Tööelu üldoskuste klassifikatsioon ja tulevikuvajadus

Uuringuaruanne annab ülevaate Eesti jaoks olulistest tööelu üldoskustest, nende klassifitseerimise põhimõtetest ning järgmiste aastate tulevikuvajadusest keskpikas vaates.

Tööelu üldoskuste klassifikatsioon põhineb ESCO Euroopa oskuste klassifikaatori ülekantavate oskuste jaotusrühmal, mida on Eesti oskuste klassifikaatori üldoskuste jaotuse parendamiseks kriitiliselt hinnanud Eesti oskusi analüüsivad, võrdlevad ja kirjeldatavad spetsialistid. Nende ettepanekuid on võrreldud rahvusvaheliste oskuste klassifikaatorite ja uuringutega. Uuringu tulemusena on valminud ajakohastatud ning eri kontekstides hõlpsasti kasutatav kategoorianimistu, milles on esitletud kümme enesejuhtimise, seitse mõtlemis- ja üheksa lävimisoskust.

Tööelu üldoskuste Eesti tulevikuvajaduse määramiseks on tehtud kõikide OSKA valdkondlike uuringuaruannete koondanalüüs. OSKA aruannete tulemusi on tõlgendatud majandusvaldkondade üleselt ning asetatud üldoskuste klassifikatsiooni raamistikku. Analüüsi käigus on selgunud tulevikus erilist tähelepanu ning arendamist vajavad tööelu üldoskused, mille hulgas on enim mainitud loovust ja uuenduslikkust, analüüsioskust, õppimisoskust, suhtlemisoskust (eneseväljendust), tegevuste algatamist (initsiatiivikust) ning võõrkeelte oskust. Üldoskuste arendamiseks peaks nii õpi- kui ka töötegevustes pühendama rohkem aega, looma sobiliku metoodika ja infrastruktuuri ning võtma arvesse inimeste individuaalseid erisusi.

Märksõnad: üldoskused, oskuste klassifikatsioon, oskuste tulevikuvajadus, ESCO, Eesti oskuste klassifikaator

Oskuste vajaduse fokusseeritud uurimine on saanud Eestis erilise hoo sisse alates sellest, kui Vabariigi Valitsus kiitis tööturu vajaduste ja koolituspakkumise paremaks sidumiseks 2014. aasta veebruaris heaks tööturu seire ja prognoosi ning oskuste arendamise koordinatsioonisüsteemi kontseptsiooni. Seda on lühidalt hakatud nimetama OSKA süsteemiks ehk lihtsalt OSKA-ks.

OSKA seob tööturu osaliste eksperditeadmise taseme- ja täiendusõppe struktuuri, mahu ja sisu planeerimist toetavaks süsteemiks. Samuti toetab OSKA tööandjate ja õppeasutuste koostööd õppekavade arendamisel ning asja- ja ajakohase tööturuinfo jõudmist karjääriteenuste osutajate ning poliitikakujundajateni.

Selle saavutamiseks tehakse OSKA raames üksikasjalikke temaatilisi ja valdkonnauuringuid, mis käsitlevad praegust ning tuleviku tööjõu- ja oskuste vajadust.

Seniste OSKA uuringute käigus on oskuste vajadust analüüsides mitmel põhjusel esile kerkinud üldoskused ehk sellised oskused, mis ei sõltu ametist ega tegevusvaldkonnast, vaid on vajalikud kogu töömaailmas. Esiteks toovad tööandjad oskuste tulevikuvajadust kirjeldades sageli esimesena välja üldoskused. Teiseks on uuringutes olnud omajagu keerukas kirjeldada üldoskusi seetõttu, et nii intervjueeritavatel kui ka intervjueerijatel on oma ettekujutus sellest, kuidas oskusi liigitada ja/või nimetada. Nii näiteks nimetavad tööandjad eri uuringutes sisuliselt sama oskust mõnikord tervikpildi nägemiseks, mõnikord analüüsioskuseks, mõnikord kriitiliseks mõtlemiseks.

Kui need kolm mõistet inimeste „ette laotada“, peetakse neid sisuliselt siiski erinevateks oskusteks. See näide ilmestab üldoskuste uurimise vajadust, ent ka uurimise keerukust. Oskuste näol on tegu abstraktsioonidega ning igale tähistatavale kokkuleppelise tähistaja leidmine nõuab leidlikkuse kõrval ka paratamatute piiride tunnetamist.

Tööelu üldoskuste uuringu (edaspidi: uuring) põhieesmärk oli süstematiseerida ja ühtlustada tööelu üldoskuste (edaspidi: üldoskused) nimetused, klassifikatsioon ja kirjeldamine ning anda koondülevaade sellest, milliseid üldoskusi Eesti töömaailmas lähiajal vaja läheb.

Uuringu tulemuseks on üldoskuste nimetuste ja jaotuste koherentne süsteem, mis annab uuringuga paralleelselt arenduses olnud Eesti oskuste klassifikaatorile (vt lähemalt ptk 3) tööelu üldoskuste klassifikatsiooni. Lisaks analüüsitakse seni ilmunud OSKA valdkonna- ja temaatiliste uuringute aruannete alusel Eesti üldoskuste tulevikuvajadust detailselt.

Uuringu tulemuste kasutajad on eelkõige avaliku sektori koolitusressursside kavandajad, tööturu- ja hariduspoliitika kujundajad ning rakendajad eri tasanditel (Töötukassa, HTM, SoM, MKM jt), õppeasutused ning haridusvalikuid tegevad noored ja täiskasvanud. Samas saavad uuringu tulemustest kasu ka näiteks erasektori esindajad, kes koostavad kompetentsiprofiile või kavandavad koolitusi.

Üldoskuste uuringu tulemused pakuvad sisendi

• struktuursetele muutustele õppekavades, õppekavaarendusele;
• üldoskuste õppimise/kujundamise eesmärkide ülevaatamiseks/uuendamiseks;
• tasemeõppele ja täienduskoolitustele;
• metoodiliste juhendmaterjalide koostamiseks;
• oskuste klassifikaatori ja kompetentside kataloogi üldoskuste osa struktuuri ja kirjelduste loomisel;
• järgmistele OSKA valdkonnauuringutele;
• töömaailma oskusprofiilide koostamiseks.

Eesmärgi saavutamiseks on uuringus kasutatud kvalitatiivseid meetodeid. Andmeallikad on varem Eestis ja mujal maailmas tehtud uuringud, valdkonna strateegilised dokumendid, rahvusvahelised oskuste klassifikaatorid. Esialgsed tulemused valideeriti valdkonna ekspertidega.

• Esimeses peatükis kirjeldatakse uuringu teostamise metoodikat.
• Teises peatükis antakse üldoskustega seotud mõistele kontseptuaalne raamistik ja kontekst.
• Kolmandas peatükis kirjeldatakse Eesti oskuste klassifikaatorit ning asetatakse üldoskused klassifikaatori konteksti.
• Neljandas peatükis esitatakse üldoskuste struktuur, määratletakse ja kirjeldatakse oskusi lähemalt.
• Viiendas peatükis antakse ülevaade üldoskuste tulevikuvajadusest keskpikas vaates.
• Kuuendas peatükis püstitatakse küsimus üldoskuste arendamise meetoditest ning kirjeldatakse väikest osa neist.
• Viimases peatükis antakse lühike suunis, millele tuleviku uurimis- ja arendustegevuses üldoskusi silmas pidades tähelepanu pöörata.

Kutsekoda tänab suure panuse eest retsensente, Eesti oskuste klassifikaatori testijaid jt teemaeksperte, kes on aidanud kaasa uuringuaruande valmimisele.

OSKA koordinatsioonikogult saadi ülesanne koostada uuring majandustegevuse valdkondade ülestest nn ülekantavatest oskustest ehk üldoskustest. Eesmärk on leida neile oskustele töömaailma kontekstis ühtne määratlus, struktuur ja sõnavara.

Samuti seati uuringule lisaeesmärk selgitada välja koondvaade taoliste oskuste vajadusest Eesti tööturul.

Uuring koostati paralleelselt Eesti oskuste klassifikaatori loomisega ning see selgitab muu hulgas ka klassifikaatori üldoskuste struktuuri ja kategooriate valikupõhimõtteid.

Oskuste klassifitseerimisel on seni kasutatud mitmesuguseid metoodikaid. Markowitsch ja Plaimauer (2009) toovad välja, et metoodilised lähenemised võib jagada kaheks. Esiteks „ülevalt-alla“ lahendused, kus alustatakse põhiliste mõistete defineerimisest (nt oskus, kompetents) ja mõistest lähtuvalt koostatakse klassifikatsioon. Teiseks „alt-üles“ meetod, kus seni kirjeldatud oskuste ja kompetentside tekstikorpuse alusel moodustatakse pragmaatilistest kaalutlustest lähtuvalt uus tüpoloogia.

Eesti oskuste klassifikaatoris (sh üldoskuste jaotus) on kasutatud eelnimetatud lähenemiste kombinatsiooni.

Ühest küljest on lähtutud kontseptuaalselt ehk sõnastatud mõisteliselt see, mida klassifikaatoris kirjeldatakse (ehk mis on oskus), ent teisalt on sisu loodud varasema korpuse alusel (peamiselt on lähteülesande alusel selleks korpuseks ESCO Euroopa oskuste klassifikaator ning muud oskuste andmeallikate alapeatükis nimetatud klassifikatsioonid).

Siinne uuring otsib vastust küsimusele: millised on töömaailma olulised üldoskused?

Püstitatud uurimisprobleem on jagatud järgmisteks alaküsimusteks.

1. Kuidas on üldoskusi seni eri allikates defineeritud?
2. Kuidas eristuvad üldoskused teistest oskustest?
3. Kuidas nimetada ja jaotada üldoskusi Eesti oskuste klassifikaatoris?
4. Millised trendid mõjutavad üldoskuste arengusuundi lähema kümne aasta jooksul?
5. Milline on üldoskuste vajadus OSKA valdkondlike uuringute järgi?
6. Millised tegevused aitaksid katta üldoskuste vajadust?

Selleks, et uurimisküsimustele vastata, on uuring jaotatud metoodiliselt kahte põhietappi:

1. üldoskuste klassifitseerimine,
2. üldoskuste vajaduse määratlemine.

Esimeses etapis klassifitseeritakse üldoskused. See on omakorda jaotatud alategevusteks:

• defineerida mõisted oskus ja üldoskus;
• kaardistada üldoskused ESCO oskuste klassifikaatoris;
• võrrelda üldoskuste kaardistust teiste oskuste klassifikatsioonidega;
• parendada ESCO klassifikatsiooni andmeallikate ja eksperdihinnangute toel ning testida parandatud klassifikatsiooni eksperdirühmades.

Üldoskuste vajaduse puhul on koondvaade tehtud seni avaldatud OSKA uuringuaruannete põhjal (lähemalt on metoodikat kirjeldatud alapeatükis 1.5).

Analüüsile on lisatud ka üldoskuste arendamise võimalikud lahendusteed, mis tuginevad uuematele uurimisandmetele.

Uuringu käigus tehti oskusi käsitlevate asjakohaste dokumentide, uuringute ja muude allikate võrdlev analüüs.

Kaalukamate andmeallikate abil määratleti üldoskuse mõiste ning koostati üldoskuste nimistu. Lisaks annavad analüüsitud allikad ülevaate tulevikus kõige vajalikumaks kujunevatest töömaailma üldoskustest.

Andmeallikate valikul lähtuti eelkõige katvuse ja tähtsuse põhimõttest. Teisisõnu peab üldoskuste nimekiri tekkima selliselt, et kõikides olulistes allikates nimetatud üldoskused oleksid siinse uuringu üldoskuste nimekirjas kaetud.

Kontsentreeritud valimi üldoskustest annavad juba senised klassifikaatorid, millest laialdasemalt on kasutusel Euroopa oskuste klassifikaator ESCO ning Ameerika Ühendriikide oskuste klassifikaator O*NET. Eestis on üldoskuste temaatikat käsitlenud mitu riikliku tähtsusega dokumenti, nagu kutsestandardid, riiklikud koolieelse lasteasutuse, põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, samuti paljud juhendmaterjalid ning uuringud.

Rahvusvaheliselt on kaalukad OECD, Maailma Majandusfoorumi ja CEDEFOP-i regulaarsed aruanded oskuste vajaduse muutumise kohta. Mõningatel juhtudel on eelduste kontrollimiseks kasutatud ka konsultatsioonifirmade ülevaateid (nt McKinsey aruanded tööjõu- ja oskuste vajadusest). Uuringu oluliseks lähtematerjaliks on olnud ka 2020. aastal Euroopa Komisjoni poolt toetatud ülekantavate oskuste uuring ATS2020.

Uuringus esitatud oskuste vajaduse käsitluse olulised andmeallikad on OSKA valdkonnauuringud, kogumik „Töö ja oskused 2025“ ning 2021. aastal valminud trendide analüüs. OSKA aruandeid on kõrvutatud Euroopa Komisjoni soovitustega elukestva õppe võtmepädevuste arendamiseks ning Soome Haridusagentuuri koostatud sektoripõhiste kasvavate oskusvajaduste kaardistusega aastani 2035.

Siinses tervikaruandes antakse muu hulgas detailne ülevaade kõikide allikate erisustest üldoskuste määratlemisel, rühmitamisel ja hindamisel.

Uuringu olulisimad andmeallikad:

• aastatel 2016–2020 valminud OSKA valdkonnauuringud^{1 1} ning eriuuringud (Rosenblad ja Tilk 2019; Leoma ja Ungro 2020);
• „Töö ja oskused 2025“ (Pärna 2016), OSKA trendianalüüs^{2 2};
• Riigikantselei 2013. aastal koostatud üldiste kompetentside juhendmaterjal (Jamnes jt 2013);
• rahvusvahelised oskuste klassifikaatorid (ESCO^{3 3}, O*NET^{4 4});
• kutsestandardid^{5 5} ja nende baasil loodud õppekavad (kättesaadavad andmebaasist EHIS);
• Euroopa Komisjoni (2018) soovitused elukestva õppe võtmepädevuste (key competences) arendamiseks;
• OECD (2021), Maailma Majandusfoorumi (2020) ja CEDEFOP-i oskuste vajaduse uuringud^{6 6};
• Soome Haridusagentuuri (2021) koostatud sektoripõhiste kasvavate oskusvajaduste kaardistus aastani 2035;
• ATS2020^{7 7} ja muud Eesti ning rahvusvahelised alus- ja rakendusuuringud üldoskuste õpetamisest, üldoskuste vajadusest, nn headest oskustest jne.

Uuringu teostamise ajal oli kaasatud nn kriitiliste lugejate ehk retsensentide eksperdirühm (viis haridus- ja töömaailma esindajat). Nende ülesanne oli vahetulemusi ja lõppsõnumeid kriitiliselt hinnata, lähtudes põhjendatusest ja rakendatavusest. Töö toimus kahes järgus: uuringu vahetulemusi hinnati eriseminaril augustis 2021 ning tervikuuringut retsenseeriti novembris 2021.

Retsensendid andsid tagasisidet eelkõige järgmistele uuringut puudutavatele küsimustele:

• Kas üldoskuste valikupõhimõtted on põhjendatud ning üldoskuste valikul on arvestatud korrektsete ja ammendavate andmeallikatega?
• Kas uuringus esitatud üldoskused on loogiliselt ja arusaadavalt struktureeritud?
• Kas oskuste nimetused on hästi mõistetavad ja ajakohased?
• Kas üldoskuste mõiste kasutus on uuringu kontekstis põhjendatud?

Eesti oskuste klassifikaatori koostamise käigus testiti klassifikaatori üldoskuste osa ühe osana klassifikaatori tervikust. Klassifikaatorit on oma tegevuseesmärkidest lähtuvalt testinud Töötukassa osakondade eksperdid, PARE personalijuhid, IT-akadeemia programmi spetsialistid, eri valdkondade eksperdid konkreetsete oskusvaldkondade puhul. Testimise käigus kogutud tagasiside on olnud väärtuslik sisend, et klassifikaatori üldoskuste kategooriaid täiendada ja parandada.

Uuringu käigus toetuti eksperdihinnangute kogumisel ka Kutsekoja (OSKA ja kutsesüsteemi) aastatepikkusele kogemusele Eesti tööturu olukorra analüüsimisel, kirjeldamisel ja prognoosimisel.

Selleks, et teha lõplik nimekiri üldoskustest ning uuringu vahetulemusi valideerida, kogunes 7. septembril OSKA uuringujuhtidest ja analüütikutest ning Kutsekoja oskuste spetsialistidest koosnev rühm, millele anti ülesandeks töös olev klassifikatsioon (lisa 2) üle vaadata ja vajaduse korral ümber struktureerida. Neljandas peatükis kirjeldatud üldoskuste jaotused ning kategooriad põhinevad suuresti selle ajurünnaku tulemustel. Ajurünnaku käigus jagunesid eksperdid kahte rühma ja mõlemad esitasid muudatustest oma versiooni. Ajurünnaku osaks oli ka ühildada rühmade tulemused ja koostada konsensuslik klassifikatsioon.

Uuring on valminud paralleelselt Eesti oskuste klassifikaatoriga ning siin esitatud üldoskuste klassifikatsioon kajastub oskuste klassifikaatoris, täpsemalt üldoskuste põhirühmas. Uuringu valmimise järel läheb arendusse ka kutsesüsteemi kompetentside kataloog, kus oskused jaotatakse detailsemateks alaoskusteks ning rühmitatakse omavahel seostatud kompetentsideks.

Eesti oskuste klassifikaatori koostamisel lähtuti eelkõige ESCO-st. Seetõttu on ka siinses uuringus käsitletud üldoskuste määratlemisel, jaotamisel ja kirjeldamisel olnud alguspunktiks ESCO oskuste kategooriad. Edasi kõrvutati kategooriaid OECD, CEDEFOP-i ja ATS2020 liigendustega, et saada vajalik kõrvalpilk alternatiivsetele klassifikatsioonivariantidele.

Klassifikaatori koostamisel ühildati kehtivates kutsestandardites loetletud kompetentsid klassifikaatori tööversioonis olevate oskustega. Nii saadi lisaks kataloogi loomiseks vajalikule teabele lisainfot ka selle kohta, mis on klassifikaatoris, sh üldoskustes, vaja muuta, et klassifikaatori lõppversioon oleks ühtlasem, katvam ja terviklikum ning vastaks kasutajate vajadustele.

Pikema ülevaate Eesti oskuste klassifikaatorist ja kompetentside kataloogist saab aruande kolmandast peatükist.

Üks tähtsamaid ülesandeid uuringu koostamisel oli tõlgendada ja sünteesida oskuste infot selliselt, et tulemuseks oleks koherentne ja terviklik mõistete süsteem ning üldoskuste nimekiri.

Siinkohal on arvesse võetud Eesti kutsesüsteemi ning Eesti oskuste klassifikaatori arendusvajadusi.

• Olulisim põhimõte üldoskuste eristamisel muudest oskustest oli nn eelduslikkus ja ülekantavus, mille kohaselt saab üldoskus olla vaid see, mille omamine on teatud tasemel (need võivad ametiti erineda) tähtis kõigil kutsealadel ja kõigis töötegevustes.
• Paralleelsete valikuvõimaluste puhul eelistati seda, mis haakus juba varasemate oskuste infoga Eesti kutsesüsteemis või võttis arvesse selle tulevikukasutuse vajadusi. Näiteks uuringutes ja klassifikaatoris kasutatakse paralleelselt termineid meeskonnatööoskus ja koostööoskus, millel on tähendustes ka nüansierinevus, kuid Eesti kutsesüsteemis on need erinevused piisavalt väikesed, mistõttu mõlemad oskused võis koondada ühe mõiste alla.
• Oskustele nimetuste valimisel püüti eelkõige lähtuda senistest käibel olevatest nimetustest ehk kasutati nn suupärasuse põhimõtet.
• Mitu klassifikaatorites või rahvusvahelistes uuringutes olevat üldoskuste jaotust lähevad suhteliselt detailseks. Sellistel juhtudel üritati Eesti klassifikatsioonis leida võimalus oskuskategooriaid koondada ja üldistada, eriti arvestades, et detailsemad alajaotused tekivad nii ehk teisiti praegu arendatavas Eesti kompetentside kataloogis.
• Juhul, kui Eesti kutsesüsteemis on seni olnud oluline siiski mõnd alaoskust eraldi välja tuua ja hinnata, said need oskuste klassifikaatoris ka eraldi kategooria (nt probleemi lahendamine, mis on tavapäraselt analüüsioskuse osa, kuid Eesti oskuste klassifikaatoris on see eraldi kategooria).

Esimese põhjana üldoskuste kategoorianimistu loomisel kasutati ESCO versiooni 1.09 hoiakute ja väärtuste jaotusrühma (A) ning kommunikatsiooni-, koostöö- ja loovusoskuste jaotusrühma (S1). Teistkordsel analüüsil võeti aluseks ESCO uuendatud versioon 1.1, millest oli uuringu teostamise ajal võimalik kasutada vaid ülekantavate oskuste kohta avaldatud tööversioone.

Analüüsitulemused ühtlustati ning neid võrreldi teiste andmeallikatega. Selleks, et välistada uuringutes kasutatud jaotusrühmade dubleerimine ja puudumine, kategooriad mitmel juhul koondati (detailsusaste suureneb tulevikus loodavas kompetentside kataloogis).

Järgmiseks võrreldi saadud infot OECD, CEDEFOP-i ja ATS2020 kategooriatega. Koondülevaade üldoskuste vastavusest eelnimetatud allikatega on leitav lisas 1.

Üldine eesmärk oli teha klassifikatsioon hoomatavaks ja kasutussõbralikuks eri kontekstides. Pärast Eesti oskuste klassifikaatori vaheversioonide mitmekordset testimist osapooltega (Töötukassa metoodikud, PARE personalijuhid, IT-akadeemia spetsialistid, erialaeksperdid) toimus Kutsekoja ekspertide ajurünnak, mille käigus valmis selles peatükis esitletav lõplik üldoskuste klassifikatsioon.

Üldoskuste vajaduse analüüsi eesmärk on pakkuda terviklikku ülevaadet asjakohaste oskuste vajadusest Eesti tööturul ning arenguvajadustest nende õppimisel ja õpetamisel. Peatükk tugineb peamiselt OSKA seni valminud valdkondlike ja temaatiliste uuringute tulemuste teisesele analüüsile.

Varasemates OSKA uuringutes (2016–2017) tehti vahet praeguste vajakajäämiste ja tulevikuoskuste vahel. Hilisemates uuringutes sulasid need määratlused tihti kokku, mistõttu ei eristata ka siinses uuringus puuduvaid oskusi ja tulevikus kasvava tähtsusega oskusi.

Üldoskuste vajaduse analüüsimiseks on OSKA valdkonnad (vajaduse korral ka alavaldkonnad) koondatud kolme rühma:

• primaarsektor (tooraine/loodusvarade hankimine),
• sekundaarsektor (tootmine ja töötlemine),
• tertsiaarsektor (era- ja avalike teenuste osutamine).

Kui tavapäraselt jaotatakse ettevõtteid sektoritesse nende põhitegevusala järgi, siis siinse määratluse aluseks on hinnang, kas valdav osa mingi (ala)valdkonna põhikutsealadest on funktsionaalses mõttes seotud pigem tooraine hankimise, tootmise ja töötlemise või teenuste pakkumisega. See tähendab, et näiteks raamatupidajad või personalitöötajad, kes töötavad eri tegevusala ettevõtetes, ei ole klassifitseeritud mitte tööandja tegevusala põhjal, vaid selle järgi, et tegemist on teenuse funktsiooniga. Täpsemalt vt valdkondade jaotuse kohta tabelit lisas 3. Juhtimisfunktsiooni on käsitletud horisontaalselt üle kõigi tegevusalade.

Üldoskuste vajaduse kirjeldamiseks kasutati valdavalt temaatilisele analüüsile (Braun, Clarke 2006; Riessman 2007) omaseid põhimõtteid ja töövõtteid, et identifitseerida ja välja tuua korduvaid mustreid, teemasid ja tähendusi.

Analüüsitava tekstikorpuse moodustasid kõik seni valminud OSKA valdkondlikud ja temaatilised uuringuaruanded. Nende tekstid kodeeriti kõikselt, lähtuvalt siinse uuringu eesmärgist deduktiivsel ehk top down -põhimõttel, võttes aluseks üldoskuste klassifikatsioon. Kodeerimisel kasutati interpreteeriva lugemise (interpretive reading) ja pideva võrdlemise (constant comparative) tehnikaid (Kolb 2012), et määrata kindlaks kontekstuaalsed mustrid ja implitsiitsed tähendused^{8 8}. Oskuste vajadust mõjutavate trendide esiletoomisel võeti kodeerimisel aluseks kirjeldused varasemates uuringuaruannetes, esitades need tihendatud kujul (thick description) (Lagerspetz 2017), üldistatuna eelmainitud kolme majandussektori tasandil ja seostatuna üldoskuste vajadusega.

Andmeanalüüsis kasutati tarkvarapaketti QDA Miner Lite.

Kontseptuaalses raamistikus antakse ülevaade uuringu jaoks oluliste mõistete määratlustest eri allikate järgi ning esitatakse mõistete määratlused siinses uuringus.

Eelkõige on klassifikatsiooni koostamiseks oluline eristada mõisteid kompetents ja oskus. Nendega haakuvad ka pädevus, võime, võimekus, kvalifikatsioon. Lisaks antakse selles peatükis selgitus, miks on kasutatud üldoskuste terminit.

Siin esitatud kontseptuaalne mudel ei anna ülevaadet sellest, kuidas näiteks oskusi, kompetentse või pädevusi hinnata või mõõta.

Kontseptuaalse raamistiku osana on lisatud ka mõisted, millega klassifikatsioonis jaotusrühmi eristatakse.

Siinkohal on vajalik silmas pidada, et kontseptuaalse raamistiku kontekst on töömaailm, mitte haridusmaailm ja aeg-ajalt mõistetakse hariduskontekstis neid sõnu igati põhjendatult töömaailmast erinevalt.

Oskust on nii Euroopa kvalifikatsiooniraamistik kui ka sellele toetuv Euroopa oskuste klassifikaator ESCO (Euroopa Komisjon 2022) defineerinud kui võimet rakendada teadmisi ning kasutada neid ülesannete täitmisel ja probleemide lahendamisel. CEDEFOP (2020) määratleb mõistet veidi detailsemalt: oskus on võime rakendada teadmisi ja oskusteavet probleemide lahendamiseks ning kindlal ametikohal ülesannete täitmiseks.

Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku (Euroopa Komisjon 2021) kontekstis eristatakse kognitiivseid oskusi (hõlmavad loogilise, intuitiivse ja loova mõtlemise kasutamist) või praktilisi oskusi (hõlmavad käelisi oskusi ning meetodite, materjalide, tööriistade ja vahendite kasutamist).

Eri kontekstides on nii kompetents, pädevus, oskus kui ka vastavalt võimed ja võimekus omandatavad ja täiustatavad. Võime ja võimekuse erisus on ulatus ja kvaliteediaste. Võimekus saavutatakse siis, kui võimed on viidud teatud tasemele.

Eesti kutsestandardite koostamise ja vormistamise juhendi (Kutsekoda 2011) alusel on kompetents „tegevuses väljenduv teadmiste, oskuste ja hoiakute kogum, mis on eelduseks tööosade ja tööülesannete edukaks täitmiseks. Kompetents kirjeldab, mida inimene on võimeline ära tegema“. Kompetentsuse ja kompetentsi tunnuste (õppija vaates õpiväljundite) eri liigitused võiksid tuleneda kutseseadusest (Riigi Teataja 2008) ning Euroopa (Euroopa Komisjon 2021) ja Eesti kvalifikatsiooniraamistikest (Haridus- ja Teadusministeerium 2021).

Kutseseadus defineerib kompetentsust kui „edukaks kutsetegevuseks vajalike teadmiste, oskuste, kogemuste ja hoiakute kogumit“. Kvalifikatsiooniraamistikes jaotatakse kompetentsus teadmiste, oskuste, iseseisvuse ja vastutuse jaotusalade vahel. Teisisõnu on kutseseaduse põhjal kompetentsuse näol tegemist subjekti demonstreeritud või tõendatud võimekusega täita (rahuldavalt, hästi või väga hästi) oma rolle, funktsioone või ülesandeid.

Davies ja Ellison (1997) kirjeldavad kompetentsi ja kompetentsuse vahet järgmiselt: kompetents pakub väljundi määratletud minimaalsele standardile, kompetentsus on aga töötaja sisend, mille tulemuseks on maksimaalseim võimalik saavutus. Selle käsitluse järgi on kompetents eelkõige seotud sooviga vastata töökoha nõudmistele (sotsioloogiline fookus), ent kompetentsus näitab seda, mida töötaja saab töökohale pakkuda (psühholoogiline fookus).

Pädevuse ja kompetentsuse vahe on hajus. Üks pädevuse tuntumaid uurijaid Martin Mulder (2015) väidab, et pädevuse tähendus sõltub sellest kontekstist ja olukorrast, kus pädevuse mõistet on kasutatud, ning toob välja järgmised dimensioonid, mille puhul pädevuse täpne määratlus eri kontekstides kõigub:

• perifeerne võimekus (pädevus) vs. põhivõimekus (võtmepädevus),
• pädevuse situatiivsus vs. keskkondlik sulandumine,
• pädevus funktsioonides vs. rollides (ametites),
• pädevuse väljendus teadmistes vs. võimekuses,
• pädevuse fookus käitumises vs. võimekuses,
• inimene vs. süsteem pädevuse kandjatena,
• pädevuse spetsiifiline vs. üldine ulatus,
• pädevuse õpitavus vs. muutumatus,
• pädevuse orientatsioon teostusele vs. arendamisele.

Euroopa kvalifikatsiooniraamistik (Euroopa Komisjon 2021) kasutab pädevuse mõistet tähenduses „tõendatud suutlikkus kasutada teadmisi, oskusi ja isiklikke, sotsiaalseid ja/või metoodilisi võimeid töö- või õppeolukordades ning erialases ja isiklikus arengus“. Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kontekstis kasutatakse pädevuse kirjeldamiseks vastutuse ja iseseisvuse mõisteid. Kvalifikatsiooni mõistetakse siinkohal kui ametlikult tunnustatud pädevust, millega kaasnevad teatud õigused, ent ka kohustused. Pädevust on sageli kasutatud ka legaalselt omistatud volituse või õiguse tähenduses.

Siinses uuringus on eelkõige olnud oluline defineerida mõistete oskus ja kompetents erisus, juhul kui see eksisteerib. Eesti oskuste klassifikaatori kontekstis on asjakohane olnud Aaro Toomela (2020) poolt „Riikliku õppekava arendamise kontseptsioonis“ välja toodud oskuse määratlus: sihipärase tegevuse planeerimise ja elluviimise võime.

Toomela selgitab, et oskuste puhul saame rääkida võimest teadmisi rakendada, mis kätkeb endas ka võimalust saavutada oskuste rakendamisel vilumus. Pädevus on Toomela (2020) käsitluse järgi olemuselt oskuste eriline vorm. Pädevus sisaldab (1) konkreetset oskust, (2) teadmised valdkonnast, kus vastavat oskust kasutada ja (3) teadmised selle kohta, kuidas antud olukorras neid oskusi kasutada. Pädevus väljendub võimes teadmisi ja oskusi sihipäraselt ja efektiivselt konkreetsetes olukordades kasutada. Teisisõnu, konkreetsed oskused leiavad rakenduse teatud tööelulistes olukordades ning omandavad seetõttu spetsiifilisema ja konkreetsema (kontekstualiseeritud) mõõtme.

Juhul, kui erinevaid tööelulisi olukordi tüpiseerida, võib kompetentsi kirjeldada kui võimekust tüüpolukorras toime tulla (Aarna 2021). Nii näiteks on analüüsioskuse rakendamine vajalik eri kompetentsides nii teaduslikus uurimises, töötleva tööstuse töödejuhtimises kui ka iluteeninduse müügitöös. Analüüsioskuse üldine määratlus jääb kõigi nende kontekstide puhul samaks, kuid analüüsioskuse spetsiifilise kasutusvarjundi leiame selle valdkonna kompetentsikirjeldustes (vt lähemalt ptk 3).

Teatud rühma tööelu oskusi läheb vaja kõigis ametites. OECD, ATS2020, CEDEFOP-i ja UNESCO uuringud kasutavad selliste oskuste puhul mõistet ülekantavad oskused (transversal skills).

UNESCO (Transferable skills 2021) määratluse kohaselt on need oskused, mis ei ole seostatavad konkreetse ameti, ülesande, akadeemilise distsipliini või teadmusvaldkonnaga ning neid saab kasutada väga erinevates olukordades ja töökeskkondades.

CEDEFOP (2014) mõtestab ülekantavaid oskusi karjääritee prisma kaudu: need on oskused, mida on õpitud ühes kontekstis, kuid neid saab kasutada ka muudes tööolukordades. Siinse uuringu kontekstis on vajalik märkida seda, kuidas defineerib ülekantavaid oskusi CEDEFOP-i ellu kutsutud ESCO ülekantavate oskuste töörühm: õpitud ja tõestatud võimed, mida nähakse tavapäraselt kui tõhusaks tegevuseks vajalike ja väärtuslikena igasuguses töö-, õpi- ja eluprotsessis (Hart jt 2020).

Suurbritannias kasutati ülekantavate oskuste süstematiseerimiseks masinõppe ja loomuliku keele töötlusprogramme ning eristati 30 kõige rohkem ülekantavate oskustega seotud märksõna, neist suurima ülekantavuse määraga olid kommunikatsioonioskused, meeskonnatöö ja planeerimine (OECD 2021).

Maailma Majandusfoorumi (2020) aruandes „Future of Jobs“ kasutatakse võtmepädevuste ja funktsioonide üleste oskuste (cross-functional skills) termineid. McKinsey (2021) aruanne „Future of Work“ lisab laia mõistete paletti veel kognitiivsed alusoskused (basic cognitive skills), kõrgemad kognitiivsed oskused (higher cognitive skills) ning sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused (social and emotional skills).

Küllaltki laialdaselt on nii Eesti kui ka rahvusvahelistes uuringutes kasutusel 21. sajandi oskuste mõiste (Haugas ja Allemann 2021). Paljude uuringute ja klassifikaatorite sõnavaras kohtab ka alus- või baasoskuste ingliskeelseid vasteid basic skills ja foundational skills.

OSKA prognoosisüsteem ning Eesti kutsesüsteem tervikuna on kasutanud laialdaselt üldoskuste mõistet, mida on palju näha ka haridussüsteemis (Kulderknup 2008). Sama võib öelda Soome kohta, kus eelkõige on kasutusel termin yleinen osaaminen.

Üldoskuste nimekirja oleks selle Eesti-siseste kasutusvaldkondade rohkuse tõttu väga raske koostada – üldoskuste tähendus kõigub siin sotsiaalsetest oskustest eneseteenindusoskusteni. Semantiliselt on üldoskuste mõiste problemaatiline ka seetõttu, et Eesti oskuste klassifikaatori kontekstis võivad üldised ja spetsiifilised (detailsed) olla nii töömaailma tegevusoskused kui ka üldoskused. Teisisõnu, vähemalt klassifikaatori kontekstis on muidu üldlevinud üldoskuste mõiste tähenduselt mõnevõrra eksitav, kuna teatud piirini on kõik klassifikaatori oskused üldised.

Augustis 2021 tegid üldoskuste uuringu koostajad retsensentide seminaril ettepaneku kasutada uuringu ja Eesti oskuste klassifikaatori kontekstis terminit alusoskused, mis annaks edasi selle oskuste rühma eelduslikkuse muude töömaailma oskuste suhtes.

Alusoskused olid selles uuringufaasis jaotatud omakorda viide alarühma: kognitiivsed oskused, koostöö- ja suhtlusoskused, tänapäevase ühiskonna toimetulekuoskused, arendatavad isikuomadused ning arendatavad füüsilised ja motoorsed võimed. Retsensendid soovitasid jaotusrühmi vähemaks koondada ning alusoskuste mõistet mitte kasutada, kuna see kätkeb endas kahemõttelisust – alusoskuste termin on professionaalses kontekstis juba kasutusel erialaspetsiifiliste baasoskuste sünonüümina. Retsensendid tegid ettepaneku kasutada vajaduse korral üldoskuste alternatiivina universaaloskuste mõistet.

Uuringu koostajad tegid otsuse kasutada uuringu järjepidevuse huvides üldoskuste mõistet ning defineerida üldoskusi kui töömaailma tegevusoskusteks vajalikke eeldusoskusi, mis on kõikidele teadaolevatele töömaailma valdkondadele üle kantavad. Töömaailma konteksti esiletoomine on siinkohal märgiline – siinse uuringu üldoskuste rakendusväli on töökeskkond.

Üldoskuste puhul on peatüki alguses käsitletud kontseptsioone (oskus, võime, pädevus, kompetentsus) üritatud eristada, sest tegu on siiski oskustega ehk sihipärase universaalset laadi töötegevuste planeerimise ja elluviimise võimetega. Ometi käivad ka üldoskuste kategooriatega kaasas täpselt samad kontekstuaalsed dimensioonid, mida eespool Mulder mainib, ning need teevad päriselu olukordades eri kvalifikatsiooni puudutavate kontseptsioonide eristamise võrdlemisi keerukaks.

Klassifitseerimine kui süstematiseerimine, mille käigus liigitatakse või rühmitatakse objekte jaotamise aluseks võetud tunnuste järgi, kätkeb endas muu hulgas jaotusrühmade nimetamist.

Uuringus käsitletavad üldoskused moodustavad ühe osa terviklikust Eesti oskuste klassifikaatorist. Klassifikaatoris on kolm tasandit, mis suhestuvad üksteisesse hierarhiliselt.

Suurim tasand on oskuste põhirühmad (üldoskused, tegevusoskused), mis teisel tasandil jaotuvad oskusvaldkondadeks (nt üldoskuste puhul enesejuhtimisoskused, mõtlemisoskused, lävimisoskused) ja need omakorda jaotuvad kolmandal tasandil oskuskategooriateks ehk oskusteks.

Järgmises peatükis kirjeldataksegi lähemalt klassifikaatori arendust ja struktuuri.

Euroopa riigid on oma oskuste süstematiseerimise ja rakendamisega koolituses, töövahenduses ja muudes riiklikes tegevustes erinevatel arenguetappidel. Tööhõivega tegelevad Euroopa organisatsioonid arendavad sageli enda vajadustele kohandatud oskuste taksonoomiaid. Riikide tasandil on teadvustatud oskuste klassifitseerimise tähtsust, et viia tööturu pakkumine ja nõudlus vastavusse, seda nii osana elukestvast õppest kui ka tööandjate tööjõu vajaduste ja tööotsijate sobivuse kokkuviimisel.

Oskuste kirjelduste süstematiseerimisel lähtutakse seni peamiselt nende seostamisest ametite (ISCO-08 klassifikaatori^{9 9} põhjal) ja/või kvalifikatsioonidega (mis Euroopa riikides vastab üldjoontes Euroopa kvalifikatsiooniraamistikule EQF).

Teednäitavaks ja lähitulevikus ka ühendavaks lüliks Euroopas on siinses uuringus juba sageli mainitud keskkond ESCO (European Skills, Competences, Qualifications and Occupations^{10 10}). ESCO eesmärk on riikidevaheline kvalifikatsioonide, oskuste ja ametite kirjelduste ühtlustamine ja võrreldavaks muutmine riikide vahel, aga ka rahvusvahelise töövahenduse elavdamine ja töökohtade mobiilsuse tõstmine. Lisaks oskuste liigitamisele ametite ja kvalifikatsioonide järgi tuuakse tihti lihtsalt välja enamlevinud oskusi, mis on vajalikud paljudel ametitel ja töökohtadel töötamiseks, nt arvutikasutus- ja keeleoskus.

Klassifikatsioonisüsteemidele (nt ISCO ja NACE ¹¹) on iseloomulik hierarhiline struktuur, st näiteks ametite kategooriad on kirjeldatud üldisel tasemel, mille all on omakorda kirjeldatud üha spetsiifilisemad klassifikaatori tasemed ehk nende jaotuste detailsemad alajaotused. See võimaldab analüüsida ühest küljest tööturu osi selle laiemates ametialade, majandussektorite vm rühmades, aga ka kõiksete üksikandmete (nt töötajate register) olemasolul tuua välja väga spetsiifiliste jaotuste (kategooriate) olukord ja selle muutus ajas.

Selliste klassifikaatorite juures on oluline, et jaotused klassifikaatori piires omavahel ei kattuks ja klassifikaator tervikuna moodustaks kõikehõlmava süsteemi, mis katab ära kõik riigi tööhõive seisukohast asjakohased ametid, majandustegevusalad, oskused vm.

Oskuste klassifikatsiooni loomisel on seni olnud kitsaskohaks erinevused riikide praktikates ja seadusandluses, üha kiirenevad muutused tööturgudel seoses töömobiilsuse ja tehnoloogia arenguga, aga ka see, et teatud oskused töökohtade lõikes kattuvad, kattuvad osaliselt ja või ei kattu üldse. Kuna oskuste kirjeldamine on tihedalt seotud teiste klassifikaatoritega, nt ametite klassifikaatoriga, siis oskuste info eristamine on muutunud keeruliseks ja raskesti hoomatavaks. Sellegipoolest tehakse paljudes riikides ja rahvusvahelistes organisatsioonides pingutusi oskuste klassifitseerimise süsteemi loomisele, mis vastaks kõikidele vajadustele ja oleks ka seostatav teiste klassifikaatoritega.

Lisaks oskuste liigitamisele ametite järgi liigitavad paljud riigid oskusi ka kvalifikatsioonide põhjal. Kvalifikatsioonide võrreldavuse tagamiseks on loodud Euroopa kvalifikatsiooniraamistik (EQF), mille Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon võtsid vastu 2008. aastal. See on metaraamistik ehk hariduslike ja tööalaste kvalifikatsioonide võrdlusraamistik, mille eesmärk ei ole samas riiklikke raamistikke kokku ühendada.

Oskuste kirjeldamisel kvalifikatsiooniraamistiku põhjal on iseloomulik, et oskusi, teadmisi ja kompetentse kirjeldatakse kvalifikatsioonide tasemete järgi ning need moodustavad hierarhia. EQF jagab kvalifikatsioonid kaheksale tasemele (madalaim 1 ja kõrgeim 8). EQF-i struktuurne ülesehitus ja põhimõtted lähenevad ISCED-i (International Standard Classification of Education^{11 12}) ehk rahvusvahelise haridustasemete liigituse klassifikaatori tasemetele, kuigi ISCED-i puhul tähistavad tasemed pigem valdkondi. Kvalifikatsiooniraamistiku tasemete lõikes kirjeldatakse liikmesriikides igale tasemele vastavaid teadmisi, oskusi ja vastutuse ulatust, samuti pädevust, st tegutsemise konteksti ja iseseisva tegutsemise valmidust.

Eesti oskuste klassifikaator on oskuste süstematiseerimise töövahend selleks, et kõik oskuste andmeid kasutavad osapooled saaksid seda kasutada endale vajalike eesmärkide elluviimiseks. Ühtne oskuste klassifikaator võimaldab oskustega seotud andmete vahetust eri osapoolte vahel ja samade andmete korduvkasutust mitmesugustes infosüsteemides.

Oskuste klassifikaatori kontseptsioon on tööturukeskne. Teisisõnu süstematiseerib see tänapäeval tööturul vajaminevaid oskusi, aga võtab arvesse ka ühiskonna kiiretest arengumuutustest lähtuvaid vajadusi pakkuda innovaatilistele majandusharudele ja nendega seotud ametikohtadele uusi ja asjakohaseid tulevikuoskusi.

Eesti oskuste klassifikaatori näol on tegemist ESCO Euroopa oskuste klassifikaatori edasiarendusega.

Põhjused, miks otsustati ESCO asemel luua riigisisene klassifikaator, peituvad eelkõige järgnevas.

• ESCO-s on 13 485 oskuste kategooriat, mis muutusid igapäevasel kasutamisel paljude osapoolte jaoks hoomamatuks ning mille puhul ei ole ka otsingusüsteemi kerge arendada (JANZZ.technology 2017).
• ESCO on väga selgelt üles ehitatud valdkondlikku põhimõtet järgides. Riigi sees tunnetati vajadust klassifikaatori järele, kus kogu „oskuste puu“ järgiks võimalikult suurel määral ülekantavuse põhimõtet, mis omakorda aitaks vältida dubleerimisi (ESCO kategooriatest on väga paljud omavahel sarnased või lausa sünonüümid).
• ESCO arendus on olnud keeruline ning ettepanekute arvestamine ja klassifikaatori täiendamine on tähendanud aastatepikkust ja kogu Euroopa vajadusi kalkuleerivat tööd. Loodetavasti kohaneb Eesti klassifikaator tööturu ja haridusmaailma ootustele paindlikumalt. Ühe näitena ESCO kohmakusest võiks tuua S jaotuse 5 ehk taseme, kus kategooria nimetuseks on „töötamine arvutitega“ ning kus kõik jaotused on kontseptuaalselt ja mõisteliselt selle nimetuse ümber ehitatud. Töömaailm on juba ammu astunud sammu edasi ning suur hulk inimesi ei rakenda mitte arvutioskust, vaid digipädevusi, sest keskmes ei ole enam arvuti, vaid digitaalsed lahendused tervikuna.

Eesti oskuste klassifikaator koosneb kolmest tasemest. Esimesel tasemel ehk oskuste põhirühmades on kaks kõige üldisemat jaotusrühma (üldoskused ja tegevusoskused), millel teisel tasemel ehk oskusvaldkondades on omakorda 14 alajaotust, mille alla koonduvad omakorda kõik oskuskategooriad.

Kõik oskused on klassifikaatoris kirjeldatud teatud üldistusastmega, et kogu oskuste väli võimalikult optimaalselt ära katta ning samas arvestada ka klassifikaatori potentsiaalsete kasutuseesmärkidega tulevikus.

Klassifikaatori loomisel on lähtutud järgmistest põhimõtetest:

• oskused viitavad tegevusele ja funktsioonile ning on maksimaalselt ülekantavad ehk välditakse võimaluse korral majandusvaldkondlikku klassifitseerimist;
• oskuste kategooriad on üksteisest eristuvad, potentsiaalsed kattuvused on kokkuleppeliste ja selgepiiriliste eristajatega ära märgitud;
• oskuste klassifikatsiooni struktuur on kõikehõlmav ja loogiline;
• oskuskategooriate asetus on arusaadav ja kasutajasõbralik;
• klassifikatsioonis toodud oskusi on võimalik õppida ja arendada;
• oskuste detailsusaste peab olema võimalikult ühtlane;
• oskuste klassifikaatorit peab olema võimalik ESCO-ga ühildada.

Oskuste klassifikaatoriga saab Eesti kutsesüsteemis olema seostatud ka nn oskuste kataloog. Kataloogis olevates kontekstualiseeritud oskustes näidatakse oskuste kasutusvaldkondi ning täpsustatud kasutuseesmärke. Kontekstualiseeritud oskustes sisalduvaid tegevusi kirjeldatakse vaadeldavate ja hinnatavatena tegevusnäitajate kaudu. Oskuste kataloogi hakatakse tulevikus klassifikaatorist sagedamini uuendama ja täiendama.

Uuringu koostamise ajal on kataloogi arendus alles algusjärgus ning arenduse käigus võib kataloogi ülesehitus ja lõpp-tulemus siin kirjeldatust mõnevõrra muutuda.

Eesti tööelu oskuste klassifikaatoris on üldoskustel keskne koht, moodustades ühe kahest oskuste põhirühmast tegevusoskuste kõrval.

Tegevusoskused on konkreetse vaimse, materiaalse, sotsiaalse, tehnilise või korraldusliku ülesande lahendamiseks vajalikud oskused. Peamine erinevus üldoskuste ja tegevusoskuste vahel seisneb nende operatsionaliseerituses: tegevusoskused on konkreetse tegevusliku väljundiga, mille sooritamiseks on eelduslikult vajalik muu hulgas üldoskuste olemasolu.

Üldoskused ja tegevusoskused on omavahel ka kahte tüüpi ajasuhtes:

1. tegevusoskusi ei saa rakendada enne, kui on omandatud vähemalt mingil tasemel üldoskused,
2. üldoskusi rakendatakse tegevusoskustega paralleelselt.

On oskusrühmi, mille puhul jääb tegevusoskusi ja üldoskusi eristav ala võrdlemisi halliks. Mitmes üldoskusi käsitlevas uuringus nähakse juhtimis- ja uurimisoskusi üldoskuste osana. Klassifikaatoris on ressursi- ja protsessijuhtimise oskused ning hindamis- ja uurimisoskused koondatud oskusvaldkondadesse tegevusoskuste all, sest oskuste funktsionaalsuse mõttes tekib siin töömaailmas erisus. Näiteks eeldavad pea kõik töömaailma tegevusülesanded mingit valikut mõtlemis-, enesejuhtimis- või lävimisoskustest, küll aga ei eelda kaugeltki kõik töömaailma ülesanded juhtimist või uurimist.

Teatud eeldatuse põhimõte kehtib kogu klassifikaatoris, mitte ainult üldoskuste põhirühmas. Konkreetse majandustegevuse detailsetes tegevustes vajalikud oskused koondatakse oskuste põhifunktsioonide kirjelduses ning luuakse sild oskuse käsitlemiseks majandusvaldkondade üleselt. Näiteks on tegevusoskuste hulgas dokumenteerimise oskus, mida vajatakse nii meditsiinis, arhiivinduses kui ka töötlevas tööstuses. Dokumenteerimise oskus on klassifikaatoris kirjeldatud üldisena ning see saab oma valdkondlikud erisused juba kompetentside kataloogis. Kindlasti kehtib aga ka dokumenteerimise puhul väide (nii nagu kõigi tegevusoskuste puhul), et selle oskuse rakendamiseks on vaja üldoskusi (antud juhul näiteks analüüsioskust, digitaalselt kirjaoskust, juhiste ja normide järgimist jpm).

Järgnevalt antakse ülevaade sellest, millisel alusel on üldoskuste klassifikatsioon loodud ning millisteks rühmadeks üldoskused jagunevad.

Lisaks klassifikatsioonile on toodud iga üldoskuse lühikirjeldus ning seos ESCO klassifikaatoriga.

Tööelu üldoskuste klassifitseerimise aluseks on eelkõige nende funktsioon ehk rakenduslik eesmärk.

Suuremate jaotuste puhul on näidiseks võetud ESCO versiooni 1.1 ülekantavate oskuste kolm keskset jaotuskategooriat:

• enesejuhtimisoskused (self-management skills),
• mõtlemisoskused (thinking skills),
• sotsiaal-kommunikatiivsed oskused ehk lävimisoskused (social and communication skills)^{12 13}.

ESCO puhul on ülekantavates oskustes veel kaks jaotuskategooriat: keeleoskused (language skills) ja nn eluoskused (life skills). Kuna keeleoskused hõlmavad endas ESCO puhul Euroopa ühtse keeleraamistiku (CEFR) nelja alaoskust (lugemine, kirjutamine, rääkimine ja kuulamine) ning üle kahesaja maailma keele, milles neid alaoskusi väljendatakse, toimib keeleoskuse kategooria ESCO-s oma standardiseeritud moel.

Eesti oskuste klassifikaatori koostajad tegid otsuse lisada keeleoskus Eesti üldoskuste klassifikatsioonis lävimisoskuste hulka ning vähendada osaoskuste standardiseeritust selle kaudu, et osaoskuste nimistu ei piirne vaid neljaga, vaid neid võib vajaduse korral täiendada. ESCO nn eluoskused on lisatud Eesti oskuste klassifikaatoris erinevate tegevusoskuste alla.

Mõtlemisoskuste alla kuuluvad kognitiivsed oskused, sh õppimisoskus^{13 14}. Enamik enesejuhtimisoskusi on intrapersonaalsed (Daeun jt 2017). Lävimisoskused on olulised inimestevahelistes suhetes, koostöös, info edastamiseks (interpersonaalsus, ibid).

ESCO-s on käsitletud ülekantavate oskustena ka planeerimis- ja ettevalmistamisoskusi ning juhtimisoskusi. Eesti oskuste klassifikaatoris on lävimisoskuste all nimetatud eestvedamist. Ressursi- ja protsessijuhtimise oskused paiknevad tegevusoskuste hulgas, sest hõlmavad suure hulga konkreetseid tööoperatsioone, mis ei allu täielikult tööelu üldoskuste eelduslikkust ja ülekantavust kirjeldavale määratlusele.

Klassifikaatori kategooriate puhul on palju kokkuleppelist ning jaotusrühmade koostamisel on arvestatud muu hulgas ka struktuuriloome eesmärke. Eesti oskuste klassifikaatori jaotusrühmades on nimekiri koostatud selliselt, et üleminek oleks nii-öelda suuremalt väiksemale, üldiselt detailsemale. On arusaadav, et näiteks probleemi lahendamise oskust võiks näha analüüsioskuse osana, kuid kuna analüüsioskuse kategooria on väga mahukas (hõlmab muu hulgas kõiki mõtlemiskategooriaid), siis tõsteti siinkohal välja OSKA ja kutsesüsteemi jaoks kõige sagedamini esile kerkinud analüüsioskus.

Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud elukestva õppe võtmepädevusi (Euroopa Komisjon 2018) käsitletakse üldjuhul kogu elutegevuse kontekstis, kuid klassifikaatoris on võtmepädevuste puhul oskusena käsitletud vaid pädevuste seda osa, mis asetub töömaailma konteksti (nt kodanikupädevuse puhul on tegu eelkõige oskusega arvestada ühiskonna normide ja arengusuundadega). Niisamuti on kitsalt töömaailma konteksti tõstetud muidu laialdaselt ka hariduses ja psühholoogilisel profileerimisel kasutatud nn head oskused (Valk 2017) ja isiksusomaduste suur viisik (McCrae ja Costa 1996).

Oskuste nimetuste juures võeti aluseks oskuse tegevuslikkus ning võimaluse korral kasutati mine-kesksõna grammatilist vormi, alternatiivina jäi osal juhtudel oskuse mõiste sõnaühendite või liitsõnade lõppu (matemaatiline kirjaoskus, keeleoskus jne).

Oskuste kirjelduste koostamisel võeti aluseks klassifikaatorid ESCO ja O*NET, kuid üldjuhul muudeti sõnastusi Eesti kontekstile ning uuele struktuurile vastavamaks.

Tööelu üldoskuste jaotamisel kolme keskse kategooria alla on lähtutud eelkõige ESCO jaotusest, kuid arvesse on võetud ka uurimistulemusi. Nii on kohati olnud vaja leida koht „uutele kategooriatele“ ehk neile, mida ESCO-s ei leia, kuid mis peaksid Eesti klassifikaatoris olema. ESCO-ga võrreldes on kategooriad Eesti klassifikatsioonis kohati ümber paiknenud.

Suure üldistusastme tõttu sisaldab enamik üldoskusi tervet hulka alaoskusi, mis kirjutatakse lahti loodavas kompetentside kataloogis.

Analüüsioskus sisaldab näiteks selliseid mõtlemisoskusi nagu deduktiivne arutlemine, induktiivne arutlemine, kriitiline mõtlemine, programmeeriv mõtlemine, seoste loomine, võrdlemine, info korrastamine, tervikpildi nägemine, loogiline mõtlemine, finantskirjaoskus, allikakriitilisus, meedia kirjaoskus ning disainmõtlemine.

Analüüsioskuse alla võiks kuuluda ka probleemi lahendamine, kuid see on saanud eraldi kategooria, kuna töömaailma kompetentsust kirjeldavates dokumentides mainitakse seda väga sageli eraldi oskusena, niisamuti OSKA uurimisaruannetes.

Matemaatiline kirjaoskus sisaldab kõikide oluliste matemaatiliste operatsioonide teostamise oskuste kõrval ka funktsionaalset arvutamisoskust.

Eesmärgi saavutamine ja stressijuhtimine hõlmavad endas suurt osa ESCO A1 hoiakute kategooriaid, sh ajajuhtimise oskust.

Loov ja uuenduslik tegutsemine sellisel kujul ESCO 1.09 versioonis puudub, kuid saab koha uuendatud versioonis. Lisaks on see oskusena kindlasti nn tulevikuoskus, mida näitavad ka OSKA uuringuaruanded. Lähim vaste ESCO 1.09 versioonis on kirjelduse järgi „uudishimu ülesnäitamine“.

Ruumiline mõtlemine kätkeb alaoskustena muu hulgas vormi tajumist ja orienteerumist.

Kiire ümberlülitumine ning keskendumine ja detailidele tähelepanu osutamine on saanud eraldi oskuskategooria, kuna neid mainitakse tööturule oluliste oskuste seas proportsionaalselt pea sama tihti kui tervet enesejuhtimisoskuste rühma tervikuna.

Õppimisoskuse alaoskused on näiteks õpitava vastuvõtmine ja kodeerimine, õpitu meenutamine ja kasutamine ning õpimotivatsioon.

Eesmärgi saavutamise alaoskused on isiklikele tööalastele eesmärkidele pühendumine, kollektiivi tööalastele eesmärkidele pühendumine, kohusetundlik töötamine, tulemuslik töötamine jpm.

Muutustega kohanemine ja iseseisev tegutsemine vastavad täielikult ESCO kategooriatele.

Tegevuste algatamisena saab käsitleda muu hulgas proaktiivset tegutsemist ja ettevõtlikku tegutsemist.

Ergonoomiliste töövõtete rakendamine on füüsilis-motoorne oskus, mis on seni ESCO raamistikust täielikult puudunud, kuid see on olemas O*NET-i klassifikatsioonis. Tegu on kõige sagedamini Eesti kutsestandardites esineva füüsilis-motoorse oskusega.

Digitaalse kirjaoskuse puhul on kõlanud seminaride käigus ka küsimus, kas see peaks üldse üldoskuste juurde kuuluma. Rahvusvaheliselt on eristatud kaks olulist tunnustatud oskuste/kompetentside süsteemi: digikompetentside raamistik (_Digital Competence Framework _ehk DigiComp) tavakodanikele ning Euroopa e-kompetentside raamistik (European e-Competence Framework), mis kategoriseerib infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni kompetentsid sektori professionaalidele. See erisus on ilmselgelt vajalik, sest digioskustes tuleks eristada valdkondlikud ja mittevaldkondlikud oskused. Üldoskuste taksonoomias väljendab digitaalne kirjaoskus just DigiComp raamistikus kirjeldatud mitteprofessionaalidele mõeldud alaoskusi, nagu digitaalse info kirjaoskus, digikommunikatsioonioskused, digitaalse sisu loomine, digiturvalisuse tagamine, digitaalsete probleemide lahendamine.

Keeleoskuse osaoskused lähtuvad Euroopa Nõukogu Keeleoskussüsteemist (Common European Framework of Reference for Languages ehk CEFR): kuulamine, lugemine, suuline väljendusoskus, kirjutamine. Selleks, et tulevikus keeleoskust konkreetsete keeltega seostada, liidestatakse Eesti oskuste klassifikaator maailma keelte klassifikaatoriga.

Meeskonnatöö- ja koostööoskus on üheselt ja enamasti ka samas sõnastuses sees kõikides ülekantavate oskuste nimistutes, sh ESCO-s. Aeg-ajalt tehakse vahet, kas koostööd tehakse meeskonnas või meeskonnast väljas, kuid Eesti oskuste klassifikaatori kontekstis on see erisus liiga väike, et luua meeskonnatööoskusele ja koostööoskusele eraldi kategooriad.

Suhtlemisoskus ja suhete loomine ning hoidmine on ESCO-s üks ja sama kategooria. Eesti oskuste klassifikaatoris otsustati need eristada, sest kutsestandardites tuuakse väga sageli esile suhtlemisvõrgustike loomist eraldi oskusena (sh kliendisuhete või heade kollegiaalsete suhete hoidmist). Suhtlemisoskuse alaoskused oleksid Eesti kompetentside kataloogis näiteks kultuuridevaheline suhtlusoskus, aktiivne kuulamine, vestluse juhtimine, läbirääkimine, konfliktiolukordade lahendamine, veenmine, konstruktiivne eneseväljendamine.

Eestvedamine vastab täielikult ESCO kategooriale.

Empaatiline käitumine vastab täielikult ESCO kategooriale.

Tagasiside vastuvõtmine kuulub ESCO-s meeskonnatööoskuse alla, kuid Eesti oskuste klassifikaatoris eristati see meeskonnatööst, kuna tagasisidet võib tööolukorras esineda ka meeskonnatöö väliselt.

Teabe esitamine on suuliselt, visuaalselt või kirjalikult selge info pakkumine, mille alaoskusteks on näiteks kohtumenetluse teabe esitlemine, teksti pealelugemine, uurimis- või tehnilise teabe esitlemine, klientidele teabe pakkumine.

Märgisüsteemide kasutamine põhineb ESCO kategoorial.

Väärtustest lähtumine ning juhistest ja nõuetest lähtumine ESCO-s sel kujul puuduvad, kuid eksperdid leidsid olevat kohase need oskused Eesti klassifikatsiooni lisada, sest sisuliselt pole ühtki kutsestandardit, kust need oskused puuduks. Vahe nende oskuste vahel on tinglik. Näiteks teadusuuringu kontekstis võiks väärtustest lähtumisena käsitleda hea teadustava järgimist, kuid nõuetest lähtumisena uurimismetoodika kasutamist.

Peatükk annab ülevaate üldoskuste vajadusest majandussektorite lõikes ning arenguvajadustest olulisemate üldoskuste õpetamisel kõrghariduses, kutsehariduses ja täiendusõppes. Ülevaade tugineb peamiselt OSKA seni valminud valdkondlike ja temaatiliste uuringute tulemuste teisesele analüüsile.

Üldoskuste vajadus juhtimisfunktsiooni täitmisel tuuakse siin välja horisontaalses, majandussektorite üleses vaates, tuginedes OSKA valdkondlikele uuringutele ning ärindushariduse metanalüüsi (Rosenblad ja Tilk 2020) juhtide põhikutsealade oskuste vajaduse analüüsile.

Üldjuhul hõlmab juhina töötamiseks vajalike spetsiifiliste oskuste loetelu oluliste eeldustena üldoskusi, nagu eestvedamine (innustamine, inspireerimine, motiveerimine), hea suhtlemisoskus (sh valmidus ja võimekus ennast kehtestada) ja teabe esitamine, tegevuste algatamine (ettevõtlikkus), analüüsioskus (analüütilisus ja n-ö suure pildi nägemise oskus, arusaamine oma rollist ja panusest ettevõtte üldises käekäigus) ning probleemi lahendamine (valmidus ja võimekus keerulisi olukordi lahendada), mis on esindatud kombinatsioonis valdkondlike (süva)teadmistega.

Mikro- ja väikeettevõtete juhtide ja iseendale tööandja puhul on edukaks toimetulekuks vajalik eeskätt multifunktsionaalsete oskuste palett, mis peaks muu hulgas sisaldama finantskirjaoskust (et osata hinnata oma tegevuse finantssuutlikkust), oskust suhelda klientide ja koostööpartneritega ning juhistest ja nõuetest lähtumist (tunda valdkonda puudutavaid õigusakte).

Juhtide tulevikuoskustena rõhutatakse OSKA uuringutes järjekindlalt selliseid üldoskusi nagu võimekust teha koostööd (sh rahvusvahelistes meeskondades), loovat probleemide lahendamist ning analüüsioskust (eri vaatenurki arvestavat üldistus- ja n-ö terviku nägemise oskust).

Asnpali jt (2014) PIAAC-i tulemuste analüüsist selgus, et ettevõtjad^{14 15} eristusid palgatöötajatest mitte niivõrd infotöötlusoskuste (funktsionaalne lugemisoskus, matemaatiline kirjaoskus, probleemilahendusoskus tehnoloogiarikkas keskkonnas) kui just mõtteviisi poolest, mis puudutab uue info kogumist, töötlemist ja seniste teadmisega seostamist (analüüsioskus). Samuti on vajalik uute ideede seostamine eluliste olukordadega ja eri ideede kokkusobitamine (loovus ja uuenduslikkus), mis on olulised ärivõimaluste avastamiseks ja ärakasutamiseks. Samas on edukuse vaatenurgast (kui seada kriteeriumiks sissetulek) üliolulised nii funktsionaalne lugemisoskus, matemaatiline kirjaoskus kui ka probleemilahendusoskus tehnoloogiarikkas keskkonnas – nende näitajate mõju ületas isegi haridustaseme oma. See asjaolu lubab Anspali jt (2014) arvates oletada, et suur osa neist oskustest on omandatud väljaspool haridussüsteemi töö käigus.

Mis puudutab ootusi avalikku sektori juhtidele, siis muutub ekspertide sõnul Eestis avaliku halduse juhtimiskvaliteet järjest tähtsamaks, mistõttu peavad tippjuhid end ümber profileerima harjumuspäraselt ja juurdunud õiguskeskselt juhtimiselt inimkesksele juhtimisele. Avaliku teenistuse tippjuhtide kompetentsimudeli järgi kasvab vajadus selliste oskuste järele nagu loovus ja uuenduslikkus (innovaatilisus, sh uudsete tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtt ja juurutamine), empaatiline käitumine (tööõnne hoidmine), õppimisoskus (süsteemne eneseareng), eesmärgi saavutamine (tulemusteni jõudmine). Juhtimisparadigma muutumine toob lisaks kaasa kasvava vajaduse tippjuhtide oskuse järele muutustega kohaneda (ja neid ka juhtida), kujundada organisatsioonikultuuri, sh olla organisatsioonis eetika ja korruptsiooniennetuse eestkõneleja ja eestvedaja (nii väärtustest kui ka juhistest ja nõuetest lähtumine).

Eksperdid toonitasid just tippjuhtide kasvavat vajadust analüüsioskuse (oskus näha n-ö laiemat pilti, oskus tehtut hinnata ja analüüsida) ning suhtlemisoskuse (eeldusena coaching’u^{15 16} ja mentorluse laiemale rakendamisele; oskust rääkida läbi poliitilisel tasandil) järele, samuti vajadust meeskonnatöö- ja koostööoskuste (teha valdkonnaülest koostööd, leida partneritega ühised huvid ja koostöövõimalused) järele.

Keskastmejuhtide kompetentsimudeli järgi muutuvad tähtsamaks sellised oskused nagu tegevuste algatamine (eestvedamine), koostööoskused ja õppimisoskus (isiklik areng). Peale tavalise suhtlus- ja koostööoskuse toonitati, et arendamist vajab kesktasandi juhtide oskus esitada teavet (vahendada infot).

Tehnoloogilised läbimurded ja innovatsioon, suurandmete laialdasem kasutamine ning „nutikate“ masinate ja süsteemide kasutuselevõtt loob eeldused primaarsektori ettevõtetel tootmist tõhustada, võimaldab keskkonnasõbralikumat, säästlikumat ja nutikamat toorainekasutust, energiatõhusust ja töötajate ohutust. Suund lihtsamate tööde automatiseerimisele tähendab seda, et suureneb vajadus pigem kõrgema kvalifikatsiooniga ja paremate üldoskustega töötajate järele. Kiirelt uuenevad tehnoloogiad eeldavad igas eas ja oskustasemel töötajatel oskust pidevalt õppida ja muutustega kohaneda.

Intervjueeritute hinnangul ei ole praegused (oskus)töötajad sageli piisavalt kompetentsed, et suuta tehnoloogia arenguga kaasa minna. Lisaks sellele, et üldoskused peavad olema varasemast laiemad, muutub üha olulisemaks info töötlemise ja analüüsimise oskus.

Analüüsioskusest rääkides rõhutatakse eeskätt võimekust näha n-ö suurt pilti (tervikpilt, üldistusoskus), mõista tegevuse või tootmise tervikprotsessi ja oma osa selles (osa ja terviku suhe), kontseptuaalset mõtlemisoskust (induktiivne ja deduktiivne järeldamine, seoste loomine jms), tõlgendamisoskust ja varasema teabe põhjal ratsionaalsete järelduste tegemist ning finantskirjaoskust. Leitakse, et arusaamine, kus asub tootmine või tegevus suures plaanis, globaalsete arengute vaates ning kuidas iga osa seda mõjutab, on vajalik igale töötajale, eriti aga ettevõtjatele.

Sageli seondub analüüsioskusega otseselt või kaudselt ka probleemilahendusoskus, loovus ja uuenduslikkus (sh uudishimu) ning muutustega kohanemine (sh avatus). Selline oskuste kombinatsioon on ootuspäraselt oluline eeldus tehnoloogiliste võimaluste ärakasutamisel (kuidas eri süsteemid koos töötavad, milliseid andmeid on võimalik ja mõistlik automaatselt koguda, kuidas neid analüüsida ja kasutada juhtimisotsustes, tootearenduses jne) suurema lisaväärtuse loomisel nii ettevõttele kui ka nende klientidele.

Digikirjaoskuse mõttes on lähima viie aasta vaates põllumajanduse põhikutsealadel vajalikud algtasemel kasutaja baasdigioskused, metsanduses ja kaevandamises aga baasdigioskused iseseisva kasutaja tasemel (Mets ja OSKA 2020).

Primaarsektori puhul tõusis esile märkimisväärne ebakindlus tooraine kõikuvate (maailmaturu) hindade tõttu, mis otseselt mõjutab tootjate kasumlikkust ning mille mõju on osaliselt võimalik tehnoloogia abil tasandada (nt optimeerides tootmist ja valides parima müügihetke).

Ebastabiilne majanduskeskkond tingib vajaduse laiapõhjalise ettevalmistusega tööjõu järele, mis võimaldaks töötajatel täita erinevaid ülesandeid, liikuda nii ettevõtte sees, ettevõtete vahel kui ka projektipõhiselt. Seetõttu on ettevõtete jaoks oluline töötajate õppimisoskus (potentsiaal õppida ja areneda), muutustega kohanemise oskus (potentsiaal kohaneda, täita erinevaid tööülesandeid, avatus, paindlikkus) ning meeskonnatöö- ja koostööoskus (potentsiaal töötada erinevates, sh rahvusvahelistes ja mitmerahvuselistes meeskondades, koostöö eri klientide ja partneritega).

Rahvusvahelise koostöö edendamine, tellimustööde täitmine ja üleilmastumine laiemalt seavad varasemast kõrgemad nõudmised valdkonna juhtide ja spetsialistide võõrkeelteoskusele (rahvusvahelised koostööprojektid, täienduskoolitused, seadmete juhendmaterjalid jne) ja suhtlemisoskusele (sh läbirääkimisoskused klientide ja koostööpartneritega) ning eri kultuuride tundmisele (nt eksporditurgude kultuuri tundmine, vahetu suhtlemine välisturgudel; läbirääkimisoskus on järjest tähtsam ka uute turgude leidmisel). Ekspertide arvates on suurema lisandväärtusega tootmise poole liikumisel üks võtmetähtsusega faktoreid just suhtlemisoskus (sh läbirääkimisoskus).

Ka välistööjõu lisandumisel ning rahvusvahelistesse kontsernidesse kuuluvates ettevõtetes multikultuurses keskkonnas koostöö tegemisel on vajalik mitmekülgne keelteoskus.

Baasteadmisena on vajalik inglise keele oskus, kuid teatud riikides ei ole see piisav, st selles küsimuses tuleb arvestada märkimisväärse varieeruvusega kultuuriti. Valdkonna n-ö ajaloolist ja piirkondlikku eripära arvestades on tähtis ka vene keele oskus, seda eelkõige Ida-Virumaal töötades. Teistes Eesti piirkondades on oluline eesti keele oskus ja see on olnud probleemiks Ida-Virumaalt muudesse piirkondadesse tööle asujatel. Teistest riikidest tulijate jaoks on probleemiks just kohalike töökeelte (nii eesti kui ka vene keele) valdamise vajadus.

Traditsiooniliste organisatsioonimudelite hägustumine, projekti- ja koostööpõhine töökorraldus ning ootused töö paindlikkusele toovad tulevikus kaasa märkimisväärseid muutusi primaarsektori ettevõtete tööprotsessides. Suureneb töötajate autonoomia (kasvab inimese võimalus ise oma tööga seotud valikuid teha) ja kasvab vajadus terve hulga üldoskuste järele.

Olulisemaks muutuvate üldoskuste näited on iseseisev tegutsemine (iseseisev tööülesannete täitmine), stressijuhtimine, vastutuse võtmine, tegevuste algatamine (ettevõtlikkus, proaktiivsus, suutlikkus oma tööülesannete täitmisel märgata, algatada ja katsetada uusi võimalusi ning lahendusi), eesmärgi saavutamine (eksperdid nimetavad ka sageli töötaheks, tulemustele orienteerituseks, sihikindluseks, eesmärkide seadmiseks), probleemilahendamine, suhtlemisoskus (sh läbirääkimine, oskus teavet argumenteeritult ning teiste suhtes lugupidavalt esitada), analüüsioskus (info tõlgendamine), meeskonnatöö- ja koostööoskus.

Eraldi esiletõstmist väärib siinkohal juhistest ja nõuetest lähtumine (mitmesuguste formaalsete reeglite tundmine ja nende järgimine, ohutusnõuded), kuna primaarsektorit tervikuna iseloomustab üldjuhul tugev ja üha kasvav reguleeritus.

Primaarsektori spetsialistide kasvava tähtsusega üldoskustena tõstsid tööandjad enim esile järgmist.

1. Enesejuhtimisoskused
   Muutustega kohanemine (vajalik kiiresti muutuvate tööülesannetega ja muutuva koosseisuga meeskondades töötamisega toimetulekuks – projektitööd, uued töövormid, kohanemine uuenevate tehnoloogiatega), tegevuste algatamine (oodatakse üha enam n-ö proaktiivsust: suutlikkust oma tööülesannete täitmisel märgata, algatada ja katsetada uusi (ärilisi) võimalusi ning lahendusi), eesmärgi saavutamine (sihikindlus ja eesmärkide seadmine, tulemustele orienteeritus), väärtustest lähtumine (ettevõtte väärtustega kattuvad väärtushinnangud), juhistest ja nõuetest lähtumine (valdkondlike õigusaktide tundmine, regulatsioonide ja standardite järgimine).
2. Mõtlemisoskused
   Analüüsioskus (analüütiline ja kontseptuaalne mõtlemisoskus, sünteesioskus, seoste loomise oskus – suutlikkus analüüsida probleeme ja olukordi, selgitada välja põhjuslikke seoseid ja prognoosida tagajärgi, omandada informatsiooni ja seda kasutada; üldine intellektuaalne võimekus; oskus näha tervikpilti, st oma valdkonda ühe osana kogu majandusest ja ettevõtlusest; digitaalselt kogutud andmete analüüsi, valideerimise ja nende põhjal otsuste tegemise oskus jms), probleemilahendamise oskus, loov ja uuenduslik tegutsemine (ideede genereerimise oskus), ruumiline mõtlemine.
3. Lävimisoskused
   Suhtlemisoskus (suhtlemine välismaa partnerite ja teenuseosutajatega, läbirääkimisoskus), meeskonnatöö- ja koostööoskus (meeskonnatöö, koostööoskus teiste spetsialistide, ettevõtete, teadlaste, tooteesindajatega), keeleoskus (võõrkeelte valdamine), digikirjaoskus (nutiseadmete ja IKT-lahenduste kasutamine, eriti vanema põlvkonna töötajatel; küberturvalisus).

Primaarsektori oskustöötajate kasvava tähtsusega üldoskustena tõstsid tööandjad enim esile järgmist.

1. Enesejuhtimisoskused
   Ergonoomiliste töövõtete rakendamine (eri seadmete käitamisel, efektiivsed töövõtted), muutustega kohanemine (paindlikkus, eri ülesannete täitmise võimekus, kasvab vajadus kohaneda väga muutuvate tööülesannete täitmise koha ja oludega ning uuenevate tehnoloogiliste lahendustega, uute töövormide ja muutuvate meeskondadega), iseseisev tegutsemine (väheneva töötajaskonna oludes), eesmärgi saavutamine (õigeaegsus), juhistest ja nõuetest lähtumine (tööohutuse põhimõtete järgimine, töö- ja turvavahendite kasutamine, töövõtete ohutu ja turvaline sooritus, (hügieeni)standarditest ja keskkonnanõuetest kinnipidamine, kvaliteet, ausus).
2. Mõtlemisoskused
   Probleemi lahendamine (oskus märgata tööprotsessis probleeme ning astuda samme nende lahendamiseks, oskus probleeme täpselt ja selgelt kirjeldada), analüüsioskus (n-ö laia pildi nägemise oskus, oskus näha oma tööülesande rolli kogu tööprotsessis, selle täitmise või täitmatajätmise mõju kogu tööprotsessile), ruumiline mõtlemine (oskus juhtida masinaid koordinaatide järgi), eesmärgi saavutamine (kohusetundlikkus), keskendumine ja detailidele tähelepanu osutamine (korrektsus).
3. Lävimisoskused
   Suhtlemisoskus (et tööjärje üleandmisel oleks tagatud sujuv töö, probleemide ilmnemisel teiste töötajate/juhi teavitamine), meeskonna- ja koostööoskus (sektoris on rohkelt tööülesandeid, mida tuleb täita meeskonnas või koos partneritega, teistega arvestamine, pädevuspiiride tunnetamine ja oskus vajaduse korral vahetu juhi poole pöörduda).

Tööstuse metauuringu (Leoma, Ungro 2020) kolmest oskuste põhikategooriast (tööstusspetsiifilised oskused, IKT-oskused, üldoskused) nimetati OSKA uuringutes enim kordi ja kriitilisemalt just mitmesuguste üldoskuste vajadust.

Üldoskuste puudulikkuse sage esiletoomine viitab vajadusele panna üha suuremat rõhku töötajate terviklikumale ettevalmistusele. Üldoskuste aina suurenev tähtsus viitab ka kiiresti muutuvale töökeskkonnale ja tehnoloogiale, millega kohanemiseks on vaja lisaks erialastele oskustele ka häid üldoskusi ja hoiakuid.

Kokkuvõtvalt on uuringu üldoskusi puudutavad tulemused illustreeritud selle alapeatüki tabelis 3, mis annab ülevaate tööandjate poolt enim välja toodud üldoskustest kõikidel kutsealadel, ent ka oskustöötajate ja spetsialistide puhul eraldi.

Kõikide tööstuse kutsealade ülese üldoskuste ebapiisavusest rääkides toodi enim esile meeskonnatöö- ja koostööoskuse, suhtlemisoskuse (sh eneseväljendusoskus), analüüsioskuse ja õppimisoskuse vähesust.

Projektipõhine tootmine ja rahvusvaheline koostöö tingivad selle, et meeskonnatöö ning suhtluse mitmesugused vormid saavad üha olulisemaks. Aina sagedamini kaasatakse ajutist lisatööjõudu, seega peavad ka oskustöötajad omama elementaarseid eneseväljenduse ning juhtimiskompetentse. Töökohtadel toimuvad tehnoloogilised ja töökorralduslikud muutused eeldavad väga palju töökohal õppimist ning üha tähtsamaks saavad õppimis- ja analüüsioskus. Kuna töötajad peavad omandama palju uut infot eri seadmete ja töövõtete kohta, siis peab analüüsioskus muu hulgas sisaldama endas võimet eristada olulist ebaolulisest ning arusaamist sellest, kuhu suunata oma fookus uute teadmiste omandamisel.

Ühe osana suhtlemis- ja kommunikatsioonioskustest on välja toodud puudulik võõrkeelte oskus. Eeldatakse, et kõik eri taseme töötajad saavad hakkama võõrkeeles eneseväljendamisega lihtsates suhtlemisolukordades, aga ka valdkonnaspetsiifilise terminoloogiaga nii juhendite kui ka valdkonna õppekirjanduse lugemisel.

Kuna tööstussektor tervikuna peab uuenema, esile kerkivad uued ärimudelid, tehnoloogiad ja töökultuur, siis on spetsialisti tasandil näha nende suundumuste peegeldust üldoskuste vajaduses.

Näiteks on sageli nimetatud nii praegu puudu olevate kui ka tulevikuoskustena loovat ja uuenduslikku tegutsemist. Otsustusvõimet (eriti just eri lahenduste vahel valimise või ebamugavate otsuste tegemise kontekstis) on sageli esile toodud kui loova ja uuendusliku tegutsemise satelliitoskust, mille puudumine toob kaasa selle, et head ideed jäävad teostamata või saavad teoks poolikult.

Tööstuse rahvusvahelistumisele ning tootearenduse olulisemaks muutumisele viitab ka kasvav vajadus valdkondadeülese mõtlemise ja kultuuridevaheliste kompetentside järele (suhtlemisoskus).

OSKA raames tehtud intervjuud tööandjatega näitasid, et kõigi töötajate, kuid eriti oskustöötajate kontekstis tõsteti esile tervikpildi nägemise olulisust (analüüsioskus). See hõlmab endas strateegilist ja kontseptuaalset mõtlemist, mille käigus töötajad tajuvad ja saavad aru enda kohast ettevõttes ja ettevõtte rollist tööstuses ning oskavad luua seoseid.

Oskustöötajate puhul teeb enamikule tööstussektori tööandjatele teadmiste ja oskuste kvaliteedi kõrval muret ka sobivate oskustega töötajate puudumine ning tööturul olevate töötajate töökultuur ja hoiakud. Leitakse, et töötahe ja -distsipliin (eesmärgi saavutamine) võiksid olla paremad.

Eesti tööstussektori üldoskuste vajadus läheb üldjoontes hästi kokku Gartneri (2021) välja toodud 12 strateegilise tehnoloogiatrendiga seonduva oskuste vajadusega. Selle järgi läheb tulevikus vaja loovust, innovatsiooni, interdistsiplinaarseid teadmisi, probleemilahenduse oskust, terviku nägemise võimet (analüüsioskus), suhtlemisoskust ja protsesside juhtimise oskust.

Laias laastus võibki tööandjate nimetatud üldoskustele suunatud teravdatud tähelepanu käsitleda muu hulgas ka märgina sellest, et Eesti tööstussektor on astunud sammu Gartneri nimetatud oluliste tehnoloogiatrendidega kaasnevate protsesside suunas, milleks on seadmete mitmekesisus, uued ärimudelid ja algoritmiline lähenemine.

Sekundaarsektori spetsialistide kasvava tähtsusega üldoskustena tõstsid tööandjad enim esile järgmist.

1. Enesejuhtimisoskused
   Tegevuste algatamine (initsiatiivikus), muutustega kohanemine (kohanemisvõime).
2. Mõtlemisoskused
   Loov ja uuenduslik tegutsemine, õppimisoskus, analüüsioskus.
3. Lävimisoskused
   Suhtlemisoskus (sh konfliktide ennetamine ja lahendamine; seisukohtade kindel, argumenteeritud ja hinnanguvaba väljendamine), empaatiline käitumine (sh teiste vajadustega arvestamine), meeskonna- ja koostöö (sh transdistsiplinaarne ja kultuuridevaheline koostööoskus), võõrkeelte oskus (inglise ja vene keel).

Sekundaarsektori oskustöötajate kasvava tähtsusega üldoskustena tõstsid tööandjad enim esile järgmist.

1. Enesejuhtimisoskused
   Eesmärgi saavutamine (sh kohusetunne, töötahe, ajajuhtimine, töödistsipliin), tegevuste algatamine (initsiatiivikus), muutustega kohanemine (kohanemisvõime).
2. Mõtlemisoskused
   Analüüsioskus (sh tervikpildi nägemine), ruumiline mõtlemine, õppimisoskus.
3. Lävimisoskused
   Võõrkeelte oskus (inglise ja vene keel), suhtlemisoskus (eneseväljendusoskus).

Tertsiaarsektoriga ehk teenuste osutamisega seotud OSKA uurimisvaldkondades^{16 17} on sageli esile tõstetud n-ö inimkeskse mõtteviisi tähtsuse kasvu, eristuvana n-ö ärilis-instrumentaalsest lähenemisest kõige üldisemas tähenduses.

Nimetatud suundumusele viitavad märksõnad, nagu konsultatiivne ja kliendikeskne müük, kasutajakeskne teenuste disain, kliendikogemuse analüüs (customer journey), samuti töötaja kogemuse (employee experience) juhtimine, tööandja bränding või lihtsalt väljendudes personaalne, töötajakeskne, kliendikeskne lähenemine. Kaht eelmainitud mõtteviisi üldjuhul ei vastandata, pigem rõhutatakse nende ühendamise vajadust – hinnatakse laia silmaringiga spetsialiste, kes oskavad integreerida mõlemat lähenemist, nt rakendades disainmõtlemist^{17 18} (eeldab eri üldoskuste, nt analüüsi-, probleemilahendusoskuse, loova ja uuendusliku tegutsemise jne kompleksset rakendamist).

Ka avalike teenuste puhul rõhutatakse teenuste inimkesksuse ja ennetuskeskse lähenemise kasvavat tähtsust, teenuste ja poliitikate disainimise oskuse ja ärianalüüsi vajalikkust. Samuti oodatakse üha rohkem seni pigem erasektorile omast kiirust ja paindlikkust, mille puhul töötajad kohanevad olukorraga (muutustega kohanemise oskus) ning katsetavad uusi probleemilahendusviise (probleemilahendamise oskus).

Siseturvalisuse uuringu näitel saab välja tuua, et suund inimkesksele mõtteviisile, nt ennetuskeskne töömudeli rakendamine, eeldab lisaks muutustega kohanemisele ja probleemilahendusoskusele veel väga paljusid kõrgel tasemel üldoskusi, nagu analüüsioskus (sh tervikpildi nägemine, seoste loomine), meeskonna- ja koostööoskus (eri ametkondade vahel), suhtlemisoskus (sh läbirääkimis-, veenmis- ja enesekehtestamisoskus), stressijuhtimine (sh pingetaluvus), iseseisev tegutsemine, tegevuste algatamine (proaktiivne tegutsemine), õppimisoskus, eesmärgi saavutamine (enesekindel tegutsemine), kui nimetada vaid olulisemaid.

Keeruline on hinnata, kuivõrd saab eelkirjeldatud mõtteviisi muutust pidada suisa paradigmaatiliseks nihkeks, kuid teatavat hoiakute teisenemist see kindlasti peegeldab ja prognoosib. OSKA uuringuaruannetes on selline mõtteviisi teisenemine enamasti asetatud muutuva väärtusmaailma konteksti.

Teiseks küsimuseks on n-ö inimkeskse mõtteviisi leviku ulatus praegu. Näiteks ilmneb Eesti juhtimisvaldkonna uuringust (Alas jt 2015), et veel 2015. aastal nägi vaid veerand intervjueeritud ettevõtetest oma edu alusena paindlikku ja personaalset lähenemist klientidele.

Küll aga võib kindel olla, et klientide ootused teenuste kättesaadavusele ning hinna ja kvaliteedi suhtele kasvavad paralleelselt teenusepakkujate vahelise konkurentsi tihenemise ja rahvusvahelistumisega. Nendel suundumustel on tõenäoliselt märkimisväärne mõju ka üldoskuste vajadusele – eeldatavasti suureneb tulevikus veelgi vajadus näiteks empaatiliselt käituvate, suurepärase suhete loomise ja hoidmise ning analüüsioskusega (klientide vajaduste väljaselgitamiseks) töötajate järele, et rakendada konsultatiivseid müügitehnikaid või pakkuda klientidele n-ö rätsepameetodil terviklahendusi.

Suure tõenäosusega näeme ka kasvavate tööjõukulude ja palgasurve koosmõjus, et tööjõumahukad (ja seetõttu üha kallinevad) teenusemudelid asenduvad tehnoloogiapõhistega.

Näiteks võib oodata töökohtade arvu vähenemist mehitatud valve teenuse puhul (hind on kasvanud kriitilise piirini, potentsiaalsed kliendid ei saa teenust senises ulatuses endale enam lubada), samalaadsed muudatused toimuvad ka teistes teenindusvaldkondades, näiteks kaubanduses või laonduses, kus tööjõunappus ja palgasurve soodustavad innovaatiliste tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõttu ja protsesside jätkuvat automatiseerimist. Töökohtade arv väheneb, inimestel on suure tõenäosusega vaja profileeruda ümber selliste funktsioonide täitmisele, kus on nõutav märksa kõrgem üldoskuste tase, sh digikirjaoskuse tase (tertsiaarsektoris eeldatakse baasdigioskusi valdavalt iseseisva kasutaja tasemel, v.a kaubanduses, majutuses, toitlustuses, kinnisvarahalduses, kus valdaval osal töötajatest piisab algtasemel kasutaja baasdigioskustest (Mets ja OSKA 2020)).

Pea kõikides teenustele keskenduvates valdkondades peetakse ootuspäraselt üsna universaalselt oluliseks mitmesuguseid sotsiaalseid oskusi. Esile olgu tõstetud siin suhtlemisoskus (sh läbirääkimisoskus, argumenteerimine, eri kultuuride tundmine), empaatiline käitumine, meeskonna- ja koostööoskus (kliendi vajadusest lähtuvate teenuste arendamine eeldab eri funktsioonide (nt programmeerimine, klienditeenindus, nõustamine, analüüs, arendus) koostoimimist), suhete loomine ja hoidmine (sh klienditeeninduses), keeleoskus (eneseväljendamine) ning väärtustest lähtumine (eetilised ja moraalsed standardid (äriliste) otsuste tegemisel, suutlikkus reageerida ebaseaduslikule ja/või korruptiivsele tegevusele), samuti juhistest ja nõuetest lähtumine (õigusaktide tundmine ja järgimine).

Võõrkeelte valdamist, eeskätt inglise keele oskust loetakse iseenesestmõistetavaks, vajakajäämisi on täheldatud pigem eakamate töötajate puhul. Eri sihtrühmadega suhtlemist eeldavatel (teenindajate) põhikutsealadel on vaja osata ka vene keelt, mida toodi välja kaaluka vajakajäämisena eesti emakeelega noorte puhul. Tööandjad hindavad kõrgelt vene keelt emakeelena kõnelevad noori, kes valdavad eesti keelt väga heal tasemel. Rahvusvahelisele turule teenuseid pakkuvates ettevõtetes vajatakse muudegi võõrkeelte (nt saksa, prantsuse, rootsi, soome, mandariini keel) oskust nii klientide nõustamisel kui ka näiteks tehnilise toe osutamisel.

Mitmele alale tertsiaarsektoris on iseloomulik, et töötajatelt eeldatakse laiapõhjalisi teadmisi ja oskusi, et täita mitmesuguseid ülesandeid. Tuleb ette, et teenindajatelt eeldatakse juhtidega sarnaseid kompetentse ning vastupidi (nt kaubanduses), kuid tasustamises see ei kajastu.

Võib öelda, et üldoskustel on siin eripärane roll – need võivad töötajate valikul osutuda määravamaks erialastest kompetentsidest, näiteks juhtudel, kus

1. erialased oskused on suhteliselt lühikese ajaga omandatavad töö käigus (tüüpilistel juhtudel kõikvõimalikel teenindustöötajatel);
2. üldoskustel on erialaste oskuste kõrval väga oluline roll ja nende arendamist peetakse ebaproportsionaalselt keeruliseks (nt esineb selliseid juhtumeid siseturvalisuses, eeskätt analüüsioskuse, probleemi lahendamise, stressijuhtimise, õppimisoskuse jms kontekstis; ka kaubandus-, toitlustus- ja turismispetsialistide puhul, nt kui räägitakse „meie-inimeste“ või „säravate silmade“ värbamisest, peetakse tõenäoliselt eelkõige silmas teatud lävimisoskuste komplekti);
3. ei olegi võimalik tõmmata väga selgeid piire erialaste ja üldoskuste vahel (nt sotsiaaltöö- või kommunikatsioonispetsialistide puhul osutus nimekiri vajalikest üldoskustest keskmisest märksa pikemaks ja mitmekesisemaks).

Tertsiaarsektori spetsialistide kasvava tähtsusega üldoskustena tõstsid tööandjad enim esile järgmist.

1. Enesejuhtimisoskused
   Muutustega kohanemine (muutuvate olude, tööülesannete ja -keskkonnaga kohanemine; valmisolek võtta uusi tööülesandeid, uute lahendusviide katsetamine, paindlikkus), stressijuhtimine (emotsioonide juhtimine pingelistes tööolukordades, eneseabi, stressi- ja pingetaluvus), tegevuste algatamine (eestvedamine, muutuste algatamine, ettevõtlikkus), eesmärgi saavutamine (panustamine organisatsiooni ühistesse eesmärkidesse, lühi- ja pikemaajaliste eesmärkide püstitamine ja sihipärane teostamine, isikliku ja meeskonna karjääri planeerimise oskus; järjepidevus, töötahe, ajaplaneerimine, tegevuste tähtsuse järjekorda seadmine, tööd takistavate asjaolude ennetamine), vastutuse võtmine (soov teha vastutusrikast tööd, vastutusvõime), iseseisev tegutsemine (soov olla iseseisev tööalaste otsuste langetamisel, väärtustest lähtumine (ausus, kõlbelisus, eetiline käitumine, korruptsiooniennetus, eetiliste ja moraalsete standardite järgimine äriliste otsuste tegemisel, suutlikkus reageerida ebaseaduslikule ja/või korruptiivsele tegevusele), juhistest ja nõuetest lähtumine (seaduskuulekus, seadusaktide tundmine ja järgimine, infoturbe ja andmekaitse põhimõtete rakendamine).
2. Mõtlemisoskused
   Analüüsioskus (kontseptuaalne ja süsteemne mõtlemine, (info) tõlgendamine, argumenteerimine, sünteesimine, seoste loomine, üldistamine, kriitiline mõtlemine, olulise ja ebaolulise eristamine, suutlikkus näha n-ö suurt pilti, oma tööga seotud protsesside analüüs, oma töö tõhususe analüüsimine, võimekus kiiresti mõelda, eri tüüpi andmete põhjal järelduste tegemine; suutlikkus hinnata eri investeerimisvõimalusi, kuidas luua suuremat lisandväärtust kasvavate kulutuste kontekstis; finantskirjaoskus; oskus mõista ettevõtte protsesse, hinnates sealjuures turutrende; kliendi vajaduste ja piirangute analüüsimise oskus; kliendi äritegevusest arusaamise võime), probleemi lahendamine (ettepanekute tegemine töökorralduse muutmiseks, probleemide algpõhjusteni jõudmine ja nende lahendamine, disainmõtlemine, äriline mõtlemine), õppimisoskus (õppimistahe, -huvi, -võimekus, -valmidus; valmisolek elukestvaks õppeks, õpitud teadmiste rakendamine praktikas), loov ja uuenduslik tegutsemine (innovaatilisus, rakenduslik mõtlemine; oskus näha ja pakkuda välja oma teadustöö rakendamise võimalusi; ettevõtte protsesse ja turutrende arvestav uudsete lahenduste pakkumine), keskendumine ja detailidele tähelepanu osutamine (korrektsus, täpsus), matemaatiline mõtlemine.
3. Lävimisoskused
   Suhtlemisoskus (mitmekultuurilises keskkonnas töötamine, eri kultuurikeskkondades töötamine, kultuurierinevustega arvestamine, veenmine, argumenteerimine, väitlemine, kuulamine, läbirääkimine, mõjutamine, konfliktide lahendamine, vestluse juhtimine, diplomaatiline käitumine, taktitunne), teabe esitamine (selge sõnumi esitamine, sihtrühmaga arvestamine), meeskonnatöö- ja koostööoskus (võrgustikutöö, koostöö eri tegevusalade ja organisatsioonide vahel, rahvusvaheline ja piiriülene koostöö), keeleoskus (võõrkeelte, sh vene keele valdamine, õigekirjaoskus – eriti kui ei ole tegu emakeelega; suuline ja kirjalik eneseväljendus; valdkonda reguleerivate õigusaktide mõistmine), empaatiline käitumine (sotsiaalne taju, empaatiavõime), suhete loomine ja hoidmine (tegelik ja sisuline kaasamine, kompromisside leidmine), märgisüsteemide kasutamine (info konkreetselt ja lühidalt esitlemise oskus koos visuaalsete vahenditega, (sõnumite) visualiseerimine), digitaalne kirjaoskus (vähemalt iseseisva kasutaja tasemel, küberhügieen; mõistmine, kuidas aitab tehnoloogia kaasa teenuste osutamisele).

Tertsiaarsektori teenindustöötajate kasvava tähtsusega üldoskustena tõstsid tööandjad enim esile järgmist.

1. Enesejuhtimisoskused
   Eesmärgi saavutamine (ajaplaneerimine, lühi- ja pikemaajaliste plaanide sihipärane teostamine, töötahe, püsivus, tulemustele orienteeritus, positiivne suhtumine oma töösse, tahe teenindada), stressijuhtimine (stressitaluvus), muutustega kohanemine (paindlikkus, kiire kohanemine), iseseisev tegutsemine (iseseisev töötamine), vastutuse võtmine, kiire ümberlülitumine (kiire reageerimine ootamatutes olukordades), juhistest ja nõuetest lähtumine ((töö)ohutuse, hügieeninõuete, õigusaktide järgimine; isikukaitsevahendite kasutamine, puhtuse hoidmine töökohal), väärtustest lähtumine (ausus enda ja kliendi suhtes).
2. Mõtlemisoskused
   Analüüsioskus (kontseptuaalne mõtlemine, klientidelt saadud info analüüsimine, tervikprotsessi nägemine – alates kliendile info esitamisest kuni lepingu sõlmimiseni, teenindusprotsessi roll ettevõtte kuvandis), probleemi lahendamine (ootamatutes olukordades kiire lahenduse leidmine), õppimisoskus (valmisolek elukestvaks õppeks ja pidevaks enesetäiendamiseks, soov õppida), keskendumine ja detailidele tähelepanu osutamine (hea mälu).
3. Lävimisoskused
   Suhtlemisoskus (veebipõhine teenindus, suhtlemis- ja teenindusvalmidus, hinnangutevaba vestlemine ja kuulamine, sõbralikkus, külalislahkus, võimekus tulla toime eri tüüpi klientidega, oskus suhelda eri kultuurilise või usulise taustaga klientidega, sobiva suhtlusstiili valik, enesemüügioskus), empaatiline käitumine (tolerantsus, avatus, eri sihtrühmade vajadustega arvestamine (nt eakad, eri kultuurid), klientide soovide mõistmine), keeleoskus (eesti keele korrektne valdamine, inglise ja vene keele oskus vähemalt algtasemel, selge suuline ja kirjalik eneseväljendus), meeskonnatöö- ja koostööoskus, suhete loomine ja hoidmine (usaldusliku suhte loomine, hoolivus), tagasiside vastuvõtmine (sh klientidelt), digikirjaoskus (sh digiturvalisus, sotsiaalmeedia kasutamine).

Töö(suhete) iseloom ja tööalase karjääri mõiste on teisenemas, oskused vananevad varasemast kiiremini, töökeskkond ja töösuhted meenutavad üha enam maatriksit, kus hägustub harjumuspärane juhtide ja alluvate hierarhia (Arenguseire Keskus 2018; Pärna 2016), kasvab näiteks enese- ja projektijuhtimise ning muutuvates meeskondades töötamise osatähtsus.

Koos sellega muutuvad järjest vajalikumaks nii multidistsiplinaarsed oskused ja teadmised kui ka ülekantavad, üldoskused (ennastjuhtivalt töötajalt oodatakse muu hulgas oskust ise valdkonna probleeme leida, ennetada ja lahendada).

Haridussüsteemil on määrav roll eelduste loomisel tööturule sisenevate noorte edukaks toimetulekuks väärtuste ja heal tasemel üldoskuste kujundamise kaudu, sh õppimisoskuse arendamine, mis võimaldab hiljem järjepidevalt täiendada seniseid teadmisi ja oskusi ning omandada uusi.

Maailma Majandusfoorumi 2018. aastal ilmunud aruandes „The Future of Jobs“ tuuakse esile, et tehnoloogilised muudatused tingivad oskuste vajaduse muutusi kõigis valdkondades.

Aruandes rõhutatakse, et omandatud oskuste kasutusaeg on järjest lühem ning enamiku kutsealade jaoks muutuvad erialased ja üldoskused võrdselt tähtsaks. See tähendab, et kutsealadel, mille puhul on siiani eeldatud peamiselt häid tehnilisi oskusi, on üha rohkem vaja ka suhtlusoskusi, ja vastupidi. Aruandes on prognoositud, et juba 2022. aastaks vajaks vähemalt 54% töötajatest märkimisväärse mahuga (vähemalt pooleaastase kestusega) täiendus- või ümberõpet.

Maailma Majandusfoorumi 2020. aastal ilmunud ülevaates on üldoskused tõstetud varasemast veelgi kõrgemale kohale. Enim on esile kerkimas vajadus probleemilahendusoskuse, analüüsioskuse ja enesejuhtimise järele.

Juba varasemates ülevaadetes (Maailma Majandusfoorum 2018) rõhutati, et lisaks eelmainitud suhtlemisoskusele kasvab võrdselt tehnoloogiaga seotud oskustega (tehnoloogia disain ja kasutamine, programmeerimine) vajadus selliste üldoskuste järele nagu loovus (loov ja uuenduslik tegutsemine), algatusvõime (tegevuste algatamine), kriitiline mõtlemine (analüüsioskus), läbirääkimis- ja keeruliste probleemide lahendamise oskus, emotsionaalne intelligentsus, innovatsioonioskus (loov ja uuenduslik tegutsemine), samuti oskus rakendada õpistrateegiaid (õppimisoskus).

Ka OSKA uuringutes toovad tööandjad oskuste vajadusest rääkides üha enam välja just üldoskuste vajadust. Enamasti rõhutatakse nii oskustöötajate kui ka spetsialistide puhul selliseid üldoskusi nagu meeskonnatöö- ja koostööoskus, muutustega kohanemine, analüüsioskus, suhtlemisoskus (eneseväljendus), õppimisoskus, tegevuste algatamine (initsiatiivikus) ja võõrkeelte oskus.

Huvitava suundumusena võib täheldada, et kui esimestes OSKA eksperdikogudes olid osalejad seisukohal, et üldoskusi ilmselt ei ole võimalik koolitada, siis aasta-aastalt on hakanud üha rohkem tulema positiivseid kogemusi, kuidas üldoskusi koolituste käigus omandada, kasvatada ja lihvida.

Kõige enam on nii kooliesindajate kui ka tööandjate sõnul võimalik üldoskusi õppida probleemõppes ja koostööprojektides, mis eeldab väga paljude üldoskuste kasutamist ja toob hästi välja oskuste puudujäägi (eelkõige sotsiaalsetest üldoskustest). Sellistes tegevustes rakendatakse üksikute tööoperatsioonide õpetamise asemel terviklikke tööprotsesse arvestavat õpet ning kasutatakse senisest enam aktiivõppemeetodeid, nt praktilise suunitlusega ülesandeid ja rühmatöid.

Meeskonnatööprojektide juures on kitsaskohaks ebapädev juhendamine, mis seisneb liiga tihti oskamatuses aidata projekti osapooltel konflikte lahendada, või selliste olukordade lahendamine, kus projekti osapooled ei mõista üksteise eesmärke ja „räägivad üksteisest mööda“.

Muutusi vajab ka eri tasemel ja profiiliga õpet pakkuvate koolide omavaheline koostöö. Õpetajatel, õppejõududel ja õppuritel oleks võimalik tulemuslike koostöösuhete sõlmimisel üksteise kogemusest õppida ning seda võimalust peaks tulevikus rohkem kasutama.

On väga tähtis, et eri koolide õpilased saaksid teostada koolide toetusel tootearenduse projekte, osaleda õpitubades ja seminaridel või kasutada muid koostööplatvorme. Sellesuunalisteks algatusteks (ka materiaal-tehnoloogilise baasi ristkasutuseks koolide poolt) peaks kindlasti leidma tulevikus vahendeid ja juhendajaid. Seega võib koostööd institutsionaalsel tasandi käsitleda kui platvormi, mis eeldab ja aitab arendada üldoskusi indiviidi tasandil (ja vastupidi).

Lisaks eelkirjeldatud struktuursetele muutustele oleks üldoskuste arendamisel vaja senisest enam pöörata tähelepanu eri sihtrühmade vajadustele. Näiteks leitakse, et eeskätt nn digiajastul sündinud noorte koostöö-, suhtlemis- ja analüüsioskused vajavad kõrgendatud tähelepanu. Need oskused on järjest olulisemad üha levinumaks muutuva projekti- ja koostööpõhise töökorralduse puhul, kus kasvab vastutus- ja otsustusõigus nii enda kui ka kogu meeskonna töö eest juba oskustöötajate tasandil.

Inimeste keskmine eluiga on Eestis kasvanud ja suure tõenäosusega kasvab see veelgi, proovikiviks on vanemaealiste järjepidev teadmiste täiendamine, oskuste arendamine ning tehnoloogilise arenguga kohanemine (Euroopa Komisjon 2016) ja nende vajaduse arvestamine õppes.

Küllaltki suure mahu on OSKA õppekvaliteedi hindamise peatükid andnud võõrkeelte õpetamisega seotud kitsaskohtadele. Inglise keele oskus on kasvava vajadusega oskus, mille omandamine on üha lihtsam ka kooliväliselt. Seetõttu peaks kool eelkõige rõhku panema valdkonnaspetsiifilise inglise keele ning muude võõrkeelte oskuse arendamisele eri valdkondade vajadusi arvestades (arendada nt vene keele oskust, mille puudumist rõhutatakse ilmselt kõige sagedamini).

Tööandjate jaoks on tähtis, et õppekavad koostataks tulevikku vaatavalt ning et neid uuendataks pidevalt, lähtudes olulistest arengusuundadest ja muutustest töökeskkonnas. Enamasti peetakse lõpetajate teoreetilisi teadmisi piisavaks, kuid suutlikkus omandatud teadmisi praktikas rakendada ei vasta sageli tööandjate ootusele, tihti jääb puudu kokkupuutest tegelike tööülesannetega.

On väljendatud ka arvamust, et üldoskusi (nt suhtlemisoskus, analüütiline mõtlemine ja nüüdisaegsed digioskused) peaks arendama senisest lõimitumalt. Lahendusena nähakse kõrgkooli tasemeõppes märksa enamat aktiivõppemeetodite kasutamist: probleem- ja projektõpe, rühmatööd, praktilised tööd (sh äriplaanide, analüüside, iduettevõtete kavandite koostamine, prototüüpide loomine), interaktiivne õpe jne. See tähendab, et senisest enam võiks kasutada ülesandeid, mis arendavad analüütilist mõtlemist, suhtlemisoskust ja meeskonnatööd, ning tegeliku eluga seotud projekte.

Nüüdisaegsete ning uuenduslike õppemeetodite ja -suundade paremaks rakendamiseks on tarvis arendada ja ühtlustada õppejõudude, sh töömaailmast kaasatud praktikute õpetamisoskusi.

Tööandjad nimetavad mitmesuguseid oskusi, mida nad eeldaksid kõrghariduse õppekavade lõpetajatelt paremal tasemel. Need on sageli üldised juhtimisoskused, arvestades, et juht kasvab üldjuhul välja spetsialistist, disainmõtlemine (sh probleemilahendusoskuse ja loovuse arendamiseks), ettevõtluse ja ettevõtlikkusega (tegevuste algatamine) seotud oskused.

Anspali jt (2014) PIAAC-i tulemuste analüüsi põhjal võib järeldada, et kui meie eesmärk on ettevõtlikkust suurendada, tuleks senisest enam panustada sellistele õppemeetoditele, mis toetaksid ettevõtjatele omase mõtteviisi arendamist analüüsioskuse (uue info kogumine, töötlemine ja varasemate teadmisega seostamine) ning loovuse ja uuenduslikkuse (uute ideede seostamine eluliste olukordadega, erinevate ideede kokkusobitamine) kaudu.

Sealjuures ei tohi aga unustada, et ettevõtjatele omasest mõtteviisist üksi ei piisa. Kui soovime, et tegemist oleks edukate ettevõtjatega, siis tuleb eelmainitud oskusi tasakaalustada heal tasemel infotöötlusoskustega (funktsionaalne lugemisoskus (keeleoskus), matemaatiline kirjaoskus, probleemilahendusoskus tehnoloogiarikkas keskkonnas).

Nagu erasektoris, on ka avalikus sektoris vaja liikuda operatiivteemadelt ennetamisele ja reaktiivsuselt proaktiivsusele. Muu hulgas on tarvis ennetada selliste teenuste vajadust, mida vajatakse viie kuni kümne aasta pärast, ehk olla veidi ajast ees. Seepärast tuleb õppes üha enam arendada teenuste arendamiseks vajalikke eeldusi, nt disainmõtlemist eri üldoskuste (sh analüüsioskus, probleemi lahendamise oskus, loov ja uuenduslik tegutsemine) kombineeritud kasutamise kaudu.

Sarnaselt kõrgkoolide lõpetajatega hinnati kutseõppe lõpetajate puhul, et arendamist vajavad tööolukorras toimetulek ning õpitud teoreetiliste teadmiste praktikas rakendamise oskused.

Praktilise kogemuse suurendamiseks soovitatakse õppetöös rohkem kasutada tegelikus tööelus ette tulevaid ülesandeid ja probleeme, rakendada enam aktiivõppemeetodeid ning panustada rohkem nii praktikakorralduse arendamisse (praktikaülesannete püstitamise selgus, tegevuste vastavus seatud eesmärkidele, praktikakohtade eelkokkulepete sõlmimine) kui ka praktikajuhendajate koolitusse.

Samuti rõhutatakse kutseõpetajate stažeerimisvõimaluste laiendamist nii ettevõtetes kui ka teistes koolides.

Kuna töömaailm muutub kiirenevas tempos, ei ole oskuste pakkumise ja nõudluse mittekattumise tuumaks praegu enam erialaspetsiifiliste oskuste puudumine. Üha enam hakkavad vajakajäämiste keskmesse tõusma üldoskuste puudujäägid, sh kutsehariduse kontekstis, kuna need toimivad katalüsaatorina igasugusel õppimisel. (Loogma 2020)

Kutseõppe üldise arenguvajadusena näevad tööandjad enamasti just üldoskuste (suhtlemine, meeskonnatöö, teabe esitamine, analüüsioskus, enesejuhtimise oskused jne) ning nii valdkonnaspetsiifiliste kui ka üldiste IKT-oskuste (digikirjaoskus) edendamist õppetöö käigus.

Eksperdid tõid suhtlemisoskuse ja asjakohase koolituse tähtsuse eriti välja tootmises oskustöötajatest välja kasvanud keskastme spetsialistide puhul – näiteks meister/tööjuht ja ka tehnoloog, kes tunnevad hästi tootmist, kuid kelle võime meeskonda juhtida, töid planeerida ning konflikte ennetada ja lahendada vajab arendamist. Teiselt poolt on oluline oskus oma seisukohtade kindel, argumenteeritud ja hinnanguvaba väljendamine ning teiste vajaduste aktsepteerimine (empaatiline käitumine). Puudujäägid neis oskustes võivad põhjustada konflikte, mille lahendamine võib olla ressursikulukas.

Mõnevõrra ootamatult ilmneb tööandjate hinnangutest, et kutseõppes pööratakse üldoskuste arendamisele liialt vähe tähelepanu ka sellistel aladel, kus piir erialaste ja teatud üldoskuste vahel (nt suhtlemisoskus, sh avatus, teenindusvalmidus; empaatiline käitumine, sh tolerantsus; muutustega kohanemine, sh paindlikkus, kohanemisvõime) on õhkõrn või pea olematu ning töötamine eeldab vältimatult eelnimetatud oskuste rakendamist, nt teenindajatel kaubanduses või turismis.

Kiirelt muutuvas töömaailmas on töötajatel vaja omandada uusi teadmisi ja oskusi kiiresti, mugavalt ning neile sobivaimas vormis ja tingimustel. Organisatsiooni roll on selleks sobiva keskkonna ja süsteemi loomine ning paindlike võimaluste pakkumine.

Õppimine ei toimu enam ainult klassiruumis loengut kuulates. Moodsa tehnoloogia võimalused lubavad õppida mistahes ajal ja kooslustes (mobiililahendused, äpid, virtuaalsed õpikeskkonnad, nt Moodle jt, videoloengud). Kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, nt väikeste osade kaupa õpe (bite-sized learning), nn kombineeritud õpe (blended learning), kus kontaktõpe, e-õpe ja õppimine töökohal on lõimitud. Kolleegide juhendajaks ja kogemuste jagajaks võib olla organisatsiooni iga töötaja olenemata positsioonist (näiteks täheldati sellist suundumust tööstuses seoses projektipõhise tootmise osakaalu suurenemisega).

Tööandjad seisavad silmitsi pideva vajadusega hoida oma töötajate oskusi ajakohasena ja täienduskoolitused on sageli kiireim tee selleks, et viia töötajad kurssi uute, nüüdisaegsete lahenduste või tehnoloogiatega.

OSKA uuringute põhjal võib väita, et täiendusõpet nähakse jätkuvalt olulise võimalusena ka üldoskuste arendamisel. Sagedamini on mainitud järgmisi üldoskusi: suhtlemisoskus (sh konfliktide lahendamine, argumenteerimine, läbirääkimine, enesekehtestamine, isiksusetüüpide tundmine, multikultuurse personali juhendamine, kultuurieripäradega arvestamine Eestist väljaspoole turundamisel); meeskonna- ja koostööoskus; stressijuhtimine (sh oskus tulla toime stressi ja pingega, psühholoogiline eneseabi); juhistest ja nõuetest lähtumine (regulatsioonide tundmine ja järgimine); digikirjaoskus (sh digiturvalisus); analüüsioskus (sh analüütilise mõtlemise oskus, välisturule sisenemise võimaluste analüüs); teabe esitamise (avaliku esinemise) ja eri võõrkeelte oskus.

Üldoskuste arengule orienteeritud koolitustel osalemise võimalusi pakuvad nii HTM kui ka Töötukassa väga suures mahus. Oluline on, et ettevõtetes ja organisatsioonides tegeletaks personaliarendusega piisava teadlikkusega ning võimaldataks oma töötajatel osaleda turul pakutavatel koolitustel.

Tööstussektorist võib leida näiteid, kus just oskustöötajate ebapiisav võõrkeeleoskus (tavapäraselt inglise, vene või saksa keel olenevalt tarnija peakorteri asukohast) saab takistuseks, et osaleda väljaspool Eestit toimuvate spetsiifiliste seadmete, masinate, süsteemide või programmide koolitustel või tutvuda iseseisvalt tehniliste juhendmaterjalidega.

Üldoskused on olulised eeldusoskused, ilma milleta ei saa omandada spetsiifilisemaid pädevusi. Nii nagu matemaatikas peab enne 100 piires liitmist ja lahutamist olema selge 10 piires liitmine ja lahutamine, on keeruline sooritada ükskõik millist tööülesannet ilma hea üldoskuste baasita. Seetõttu on ka OSKA tulevikuvajaduse analüüsides tehtud aina sagedamini järeldus, et nn erialaspetsiifiliste või valdkondlike oskuste (klassifikaatori mõttes tegevusoskuste) kõrval peab suunatult arendama ka üldoskuste õpet.

Eelmises peatükis esitati väljavõte OSKA valdkonnauuringutes tuvastatud üldoskuste õppe arenguvajadustest. Selles peatükis saab teema edasiarenduse ning tuuakse välja hulk võimalusi, kuidas üldoskuste omandamist nii õppe- kui ka töötegevustes soodustada.

Alapeatükis, mis käsitleb üldoskuste arendamist õppetegevuste käigus, kohandatakse rahvusvahelise projekti ATS2020 üldharidusele suunatud ettepanekud laiemasse hariduskonteksti.

Töötegevuste käigus üldoskuste arendamise alapeatüki soovitused põhinevad rakendus- ja teadusuuringutel.

Rahvusvahelise koostööprojekti ATS2020 raames^{18 19} kirjeldati üldhariduskoolide tarbeks õppestsenaariume, mille käigus saab üldoskusi parandada või omandada. Projekti tulemusena anti ka soovitusi, kuidas nii õpetaja, kool kui ka riiklikud haridusinstitutsioonid saaksid üldoskuste arendamisele kaasa aidata (Economou 2018).

Siinkohal kokkuvõte nendest soovitustest, mida saaks edukalt kohandada igasugusesse õppekonteksti, sh kõrghariduse õppekavadesse ning mitteformaalsesse õppesse.

Projekti kolm kõige üldisemat järeldust olid järgmised:

1. üldoskuste omandamine nõuab rohkelt ajaressurssi ning seda peaks jaguma nii õpetajal kui ka õpilasel muu hulgas ettevalmistuseks ja järeltööks;
2. üldoskuste omandamiseks on vajalik hea õpitaristu (sh digitaalsete lahenduste) olemasolu, mis tagavad õpilase-õpetaja ning õpilase-õpilase kiire ja mõtestatud interaktsiooni;
3. üldoskuste arendamisel on eriti vajalik individuaalsus, seega peab võimaldama paindlikke õpimeetodeid ning tagama, et toimuks areng.

Nii näiteks ei pruugi virtuaalne koostöö paljudele õpilastele meeldida, kuid „analoogmeetodeid“ ja digilahendusi kombineerides või ka ainult virtuaalseid lahendusi süsteemselt isikustades võivad häid tulemusi saavutada isegi suurimad virtuaalse koostöö skeptikud.

Õpetajal peab olema kättesaadav süsteemne metoodika ning mudelid (nt ATS2020), mida üldoskuste arendamiseks kasutada.

Nende mudelite kasutamise esimene eeldus on see, et õpetaja adub põhjusi, miks ta õpilasel midagi teha palub. Ta peab mõistma, miks saavutab konkreetne õpitegevus head tulemused. See võimaldab mudelit iga õpilase isiklikele vajadustele kohandada ning olla õpitegevustes innovatiivne. Seega tuleks iga uut metoodikat õpetajale põhjalikult tutvustada ning anda võimalus seda igakülgselt järele proovida.

Õpetajatele peaks andma võimaluse uurida üldoskuste õppemudelite rakendamise eel (ja selle ajal) kõiki mudeli elemente (veebipõhised õpikeskkonnad, tagasiside moodulid, õpipäevikud jm) põhjalikult.

Positiivne oleks õpetaja jaoks ka võimalus saada nimekiri asjakohasest kirjandusest. Samuti peaks piisavalt planeerima õpimudeli eri aspektidele pühendatud koolitusi.

OSKA töötleva tööstuse koondülevaates toodi välja, et sageli pole õpetajatel endil üldoskuste tase piisav, et neid õpetada. Ka ATS2020 projekt rõhutab, et õpetajatele peab andma võimaluse enda üldoskusi hinnata ning arendada neid nii õpetamise eel kui ka selle ajal.

Eriti kehtib pidev arendamisvajadus digitaalse kirjaoskuse kohta, sest siin on nähtud õpetajate oskuste ning õpimudelite vajaduses väga suurt lõhet.

Iga klass või kursus peaks üldoskusi omandama õpimudeli alusel rohkem kui ühes õppeaines. Selleks peaks olema õpimudeli rakendamisse kaasatud võimaluse korral rohkem kui üks aineõpetaja, mis omakorda soodustaks ka õpetamiskoostööd. Muu hulgas peaks õpimudelit rakendavatel õpetajatel olema aega, et oma kogemusi ja õpiressursse jagada ning üksteist toetada.

Uuenduste ja muutuste juurutamisse peaks erineva panuse kaudu olema kaasatud kogu õppeasutuse meeskond koolijuhtidest abiõpetajateni. Kõigile osapooltele (sh õpilased) peaks olema tehtud võimalikult põhjalik teavitustöö üldoskuste arendamise vajalikkusest.

Praktilise soovitusena tuuakse välja, et lühikesed ehk 40–45-minutilised tunnid ei soodusta üldoskuste õpet. Kogemuslike tegevuste ja õpilaste aktiivse kaasamise huvides peaks tunniplaan võimaldama pikemaid õppesessioone (nt kutsehariduses kindlat laadi probleemõppe või MATIK-õppe sessioonid, kus püstitatud küsimustesse või projektidesse oleks võimalik süveneda).

Üldoskuste arendamisel peaks õpetaja veenduma, et õpilased tutvuksid õpimudeli raames kasutatud kontseptsioonide ja materjalidega. Igasuguse õppimise aluseks on arusaamine sellest, miks mingi tegevus või teadmine on vajalik.

Iga õpitegevuse raames peaks keskenduma vaid ühele-kahele kindlale üldoskusele ning õpitegevusi disainides ja alusmudelile toetudes tegema kindlaks, et kogu muu tegevus nende arendamist toetab.

Kõik aine õpieesmärgid peaksid olema õpitegevuste, õpiväljundite ja hindamisprotsessi kaudu omavahel kooskõlas.

Õpilastele peaks andma aega eelteadmiste omandamiseks, eesmärkide ja strateegiate seadmiseks ning nende eesmärkide ja strateegiatega arvestamiseks tunnis. Õppeprotsessis peaks jätma aega õpipäeviku täitmiseks ja eneserefleksiooniks.

Õpilastele peaks andma järjekindlalt konstruktiivset tagasisidet, et hõlbustada nende iseseisva õppimise oskust.

Töökeskkonda asjakohaselt kujundades on võimalik saavutada väga hea efekt üldoskuste arengu suhtes.

Eri uuringud on välja toonud tegevusi, mida rakendades saab viia kõikidel kutsealadel nii enesejuhtimis-, mõtlemis- kui ka lävimisoskusi kõrgemale kvaliteediastmele (Standley 2015; Winch ja Addis 2021; O’Brien jt 2019).

Siinkohal tuleks rõhutada, et on suur hulk kutsealaseid tegevusi, mille keskseks tegevuseks ongi üldoskused. Näiteks analüütik rakendab korraga erinevaid mõtlemisoskusi, klienditeenindaja lävimisoskusi ning projektijuht keskmisest enam enesejuhtimisoskusi.

Ometi on mistahes tööalases tegevuses võimalik luua spetsiaalseid üldoskusi forsseerivaid lahendusi. Järgnevalt väike valik standardseid tööolukordi, mis seda võimaldavad.

• Tööülesannete mitmekesistamine. Mida standardiseeritum on töötaja ülesanne, seda vähem omandab ta selle käigus üldoskusi. Mida rohkem peab töötaja töötegevuste käigus erinevaid ülesandeid täitma või neid vaheldumisi täitma, seda enam õpib ta üldoskusi.
• Töötajate autonoomsuse suurendamine. Autonoomsus on eeltingimus keerukate tunnetus-, hindamis- ja otsustusoskuste omandamiseks, mida omakorda peetakse kutsealase asjatundmuse kriteeriumiteks.
• Lähetused ja töömobiilsus. Rahvusvahelistumise positiivne tagajärg on suurenenud töömobiilsus, mis toob üldjuhul kaasa ka arenenumad üldoskused. Rahvusvaheliste projektide käigus õpivad töötajad toime tulema uutes, kohati lausa ebamugavates oludes ning lahendama enda jaoks ootamatuid probleeme.
• Elukestva õppe soodustamine. Eri formaadis ja pikkusega õppetegevuses osalemine võib anda arenguhüppe üldoskustele. Seetõttu peaks julgustama töötajaid aktiivselt kasutama riiklikult toetatud meetmeid õppepuhkuste kasutamiseks isegi juhul, kui õpitav aine või kursus pole tööandja otsene vajadus.
• Üldoskuste arendamise modelleerimine virtuaalse töökonteksti tarbeks. Seniajani on suure osa töötajate jaoks kaugtöö või digitaalne töökeskkond harjumatud. Selleks, et ka virtuaalses keskkonnas areneksid koostööoskused, enesejuhtimisoskused ning erinevad mõtlemisoskused, peaks looma organisatsioonisisese strateegia, mis hõlmab keskastmejuhtide kootsingut, kõikide töötajate digioskuste arendamist, enesehindamiskeskkonna loomist jm).
• Pidev edasiside andmine kolleegidele. Edasiside kui soovitused, mis võimaldavad tegijal oma sooritust tõhustada ning positiivseid muutusi ellu kutsuda, võimaldavad eriti hästi arendada enesejuhtimis- ja lävimisoskusi. Edasiside ei peaks olema vaid organisatsiooni juhtide pärusmaa, seda peaks regulaarselt praktiseerima kõik kolleegid. Edasiside andmise eelduseks on avatud ning arengule suunatud tööõhkkond.

Uuringu meeskond on uuringu valmimise käigus jõudnud kindlale seisukohale, et üldoskuste vajakajäämiste tõttu tööturul ning üldoskuste õpetamisega seotud arenguvajaduse tõttu tuleks üldoskuste teemal uurimis- ja arendustegevust aktiivselt jätkata. Muu hulgas peab arendama kutsesüsteemi kompetentside kataloogi, kus kompetentse üldoskustest tuletatud pädevuste kaudu kirjeldades peaks aluseks olema võimalikult terviklik ja tulevikuvajadusi arvestav kontseptuaalne ja funktsionaalne raamistik^{19 20}.

Üldoskuste hindamine on teema, mis vajaks edasist uurimist, sest seni on üldoskuste hindamisprotsess olnud väga vähesel määral teadusuuringutega põhistatud.

Üks põhjusi võib seisneda asjaolus, et senises õpikäsitluses on nähtud üldoskusi pigem meetodi kui eraldi õpiväljundina. Üldoskuste hindamise eesmärk on üha enam oskuste arendamine ja mitte niivõrd nende tõendamine (Economou 2018).

Uuemates õpikäsitlustes nähakse õpilasel üha suuremat rolli ka oskuste hindamises (Kikas ja Toomela 2015). Nii näiteks kätkeb õpilase õpipäeviku hindamine endas võimalust hinnata korraga õpilase analüüsivõimet, probleemilahenduse oskust, keeleoskust, õpioskust, meeskonnatööoskust ning loovust ja uuenduslikkust.

Üldoskustele tuleks suuremat tähelepanu osutada ka standardiseeritud hindamises.

OSKA valdkonnauuringud jätkavad ka tulevikus üldoskuste vajaduse hindamist töömaailmas, seda uue üldoskuste klassifikatsiooni toel. Selleks, et tekiks võimalus üldoskuste hetkeseisu OSKA uuringutes paremini hinnata, on vaja tulevikus erinevad andmekogud omavahel liidestada ning tööjõuvajaduse kõrval teha ka oskuste vajaduse analüüsis andmed võrreldavaks ning esitada tulemused süsteemselt.

Kaugem eesmärk on uurimis- ja arendustegevuses toetada üldoskusi puudutavate uuringute toel innovaatiliste pedagoogiliste ideede tutvustamist ja juurutamist. OSKA töötleva tööstuse koonduuring tõi selgelt välja, kuidas näiteks nüüdseks juba kiiresti leviva MATIK-õppe käigus eri distsipliinide kombineerimine aitab väga tõhusalt kaasa ka üldoskuste arendamisele.

Uute pedagoogiliste lähenemiste arendusel on võtmeteemaks rahvusvaheline koostöö, milles Eesti peaks jätkuvalt kandma eestvedaja rolli.

²⁰

^{21 22 23 24}

Footnotes

1. https://oska.kutsekoda.ee/uuringud/valdkonnauuringud/ ↩

2. https://oska.kutsekoda.ee/uuringud/tootamise-trendid/ ↩

3. https://ec.europa.eu/esco/portal/skill?resetLanguage=true&newLanguage=et&skillFilterIndex=0 ↩

4. https://www.onetonline.org/skills/ ↩

5. https://www.kutseregister.ee/et/standardid/standardid_top2/ ↩

6. https://www.cedefop.europa.eu/en/publications-and-resources/country-reports/skills-forecasts ↩

7. http://www.ats2020.eu/ ↩

8. Uuringuaruannetes võidakse eri tähenduse edasiandmiseks kasutada samu mõisteid ja väljendeid ning ka vastupidi – sama sisuline tähendus võib olla väga erinevalt edasi antud, vt ka sissejuhatust. ↩

9. http://metaweb.stat.ee/view_xml.htm?id=4456531&siteLanguage=ee ↩

10. https://ec.europa.eu/esco/portal/home ↩

11. https://www.hm.ee/sites/default/files/kehtiv_01.01.2017_isced-f-2013_0.pdf ↩

12. ESCO ülekantavate oskuste kategooriad on parafraseeritud Ameerika Ühendriikide Teadusagentuuri (US National Research Council) poolt tehtud uurimistöö põhjal: „Transferable knowledge and skills in the 21^st Century“. Selles uurimistöös on välja toodud kolm põhilist kategooriat: kognitiivsed, interpersonaalsed ning intrapersonaalsed oskused. ↩

13. Klassifikatsioonis on mõtlemisoskuste mõiste kokkuleppeline. Klassifikaatori koostajad on teadlikud, et mõneti läheb selline jaotamine vastuollu psühholoogias laialt levinud tunnetustegevuse määratlusega läbi mõtlemise, taju, tähelepanu ja mälu. Niisamuti ei käsitleta traditsiooniliselt psühholoogia distsipliinis õppimisoskust tunnetustegevuse osana. Vt Henry Gleitman, James Gross, Daniel Reisberg „Psühholoogia“ (2014). ↩

14. Arvestades, et märkimisväärne osa Eesti ettevõtetest on alla kümne töötajaga mikroettevõtted, võime käsitleda ettevõtjaid juhtide alaliigina. ↩

15. Coaching on kindla eesmärgi saavutamisele, oskuste või harjumuste omandamisele suunatud struktureeritud koostöö, vt lähemalt https://supervisioon.ee/coachingust/. ↩

16. Vt lisast 3 OSKA uurimisvaldkondade jaotust laiemate majandussektorite vaates. ↩

17. Probleemide lahendamise põhimõtete ja tööriistade kogum. ↩

18. Vt projekti kohta lähemalt http://www.ats2020.eu/. ↩

19. Üks esimesi stsenaariume, mida Kutsekoda järgmise sammuna kavandab, on katsetada võimalust näha kõikide oskuste ja kompetentside lähtekohana üldoskusi. See hõlmaks kõikide oskuste kaardistamist mudeliks, kus üldised oskused omandavad edasi arendades või kontekstualiseerudes üha spetsiifilisema rakendusväljundi. ↩

20. Kasutatud allikate veebilingid on 20.01.2022 seisuga. ↩

21. https://ec.europa.eu/esco/portal/skill ↩

22. https://www.oecd.org/els/emp/OECD%20Skills%20for%20Jobs%20Definitions.pdf ↩

23. https://www.cedefop.europa.eu/en/projects/european-skills-and-jobs-survey-esjs ↩

24. http://www.ats2020.eu/ ↩