. See suundumus muudab põlevkivi kasutamise olemust: energeetilise toorme asemel nähakse selles suurema lisandväärtusega keemiatööstuse lähteainet, mille keemiline väärindamine võib sõltuvalt tehnoloogilistest lahendustest olla oluliselt tooraine- ja keskkonnasäästlikum kui senised kasutusviisid. Uute tootmisprotsesside ja toodete tegelik keskkonnamõju selgub siis, kui on tehtud täielik olelusringi hindamine (LCA⁴⁶⁴⁶), mis arvestab kõiki protsessi sisendeid ja väljundeid ning materjali käekäiku kogu elutsükli jooksul. Kerox-protsessiga samasse arengusuunda paigutub ka fenoolvee⁴⁷⁴⁷ väärindamise tehnoloogia, mille TalTech litsentsis 2024. aastal B2G Group OÜ-le⁴⁸⁴⁸ kuuluvale OÜ Kerogenile (ERR Novaator, 2023).

Pikas plaanis haakuvad kukersiidi keemilise otsemuundamise tehnoloogialahendused hästi EL-i strateegilise autonoomia suunaga, mille eesmärk on tugevdada Euroopa keemiatööstuse konkurentsivõimet ja vähendada sõltuvust imporditavatest kemikaalidest ning kriitilistest toorainetest. Eestil oleks võimalus kujuneda nišikeskuseks, kus kohalikust maavarast toodetakse suurema lisandväärtusega baaskemikaale ja materjalide lähteaineid. Samas rõhutavad nii TalTechi teadlased kui ka ettevõtjad, et teadusest tööstusliku lahenduseni on pikk tee – laborikatsetest prooviseadmeni ja sealt täismahus tehase ehituseni kulub tavaliselt vähemalt 5–10 aastat. Arenduse edasine käik sõltub eeskätt investeeringute ja tööstuspartnerite valmisolekust, samuti regulatiivsete ja tururiskide maandamisest.

Eesti põlevkivitööstusettevõtted – Enefit Industry AS (Eesti Energia AS), VKG Oil AS (Viru Keemia Grupp) ja Kiviõli Keemiatööstuse OÜ – on viimastel aastatel asunud põhjalikumalt analüüsima ja ümber kujundama oma ärimudeleid ning tootmistehnoloogiat, et paremini arvestada EL-i kliimaneutraalsuse sihte ja kasvavaid keskkonnanõudeid. Ettevõtete arendusprojektid viitavad selgelt ringmajanduslikuma ja suurema lisandväärtusega keemiatööstuse poole liikumisele. Eesmärgiks on vähendada tootmise CO₂-heitmeid, võtta kasutusele alternatiivseid ja jäätmepõhiseid tooraineid ning arendada tehnoloogiat, mis võimaldaks põlevkivist saada kemikaale ja materjalide lähteaineid, mitte üksnes kütust.

Eesti Energia on panustanud CO₂ püüdmise ja taaskasutamise (CCU) tehnoloogia rakendusvõimaluste uurimisele koostöös TalTechiga. Ettevõte jätkab katsetusi vanarehvide hakke kasutamiseks põlevkiviõli tootmise tehnoloogilistes protsessides. Katsetuste eesmärk on võimalikult varakult tuvastada võimalikke tõrkeid eri tootmisprotsessides näiteks kvaliteeditehniliste probleemide tõttu. Katseprogrammi edukuse korral hinnatakse uuesti potentsiaali jäätmepõhiste toorainete laiemaks kasutuselevõtuks. Kavandamisel on bensiini väärindamise tehas, mille töö algust planeeritakse positiivse investeerimisotsuse korral 2030. aastaks. Lisaks arendab Eesti Energia kontsern ka rohevesiniku valdkonda. Näiteks on ettevõte saanud Keskkonnainvesteeringute Keskuselt toetuse rohevesiniku terviklahenduse katseprojekti⁴⁹⁴⁹ elluviimiseks. Paralleelselt eeltoodud arendustega on ettevõte keskendunud ka oma kolmanda põlevkiviõli tehase – Enefit 280-2 – valmimisele ja katsetustele. Projekti otsus tehti juba 2019. aastal eesmärgiga tõsta põlevkiviõli tootmise energiatõhusust ja keskkonnahoidlikkust. Tehas on jõudnud käivitusfaasi ning see on ettevõtte viimaste aastate suuremahulisim arendusprojekt (Ärileht, 2025a).

Viru Keemia Grupi üheks olulisemaks suunaks on biopõhise keemiatööstuse arendamine. Lüganuse valda planeeritav biotoodete tootmiskompleks põhineb kraft-tehnoloogial⁵⁰⁵⁰ ning hakkab väärindama Eestis seni alakasutatud paberipuitu ning tootma biotooteid ja taastuvenergiat. Tehase rajamiseks on lahendatud maakasutuse ja planeeringuküsimused ning sõlmitud kümneaastane toormeleping RMK ga. Projekti ajakava näeb ette lõpliku investeerimisotsuse tegemise 2028. aastal ja tootmiskompleksi käivitamise 2030. aastal. (Ärileht, 2025b) VKG teiseks mitmeaastaseks arendussuunaks oli plastijäätmete keemilise ringlussevõtu tehnoloogia arendamine, mille eesmärk oli toota Eestis tekkivatest plastijäätmetest keemiatööstuse toorainet. OÜ VKG Plasticu juhitud projekti toetasid EIS-i Rakendusuuringute programm ja EL-i õiglase ülemineku fond, kuid 2025. aasta novembri seisuga pandi tehase rajamise plaan pausile ning ettevõte loobub toetustest. Projekti peamisteks väljakutseteks osutusid sobivate toormevoogude tagamine ja tehnoloogiliste riskide maandamine. (Põhjarannik, 2025)

Kiviõli Keemiatööstus on viimastel aastatel keskendunud sellele, et ajakohastada tootmisbaasi ja tagada keskkonnanõuetele vastavus. Kuigi Kiviõli tootmisseadmed on osaliselt vanemad kui teistes põlevkivikeemia ettevõtetes, on viimastel aastatel investeeritud nende töökindluse ja keskkonnatehnoloogia uuendamisse ning sõlmitud Keskkonnaametiga kokkulepped heitmenõuete täitmiseks, et tagada tootmise jätkusuutlikkus ja vastavus keskkonnanõuetele⁵¹⁵¹. Ettevõttega samasse kontserni kuulub OÜ Kerogen, mis koostöös TalTechi tööstuskeemia laboriga tegeleb uute põlevkivi väärindamise tehnoloogialahenduste arendamisega.

Peale uute arenduste tegelevad ettevõtted järjepidevalt ka olemasolevate tootmisrajatiste ja tehnoloogiate hooldamise, uuendamise ning keskkonnanõuetele vastavuse parandamisega. Suur osa ettevõtete investeeringutest on seotud ka energiatõhususe tõstmise, heitmete vähendamise ja tootmisprotsesside keskkonnamõju vähendamise projektidega.

Eesti keemiatööstuses on algamas uus arenguetapp, mida iseloomustab uute tootmissuundade ja rohetehnoloogiliste projektide esiletõus. Traditsioonilise keemiatööstuse ja põlevkivikeemia kõrvale on lisandumas täiesti uued tootmisvaldkonnad: alates rohevesiniku, -ammoniaagi ja -metanooli tootmisest, süsiniku väärindamisest uuteks materjalideks kuni kaitsetööstuslike kemikaalide ja lõhkeaineteni välja. Need arendused muudavad keemiatööstuse struktuuri mitmekesisemaks ning loovad eelduse suurema lisandväärtusega tootmise kasvuks Eestis. Arengut soodustavad nii EL-i kliima- ja keskkonnapoliitika eesmärgid kui ka vajadus tugevdada riigi varustuskindlust ja julgeolekut ning vähendada sõltuvust imporditavatest toorainetest.

Järgnevalt on esitatud ülevaade Eestis kavandatavatest ja arendatavatest keemiatööstuse projektidest, mis peegeldavad valdkonna uusi arengusuundi. Koostatud kirjeldus ei hõlma kõiki võimalikke arendusprojekte, vaid põhineb avalikus inforuumis ja ametlikes allikates kättesaadaval teabel.

Vesinikutehnoloogial nähakse lähematel aastakümnetel olulist rolli Euroopa energiamajanduse ja transpordisektori süsinikuheitme vähendamisel (Euroopa Komisjon, 2020c). Vesinikul võib olla strateegiline roll Euroopa energiasiirde mootorina, eriti transpordi, keemiatööstuse ja energiasalvestuse valdkonnas.⁵²⁵² Selle tõeline keskkonnakasu avaldub aga vaid juhul, kui vesinik toodetakse taastuvatest energiaallikatest. Eesti kontekstis on vesiniku teema aktuaalsus kasvanud koos rohepöörde eesmärkide ning esile kerkivate investeerimisvõimalustega, mida toetavad taastuvenergia tootmise järkjärguline kasv ja EL-i toetusmehhanismid. 2023. aastal koostatud Eesti vesiniku teekaart kirjeldab vesiniku tootmise ja kasutuse laienevat potentsiaali pigem alates 2030. aastate teisest poolest, eeldades taastuvenergia tootmisvõimsuste kiiret kasvu, elektrolüüserite hinna langust ning sobiva vesinikutaristu kujunemist (Kliimaministeerium, 2023).

Enim arendusprojekte on seotud rohevesiniku ja -ammoniaagi tootmisega. Ettevõte Derivaat NH₃ OÜ kavandab Paldiskisse 2028. aastaks rohevesiniku ja -ammoniaagitehase ning seejärel Sillamäele sellest viis korda suurema tootmisüksuse (2031–2032) rajamist. Projekt on saanud Keskkonnainvesteeringute Keskuselt ligi 17 miljoni euro suuruse toetuse. Sillamäele kavandab oma tehast ka BHG-Estonia OÜ, kelle rohevesiniku ja ammoniaagi tootmiskompleksi arendust toetab riik ligikaudu 20 miljoni euroga. Mõlema arenduse eesmärk on toota taastuvenergial põhinevat keemilist toorainet väetisetööstuse ja merenduskütuste tarbeks. (ERR, 2025b)

Värske arendusena kavandab rahvusvaheline Destiny Energy Singapore oma Eesti tütarfirma Pärnu P2X Hub OÜ kaudu Pärnu lennujaama alale e-metanooli⁵³⁵³ tootmiskompleksi ligikaudu 72 miljoni euro suuruse investeeringuga. Tehase toodang on mõeldud peamiselt laevanduse alternatiivkütuseks ning projekt sai 8,6 miljonit eurot toetust Euroopa Liidu innovatsioonifondist. (ERR, 2025c)

Samuti plaanib Elme Messer HYDG OÜ Narva rohevesinikutehase rajamist, mille toodang on mõeldud tööstuslikuks kasutuseks eelkõige magnetitehasele NPM Narva OÜ. Projekti toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus 1,6 miljoni euroga. Lisaks rajab AS Elme Messer Gaas tütarfirma OÜ Auvere Gaas Auverre hapniku-, lämmastiku- ja argoonitootmise tehase, mis sai õiglase ülemineku fondist 6,6 miljonit eurot toetust.

Rohevesiniku tootmist arendavad ka Eesti energeetikaettevõtted. Eesti Energia koos tütarettevõttega Enefit Green valmistavad ette rohevesiniku terviklahenduse katseprojekti, millega rajatakse 2026. aastaks tootmisüksus ja katsetatakse vesiniku kasutamist transpordisektoris koostöös Alexelaga. Sarnaseid väiksemaid vesinikulahendusi arendab Utilitas, kelle toodetud rohevesiniku baasil alustasid 2025. aasta sügisel Tallinnas tööd esimesed vesinikutaksod.⁵⁴⁵⁴ (Kliimaministeerium, 2024)

Üks põnevamaid uusi suundi Eesti keemiatööstuses on CO₂ väärindamine uuteks materjalideks. See ühendab rohetehnoloogilise innovatsiooni ja Euroopa toorainepoliitika eesmärgid. UP Catalyst OÜ arendused on kujunenud üheks edukamaks näiteks mahuka teadus- ja arendustegevuse rakendamisest uue põlvkonna keemiatööstuses. Ettevõte on TÜ idufirma baasil välja kasvanud süsiniku väärindamise tehnoloogia arendaja, mille eesmärk on toota grafiiti ja süsiniknanomaterjale otse CO₂ heitmetest, muutes süsinikdioksiidi jäätmest väärtuslikuks tooraineks.

Grafiit ja muud süsinikmaterjalid kuuluvad EL-i kriitiliste toorainete nimekirja, kuna neid kasutatakse akude, elektroonika, robootika ja energiasalvestuse tehnoloogialahendustes, kuid nende tootmine on praegu koondunud peamiselt Aasiasse. Pärast Hiina 2023. aasta otsust piirata grafiidi eksporti on Euroopa sõltuvus välisest tarnest veelgi kasvanud – ligikaudu 99% kasutatavast grafiidist imporditakse Hiinast. Sellest tulenevalt on EL seadnud eesmärgiks arendada kohalikku ja kestlikku grafiiditootmist, mida toetab ka kriitiliste toorainete määrus (CRMA)⁵⁵⁵⁵. UP Catalysti puhul on tegemist EL-i kriitiliste toorainete strateegilise projektiga⁵⁶⁵⁶, mida Euroopa Investeerimispank toetab 18 miljoni euro suuruse laenuga. UP Catalysti eesmärk on kasutada 2030. aastaks CO₂-heitmest toodetud grafiiti vähemalt nelja miljoni elektrisõiduki akudes, mis moodustaks ligikaudu viiendiku Euroopa akutööstuse aastasest süsinikuvajadusest.

EL-i kriitiliste toorainete väärtusahela tugevdamise algatustes osaleb ka Ida-Virumaal tegutsev NPM Silmet OÜ, kes on Euroopa üks väheseid haruldaste muldmetallide töötlejaid.

Euroopa julgeolekukeskkonna muutumine ja Ukraina sõda on viimastel aastatel toonud tähelepanu alla vajaduse tugevdada riikide kaitsetööstuslikku võimekust ning vähendada sõltuvust välismaistest relva- ja laskemoonatarnijatest. Eesti kujundab nende suundumuste kontekstis kaitsetööstust, mille eesmärk on luua kohalikku tootmisvõimsust ja soodustada strateegiliste partnerite investeeringuid. Keskne samm on kaitsetööstusparkide rajamine, millest esimene kavandatakse Ermistusse Pärnumaale. Parki nähakse tulevase kaitsetööstuse kompetentsikeskusena, kus koonduvad tootmis-, testimis- ja teadus-arendustegevuse üksused ning mis on kavandatud teenindama nii Eesti kui ka liitlaste kaitsevõime arendusvajadusi.

Kuigi Eestis tegutseb juba lõhkeainete tootmisega seotud ettevõte (Orica Eesti AS), mis keskendub peamiselt tsiviilkasutusele (nt mäetööstuse ja infrastruktuuri lõhkeained), on uued arendused suunatud eeskätt kaitsetööstusliku võimekuse tugevdamisele ning sõjalise otstarbega lõhkeainete kohaliku tootmise käivitamisele.

Seda suunda toetab Hexest Materials AS, riigi loodud ja Kaitseministeeriumi valitsetav ettevõte, mille eesmärk on rajada RDX-tüüpi sõjalise lõhkeaine tootmise tehas. Lõhkeainetehas on kavandatud Ermistu kaitsetööstuspargi territooriumile ning tootmisega loodetakse alustada 2028. aastal. RDX (heksogeen) on üks peamisi nüüdisaegse laskemoona komponente, mida kasutatakse mürskudes, miinides ja raketipeades. Ettevõtte siht on toota RDX-i nii Eesti kui ka teiste Euroopa laskemoona tootjate vajaduste katmiseks. (Tööstusuudised, 2025)

Eesti keemia- ja rohetehnoloogiliste arendusprojektide elluviimist mõjutab mitme soodustava ja pidurdava teguri koosmõju. Järgnevalt on esitatud mõned olulisemad tegurid, mis kujundavad arenduste teostatavust, investeerimiskindlust ja ajakava lähiaastatel.

Arendusprojekte toetavad tegurid

• Strateegiline sobivus EL-i kliima- ja tööstuspoliitikaga – roheleppe ja kriitiliste toorainete strateegia eesmärgid toetavad vesiniku-, keemia- ja materjalitööstuse arendusi.

• Investeeringute kindlustumine ja Euroopa Liidu toetusmehhanismid – projektid on saanud nii riiklikku kui ka EL-i rahastust, mis tugevdab investorite kindlustunnet.

• EL-i ja riiklikud rahastusallikad – õiglase ülemineku fond, taaste- ja vastupidavusrahastu ning innovatsioonifond on avanud rohetehnoloogiatele uusi rahastuskanaleid.

• Tööstusparkide ja taristu olemasolu – mitmes piirkonnas on sobivat tööstusmaad koos juurdepääsuga sadamatele ja energiataristule, näiteks Ida-Virumaal (sh Sillamäel, Põhja-Kiviõlis), Harjumaal (Paldiskis) ja Pärnumaal (Ermistu katisetööstuspargi ala).

• Pikaajalised ostulepingud ja koostööpartnerid – eellepingud tagavad toodangu realiseeritavuse ning loovad investoritele usaldusväärse väljavaate.

• Teadus- ja arenduskoostöö ülikoolide ja ettevõtete vahel – teadustöö toetab uute tehnoloogiate arendamist ja riskide maandamist.

• Regionaalpoliitiline fookus – näiteks tööstusarenduste suunamine Ida-Virumaale aitab luua töökohti ja tugevdada piirkondlikku majandust.

Arendusprojekte pidurdavad tegurid

• Energiamahukus ja elektrihinna volatiilsus – kõrge energiahind ja piiratud taastuvenergia tootmisvõimsus vähendavad konkurentsivõimet.⁵⁷⁵⁷

• Ebapiisava elektritaristu võimekus ja suured liitumiskulud – teatud juhtudel võib olemasoleva elektritaristu piiratus ning sellega seotud investeeringuvajadus kujuneda ettevõtte jaoks märkimisväärseks lisakuluks, mis pidurdab arendus- ja investeerimisotsuseid.

• Investeeringute ebakindlus ja geopoliitilised riskid – mõjutavad kapitali kättesaadavust ja projektiotsuste edasilükkamist.

• Turu ja lepingupartnerite ebakindlus – rohetehnoloogiate turg on alles kujunemisjärgus, mis suurendab äririski.

• Rahvusvaheline konkurents investeeringute pärast – teised Euroopa piirkonnad pakuvad samadele projektidele soodsamaid tingimusi.

• Tehnoloogilised riskid ja skaleeritavus – uued tehnoloogialahendused on paljuski katsetusfaasis ning vajavad tööstuslikus mastaabis tõendatud töökindlust.

• Keskmisest suurem administratiivne koormus – regulatiivsed nõuded (keskkonnaload, ohutusdokumentatsioon, riskianalüüsid) loovad valdkonda kõrgema sisenemisbarjääri, mis võib pärssida uute ettevõtete ning innovaatiliste tootmisüksuste turuletulekut.⁵⁸⁵⁸

• Regulatiivsed ja lubadega seotud viivitused – planeeringu- ja keskkonnamenetlused on sageli ajamahukad.

• Tööjõu ja oskustega seotud kitsaskohad – kvalifitseeritud töötajate nappus võib piirata tootmisüksuste käivitamist.

• Avalikkuse ja kogukondade vastuseis – uute tööstusrajatiste rajamine võib kohtuda kohaliku tasandi vastuseisuga, kui puudub selge kommunikatsioon kasust ja keskkonnamõjudest.

Kuigi uute arenduste taustal on toetavaid tegureid, on reaalsus sageli keerulisem – projektid arenevad aeglaselt, takerduvad menetlustesse või otsustatakse tootmine rajada mõnda teise riiki, kus investeerimistingimused ja energiahinnad on soodsamad. Ehkki arendusprojekte on palju, on nüüdisaegne tootmine, eriti rohevesiniku-, -ammoniaagi ja -metanoolitööstus, valdavalt väga automatiseeritud. See tähendab, et uue tööjõu vajadus on pigem mõõdukas. Küll aga eeldab tööleasumine spetsiifilist tehnoloogiaalast väljaõpet. Ettevõtted on harilikult valmis vajalikku tööjõudu ise koolitama nii kohapeal kui ka koostöös välispartnerite, seadmetootjate ja tehnoloogiatarnijatega. Sageli sõlmitakse juba arenduse algfaasis eelkokkuleppeid töötajate koolitamiseks ja praktikaks välismaa tehastes. Probleemsemaks võib osutuda tippspetsialistide ja kitsa valdkonna ekspertide kaasamine. Eestis on vajalik teadmus sageli piiratud ning osa spetsialiste on vaja kaasata välismaalt.

Peatükis käsitletakse uue tööjõu vajadust keemiatööstuse põhikutsealadel 2033. aastani. Uuringu käigus koostati nii hõivatute arvu kui ka tööjõuvajaduse ja tasemeõppest koolitusvajaduse prognoos⁵⁹⁵⁹. Tööjõuvajaduse prognoosi põhjal saab öelda, kui palju on prognoosiperioodi jooksul või igal aastal valdkonna põhikutsealadele tööjõudu vaja.

Statistikaameti andmetel töötas 2023. aastal keemiatööstuses⁶⁰⁶⁰ kokku ligi 3570 töötajat, mis moodustab üle 3% töötleva tööstuse töötajaskonnast. Kvartaalse voolavuse võrdlusest selgub, et 2022. aasta III kvartalist kuni 2025. aastani lahkus keemiatööstusest rohkem töötajaid, kui juurde värvati, suhe pöördus positiivseks alles 2025. aastal⁶¹⁶¹. 60% keemia⁶²⁶²- ja 90% põlevkiviõlitööstuse töötajatest on hõivatud põhikutsealadel (kokku 2490 inimest), st tegelevad tootmis- ja arendustööga. Viimasel paaril aastal on keemiatööstuse töötajaskond paari protsendi võrra vähenenud. Samas on põlevkiviõlitööstuses püsinud töötajate arv stabiilne.

Suhteliselt suure töötajate arvu kasvu (2014.–2023 166-lt 232-le) on läbi teinud muude keemiatoodete tootmine. Muude keemiatoodete alla kuuluvad nt lõhkeaine ja pürotehniliste toodete, liimi ja eeterlike õlide ning mujal liigitamata keemiatoodete, nt fotograafias kasutatavate kemikaalide (k.a film ja valgustundlik paber), ja diagnostikaühendite tootmine.

2023. aastal oli 36% keemiatööstuse töötajatest seotud põhikemikaalide ja väetiste tootmisega ning 26–29% viimistlusvahendite või pesemis-, puhastus- ja tualetitarvete tootmisega. Keemiatööstus on muutlik valdkond, kuna ühelt poolt on teravalt fookuses põlevkivi kaevandamise jätkusuutlikkus (põlevkiviõli toore), teiselt poolt kasvavad ootused üha ökonoomsemate, keskkonda säästvamate, kuid keerulisemate toodete tootmiseks.

Keemiatööstuse, sh põlevkivikeemiatööstuse müügitulu (2023. a 933 mln €) moodustab veidi üle 5% kogu Eesti töötleva tööstuse müügitulust. Keemiatööstuse müügitulu püsis stabiilselt kasvavana aastatel 2020–2022⁶³⁶³, kuid 2023. aastal toimus märgatav langus
(–25%). Analoogselt vähenes ka põlevkiviõli tootmine, see piirdus ligi 10%-ga. Koos müügituluga kahanes ka keemiatööstuse ekspordi maht (–28%) ja ekspordi osatähtsus (81%-lt 78%-le). Põlevkivikeemiatööstuse olukord erineb: müügitulu kahanes, kuid eksport kasvas nii absoluutväärtuses (2022. a 180 mln eurolt 2023. a 206 mln eurole) kui ka ekspordi osatähtsus müügitulus (43%-lt 54%-le) (vt joonist 1).

Lisaks ekspordivõimekusele iseloomustab keemiatööstust nii Eesti ettevõtluse kui ka kitsamalt tööstuse vaates initsiatiivikus tehisaru tehnoloogia kasutuselevõtus (vt joonist 2).

⁶⁴

Piirkondlikus vaates on põlevkiviõli tootmine väga oluline tööandja Kirde-Eestis (vt joonist 3). Ka ligi pool keemiatööstuse töötajaskonnast on hõivatud Ida-Virumaal. Lisaks väärib märkimist, et enamik valdkonna ettevõtetest Ida-Virumaal on suurettevõtted, kus töötab üle 250 töötaja⁶⁵⁶⁵. Piirkonna töötajate keskmine brutopalk jääb Statistikaameti andmetel küll alla Eesti keskmise palgataseme, kuid on samal tasemel või kõrgem võrreldes lähimaakondadega (Lääne-Virumaa, Jõgevamaa). Samas on maakonna keskmine palgatase kahel viimasel aastal kasvanud märksa kiiremini⁶⁶⁶⁶ kui teistes maakondades (2023. a 13,1% ning 2024. a 9,7%).

Selles alapeatükis antakse lühiülevaade valdkonna põhikutsealadel hõivatute hariduslikust, soolisest ja vanuselisest jaotusest ning palgatasemest. Praeguste hõivatute profiil on hõive- ja tööjõuvajaduse prognoosi kontekstis väga oluline. Näiteks võimaldab vanuseline struktuur hinnata, kui palju vanuse tõttu ametist lahkuvaid töötajaid oleks vaja lähitulevikus uue tööjõuga asendada. Töötajate hariduslik taust võimaldab aga hinnata muu hulgas seda, kui tugev on töö- ja haridusmaailma side. Tööjõuturul vajavad keemiatööstusele sobiva haridusega uusi töötajaid teisedki valdkonnad – näiteks farmaatsia-, plasti- ja kummi- ning ehitusmaterjalitööstus. Lisaks vajavad mõnede spetsiifilisemate erialade lõpetajaid teised majandusvaldkonnad, näiteks laborante keskkonna-, toiduainetööstuse ja põllumajanduslaborid. Kvalifitseeritud töötajate leidmisel teiste valdkondadega konkurentsis püsimiseks on oluline esmalt valdkonna nähtavus ja seejärel maine tööandjana, palk, töökoha asukoht ja töötingimused ning – tänapäeval oluline – pakutav motivatsioonipakett ehk pakutavad lisahüved ja soodustused, mille hulka kuulub ka kaugtöövõimalus.

Valdkonna töötajaskonnast 30% moodustavad naised ja 70% mehed. Keemiatööstuses on naiste osakaal veidi suurem (34%) ja põlevkivikeemiatööstuses veidi väiksem (27%).

2024. aasta seisuga töötasid tööstusseadmete ja masinate mehaanikutena, ühe erandiga, ainult mehed. Neile järgnevad tööstusinsenerid 79% ja keemiaprotsesside operaatorid 73% meeste osakaaluga. Naisi on rohkem keemiainseneride (64%), kvaliteedikontrollijate ja laborantide (60%), tootmisseadmete ja masinate operaatorite (46%) seas ning võrdselt 45% väiksemates töötajate kategooriates, kelleks on tootearendusinsenerid ja keskkonnaspetsialistid. Naisi on proportsionaalselt rohkem erialast kõrgharidust eeldavatel põhikutsealadel – näiteks 22% naistest on tippspetsialistid ja 25% keskastme spetsialistid, meestest on tippspetsialiste 16% ning 73% on oskustöölised. Seetõttu on ka kõrgharitud naisi valdkonnas suhteliselt rohkem – 42% (mehi 33%). Samas töötab valdkonnas võrdselt 21% üldharidusega mehi/naisi (vt joonist 4).

Hõivatute haridusjaotus viitab sellele, millise haridusega töötajad parasjagu ametikohti täidavad. Samas ei pruugi see peegeldada tööandjate ootusi töötajate teadmistele ja oskustele, kuna eriti kutsehariduse tasemel ei piisa kvalifitseeritud tööjõudu ning reaalsuseks on kujunenud väljaõpe töökohal. Võrreldes keemiatööstuse töötajaskonda plasti- ja kummitööstusega, on töötajate kvalifikatsioon kõrgem, st rohkem on nii kõrg- ja kutseharidusega kui ka valdkonnaspetsiifilise haridusega töötajaid. Võrreldes mitme teise tööstusvaldkonnaga on keemiatööstuse põhikutsealadel keskmine haridustase suhteliselt kõrge – 36%-l töötajatest on kõrgharidus ja 43%-l kutseharidus (vt joonist 5). Samas jääb see maha farmaatsiatööstusest, kus üle 60%-l töötajatest on kõrgharidus, sealhulgas 9%-l doktorikraad.

Kolmandik (ligi 790) keemiatööstuse töötajatest on EHIS-e andmetel⁶⁷⁶⁷ kõrg- või kutsekooli lõpetanud aastatel 2006–2022. Valdkonna töötajate kõrgharidus on valdavalt erialane. Sel perioodil hariduse omandanud töötajatest kaks kolmandikku on hariduse omandanud tootmise ja töötlemise, keemiatehnoloogia ja -protsesside, elektroonika ja automaatika, elektrienergia ja energeetika, füüsikaliste loodusteaduste (keemia, füüsika, materjaliteadus), tehnikaalade (keemia-, keskkonna- ja materjalitehnoloogia, tootmistehnika) õppekavarühmas. Enim töötab valdkonna põhikutsealadel kütuste tehnoloogia, kütuste keemia ja tehnoloogia ning keemia- ja keskkonnakaitsetehnoloogia alase kõrgharidusega töötajaid. Tehnilisest kõrgharidusest on eelistatud olnud tootmise automatiseerimise, automaatikasüsteemide ja energiatehnika õppekavad.

Valdkonna kõrgharidusega tööjõust on üle 60% lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli, sealhulgas Virumaa Kolledži. Tallinna Tehnikaülikooli õppekavadest on olnud populaarsed (58%) rakenduslikku kõrgharidust pakkuvad õppekavad, mida pakubki Virumaa Kolledž. Teisel kohal on Tartu Ülikool, kust on võrreldes teiste ülikoolidega tulnud valdkonda enim doktorikraadiga töötajaid.

Kutseharidusega töötajad on enim lõpetanud keemiaprotsesside operaatori, keevitaja, ehitusviimistluse⁶⁸⁶⁸ ja laborandi õppekava. Eraldi rühma moodustavad erinevate sõidukite hoolduse ja remondiga seotud õppekavade lõpetajad⁶⁹⁶⁹, mis on aidanud vähendada automaatikute ja mehhatroonikute põuda.

EHIS-e andmetel on pärast 2006. aasta koolilõpetajatest 63% saanud oma kutsehariduse Ida-Virumaa KHK-s, lisaks 10% Sillamäe Kutsekoolis ja 2% Narva Kutseõppekeskuses⁷⁰⁷⁰. Niisiis saab öelda, et kolmveerand valdkonna töötajatest on omandanud kutse- või erialase hariduse Ida-Virumaal. Seega tasub valdkonna ja eriti piirkonna ettevõtjatel pöörata uue tööjõu otsingutel pilk just selle kooli poole. Lisaks tasemeharidusele on kool avatud koostööle valdkonda sobiva täiendusõppe ja mikrokvalifikatsioonide pakkumisel. Ida-Virumaa KHK täienduskoolituse võimalusi kasutanud ettevõtted hindasid kooli laboritehnikat heaks ja õpet kvaliteetseks. Lisaks tellitakse koolitusi vajaduspõhiselt ka TalTechi Virumaa kolledžilt. Koostöö koolide ja ettevõtete vahel on kahepoolne, ettevõtted pakuvad omakorda õppureile praktikavõimalusi.

Keemia-, sealhulgas põlevkivikeemiatööstuses hõivatutest 3% on ühildanud töö ja õpingud. Haridustee jätkamise tase, vanus ja suunitlus on siiski erinevad. Töö ja õpingud ühildanud keemiatööstuse töötajatest õpib ligi 30% kutseõppeasutustes ja üle 70% kõrgkoolides. Põlevkivikeemiatööstuses on suhe vastupidine – 75% õpib kutse- ja 25% kõrgkoolides. Kõrgkoolides õppijad on enim valinud rakenduskõrgharidusõppe. Eelistatumad õppekavad on keemiatehnoloogia, jätkusuutlikud keemiatehnoloogiad ning masinaehitus- ja energiatehnoloogia protsesside juhtimine TalTechi Virumaa Kolledžis. Magistriõppekavadest on valitud rakenduskeemia (TalTech) ja biotehnoloogia ning rohelised energiatehnoloogiad (TalTechi Virumaa Kolledž). Töö kõrvalt kutsehariduses õppijad on enamasti valinud automaatika, mehhatroonika või muu tehnikaeriala. Kõrgkoolis õppijatest ligi pool õpib rakenduskõrgharidusõppes ja ligi 40% magistriõppes. Enim õpitakse keemiatehnoloogia, keemia, materjalitehnoloogia ning muudel rakenduskeemiaga seotud õppekavadel. Lisaks täiendavad juhid ja tippspetsialistid oma teadmisi ettevõtluse ja juhtimise õppekavadel.

Keemiatööstuse põhikutsealadel töötavatest tippspetsialistidest 27% on 55-aastased ja vanemad ning nende (pensionile jäämisest tulenev) asendusvajadus on 10–20 uut töötajat aastas. See näitaja võib olla veelgi suurem, kuna mõnede keemiatööstuses toodetavate keemiasaaduste tootmisprotsessis osalemine (vähemalt 10 a pensionistaaži) võimaldab tervistkahjustavatel kutsealadel töötamise eest soodustingimustel vanaduspensionile⁷¹⁷¹ jäämist. Kuna uuringu andmestik oli anonüümne, siis polnud võimalik seda aspekti arvesse võtta.

Samas on see näitaja põhikutsealati väga erinev, näiteks juhtide hulgas on märksa rohkem vanemaealisi (35%). Oskustöötajate asendusvajadus on tagasihoidlik (22%), samas on erandiks tööstusseadmete mehaanikud, kelle puhul küündib asendusvajadus 34%-ni. Viimane tähendab, et aastas vajatakse 10–15 uut tööstusseadmete ja masinate mehaanikut. Need kaks suhteliselt rohkearvulist töötajate kategooriat (ligi veerand kõigist valdkonna töötajatest) mõjutavad tugevalt valdkonna keskmist asendusvajadust – üle 60 töötaja aastas (vt joonis 6).

Keemia- ja põlevkivikeemiatööstuse põhikutsealad on võrreldes kogu Eesti tööstussektoriga tasustatud samaväärselt või paremini, tippspetsialistide palgatasemete võrdluses ületavad ka Eesti keskmist. Samas pakuvad nii erialase haridusega töötajatele kui ka palkadele konkurentsi lähedased tööstusvaldkonnad, sealhulgas farmaatsia-, klaasi-, plasti- ja kummitööstus. Piirkonniti on palgatase erinev. Põhja-Eestis (st Tallinnas ja Harjumaal) on palk enamasti kõrgem ja teistes piirkondades mõnevõrra madalam. Samas võrdlus põlevkiviõli tootmisega kinnitab, et Ida-Virumaa palgatase võib tippspetsialistide põhikutsealadel ületada mitte ainult Põhja-Eesti, vaid ametiala keskmist üle majanduse (vt joonist 7).

TÖR-i andmestik võimaldab hinnata valdkonna tööjõu liikumist⁷²⁷² ning analüüsitud on nii valdkonna põhikutsealade sisse- kui ka väljaliikumist aastatel 2023–2024 (vt joonist 8). Aasta jooksul asus keemia- või põlevkivikeemiatööstusesse tööle üle 240 töötaja (neist 26% olid uued tööturule sisenejad, sh koolilõpetajad) ja lahkus ligi 300 töötajat (neist 55% lahkus tööturult). Lisaks valdkonna sisse ja -väljaliikumisele liigutakse põlevkiviõlitööstusest teistesse keemiatööstuse all käsitletavatesse harudesse ja vastupidi. Lisaks liigutakse sarnaseid oskusi vajavatesse valdkondadesse, näiteks plasti- ja kummi-, ehitusmaterjali-, farmaatsiatööstus. Enamik töökoha vahetajatest on keemiaprotsesside ja tootmisoperaatorid, st oskustöötajad⁷³⁷³. Seega on töötajad küllaltki valdkonnatruud ning omandatud eriala või oskusi kasutatakse sihipäraselt.

Kuna võrdlusbaasiks on majanduslanguse aasta, ei saa põhjapanevamaid üldistusi teha. Pealegi ootavad keemiatööstust just lähiaastatel ees uued suured arendusprojektid, mis peaksid valdkonna tööjõuvajadust kiirelt kasvatama. Valdkonna uue tööjõu esmane allikas on inimesed, kes varem ei töötanud (vanuselise jaotuse põhjal võib eeldada, et nad õppisid).

Hõivatute arvu muutust mõjutavad majanduskonjunktuuri kõrval ka eespool kirjeldatud arengutrendid (vt ptk 2. Nagu prognoose üldiselt, nii tuleb ka siinset tõlgendada kui oodatavate tööturumuutuste suunanäitajat. OSKA uuringud vaatavad pikemaajalisi muutusi tööturul. Äärmuslikke kriisiolukordi ei ole võimalik ette näha. Samuti on keeruline prognoosida kriiside mõju ulatust ja kestust. Üleilmsete suundumuste tugevat mõju kõikidele majandussektoritele on näidanud nii COVID-19 pandeemiast põhjustatud ülemaailmne kriis kui ka käimasolev Venemaa-Ukraina sõda. Sellise ulatusliku ebakindluse korral tuleb siinse tööjõuvajaduse prognoosi puhul arvestada tavapärasest suurema määramatusega.

OSKA keemiatööstuse valdkonna tööhõiveprognoos rajaneb järgmistel üldistel eeldustel.

• Eesti rahvastik vananeb⁷⁴⁷⁴.

• Kuigi tööealise elanikkonna osakaal väheneb, püsivad inimesed tööturul järjest kauem. Ümber- ja täiendusõppes osalemine kasvab, mis toetab kiiremat ümberorienteerumist muutuval tööturul.

• Kasvab nõudlus vaba, sealhulgas rahvusvahelise tööjõu järele. Uued keemiatööstuse arendused on arvestanud, et juurutusprotsessis vajatakse töötajate koolitamiseks nii välispäritolu tippspetsialiste kui ka oskustöötajaid. Teatud hulk Ukraina sõjapõgenikke seob oma tuleviku Eestiga. Ukrainas on tugev keemiatööstus, mis annab võimaluse Eestis erialaselt rakenduda. Ukraina päritolu inimeste kergemat rakendumist soodustab ka osaliselt ühine keeleruum.

• Digitaliseerimine ja automatiseerimine jätkub tõenäoliselt kiirenevas tempos.

• Rahvusvahelistumine jätkub. COVID-19-st ja Venemaa-Ukraina sõjast tingitud tarneahelate muutused püsivad, see tähendab nii tooraine päritolumaade kui ka ekspordi mitmekesistumist.

• Rahvusvahelisest konkurentsiolukorrast tingituna liigutakse kõrgema tootlikkuse ja suurema lisandväärtusega ning väärtusahelas kõrgemal asetseva ettevõtluse poole.

• Majanduskasvu puhul lähtume nn konservatiivsest stsenaariumist. Eeldame, et pärast madalseisu suudavad Eestis tegutsevad ettevõtted kohaneda muutunud tingimustega ja leiavad võimalusi konkurentsis püsida. Majandusanalüüsid prognoosivad Eesti majanduskasvu taastumist alates 2026. aastast⁷⁵⁷⁵. E-kaubanduse kasv jätkub.

Kuna valdkonna uued arendussuunad toovad lähikümnendil tõenäoliselt juurde uusi suurema ja väiksema tööjõuvajadusega keemiatööstuse alavaldkondade ettevõtteid, koostas uuringumeeskond kolm võimalikku tööjõuvajaduse stsenaariumi, mida valideeriti koostöös ekspertidega.

Hõiveprognoosi stsenaariumid olid järgmised.

• Konservatiivse prognoosi järgi kasvab tööjõuvajadus järgmisel kümnel aastal tervikuna 5–10%. Koos asendusvajadusega (u 600 töötajat) ulatub täiendav tööjõuvajadus ligikaudu 700 töötajani. Eeldus on, et uued projektid käivituvad plaanitust aeglasemalt või realiseeritakse väljaspool Eestit.

• Mõõduka kasvu prognoos – kasv 15–20% (koos asendusvajadusega ~ 950 töötajat). Eeldus on, et realiseerub osa plaanitavatest projektidest.

• Intensiivne areng – kasv 20–30% (koos asendusvajadusega ~ 1260 töötajat). Eeldus on, et enamik arendusprojekte on edukad ja realiseeruvad plaanitud aja jooksul.

Võttes aluseks arengut toetavaid, kuid siiski pigem piiravaid tegureid (vt punkti 2.2.3, samuti aspekti, et juba tegutsevate ettevõtete tööjõud lähikümnendil automatiseerimise toel kahaneb, kujundati hinnang kümne aasta tööjõuvajadusele. Eksperdid toetasid küllalt võrdselt konservatiivse või konservatiivse ja mõõduka kasvu piirimaile jäävat prognoosi. Suurimaks uusi projekte piiravaks argumendiks on energiamahukat ettevõtlust pärssiv kõrge elektri hind, vähemal määral sobiva tooraine kättesaadavus. Eksperdid küll tõdesid, et sobiva ettevalmistusega spetsialiste napib, kuid rõhutasid valmisolekut pakkuda uutele töötajatele õppimisvõimalusi kutse- või kõrgkoolides, kas Eestis või välismaal, sõltuvalt erialasest spetsiifikast.

OSKA prognoosi kohaselt kasvab hõivatute arv keemiatööstuse põhikutsealadel tervikuna kümne aasta jooksul ligikaudu 180 töötaja võrra (e 7%), kellele lisaks vajatakse umbes 600 uut töötajat võimalike pensionile minejate asendamiseks (vt tabelit 3).

Valdkonna vajadus uue tööjõu järele sõltub peamiselt kahest tegurist: põhikutsealadel hõivatute arvu kasvust või kahanemisest tingitud kasvu- (või kahanemis)vajadusest ning vanuse tõttu tööturult lahkuvate töötajate asendusvajadusest. Kui põhikutsealal hõive kasvab, on lisaks pensionile siirduvate töötajate asendamisele vaja juurde täiendavat tööjõudu. Kui põhikutsealal hõive kahaneb, ei ole kõiki pensionile siirdujaid vaja uute töötajatega asendada ja uue tööjõu vajadus on selle võrra väiksem. Asendusvajaduse hindamisel kasutati OSKA andmemudeli asendusvajadust puudutavaid arvutusi. Selleks lähtuti põhikutsealade töötajate vanusestruktuurist ja hõivatute tegelikust pensionile jäämise vanusest.

OSKA prognoosi kohaselt on keemiatööstuse põhikutsealade tööjõuvajadus kümne aasta vaates u 780 töötajat. Sellest kolmveerandi moodustab suhteliselt suur asendusvajadus (600 uut töötajat) tööturult lahkujate asendamiseks ja veerandi (180 uut töötajat) valdkonna prognoositud kasv. Oskustasemeti on uue tööjõu vajadus suurim oskustöötajate tasemel, kuhu koos asendusvajadusega oodatakse 380 uut töötajat (ligi 50% kogu tasemeharidusega tööjõu vajadusest). Eelkõige on vaja tööstusseadmete ja masinate mehaanikuid (kasv 14%) ja keemiaprotsesside operaatoreid, kuna ühest küljest on tegemist kõrgtehnoloogiliste seadmetega ja teisest küljest on tooraineks keemilised komponendid, mille käsitlemine nõuab põhjalikumat ettevalmistust. Uute tööstusseadmete ja masinate mehaanikute vajadust mõjutab ka olemasolevate töötajate vanus, kus 34% mehaanikutest (120 töötajat) on vanuses 55 ja vanemad. Keemiaprotsesside operaatorite asendusvajadus on küll suhteliselt tagasihoidlik (20%) ning tehnoloogia areng võib pikemas perspektiivis nende vajadust vähemalt suurettevõtetes vähendada, kuid kuna keemiatööstuses töötab üle 900 operaatori, tähendab see siiski ligikaudu 140 uue töötaja vajadust.

Tippspetsialistide hõive kasvab prognoosi kohaselt 10 aasta jooksul 40% (ligi 100 inimest), samas asendusvajadus jääb alla 30% (umbes 60 inimest samal perioodil), kuna näiteks tootearendusega seotud töötajad on pigem nooremapoolsed. Lisaks tippspetsialistidele vajatakse järelkasvu ka juhtide põhikutsealal. Valdkonna juhid on pigem eakad – kolmandik on vanemad kui 54 aastat, mis tähendab, et ligikaudu 70 juhi ametikohal töötavat inimest võivad lähikümnendil pensionile siirduda. Seega oodatakse kümne aasta jooksul kõrgkoolidest kokku vähemalt 250 tippspetsialisti, kellest 160-l võiks olla keemiaalane, 80-l tehnika ja tootmise juhtimisega seonduv ning kümnel keskkonnaalane kõrgharidus. Põhikutsealadega seonduvalt vajatakse eelkõige uusi tööstus-, keemia- ja tootearendusinsenere. Samas on ametikohti, eelkõige juhtivatel positsioonidel, kuhu arenetakse sageli töö käigus, kuid kus võib edukas olla ka pelgalt ärindus- ja juhtimishariduse baasil (27% juhtidest), tuginedes valdkonnaspetsiifikat valdava meeskonna kompetentsusele.

Keskastme spetsialistidele oodatakse mõõdukat täiendust (kasvuvajadus 25% ja asendusvajadus 18%). Täiendust oodatakse nii kvaliteedikontrollijatele kui ka meistritele ja töödejuhatajatele. Kokku tähendab see 150 uut töötajat, kellest osa kasvab oma positsioonile kindlasti ettevõtte seest, kuid sadakond võiks tulla tasemeharidusest, neist veidi alla poole kõrgharidusest. Praeguste töötajate profiili põhjal saab väita, et kõrghariduse õppekavarühmadest on olnud enam-vähem võrdselt eelistatud keemiatehnoloogia ja -protsesside, füüsikaliste loodusteaduste, tootmise ja töötlemise ning elektrienergia ja energeetika õppekavade lõpetajad.

Tööjõunappust leevendab mõningal määral välistööjõu ja erialase hariduseta töötajate rakendamine, kuid eelkõige ootavad eksperdid siiski tööjõudu Eesti tasemeharidusest. Valdkonna mõningatel põhikutsealadel – tippspetsialistidest üksikud keemia- ja tööstusinsenerid ning oskustöötajatest peamiselt keemiaprotsesside ja tootmisseadmete operaatorid – on edukalt õnnestunud kasutada Ukraina päritolu ajutise kaitse saanute kompetentsi, kuna Ukrainas on keemiatööstus kõrgel tasemel. Kokku on selliseid inimesi maksimaalselt 5% töötajatest ja nende osatähtsus vähenes 2024. aastaks. Valdkonnas hõivatud välispäritolu töötajad (peamiselt operaatorid) on pigem nooremapoolsed – üle 80% on alla 45-aastased.

Keemiatööstuse põhikutsealadel hõivatud on valdavalt erialase haridusega. Siiski on mõned põhikutsealad, kus ettevõtted on pigem sunnitud korraldama töötajate väljaõpet töökohal. Suurim on erialase hariduseta töötajate osatähtsus keemiaprotsesside operaatorite ja tootmisseadmete operaatorite hulgas, vastavalt 25% ja 34%. Praeguse keemiaprotsesside operaatorite kutseõppe lõpetajate arvu põhjal saab väita, et kuigi enamik lõpetajatest rakendub valdkonnas (tegemist on töökohapõhise õppega), on vajakajäämine ometi suur. Igal aastal vajaks sektor keskmiselt 10–20 kutseõppes vastava eriala lõpetanut. Seetõttu võib prognoosida, et ettevõtjate koormus operaatorite koolitamisel ei kahane. Samas on just keemiatööstus kõige paremini varustatud tasemeõppe läbinud operaatoritega, kuna suurem osa ettevõtetest paikneb Ida-Virumaa KHK mõjuväljas. Lisaks eelnimetatud operaatoritele on vaid üldharidus ka viiendik meistritest ja töödejuhatajatest ning kvaliteedikontrollijatest ja laborantidest. Ettevõtjate hinnangul ongi meistrite-töödejuhatajate puhul tegemist ametitega, kuhu kasvatakse töö ja kogemuste omandamise käigus ning seetõttu ei nähta selles suurt lahendamist vajavat probleemi. Sobiva tasemeõppe puudumisel saaks täienduskoolituste või mikrokvalifikatsiooni kaudu toetada keskastme spetsialistide oskuste ja teadmiste täiendamist.

Välistööjõu jätkuva kaasamise ja piiratud mahus erialase hariduseta tööjõu jätkuva rakendamise tulemusel kahaneb uue tasemeharidusega tööjõu vajadus kümne aasta perspektiivis 780-lt 710-le. Aastane uue tööjõu vajadus on hinnanguliselt 70–80 uut töötajat, kellest veidi alla poole on kõrg- ja üle poole kutseharidusega. Uue tööjõu vajadus on eelkõige seotud uute ettevõtete loomisega, laiendades Eestis toodetavate erinevate keemiatoodete spektrit.

Valdkonna uued arendusprojektid toovad kaasa vajaduse täiendava tööjõu järele, kuid sellega koos lisandub, sõltuvalt tööjõumahukusest, väikse- või suuremahuline täienduskoolituse vajadus. Keemiatööstuse uusi arengusuundi ja uute toodete juurutusprotsessi silmas pidades prognoosivad eksperdid kasvuvajadust eelkõige tippspetsialistide põhikutsealadel. Suurim suhteline täiendava tööjõu vajadus (kuni 100%, st 20 uut töötajat kümne aasta jooksul) on tootearendusinseneride-tehnoloogide põhikutsealal. Neile järgnevad tööstusinsenerid (kasv ligi 40%, st 40 uut töötajat samal perioodil) ja keemiainsenerid (kasv üle 30% aastas, st 25 uut töötajat kümne aasta jooksul). Aastas lõpetab 30–40 tööstusinseneriks sobiva ettevalmistusega spetsialisti, mis ei kata kogu tööstuse vajadust nüüdisaegse ettevalmistusega tootmisjuhtide järele. Viimase paari aasta õppima asujate arvu kasv annab siiski lootust, et lähiaastatel suureneb ka lõpetajate arv. Tippspetsialistide kasvuvajadus on kokku umbes kümme uut töötajat aastas, kuid sellele lisandub asendusvajadus 5–10 töötajat aastas. Peale tippspetsialistide vajatakse 5–10 erialateadmiste või juhtimiskogemusega inimest vanemaealiste juhtide asendamiseks. Nende kahe rühma liitmisel kasvab uue tööjõu vajadus 25–30 kõrgharidusega töötajani aastas. Välispäritolu töötajate osatähtsus keemiatööstuses on suurim oskustöötajate hulgas, kuid 3% keemiainseneridest on samuti välistööjõud. Uute arendusprojektide puhul kasutatakse sageli välismaiseid tippspetsialiste uue tootmise (ja eriti tootmistehnika) juurutamisel ja töötajate väljaõpetamisel. Ekspertide hinnangul on sel juhul tegemist pigem ajutise välistööjõu kaasamisega.

Üle 10% kasvu (kuni 45 inimest kümne aasta jooksul) on prognoositud keskastme spetsialistidele, eelkõige puudutab see kvaliteedikontrollijaid ja laborante, kes moodustavad üle poole keskastme spetsialistidest. Laborantide asendusvajadus on suhteliselt tagasihoidlik (alla 20%), kuid absoluutväärtuses tähendab see siiski üle 60 töötaja kümne aasta jooksul. Meistrite ja töödejuhatajate asendusvajadus (40 töötajat kümne aasta jooksul) ületab samuti kasvuvajadust (15 töötajat). Osa järelkasvust tuleb kõrgkoolidest, kus hiljuti tasemeõppe lõpetanud alustavad keskastme spetsialistina ning liiguvad karjääriredelil tippspetsialistiks. Meistriks/töödejuhatajaks kasvavad nii kutseharidusega operaatorid kui ka üldharidusega, kuid võimekamad ja arengupotentsiaaliga operaatorid ettevõtte seest.

Tootmisseadmete ja masinate mehaanikud moodustavad ligi 15% valdkonna töötajatest (350) ning kolmandik neist on jõudmas või juba jõudnud pensioniikka, mis tähendab, et lahendada tuleb nii asendus- kui ka kasvuvajadus. Kokku vajab valdkond kümne aasta jooksul umbes 170 uut mehaanikut. Tootmisseadmete mehaanikute puhul ei saa piirduda pelgalt töökohapõhise väljaõppega, nende töö nõuab erialast kutseharidust. Kuna mehaanikute kasvulavaks on automaatikute, elektroonikute, mehaanikute ja elektrikute kutseõpe, jõuab igal aastal tööturule ligikaudu 500 sobiva ettevalmistusega inimest. Lisaks neile on valdkonnas rakendunud mootorsõidukitehniku kutseõppe lõpetanud. See viitab, et sobivate kandidaatide puudumisel on mehaanikuks võimalik leida töötajaid ka teiste tehniliste erialade lõpetajate hulgast.

Arvuliselt suurim on keemiaprotsesside ja tootmisseadmete operaatorite vajadus (u 200 töötajat kümne aasta jooksul), kellest enamik peaks asendama praeguseid vanemaealisi töötajaid. Keemiaprotsesside operaatorid võiksid olla lõpetanud erialase kutseõppe, kuid ligi 30% operaatoritest on üldharidusega, mis tähendab ka väljaõpet töökohal. Ettevõtted kasutavad küllalt aktiivselt võimalust koolitada operaatoreid Ida-Virumaa KHK pakutaval keemiaprotsesside operaatori töökohapõhisel õppekaval. Samas eeldab see kas ühe ettevõtte põhjal komplekteeritud õppegruppi või mitme ettevõtte koostööd õppegrupi täitmiseks. Praegustest keemiaprotsesside operaatoritest ja tootmisseadmete operaatoritest 4% moodustab välistööjõud. Väljaõpe töökohal ja välispäritolu (eelkõige Ukraina) töötajate kasutamine vähendavad vajadust tasemeharidusega uute operaatorite järele. Kui sõjategevus Ukrainas peaks lõppema, on tõenäoline, et osa töötajatest naaseb oma kodumaale. See võib mõningal määral operaatorite järelkasvu vajadust suurendada. Samas võib ettevõtete senise kogemuse ja kujunenud tööalaste sidemete põhjal eeldada, et teatud osa töötajaid soovib oma tööelu jätkata Eestis, kuid siin saavad määravaks Eesti õigustikust tulenevad võimalused.

Peatükis 2 käsitletud tulevikutrendid mõjutavad oluliselt valdkonna põhikutsealade töötajate teadmiste ja oskuste vajadust kogu prognoosiperioodi jooksul. Lähikümnendil kujundavad keemiatööstuse oskuste vajadust neli peamist arengusuunda: keskkonnasäästlik ja energiatõhus tootmine, digitaliseerimine ja automatiseerimine, ringmajanduse ning kestliku disaini põhimõtete rakendamine tootearenduses ning kohanemine muutuva töökultuuri ja -väärtustega.

Rahvusvahelised uuringud osutavad, et töömaailm seisab lähikümnendil silmitsi ulatusliku oskuste ümberkujundamisega. Maailma Majandusfoorumi raporti The Future of Jobs 2025 hinnangul vajab aastaks 2030 ligi kaks viiendikku (39%) töötajate olemasolevatest oskustest uuendamist, mis tähendab, et pidev täiendus- ja ümberõpe muutub tööelu vältimatuks osaks. Lisaks peab 63% tööandjatest oskuste puudujääki peamiseks takistuseks oma organisatsiooni arendamisel. McKinsey Global Institute (2024a) on esile tõstnud, et tehnoloogia, sh tehisintellekti ja automatiseerimise kiirem kasutuselevõtt koos töötajate sihipärase ümberõppe ja töö ümberkujundamisega võib tuntavalt suurendada Euroopa ettevõtete tootlikkust. Analüüsi kohaselt võiks selline kiirendatud stsenaarium kasvatada Euroopa tootlikkust aastani 2030 kuni 3% aastas, samal ajal kui aeglane kohanemine hoiaks tootlikkuse kasvu praegusel, ligikaudu 0,3% tasemel.

Kõige kiiremini kasvavad oskusvaldkonnad tööstuses on seotud tehnoloogiaoskuste (TI, automatiseerimine, andmeanalüüs), analüütilise ja loova mõtlemise ning eelkõige tehniliste keskkonna- ja jätkusuutlikkuse teadmistega. Need oskused ei saa määravaks mitte üksnes suure tehnoloogilise lisandväärtusega tööstustes, vaid ka traditsioonilistes sektorites, mis liiguvad keskkonnasäästlikumate ja nutikamate tootmisviiside suunas (WEF, 2025; McKinsey, 2024a; Cedefop, 2023). McKinsey Global Institute (2024b) analüüs toob esile, et aastatel 2010–2022 kasvas tootlikkus kõige kiiremini sektorites, mis investeerisid robootikasse, digitaliseerimisse ja protsessiinnovatsiooni.

Digi- ja rohepööre kasvatavad kogu Euroopa tootmissektoris nõudlust tehniliste valdkondade süvateadmistega (nn STEM⁷⁶⁷⁶-taustaga) töötajate ning rohetehnoloogia tundmise järele. Kirjeldatud oskusvajadus ei puuduta mitte ainult kõrgtasemel teadus- ja arendustegevust, vaid ka tootmis-, hooldus- ja kvaliteedijuhtimise rolle, kus digitaalsed tööriistad ning andmepõhised protsessid on muutumas töö lahutamatuks osaks. Rahvusvahelised oskusvajaduse analüüsid toovad esile, et konkurentsivõimeline tootmine tugineb töötajate tehniliste, digi- ja sotsiaalsete oskuste tasakaalule. Tehnoloogiliste oskustega samavõrd oluliseks peetakse nn kohandumuslikke ehk inimkeskseid oskusi: koostöö- ja suhtlemisoskust, paindlikkust, õppimisvõimet ning innovatsioonivalmidust, mis aitavad meeskondadel tehnoloogiliste muudatustega kiiresti kohaneda ja juurutada uusi tööviise. (McKinsey, 2024a; Cedefop, 2025; Ernst & Young, 2024)

Eesti keemiatööstus on mitmekesine ning ühendab nii suurtootmist kui ka väiksema mahuga spetsialiseerunud ettevõtteid. Nii nagu ettevõtete tegevusvaldkonnad ja tootmismudelid on mitmekesised, ulatudes suurmahulisest protsessikeemiast kuni väiksemate tootearendusettevõteteni, on ka oskuste vajadus mitmetahuline.

Valdkonna tuumiku moodustuvad põlevkivikeemia- ja energiamahukad tootmisettevõtted, mille tegevus põhineb vooltootmisel – pidevalt toimivatel, automatiseeritud ja kõrge tehnilise kontrolliga protsessidel. Selline tööstus eeldab süvitsi arendatud keemiainseneeria, protsessijuhtimise ja tööohutuse teadmisi ning oskusi hallata keerukaid tehnoloogilisi süsteeme. Eestis tegutsevad ka rahvusvahelistesse kontsernidesse kuuluvad keemiatööstuse ettevõtted, eelkõige värvi- ja lakitootmise valdkonnas. Nende tootmine ühendab pideva ja perioodilise tootmise põhimõtteid ning eeldab rahvusvaheliste kvaliteedi- ja keskkonnastandardite ranget järgimist. Kontsernides on funktsioonid, nagu tootearendus ja tooraine tarneahelate juhtimine, sageli koondatud välisüksustesse, mistõttu Eestis keskendutakse enam tootmise, kvaliteedijuhtimise ja müügiga seotud rollidele. See mõjutab ka siinse tööjõu oskusvajadust: rohkem on vaja tootmise, tehnilise toe, kvaliteeditagamise ja müügi kompetentse, vähem tootearendusega seotud oskusi. Kohaliku kapitaliga ettevõtete seas on esindatud ehitus- ja kodukeemia ning kosmeetikatööstus. Kui ehituskeemia eeldab pigem tehnilisi ja inseneeriaalaseid teadmisi, siis kosmeetikatööstuses, eriti kiiresti kasvavas loodus- ja käsitöökosmeetika valdkonnas, on oluline lai oskuste baas – alates keemia- ja tootmisteadmistest kuni toote ohutuse, kvaliteedi, pakendamise ja turundusoskusteni. Väikestes ettevõtetes täidab üks töötaja sageli mitut rolli, mistõttu hinnatakse eriti praktilisi laboritöö oskusi, täpsust ja tooteohutuse nõuete tundmist.

VEK-i aruteludest ja intervjuudest valdkonna ettevõtete esindajatega tõusevad esile neli peamist oskuste rühma, mille järele vajadus lähikümnendil kõige enam kasvab:

(1) keemia- ja materjalitehnoloogia ning keemiainseneeria teadmised ja oskused, kuna need moodustavad kogu tööstuse tehnoloogilise arengu ja tootmisprotsesside tuuma;

(2) digitehnoloogia ja tehnilised oskused, mis hõlmavad nii seadmete käitamise ja juhtimissüsteemide arendamise kui ka hoolduse ja rikete kõrvaldamise oskusi, sealhulgas teadmisi automaatika, mehhatroonika, mehaanika ja elektroonika vallas;

(3) õigusnõuete tundmine ning kvaliteedijuhtimise ja töö- ja keskkonnaohutuse teadmised ja oskused nii keemiatööstuse ohutuse ja vastavuse tagamiseks kui ka kasvava regulatsioonide mahu haldamiseks;

(4) projektijuhtimise ja tootejuhtimise oskused uute toodete ja arendusprojektide tulemuslikuks elluviimiseks ning rahvusvahelises koostöös toimuvate tootmis- ja arendusprotsesside koordineerimiseks.

Lisaks rõhutavad eksperdid tugevate üldoskuste vajadust: õppimis- ja kohanemisvõimet ning meeskonna- ja koostööoskust, mis loovad eeldused tehniliste ja erialaste oskuste omandamiseks ja rakendamiseks muutuvas töökeskkonnas.

Ettevõtete hinnangul piirab keemiatööstuse arengut kõige enam see, et napib tugeva keemiainseneeria, keemiatehnoloogia ja materjaliteaduse taustaga tippspetsialiste. Vajatakse inimesi, kellel on terviklik arusaam tööstusprotsesside toimimisest, protsesside ohutusest ja riskidest ning kes oskavad teha põhjendatud valikuid seadmete, tehnoloogiate ja toorainete kasutamisel. Sellised insenertehnilised teadmised on aluseks nii tootmise stabiilsele ja ohutule toimimisele kui ka uute tehnoloogialahenduste ja toodete arendamisele.

Ettevõtted kirjeldavad, et hiljuti õppe lõpetanutel jääb tihti puudu just tööstusliku keemiatehnoloogia praktilisest tunnetusest. Põhiprobleemina tuuakse esile, et tasemeõppe lõpetajatel on piiratud kogemus protsesside reaalsetest töörežiimidest, seadmete käitamisest ning tehniliste juhiste ja skeemide tõlgendamise oskusest. Ekspertide hinnangul peaks kõrghariduses senisest enam toetama just tööstusliku keemiatehnoloogia ja -inseneeriaga seotud oskuste kujunemist ning keemiatehnika õpetamist. See tähendab süvendatud teadmisi keemiliste reaktsioonide alustest, reaktsioonikineetikast ja katalüüsist, reaktorite disainist ning massi- ja soojusülekande protsessidest, mida on vaja keerukate tootmisprotsesside modelleerimiseks ja juhtimiseks.

Tööandjate kogemus kinnitab, et valdav osa ettevõtte tegevuse spetsiifilistest teadmistest ja oskustest kujunebki töökohal, kuid selle eelduseks on piisavalt tugevad keemiatehnoloogia ja -inseneeria alusteadmised. Nendele teadmistele tuginedes saab nii täiendus- ja mikrokvalifikatsiooniõppe kui ka ettevõttesisese koolituse kaudu valdkonnaspetsiifilisi oskusi edasi kujundada (nt kvaliteedijuhtimine, õigusnõuded, tootejuhtimine, konkreetsetele tootmistehnoloogiatele vastav tööstusautomaatika). Ettevõtetes arvatakse sagedasti, et Eestis ei õpetata keemiainsenere. See võib tuleneda asjaolust, et tööstusliku keemiainseneri õpitee kõrghariduses ei ole üheselt ja loogiliselt nähtav. Spetsiaalne keemiainseneeria magistriõppekava Eestis puudub. Keemiatehnoloogiasuunaline spetsialiseerumine on erialasuundade ja valikainete kaudu küll põhimõtteliselt võimalik (nt lähim spetsialiseerumisvõimalus magistriastmes on TalTechi Virumaa Kolledži õppekava „Jätkusuutlikud keemiatehnoloogiad“, samuti sisaldavad mõningaid keemiainseneeria tuumikaineid ka TalTechi muud keemiaalased õppekavad), kuid neid võimalusi ei tutvustata õppijatele piisavalt ning keemiainseneeriaga seotud ained ei paista sageli piisavalt atraktiivse valikuna. Keemiainseneri õpitee ja karjäärivõimaluste paremini nähtavaks tegemine aitaks suurendada huvi valdkonna vastu ja toetaks järelkasvu.

Oskustöötajatest napib ettevõtetes erialase kutseharidusega keemiaprotsesside operaatoreid ja laborante. Kuna erialasid õpetatakse peamiselt ühes kutsekoolis ja lõpetajaid on vähe, ei kata see kogu Eesti keemiatööstuse vajadust. Väljaspool Ida-Virumaad tegutsevad ettevõtted tõdevad, et keemiaprotsesside operaatori ja laborandi eriala lõpetajad nende juurde peaaegu ei jõua. Seetõttu värvatakse valdavalt teiste tehniliste erialade lõpetajaid või tööstuses töötamise kogemusega inimesi, kes tuleb välja õpetada ettevõttes kohapeal. See suurendab koolituskoormust ja pikendab tööle rakendumise aega.

Tööandjad tunnevad puudust tugevate ja praktiliste laboritöö oskustega töötajatest. Seda toovad eriti esile kosmeetika- ja tarbekeemiatööstuse ettevõtted, kus tooteid luuakse retseptide alusel ning töö ei piirdu enam üksnes ainete kokkusegamisega, vaid eeldab suutlikkust retsepte ise koostada, katsetada ja täiustada. Laboritöötajate töö on muutunud mitmekesisemaks – peale praktiliste laborioskuste on vaja tunda tehnilisi dokumente (nt ohutuskaardid), kemikaalidega seotud määrusi, kasutada valdkondlikke andmebaase ning digitaalseid mõõte- ja dokumenteerimissüsteeme. See eeldab põhjalikke keemia- ja tehnoloogiateadmisi ning suurt täpsust igapäevatöös.

Tööandjad leiavad, et valdkonna tööjõu järelkasvu nappuse juured ulatuvad üldharidusse. Keemiaõpe põhikoolis ja gümnaasiumis loob aluse eriala mõistmiseks ning mõjutab oluliselt noorte huvi ja valmisolekut valida keemia- või tehnoloogiavaldkonna eriala. Kui koolis puudub praktiline keemiaõpe või seosed päriseluliste rakendustega, on keerulisem kujundada motivatsiooni ja ettekujutust keemiatööstuse tänapäevasest, tehnoloogilisest iseloomust.

Keemiatööstus liigub järk-järgult suurema digitaliseerimise ja automatiseerimise suunas. Ettevõtted investeerivad tootmisprotsesside jälgimise, andmeanalüüsi ja automatiseerimise lahendustesse, mis kasvatab vajadust digitehnoloogia ja tehniliste oskuste järele alates tootmistöötajatest kuni inseneride ja juhtideni.

Juhtide ja tippspetsialistide tasemel (tootmisjuhid, insenerid, tehnoloogid) suureneb vajadus süvendatud digitehnoloogiliste teadmiste ja oskuste järele. See on seotud tootmisprotsesside arenduse ja optimeerimisega, sealhulgas andmeanalüüsi, protsesside automatiseerimise ja reaalajas juhtimise lahenduste arendamisega. Võimekus koguda, tõlgendada ja kasutada andmeid tootmise efektiivsuse, ohutuse ja kvaliteedi tõstmiseks on muutunud keskseks konkurentsieeliseks. Oskustöötajate tasemel (keemiaprotsesside operaatorid, tootmisseadmete ja masinate operaatorid, hooldusmehaanikud) kasvab vajadus üldiste digioskuste ning seadmete käitamise ja andmete jälgimise oskuste järele. Tootmisseadmed on üha enam varustatud andurite ja automaatsete juhtsüsteemidega, mille efektiivne kasutamine eeldab töötajatelt arusaamist digitaalsetest mõõte-, juhtimis- ja ohutussüsteemidest.

Kriitilise tähtsusega oskusvaldkond on tööstusautomaatika ja mehhatroonika praktilised teadmised ja oskused. Ettevõtted tunnevad suurt puudust automaatikutest, mehaanikutest ja mehhatroonikutest, kellele konkureerivad kõik tööstusharud. Spetsialistide keskmine vanus on kõrge ning järelkasvu on vähe. Noori motiveeritud töötajaid on keeruline leida, sest mehhatroonika ja automaatika erialade lõpetajad eelistavad sageli kõrgema palgatasemega valdkondi (nt energeetika ja masinaehitus). Keemiatööstuses on tegemist pidevtootmise ja keerukate protsesside juhtimisega, kus seadmete töökindlus ja täpne automaatne juhtimine on otseselt seotud tootmise ohutuse, kvaliteedi ja energiatõhususega. Seetõttu on vaja töötajaid, kes mõistavad nii mehaanika- kui ka elektrisüsteemide toimimist, oskavad seadistada ja hooldada automaatikasüsteeme ning reageerida kiiresti riketele. Automaatikute, mehhatroonikute ja hooldusmehaanikute roll keemiatööstuses on muutunud ka süsteemsemaks – töö ei piirdu enam üksikute seadmete hooldusega, vaid eeldab tervikpilti protsesside toimimisest ning koostööd tehnoloogide, tootmisinseneride ja IT-spetsialistidega.

Kasvava tähtsusega on ka tehisaru ja masinõppe tööriistade tundmine. Suurtel keelemudelitel rajanevate ChatGPT-tüüpi tööriistade kohandamine ettevõtte vajadustele ja nende kasutamine õppimise või arenduse toetamiseks on hakanud levima ka keemiatööstuses. Tehisarupõhiseid rakendusi katsetatakse enim abivahendina dokumentatsiooni haldamisel (nt turu- ja teadusinfo kokkuvõtted, tõlked, ohutusdokumentide eeltöötlus), andmete analüüsimisel ning turunduses. Pikemas vaates nähakse tehisarul ja masinõppel põhinevates lahendustes potentsiaali näiteks andmepõhiste tootmismudelite arendamiseks, kvaliteedikontrolli automatiseerimiseks ja protsesside modelleerimiseks.

Tööohutus ja keskkonnanõuete järgimine on keemiatööstuses esmatähtis, kuna tootmises kasutatakse ja käideldakse sageli ohtlikke aineid ning protsessid on tehniliselt keerukad. Keskkonnanõuete täitmise ja järelevalvega esinenud probleemid on teravdanud vajadust sellealase kompetentsi ja süsteemse riskijuhtimise järele.

Viimastel aastatel on ettevõtted pööranud tööohutusele ja keskkonnajuhtimisele üha suuremat tähelepanu. Näiteks on mitu ettevõtet seadnud eesmärgiks, et vahetuse vanemad ja meistrid oleksid kõrgharidusega, tagamaks nii paremat arusaamist tehnoloogilistest riskidest ja ohutusprotseduuridest. See aitab tõsta kogu tootmisüksuse ohutuskultuuri taset, kuna teadlikumad juhid suudavad riskikäitumist ennetada, selgitada ohutusnõudeid ning kujundada meeskonnas vastutustundlikke töövõtteid. Suuremad rahvusvahelised ettevõtted saavad seejuures tugineda korporatiivsetele tööohutuse ja keskkonnajuhtimise standarditele ja tavadele, samal ajal kui väiksematel tootjatel on nende rakendamine sageli ressursimahukam ja keerulisem, mis suurendab vajadust vastava erialase kompetentsi järele.

Ettevõtted tunnevad puudust spetsialistidest, kellel on põhjalikud teadmised keemiatööstuse spetsiifilistest nõuetest ja keskkonnastandarditest. Õigusnõuete tundmine – näiteks CLP-, REACH-, BPR, CPR, IED (vt lisa 5 ning ohutuskaartide (SDS)⁷⁷⁷⁷ koostamine ja tõlgendamine – on keemiatööstuses igapäevane vajadus, eriti tootearenduse ja välisturgudele suunatud tegevuse puhul. Sellest sõltub toodete vastavus standarditele, ettevõtte maine ning võimalus turustada tooteid välismaal. Nõuete tundmine on oluline ka pikemaajaliste arendusotsuste tegemisel. Näiteks ei ole suuremahulisi investeeringuid ja arendusi otstarbekas ellu viia, kui on ette teada, et teatud ained või tootmismeetodid võivad muutuda lähiaastatel keelatuks.

Kvaliteedijuhtimise ja sertifitseerimise nõuete hea tundmine on muutumas üha kesksemaks oskusvajaduseks kogu keemiatööstuses. Kuigi rahvusvahelised kvaliteedi- ja keskkonnastandardid on tähtsad kõikides alavaldkondades, on nende rakendamine eriti rangelt reguleeritud kosmeetika- ja tarbekeemiatööstuses. Seal kehtivad spetsiifilised hea tootmistava (GMP) nõuded⁷⁸⁷⁸, mis sarnaselt farmaatsiatööstusega reguleerivad kogu tootmistsüklit alates toorainete kontrollist kuni pakendamiseni. Eesti puhastusainete ning loodus- ja ökokosmeetika tootjad on taotlenud ka rahvusvahelise tunnustusega ökosertifikaate⁷⁹⁷⁹, mille saamine ja säilitamine eeldab nii toorainete kui ka tootmisprotsesside puhul põhjalikku vastavuskontrolli. Sertifitseerimise protsessid on ressursimahukad ja nõuavad väga head orienteerumist rahvusvahelistes kvaliteedi- ja keskkonnastandardites ning võimet kriitiliselt hinnata tarnijate ja partnerite esitatud sertifikaate ja tõendusmaterjale. Vajalik on oskus eristada tegelikku keskkonnasäästlikkust nn rohepesust, et tagada toodete nõuetelevastavus ja ettevõtte usaldusväärsus turul.

Eksperdid rõhutavad, et just tööohutuse, keskkonnanõuete ning seadustest ja õigusaktidest tulenevate nõuete õpetamist tuleks süvendada nii kutse- kui ka kõrghariduses ning tagada pidev kursisolek kiiresti muutuvate nõuete ja standarditega.

Projektijuhtimise ja tootejuhtimise oskused muutuvad keemiatööstuses järjest olulisemaks, kuna arendus- ja innovatsioonitegevus toimub üha enam rahvusvahelistes ning interdistsiplinaarsetes meeskondades. Tõhus projektijuhtimine eeldab metoodilist planeerimist, ajaplaneerimise ja riskijuhtimise oskusi ning oskust koordineerida eri osaliste tööd nii ettevõtte sees kui ka partnerorganisatsioonides.

Tootejuhtimise oskused on seotud toodete elutsükli tervikliku mõistmisega – alates idee ja turu-uuringu faasist kuni tootmise ja turustamiseni. Keemiatööstuses tähendab see sageli koostööd teadlaste, tootmisinseneride ja müügimeeskondadega, et hinnata uue toote keemilist koostist, ohutust, vastavust regulatiivsetele nõuetele ja turupotentsiaali. Edukas tootejuhtimine ühendab tehnoloogilised võimalused, regulatiivsed nõuded ja turuootused ühtseks strateegiaks.

Toote- ja projektijuhtimise oskusi on vaja, et tagada sujuv koostöö tootearenduse, müügi ja juhtimise vahel ning viia uued ideed tulemuslikult turule.

Keemiatööstuse uued arendusvaldkonnad (rohevesiniku- ja ammoniaagitootmine⁸⁰⁸⁰, CO₂ väärindamine, biopõhised kemikaalid, ringlussevõtt ja kaitsetööstuslik keemia) avaldavad järgnevatel aastatel märgatavat mõju ka oskuste vajadusele. Uute tehnoloogialahenduste kasutuselevõtt eeldab töötajatelt klassikalise keemiainseneeria põhiteadmisi ja -oskusi, sealhulgas energiatõhususe ja materjalitehnoloogia aluste tundmist, protsesside optimeerimise oskusi ning arusaamist rohetehnoloogiast, protsesside automatiseerimisest, ohutusest ja riskijuhtimisest. Eriti määravaks muutuvad teadmised protsesside ohutusest, energiatõhususest, süsinikuheitme hindamisest ning keemiliste reaktsioonide ja materjalide elutsükli mõjust keskkonnale.

Teadus- ja arendustegevuse poolel kasvab vajadus materjaliteadlaste ja keemiainseneride järele, kes valdavad elektrokeemia ja materjaliteaduse põhimõtteid ning mõistavad eri toorainete, sealhulgas CO₂- ja biopõhiste ainete ning kaitsetööstuslike kemikaalide keemilisi ja füüsikalisi omadusi. Samuti muutuvad järjest olulisemaks teadmised laboritasandi lahenduste tööstuslikuks skaleerimiseks. Rohetehnoloogia levik suurendab märgatavalt regulatiivsete ja keskkonnaohutuse teadmiste tähtsust, kuna uute tootmisprotsesside juurutamine peab vastama EL-i kestlikkuse ja ohutuse nõuetele.

Uute tehaste ja kõrgtehnoloogiliste tootmisüksuste rajamine kasvatab samal ajal vajadust tehnoloogiliste protsesside käitajate (operaatorite), hooldusmehaanikute ja automaatikute järele, kes on võimelised töötama automatiseeritud ja andmepõhiste süsteemidega ning kellel on vajalikud teadmised töö- ja protsessiohutusest ning kemikaalide ohutust käitlemisest.

Kuna paljud arendusprojektid hõlmavad suurel määral ka rahvusvahelist koostööd, kasvab vajadus projektijuhtimise, rahvusvahelise koostöö ja tehnilise inglise keele oskuste järele.

Keemiatööstuse uuenevat oskusvajadust on analüüsitud ka EL-i tasandil. Euroopa oskuste tegevuskava⁸¹⁸¹ (European Skills Agenda) eesmärk on kiirendada ümber- ja täiendusõpet, parandada oskuste vastavust tööturu vajadustele ning toetada tööjõu kohanemist digi- ja rohepöördega. Selle tegevuskava ühe võtmealgatuse Pact for Skills⁸²⁸² raames ning energia- ja ressursimahukate tööstusharude partnerluses⁸³⁸³ on alustatud keemiatööstuse projekti ChemSkills⁸⁴⁸⁴, mida veab Euroopa keemiatööstuse ühendus CEFIC. Projekti eesmärk on määratleda ja arendada rohepöörde ning digitaliseerimisega seotud oskusi, parandada koolitusprogrammide kvaliteeti ja soodustada koostööd keemiatööstuse eri osaliste vahel.

ChemSkills projektis on koostatud keemiatööstuse uute ja kasvavate ametialade ning nendega seotud põhioskuste ja teadmiste ülevaated. Need (Skill Cards)⁸⁵⁸⁵ kirjeldavad näiteks selliseid ametialasid nagu ohutu ja kestliku disaini juht, tootmisanalüütika insener, kestlike toodete müügijuht. Tootmisanalüütika inseneri ja ohutu ja kestliku disaini juhi ametialad on esile toodud nafta- ja põlevkivikeemia alavaldkonnas, kus rõhk on tootmise kasvaval digitaliseerimisel, protsesside ohutuse ja kestlikkuse parandamisel. Kestlike toodete müügijuhi ametiala esindab tarbekeemia alavaldkonna arengut, kus kasvab vajadus keskkonnasäästlike toodete arendamise ja turundamise oskuste järele.

Tootmisanalüütika insener (Analytics Translator) ühendab andmeanalüüsi ja tootmisinseneeria. Tema ülesanne on tõlkida keerulised tootmisandmed arusaadavaks infoks, mille põhjal saab parendada tootmisprotsesside efektiivsust, energiatõhusust ja kvaliteeti. Ta on ühenduslüli tootmise, IT- ja andmeanalüüsi spetsialistide ning juhtkonna vahel. Tema töö aitab tagada, et andmete põhjal tehtud otsused muudavad tootmise tõhusamaks ja keskkonnasäästlikumaks. See eeldab tugevaid digioskusi, andmeanalüüsi tööriistade ja visualiseerimisvahendite kasutamise oskust ning põhjalikku arusaamist tootmisprotsessidest ja nende optimeerimisvõimalustest. Lisaks peab ta suutma näha seoseid eri süsteemide ja andmevoogude vahel ning tõlgendada andmeid nii, et need toetaksid tootlikkuse, kvaliteedi ja kestlikkuse eesmärke.

Ohutu ja kestliku disaini juht (Safe & Sustainable by Design Manager) – vastutab selle eest, et uued tooted ja protsessid oleksid ohutud nii inimestele kui ka keskkonnale juba nende väljatöötamise algfaasist alates. Ta jälgib ja rakendab EL-i ning riiklikke nõudeid keskkonnajuhtimise, kemikaalide ja materjalide valdkonnas ning teeb tihedat koostööd teadus-, tootmis- ja kvaliteedimeeskondadega alates tootearendusest kuni toodete turustamiseni. Vajalikud oskused hõlmavad toodete elutsükli hindamist, teadmisi ohtlike ainete asendamisest, regulatsioonide tundmist ning koostööd teadus- ja tootmismeeskondadega.

Kestlike toodete müügijuht (Sustainable Products Sales Manager) – keskendub toodete turustamisele, millel on väiksem keskkonnajälg ja mis vastavad ringmajanduse põhimõtetele. Ta analüüsib turu trende ja nõudlust ning töötab välja müügistrateegiaid vastavalt kestlike toodete eelistustele. Töö eeldab nii toodete tehniliste omaduste tundmist kui ka oskust suhelda klientide ja partneritega, selgitada kestlike lahenduste lisandväärtust. Ta tegutseb tõhusalt mitme sidusrühmaga, sealhulgas tarneahela ettevõtete, tootearenduse, turunduse ja keskkonnatehnoloogia partneritega.

Need ametialad peegeldavad muutust keemiatööstuse tööprofiilides: töötajalt ei oodata enam üksnes tehnilist täpsust, vaid ka suutlikkust mõista andmeid, keskkonnamõju ja turu ootusi ning neid teadmisi omavahel siduda. Üha olulisemaks muutuvad analüütiline mõtlemine, andmepõhine otsustamine ja võime kasutada digivahendeid tootmise ning arenduse juhtimisel. Seoses rohepöördega eeldatakse üha enam, et töötajad mõistavad oma tegevuse mõju keskkonnale, oskavad rakendada säästva tootmise põhimõtteid ja hinnata toodete elutsüklit tervikuna.

ChemSkillsi analüüsid on koostatud Euroopa tasandil koostöös paljude tööstuse, teadus- ja haridusasutuste esindajatega ning pakuvad seetõttu laiapõhjalist ja usaldusväärset sissevaadet keemiatööstuse tuleviku oskusvajadustele. Eesti tööturu kontekstis ei viita ChemSkillsi projekti tulemused mitte niivõrd uute ametikohtade tekkele, kuivõrd kompetentsiprofiilide muutumisele olemasolevatel ametialadel.

Keemia-, sealhulgas põlevkiviõlitööstuse praegune tööjõud on üpris haritud – nii kõrg- kui ka kutseharidusega töötajaid on kumbagi umbes 40%. Keemiatööstuses on kõrgharidusega töötajaid üle 40% ja põlevkiviõli tootmises pisut vähem. Niisiis on ainult 20% töötajatest asunud valdkonda tööle ilma mingitki eriala varem omandamata. Keemiatööstuse töötajate haridus on üldjoontes asjakohane, st suurem osa eelkõige küll kõrgharidusega töötajaist on omandanud valdkonnaga suuremal või vähemal määral haakuva hariduse. Kuna EHIS sisaldab andmeid alates 2006. aastast, on võimalik saada infot omandatud erialade kohta vähem kui 20 aasta ulatuses. Seetõttu on täpne haridusinfo kättesaadav vaid umbes 31% töötajate kohta ning varasemate aastate puhul tuleb eeldada sarnase mustri jätkumist.

Aastate 2006–2024 (EHIS) koolilõpetajate analüüsimisel selgus, et keemiatööstuse põhikutsealade töötajaist on enim lõpetanud keemiatehnoloogia ja -protsesside õppekavarühma (22%), neist omakorda 80% on läbinud keemiaprotsesside operaatori või laborandi kutseõppe (vt joonist 9). Järgnevad samuti kaks kutsehariduse õppekavarühma: mehaanika ja metallitöö (9%) ning ehitus ja tsiviilrajatised (8%). Lisaks ehituse valdkonnale jätkub ehituse erialade kutseõppe lõpetanuid ka kõigisse tööstusvaldkondadesse. Viimast kinnitasid nii plasti- ja kummitööstuse, ehitusmaterjali- ja klaasitööstuse kui ka puidutööstuse tööjõuvajaduse uuringud. Samas kehtib kindlasti põhimõte, et igasugune kutseharidus on parem kui selle puudumine, sest kutsehariduse käigus läbitav praktika võimaldab noortel tutvuda töö spetsiifikaga ning lisaks erialaste oskuste ja teadmiste kinnistamisele kasvatab kohuse- ja vastutustunnet.

Eelnimetatute järel tulevad juba õppekavarühmad, mis toovad valdkonda rohkem kõrgharidusega spetsialiste – nendeks on elektroonika ja automaatika (7%), elektrienergia ja energeetika (6%) ning tootmine ja töötlemine (5%). Kutseõppest on lisaks eelnevatele tulnud valdkonda tööle suhteliselt palju autotehniku või veoautojuhi õppekava lõpetanuid. Ühest küljest võiks öelda, et lõpetajad pole erialaselt rakendunud. Samas on igasugune tehniline kutseharidus toeks, et ennast valdkonna tehnoloogiaga kurssi viia või ennast tootmisseadmete keskel enesekindlamalt tunda. Mainimata ei saa jätta, et 4% töötajatest on lõpetanud majutuse ja toitlustuse ning 2% toiduainete töötlemise õppekavarühma (ÕKR) kutseõppe. Nimetatud ÕKR-ide lõpetajate valdkonda rakendumine viitab eri võimalustele – kas on tegemist mitteerialase töökohavalikuga või siiski tagavad teadmised ratsioonidest, mõõtmistäpsusest, hügieenist jm eelise nende ees, kellel need puuduvad. Näiteks kinnitasid kosmeetikatööstuse eksperdid, et koka vm toiduainete töötlemisega seotud kutseõppe õppekava lõpetanutel kulub valdkonda sisseelamiseks märksa vähem aega kui teistel, sest neil on baasteadmised juba olemas. Sama kehtib ka toiduainete töötlemise õppekavade kohta kõrghariduses, kus teadmised mikrobioloogiast, biotehnoloogiast jm on abiks kosmeetikatööstuses või puhastuskeemia valdkonnas rakendumisel.

Pärast 2006. aastat lõpetanute ja valdkonnas töötavate spetsialistide puhul on näha, et eriti hinnatud on rakenduskõrgharidusõppe lõpetanud, kes moodustavad üle 50% kõigist kõrgharidusega töötajatest. Põlevkiviõlitööstuses on see näitaja isegi üle 80%. Järgnevad magistriõppe (ligi 30%) ja bakalaureuseõppe (13%) lõpetanud. Nüüdisaegse doktorikraadiga töötajad on rakendunud eelkõige keemiatööstuses. Üldistatumalt õppesuuniti on kolmandik EHIS-es kirjeldatud haridusega töötajatest lõpetanud füüsikaliste loodusteaduste⁸⁶⁸⁶ või tehnikaalade ning ligi 20% bioloogia ja sellega seotud teaduste õppesuunda kuuluva õppekava.

Valdkonda sobiva erialase haridusega töötajate rakendumises on olnud nii paremaid kui halvemaid aegu. Viimaste aastate majanduse madalseis on kvalifitseeritud töötajate lisandumist aeglustanud (keskmiselt on lisandunud 40 spetsialisti aastas). Parimatel aastatel (2015–2017 ja 2020–2021) lisandus kõrg- ja kutseharidusega spetsialiste 60 ringis, neist kolmandik kõrgharidusest ja kaks kolmandikku kutseharidusest.

Valdkonda sobivat eri tasemega haridust pakuvad enamus suuremaid kõrgkoole – üle 60% aastatel 2006–2024 lõpetanud kõrgharidusega töötajatest on hariduse omandanud Tallinna Tehnikaülikoolis. Seejuures tuleb rõhutada TalTech-i Virumaa Kolledži lõpetanute (üle kolmandiku) mõju selle näitaja kujunemisel. 13% kõrgharidusega töötajatest pärineb Tartu Ülikooli lõpetanute seast, 5% EMÜ-st ja 3% Tallinna Ülikoolist. TalTech ja TÜ pakuvad mitmel tasemel keemia ja keemiatehnoloogiaga seotud õppekavu. Nende suunitlus ning rõhuasetused on ajas ja piirkonniti erinenud. TalTechi Virumaa Kolledži keemiaõpe on olnud aastaid põlevkivikeskne ja laiemat keemiainseneeria profiili on hakatud kujundama alles viimastel aastatel. Samal ajal on nii TalTechi kui ka TÜ erialade üldisem rõhuasetus pigem keskkonna- ning laboratoorsel (analüütilisel) keemial, biokeemial ning materjalitehnoloogial, mistõttu ei kattu lõpetajate oskusprofiil alati keemiatööstuse keemiainseneeria vajadustega. Tootmise ja tootmistehnikaga seotud teadmisi ja oskusi on valdkonna tippspetsialistid samuti omandanud eelkõige Tallinna Tehnikaülikoolis, aga ka Tallinna Tehnikakõrgkoolis ja Eesti Maaülikoolis. Samal perioodil kutsehariduse omandanud töötajatest on enim valdkonnas tööl Ida-Virumaa KHK lõpetanuid (63%, lisaks on 10% lõpetanud 2016. aastal suletud Sillamäe Kutsekooli) ning Tartu VOCO ja Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli lõpetanuid (kummastki koolist 3%).

Viimase viie aasta keskmisena on aastas valdkonda tööle tulnud või valdkonnas töötades hariduse omandanud 13 kõrg- ja 34 kutseharidusega töötajat. Kolmveerandil juhtudel pärineb töötajate haridus tehnika, tootmise ja ehituse õppevaldkonnast, kuhu kuulub peale automaatika-mehhatroonika-energeetika õppekavade ka suur osa keemiatehnoloogiaga seotud õppest. Samas on tunda majandustsüklite mõju, kuna majanduslanguse perioodil tuleb valdkonda tööle rohkem ehitusalase kutseharidusega töötajaid.

Põlevkiviõlitööstuse jaoks olulised erialad kattuvad üldjoontes keemiatööstusega ja neid saab õppida kõigil haridustasemetel. Põlevkiviõlitööstusele on tähtsal kohal ka kütuste tehnoloogia rakenduskõrghariduse õppekava ning kütuste keemia ja tehnoloogia magistriõppekava. Õppeaastatel 2024/2025 ja 2025/2026⁸⁷⁸⁷ avatud vastuvõtuga õppekavade⁸⁸⁸⁸ loetelu haridustasemeti on esitatud lisas 6.

Esmalt ülevaade kõrgharidusest, kus õppimisvõimalused on olemas kõikides õpetes kolmel õppeastmel ja hõlmavad nii Tallinna kui ka Tartu kõrgkoole (vt tabelit 4).

Järgnevalt on esitatud ülevaade eri kõrgharidustasemel õpetatavatest ning keemia ja materjaliteadusega seonduvatest õppekavadest⁸⁹⁸⁹ ning nende lõpetajatest (vt jooniseid 10–12). Enim asjakohaseid õppekavu on TalTechis, TÜ tõuseb esile doktoriõppe võimalustega ja see on toonud valdkonda enim doktorikraadiga töötajaid. Pärast 2006. aastat lõpetanutest on TalTechi vilistlasi enim keemiatööstusesse tööle asunud ning eelistatumad õppekavad on kütuste tehnoloogia (RAK, Virumaa Kolledž), keemia- ja keskkonnakaitse tehnoloogia (BA, MA), tootmise automatiseerimine (RAK, Virumaa Kolledž), rakenduskeemia ja biotehnoloogia (BA, MA), automaatikasüsteemid (RAK, Virumaa Kolledž), kütuste keemia ja tehnoloogia (MA) ning energiatehnika (RAK, Virumaa Kolledž). Võib eeldada, et edaspidi hakkavad valdkonna tööjõudu andma ka TalTechi Virumaa Kolledži uued õppekavad – jätkusuutlik ettevõtlus ja ringmajandus (BA), rohelised energiatehnoloogiad (MA) ja säästvad keemiatehnoloogiad (MA). Rohkem võiks valdkonnas rakenduda ka pikema ajalooga õppekavade – keemiatehnoloogia (RAK), masinaehitus- ja energiatehnoloogia protsesside juhtimine (RAK) – lõpetajad. TÜ vilistlastest töötab valdkonnas enim keemia (BA, MA, DOK) õppekava lõpetanuid; järgnevad materjaliteadus (BA; MA; DOK), füüsika, keemia ja materjaliteadus (BA), geenitehnoloogia (BA, MA) ning keskkonnatehnoloogia (BA, MA). EMÜ lõpetanud on toonud valdkonda nii toiduainete tehnoloogia (BA, MA) kui ka tehnikaalast pädevust tehnika ja tehnoloogia (BA), tootmistehnika (MA) ja tehnikateaduse (DOK) õppekavadelt. Viimase kümne aasta lõpetajatest on valdkonda lisandunud ligi 150 valdavalt asjakohase kõrgharidusega spetsialisti.

Keemiatööstuses töötamiseks sobiva rakenduskõrgharidusõppe lõpetas aastate 2022/2023–2024/2025 Õppeaasta 2024/2025 lõpetajate andmed on esialgsed. Keskmisena 24, bakalaureuseõppe 229, magistriõppe 144 ja doktoriõppe 39 tulevast tippspetsialisti. Kokku lõpetas aastas üle 400 üliõpilase. Pikemas perspektiivis on küll trend veidi kahanev, kuna sisseastujaid on vähem ja seega eelduslikult ka lõpetajaid. Samas on TalTech Inseneriakadeemia kaudu võtnud eesmärgiks rõhutada insenertehniliste erialade tähtsust ning neid populariseerida. Ühtlasi on ülikoolid seadnud eesmärgiks vähendada väljalangevust. Nende kahe eesmärgi kombineerimisel loodetakse lõpetajate arvu kasvatada. Esimene eesmärk on saavutatud — valdkonnaga seotud õppekavadel kõigis kõrghariduse astmetes on TalTechil õnnestunud vastuvõetute arvu kasvatada (27%), kõige enam bakalaureuseastmes (ligi kolmandiku võrra). Valdkonda sobivate õppekavade vastuvõttu on kasvatanud ka EMÜ (28%) ja TÜ (7%). Kas ka katkestajate osatähtsus kahaneb, näitab aeg.

Lisaks eelnimetatud õppekavade lõpetajatele vajab valdkond tehnilise kõrgharidusega⁹⁰⁹⁰ tippspetsialiste tööstus- ja tootmisinsenerideks, keskkonnakaitsetehnolooge keskkonnaspetsialistideks ja vähesel määral tööstusdisainereid (vt tabelit 5). Valdkonnas on juba rakendunud hiljutised TTK tootmise juhtimise ja digitaliseerimise (varasem nimetus tootmine ja tootmiskorraldus) ning keskkonnatehnoloogia ja -juhtimise rakenduslike õppekavade, EMÜ tehnika ja tehnoloogia (BA), tootmistehnika (MA), keskkonnakorralduse ja -poliitika (MA) ja tehnikateaduse (DOK) ning TalTechi energiatehnika (RAK), automaatikasüsteemide (RAK), masinaehitustehnoloogia (RAK), tootmise automatiseerimise (RAK), tööstustehnoloogia (RAK), tootearenduse ja tootmistehnika (MA), mehhatroonika (MA) jt õppekavade lõpetanud. Valdkonna tööjõuvajadust arvestades ei pruugi sobivate tehniliste kõrghariduse õppekavade lõpetajaid olla piisavalt. Samas, mida rohkem pakuvad valdkonna ettevõtted õppuritele praktikavõimalusi, seda tõenäolisemalt asuvad kõrgkooli lõpetanud tulevased tööstusinsenerid, tootmisjuhid ja keskkonnaspetsialistid neisse ettevõtetesse ka tööle, olles praktika käigus omandanud keemiatööstuses vajalikud spetsiifilised teadmised ja oskused.

Kõrgkooli lõpetajate rakendumist Eesti tööturul mõjutab mõningal määral välisüliõpilaste osatähtsus. Valdkonda sobivate õppekavade üliõpilaste hulgas on välisüliõpilaste osatähtsus⁹¹⁹¹ suurim doktoriõppes (44%). Samas on seal õppureid suhteliselt vähem võrreldes teiste kõrghariduse astmetega. Rakenduskõrgharidusõppes osalejate hulgas välisüliõpilasi pole, bakalaureuseõppes on neid 8% ja magistriõppes 20%. Näiteks on valdkonna jaoks olulised ingliskeelsed õppekavad magistriõppes „Analüütiline keemia“, „Biotehnika“, „Innovatsiooni ja tehnoloogia juhtimine“, „Tehnoloogia valitsemine ja kestlik areng“ ning bakalaureuseõppes „Loodusteadused ja tehnoloogia“. Eestist lahkumine ei pruugi olla osa välisüliõpilaste esmane valik, kuid keemiatööstuses pole nad seni, erinevalt näiteks farmaatsiatööstusest, rakendust leidnud. TÖR-i andmete põhjal on välispäritolu töötajaid valdkonnas umbes 5%, kellest üle poole on ajutise kaitse saajad, kuid valdavalt on tegemist oskustöötajatega.

Keemiatööstuse tulevikuvaadet toetab ka SAIS⁹²⁹² 2022. aasta analüüs (Jaggo, 2023), mis näitas, et huvi tehnika- ja loodusteaduste valdkonna vastu püsib – enim oli sisseastujaid küll ärinduse õppekavadel (1402), kuid neile järgnesid kohe tehnika valdkonna õppekavadele sisseastujad (1374). Analüüsist selgus, et küllalt määrav on gümnaasiumi õppesuund: LTT⁹³⁹³ suunas õppinud kandideerijatest pool kandideeris LTT õppekavadele, humanitaarsuuna lõpetanud kandideerisid rohkem humanitaaria ja ärinduse õppekavadel, sotsiaalsuuna lõpetanutest tundis aga 14% huvi mõne tehnika valdkonna õppekava vastu. LTT valdkonnas õppima asunutest oli 92% teinud laia matemaatika riigieksami – seega saab kinnitada, et nendele erialadele sissesaamiseks tuleb enamasti juba gümnaasiumi astudes teha valik laia matemaatika kasuks. Kõigist kõrgkooli kandideerijatest (sõltumata õppevaldkonna valikust) olid teinud laia matemaatika riigieksami 70% eesti keeles õppinuist. EHIS-e 2025/2026. õppeaastal vastuvõetud üliõpilaste andmed näitavad, et huvi tehnika- ja loodusteaduste valdkonda õppima asuda on märgatavalt kasvanud.

Kutseõppe tasemel oli kuni 2024/2025. õppeaastani võimalik õppida keemiaprotsesside operaatoriks, biogaasijaama ja veekäitlusoperaatoriks⁹⁴⁹⁴ ning laborandiks. Keemiaprotsesside operaatori ja laborandi õpe toimub Ida-Virumaa KHK-s (vt joonist 13). Keemiaprotsesside operaatori õppekava puhul on tegemist Eesti kvalifikatsiooniraamistiku (EKR) neljanda taseme kutseõppe esmaõppega. Tegemist on statsionaarse õhtuse õppevormiga, kus saab õppida paralleelselt töötamisega. Kuna statsionaarne õhtune õppevorm eeldab töökoha asukohta lähikonnas, siis sobitub see keemia- ja eriti põlevkivikeemiaettevõtete paiknemisega piirkonnas. Laborandiks sai õppima asuda põhikooli järel ning kolmeaastase statsionaarse õppe käigus omandatakse ka keskharidus. Õppe asukoha tõttu on mõlemad kirjeldatud erialad olnud pikka aega orienteeritud eelkõige põlevkivikeemiatööstuses rakendumisele. Tihedat koostööd, sealhulgas lektoritena, tehakse piirkonna keemiatööstuse ettevõtetega, kuna õpe on keemiaprotsesside operaatorite puhul osaliselt või täielikult töökohapõhine. Õpe oli palju aastaid piirkonnale iseloomulikult venekeelne ja üleminek eestikeelsele õppele võib kujuneda aeganõudvamaks kui mujal ka seetõttu, et potentsiaalsed õpihuvilised ei pruugi seda muudatust kohe teadvustada. Nimetatud õppekavade lõpetajatest on suur puudus, sest lõpetajaid ei vaja mitte üksnes keemia- (sh põlevkivikeemia-, farmaatsia-, plasti- ja kummi- ning ehitusmaterjalitööstus), vaid ka puidukeemia ettevõtted, veekäitlusettevõtted ja erinevad laborid⁹⁵⁹⁵.

Veekäitlusoperaatoreid koolitatakse Järvamaa KHK-s eelkõige veekäitlusega tegelevate ettevõtete, kuid ka suure veetarbimisega tööstusettevõtete jaoks. Viimaste hulka kuuluvad ka keemiatööstusettevõtted. Õpe kestab kaks aastat ja on töökohapõhine. Õppima asumise eelduseks on omandatud keskharidus. Biogaasijaama operaatoreid koolitatakse samuti Järvamaa KHK-s biogaasi tootvatele ettevõtetele. Õpe kestab ühe aasta ja on töökohapõhine. Alates 2025/2026 .õppeaastast koondati õpe uue õppekava „Bio- ja keemiatööstuse tehnoloogiad“ alla, mida on võimalik õppida nii Ida-Virumaa kui ka Järvamaa KHK-s. Järvamaal on uue õppekava alusel võimalik spetsialiseeruda veekäitlusoperaatoriks, biogaasijaama operaatoriks või puidukeemia operaatoriks⁹⁶⁹⁶ ning Ida-Virumaal laborandiks või tehnoloogiliste protsesside operaatoriks⁹⁷⁹⁷.

Kutseharidusega spetsialistide nappust süvendab katkestajate suhteliselt suur osatähtsus, eriti laborandiõppes, kus pool alustajaist ei jõua lõpueksamini. Võimalik, et mõjuriks on ebapiisavalt läbimõeldud erialavalik, soov õppida kodulähedases piirkonnas (varem ka samas keeleruumis) või ootus omandada keskharidus lihtsamalt. Mõnevõrra suurem on lõpetajate osatähtsus keemiaprotsesside operaatoritel, kus võimalik mõjutaja võib olla tööandja. Samas ei pruugi igal aastal õppegrupi komplekteerimine õnnestuda, kuna initsiatiiv töötajate koolitamiseks tuleb tööandjalt ning eeldab ettevõtete omavahelist koostööd. Veekäitlusoperaatoriks ja biogaasijaama operaatoriks õppijad on eriti hästi motiveeritud, sest neist lõpetab 80–90%.

Praegu ei suuda kutsekoolid tagada piisavat keemiaprotsesside operaatorite ja laborantide järelkasvu ei tööstusele ega laboritele laiemalt. 30% keemiatööstuse kvaliteedikontrollijatest-laborantidest on kõrgharidusega, mille sisuks on sageli keemia- või kütuste tehnoloogia või rakenduskeemia eriala, samas on pärast 2006. aastat laborandi kutseõppe läbinud alla kümne töötaja. Ka intervjuudest ettevõtjatega ilmnes, et laborites töötavad spetsialistid on sageli kõrgema kvalifikatsiooniga, kui töö eeldab, mida võib pidada tööjõu ebaotstarbekaks kasutamiseks.

EHIS-e ja TÖR-i andmete põhjal selgus, et 72% keemiaprotsesside operaatori kutseõppe lõpetanutest on rakendunud peamiselt kahes tegevusvaldkonnas: puhastatud naftatoodete tootmises (EMTAK 192) ja põhikemikaalide tootmises (EMTAK 201). 10% lõpetanutest töötab elektrienergia tootmises, kaubanduses⁹⁸⁹⁸ või hariduses⁹⁹⁹⁹.

Laborandi eriala lõpetanutest 17% on rakendunud puhastatud naftatoodete tootmises (EMTAK 192), 10% elektrienergia tootmises (EMTAK 351) ja võrdselt 8% põhikemikaalide tootmises (EMTAK 201) ja hotellinduses (EMTAK 551). Ka laborantide puhul ei ole veerandi lõpetanute tegevusvaldkond seotud õpitud erialaga. 2024. aastal töötas aastatel 2006–2024 laborandiõppe lõpetanutest keemiatööstuses alla viie inimese.

Lõpetajate ja erialase rakendumise andmete võrdluses leidis kinnitust, et eriti laborantide õpe Ida-Virumaa KHK-s ei taga piisavat järelkasvu laborante vajavatele tegevusaladele. EHIS-e andmetel¹⁰⁰¹⁰⁰ on keemiatööstusettevõttes rakendunud enamik keemiaprotsesside operaatoreid, kuid ainult üksikud laborandi kutseõppe lõpetanud. Seega peaks Ida-Virumaal pakutava laborandiõppe kõrval kindlasti kutseõppe võimalusi laiendama, kas õppevõimalustena teistes Eesti piirkondades või ühisõppekavana¹⁰¹¹⁰¹.

Kuna keemiatööstuses on tegemist kõrgtehnoloogiliste tootmisseadmetega, vajab valdkond rohkesti mehhatroonikuid, automaatikuid, mehaanikuid ja elektrikuid. Koolituspakkumine nimetatud erialade lõpetajatest (vt joonist 14) pole valdkonna jaoks piisav, kuna nad ei jõua keemiatööstusesse. Mehaanikuid, elektroonikuid, automaatikuid ja elektrikuid koolitatakse 12 kutseõppeasutuses üle Eesti¹⁰²¹⁰². Aastas lõpetab neil õppekavadel keskmiselt umbes 500 kutseõppurit, mis peab katma nii tööstuse kui ka laiemalt kogu majanduse vajaduse. Seega on lõpetajate suur arv suhteline. EHIS-e/TÖR-i andmestiku põhjal on rakendunud valdkonnas väga üksikud 2006–2024 lõpetanud tehnilise kutseharidusega lõpetajad, mis viitab, et vanemaealiste töötajate asendamine muutub keeruliseks.

EHIS-e ja TÖR-i andmetel asuvad keemiatööstusesse tööle siiski ainult üksikud nimetatud tehnilise kutseharidusega töötajad. Pigem tullakse mootorsõiduki tehniku ja sisetööde elektriku erialalt.

Valdkonna kõrghariduse koolituspakkumine koosneb kahest eristuvast komponendist: erialane, st otseselt või kaudselt keemiaga seonduv, ja insenertehniline kõrgharidus. Valdkonda sobituvaid keemia ja keemiatehnoloogiaga¹⁰³¹⁰³ seotud kõrgharidustaseme õppekavu ja nende lõpetajaid on piisavalt, et rahuldada keemiatööstuse tööjõuvajadus (vt tabelit 6). Samas tunnevad ettevõtjad puudust keemiainseneridest, kuna lõpetajate keemiaalane ettevalmistus ei sisalda piisavalt tööstuslikku mõõdet. Keemiaalase kõrghariduse omandanud võiksid märksa enam rakenduda keemiatööstuses (vt tabeli 6 veergu „Valdkonda rakendumist arvestades“). Viimastel aastatel võis uute spetsialistide lisandumist takistada majanduslangus, kuid plaanitavad keemiatööstuse uued kõrgtehnoloogilised arengusuunad võiksid inspireerida just noori valdkonda tööle tulema. Seega peavad ettevõtjad ilmutama ise suuremat initsiatiivi, tutvustades valdkonda ja pakkudes õppureile praktikavõimalusi.

Kuna valdkonna vajadus tehnilise kõrgharidusega tippspetsialistide (tööstusinseneride, tootmisjuhtide) järele kasvab, siis konkurentsis kogu ülejäänud tööstusega ei ole koolituspakkumine piisav. Viimaste aastate tehnilistele erialade vastuvõetud üliõpilaste arvu kasv ja eelkõige katkestajate osatähtsuse märgatav kahanemine annavad lootust, et 3–4 aasta pärast jõuab tööellu märksa rohkem tehniliste erialade lõpetajaid.

Valdkonnaspetsiifiliste põhikutsealade (laborandid ja keemiaprotsesside operaatorid) jaoks kutseõppe koolituspakkumine peaaegu puudub. Lõpetajaid on mõlemal õppekaval erakordselt vähe (keskmiselt vastavalt 12 ja 10). Keemiaprotsesside operaatorite õppegruppe ei komplekteerita igal aastal, kuna eelduseks on piisava arvu töötajate koolitamise vajadus ning ettevõtete omavaheline ja kooliga koostöö, et õpe toimuks. Tööandjapoolse motiveeritud töökohapõhise õppe tõttu püsivad keemiaprotsesside operaatorid valdkonnas, kuid laborandiõppe läbinute vähene rakendumine keemiatööstuses ei suuda katta asendus- ega kasvuvajadust. Tootmisseadmete ja masinate operaatorite puhul jätkub suure tõenäosusega senine praktika, st väljaõpe töökohal ning seda pole vaja käsitleda lahendamatu koolituspakkumise puudusena.

Tööstusseadmete ja masinate mehaanikutele sobiva kutseõppe lõpetajaid on aastas ligi 500, kuid vajadus automaatiku-mehhatrooniku kutseõppe läbinud spetsialistide järele kasvab kiiresti. Valdkonna praeguste vanemaealiste asendamine võib osutuda keeruliseks, kuna keemiatööstus pole siiani osutunud piisavalt atraktiivseks.

Keemiatööstusettevõtted on olnud aktiivsed täienduskoolituste tellijad. Kuna suur osa valdkonna ettevõtetest asub Ida-Virumaal, on suurim koolituspartner Ida-Virumaa KHK, kelle abiga on aastatel 2023–2024 koolitatud üle 130 töötaja. Peamisteks teemadeks on gaaside ja kemikaalide käitlemine ning laboritöötajatele olulised teadmised-oskused. Selline koolitusmudel näibki kõige paremini töötavat, kuna ligi veerand valdkonda tööle asuvatest oskustöötajatest on ilma erialase ettevalmistuseta ja pikemaks (aasta-paar kestvaks) väljaõppeks puudub tööandjal ressurss ja põhjendatud motivatsioon.

Peatükis võrreldakse valdkonna tööjõu nõudlust ja pakkumist, kõrvutades seda, kui palju ja millisel tasemel uut tööjõudu vajab valdkond 2033. aastaks ning kui palju võimalikke uusi töötajaid tuleb tasemeõppest. Võimaliku uue tööjõu arvu hindamisel lähtutakse viimaste aastate tasemeõppe statistikast. Tööjõuvajadust prognoosides võeti arvesse uuringu käigus tehtud eksperdiarutelusid, valdkonna arengusuundumusi ja majandusnäitajaid, arengukavu ning uuringuid. Pensionile siirdujate asendamise vajaduse arvulised hinnangud põhinevad OSKA andmemudelil (vt lisa 1)¹⁰⁴¹⁰⁴ja ekspertide kogemuslikel hinnangutel.

Asendus- ja kasvuvajaduse alusel on keemia, sealhulgas põlevkivikeemiatööstuse põhikutsealadele kümne aasta jooksul vaja kokku u 780 uut töötajat, kellest 710 peaksid olema või võiksid olla erialase või lähedase haridusega (vt ptk 3). Peatükis 4 analüüsiti tasemeõppe mahtu valdkonna põhikutsealadega seotud tasemeõppe õppekavadel ja prognoositi selle põhjal lähiaastate koolituspakkumine. Nõudluse ja pakkumise võrdluses arvestatakse ka eri õppekavade alusel lõpetajate võimalikke karjääriteid ning tööjõus osalemise määra.¹⁰⁵¹⁰⁵ Nõudluse-pakkumise tasakaalu hinnang on toodud tabelis 7.

Keemiatööstuse juhtide, keemia- ning tootearendusinseneride puhul on vastuolu koolituspakkumise ja erialase rakendumise vahel, mida nimetatakse ka turutõrkeks¹⁰⁶¹⁰⁶. Kuigi valdkonnas töötamiseks sobivate kõrghariduse kõigi astmete keemia, biokeemia, loodusteaduste ning materjaliteaduse ja -tehnoloogiaga seotud kõrghariduse õppekavade lõpetajaid on valdkonna tööjõuvajaduse seisukohalt piisavalt, on rakendumine väga tagasihoidlik ning otseselt keemiainseneeria kompetentse pakkuvat õpet on vähe. Viimaste aastate majandussurutis ei pruugi peegeldada erialase kõrgharidusega tippspetsialistide vähest huvi keemiatööstuse vastu, kuna tööandjad vajavad töötajaid, kellel on peale keemiaalaste teadmiste ka pädevus keemiainseneerias. Lisaks keemiaga otseselt seotud erialade lõpetajatele on valdkonnas rakendunud ka toiduainete töötlemise ÕKR-i lõpetanud, sealhulgas toidutehnika ja tootearenduse (BA), toiduainete tehnoloogia (BA, MA) ning toidu- ja biotehnoloogia (BA) lõpetanud. Enim on eelnimetatud rakendunud keemiatööstuse alavaldkonnas, mis tegeleb seebi-, pesemis-, puhastus- ja poleervahendite, parfüümide ja tualetitarvete tootmisega.

Tööstusinseneride tööjõuvajadus ja koolituspakkumine on samuti tasakaalust väljas ning viimased aastad pole toonud valdkonda juurde piisavalt uusi tootmise ja tehnika eest vastutavaid tippspetsialiste. Põhikutsealale sobivad tootmise juhtimise ja digitaliseerimise (varasem nimetus tootmine ja tootmiskorraldus), tootmise automatiseerimise, mehhatroonika ja robotitehnika õppekavade lõpetanud.

Keskkonnaspetsialistid on üks väheseid töötajate kategooriaid, kus keskkonna-, energia- ja keemiatehnoloogia, keskkonnatehnoloogiad ja -strateegiad või muude keskkonnatehnoloogiaga haakuvate õppekavade lõpetajate nappuse pärast muretsema ei pea. Viimastel aastatel on asendusvajadust suudetud katta ning praeguste üliõpilaste arv peaks tagama töötajad ka tulevasele tagasihoidlikule keskkonnaspetsialistide juurdekasvule.

Meistrite ja töödejuhatajate vajadus on eelkõige seotud olemasolevate vanemaealiste töötajate asendamisega ja vähemal määral uute alustavate ettevõtete keskastme spetsialistide tööjõuvajaduse katmisega. Ekspertide hinnangul kasvavad juhtimiseeldustega, arengule orienteeritud ja ambitsioonikamad inimesed ettevõttes töötades sellele positsioonile. Keemiatööstuses ongi ligi 30%-l meistritest ja töödejuhatajatest vaid üldharidus. Samas on põlevkivikeemiatööstuses 95%-l vastava kategooria töötajatest kutse- või kõrgharidus. Seega on baasnõudmised neis kahes valdkonnas erinevad. Sobivat otsest kutseõppeeriala meistritele-töödejuhatajatele küll pole, kuid praegused töötajad on enim lõpetanud keemiatehnoloogia ja -protsesside ÕKR-i õppekava ning ametisse sobivad hinnanguliselt ka tehnikaalade, tootmise ja töötlemise ning mehaanika ja metallitöö ÕKR-i õppekavade lõpetanud.

Kvaliteedikontrollijate ja laborantidena rakenduvad samuti enim keemiatehnoloogia ja -protsesside ÕKR-i lõpetanud ja märkimisväärsel määral ka füüsikaliste loodusteaduste ja toiduainete töötlemise ÕKR-i õppekavade lõpetanud. Kuigi enamik Ida-Virumaa KHK lõpetajaid rakendub Kirde-Eesti tööstusettevõtetes, on erialase kutseharidusega laborantide vajadus märksa laiem: peale keemiatööstuse vajavad neid plasti- ja kummitööstus, ehitusmaterjalitööstus, põllumajandus- ja toiduainetööstus, teised tööstusvaldkonnad ning keskkonna- ja analüüsilaborid üle Eesti. Eelkõige vajatakse täpseid ja korrektseid laborante, kes teevad rutiinseid proove ja kontrolle. Ettepanek kutse(kesk)haridusega laborantide õppe laiendamiseks on toodud alapeatükis 6.2.

Tööstusseadmete ja masinate mehaanikule sobivatel õppekavadel¹⁰⁷¹⁰⁷ on võimalik õppida enamikus kutseõppeasutustes üle Eesti. Samas on valdkonna vanemaealiste töötajate asendusvajadus ja uute ettevõtete täiendava tööjõu vajadus väga suur, mis kasvatab puudujäägi kõigi põhikutsealade üleselt märkimisväärseks. Hoolimata suhteliselt suurest lõpetajate arvust eespool viidatud õppekavadel vajab lisaks tööstusele kogu majandus nende erialade spetsialiste märksa rohkem.

Keemiaprotsesside operaatoritele ja tootmisseadmete operaatoritele sobivat õpet pakkus kuni 2024/2025. õppeaastani ainult Ida-Virumaa KHK, kus aastas lõpetas alla kümne õpilase. Kuna tegemist on töökohapõhise õppega, on lõpetajad juba rakendunud põlevkivikeemiatööstuse ettevõtetes. Seega ei kata õpe keemiatööstuse ega ka keemiaga puutumuses olevate tööstusharude tööjõuvajadust. Vajakajäämise katmiseks toimub operaatorite väljaõpe¹⁰⁸¹⁰⁸ igas ettevõttes kohapeal, mis on täiendav kulu ettevõtjale. 2025/2026. õppeaastal avas Järvamaa KHK koostöös Ida-Virumaa KHK-ga uue bio- ja keemiatööstuse tehnoloogiate õppekava, mis hilise turundustegevuse tõttu esimesel vastuvõtul veel suurt populaarsust ei kogunud. Samas on uus õppekava teises Eesti piirkonnas suur samm õppimisvõimaluste avardamisel.

Kokkuvõttes saab esile tõsta, et ehkki keemiaalase kõrghariduse omandanuid on nii praegu kui ka järgmisel kümnendil valdkonna uue tööjõu vajaduse katmiseks arvuliselt piisavalt, vajab õppes senisest tugevamat tähelepanu keemiainseneeria suunitlus ning õppekavade sisuline lähendamine keemiatööstusettevõtete oskusvajadustele, sealhulgas uute arenevate alavaldkondade vajadusi silmas pidades. Erialaspetsiifilise kutsehariduse (keemiaprotsesside operaatorid ja laborandid) poolelt on järelkasv tagasihoidlik. Operaatorite puudujääk kaetakse praegu ja ilmselt ka lähiaastatel väljaõppega töökohal, samuti töökohapõhise õppega, kus töötajad võetakse esmalt tööle ka juhul, kui neil on osa vajalikke oskusi puudu. Laborandiõpet on vaja ümber kujundada, et pakkuda õppimisvõimalusi mujalgi kui Ida-Virumaal ning samas valmistada laborante ka teistele valdkondadele peale põlevkivikeemiatööstuse.

Selles peatükis on sõnastatud uuringust tulenevad järeldused, valdkonna peamised kitsaskohad ja ettepanekud, kuidas kitsaskohti leevendada. Seejuures on lähtutud uuringu põhiküsimusest: mida on vaja muuta, et täita keemiatööstuse tööjõu- ja oskuste vajadus aastani 2033.

Valdkonna ekspertide kaasabil analüüsiti, kui palju on praegu töötajaid ja milliste oskustega nad on, ning prognoositi, kui palju ning milliste oskustega inimesi tulevikus vaja läheb (vt 2 ja 3). Valdkonna tööhõivet ja oskusi puudutavate kitsaskohtade leevendamiseks tehtud ettepanekutele on lisatud sihtrühmad, kelle pädevusse konkreetsete ettepanekute elluviimine kuulub. Kitsaskohtade ja ettepanekute kõrval on esitatud ka tähelepanekud ja soovitused, mis arutelude käigus üles kerkisid, kuid mille kohta konkreetseid tegevusettepanekuid ei sõnastatud (vt lisa 1).

Mõned peatükis kirjeldatud kitsaskohtadest ja arenguvajadustest on iseloomulikud kogu laiendatud keemiatööstuse valdkonnale, hõlmates keemia- ja põlevkivikeemiatööstust, plasti- ja kummitööstust, ehitusmaterjalitööstust ning farmaatsiatööstust. Sellised valdkondadeülesed kitsaskohad ja ettepanekud on tähistatud märkusega.

Eesti keemiatööstuse arengut piirab eeskätt heade keemiainseneeria, aga ka materjaliteaduse ja tehnoloogiaalaste oskustega tippspetsialistide nappus. Keemiatööstus vajab spetsialiste, kellel on terviklik arusaam tööstusprotsesside toimimisest, kes oskavad teha põhjendatud valikuid seadmete ja masinate hankimisel, lugeda ja koostada tehnilisi jooniseid ning tajuvad tööstusvaldkonna spetsiifilisi riske ja kriitilisi tegureid. Sellised insenertehnilised teadmised ja praktilised oskused on eelduseks nii tootmise ohutule ja efektiivsele toimimisele kui ka arendustegevustele.

Kuigi ülikoolides õpetatakse mitmesuguseid keemiaga seotud erialasid, ei kujune neist selgelt välja tööstusliku keemiainseneri või -tehnoloogi õpiteed, mis vastaks otseselt tööstusettevõtete vajadustele. Vastavalt HTM-i ja ülikoolide vahelistele halduslepingutele on TalTechi õppekavagrupi „Tehnika, tootmine ja tehnoloogia“ juhtülikool ning just sealt oodatakse insenere, kes valdaksid keemiatööstuse protsesse ja tehnoloogiaid tervikuna. Õppekavade ülevaate põhjal võib järeldada, et kõige selgemalt käsitlevad tööstusliku keemiainseneeria kompetentse TalTechi Virumaa Kolledži õppekavad (keemiatehnoloogia (RAK), säästvad keemiatehnoloogiad (MA)), samal ajal kui Tallinna õppekavad keskenduvad pigem laiematele keskkonna-, energia- ja materjalitehnoloogia ning toidu- ja biotehnoloogia suundadele. TalTechi keskkonna-, energia- ja keemiatehnoloogia (BA) õppekava pakub küll tugevaid keemiainseneeria alusaineid, kuid inseneriteadmiste süvendamiseks vajalikke magistritaseme õppekavade valik on praegu siiski piiratud. Suurem rõhuasetus on energiatehnoloogiate ja keskkonna suunale. EKTL-i tellitud analüüsis „Eesti keemiatööstuse üleminekutee 2050. a eesmärkide saavutamiseks“ (2024) rõhutatakse samuti, et Eestis puudub spetsiifiline keemiainseneri eriala ning see on üks võtmetegureid, mis takistab tööstuse uuendus- ja konkurentsivõime kasvu.

Õppekavade arendamisel tuleks suuremat rõhku panna tööstuslike insenerioskuste ja praktiliste tehniliste teadmiste õpetamisele, mis on keemiainseneri töö aluseks. Näiteks on oluline, et üliõpilased omandaksid süvendatud teadmised termodünaamikast ja keemiliste reaktsioonide alustest, reaktsioonide kineetikast, katalüütilistest protsessidest ning reaktorite disainist, samuti massi- ja soojusülekande põhimõtetest ja protsessidest. Nende teemade valdamine on keemiainseneri jaoks keskne ning annab lõpetajatele võimekuse mõista, modelleerida ja juhtida keerukaid tööstuslikke protsesse.

Tööandjate sõnul on loomulik, et tööstusharuspetsiifilised teadmised ja praktilised oskused omandatakse enamasti tööandja juures, kuid ülikoolis saadud universaalsed baaskompetentsid on eelduseks, et lõpetajad suudaksid rakenduda keemiatööstuse eri valdkondades, aga ka laiemalt ning toetada ettevõtete arenguvõimekust.

Eeltoodut arvestades on vaja arendada ja täiendada kõrgkoolide õppekavu, et kujundada selgem ja süsteemsem keemiatehnoloogia ning keemiainseneeria õpitee, mis tagaks piisava hulga universaalsete baaskompetentsidega keemiainseneride järelkasvu tulevikus.

Tööstusmagistrantuuri või ka nn teadmussiirde magistrantuuri mudel võimaldab üliõpilasel siduda õpingud otseselt ettevõtte arendus- või tootmisvajadustega. Sellises vormis õpe põhineb ülikooli ja tööandja koostööl ning seda reguleerib kolmepoolne leping üliõpilase, ülikooli ja ettevõtte vahel. Magistrant osaleb ettevõtte reaalsetes arendusprojektides, mille teemad on seotud tema õpingute ja lõputööga. Ülikool pakub teoreetilise toe ja juhendamise, ettevõte aga praktilise töökogemuse, vajaliku juhendamise ja ligipääsu ettevõtte tööprotsessidele. Selline koostöövorm arendab rakenduslikke oskusi ning valmistab ette spetsialiste, kes mõistavad ja suudavad siduda akadeemilised teadmised tööstuslike protsesside ja vajadustega. Mudelit on edukalt rakendatud näiteks TÜ keemia eriala magistriõppes.

Lisaks kõrgkoolide olemasolevate kommunikatsioonikanalite kasutamisele tasuks kaaluda ka professionaalsete turunduspartnerite kaasamise võimalusi, et tagada sihtrühmadele kohandatud ja mõjusa sõnumi levik. Samuti on asjakohane uurida koostöövõimalusi Inseneriakadeemiaga, kes panustab insenerikutse laiemasse tutvustamisse. Eduka teavituse eelduseks on selged ja järjepidevad sõnumid, sobiv ja arusaadav terminikasutus ning soovitatavalt ka pikaajalisem strateegia, mitte üksikud kampaaniad.

Tähelepanek 1. Keemiatööstuse tööjõuvajaduse prognoosimisel tuleb arvestada, et peale traditsioonilise keemia- ja keskkonnatehnoloogia valdkonna rakendatakse keemiainseneride ja keemiatehnoloogide kompetentse üha laiemalt ka näiteks energeetika-, kummi- ja plasti-, ehitusmaterjali-, farmaatsia- ja toiduainetööstuses, samuti kiirelt arenevates biotehnoloogiapõhistes tööstusharudes. Kuna paljude valdkondade tehnoloogilised protsessid tuginevad keemiatehnoloogiale, on koolituspakkumist kavandades asjakohane arvestada ka teiste valdkondade kasvava nõudlusega keemiaalaste kompetentside järele.

Tähelepanek 2. Keemiatööstuse kasvava mitmekesistumise taustal tuleks õppekavade arendamisel arvesse võtta ka biokeemiatööstuse (sh biofarmaatsia, biopõhised materjalid, fermentatsiooni-tehnoloogiad, jäätme- ja biomassi väärindamine) spetsiifikat, mis nõuab keemia, biotehnoloogia ja insenertehniliste oskuste lõimimist.

Tähelepanek 3. Keemiatööstuses vajalike keemiainseneeria ja -tehnoloogia oskuste arendamiseks saab rakendada ka mikrokvalifikatsiooniõpet, mis võimaldab paindlikult täiendada teadmisi vastavalt tööstuse muutuvatele vajadustele.

Tähelepanek 4. Keemiainseneeria kasvavat vajadust ning õpivõimalusi tuleb senisest enam esile tõsta ka Inseneriakadeemia tegevuste raames. Näiteks TalTechi Inseneriakadeemiasse kaasatud kümnest fookusõppekavast on keemia valdkonnaga seotud vaid kaks bakalaureuseõppekava: „Keskkonna-, energia- ja keemiatehnoloogia“ ning „Materjalitehnoloogia“.

Tähelepanek 5. (valdkonnaülene). Insenertehnilise kompetentsiga spetsialistide puudus on tööstusvaldkondadeülene kitsaskoht, mida on lähemalt käsitletud OSKA ehitusmaterjalide tööstuse uuringus. Kitsaskoha leevendamiseks tehakse ettepanek keskenduda tehnika, tootmise ja ehituse õppevaldkonna kõrgharidusõppes ka õpingute katkestamise ennetamisele. Selleks on vaja süsteemselt analüüsida katkestamise põhjuseid, pöörata sisseastumisel suuremat tähelepanu motiveeritud kandidaatide väljaselgitamisele ning kujundada õppe vältel toetav õpikeskkond. Tööandjate panus praktikavõimaluste, mentorluse ja reaalsete tootmis- või arendusprojektide pakkumisel aitab tugevdada õppijate sidet erialaga ning vähendada väljalangemist.

Eesti keemiatööstuses napib erialase kutseharidusega keemiaprotsesside operaatoreid ja laborante. Kuigi mõlemat eriala õpetatakse Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses, ei kata sealne õpe kogu Eesti keemiatööstuse tööjõuvajadust. Õppijaid on mõlemal erialal vähe. Laborandi eriala (kolmeaastane EKR-i neljanda taseme kutsekeskharidusõpe) lõpetajaid on aastas umbes 11 (kolme aasta keskmine) ja keemiaprotsesside operaatori eriala (keskhariduse järgne EKR neljanda taseme kutseõpe kestusega poolteist aastat) lõpetajaid on keskmiselt üheksa. Õpe on seni olnud osaliselt venekeelne ning orienteeritud koostööle põlevkivitööstuse ettevõtetega. Lõpetajad rakenduvad (või ka juba töötavad) valdavalt Ida-Virumaa ettevõtetes. Mujal Eestis tegutsevad keemiatööstusettevõtted soovivad samuti nende erialade lõpetanuid värvata, kuid paraku jõuab neid sinna üliharva.

Keemiatööstusettevõtete tegevusprofiilid ja tootmistehnoloogia lahendused on väga mitmekesised ja spetsiifilised, mistõttu toimub operaatorite väljaõpe enamasti ettevõtetes kohapeal. Samas oleks keemiaprotsesside operaatori eriala lõpetanute värbamisel märkimisväärne eelis, et nad mõistavad keemiliste protsesside toimimise põhimõtteid, on paremini kursis valdkonnaspetsiifiliste tehnoloogiliste seadmete ja automatiseeritud juhtimissüsteemidega ning tunnevad keemiatööstusele omaseid kõrgendatud tööohutuse ja keskkonnanõudeid. Kirjeldatud oskustega spetsialistid leiavad rakendust ka teistes tööstusvaldkondades, sealhulgas plasti- ja kummitööstuses ning ehitusmaterjalide tootmises.

Laboritöö universaalsete baasoskustega inimesi vajatakse peale keemiatööstuse (sh farmaatsia- ja kosmeetikatööstus) ka teistes valdkondades: keskkonnaasutustes ja -laborites, põllumajandus- ja toiduainetööstuses, teimimise ja analüüsiteenuste valdkonnas jne.

Tähelepanek 1. Kutsekoolide koostöös on võimalik olemasolevate õppekavade alusel luua ühisõppekavu ning õpet seeläbi ka teistesse piirkondadesse laiendada. Hea näide on 2025/2026. õppeaastal alustanud Järvamaa ja Ida-Virumaa KHK koostöös loodud bio- ja keemiatööstuse tehnoloogiate ühisõppekava, mille väljatöötamisel arvestati otseselt piirkonna tööstuse vajadusi. Ühisõppekavas on võimalus valida biotehnoloogia või keemiatööstuse suund ning spetsialiseeruda veekäitlusoperaatori, biogaasijaama operaatori, puidukeemia operaatori või keemiatööstuse operaatori ja laborandi erialale.

Tähelepanek 2. Keemiatehnoloogia ja -protsesside õppekavarühma kuuluvate kutseõppe erialade nähtavust ja atraktiivsust tuleks suurendada, et tuua valdkonda uusi õppijaid ja tõsta erialade mainet noorte seas. EKTL-i ja valdkonna ettevõtete eestvedamisel ja koostöös kutsekoolidega võiks lisaks erialade tutvustamisele senisest enam avada ja populariseerida keemiatööstuse ametialasid, töö- ja karjäärivõimalusi ning ettevõtete rolli ja edusamme kestlikuma ja keskkonnasäästlikuma tootmise arendamisel.

Tähelepanek 3. Keemiatööstuses vajalike operaatorite ja laborantide oskuste arendamiseks saab EKTL-i, valdkonna ettevõtete ning kõrg- ja kutsekoolide koostöös välja töötada ja rakendada ka mikrokvalifikatsiooniõpet ning täienduskoolituslahendusi, mis võimaldavad paindlikult täiendada teadmisi vastavalt tööstuse muutuvatele vajadustele. Koos uute õppimisvõimaluste loomisega tuleb tagada ka nende piisav tutvustamine ettevõtetele, et suurendada teadlikkust ja tagada koolitusgruppide täituvus.

Keemiatööstuse tehnoloogiline areng on suurendanud vajadust kutseharidusega töötajate järele, kellel on laiapõhjalised tehnilised oskused, eriti mehhatroonika, automaatika ja elektroonika valdkonnas. Kutsehariduse lõpetajaid jõuab nendelt erialadelt sektorisse aga liiga vähe, mistõttu tekib oskustööjõu puudujääk just tootmisseadmete häälestamise, hoolduse ja automaatikasüsteemide käitamisega seotud tööülesannetes.

Lihtsamate tehniliste baasteadmiste ja -oskustega töötajate vajadus on tööstusvaldkondadeülene ega piirdu üksnes keemiatööstusega. Paljudel tööturul aktiivsetel inimestel puudub erialane haridus või on nende oskused ajale jalgu jäänud (sageli on neil vaid üldharidus). Osa neist soovib töövaldkonda vahetada, kuid vajab selleks praktilist ja rakenduslikku ettevalmistust. Tööstusettevõtetes vajalike tehniliste baasteadmiste ja -oskuste omandamist saab lisaks tasemeõppele kutsehariduses edendada täienduskoolituste ja mikrokvalifikatsiooniõppega. Arvestades, et valdkonna ettevõtete profiil ja tegevussuunad varieeruvad, õpetatakse märkimisväärne osa vajalikest valdkonnaspetsiifilistest teadmistest ja oskustest ettevõttesisese koolituse kaudu.

Tähelepanek. Kuivõrd vajadus tööstuses rakendatavate tehniliste baasteadmiste ja -oskustega töötajate järele on esile kerkinud mitmes eri valdkonnas, tuleks edasistes analüüsides hinnata, millised täiendavad ja laiapõhjalisemad õppelahendused võiksid sellist vajadust kõige paremini katta. Oluline on kujundada arusaam, kas lahendused peaksid olema tasemeõppe, täienduskoolituse (sh mikrokvalifikatsiooniõppe) või mõlema kombineeritud kujul, et toetada nii noorte tööellu sisenemist kui ka juba töötavate inimeste ümber- ja täiendusõpet.

Keemiatööstusettevõtted vajavad spetsialiste, kes suudavad ühendada keemia- ja materjalitehnoloogia teadmised tööstusprotsesside arendamise, optimeerimise ja automatiseerimise ning kestliku arenduse põhimõtetega, et luua ja rakendada uusi, keskkonnasäästlikke tehnoloogialahendusi. Seejuures on tooteohutuse, keskkonnastandardite ja rahvusvaheliste nõuete (nt CLP, REACH) tundmine ja järgimine igapäevase töö lahutamatu osa. Tööandjate hinnangul on praegustel tasemeõppe lõpetajatel just nimetatud valdkondades märgata praktiliste oskuste puudujääke.

Heade digioskuste vajadus muutub valdkonnas järjest möödapääsmatumaks, seda nii tootmisprotsesside käitamisel ja andmepõhisel jälgimisel kui ka tootearenduses ja protsesside optimeerimisel. Tööstusautomaatika, mehhatroonika ja digianalüütika rakendused nõuavad töötajatelt oskusi kasutada, seadistada ja tõlgendada digitaalseid süsteeme ning teha andmepõhiseid otsuseid.

Lisaks väärtustavad tööandjad üha enam häid projekti- ja tootejuhtimise oskusi, mis toetavad interdistsiplinaarset koostööd, innovatsiooni ja arendustegevuste tulemuslikku elluviimist. Projektijuhtimist peetakse tihti iseenesestmõistetavaks, kuid tööstusvaldkonna keerukust arvestades on ilma süstemaatiliste teadmisteta protsessi- ja riskijuhtimisest ning keemiatööstuse spetsiifikast, sealhulgas regulatiivsetest nõuetest, keeruline tõhusat ja tulemuslikku projektijuhtimist tagada.

Ettevõtted rõhutavad, et elukestev õpe ning teadmiste ja oskuste regulaarne värskendamine on keemiatööstuses hädavajalik, kuna valdkonnaspetsiifilised tehnoloogialahendused, õigusnõuded ja turusuundumused arenevad ja muutuvad üha kiiremini. Seetõttu on tähtis mitmekesistada täienduskoolituste ja mikrokvalifikatsiooniõppe võimalusi, et võimaldada töötajatel täiendada oma teadmisi paindlikult ja vastavalt tööstuse muutuvatele vajadustele ja uutele suundumustele.

Tähelepanek 1. Kriitilisema ja/või spetsiifilisema vajadusega oskuste arendamiseks tuleb välja töötada mikrokvalifikatsiooni ja täienduskoolituse õppekavasid. Vajaliku ja sobiva õppekava saab disainida ülikoolide ja ettevõtete koostöös.

Tähelepanek 2. Kestliku arengu ja keskkonnateadlikkuse teemade lõimimist muu hulgas keemiatehnoloogia ja -protsesside ning materjalide töötlemise (klaas, paber, plast ja puit) õppekavarühmade õppekavadesse nii kutse- kui ka kõrghariduses toetab lisaks riiklikult koordineeritav roheoskuste programm¹⁰⁹¹⁰⁹. Programmi veavad HTM ning Harno koostöös teiste ministeeriumide ja sotsiaalpartneritega. Euroopa taaste- ja vastupidavusrahastu toel arendatakse õppematerjale, koolitatakse õpetajaid ja õppejõude ning toetatakse koostööd ettevõtetega, et kujundada valdkonnaspetsiifilisi kestlikkuse ehk roheoskusi. Lisaks pakuvad kõrgkoolid ja kutseõppeasutused programmi raames ettevõtetele paindlikke täienduskoolituste ja mikrokvalifikatsiooniõppe võimalusi, mis aitavad nii olemasolevatel töötajatel omandada rohepöördeks vajalikke teadmisi kui ka ette valmistada uusi oskustöötajaid ja spetsialiste.

Tähelepanek 3. Vajalike teadmiste värskendamisel on tähtis roll ka EKTL-il, kes jagab ettevõtetele infot keemiatööstusega seotud regulatsioonide ja nõuete muudatustest ning korraldab seminare ja koolitusi uute õigusaktide, standardite ja keskkonna- ning kemikaaliohutuse nõuete tutvustamiseks. Täienduskoolitusi ja praktilisi õppepäevi pakuvad sageli ka tootmisseadmete, tehnoloogialahenduste ning toorainete tarnijad.

Keemiatööstuse kestlik areng eeldab ka valdkonna suuremat nähtavust ja atraktiivsust noorte seas. Et tagada keemiainseneride järelkasv, tuleb suurendada ühiskonna teadlikkust keemiatööstuse olulisest rollist innovatsioonis, kestlikus arengus ja ringmajanduse eesmärkide saavutamisel. Keemiatööstusettevõtted peaksid koostöös nii üldharidus- kui ka tasemeõpet pakkuvate koolidega järjepidevalt panustama maine- ja teavitustöösse, tutvustama valdkonna tegevusi, nüüdisaegseid töö- ja karjäärivõimalusi ning keemiatööstuse panust majandusarengusse. Selline populariseerimine toetab järelkasvu ning aitab tugevdada keemiatööstuse kuvandit kui innovaatilist ja ühiskonna arengut toetavat tööstusharu.

Senisest süsteemsemalt tuleks tegeleda noorte reaalainete õppemotivatsiooni ja tehnikateadlikkuse kasvatamisega, seejuures pakkuda rohkem praktilisi ja tööga seotud kogemusi, et kujundada realistlik ja atraktiivne arusaam insenerivaldkonna karjäärivõimalustest. Üldhariduskoolide õpetajatel napib sageli vahetut kokkupuudet ettevõtete ja tööstusvaldkondadega, mistõttu nad vajavad rohkem tuge tööturu ja sektorite tutvustamisel. Erialaliidud saavad siin olla kesksed vahendajad, tuues kokku koolid ja ettevõtted, et toetada üldhariduses õppivate noorte teadlikkust karjäärivalikutest.

Tööandjate hinnangul tuleks üldhariduskoolides, eriti riigigümnaasiumides, senisest enam arvestada riiklikke prioriteete ja haridustellimust. Kui riigil on vajadus inseneride ja teiste tehniliste spetsialistide järele, siis peaks gümnaasiumiharidus looma eeldused edasisteks õpinguteks, sealhulgas tugeva matemaatikapõhja. Kitsa matemaatika laialdane pakkumine ei pruugi olla kooskõlas kõrghariduse eesmärkidega ega toeta inseneriteaduste järelkasvu suurendamist. Oluline on jälgida ka noortele suunatud sõnumeid – levinud hoiak, et matemaatika on keeruline ja vaid vähestele jõukohane, võib varakult pärssida huvi reaalainete vastu ning piirata inseneeria ja tehnoloogia erialade järelkasvu.

Samuti vähenes 2011. aasta gümnaasiumi riikliku õppekava uuendamisega keemia kohustuslike kursuste arv gümnaasiumiastmes neljalt kolmele, mis on ekspertide hinnangul märgatavalt kitsendanud noorte kokkupuudet keemia ja laiemalt loodusteadustega. Väiksem õppemaht mõjutab otseselt õpilaste valmisolekut jätkata õpinguid tehnilistel ja keemiaga seotud õppekavadel.

Koolide ja koostööpartnerite olemasolevate kommunikatsioonikanalite kasutamise kõrval tasuks kaaluda ka professionaalsete turunduspartnerite kaasamise võimalusi, et tagada sihtrühmadele kohandatud ja mõjusate sõnumite levik. Samuti on asjakohane uurida koostöövõimalusi Inseneriakadeemiaga, kes tegeleb insenerivaldkonna populariseerimise, noorte karjäärivalikute toetamise ning koolide ja ettevõtete vahelise koostöö edendamisega. Eduka teavituse eelduseks on selged ja järjepidevad sõnumid, sobiv ja arusaadav terminikasutus ning soovitatavalt ka pikemaajaline strateegia, mitte üksikud kampaaniad.

Tähelepanek 1. Loodusteaduse ainete ja matemaatikaõpetajate suure puuduse leevendamiseks on tegevusettepanekuid teinud OSKA hariduse ja teaduse valdkonna uuring. (Vt lähemalt „Haridus ja teadus“ (2018) ning „Hariduse ja teaduse seirearuanne“ (2019).) Õpetajate ja õppejõudude nappus on aga laiem tööjõuprobleem, mida on käsitletud ka mitmes varasemas OSKA valdkondlikus uuringus – eelkõige tehnika-, tööstus- ja IKT-valdkonnas –, kus see on kitsaskohana esile toodud nii üld-, kutse- kui ka kõrghariduse tasandil.¹¹¹¹¹¹

Tähelepanek 2. Selleks, et töötlev tööstus pakuks noortele huvi, peaks arendama MATIK-õpet – matemaatika, loodus- ja reaalainete, inseneeria, tehnoloogia ning kunstide lõimitud ja praktilise kallakuga õpet. MATIK-õppe eripära seisneb teemapõhises lähenemises ja valdkondadeüleses probleemilahenduses, mis arendab õppijate süsteemset mõtlemist, loovust ja seoste loomise võimet – oskusi, mida tuleviku töömaailm järjest enam väärtustab. MATIK-õppe kaudu on võimalik tugevdada ka üldoskusi, nagu koostöö- ja suhtlemisoskus, enesejuhtimine ning õppimisoskus, mis on töötlevas tööstuses ja laiemalt kogu tööelus järjest suurema kaaluga. Senisest enam vajaks MATIK-õppe arendamine ja rakendamine tähelepanu ka kutsehariduses.

MATIK-õppe edendamiseks on vaja toetada ka õpetajate ainedidaktilist pädevust. TalTech ja TLÜ pakuvad koostöös mikrokraadiõppekava, mis on suunatud töötavatele õpetajatele ning erialaspetsialistidele MATIK-õpetaja lisaeriala omandamiseks.¹¹²¹¹² See õppekava on tasuline.

2025. aastal said hoo sisse ka Inseneriakadeemia tegevused, mis toetavad MATIK-õppe süsteemset rakendamist. 12 partnerkooli arendavad järgmise nelja aasta jooksul välja 13 MATIK-moodulit põhikooli- ja gümnaasiumiastmetele. Katsetatud materjalid – ainekavad, õppevara ja õpetajajuhendid – muutuvad kõigile kättesaadavaks e-koolikotis.¹¹³¹¹³

Tähelepanek 3. Üldhariduses tuleks juba põhikooliõpingute vältel senisest süsteemsemalt toetada noorte karjääriõpet. Tähtis on tutvustada ka kutsehariduse võimalusi ning rõhutada, et kutseharidus ei ole umbtee, vaid üks võimalik osa elukestvast õpirajast, mis võib viia edasi ka kõrgematele haridustasemetele. Selleks on oluline, et ka kutsehariduses pöörataks teadlikult tähelepanu matemaatikateadmiste ja -oskuste arendamisele, et matemaatika ei kujuneks takistuseks kutseharidusest kõrgharidusõppesse edasi liikumisel. (Vt ka eelnevat ettepanekut 3.)

OSKA valdkonnauuringute jaoks on töötatud välja ühtne metoodika, milles on määratud põhialused ja kirjeldatud tulemuste saavutamise teed. Valdkonna eripärade tõttu võivad uuringulahendused detailides siiski erineda. Metoodikaga saab lähemalt tutvuda aadressil https://oska.kutsekoda.ee/oskast/oska-metoodika/.

OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse valdkonnauuringute põhieesmärk on prognoosida, kuidas muutub lähema kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõuvajadus ja vajatavad oskused, kas praegune valdkonna koolituspakkumine nii tasemeõppe kui ka täiendusõppe vallas on valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadusega kooskõlas ning millised on muud võimalikud tööjõuvajaduse katmise allikad. Uuringu tulemusena pakutakse nii koolitus- kui ka tööturu osalistele võimalikke lahendusi, et muutuvatele vajadustele paremini vastata.

Valdkonna vajadus uue tööjõu järele hõlmab OSKA prognoosis kahte tegurit: asendusvajadust ning kasvu-/kahanemisvajadust.

• Asendusvajadus hõlmab tööjõudu, mida vajatakse vanuse tõttu tööturult lahkuvate töötajate asendamiseks. Asendusvajaduse hindamisel kasutati OSKA andmemudeli asendusvajadust puudutavaid arvutusi, mis lähtuvad valdkonnas töötajate vanusestruktuurist ja hõivatute tegelikust pensionile jäämise vanusest.

• Kasvu- või kahanemisvajadus lähtub põhikutsealal hõivatute koguarvu prognoositavast suurenemisest või vähenemisest ning modifitseerib asendusvajadusest tulenevat uue tööjõu vajadust (st kui kutseala kasvab, on vaja igal aastal rohkem uut tööjõudu, kui pensionile siirdub, ning vastupidi). Kutsealade tööhõive muutuste ning sellest tuleneva kasvu- või kahanemisvajaduse prognoosimisel lähtuti valdkonna senisest ja prognoositud arengust, tööhõivet mõjutavatest trendidest ning statistikast, mida täpsustati ja täiendati eksperdiintervjuudes ja -aruteludel.

Uue võimaliku tööjõu pakkumise hindamisel prognoosiperioodil võeti aluseks tasemeõppe ja täienduskoolituse analüüs. Uuritavate põhikutsealadega otseselt seotud õppekavade loetelu (vt lisa 6) koostati EHIS-e andmete, õppekavade kirjelduste, õppeasutuste veebilehtede ja haridusasutuste esindajatega tehtud intervjuude põhjal. Koolituspakkumine on (üldjuhul) arvutatud lähiaastatel põhikutsealadega seotud õppekavade eeldatava lõpetajate arvu põhjal, mille aluseks võeti kolme viimase õppeaasta lõpetajate keskmine arv. Seejuures arvestati kuue viimase aasta sisseastujate arvust ja selle muutusest tuleneva lõpetajate arvu muutusega. Trendi pikendamiseks kümnele aastale korrutati lähiaastate lõpetajate prognoos kümnega. Lõpetajate arvu on korrigeeritud ka tööjõus osalemise määraga,¹¹⁴¹¹⁵ sest tööealine rahvastik ei ole kunagi täielikult tööhõives, ning mõnede põhikutsealade puhul on arvestatud teistelt, lähedastelt erialadelt lisanduvate inimestega.

Uuringu eri etappides kogutud järelduste põhjal sõnastati ettepanekud vajalike muutuste esilekutsumiseks, et täita valdkonna tööjõuvajadus, ning koolitusvajadus valdkonna taseme ja täiendusõppe järele 2033. aastani. Valdkonna tööhõivet ja oskusi puudutavate kitsaskohtade lahendamiseks tehtud ettepanekutele on lisatud sihtrühmad, kelle pädevusse ettepanekute elluviimine kuulub. Tähelepanekuna tuuakse välja arutelude käigus üles kerkinud võimalikud lahendused kitsaskohtade leevendamiseks, mille kohta konkreetseid tegevusettepanekuid ei sõnastatud ja mida hiljem ka ei seirata. Seire tulemusi hinnatakse koos ekspertidega ning vajaduse korral vaadatakse eksperte kaasates üle tööjõu- ja oskuste vajaduse põhisuunad juhul, kui aja jooksul ilmneb olulisi tegureid ja mõjutajaid, mida uuringu kestel ei olnud võimalik ette näha.

Siinse uuringu peamised andmeallikad olid eksperdiintervjuud, tööturu- ja haridusstatistika, varasemad uuringud ja arengukavad, üleilmsed tulevikutrendide käsitlused ning muud asjakohased dokumendid.

Uuringumeeskonda toetas eksperdihinnangutega haridus- ja töömaailma esindajatest koosnev valdkonna eksperdikogu (VEK, vt lisa 3. VEK-is valideeriti samm-sammult ka uuringu vahetulemusi. Protsess oli kahesuunaline: ühelt poolt vaatasid eksperdid üle ja kooskõlastasid uuringu vahetulemused, teiselt poolt käsitleti VEK-i arutelude tulemusi osana kogutavast empiirilisest materjalist. VEK-i arutelude käigus antud eksperdihinnangud kajastuvad uuringutulemustes.

Uuringu ajakava

• Veebr – nov 2024

  • Dokumendiuuring – varasemate uuringute, dokumentide, trendikirjelduste jms materjali kogumine ja analüüs.

• Veebr – aprill 2024

  • Poolstruktureeritud eksperdiintervjuud tulevikutrendide ning tööjõu- ja oskuste vajaduse teemal (vt lisa 4) erialaliidu esindajatega ning kosmeetikatööstuse ettevõtete esindajatega.

• Sept 2024 – märts 2025

  • Jätkusid poolstruktureeritud eksperdiintervjuud (nii grupi- kui ka individuaalintervjuud) keemiatööstusettevõtete ja valdkonnaga seonduvaid erialasid õpetavate koolide esindajatega.

• Nov 2024 – nov 2025

  • Statistiline andmeanalüüs.

• Juuni ja sept 2025

  • Täiendavad intervjuud uusi keemia- ja rohetehnoloogilisi arendusprojekte kavandavate ettevõtete esindajatega. Kogu uuringuperioodi jooksul intervjueeriti kokku 43 eksperti (vt lisa 3), kelle hulgas oli nii VEK-i liikmeid, teisi valdkonna eksperte kui ka valdkonnaga seonduvaid erialasid õpetavate koolide esindajaid. Intervjuude analüüsi tulemusi on kasutatud uuringu eri osade koostamisel.

• Dets 2024 – okt 2025

  • Valdkonna eksperdikogu kohtus kolmel korral:
    • esimesel kohtumisel 13.12.2024 määratleti põhikutsealade hõive ja koostati prognoos aastani 2033, hinnati tulevikutrendide mõju tööjõu- ja oskuste vajadusele, täpsustati põhikutsealade oskuste vajadust ning valideeriti esmaselt tööjõuga seotud kitsaskohad;
    • teisel kohtumisel 23.04.2025 kooskõlastati põhikutsealade hõiveprognoos, tutvuti valdkonda sobivate õppekavade ja eri taseme lõpetajate ülevaatega, valideeriti tööjõunõudluse ja hariduspakkumise tasakaalu, arutati valdkondlike kitsaskohtadega seotud ettepanekuid;
    • kolmandal kohtumisel 24.10.2025 arutati keemiatööstuse põhikutsealade uuendatud hõiveprognoosi stsenaariume ning valdkonna tööjõu- ja oskuste vajaduse kitsaskohtadega seotud ettepanekuid.

• Okt – nov 2025

  • Uuringuaruande koostamine.

• Nov – dets 2025

  • Uuringuaruandele andsid kirjalikku tagasisidet VEK-i liikmed ja retsensendid.

• Dets 2025

  • Uuringuaruandesse tehti parandusi-täiendusi.

• 17.12.2025

  • Uuring kinnitati koordinatsioonikogus.

• Jaan – veebr 2026

  • Uuringuaruande keeletoimetus, üleslaadimine veebikeskkonda ning avaldamine.

Paralleelselt OSKA keemiatööstuse uuringuprotsessiga valmisid ka OSKA farmaatsiatööstuse (avaldati okt 2024), OSKA ehitusmaterjalitööstuse ning OSKA kummi- ja plastitööstuse tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringud (mõlemad avaldati okt 2025).

OSKA uuringute põhiterminid

OSKA süsteemis kasutatavate terminite allikad:

1. kehtivad õigusaktid (nt kutseseadus);
2. rahvusvahelised kokkulepped (nt klassifikaatorid);
3. oskuste rakkerühma eestvedamisel ekspertide ühistööna sõnastatud kokkulepped (sh Emakeele Seltsi keeletoimkond);
4. OSKA nõunike kogus sõnastatud kokkulepped.

AK (ingl ISCO) – ametite klassifikaator. Siinses töös on kasutatud 2008. aasta klassifikaatori uuringuhetkel kehtivat versiooni.

Amet, ametikoht (ingl occupation/job) – tööülesannete kogum, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu. Ameti- ja kutsenimetused võivad kokku langeda (AK-s tähistab seda kaheksakohaline kood).

Ametiala (ingl occupation) – sarnaste ametite kogum.

Ametialagrupp – OSKA andmemudeli ühik, mis koondab ametialad 70 grupiks, kasutades ametite klassifikaatorit ja Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatorit.

Ametirühm (ingl group of occupations) – sarnaste ametialade kogum ametite klassifikaatoris (AK-s tähistab seda neljakohaline kood).

EHIS – Eesti Hariduse Infosüsteem.

EKR – Eesti kvalifikatsiooniraamistik.

EMTAK (ingl NACE) – Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaator. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori 2008. aasta versiooni.

Eriala (ingl speciality) – teaduse, tehnika, kunsti vms kitsam, suhteliselt kindlalt piiritletud ala; spetsiaalala. Eriala seostub eelkõige õppimise ja õppekavaga, vahel spetsialiseerumisalaga õppekavas. Eriala nimetusena kasutatakse tegevusala nimetust (mitte tegijanime nagu kutse puhul).

Erioskused (ingl field-specific skills) – konkreetse vaimse, materiaalse, sotsiaalse, tehnilise või korraldusliku ülesande lahendamiseks vajalikud oskused.

Hariduskvalifikatsioon (ingl educational qualification) – õppeasutuse antud diplom, tunnistus või kraad, millega tõendatakse (või mis kinnitab) õppekavaga kehtestatud õpiväljundite saavutamist. Hariduskvalifikatsioonid jagunevad üld-, kutse- ja kõrghariduskvalifikatsiooniks.

Haridus- ja koolitusvaldkondade liigitus (ingl ISCED-F) – Eesti versioon Euroopas kehtivast ühtsest kutse- ja erialade liigitusest. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori kehtivat versiooni.

Haridusvõti (ingl occupation-education correspondence key) – OSKA andmemudeli osa, mis näitab seost ja seose tugevust omandatud hariduse ja töökoha vahel. Haridusvõti põhineb omandatud hariduse ja ametialade empiirilistel seostel, mida on kohandatud eksperditeadmise baasil.

(Tööga) hõivatu e töötaja (ingl employed person) – isik, kes töötas ja sai selle eest tasu palgatöötaja, ettevõtja või vabakutselisena või viibis ajutiselt töölt eemal. OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringutes tuginetakse tööhõive määratlemisel üldjuhul Maksu- ja Tolliameti töötamise registri andmetele. Arvesse võetakse isiku põhitöökohta (st töökohta, kus isik töötas uuritaval aastal kõige pikemat aega).

Kompetents (ingl competency) – tegevuses väljenduv teadmiste, oskuste ja hoiakute kogum, mis on eelduseks teatava tööosa täitmisel.

Kompetentsistandard (ingl competency standard) – kutsestandard, mis sisaldab ühte kompetentsi.

Kompetentsus (ingl competence) – edukaks kutsetegevuseks vajalike kompetentside kogum (asjatundlikkus).

Koolituspakkumine (ingl new labour supply from education system) – prognoositud tasemeõppe lõpetajate arv järgmise kümne aasta jooksul.

Kutseala (ingl profession) – samalaadset kompetentsust eeldav tegevusvaldkond kutsesüsteemis või sarnastel tegevustel põhinev eri tasemel kompetentse eeldavate kutsete kogum. (Näide 1: kutseala – toitlustus- ja majutusteenindus; kutsed – abikokk, kokk, meisterkokk. Näide 2: kutseala – müürsepatöö; kutsed – müürsepp, tase 3, müürsepp, tase 4.)

Kutsekvalifikatsioon (ingl occupational qualification) – kvalifikatsioon, mis saadakse kutseeksami sooritamisel ja mille tase on määratud asjakohases kutsestandardis.

Kutsestandard (ingl occupational standard) – dokument, milles kirjeldatakse kutsetegevust ning kutsealaseid kompetentsusnõudeid.

Kutseõppeasutus ehk kutsekool (ingl vocational educational institution) – kool, kus on võimalik omandada kutseharidus.

Kvalifikatsioon (ingl qualification) – hindamise ametliku tulemusena tunnustatud kompetentsus. Kvalifikatsioonid jagunevad hariduslikeks (ingl educational qualifications) ja kutsekvalifikatsioonideks (ingl occupational qualifications).

Kõrgkool (ingl institution of higher education) – õppeasutus, kus on võimalik omandada kõrgharidus (ülikool, rakenduskõrgkool).

Mikrokvalifikatsiooniõpe (ingl micro-credential studies) – 5–30 ainepunkti mahus (1 AP = 26 tundi) täienduskoolitus, mille käigus omandatakse ja tõendatakse tööturu või ühiskonna vajadustest lähtuvad teadmised ja oskused. Mikrokvalifikatsiooniõpet võivad korraldada kõrg- ja kutsekoolid ning tegevusloa alusel ka muud täienduskoolitusasutused. Kõrgkoolid võivad nimetada mikrokvalifikatsiooni mikrokraadiks, kui kõrgharidustaseme õppeained moodustavad mikrokraadi õppekava mahust vähemalt poole. Mikrokvalifikatsioone on võimalik koguda ja kombineerida, et formaalõppes tõendada kvalifikatsiooni omandamist või kutsetunnistuse saamist.

OSKA (ingl system for monitoring and anticipating labour market training needs) – Eesti tööjõu- ja oskuste vajaduse seire- ja prognoosisüsteem.

OSKA andmemudel (ingl OSKA forecast model) – OSKA tööjõuprognooside koostamiseks loodud andmestik, mis ühendab tööturu-, haridus- ja rahvastikuandmeid eri registrite ja OSKA valdkonnauuringute põhjal.

OSKA koordinatsioonikogu (ingl OSKA Coordination Council) – OSKA juhtorgan, mille põhiülesanne on tööturu koolitustellimuse formeerimise juhtimine ja tasakaalu leidmine kutsetegevuse valdkondade vajaduste vahel. Koordinatsioonikogu moodustab vastutav minister seaduse alusel.

OSKA valdkond (ingl sector for labour market training needs monitoring and forecasting) – sarnaste majandustegevus- või kutsealade kogum, mille ulatuses koostatakse valdkonna tööturu koolitusvajadus ja tegutseb eksperdikogu.

Oskus (ingl skill) – võime sihipärast tegevust planeerida ja ellu viia.

Oskuste vajadus (ingl skills anticipation) – teave valdkonnas edukaks hakkamasaamiseks vajalikest olulistest kompetentsidest ning nende puudujääkidest töötajatel, kahaneva ja kasvava vajadusega kompetentsidest, tulevikuoskustest ning kompetentsiprofiilide kirjeldamise vajadusest (ka kutsestandardite olemasolust).

(Valdkonna) põhikutseala (PKA) (ingl main professions of a sector) – valdkonna toimimiseks määrava tähtsusega valdkonnaspetsiifilisi kompetentse eeldav ametialade rühm. Näiteks, keemiainseneride põhikutsealasse kuuluvad sellised ametialad nagu keemik, keemiainsener, biotehnoloog, mikrobioloog, kvaliteedijuht ja biolabori kvaliteedispetsialist

Riiklik ühtne hariduse liigitus (RÜHL, ingl ISCED) – Eesti versioon Euroopas kehtivast ühtsest haridustasemete ja -tüüpide liigitusest. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori kehtivat versiooni.

Turutõrge ehk varjatud takistus tööjõu järelkasvu tagamisel (ingl market failure in the context of OSKA) – olukord, kus hoolimata sellest, et koolituskohad on olemas ja koolitustegevus vastab näiliselt koolitusvajadusele, on valdkonnas tööjõu- ja/või vajalike kompetentside puudus.

Tööelu üldoskused (ingl transversal skills) – töömaailma erioskuste kasutamiseks vajalikud eeldusoskused, mis on ülekantavad kõikidele töömaailma valdkondadele.

Tööjõud (ingl labour force) – tööga hõivatud ja töötud. Töötuks loetakse isik, kes ei tööta, otsib aktiivselt tööd ning on valmis töö leidmisel tööle asuma.

Tööjõuvajaduse prognoos (ingl labour demand forecast) – võimalikke tööturu arengusuundi arvestav ja töötajate vajadust kirjeldav arvuline hinnang selle kohta, kui palju võiks olla vaja uusi töötajaid OSKA valdkondades, ametirühmades ning haridustasemetel.

Tööturu koolitusvajadus (ingl labour market training needs and the number of commissioned study places) – tööjõuvajaduse prognoosist ja oskuste vajadusest lähtuv OSKA valdkondade põhine ettepanekute ja soovituste kogum koolituskohtade planeerimiseks ja õppe sisu arendamiseks haridusliikide ja -tasemete ning õppevaldkondade kaupa.

Valdkonna eksperdikogu (VEK) (ingl sectoral expert panel) – ekspertidest moodustatud koostöökogu, mille ülesanne on OSKA valdkonnas tööturu koolitusvajaduse väljaselgitamine ja täitmise seire. Valdkonna eksperdikogu võib oma töö paremaks korraldamiseks (nt alavaldkonna koolitusvajaduse väljaselgitamiseks) moodustada töörühmi, kaasates sinna ka liikmeid eksperdikogust väljastpoolt.

Õppekavarühm (ÕKR, ingl detailed field of education) – haridus- ja koolitusvaldkondade liigituse (ISCED-F) kõige detailsem tase.

Tööandjad ja erialaliidud

• Hallar Meybaum - Eesti Keemiatööstuse Liit
• Kärt Alaküla - Eesti Keemiatööstuse Liit
• Eva-Maria Õunapuu - Joik OÜ
• Mari Pikk - Orto AS
• Marit Tiits - Nurme Looduskosmeetika OÜ
• Svetlana Kelman - EurobioLab OÜ
• Irina Rogalevitš - EurobioLab OÜ
• Aili Lindeberg - Kiviõli Keemiatööstuse OÜ
• Indrek Aarna - Viru Keemia Grupp
• Ljudmila Moorus - Enefit Industry AS
• Kadri Rattasepp - NPM Silmet OÜ
• Tatjana Ivanova - Eastman Specialties OÜ
• Liina Kikas - Estko AS
• Alar Salum - Wolf Group OÜ
• Anu Ind - Wolf Group OÜ
• Elena Past - Akzo Nobel Baltics AS
• Nele Järve - Akzo Nobel Baltics AS
• Eduard Virkunen* - Elme Messer Gaas AS
• Olga Zaitseva - NPM Narva OÜ
• Teele Niidas - UP Catalyst OÜ
• Erik Laidvee - Derivaat NH3 OÜ
• Randel Veerits - Hexest Materials AS

Avaliku sektori esindajad

• Ene Jürjens - Kliimaministeerium
• Harry Kuivkaev - Kliimaministeerium
• Indrek Sirp - Kaitseministeerium
• Miiko Peris - Kaitseministeerium
• Enelin Tiiman - Kaitseministeerium
• Kaspar Peek - Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
• Kati Kongi - Ettevõtluse ja Innovatsiooni SA

Koolide esindajad

• Oliver Järvik - Tallinna Tehnikaülikool
• Tiia Plamus - Tallinna Tehnikaülikool
• Ott Scheler - Tallinna Tehnikaülikool
• Antonina Žguro - Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledž
• Jasper Adamson - Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledž
• Helena Rozeik - Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledž
• Ivo Leito - Tartu Ülikool
• Peeter Burk - Tartu Ülikool
• Edith Viirlaid - Tartu Ülikool
• Laurits Puust - Tartu Ülikool
• Diana Udalova - Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus
• Natalja Stepanov - Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus
• Inga Lazarenko - Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus
• Svetlana Avdejeva - Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus
• Ivar Kohjus - Järvamaa Kutsehariduskeskus

* Lühem telefoniintervjuu

Tööandjad ja erialaliidud

• Kärt Alaküla - Eesti Keemiatööstuse Liit
• Hallar Meybaum - Eesti Keemiatööstuse Liit
• Andrei Litvinjuk - NPM Silmet OÜ
• Hannes Reinula - Enefit Industry AS
• Aili Lindeberg - Kiviõli Keemiatööstuse OÜ
• Indrek Aarna - Viru Keemia Grupp
• Irina Slabinskaya - Eurobio Lab OÜ
• Liina Kikas - Estko AS
• Ljudmila Moorus - Enefit Industry AS
• Marit Tiits - Nurme Looduskosmeetika OÜ
• Nele Järve - Akzo Nobel Baltics AS
• Mari Pikk - AS Orto
• Erik Laidvee - Derivaat NH3 OÜ
• Randel Veerits - Hexest Materials AS

Avaliku sektori esindajad

• Tiina Laidvee - Haridus- ja Teadusministeerium
• Marelle Möll - Haridus- ja Teadusministeerium
• Kati Kongi - Ettevõtluse ja Innovatsiooni SA

Koolide esindajad

• Ave Vitsut - Keemia Õpetajate Liit
• Oliver Järvik - Tallinna Tehnikaülikool
• Tiia Plamus - Tallinna Tehnikaülikool
• Antonina Žguro - Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledž
• Jasper Adamson - Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledž
• Edith Viirlaid - Tartu Ülikool
• Heili Kasuk - Tartu Ülikool
• Diana Udalova - Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus
• Inga Lazarenko - Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus
• Natalja Stepanov - Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus
• Ivar Kohjus - Järvamaa Kutsehariduskeskus

1. Kuidas te kirjeldaksite valdkonna praegust olukorda?

   • Mis on olnud viimaste aastate olulisemad muutused valdkonnas?
   • Mis on valdkonna ettevõtete suurimad probleemid (töötajad, seadustik, tehnoloogia jne)?

2. Millised ühiskonnamuutused mõjutavad enim valdkonna arengut lähemal kümnel aastal?

   • Milliseid muutusi põhjustab valdkonnas Venemaa-Ukraina sõda?
   • Milline mõju on karmistuvatel keskkonnanõuetel valdkonna arengule?
   • Milliseid tehnoloogiamuutusi on valdkonnas oodata?
   • Millised on automatiseerimise ja digitaliseerimise võimalused valdkonnas? Mida on juba tehtud ja mida plaanitakse lähiajal teha?
   • Mis ühiskonnamuutused veel oluliselt valdkonda mõjutavad ja kuidas (nt rahvastiku muutused)?

3. Mis on teie hinnangul tähtsamad EL-i regulatsioonid, mis hakkavad lähiaastatel kehtima ja mõjutavad valdkonna arengut? Millised on need mõjud?

4. Milliseid muutusi valdkonna arengule võivad kaasa tuua kavandatavad riiklikud ja rahvusvahelised õigusaktid?

5. Kuidas kirjeldaksite tööturu olukorda valdkonnas?

   • Milline on tööjõu kättesaadavus? Kas sobiva haridusega inimesi on saadaval?
   • Millistel põhikutsealadel on tööjõuvajadus eriti kriitiline?
   • Kuivõrd õpetate kohapeal inimesi välja? Mis ametialadel? Miks?

6. Milline on trendide mõju valdkonna tööjõuvajadusele lähema kümne aasta jooksul?

   • Mis muutub? Millised on kahaneva, millised kasvava vajadusega ametialad? Miks? Mis on peamised mõjurid?
   • Kui suur on prognoositav tööjõuvajadus valdkonna põhikutsealadel kümne aasta jooksul kokku?

7. Kas midagi muutub või peab muutuma ka oskustes? Milliste oskustega töötajaid vajatakse kümne aasta pärast?

   • Millised ootused tulevastele tööoskustele kaasnevad?
   • Millised on oskused, mis on põhikutsealal tegutsemiseks eriti olulised praegu ja 7–10 aasta perspektiivis? Millised neist on praegusel töötajaskonnal ebapiisavad?
   • Mida peaks õppes muutma, millele rõhku panema?

8. Kas olete kursis valdkonnas õpetatavate erialadega – kuidas hindate nende pakkumist tööturul ja sobivust valdkonda?

   • Kas sobivad õppekavad on olemas? Mis on probleemid?
   • Kas ja millist koostööd olete koolidega teinud? Millist koostööd on plaanis teha?

Lisateemad. Kas soovite mingit teemat veel täiendada (nt mida seni ei ole käsitletud, kuid mida tuleb puudutada)?

Trendid ja arengusuundumused

• Millised on peamised valdkondliku hariduse pakkumist mõjutavad trendid?

  • Millised on õppekava arendamise tulevikuplaanid?
  • Kas on plaanis avada uusi valdkonnaõppega seotud õppekavasid või spetsialiseerumisi?

• Millist rolli täidab kool täiendusõppe pakkujana?

• Millised on peamised murekohad valdkondlike spetsialistide ettevalmistamisel?

• Laiem taustsüsteem. Mis on olulisemad poliitilised otsused, mis võivad lähitulevikus mõjutada koolituspakkumist? Millised on muud ühiskondlikud suundumused ja nendega kaasnev mõju koolituspakkumisele?

Valdkonna õppekavad

• Milline on olnud konkurss viimastel aastatel valdkonna õppekavadel?
• Millised on õppekava spetsialiseerumised?
• Milline on olnud lõpetajate rakendumine eri ametialadel?

Õppijad

• Kes on tüüpiline õppija?
• Mis on peamised ametialad, kuhu tööle asutakse?
• Kas on olemas vilistlasuuringuid lõpetajate kohta?
• Millised on katkestamise põhjused?

Oskused

• Mis on õppekavades arendatavate kompetentside valikul määravad kriteeriumid? Kuidas seostatakse õppekavasid üliõpilaste tulevaste karjäärivõimalustega?
• Millele lähitulevikus eriti tähelepanu pööratakse?

Õppejõud ja õppevahendid

• Kas õppe läbiviimiseks on piisavalt õppejõude?
• Kas õppe korraldamiseks on vajalikud vahendid, väljaõppebaas jms olemas?

Koostöö tööandjatega

• Missugusel määral toimub koostöö tööandjatega? Mis tüüpi asutused need on?
  • õppekavaarendus, õppejõududena kaasamine, praktiline õpe, erialapraktika

Keemiatööstuse tegevust reguleerib üks EL-i mahukamaid ja detailsemaid õigustikke. Valdkonda mõjutavad kümned määrused ja direktiivid, mis käsitlevad kemikaalide ohutust, tootmist, märgistamist, jäätmekäitlust ning keskkonna- ja tööohutust. Õigusaktide eesmärk on tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitse, vähendada ohtlike ainete kasutust ning soodustada ohutumate ja kestlikumate kemikaalide arendamist. Keemiatööstuse jaoks tähendab see ulatuslikku regulatiivset koormust, mis eeldab pidevat vastavuse tagamist ja aruandlust, kuid samas aitab see suurendada toodete usaldusväärsust ja konkurentsivõimet rahvusvahelisel turul. Keskseimate õigusaktidena võib esile tõsta nn REACH- ja CLP-määruseid, mis on otsekohalduvad EL-i õigusaktid ning kehtestavad ühtsed nõuded kõigile kemikaale tootvatele, importivatele ja kasutavatele ettevõtetele. Eestis täpsustatakse nende rakendamist kemikaaliseaduse kaudu, mis määratleb riiklikud kohustused ja pädevused kemikaalide käitlemisel ning ohutuse ja järelevalve tagamisel.

REACH-määrus (Euroopa Parlament ja Nõukogu, 2006) on keemiatööstuse põhiraamistik, mille eesmärk on tagada kemikaalide ohutu tootmine ja kasutamine ning suurendada keemiatoodete turu läbipaistvust. Määrus kohustab ettevõtteid registreerima kõik EL-is toodetavad või imporditavad kemikaalid (kogus üle 1 tonni aastas) ning esitama andmeid nende omaduste, riskide ja ohutu kasutamise kohta. REACH mõjutab otseselt nii keemiatööstust kui ka teisi kemikaale kasutavaid sektoreid, muutes tarneahelad läbipaistvamaks ja tugevdades toodete ohutusnõudeid. Samas tähendab see ettevõtetele ka suuremat halduskoormust ja kohustust tõendada ainete ohutust. Eestis koordineerib määruse rakendamist Keskkonnaamet koostöös Terviseameti ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga.

CLP-määrus (Euroopa Parlament ja Nõukogu, 2008) reguleerib kemikaalide ja keemiliste segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist. Keemiatööstuse seisukohalt on CLP kriitilise tähtsusega, kuna see määrab, kuidas ettevõtted peavad oma toodete ohutusinfot esitama, märgistama ja turule tooma. Õige klassifikatsioon ja märgistus on eeltingimuseks toodete müügiks EL-i siseturul ning mõjutab otseselt nii ekspordivõimalusi kui ka tarneahela usaldusväärsust. CLP nõuete täitmine eeldab ettevõtetelt täpset andmehaldust ja tihedat koostööd REACH-registri¹¹⁵¹¹⁶ ning Euroopa Kemikaaliametiga (ECHA)¹¹⁶¹¹⁷.

Lisaks eeltoodud määrustele reguleerib keemiatööstuse tegevust veel hulk spetsiifilisi EL-i ja riiklikke õigusakte, mis käsitlevad konkreetseid tootegruppe või riskivaldkondi. Nende hulka kuuluvad näiteks biotsiidimäärus (BPR), detergentide määrus, kosmeetikamäärus (CPR), väetisemäärus ehitustoodete määrus (CPR). Samuti mõjutavad sektorit lenduvate orgaaniliste ühendite ning (LOÜ) piirnorme, ohtlike kemikaalide käitlemist (Seveso-direktiiv) ning orgaanilisi lahusteid (POS) käsitlevad ja arvukad teised õigusaktid. Kokku moodustab see mahuka ja tehniliselt detailse regulatiivse süsteemi, mis ulatub ainete tootmisest ja märgistamisest kuni jäätmekäitluse ja tarbijaohutuseni.

Keemiatööstuse ettevõtted peavad järgima ulatuslikke keskkonna-, töö- ja tooteohutuse nõudeid, mis suurendavad küll halduskoormust, kuid tagavad Euroopa turul kõrge ohutustaseme ja usaldusväärsuse.

Keemiatööstuse tegevust mõjutab oluliselt EL-i heitkogustega kauplemise süsteem (EU ETS¹¹⁷¹¹⁸), mis on üks keskseid kliimapoliitika mehhanisme tööstuse CO₂-heitme vähendamiseks. Süsteemi kaudu piiratakse lubatud kasvuhoonegaaside hulka ja määratakse heitmele turuhind. Süsiniku hinnastamine muudab fossiilkütustel põhineva tootmise kallimaks ning suunab ettevõtteid investeerima energiatõhusamatesse ja madalama heitmega tehnoloogiatesse. Eestis kuuluvad heitkogustega kauplemise süsteemi alla peamiselt energiamahukad keemiatööstusettevõtted, kes toodavad põlevkiviõli ja vedelkütuseid.

EU ETS-iga on tihedalt seotud süsiniku piirimeede (CBAM) (Euroopa Komisjon, 2023d), mis on osa EL-i „Eesmärk 55“ kliima- ja energiameetmete paketist. Mehhanismi rakendamine algas 2023. aastal. See kehtestab süsinikuhinna ka EL-i imporditavatele süsinikumahukatele kaupadele, et vältida olukorda, kus tootmine liigub riikidesse, kus keskkonnanõuded on leebemad. Nii EU ETS kui ka CBAM mõjutavad otseselt keemiatööstuse ettevõtete konkurentsivõimet, kuna need suurendavad süsinikumahuka tootmise kulusid. Kui seni on põlevkiviõli tootmine süsinikulekke riski tõttu saanud ka tasuta kvoote, siis tasuta kvootide maht väheneb iga-aastaselt.

Kemikaalivaldkonna regulatsioon tervikuna ei piirdu üksnes tööstusliku tootmisega, vaid haarab kogu kemikaalide elutsükli ning tervet hulka poliitika- ja majandussektoreid. Kemikaalivaldkonna laiaulatuslikkust ja institutsionaalset keerukust on analüüsinud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE koostatud kemikaalivaldkonna uuring (2023), mis annab ülevaate kemikaalidega seotud õigusruumist, vastutavatest asutustest ning valdkondadevahelistest seostest Eestis.

Eesti keemiatööstuse arengut suunavad otseselt ka riiklikud kliima- ja energiapoliitika dokumendid. Neist keskseim on energiamajanduse ja kliimakava aastani 2035 (ENMAK 2035¹¹⁸¹¹⁹), mis määrab Eesti energia- ja kliimapoliitika peamised eesmärgid ja tegevussuunad. ENMAK-i eelnõu seab sihiks energiatarbimise vähendamise, taastuvenergia osakaalu suurendamise ning tööstuse ja transpordi kasvuhoonegaaside heitmete vähendamise. Taastuvelektri 100% osakaalu eesmärk lõpptarbimises on endist viisi aktuaalne, kuid seda käsitletakse turupõhise sihina. Eeldatakse, et eesmärk saavutatakse siis, kui taastuvenergia tehnoloogiad muutuvad ilma toetusmeetmeteta konkurentsivõimeliseks, mis võib juhtuda aastatel 2030–2035. Praegustes tingimustes ei ole selle täielik saavutamine 2030. aastaks majanduslikult põhjendatud. Keemiatööstuse seisukohalt on määrava tähtsusega energiasüsteemi süsinikuheitme vähendamine ja parem juurdepääs taastuvenergiale, kuna need mõjutavad otseselt ettevõtete tootmiskulusid ja investeerimisvõimalusi uutesse tehnoloogialahendustesse.

Jätkuvalt on väljatöötamisel ka kliimakindla majanduse seadus (KKMS)¹¹⁹¹²⁰, mille eesmärk on koondada kõik Eesti kliimaeesmärgid ja -kohustused ühtsesse õigusakti ning piiritleda kliimapoliitika pikaajaline juhtimissüsteem. Seadus peaks looma aluse kliimapoliitika järjepidevusele ja andma ettevõtetele selgema vaate tulevastest regulatsioonidest, sealhulgas süsiniku hinnastamise, aruandluse ja heitkoguste vähendamise nõuetest. Keemiatööstuse jaoks tähendaks see stabiilsemat poliitilist keskkonda ja paremat planeerimisvõimalust kestlikesse lahendustesse investeerimisel.

Footnotes

1. Kõik keemiatööstuse töötajad, sh raamatupidajad, IT-spetsialistid, liikurmasinate juhid ja lihttöötajad, keda uuringus ei käsitleta. ↩

2. Mikroettevõtjatest käsitöötoodete tootjate arv on kasvanud 32-lt 76-le, moodustades 86% kõigist pesemis-, puhastus- ja tualetitarvete tootmise ettevõtetest. Töötajate arvu kolmekordistumine selles alavaldkonnas on peamiselt seotud üksikute suuremate ettevõtete lisandumisega. ↩

3. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-kulud-kasum__aastastatistika/EM001 ↩

4. Suurima töötajate rühma, keda keemiatööstuse põhikutseala töötajatena ei käsitleta, moodustavad tööstuse lihttöölised ja pakkijad. ↩

5. Juhime tähelepanu, et arvutuse aluseks on kümne aasta prognoos (780 uut töötajat) ja mitme uue ettevõtte alustamine ühel aastal võib ühekordselt tuua kaasa märksa suurema aastase tööjõuvajaduse. ↩

6. Väljaõpe töökohal tähendab, et ettevõte korraldab töötaja väljaõppe (kestusega kuni 4 kuud) tööle asumisel. Väljaõpe töökohal ei tähenda tasemehariduses pakutavat töökohapõhist õpet. ↩

7. OSKA uuringute tulemusel tehtud ettepanekud ja valminud materjalid jõuavad koolitajate, koolipidajate, valdkonna ettevõtete, valdkonnaga seotud ministeeriumite ja karjäärinõustajateni ning poliitiliste otsuste langetamiseks Vabariigi Valitsusele. ↩

8. Kuigi ettepanekud on sõnastatud tegevustena, pole tegu rakenduskavaga, vaid soovitustega, mille põhjal saavad osalised koostada oma tegevusplaanid. Ettepanekute täitmist seiratakse ja ekspertidega hinnatakse nende täitmist. ↩

9. Ühte põhikutsealasse koondati ametialad, mis täidavad sarnast funktsiooni ja eeldavad sarnast erialast väljaõpet. Eelmisest uuringust erineb siinne selle poolest, et põhikutsealadel hõivatute arvu sai detailsemalt kindlaks teha, kuna lisaks ametialade klassifikaatori 4. tasemele oli kasutada ka klassifikaatori 5. tase. Uuringu koostajad juhivad tähelepanu, et valdkonna põhikutsealade hulka ei hõlmatud ametialasid, mille põhikompetentse ei loetud piisaval määral valdkonnaga seotuks, mille esindajaid on väga vähe või mida analüüsitakse OSKA teistes valdkonnauuringutes. Näiteks raamatupidajate vajadust analüüsitakse OSKA arvestusala uuringus, IKT-spetsialistide vajadust OSKA IKT-valdkonna uuringus. ↩

10. Eesti majanduse tegevusalade klassifikaator 2008, vt https://www.rik.ee/et/ettevotjaportaal/emtak-tegevusalad. ↩

11. Näiteks raamatupidajate vajadust analüüsitakse OSKA arvestusala uuringus, IKT-spetsialistide vajadust OSKA IKT- valdkonna uuringus. ↩

12. Ametite klassifikaatorit vt lähemalt https://klassifikaatorid.stat.ee/item/stat.ee/b8fdb2b9-8269-41ca-b29e-5454df555147/44. ↩

13. Sõna insener kasutus keemia-, tootearendus- ja tööstusinseneride põhikutsealade nimetustes on üldistav ning viitab laiemalt vastava valdkonna tehnoloogiliste kompetentsidega spetsialistidele, kes on omandanud erialase tasemehariduse. See ei piirdu üksnes kutseliste või diplomeeritud inseneridega, vaid hõlmab ka näiteks tehnolooge. Kvaliteedijuhtimisega seotud ametialad võivad jaguneda nii keemia-, tootearendus- kui ka tööstusinseneride põhikutsealade alla, kuna ettevõtete tegevusprofiilid erinevad ning ametialad võivad eeldada teatud kattuvaid kompetentse. ↩

14. Registration, Evaluation, Authorisation and Restriction of Chemicals (REACH) – EL-i kemikaalide registreerimise, hindamise, autoriseerimise ja piiramise määrus, mille eesmärk on kaitsta inimeste tervist ja keskkonda kemikaalidega seotud riskide eest, nõudes tootjatelt ja importijatelt ainete ohutuse hindamist ja registreerimist. https://environment.ec.europa.eu/topics/chemicals/reach-regulation_en ↩

15. Classification, Labelling and Packaging Regulation (CLP) – EL-i kemikaalide klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise määrus, mis sätestab nõuded kemikaalide ohtlikkuse klassifitseerimiseks, märgistamiseks ja pakendamiseks vastavalt ÜRO ülemaailmsele süsteemile. https://environment.ec.europa.eu/topics/chemicals/classification-labelling-and-packaging-chemicals_en ↩

16. Sh varasem magistrikraadiga võrdsustatud 4 aasta bakalaureusekraad. ↩

17. Vt ka märkust 13. ↩

18. Tööstusinseneri mõistet tavaliselt Eesti ettevõtetes ametinimetuse ja kõrgkoolides õppekavade nimetusena ei kasutata. Siin aruandes kasutatakse mõistet tööstusinsener nende inseneride koondnimetusena, kelle ülesandeks on eelkõige tootmisprotsessi tehnoloogiline arendus, kuigi nad võivad olla kaasatud ka tootearendusse ja tootmisprotsessi käitamisse. Vt ka märkust 11. ↩

19. IED – Industrial Emissions Directive. EL-i Tööstusheidete direktiiv. https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2024/04/12/industrial-emissions-council-signs-off-on-updated-rules-to-better-protect-the-environment/ ↩

20. ISO 14001 – keskkonnajuhtimissüsteemi standard. Rahvusvaheline standard, mis aitab organisatsioonidel süsteemselt juhtida ja vähendada oma tegevuse keskkonnamõju ning järgida õiguslikke ja sotsiaalseid keskkonnanõudeid. https://www.iso.org/standards/popular/iso-14000-family ↩

21. ISO 45001 – töötervishoiu ja tööohutuse juhtimissüsteemi standard. Rahvusvaheline standard, mis aitab organisatsioonidel ennetada tööõnnetusi ja kutsehaigusi ning luua ohutu ja tervislik töökeskkond. https://www.iso.org/standard/63787.html ↩

22. Eco-Management and Audit Scheme, (EMAS) – EL-i vabatahtlik keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteem, mis aitab organisatsioonidel hinnata, parandada ja avalikult raporteerida oma keskkonnategevuse tulemuslikkust. https://green-forum.ec.europa.eu/green-business/emas/about-emas_en ↩

23. Kromatograafia – meetod, millega eraldatakse ja analüüsitakse ainete segu koostisosi nende erineva liikumiskiiruse põhjal läbi statsionaarse ja mobiilse faasi (nt gaasi-, vedelikkromatograafia). ↩

24. Spektroskoopia – aine ja elektromagnetkiirguse vastastikmõju uurimise meetod, mille abil määratakse ainete keemiline koostis ja struktuur (nt UV-, infrapuna- või massispektroskoopia). ↩

25. Titrimeetria – kvantitatiivne analüüsimeetod, kus aine sisaldus proovis määratakse reageerimise teel teadaoleva kontsentratsiooniga lahusega. ↩

26. Gravimeetria – analüüsimeetod, mis põhineb aine massi täpsel mõõtmisel pärast selle sadestamist, kuivatamist või muul viisil eraldamist. ↩

27. Puhta tööstuse kokkulepe, vt https://commission.europa.eu/topics/competitiveness/clean-industrial-deal_et. ↩

28. BAT – Best Available Techniques. ↩

29. Safe and Sustainable by Design Framework. http://research-and-innovation.ec.europa.eu/research-area/industrial-research-and-innovation/chemicals-and-advanced-materials/safe-and-sustainable-design_en ↩

30. Euroopa Keemiatööstuse Nõukogu. https://cefic.org/ ↩

31. Euroopa Komisjon. A new plan for Europe's sustainable prosperity and competitiveness https://commission.europa.eu/priorities-2024-2029/competitiveness_en ↩

32. Vt ka https://www.lw.com/en/insights/european-commission-announces-intention-to-withdraw-eu-green-claims-directive-proposal. ↩

33. Brownfield-keskkond – tähistab olemasolevat, juba välja kujunenud tootmisrajatist või süsteemi, kus seadmed, infrastruktuur ja protsessid on toimivad, kuid pole kohandatud uusimate digi lahenduste, automatiseerimise ega andmepõhise juhtimisega. Greenfield-projektid rajatakse nullist vastavalt tänapäevastele tehnoloogilistele standarditele. ↩

34. Industrial Internet of Things (IIoT) – tööstuslik asjade internet. ↩

35. World Integrated Trade Solution (2023). Estonia – Trade profile: Export/Import with Russian Federation, all product groups. World Bank. https://wits.worldbank.org/CountryProfile/en/Country/EST/Year/2023/TradeFlow/EXPIMP/Partner/RUS/Product/all-groups ↩

36. Kliimaministeerium. Kasvuhoonegaasid Eestis. https://kliimaministeerium.ee/rohereform-kliima/kliimapoliitika/kasvuhoonegaaside-heitkogused ↩

37. Eesti Keskkonnauuringute Keskus. Greenhouse Gases. https://kasvuhoonegaasid.ee/ ↩

38. Kliimaministeerium. ENMAK 2035. https://kliimaministeerium.ee/energiamajanduse_arengukava ↩

39. Kliimaministeerium. Kliimakindla majanduse seadus. https://kliimaministeerium.ee/eesti-kliimaseadus ↩

40. Kliimaministeerium. Maapõuepoliitika: Maapõueseaduse muudatused. https://kliimaministeerium.ee/energeetika-maavarad/maavarad/maapoueseaduse-muudatused ↩

41. https://climate.ec.europa.eu/news-other-reads/news/changes-existing-ets-and-mrv-applying-1-january-2024-2024-04-26_en ↩

42. Atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi muudatuste osaline ülevõtmine), https://www.riigiteataja.ee/akt/102102025001 ↩

43. CCS (Carbon Capture and Storage) – süsiniku püüdmine ja ladustamine geoloogilistesse formatsioonidesse (näiteks tühjadesse nafta- või gaasimaardlatesse). ↩

44. CCU (Carbon Capture and Utilisation) – süsiniku püüdmine ja kasutamine uute toodete või materjalide tootmisel. ↩

45. Kukersiit on Eesti põlevkivi rahvusvaheline geoloogiline nimi, mis on saanud nimetuse Kukruse mõisa saksakeelse nime Kuckers järgi. Kukersiit on üks maailmas ainulaadseid põlevkivitüüpe oma rikkaliku orgaanilise aine (kerogeeni) sisalduse tõttu. Kukersiiti on Eestis kaevandatud alates 1916. aastast. ↩

46. Life Cycle Assessment (LCA) ehk elutsükli hindamine on meetod, millega hinnatakse toote või teenuse keskkonnamõju kogu selle elukaare jooksul – alates toormest kuni jäätmeni. ↩

47. Fenoolvesi – põlevkivi töötlemisel tekkiv jääkaine. ↩

48. Varasem Alexela Group OÜ. ↩

49. Projekti osana rajab Enefit Green 2026. aastaks rohevesiniku tootmisüksuse, mis võimaldab tulevikus toota süsinikuvaba vesinikku ning siduda see ettevõtte teiste energiatootmise ja tööstusprotsessidega ühtseks süsteemiks. ↩

50. Kraft-tehnoloogia (ehk sulfaatmeetod) on puidu keemiline töötlemisprotsess, mida kasutatakse tselluloosi- ja paberitööstuses tselluloosi tootmiseks: puidust eemaldatakse ligniin, alles jäävad tugevad tselluloosikiud. Biotoodete tehase kontekstis tähendab kraft-tehnoloogial põhinev tehas nüüdisaegset sulfaattselluloositehast, kus lisaks tselluloosile väärindatakse ka tootmise kõrvalsaadusi: ligniini, hemitselluloosi, ekstraktiivaineid (tallõli, tärpentin jm). Vt ka puidu keemilise ja mikrobioloogilise väärindamise teekaarti, https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2025-11/Puidu%20keemilise%20ja%20mikrobioloogilise%20v%C3%A4%C3%A4rindamise%20teekaart.pdf. ↩

51. Vt ka https://www.keemiatoostus.ee/uudised/kivioli-keemiatoostus-joudis-riigiga-kokkuleppele/. ↩

52. Vt ka https://www.europarl.europa.eu/topics/et/article/20210512STO04004/vesinikuenergeetika-mis-on-selle-kasud-elile. ↩

53. Rohemetanooli alaliik, mis toodetakse 100% taastuvenergiast valmistatud vesiniku (rohevesinik) ning püütud CO₂ reageerimisel. ↩

54. https://www.err.ee/1609801074/tallinna-tanavatel-vuravad-nuudsest-rohevesinikuga-soitvad-taksod ↩

55. Euroopa Komisjon. Kriitiliste toorainete määrus. https://single-market-economy.ec.europa.eu/sectors/raw-materials/areas-specific-interest/critical-raw-materials/critical-raw-materials-act_en ↩

56. https://upcatalyst.com/up-catalyst-selected-as-a-strategic-project-under-the-eus-critical-raw-materials-act/ ↩

57. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös Kliimaministeeriumiga on ette valmistanud elektrituruseaduse muudatuse, mis võimaldaks energiamahukatel ettevõtetel (tarbimine üle 1 GWh aastas) maksta alates 2026. aastast 75–85% soodustusega taastuvenergia tasu tingimusel, et rakendatakse energiajuhtimissüsteeme ning suurendatakse järk-järgult taastuvenergia kasutuse osakaalu. Meetme eesmärk on parandada tööstuse konkurentsivõimet ja soodustada investeeringuid energiamahukates sektorites, sh keemiatööstuses. https://www.err.ee/1609851681/plaanitav-seadusmuudatus-peaks-vahendama-suurtarbijatele-elektri-hinda ↩

58. Ulatuslikud registreerimis- ja toimikunõuded (nt REACH- ja biotsiidimääruse alusel) nõuavad ka juba olemasolevatelt ettevõtetelt arendustööks lisaressursse ja dokumenteerimisvõimekust. Väikese turumahuga riikides võib toimikutasude ja dokumenteerimisnõuete ulatus vähendada toodete arendamise tasuvust. ↩

59. Tuleb arvestada, et koolituspakkumise prognoos ei kattu õppekavale või erialale esitatava koolitustellimusega (st mitu õppijat aastas vastu võetakse), sest koolitustellimuse puhul peab arvestama võimalike katkestajatega ja osaga õppijatest, kes asuvad tõenäoliselt teistele ametialadele. ↩

60. EMTAK C19 ja C20. ↩

61. https://juhtimislauad.stat.ee/et/keemiatoostus-229 ja https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__palk-ja-toojeukulu__vabad-ametikohad/PAV011. ↩

62. Enamiku keemiatööstuse põhikutsealadest välja jäänud töötajatest moodustasid tööstuse lihttöölised ja pakkijad. ↩

63. Seda mõjutas kindlasti COVID-19 pandeemiaga seotud desinfitseerimis- ja puhastusvahendite müük. ↩

64. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__infotehnoloogia__infotehnoloogia-ettevettes/IT149 ↩

65. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__majandusuksused__ettevetjad/ER028 ↩

66. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__palk-ja-toojeukulu__palk__aastastatistika/PA107 ↩

67. Kuna EHIS sisaldab andmeid alates 2006. aastast, saab hariduse sisu hinnata vähem kui 20 aasta pikkuse perioodi kohta, mis tähendab, et teame ainult 31% töötajate hariduse sisu. ↩

68. Ehitusviimistluse õppekava sisaldab ülekantavaid oskuseid, nt materjalide keemiliste ja füüsikaliste omaduste tundmist, kvaliteedinõuete järgmist; oskab lahendada keemia probleem- ja arvutusülesandeid. ↩

69. Nt autode ja masinate remont, autotehnik, mootorsõidukitehnik, sõiduautotehnik, auto- ja traktorilukksepp. ↩

70. Mõlemad kutseõppeasutused ühendati 2016. aastal Ida-Virumaa KHK-ga. ↩

71. Vabariigi valitsuse määrus nr 206 soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelude kinnitamise kohta, https://www.riigiteataja.ee/akt/24317. ↩

72. Voolavus sisse tähendab, et inimene ei töötanud eelmisel aastal selles valdkonnas – ta töötas mõnes muus valdkonnas, alles asus tööle või ei olnud vahepeal mingil põhjusel tööturul hõivatud. Voolavus välja tähendab, et inimene kas asus tööle teise valdkonda, siirdus välismaale või lõpetas üldse töötamise. Joonis ei kajasta valdkonnasisest voolavust, st juhtumeid, kui inimene asus tööle sarnasele positsioonile mõnes teises ettevõttes. Seega võib tööandjate tunnetatud voolavus olla suurem. ↩

73. Anonümiseeritud andmete tõttu pole võimalik tuvastada töötajate liikumist ühest sama valdkonna ettevõttest teise. ↩

74. https://www.stat.ee/et/uudised/25-aasta-jooksul-vaheneb-rahvaarv-koikjal-peale-harju-ja-tartumaa ↩

75. Vt Eesti Pank. Majandusprognoosid. https://www.eestipank.ee/press/prognoos-jargmise-aasta-majanduskasv-tuleb-peamiselt-riigi-laenuraha-toel-23092025. ↩

76. McKinsey analüüsis: STEM (Science, Technology, Engineering and Mathematics) – valdkonnad, mis hõlmavad loodusteadusi, tehnoloogiat, inseneeriat ja matemaatikat ning mille teadmised ja oskused on keskse tähtsusega uute tehnoloogialahenduste, sh tehisintellekti, robootika ja andmeanalüütika kasutuselevõtuks. ↩

77. Ohutuskaardid – Safety Data Sheets (SDS). Tootjad ja importijad koostavad ohutuskaardid oma toodetele, samal ajal kui tootmis- ja laboritöötajad peavad oskama teiste koostatud kaarte lugeda ja rakendada, et tagada ohutu käitlemine ja vastavus kehtivatele nõuetele. https://echa.europa.eu/-/guidance-on-the-compilation-of-safety-data-sheets ↩

78. ISO 22716:2007, Good Manufacturing Practices (GMP) — Guidelines on Good Manufacturing Practices. https://www.iso.org/standard/36437.html ↩

79. Nt COSMOS, Ecocert, Nordic Swan. ↩

80. Ammoniaagi tootmine ei ole Eestis täiesti uus tegevusvaldkond. Kohtla-Järvel tegutsenud AS Nitrofert tootis ammoniaaki ja karbamiidi 1960. aastatest kuni 2015. aastani (vaheaegadega). ↩

81. European Skills Agenda. https://employment-social-affairs.ec.europa.eu/policies-and-activities/skills-and-qualifications/european-skills-agenda_en ↩

82. Pact for Skills. https://pact-for-skills.ec.europa.eu/about_en ↩

83. Energy Intensive Industries ecosystem and LSP(s). https://pact-for-skills.ec.europa.eu/about/industrial-ecosystems-and-partnerships/energy-intensive-industries-large-scale-partnerships_en ↩

84. ChemSkills. https://www.chemskills.eu/ ↩

85. https://www.chemskills.eu/skill-cards ↩

86. Füüsikaliste loodusteaduste ÕKR-i kuuluvad järgmised õppekavad: füüsika, keemia ja materjaliteadus; loodusteadused ja tehnoloogia; rakenduskeemia ja biotehnoloogia, rakenduskeemia ja geenitehnoloogia; materjaliteadus ja tehnoloogia jm. ↩

87. Esialgsed andmed. ↩

88. Mitme õppekava nimetusi on viimasel õppeaastal muudetud, nt EKA magistriõppekavad „Disain ja rakenduskunst“ ning „Tootedisain“ on asendunud õppekavadega „Ringdisain“ ja „Taidestuudium“; TalTechi magistriõppekava „Rakendusfüüsika“ asemel „Rakendusfüüsika ja andmeteadus“ ning „Keemia- ja keskkonnakaitse tehnoloogia“ asemel „Jätkusuutlikud keemiatehnoloogiad“. Samuti on koondatud ja/või asendatud õppekavade nimetusi doktoriõppes (viimast eriti TalTechis). ↩

89. Õppekavade valik on tehtud keemiatööstuses hõivatute ja aastatel 2006–2024 kõrghariduse omandanute õppekavade põhjal ja seda on täiendatud analoogia alusel. ↩

90. Tehnikaalad, mehaanika, elektroonika, automaatika, energeetika. ↩

91. Välisüliõpilaste osatähtsus õppeaastate 2022/2023 – 2024/2025 keskmisest keemiatööstusesse sobivatel või lähedastel õppekavadel õppivate üliõpilaste arvust. ↩

92. Sisseastumise infosüsteem. ↩

93. Loodusteadused, matemaatika ja statistika; informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad; tehnika, tootmine ja ehitus. ↩

94. Keemiaprotsesside operaatorite ja veekäitlusoperaatorite tööjõu- ja oskuste vajadust käsitleti ka OSKA metsanduse ja puidutööstuse, vee- ja jäätmemajanduse ning keskkonnauuringus. ↩

95. Nt tervishoiu, keskkonna, toiduainetööstuse, põllumajanduse valdkonna tööandjad, samuti testimis- ja analüüsiteenuste ettevõtted. ↩

96. https://www.jkhk.ee/et/vastuvott/erialad/ehitus-tehnika/bio-ja-keemiatoostuse-tehnoloogiad ↩

97. https://kutsehariduskeskus.ee/tehnika-ja-tehnoloogia/ ↩

98. jaemüügiga tegelevates spetsialiseerimata kauplustes (EMTAK 471). ↩

99. Teise taseme haridus (EMTAK 853). ↩

100. Andmed alates 2006. aastast. ↩

101. Alates 2025/2026. õppeaastast pakub sellist võimalust Järvamaa KHK koostöös Ida-Virumaa KHK-ga. ↩

102. Ida-Virumaa, Järvamaa ja Pärnumaa KHK-des, Tallinna Polütehnikumis, Tallinna Tööstushariduskeskuses, Tartu Rakenduslikus Kolledžis, Võrumaa Haridus- ja Tehnoloogiakeskuses, Tallinna Ehituskoolis, Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis, Tallinna Kopli Ametikoolis, Viljandi Kutseõppekeskuses ja Pärnu Saksa Tehnoloogiakoolis. ↩

103. Nt keemia ja biotehnoloogia; rakenduskeemia ja biotehnoloogia; keemia- ja keskkonnakaitse tehnoloogia; keemia- ja materjalitehnoloogia; säästvad keemiatehnoloogiad; keskkonna-, energia- ja keemiatehnoloogia. ↩

104. https://oska.kutsekoda.ee/oskast/oska-metoodika/ ↩

105. Tööjõu pakkumine on läbi korrutatud tööjõus osalemise määraga, kuna ei saa eeldada, et potentsiaalselt kõik lõpetanud osaleksid tööhõives. Eri põhjustel on mingi osa lõpetanutest tööturul igal ajahetkel mitteaktiivsed. Tööjõus osalemise määr on vanusegrupis 25–49 aastat sõltuvalt valdkonnast 85–95% (tööjõu-uuringu alusel). Lihtsuse huvides kasutatakse tööjõuvajaduse prognoosimisel arvestuslikku keskmist tööjõus osalemise määra, s.o 90%. ↩

106. Turutõrge ehk varjatud takistus tööjõu järelkasvu tagamisel – olukord, kus hoolimata sellest, et koolituskohad on olemas ja koolitustegevus vastab näiliselt koolitusvajadusele, on valdkonnas tööjõu- ja/või vajalike kompetentside puudus. ↩

107. Sobivaks õppeks on hinnatud erineva oskustasemega automaatikud, mehhatroonikud, robotitehnikud, sisetööde elektrikud ning kütte- ja jahutussüsteemide lukksepad. ↩

108. Pikkusega keskmiselt neli kuud. ↩

109. HTM-i ja Haridus- ja Noorteameti eestvedamisel aastail 2023–2026 ellu viidav roheoskuste arendamise programm „Roheoskused ettevõtete rohepöörde toetamiseks“ (https://harno.ee/roheoskuste-programm). ↩

110. Valdkonnaülesed kitsaskohad. ↩

111. Õpetajate puudujääki on käsitletud muu hulgas OSKA masina-, metalli- ja elektroonikatööstuse ning mootorsõidukite hoolduse uuringus, ehitusvaldkonna uuringus, metsanduse- ja puidutööstuse uuringus, põllumajanduse ja toiduainetööstuse uuringus, IKT valdkonna uuringus ning farmaatsiatööstuse uuringus. ↩

112. Vt lähemalt https://taltech.ee/avatud-ope/mikrokraadid/opetaja-lisaeriala. ↩

113. Õpetajate Leht (14.10.2025). Eesti vajab rohkem insenere, kuid noored kahtlevad oma võimetes. Inseneriakadeemia. https://www.opleht.ee/2025/10/eesti-vajab-rohkem-insenere-kuid-noored-kahtlevad-oma-voimetes/ ↩

114. Tööjõus osalemise määraks on võetud kõikide õppevaldkondade keskmine (90%). ↩

115. Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) loodud kemikaalide registreerimissüsteem ja andmebaas. https://echa.europa.eu/et/information-on-chemicals/registered-substances ↩

116. European Chemical Agency, ECHA. https://echa.europa.eu/et/legislation ↩

117. EU Emissions Trading System. https://climate.ec.europa.eu/eu-action/carbon-markets/eu-emissions-trading-system-eu-ets_en ↩

118. Kliimaministeerium. ENMAK 2035. https://kliimaministeerium.ee/energiamajanduse_arengukava ↩

119. Kliimaministeerium. Kliimakindla majanduse seadus. https://kliimaministeerium.ee/eesti-kliimaseadus ↩