Madala erialase rakendumisega erialad kutseõppes ja selle põhjused

Vabariigi Valitsus kiitis 2014. aasta veebruaris heaks tööturu vajaduste ja koolituspakkumise paremaks sidumiseks tööturu seire ning prognoosi ja oskuste arendamise koordinatsioonisüsteemi kontseptsiooni. Seda on lühidalt hakatud nimetama OSKA süsteemiks ehk OSKA-ks. OSKA arendamist koordineerib SA Kutsekoda.

Selles uuringuaruandes esitatakse uuringu „Madala erialase rakendumisega erialad kutseõppes ja selle põhjused” tulemused. Uuringu eesmärk oli välja selgitada, mis põhjustel on madala erialase rakendumisega õppekavadel erialane rakendumine madal ning milline õppijate profiil ja sotsiaaldemograafiline/ametialane jaotus neid õppekavasid iseloomustab. Uuringus on eesmärgi saavutamiseks kasutatud nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Andmeallikad on teiste seas intervjuud valdkonna ekspertidega, vilistlastega, valdkonna statistika (sh TÖR ja EHIS) ja varem Eestis tehtud uuringud.

Kutsehariduse valdkonna ekspertide kaasabil sõnastati peamised järeldused ja arenguvajadused. Siinses uuringus sõnastatud ettepanekud on aluseks poliitika kujundamiseks, et sihitumalt planeerida koolituspakkumist kutseõppe valdkonnas ja paremini ette valmistada tööturu ootustele vastavate oskustega töötajaid. Kuigi ettepanekud on sõnastatud tegevustena, pole tegu mitte rakenduskavaga, vaid soovitustega, mille põhjal saavad osalised koostada oma tegevusplaani. Ettepanekute täitmist seiratakse ja koos ekspertidega hinnatakse nende täitmist.

Kutsekoda tänab suure panuse eest uuringu juhtrühma liikmeid, intervjueerituid, retsensente jt valdkonna esindajaid, kes on aidanud kaasa uuringuaruande valmimisele.

OSKA valdkonnauuringute jaoks on töötatud välja ühtne metoodika: https://oska.kutsekoda.ee/oskast/oska-metoodika/. Lähtuvalt valdkondade eripäradest võivad uuringulahendused detailides siiski erineda. OSKA tavapärase valdkonna tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringu põhieesmärk on analüüsida ning prognoosida, kuidas muutub lähema kuni kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõuvajadus ja vajatavad oskused, kas praegune valdkonna koolituspakkumine nii taseme- kui ka täiendõppe osas on valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadusega kooskõlas ning millised on muud võimalikud tööjõuvajaduse katmise allikad.

Siinse uuringu metoodika erineb oluliselt OSKA valdkonnauuringute metoodikast. Selles uuringus on fookuses kutseõppe koolituspakkumine ja erialad/õppekavad, millelt erialane rakendumine on madal, ning selle madala erialase rakendumise põhjused.

Madala erialase rakendumisega õppekavad on välja selgitatud, kasutades OSKA seniste valdkonnauuringute tulemustel põhinevat teadmust ametite ja erialade vaheliste seoste kohta. Need seosed on koondatud terviklikku andmestikku nimetusega Haridusvõti^{1 1}. Uuringu käigus on mõnevõrra muudetud algseid ameti ja hariduse vahelisi seoseid, kuna õppekava tasandil ei olnud andmestiku täpsusaste vajalikul määral tagatud. Seoste täpsustamisel olid suureks abiks uuringu käigus korraldatud ekspert- ja fookusgrupiintervjuud.

Uuringu peamine eesmärk on välja selgitada, mis põhjustel on madala erialase rakendumisega õppekavadel erialane rakendumine madal ning milline õppijate profiil ja sotsiaaldemograafiline/ametialane jaotus neid õppekavasid iseloomustab.

Põhilised uurimisküsimused on järgmised.

• Millised on kutseõppe erialad, millelt ametialane rakendumine on madal?
• Mille poolest erinevad omavahel madalama ja kõrgema erialase rakendumisega õppekavade rakendumist puudutav väljund (palk, ametipositsioon, tegevusalad)?
• Miks minnakse neile õppekavadele õppima ja mis on madala rakendumise põhjused?
• Kuidas ja kas madal rakendumine ning õpimotivatsioon eristuvad nt vanusegrupiti jt sotsiaaldemograafiliste tunnuste alusel?
• Milline on madala erialase rakendumisega õppekavadel õppijate profiil?
• Kuidas tagada kutsehariduse parem vastavus tööturu vajadustele?
• Milline on koolide, vilistlaste ja tööandjate vaade seoses madala rakendumise põhjustega?
• Kas ja millised mitterakendumise põhjuseid iseloomustavad tüpoloogiad esinevad madala erialase rakendumisega õppekavade puhul?

Siinses uuringus vaadeldakse erialast rakendumist eelkõige tööturul hõivatute seas, mitte kõigi lõpetajate osas. Erialast rakendumist mõõdab erialase töö tegijate osatähtsus tööturul hõivatud õppekava või õppekavarühma lõpetajate seas, kelle puhul oli töötamise registris (edaspidi TÖR) kas põhi- või kõrvaltööl märgitud amet. Seega ei mõjuta otseselt tulemusi näiteks edasiõppijate arv. Madala erialase rakendumisega õppekavadeks loeti selles uuringus õppekavu, kus erialane rakendumine põhitööl oli haridusvõtme järgi õppekava koodi alusel alla 40%. Mitmel juhul selgus, et õppekava koodi järgi kuulus õppekava nimetusena samal ajal nii madala kui ka kõrge rakendumisega õppekavade rühma. Analüüsis on need õppekavad ka eraldi välja toodud.

Analüüsiti kolme viimase aasta ehk 2019/2020.–2021/2022. a õppeaastatel lõpetanuid ja nende erialast rakendumist 2022. aastal. Kindlasti tuleb märkida seda, et põhitööl rakendumine ei ole ainuke erialase rakendumise vorm, vaid selleks on ka rakendumine kõrvaltöödel, ettevõtluse kaudu jne. Uuringus analüüsitavatest madala erialase rakendumisega õppekavadest tegid autorid omakorda valiku, milliste õppekavade puhul korraldada vilistlaste ning kutsekoolidega ekspert- ja fookusgrupiintervjuud. Kuna vilistlastest paljud olid ka tööandjad, siis tööandjatega eraldivõetuna intervjuusid ei tehtud. Vilistlasintervjuude valimi moodustamisel kasutati lumepallimeetodit^{2 2} ja paluti abi kutsekoolidelt nende vilistlastega kontakteerumiseks.

Poolstruktureeritud ekspert- ja fookusgrupiintervjuud tehti ajavahemikul maist septembrini 2023. Kokku intervjueeriti 71 eksperti, kelle hulgas oli nii kutseõppeasutuste esindajaid kui ka valdkonna õppekavade vilistlasi. Intervjueeritavate valikul peeti silmas vastavust uuringu fookuses olevate õppekavadega. Intervjuude analüüsi tulemusi on kasutatud uuringu eri osade koostamisel.

Uuringus on üldjuhul arvestatud õppekavadega, kus on olnud lõpetajaid viimasel kolmel õppeaastal. Seda nii intervjuudeks valitud õppekavade kui ka hiljem statistika analüüsis. Statistika analüüsi käigus saadud tulemused on näiteks soo, hariduse jne järgi eelkõige esitatud õppekavade kohta, kus on kolme aasta jooksul olnud vähemalt 20 lõpetajat ja mis liigitusid madala erialase rakendumise põhjuste tüüpide alla. Uuringu lisas (lisa 1) on samas toodud ka kogu õppekavade nimekiri, kus erialane rakendumine põhitööl jäi alla 40%. Õppekavade valikul lähtuti sellest, et valik oleks õppekavarühmade arvestuses võimalikult mitmekesine nii õppekavarühmade kui ka sotsiaaldemograafiliste näitajate järgi. Intervjuude käigus sai täpsemat teavet lõpetajate õpimotivatsioonist ja mitterakendumise põhjustest. Nende abil sai võimalikuks ka erialase mitterakendumise tüpoloogia koostamine, mis eristab kas õppekavade sarnasusest või õppijate profiilist lähtuvalt peamisi põhi- ja alamtüüpe. Õppekavade osas, kus intervjuusid ei tehtud, on madala erialase rakendumise põhjuste tüüpide alla liigitus mõneti tinglik, põhinedes vaid olemasoleval statistikal. Uuringutulemusteni jõudmiseks kasutati dokumendianalüüsi, kvalitatiivset ja statistilist andmeanalüüsi. Kokkuvõttes olid uuringus andmeallikad/andmed järgmised.

• Dokumendianalüüsiks vajalikud seni tehtud analüüsid (OSKA valdkonnauuringud, muu kirjandus, sh Eesti ning rahvusvahelised uuringud ning muud teemakohased käsitlused).
• EHIS-e (Eesti Hariduse Infosüsteem) ja TÖR-i (töötamise register) andmed, mida on võimaluste piires täiendatud rahvastikuregistri ning Maksu- ja Tolliameti ettevõtlust puudutavate andmetega.
• Ekspert- ja fookusgrupiintervjuud õppekavade vilistlaste/õppijate ning kutseõppeasutuste esindajatega.
• Valdkonna juhtrühma arutelud.
• Muud asjakohased andmed (nt andmed kutseregistrist, majandusvaldkondade statistika jne).

Uuringumeeskonda toetas eksperthinnangutega kutsehariduse valdkonna haridus- ja töömaailma esindajatest koosnev juhtrühm.

Juhtrühm valideeris uuringu vahetulemusi, toetas uuringu meeskonda kogutud teabe tõlgendamisel ja järelduste tegemisel ning panustas omalt poolt uuringu tulemusena valmivate ettepanekute ja soovituste sõnastamisesse. Samuti kasutati juhtrühma arutelusid täiendava empiirilise materjali kogumiseks, mida tõlgendati ja analüüsiti sarnaselt ekspert- ning fookusgrupiintervjuudega. Intervjuud ja juhtrühma arutelud salvestati ning transkribeeriti ja neid analüüsiti, kasutades programmi QDA Miner Lite.

Oktoobris 2023 toimus kokku kaks juhtrühma kohtumist. Neil käsitleti järgmisi teemasid.

1. 18.10.2023: ülevaade uuringu senisest protsessist, ülevaade statistikast ja mitterakendumise tüpoloogia tutvustus, peamiste arenguvajaduste määratlemine ning esmaste ettepanekute/soovituste arutelu.
2. 31.10.2023: ettepanekute ja soovituste sõnastamine, uuringu põhisõnumite määratlemine.

Andmete puhul tuleb rõhutada, et üksüheselt polnud alati võimalik selgeks teha, millise iseloomuga oli hariduse ja töö vaheline side ning millist tööd teevad lõpetajad, kellel TÖR-is ametialane kirje puudus. Andmetega seotud võimalikud kitsaskohad on toodud allolevas tabelis.

Erialati/õppekavati võivad tabelis 1 toodud seoste mõõtmise ja kindlakstegemise piirangud erineda. Kindlasti on mõnevõrra rohkem määramatust erialase rakendumise seose määramisel valdkondades, kus on palju väikeettevõtjaid, kellel on lisaks mitu tegevusala, näiteks teeninduses. Samuti seal, kus on tegu hooajatöödega, näiteks põllumajanduses. Lisaks on põhimõtteline küsimus, kuidas tõlgendada mitteametlikku töötamist, s.t majanduses paratamatult eksisteerivat n-ö halli ala. Seega peab nii andmete tõlgendamisel kui ka uuringu järelduste põhjal otsuste tegemisel nende nüanssidega arvestama. Siiski saab öelda seda, et hoolimata andmetega seotud kitsendustest võimaldavad kasutatavad TÖR-i ja EHIS-e andmestikud anda piisavalt hea ülevaate koolilõpetajate erialasest/mitteerialasest rakendumisest.

• Põhjusi, miks suur osa uuritud kutsehariduse õppekavade lõpetajatest ei asu erialasele tööle, on mitu ja need jagunevad ühelt poolt tööturu ning majanduse poolt mõjutatud ja teisalt õppekorralduse ning õppijaga seotud põhjusteks. Olulisematena neist saab välja tuua näiteks madala palga ja ebasoodsad töötingimused, sisulise huvi ning motivatsiooni puuduse eriala vastu, õppimise pelgalt keskhariduse eesmärgil, tööde hooajalisuse ja ebapiisava nõudluse kindla valdkonna toodete/teenuste järele, mistõttu erialase tööga on keeruline piisavat sissetulekut teenida. Võttes arvesse eelnimetatud põhjusi on siinses uuringus koostatud erialase mitterakendumise põhitüübid, mis võib laias laastus jagada neljaks.

• Tüüp 1 alla kuuluvad õppekavad ja erialad, mida iseloomustab peamiselt tööde hooajalisus, mistõttu on keeruline erialase tööga püsivat sissetulekut tagada. Keskmiselt on tüüp 1 õppekavadel täiskasvanute osatähtsus lõpetajate seas üle 90% ja 40%-l lõpetajatest on juba eelnevalt omandatud kõrgharidus. Tüüp 1 õppekavad jagunevad omakorda õppekavadeks, kus õpe toimub vaid ühes kutsekoolis, ja on vähe lõpetajaid, ning õppekavadeks, kus õpe toimub mitmes kutsekoolis, ja lõpetajaid on suhteliselt palju. Näidetena õppekavadest saab siin tuua siseveelaeva laevajuhi, väikesadama spetsialisti, giidi, aedniku ja maastikuehitaja.

• Tüüp 2 õppekavadel õpivad peamiselt noored, kellele omandatav eriala on paljudel juhtudel esimene erialane haridus (kutsekeskharidus) pärast põhikooli lõppu. Tüüpi iseloomustab tervikuna madal palgatase ning rasked ja ebasobivad töötingimused, mistõttu leitakse lihtsamaid võimalusi raha teenimiseks. Seega võib üldistavalt öelda, et tööturul on piisav vajadus lõpetajate järele, kuid lõpetajatel on vähene huvi erialasele tööle asumiseks. Tüüp 2 jaguneb veel eraldi kaheks alatüübiks. Alatüübi 2.1 puhul ongi peamine erialase mitterakendumise põhjus madal palgatase ning rasked ja ebasobivad töötingimused. Alatüübi 2.2 puhul lisandub siia enne õpingute alustamist vähene soov erialaselt rakenduda ja eesmärk on pigem keskhariduse omandamine. Näidetena tüüp 2 alla kuuluvatest õppekavadest võib tuua pagari, laotöötaja, sõidukite pindade hooldaja ja rehvitehniku ning kinnisvarahoolduse.

• Tüüp 3 õppekavade lõpetajatest olid keskmiselt 70% täiskasvanud ja omandatav eriala on paljudele õppijatele pigem teiseks või isegi kolmandaks seni omandatud tasemeõppe erialaks. Keskmiselt koguni 84% selle tüübi alla kuuluvate õppekavade lõpetajatest on naised. Tüüp 3 jaguneb kolmeks alatüübiks. Alatüübi 3.1 peamiseks iseloomustavaks jooneks on ebapiisav nõudlus õpitud valdkonna toodete/teenuste järele, mistõttu on erialase tööga keeruline ära elada. Ka alatüübi 3.2 puhul on ebapiisav nõudlus probleemiks. Põhiliselt eristab seda alatüüpi aga see, et õppima asudes ei ole peamine eesmärk mitte erialane rakendumine, vaid pigem nähakse end õpitut hobikorras rakendamas, enesearenguks ja toeks. Näidetena alatüüpide 3.1 ja 3.2 alla kuuluvatest õppekavadest võib tuua pehme mööbli valmistaja, mööblirestauraatori, küünetehniku ja kergete rõivaste rätsepa. Alatüübi 3.3 puhul on peamine tunnusjoon see, et kuigi erialale vastavaid töökohti ei pruugi palju olla, on omandatud oskused ühe täiendava- või lisakompetentsina kasutatavad paljudes ametites. Näidetena õppekavadest saab siin tuua kvaliteedispetsialisti, keskkonnaspetsialisti ja hobuhooldaja.

• Tüüp 4 peamise eristava tunnusena võib välja tuua tõiga, et tööandjad eeldavad selle tüübi õppekavade juures kõrgemat haridustaset kui seda on kutseharidus. Seetõttu ei pruugi lõpetajad personalivaliku käigus pääseda voorudesse, kus otsustatakse tööle võtmine või mittevõtmine. Näitena ühest sellisest õppekavast saab tuua keskkonnaspetsialisti õppekava.

• Vaatamata madalale erialasele rakendumisele analüüsitud õppekavadel, on sellegipoolest nende erialade järgi tööturul vajadus. Oluline on kokku leppida, mis vormis ja millise rahastusmudeli alusel peaks täiskasvanuõpe kutseõppes toimuma, milline on optimaalne õppijate/lõpetajate arv tööturu vajadusest lähtuvalt ning milline on õppijate profiil lähtuvalt kavatsustest ja võimalustest hiljem erialaselt rakenduda.

• Suure täiskasvanud õppijate osatähtsusega õppekavadel (eelkõige alatüübid 1.2 ja 3.1, 3.2) tuleks seega kaaluda tasemeõppe vähendamist ning samal ajal suurendada täienduskoolituse, mikrokvalifikatsioonide ja töökohapõhise õppe osakaalu koolituses, et viia paremini kooskõlla hariduse- ja oskuste pakkumine ning tööturu nõudlus.

• Eriti noorte puhul on olulise väärtusega nende tööturule ettevalmistamine üldiselt, arvestades hariduse sotsialiseerivat aspekti. Eeskätt just tüüp 2 alla kuuluvad õppekavad kannavad endas osati noorsootöö rolli, et ühelt poolt hoida noori haridusruumis ja parandada seeläbi nende oskusi ning hoiakuid ja teisalt suurendada nende konkurentsivõimet ning valmisolekut hilisemas elus tööturul rakenduda, olles täisväärtuslikud ühiskonna liikmed.

• Uuringu tulemuste tõlgendamisel on oluline arvestada ka pidevalt muutuvaid töövorme ja -kultuure, kus üha rohkem töötajaid soovib paindlikumat töökorraldust ning mitmekesisemaid töövorme. Sealjuures on just kõrvaltöö omamine ja korraga mitmel töökohal töötamine muutumas üha levinumaks. Oluline on ka silmas pidada, et paljud õppekavad ja -suunad ei valmista ette tööjõudu tööks kindlates sektorites ega organisatsioonides, vaid õpiväljunditena omandatud oskused loovad eeldused töötamaks eri ametitel mitmel elualal.

Uuringu käigus väljajoonistunud erialase mitterakendumise põhjuste tüübid on edaspidi abiks haridussüsteemi, sh kutsehariduse edendamiseks tehtavatele otsustele ja saavad olla n-ö üheks tööriistaks mitme seas. Küll aga peab iga õppekava puhul eraldi hindama ka teisi aspekte, sh nõudlus-pakkumise tasakaal, regionaalsus, erialade jätkusuutlikkus, olulisus Eesti kultuuri alalhoidmisel jne.

Selles peatükis antakse ülevaade senistest madala erialase rakendumise käsitlustest, kutsehariduse ja elukestva õppe rollist ning uurimisteemat enim mõjutavatest tööturu trendidest. Samuti tehakse kokkuvõte senistest uuringutest, mis on madala erialase rakendumisega erialasid kutsehariduses käsitlenud.

Strateegia „Eesti 2035“ toob välja, et üha enam on vaja seniste oskuste ja teadmiste profiili ümberkujundamist, hariduspoliitilist reageerimist ning tuleb parandada õppe vastavust ühiskonna ja tööturu vajadustele kõigil haridusastmetel. Samal ajal tõdetakse murekohana, et Eestis on suur erialase hariduseta inimeste osakaal: 27% täiskasvanutest (25–64-aastased) on eri- ja kutsealase hariduseta. Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 üldeesmärk on, et Eesti inimestel on teadmised, oskused ja hoiakud, mis võimaldavad teostada end isiklikus elus, töös ja ühiskonnas ning toetavad Eesti elu edendamist ja üleilmset säästvat arengut. Selle eesmärgi täitmise indikaatoriteks on teiste seas märgitud ka see, et aastaks 2035 kasvaks eri- ja kutsealase haridusega täiskasvanute (25–64-aastaste) osakaal ning tõuseks täiskasvanute elukestvas õppes osalemise määr. Üks arengukava oluline strateegiline eesmärk on ka õpivõimaluste vastavus ühiskonna ja tööturu arenguvajadustele. Selle indikaatoriks on seatud hõivatute osakaalu kasv eri- ja kutsealase haridusega 20–34-aastaste inimeste hulgas nii üks kui ka viis aastat pärast lõpetamist ning samuti lõpetajate ettevõtlikkus^{3 3}.

Haridus- ja teadusministeerium toob kutseõppe peamise eesmärgina välja teadmiste, oskuste ja hoiakute, vilumuste ning sotsiaalse valmiduse omandamise töötamiseks, ühiskonnaelus osalemiseks ja elukestvaks õppeks. Haridusseadus defineerib kutseharidust kui teatud erialal töötamiseks, teatud kutse saamiseks, teatud ametikohale kandideerimiseks või selle säilitamiseks vajalike teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteemi, mille omandamine ning täiendamine loob eeldused tulemusrikkaks professionaalseks tegevuseks.

Kutsehariduses täna piiranguid korduvaks tasuta õppimiseks ei ole, erinevalt kõrgharidusest (kõrgharidusseadus). Kõigist kutseõppe koolituskohtadest 98% on riigi rahastatud ehk õppijale tasuta. Riigi eelarvestrateegia 2024–2027 toob välja, et kutsehariduses on taas kasvanud katkestajate ja väljalangejate osakaal, samal ajal kui täiskasvanute elukestvas õppes osalemise määr tõusis 2022. aastal jõudsalt ning jätkuvalt tegelevad enesetäiendamisega kõige enam juba kõrgharidust omavad inimesed.

Kutsehariduse eripalgeliste rollidena on Mattisen (2019) ühelt poolt välja toonud näiteks võimaluse omandada kutsealal tegutsemiseks vajalik kvalifikatsioon, reageerida kiirelt tööturu vajadustele, anda õppijale võimalus omandada keskharidus paralleelselt kutseõpingutega, luua paindlikud võimalused ümberõppeks lühikeste tasemeõppe kursuste kaudu ning elukestvaks õppeks. Suurimate probleemide ja väljakutsetena toob autor välja teiste seas ettevõtjate surve saada kiirelt vajalike oskustega töötajaid; ühiskonna ootuse, et lisaks kutseoskustele omandataks heal tasemel keskharidus; ootuse, et just kutsekoolist saavad vajaminevad oskused hariduslike erivajadustega noored ning töötavate täiskasvanute soov end täiendada mõnel kutsealal kas hobiharrastuse või ümberõppe eesmärgil.

Euroopa Liidu liikmesriigid on viimastel aastatel heaks kiitnud Euroopa oskuste tegevuskava, Euroopa Liidu nõukogu soovituse jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja toimetulekut toetava kutsehariduse kohta ja Osnabrücki deklaratsiooni. Nende kõigi algatuste ühine eesmärk on veelgi paindlikum ja kaasavam kutseharidus, mis edendab võrdseid võimalusi, ning elukestva õppe kultuuri loomine. Tähtsal kohal on ka kutsehariduse rolli olulisuse suurenemine innovatsiooni ja majanduskasvu edendamises ning digi- ja roheülemineku ettevalmistuse tagamisel.

Ka OECD (2023) ülevaade toonitab kutsehariduse ja -koolituse relevantsena hoidmise vajadust, et tulla toime kiirelt muutuvate oskuste vajadusega tööturul. Tuleviku kutsehariduse ja -koolituse oluliste nurgakividena tuuakse välja näiteks koolitusprogrammide vastavus tööturu vajadustega; veelgi suurem paindlikkus ning n-ö rätseplähenemine erineva tausta, vajaduste ja ambitsioonidega õppuritele; karjäärinõustamine ning uudsete õppemetoodikate kasutuselevõtt.

Peale kutsehariduse on siinse uuringu kontekstis oluline rääkida ka täiskasvanuharidusest. Haridus- ja teadusministeeriumi definitsiooni järgi on täiskasvanuharidus suunatud täiskasvanud õppijaile, kelle all mõistetakse isikut, kes õpib töölkäimise, perekonnaelu või muu tegevuse kõrvalt. Õppimine võib toimuda mistahes tasemel või meetodil ja asendada või olla jätkuks esmasele haridusele, mis on omandatud koolis, kolledžis või ülikoolis. EL-i üleselt on täiskasvanuhariduse olulisust välja toodud nt tööväljavaadete parandamisel, isikliku või tööalase arengu puhul ja valdkonnaüleste oskuste arendamisel. Samuti on täiskasvanuharidus Euroopa haridusruumi keskne teema aastatel 2021–2030.

Siinse uuringu tulemuste tõlgendamisel on kindlasti oluline arvesse võtta ka pidevalt muutuvaid töövorme ja -kultuure, eelkõige aga osaajaga töötamist ning kõrvaltööde tegemist (ingl side hustle). Side Hustle Nation (2023) on leidnud, et kõrvaltööde tegemine sageneb ja koguni 42% Z-põlvkonnast ning 39%^{4 4} millenniumi põlvkonnast otsib aktiivselt võimalusi lisateenistuseks või juba omab seda. Peamiste kõrval- ja lisatöö tegemise põhjustena tuuakse välja eelkõige sissetuleku suurendamine, aga ka uute oskuste omandamine ning seejärel nende kasutamine ja iseendale tööandjaks olemine. OSKA trendikaardid (2021) toovad välja tendentsi, kus töö tähtsus inimeste elus on Eestis viimastel kümnenditel vähenenud, väheneb tõenäoliselt tulevikus veelgi ja ilmselt suureneb lähitulevikus osaajaga töötamine.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii Eestis kui ka Euroopa Liidu üleselt on õppimisvõimaluste kättesaadavaks tegemine, elukestev õpe, tark ja haritud rahvas ning eriti oskuste ja tööturu vastavusse viimine ühiskondlikult kokku lepitud prioriteediks, mida nähakse osana majanduse kasvumootorist ning investeeringuna, mis end alati ära tasub.

Erialast rakendumist on Eesti haridus- ja tööturu-uuringutes varem käsitletud vähe. Samuti on väheuuritud valdkonnaks kõrgharidusega õppijad kutseõppes.

Haridus- ja teadusministeerium (Leppik, 2019) on kokkuleppeliselt nimetanud kutse- või kõrgkoolilõpetaja erialaseks rakendumiseks seda, milline on tema põhitöökoha ettevõtte peamise tegevusalana deklareeritud majandusvaldkond. Riigikontroll koostas aastal 2016 ülevaate täiskasvanute osalemisest kutseõppes. Sealjuures uuriti, millise haridusliku ja tööalase taustaga täiskasvanud asuvad kutseharidust omandama ning kuidas muutub nende käekäik tööturul pärast kooli lõpetamist. Analüüsist selgus muu hulgas, et kutsehariduse omandamisel on täiskasvanute tööturuväljavaadetele üldiselt positiivne mõju, samas ei paranda kutseharidus kõikide täiskasvanute olukorda tööturul. Järjest enam oli kutseharidust asunud omandama varasema kõrgharidusega täiskasvanud. Ülevaade toob ka välja, et potentsiaalseid nn hobiõppureid on kutsehariduses vähe ja enamiku õppurite erialavalikud on suunatud tööalasele enesetäiendamisele^{5 5}. Täiskasvanud kutseõppurite seas olid ülevaate järgi populaarsemad äriteenuste ja aianduse ning turismi-, toitlustus- ja majutusteeninduse erialad. Riigikontrolli ülevaade tõi olulise tähelepanekuna välja vajaduse hinnata senist kutsehariduse kulutuste otstarbekust ja mõju riigi majandusarengule, lisandväärtuse suurendamisele ning tööhõive parandamisele nii riigis tervikuna kui ka regionaalsel tasandil. Kuna suur osa kutseharidust omandama asunud täiskasvanutest olid analüüsi tulemusena varasema kutse- või kõrgharidusega, siis tõstatas ülevaade küsimuse, kas nende puhul on kutsehariduse omandamine riigi raha eest põhjendatud või peaks riik nende õpingute rahastamise asemel suunama ressursse mujale.

Nele Lange bakalaureusetöö (2020) käsitles kõrgharidusega õppijaid kutseõppes. Selle olulisemate tulemustena võib siinse uuringu kontekstis välja tuua näiteks selle, et kutseõppesse asutakse kõrghariduse omandamise järel õppima, kuna on tekkinud vajadus uute erialaste ning praktiliste teadmiste ja oskuste järele. Peamiste sisemiste ajenditena toob autor sealjuures välja huvi konkreetse eriala vastu või soovi tuua oma ellu vaheldust.

Praxis (2019) toob enda Elukestva õppe strateegia 2020 vahehindamise analüüsis peamiste kitsaskohtadena täiskasvanute riiklikult rahastatud koolituste pakkumise süsteemis välja muu hulgas ka selle, et koolitustele tulevad inimesed mõneti juhuslikult ja isiklikust huvist lähtuvalt ilma koolitatava koolitusvajadust eelnevalt hindamata. Olulise kitsaskohana toonitatakse seda, et eksisteerib tasuta koolitustest huvituv sihtrühm, ehk n-ö korduvkoolitujad, kes ongi huvitatud sellest, et osaleda paljudel riigi rahastatud koolitustel. Kitsaskohtade lahendusena pakub Praxis välja muu hulgas selle, et inimene, kes soovib, et tema koolitusel osalemise eest maksaks riik, peab enne läbima karjäärinõustamise, et selgitada välja, milline koolitus on talle esmajoones vajalik. Samuti tuleks hinnata riikliku finantseerimise vajadust ja inimese enda võimekust koolituse eest maksta ning toonitatakse, et sarnase süsteemi kasutuselevõttu tuleks kaaluda ka täiskasvanute teise ringi tasemeõppes. Eesti täiskasvanuhariduse süsteemi tugevustena toob analüüs välja teiste seas nt mitmekesised võimalused õppimiseks ja selle, et õppe hind on suhteliselt vähelevinud ning seetõttu takistab see täiskasvanuõppes osalemist üha vähem.

Eesti kutseõppe 2015.–2016. aasta vilistlaste uuring (2017) küsitles veebipõhise ankeetküsitlusega Eestis kutseõpet pakkunud kutsekoolide vilistlasi. Küsitluse tulemustest on siinse uuringu kontekstis asjakohane muu hulgas see, et kutseõppe vilistlaste jaoks on kõige olulisem eriala ja kooli valikut mõjutavaks teguriks huvi valdkonna ja/või eriala vastu. Samuti selgus, et lõpetajate õpingutejärgne hõive tööturul on küllalt kõrge – 78% vilistlastest töötab või töötab ja õpib samal ajal^{6 6}. 21% lõpetajatest jätkas pärast lõpetamist õpingutega kas enesetäiendamise soovist või eesmärgiga parandada enda konkurentsivõimet tööturul.

OSKA on alates 2015. aastast koostanud valdkondlikke tööjõu- ja oskuste prognoose kokku 19 valdkonnas. Viies valdkonnas on 2023. aasta sügiseks välja antud ka teine uuring. Alates 2021. aastast on OSKA uuringutes kasutusel ka Maksu- ja Tolliameti töötamise register, mille põhjal on võimalik teha järeldusi valdkonna töötajate erialase rakendumise kohta. Lisaks kvantitatiivsetele andmetele on mitmes teise ringi uuringus intervjueeritud ka valdkonna vilistlasi, mis annavad veelgi parema sisevaate kas ja miks mingite ametialade erialane rakendumine on olnud madal ning milline on olnud õppurite õpimotivatsioon sisseastumisel ja erialavalikul.

Tabelis 2 on toodud näiteid senistest OSKA uuringutest ning nendes välja toodud põhitulemustest seoses erinevate ametialade madala erialase rakendumisega kutsehariduse õppekavade puhul, mis olid aluseks ekspert- ja vilistlasintervjuude korraldamiseks (vt Metoodika). Kui erialast rakendumist pole eraldi käsitletud (nt esimese ringi uuringute puhul), siis on mõne valdkonna puhul toodud näiteid turutõrgetest, mis võivad, aga ei pruugi viidata madalale erialasele rakendumisele.

Kõik kutseõppeasutustes õpetatavad erialad omavad väljundit tööturul ja ühiskonnas. Samas on oluline arvesse võtta, kui palju lõpetajaid tööturg vajab ja milline on nende lõpetajate erialaste oskuste pakett. Selles peatükis on analüüsitud ja toodud esile erialase mitterakendumise põhjusi. Kutsekoolide ja vilistlastega tehtud intervjuude ning statistika põhjal on loodud erialase mitterakendumise põhjuste tüübid ja nende alatüübid. Tüüpide kirjelduse puhul on toodud esile neid iseloomustavad nii sarnased kui ka veelgi olulisem, erinevad mitterakendumise põhjused. Tüüpide puhul on esitatud nii õppekavade lõpetajate sotsiaaldemograafiline profiil kui ka hilisem palgatase, mis on tööturul üks oluline kriteerium. Õppekavad on liigitatud peatüüpidesse olemasoleva statistika ja intervjuude põhjal.

Kogu selle uuringu õppekavade valimi moodustasid õppekavad, kus erialane rakendumine põhitööl oli 40% või vähem. Seda nende lõpetajate seas, kes olid tööturul hõivatud. Madala rakendumisega õppekavu oli kokku 136, millel oli õppeaastatel 2019/20.–2021/22 7290 lõpetajat. Statistika ülevaates, kus õppekavad on jagatud tüüpidesse, on neid õppekavu kokku 71, millelt lõpetajaid oli omakorda 5518. Ülejäänud õppekavadel oli liiga vähe lõpetanuid, et neid oleks olnud võimalik hõlmata statistilisse analüüsi või siis mõnel juhul jäeti need tüüpide liigitusest välja teistel põhjustel. Näiteks ei olnud mõne õppekava puhul selge, kas ja millise tüübi alla see liigitub või millised õppekavad on otseselt mõeldud NEET noortele (nt Kutsevaliku õppekava).

Nii intervjuude kui ka statistika põhjal saab välja tuua põhjusi, mis võivad tingida seda, et suur osa lõpetajaid ei asu erialasele tööle (tabel 3). Neid põhjusi saab liigitada esmalt tööturu, ettevõtete ja majanduse/tööturu nõudlusega seotud põhjusteks ning õppija motivatsiooni, õpioskuse ja -eesmärgiga seotud põhjusteks. Põhjused on õppekavade kaupa erinevad ja omavad ka eri kaalu mitterakendumise puhul. Tabelisse 3 koondatud põhjused võivad osaliselt üksteisega kattuda või peegeldada sama probleemi eri tahke, kuna eesmärk oli antud juhul esitada põhjusi läbi võimalikult erinevate külgede.

Lisaks uuringu peamisele eesmärgile, ehk madala erialase rakendumisega õppekavade analüüsile, vaadeldi seda, mis erialast rakendumist üldse mõjutab. Teisisõnu, kas erialane rakendumine erineb lähtuvalt näiteks sotsiaaldemograafilistest teguritest või ka õppesisust õppekavarühma vaates.

Enamiku õppekavarühmade lõpetajate erialane rakendumine oli viimase kolme aasta lõpetajate põhjal üle 50%. Kõige kõrgem oli erialane rakendumine sotsiaal- ja tehnikavaldkondadega seotud õppekavarühmades, madalam aga aianduse ning käsitöö õppekavarühmades.

Näiteid õppekavadest, kus erialane rakendumine tööturul hõivatute seas oli 80% või enam, saab tuua küllaltki palju. Hea erialase rakendumisega on näiteks hooldustöötaja, mehhatroonika, metallilõikepinkidel töötaja, kaldkatuseehitaja, jaotusvõrgu elektriku ja elektroonikaseadmete koostaja õppekavade lõpetanud. Need õppekavad kuulusid ka õppekavarühmadesse, kus kõigi õppekavade keskmisena on erialane rakendumine hea.

Vanuste järgi oli täiskasvanud lõpetajate erialane rakendumine kõigi õppekavade puhul pisut parem kui nooremate lõpetajate oma. Teisisõnu, kui 25-aastaste ja vanemate seas oli erialaselt rakendunuid hõivatutest 62%, siis näiteks kuni 19-aastaste seas 53%. Samas madala erialase rakendumisega õppekavade grupis vanus erialast rakendumist oluliselt ei mõjutanud.

Meeste ja naiste võrdluses rakendusid erialaselt mõnevõrra paremini mehed. Kõigi õppekavade lõpetanutest olid tööturul hõivatute seas erialaselt rakendunud 65% meestest ja 55% naistest ning meeste ja naiste vaheline erinevus jäi püsima olenemata sellest, kas tegu oli madala või kõrgema erialase rakendumisega õppekavade rühmaga.

Ka kõrgeim omandatud haridus mõjutas erialast rakendumist. Paremini rakendusid erialaselt need lõpetajad, kelle kõrgeim lõpetatud haridus oli kas kutseharidus või üldkeskharidus. Kõrgharidusega lõpetajate erialane rakendumine oli madalam ja eriti tulid selles osas esile magistri- või doktorikraadi omavad lõpetajad. Näiteks kõigi õppekavade võrdluses oli kutseharidusega lõpetajate erialane rakendumine 61% võrreldes magistriharidusega lõpetajate 44%-ga. Õppekavade liigi järgi oli kõige parem erialane rakendumine neljanda taseme kutseõppe jätkuõppe lõpetanutel (79%). Ligi 70% oli erialane rakendumine ka viienda taseme kas esma- või jätkuõppe lõpetajatel. Ootuspäraselt oli kõige madalama erialase rakendumisega teise taseme kutseõppe lõpetanud (alla 50%), kuna nendel õppekavadel õpivad peamiselt erivajadustega õppurid, kelle puhul erialane rakendumine pole otsene eesmärk.

Järgnevas alapeatükis on toodud esile mitterakendumise põhjuste põhitüübid ja peamised erinevused nende ning alatüüpide vahel. Tabelis 2 toodud põhjused jagunesid põhitüüpide ja nende alatüüpide vahel, arvestades nende kaalu ning probleemi esile tuleku teravust konkreetse tüübi puhul. Mitte kõik tabelis toodud põhjused ei kajastu väljatoodud tüpoloogias, kuna nende kaal ja olulisus intervjuude põhjal ei olnud piisav selleks, et seda eraldi esile tuua. Näiteks on kutsekoolide, õpetajate ja õppe tase probleemiks üksikutel juhtudel ning seetõttu ei ole seda edaspidi kitsaskohana kajastatud.

Mitterakendumise põhjuste tüüpide juures olevate õppekavade statistika ülevaates on kajastatud kõik^{7 7} piisava lõpetajate arvuga madala rakendumisega õppekavad, mida sai järgnevas analüüsis käsitletud tüüpide juurde liigitada. Alatüüpide kirjeldustes on toodud need õppekavad, mille lõpetajatega on tehtud intervjuud.

Tüüp 1 puhul on põhiline erinevus võrreldes teiste tüüpidega see, et tööd on hooajalised, mille tõttu on keeruline erialase tööga püsivat sissetulekut tagada. Tüüp 1 õppekavasid iseloomustab see, et lõpetajate seas on väga vähe noori. Giidi, linnaaedniku ja matkajuhi õppekavadelt olid kõik kolme viimase aasta jooksul lõpetanud täiskasvanud (25-aastased ja vanemad), ka väikseima täiskasvanud lõpetajate osatähtsusega aedniku õppekaval ületas täiskasvanud lõpetajate osatähtsus nelja-viiendikku (joonis 2). Keskmiselt oli tüüp 1 õppekavadel täiskasvanute osatähtsus lõpetajate seas üle 90%.

Põhitööna rakendumist arvestades jäi kõigi õppekavade puhul peale giidi erialaselt rakendunute osatähtsus tööturul hõivatud lõpetajatest alla 30%. Kõigi õppekavade puhul kasvatas erialast rakendumist rakendumine kõrvaltööna ja kõrgema kõrvaltööna rakendumisega erialadest saab siin välja tuua mesiniku, siseveelaeva laevajuhi ja aedniku õppekavad, kus kõrvaltööna rakendumine oli ligi 15%.

Valdavalt on tüüp 1 puhul tegu kolmanda ja neljanda taseme esmaõppe õppekavadega, kuid oli ka viienda taseme õppekavu (giid ja turismikorraldaja) (joonis 3).

Palgatase varieerub oluliselt lähtuvalt sellest, mis õppekava on vilistlane lõpetanud. Siin toodud joonised kajastavad kõigi tööturul hõivatud lõpetanute keskmist palka, mitte vaid erialaselt rakendunute oma. Vägagi korralik keskmine palk oli matkajuhi, siseveelaeva laevajuhi ja väikesadama spetsialisti õppekavade lõpetanutel. Küllaltki madal oli see aga linnaaedniku ja noorem-maastikuehitaja õppekava lõpetanutel. Enamiku selle tüübi õppekavade puhul oli kõigi lõpetajate keskmine palk märksa kõrgem nende lõpetajate palgast, kes tegid erialast tööd. Eriti suured olid erinevused just nende eelmainitud kõrge keskmise palgaga õppekavade puhul.

Tüüp 1 õppekavade lõpetajaid iseloomustab see, et kõrgeima haridustasemena omas kõrgharidust märkimisväärne osa lõpetajatest – 40%. Õppekavade võrdluses oli eriti suur kõrgharidusega lõpetajate osatähtsus giidi ja puukooliaedniku õppekavadel lõpetanute seas. Mesiniku ja maastikuehituse õppekavadel lõpetanute seas oli kõrgharidusega lõpetajaid kõige vähem, kuid mõlema õppekava puhul oli neid siiski üle 20% (joonis 4).

Keskmine lõpetaja tüüp 1 õppekavadel soo vaates oli naine. Neid oli lõpetajate seas ligi 80%. Samas ei olnud see kõigi õppekavade puhul nii. Siseveelaeva laevajuhi õppekavadel oli mehi lõpetajate seas enam kui naisi. Väikesadama spetsialisti õppekava puhul oli naisi ja mehi võrdselt. Naiste osatähtsus lõpetajatest oli aga 90% või enam giidi, linnaaedniku ja nooremaedniku õppekavadelt. (Joonis 5).

Esimese tüübi õppekavadel õpivad enamasti täiskasvanud õppurid, kellele omandatav eriala ei ole esimene erialaharidus ja kelle hulgast leiab nii eelnevalt omandatud üld-, kutse- või / kui ka kõrgharidusega inimesi. Tüüp 1 „Suvi võiks kauem kesta“ jaguneb omakorda kaheks alatüübiks. Enamik kahte alatüüpi iseloomustavatest joontest on siiski samad. Järgnevalt on välja toodud kahte alatüüpi peamiselt iseloomustavad ühised karakteristikud, mille valikut on ilmestatud tsitaatidega intervjuudest. Tsitaatides on konkreetse õppekava, kutsekooli, ameti vmt intervjueeritavat identifitseerida võimaldavate tunnuste välistamiseks kasutatud tähti X või Y.

• Tööde hooajalisus, mille tõttu on keeruline erialase tööga püsivat sissetulekut tagada

• Ettevõtjana alustamiseks ressursside nappus (nt töövahendid, ruumid, raha)

• Tööturul pole piisavalt (põhikohaga) töökohti pakkuda

• Ettevõtjana on raske äraelamiseks piisavat sissetulekut teenida

Kahte alatüüpi eristavaks tunnuseks tüüp 1 puhul on õppekavade lõpetajate ja seda eriala õpetavate kutsekoolide arv. Esimest alatüüpi iseloomustab see, et tegu on õppekavadega, kust on küllaltki palju lõpetajaid ja kus eriala õpetatakse mitmes koolis. Näitena saab siin tuua aianduse ja maastikuehituse õppekavad.

Teise alatüübi puhul toimub õpe peamiselt ühes koolis ja õppekaval ning lõpetajaid on suhteliselt vähe. Näitena saab siin tuua siseveelaeva laevajuhi, väikesadama spetsialisti ja giidi õppekavad. Eriala jätkusuutlikkuse ning hariduse ja tööturu tasakaalu seisukohast on selline erinevus küllaltki oluline ja seega ka sisuliseks põhjenduseks, miks esimese tüübi õppekavad on kaheks alatüübiks jaotunud.

Tüüp 2 juurde koondus kõige enam õppekavu, neid oli tervelt 29. Tüüp 2 õppekavadel õpivad peamiselt noored, kellele omandatav eriala on paljudel juhtudel esimene erialane haridus (kutsekeskharidus) pärast põhikooli lõppu. Suurel osal õppekavadest täiskasvanud lõpetajad praktiliselt puudusid. Erisusena saab välja tuua veokorraldaja, veokorraldaja logistiku ja IT-tugiisiku õppekavad, kus täiskasvanud lõpetajate osatähtsus oli märkimisväärne. Ka näiteks pagari, koostelukksepa ja puidupingioperaatori õppekavadel oli rohkem täiskasvanud lõpetajaid, kuid seda vaid paari protsendi võrra üle poole. (Joonis 6)

Keskmine palk on enamiku õppekavade puhul madal, jäädes paljudel juhtudel alla 1000 euro ja ka oluliselt alla teiste tüüpide keskmisele palgale. Enamiku õppekavade puhul ilmnes, et kui lõpetajad töötasid erialasel tööl, oli nende keskmine palk mõnevõrra kõrgem kui kõigi hõivatud lõpetajate keskmine palk. See võib viidata sellele, et erialasele tööle mitteasumise põhjuseks on suurel määral ka näiteks töötingimused ja selle asemel minnakse tööle, kus on pisut madalam palk, kuid muud tingimused on sobivamad.

Erialane rakendumine ja ka kõrvaltööde osatähtsus varieerus õppekavati. Põhitööna oli kõige parem erialane rakendumine pagari, koostelukksepa, logistiku abi ja kosmeetiku õppekavade lõpetanutel. Väga madal oli erialane rakendumine põhitööl aga sisekujundaja assistendi, köögiabilise, multimeedia nooremspetsialisti ja sõidukite pindade hooldaja ning rehvitehniku õppekavadelt (joonis 7). Kõrvaltöödena rakendumine kasvatas praktiliselt kõigi õppekavade puhul erialast rakendumist. Kõige enam suurendas kõrvaltööna rakendumine (üle 20%) erialast rakendumist interpreedi, majutusteeninduse ja toitlustusteeninduse õppekavadel.

Teise tüübi õppekavade seas oli küllaltki palju õppekavu, kus erialane rakendumine olenes näiteks sellest, millises kutsekoolis eriala lõpetati või ka regionaalsest tööturust. Ehk siis õppekavad õppekava koodi järgi võisid liigituda nii madala kui ka kõrgema erialase rakendumisega õppekavade rühma. Eriti oluline on siinkohal välja tuua õppekavad, kus vaid õppekava nimetust arvestades oli erialane rakendumine põhitööl üle 40%. Nendeks õppekavadeks olid veokorraldaja-logistik, ehitusviimistlus, juuksur, puitkonstruktsioonide ehitus, koostelukksepp, puidupingioperaator, toitlustusteenindus, noorem tarkvaraarendaja.

Keskmiselt oli tüüp 2 õppekavadel lõpetanute kõrgeima omandatud haridusena kõrgharidus vaid 8%-l lõpetanutest. Märkimisväärsel osal õppekavadest puudusid kõrgharidusega lõpetajad üldse, samas oli siiski ka kolm õppekava, kus kõrgharidusega lõpetajate osatähtsus oli neljandik lõpetajatest või enam. Nendeks õppekavadeks olid veokorraldaja-logistik, veokorraldaja ja logistiku abi (joonis 7).

EKR-i (Eesti kvalifikatsiooniraamistik) tasemete järgi kuulus teise taseme juurde kaks õppekava ja viienda taseme juurde üks õppekava. Kolmanda taseme kutseõppe alla kuulus seitse õppekava ja ülejäänud ehk suurem osa õppekavadest neljanda taseme kutseõppe juurde. Küllaltki võrdselt jaotusid õppekavad neljanda taseme puhul kutsekeskharidusõppe ja neljanda taseme kutseõppe esmaõppe õppekavadeks (joonis 8).

Keskmiselt oli naiste osatähtsus tüüp 2 õppekavadel 66%. Samas õppekavade võrdluses oli sooline jaotus küllaltki ebaühtlane. Vähe oli neid õppekavu, kus meeste ja naiste osatähtsus oleks olnud suhteliselt võrdne. Pigem jaotusid õppekavad õppekavadeks, kus lõpetajate seas olid kas peamiselt naised või peamiselt mehed (joonis 9).

Ka see tüüp jaguneb omakorda kaheks alatüübiks, millele on pandud ka neid iseloomustavad nimetused. Neid kahte alatüüpi siduvaks ühiseks karakteristikuks on madal palgatase ning rasked ja ebasobivad töötingimused, mistõttu leitakse lihtsamaid võimalusi raha teenimiseks. Seega võib üldistavalt öelda, et tööturul on piisav vajadus lõpetajate järele, kuid lõpetajatel on vähene huvi erialasele tööle asumiseks.

Erinevalt esimesest tüübist saab siin aga mõlema alatüübi puhul välja tuua rohkem selgelt eristuvaid tunnusjooni. Järgnevalt on välja toodud kahte alatüüpi peamiselt eristavad karakteristikud, mille valikut on ilmestatud tsitaatidega intervjuudest. Tsitaatides on konkreetse õppekava, kutsekooli, ameti vmt intervjueeritavat identifitseerida võimaldavate tunnuste välistamiseks kasutatud tähti X või Y.

• Asutakse küll erialasele tööle, kuid mõne aja pärast liigutakse palga ja muude töötingimuste pärast mujale

• Ettevõtjana alustamiseks ressursside ja teadmiste nappus (töövahendid, ruumid, raha)

• Tööturul on piisav vajadus lõpetajate järele, kuid lõpetajate ootused/motivatsioon erialasele tööle asumiseks ei kattu tööandjate pakutavaga

• Tööandjad ei panusta piisavalt praktikantidesse/praktikakorraldusse, mistõttu erialasele tööle asumise huvi väheneb

• Üleharitus madalamate ametipositsioonide puhul (nt koolid õpetavad enam, kui tööandjad eeldavad), alaharitus kõrgemate positsioonide puhul

• Eriti just noored lõpetajad pole huvitatud rutiinsest/liini-/vahetustega tööst

• Ametikoha prestiiž lõpetajate hinnangul

• Sisuline huvipuudus eriala ja seal hiljem rakendumise vastu

• Soov saada pigem keskharidust

• Juba enne õppima asumist vähesed teadmised ja oskused, mis on takistuseks ka eriala omandamisel

• Õppija/lõpetanu on erivajadustega / keerulise taustaga

• Õppija/lõpetanu omandab eriala, kuna õpingute käigus säilivad sotsiaaltagatised

Põhiline erinevus tüüp 2 kahe alatüübi vahel ei seisne mitte õppe sisus, vaid selles, milline on õppima asunute taust ja motivatsioon kas kohe õppima asudes või hiljem erialaseks rakendumiseks. Seega saab mõlema alatüübi kohta tuua esile õppekavasid nagu pagar, laotöötaja, sõidukite pindade hooldaja ja rehvitehnik ning kinnisvarahooldus.

Tüüp 3 õppekavade lõpetajatest olid keskmiselt 70% täiskasvanud. Tervelt üheksal õppekaval oli täiskasvanud lõpetajate osatähtsus üle 90% ja vaid kujundaja õppekaval oli neid alla poole (ligi üks kolmandik).

Peale selle, et tüüp 3 õppekavade lõpetajad on täiskasvanud õppija nägu, on ka soolises võrdluses naisi lõpetajate seas oluliselt enam. Keskmiselt koguni 84% lõpetajatest olid naised. Samas oli üksikuid õppekavu, kus mehi oli tunduvalt rohkem. Nendeks õppekavadeks olid pottsepp-sell ja tisler (joonis 11).

Kõrgharidusega lõpetajate osatähtsus tüüp 3 õppekavadel oli lõpetajate seas 20%. Seda on küll rohkem kui tüüp 2 õppekavade puhul, kuid märksa vähem kui tüüp 1 õppekavadel. Samas võib öelda, et selgelt eristuvad õppekavad, kus kõrgharidusega lõpetajaid praktiliselt polnud, ja need, kus neid oli rohkelt. Esimesel juhul olid nendeks näiteks küünetehnik, maaler ja pottsepp-sell (joonis 12). Teisel juhul aga saab näitena tuua tekstiilkäsitöö ja keraamika õppekavad. Ka tüüp 3 puhul oli õppekavu, mis õppekava koodi järgi liigitusid nii madala kui ka kõrgema erialase rakendumisega õppekavade rühma ja õppekava nimetuse järgi oli erialane rakendumine põhitööl üle 40%. Nendeks õppekavadeks olid tisler ja pottsepp-sell.

Tüüp 3 lõpetajate keskmine palk oli õppekavati küllaltki varieeruv, erinedes ligi kaks korda. Palga tasemelt olid tipus jookide tehnoloogia, kvaliteedispetsialisti, pehme mööbli valmistaja ja keskkonnakaitse õppekavade lõpetajate keskmine palk. Võrdlemisi madal keskmine palk oli aga näiteks maalri, kondiitri ja reisikonsultandi õppekavade lõpetanutel. Kui võrrelda omavahel lõpetajate erialast ja kogu keskmist palka, siis üldjuhul oli nii, et nendel õppekavadel, kus kõrgharidusega lõpetajate osatähtsus oli suurem, oli ka kõigi hõivatud lõpetajate keskmine palk kõrgem kui erialane keskmine palk. Seega võib just kõrgharidusega inimestel olla erialase rakendumise motivatsioon madalam, kuna sellest tulenev potentsiaalne sissetuleku kaotus on suurem.

Erialane rakendumine ja ka kõrvaltööde osatähtsus varieerus õppekavati. Praktiliselt kõigi õppekavade puhul suurendas läbi kõrvaltööde panustamine erialast rakendumist, kuid enamikul juhtudel jäi see alla 10%. Põhitööl jäi erialane rakendumine küllaltki 40% lähedale jookide tehnoloogia, restauraator-viimistleja, spaateenindaja, hobuhooldaja ja kondiitri õppekavadel, kusjuures kõrvaltöödena rakendumine viis kogu rakendumise neil õppekavadel ka üle 40%. Suuremad murekohad erialase rakendumisega olid tekstiilkäsitöö, õmbleja, keraamikaesemete valmistaja, nahkkäsitöö valmistaja õppekavade lõpetanute osas. Ka floristi õppekaval oli otsene erialane rakendumine tööturul hõivatud lõpetajate seas väga madal, kuid sisulist erialast rakendumist suurendab oluliselt selle õppekava puhul see, et paljud müügitööga hõivatud töötajad kasutavad nt lillepoes küllaltki palju omandatud erialaoskusi. Seda on ka erialase rakendumise puhul arvestatud.

EKR-i tasemete järgi oli tüüp 3 õppekavade seas üksikuid kolmanda taseme õppekavasid. Neljanda taseme kutsekeskhariduse õppekavu oli viis. Õppekava nimetusena olid samad õppekavad ka neljanda taseme esmaõppes. Nendeks õppekavadeks olid florist, tisler, tekstiilkäsitöö, kergete rõivaste rätsep ja kujundaja. Neist kolmel esimesel õppekaval oli kutsekeskhariduse lõpetajaid üksikuid, kergete rõivaste rätsepa ja kujundaja õppekaval aga arvestataval määral. Võrreldes teiste tüüpidega oli oluliselt enam õppekavu viiendal tasemel, neid oli tervelt seitse (joonis 13).

Minnes erialase mitterakendumise põhjuste juurde tüüp 3 puhul, siis nii-öelda katusnimetuseks oleks selle puhul „Huvitav eriala, lähen uuesti kooli“. Tüüp 3 õppekavade põhimõtteline erinevus võrreldes tüüp 1 õppekavadega on see, et erialast rakendumist ei mõjuta valdkonna ja tööde hooajalisus. Ka kolmanda tüübi õppekavadel on omandatav eriala paljudele õppijatele pigem teiseks või isegi kolmandaks elu jooksul omandatud tasemeõppe erialaks.

Kõik kolme alatüüpi iseloomustavad tunnusjooned on üsna erinevad, välja arvatud see, et alatüüpe 3.1 ja 3.2 seob ebapiisav nõudlus toodete/teenuste järele, mistõttu erialase tööga on keeruline ära elada. Üldiselt on aga kolm alatüüpi üksteisest oluliste tunnuste poolest eristuvad ning alljärgnevalt ongi välja toodud kõigi alatüüpide peamised tunnusjooned, mille valikut on ilmestatud ka asjakohaste tsitaatidega intervjuudest. Tsitaatides on konkreetse õppekava, kutsekooli, ameti vmt intervjueeritavat identifitseerida võimaldavate tunnuste välistamiseks kasutatud tähti X või Y.

• Raske ettevõtjana põhilist sissetulekut teenida

• Ettevõtjana alustamiseks ressursside nappus (töövahendid, ruumid, raha)

• Tööturul pole piisavalt (põhikohaga) töökohti pakkuda

• Regionaalselt ebapiisav nõudlus toodete/teenuste järele, mistõttu erialase tööga on keeruline ära elada

• Õppijal/lõpetajal puuduvad piisaval määral vajalikud isikuomadused erialasel tööl edukas olemiseks

• Lõpetajatel on huvi eriala vastu, kuid pigem nähakse end õpitut hobikorras rakendamas, enesearenguks ja toeks

• Õppijate seas on arvestatav osa n-ö sariõppijaid

• Esmane eesmärk pole erialane rakendumine

Alatüüpide 3.1 ja 3.2 puhul ei ole põhierinevusteks mitte õppe sisu, vaid õppija profiil, tema motivatsioon erialase rakendumise võtmes nii õppima asumisel kui ka lõpetamisel. Õpingute kestel võib see küll osal õppijatest muutuda. Näiteks tullakse õppima hobi või lihtsalt enesearengu eesmärgil, kuid soovitakse hiljem ikkagi erialaselt rakenduda. Selle takistuseks võib aga saada ebapiisav nõudlus toodete ja teenuste järgi. Kahe esimese alatüübi puhul on näidetena õppekavadest võimalik välja tuua teiste seas pehme mööbli valmistaja, mööblirestauraator, küünetehnik, kergete rõivaste rätsep, tekstiilkäsitöö valmistaja ja aiandus.

• Sageli on omandatud oskused aluseks (väike)ettevõtte täiendavate teenuste pakkumiseks

• Otseselt erialale vastavaid töökohti ei ole arvestataval määral

• Omandatud oskused on ühe täiendava kompetentsina kasutatavad paljudes ametites

Selle alatüübi puhul on rõhk hilisematel rakendusvõimalustel, mida erialase põhitööna on ebapiisavalt või on erialad laiapõhjalised ja ei ole võimalik täpset ning selget seost luua õppekava ja tööturul oleva töökoha vahel. Seega, juhul kui omandatud oskusi erialaselt kasutatakse, toimub see peamiselt kas läbi kõrvaltöö/teenuse või põhitööl mõnes muus ametis, mis ei kvalifitseeru otseselt erialase rakendumisena. Näidetena võib siin tuua kvaliteedispetsialisti, keskkonnaspetsialisti ja hobuhooldaja õppekavasid.

Tüüp 4 alla kuulub üsna vähe õppekavu, kuid see eristub teistest tüüpidest olulisel määral. Seda selle tõttu, et paljud tööandjad eeldavad tööle kandideerijatelt kutsehariduse asemel kõrgharidust. Seetõttu ei pruugi lõpetajad personalivaliku käigus pääseda voorudesse, kus otsustatakse töölevõtmine või mittevõtmine. Tüübi eripäraks on veel see, et peale keskkonnakaitse^{8 8} ja infotehnoloogia süsteemide nooremspetsialisti õppekavade, oli teistel õppekavadel õppekava nimetusena tervikuna erialane rakendumine hõivatud lõpetajatest põhitööl üle 40%. Madal rakendumine puudutab näiteks vaid osade kutsekoolide lõpetajaid, kuna nende puhul liigitus õppekava õppekavakoodi järgi madala rakendumisega õppekavade rühma. Nendeks õppekavadeks on tööstusinformaatik, logistika IT-süsteemide nooremspetsialist, IT-süsteemide nooremspetsialist ja IT-süsteemide spetsialist.

Samuti on keskkonnakaitse ainuke õppekava, mis on tüüp 4 alla paigutunud lähtuvalt intervjuudest, kuuludes samal ajal oma tunnuste poolest ka tüüp 3 alla, kui lähtuda pelgalt õppijate profiilist. Siiski saab välja tuua, et täiskasvanud lõpetajaid on selle tüübi õppekavadel oluliselt vähem kui madala rakendumisega õppekavadel keskmiselt, samuti on kõrgharidusega lõpetajate osatähtsus väga väike. Erinev on ka see, et naiste osatähtsus on lõpetajate seas teiste tüüpidega võrreldes oluliselt väiksem. Kui keskkonnakaitse õppekava (tase 5) välja jätta, siis ülejäänud õppekavadel on tegu kutsekeskharidusõppega. Kõigi lõpetajate keskmine palk oli üldjuhul madalam kui erialaselt rakendunute keskmine palk.

• Eelkõige just noorte õppijate ja lõpetajate puhul seisab ees erialast rakendumist takistav n-ö klaaslagi

• Erialase mitterakendumise peamised põhjused peituvad ühelt poolt õppijas, tema motivatsioonis ja valmisolekus hiljem erialaselt rakenduda. Teisalt ka selles, milline on nõudlus vastavate toodete ja teenuste järgi ning millised on töövõimalused, -tingimused ja palk. Peamisteks mitterakendumise põhjusteks pole seega kutsekoolide õppekvaliteet.

• Erialaselt rakenduvad naised ja kõrgharidusega lõpetajad statistika põhjal mõnevõrra vähem.

• Vanus mõjutab erialast rakendumist eelkõige kõrge erialase rakendumisega õppekavadel, kus täiskasvanud lõpetajad rakenduvad erialaselt paremini kui nooremad. Madala erialase rakendumisega õppekavadel keskmiselt ei erine täiskasvanud ja noorte lõpetajate rakendumine olulisel määral.

• Vaatamata madalale erialasele rakendumisele analüüsitud õppekavadel, on sellegipoolest nende erialade järgi tööturul vajadus. Oluline on kokku leppida, mis vormis ja millise rahastusmudeli alusel peaks täiskasvanuõpe kutseõppes toimuma, milline on optimaalne õppijate/lõpetajate arv tööturu vajadusest lähtuvalt ning milline on õppijate profiil lähtuvalt kavatsustest ja võimalustest hiljem erialaselt rakenduda.

• Suure täiskasvanud õppijate osatähtsusega õppekavadel (eriti tüüp 3, kuid ka tüüp 1) tuleks seega kaaluda tasemeõppe vähendamist ja samal ajal suurendada täienduskoolituse, mikrokvalifikatsioonide ning töökohapõhiseõppe osakaalu koolituses, et viia paremini kooskõlla hariduse- ja oskuste pakkumine ning tööturu nõudlus.

• Eriti noorte puhul on olulise väärtusega nende tööturule ettevalmistamine üldiselt, arvestades hariduse sotsialiseerivat aspekti. Eeskätt just tüüp 2 alla kuuluvad õppekavad kannavad endas osati noorsootöö rolli, et ühelt poolt hoida noori haridusruumis ja parandada seeläbi nende oskusi ning hoiakuid ja teisalt suurendada nende konkurentsivõimet ning valmisolekut hilisemas elus tööturul rakenduda, olles täisväärtuslikud ühiskonna liikmed.

• Uuringu tulemuste tõlgendamisel on oluline arvestada ka pidevalt muutuvaid töövorme ja -kultuure, kus üha rohkem töötajaid soovib paindlikumat töökorraldust ning mitmekesisemaid töövorme. Sealjuures on just kõrvaltöö omamine ja korraga mitmel töökohal töötamine muutumas üha levinumaks. Oluline on ka silmas pidada, et paljud õppekavad ja -suunad ei valmista ette tööjõudu tööks kindlates sektorites ega organisatsioonides, vaid õpiväljunditena omandatud oskused loovad eeldused töötamaks eri ametitel mitmel elualal.

Uuringu käigus väljajoonistunud erialase mitterakendumise põhjuste tüübid on edaspidi abiks haridussüsteemi, sh kutsehariduse edendamiseks tehtavatele otsustele. Küll aga peab iga õppekava puhul eraldi hindama ka teisi aspekte, sh nõudlus-pakkumise tasakaal, regionaalsus, erialade jätkusuutlikkus, olulisus Eesti kultuuri alalhoidmisel jne. Kindlasti ei tohi jätta tähelepanuta selle uuringu andmetega seotud piiranguid, mis on välja toodud ka uuringu metoodikas.

Peatükis on eelneva analüüsi põhjal sõnastatud vajalike muutuste esilekutsumiseks ettepanekud ja soovitused eri osalistele. Lähtutud on uuringu eesmärgist, uurimisküsimustest ja uuringu võimalikust kasust eri osalistele:

• üksikisik ja koolitaja – vastata paremini (täiskasvanud) õppija vajadustele ning ootustele õppe sisu ja vormi osas;
• Eesti ühiskond – koolitada riigieelarveliste vahendite eest Eesti majandusele vajalikul arvul ja vajalike oskustega tööjõudu.

Soovituste ja ettepanekute vormistamisel kasutati eeskätt peatükk 2 lõpus tehtud kokkuvõtet ja järeldusi, mida arutati juhtrühma liikmetega. Sõnastatud on:

• ettepanekud ja soovitused HTM-ile poliitika kujundamiseks, et sihitumalt planeerida koolituspakkumist kutseõppe valdkonnas ning paremini viia kooskõlla hariduspakkumine ja tööturu vajadus;
• ettepanekud ja soovitused kutseõppeasutustele, et paremini ette valmistada tööturu ootustele vastavate oskustega töötajaid;
• üldised tähelepanekud, mis arutelude käigus üles kerkisid, kuid mille kohta konkreetseid tegevusettepanekuid ei sõnastatud.

Tehtud ettepanekud ja soovitused on esitatud mitterakendumise põhitüüpide kaupa.

• Haridus- ja teadusministeerium kaalub eelkõige tüüp 1.2 õppekavadel riiklikult rahastatud tasemeõppe pakkumise vähendamist, võttes muu hulgas arvesse tööturu vajadust ning erialade järjepidevuse ja jätkusuutlikkuse säilimist.

• Kutseõppeasutused suurendavad koostöös tööandjatega töökohapõhise- ja täiendusõppe ning mikrokvalifikatsioonide pakkumise osatähtsust koolituspakkumises.

• Haridus- ja teadusministeerium koostöös kutseõppeasutustega hindab tasemeõppe õppekavade puhul eraldi seda, kuivõrd ning kas saab vähendada vastuvõetute arvu ja tasemeõppe õppekava otstarbekust. Samuti võimalust rahastusmudelisse kaasata lisaks riigieelarvelistele vahenditele täiendavaid allikaid, sh õppija omaosalus.

• Kutseõppeasutused koostöös üldhariduskoolide ja kohalike omavalitsustega tugevdavad eelkutseõpet 7.–9. klassi õpilaste seas, et suurendada teadlikkust õpivõimalustest kutsehariduses ning aidata põhikooli õpilastel teha teadlikumaid õpi- ja karjäärivalikuid pärast põhikooli lõppu.

• Haridus- ja teadusministeerium suurendab noortele suunatud õppekohtade arvu eelkõige nende erialade ning õppekavade puhul, mis ei kuulu madala rakendumisega õppekavade hulka, säilitades samas ka õppe madala rakendumisega õppekavadel.

Tähelepanekud

• Noorte, sh hariduslike erivajadustega õppurite puhul on ühelt poolt oluline näha hariduse omandamist kui sotsialiseerivat ja noorsootöö alast tegevust, mis hoiab noori haridussüsteemis ning aitab neid ette valmistada ja luua eeldused nende tööalase konkurentsivõime kasvuks. Teisalt on oluline seada haridussüsteemis ringlemisele ka mõistlikud ja ajakohased piirangud, et see ei hakkaks pärssima iseseisvumist ega tööturule suundumist.

• Haridus- ja teadusministeerium vähendab eelkõige tüüpide 3.1 ja 3.2 õppekavadel riiklikult rahastatud tasemeõppe pakkumist täiskasvanute seas, lähtudes muu hulgas väljatöötamisel olevatest tasuta õppimisvõimaluste piiramise põhimõtetest.

• Kutseõppeasutused alustavad ja/või suurendavad täiskasvanute tasemeõppe osatähtsuse vähenemise arvelt olulisemate erialamoodulite pakkumist mikrokvalifikatsioonide või täienduskoolitustena, mille puhul hinnatakse õppe eest tasu küsimise võimalikkust.

Tähelepanekud

• Kutseõppeasutused peaksid rakendama täiendavaid vastuvõtukriteeriume (nt varasem haridustase, hõiveseisund, õpimotivatsiooni seos hõivega), et paremini eristada potentsiaalselt enesearengu eesmärgil õppima tulevaid sisseastujaid nendest, kelle õpingute eesmärk on hilisem erialane rakendumine.

• Haridus- ja teadusministeerium analüüsib koos kutseõppeasutustega tüüp 4 alla kuuluvate õppekavade pakkumise mõttekust ning lõpetajate konkurentsivõimet võrreldes kõrgharidusega lõpetajatega ja vajaduse korral vähendab vastavatel õppekavadel tasemeõpet, võttes arvesse tööturu vajadust.

• Kutseõppeasutused alustavad ja/või suurendavad tasemeõppe osatähtsuse vähenemise arvelt olulisemate erialamoodulite pakkumist mikrokvalifikatsioonide või täienduskoolitustena, võttes arvesse tööturu vajadust ning hinnates õppe eest tasu küsimise võimalikkust.

• Haridus- ja teadusministeerium korraldab üldise õppekavade revisjoni kutsehariduses ning vastavalt tulemustele analüüsib vajadust valida erinevate tüüpide alla kuuluvate õppekavade puhul välja juhtkoolid ja kompetentsikeskused, kellele jääb vastava eriala õpetamise eelisõigus, võttes arvesse õppimisvõimaluste regionaalset kättesaadavust.

• Kutseõppeasutused vähendavad erinevate madala rakendumisega tüüpide alla kuuluvate õppekavade puhul vastuvõtu sagedust, võttes arvesse üldist tööturu nõudlust.

• SA Kutsekoda määratleb koostöös valdkonna spetsialistidega osakvalifikatsioonide vajadused ja võimalused kutsestandardites, et selgitada välja, milliseid oskusi on mõistlik õpetada täienduskoolituste või mikrokvalifikatsioonidena.

• Haridus- ja teadusministeerium lähtub sellest uuringust kui ühest n-ö tööriistast mitme seas hariduspoliitika kujundamisel, võttes arvesse lisaks erialasele rakendumisele ka teisi aspekte, sh tööturunõudlust, sotsiaalset vajadust, õppekvaliteeti, regionaalset nõudlust, kultuuri säilimist jne.

1. Aigi Salundi-Galitsin - Räpina Aianduskool
2. Aili Kendaru - Järvamaa Kutsehariduskeskus
3. Airi Raamat - Hiiumaa Ametikool
4. Andrea Bild - Rakvere Ametikool
5. Angelika Illak - vilistlane
6. Anneli Varjun - vilistlane
7. Anu Lomp - vilistlane
8. Arne Küüt - Tartu Rakenduslik Kolledž
9. Enna Kallasvee - Haapsalu Kutsehariduskeskus
10. Hanna Bergmann - vilistlane
11. Heili Talpsepp - vilistlane
12. Helen Aksiim - vilistlane
13. Heli Allikas - Tallinna Ehituskool
14. Heli Sakk-Hännikäinen - Pärnumaa Kutsehariduskeskus
15. Heria Lampp - Pärnumaa Kutsehariduskeskus
16. Indrek Jänes - Tallinna Majanduskool
17. Indrek Särg - Eesti Merekool
18. Ira Sergejeva - vilistlane
19. Janek Pukka - Rakvere Ametikool
20. Janika Orav - vilistlane
21. Janne Tamm - Kuressaare Ametikool
22. Julia Šipilova - Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus
23. Kadri Rand - Kuressaare Ametikool
24. Karin Rask - Räpina Aianduskool
25. Katerin Peärnberg - vilistlane
26. Kirti Mägi - vilistlane
27. Krista Kingumets - vilistlane
28. Kristel Kulagina - vilistlane
29. Kristel Madisson - vilistlane
30. Kristi Erkmann - vilistlane
31. Kristiina Adamson - vilistlane
32. Kätlin Veidik - vilistlane
33. Külli Marrandi - Järvamaa Kutsehariduskeskus
34. Leho Lilleorg - Lasnamäe Mehaanikakool
35. Liina Härm - vilistlane
36. Liivi Lõhmussaar - Tartu Rakenduslik Kolledž
37. Ly Kamja - vilistlane
38. Maarja Maatee - vilistlane
39. Maili Rannas - Järvamaa Kutsehariduskeskus
40. Mall Heinla - vilistlane
41. Marge Uueni - vilistlane
42. Margus Krips - Haapsalu Kutsehariduskeskus
43. Marika Šadeiko - Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool
44. Marina Laidla - vilistlane
45. Maris Jakobson - vilistlane
46. Marita Kaidme - vilistlane
47. Marju Heldema - Haapsalu Kutsehariduskeskus
48. Marju Jõesaar-Gorain - vilistlane
49. Marju Kullerkupp - vilistlane
50. Merle Pitka - vilistlane
51. Merle Roos - vilistlane
52. Mirjam Liblik - vilistlane
53. Moonika Pindis - vilistlane
54. Natalja Ledvanova - vilistlane
55. Olga Lugina - vilistlane
56. Reeli Engelbrecht - Tartu Rakenduslik Kolledž
57. Riina Tenno - Tallinna Tööstushariduskeskus
58. Sandra Pärgma - vilistlane
59. Siret Rannik - Tallinna Teeninduskool
60. Taivo Tammemets - vilistlane
61. Tarmo Savisaar - Järvamaa Kutsehariduskeskus
62. Terje Prisk - vilistlane
63. Tiina Ardel - Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool
64. Tõnis Paljasma - vilistlane
65. Ulvi Heinmets - vilistlane
66. Valentina Gorohh - Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus
67. Veiko Ardel - Valgamaa Kutseõppekeskus
68. Ülle Tamsalu - Kuressaare Ametikool

1. Eneli Org - Eesti Mööblitootjate Liit
2. Kuno Rooba - Rakvere Ametikool
3. Külli All - Haridus- ja Teadusministeerium
4. Liina Veskimägi-Iliste - Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit
5. Liivi Raudsepp - Tartu Rakenduslik Kolledž
6. Marge Kroonmäe - Haridus- ja Noorteamet
7. Margus Ojaots - Valgamaa Kutseõppekeskus
8. Maris Saarsalu - SA Kutsekoda
9. Meeli Murasov - Haridus- ja Teadusministeerium
10. Ruta Rannala - Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit
11. Tiia Randma - SA Kutsekoda
12. Triin Laasi-Õige - Haridus- ja Teadusministeerium
13. Veljo Konnimois - Eesti Tööandjate Keskliit/Radius Machining OÜ

Intervjueeritavad: kutseõppeasutusi esindavad eksperdid

Intervjuu kestus: 1‒1,5 tundi

• Mis on koolide hinnangul erialane rakendumine?
• Kas ja kuidas teete vilistlasuuringuid? Milline on teie ülevaade ja tulemused enda vilistlaste rakendumisest?
• Milline on õppijate motivatsioon õppima asumisel? Kuivõrd kool uurib seda sisseastumisel?
• Mis on teie jaoks sisseastumisel kõige olulisem kriteerium õppuri puhul?
• Milline on selle eriala õppijate profiil/taust? Kas ja kuivõrd see mõjutab hilisemat rakendumist tööturul?
• Millised võivad olla madala erialase rakendumise põhjused X õppekaval?
• Kas madal rakendumine X õppekaval on probleem või mitte? Kui on, siis kelle jaoks?
• Kui madal rakendumine pole probleem, siis kas sellise arvamuse põhjuseks on õppe sotsiaalsed aspektid, eneseharimise väärtustamine üldiselt või miski muu?
• Millised on kutseõppeasutuse võimalused erialase rakendumise suurendamiseks?
• Kellel peaks olema suurem roll erialase rakendumise parandamise seisukohast? Kas koolil või tööandjatel?
• Kuidas teha (või kas peaks tegema) vahet inimese enesearengu eesmärgil pakutaval õppel ja tööturu vajaduste rahuldamisele suunatud õppel? Või nende rahastamisel?
• Mida peaksid teie arvates tööandjad senisega võrreldes teisiti tegema, et koolilõpetajad paremini rakenduksid?
• Kutsesüsteem, kutsestandardid – kas peaks midagi muutma?
• Kuidas viia paremasse kooskõlla hariduspakkumine ja tööjõuvajadus?

Lisateemad (vajaduse korral)

Kas soovite mingit teemat ise täiendada (nt mida seni ei ole käsitlenud, kuid mis on oluline)?

Intervjueeritavad: valdkonna kutsehariduse vilistlased

Intervjuu kestus: 0,5‒1 tundi

Avaküsimused (sissejuhatus)

• Tutvustage end: millal ja mis eriala te lõpetasite ja kus praegu töötate?

Põhiküsimused

• Miks teie läksite seda eriala õppima?
• Mis teie erialavalikut mõjutas? Nt (kui ise ei oska algul vastata):
  • kooli lähedus
  • väiksed kulud
  • kerge eriala / nõuded läbimiseks
  • pere/sõbrad soovitasid / tegelevad sama ametiga
  • kerge sisse saada
  • soov omandada keskharidus
  • soov saada head kutseoskused
  • kuhugi pidi ju õppima minema
• Kas oskate nimetada ka õpingukaaslaste erialavaliku põhjuseid?
• Millised olid vastuvõtukriteeriumid, mida küsiti, ja kas eeldati hiljem erialal tööle asumist?
• Mis oli õpingute juures hästi, mis halvasti?
• Kuidas hindate õppekvaliteeti ja õpetatavaid oskusi? Millest jääb puudu? Mis on koolide tase? Kas teooria ja praktika on tasakaalus?
• Mida peaks õppe juures muutma. Õppe sisu, kvaliteet, vorm, õppejõud. Kas oskate ka detailselt välja tuua?
• Kas erialaainete osakaal õppekavas oli piisav? Millest jäi puudu/mida oli liiga palju?
• Kas praktika oli piisav? Kus praktika toimus? Kui lihtne/raske oli leida praktikakohta?
• Kas teie töötate erialasel tööl? Mis on olnud peamised mõjutegurid, et töötate? Mis on peamised mõjutegurid, et te ei tööta või enam ei tööta?
• Millised on teie hinnangul põhjused, et erialasele tööle minejaid on vähe? Nt palk, töötingimused, töökohti on vähe, õpitakse oma tarbeks, õppekava on hüppelauaks edasisteks õpinguteks, eriala ise ei huvita, küll aga saadav haridus, miski muu?
• Kuidas võiks teie hinnangul lõpetajate erialast rakendumist suurendada?
• Kas teie arvates on üldse madal erialane rakendumine õppekaval probleemiks?
• Kui madal erialane rakendumine pole probleemiks. Kas selle eriala puhul on olulisem hoopis sotsiaalne aspekt, eneseharimine kui väärtus omaette, õppest saadavad kindlad oskused, mida saab edukalt ka mujal kasutada?
• Kuivõrd teie arvates on madalat rakendumist mõjutanud õpilaste taust/motivatsioon/tase või on madala rakendumise põhjused pigem seotud tööandjate või eriala/kooliga?
• Milline on eelnevalt omandatud hariduse mõju õpivalikutele ja hilisemale rakendumisele tööturul?
• Kas koolist saadud oskused läksid kooskõlla hiljem töömaailmas vajatuga?
• Mis te arvate, kas kutsekoolid koolitavad pigem suurtele ettevõtetele tööjõudu või väikestele ja ühemehefirmadele? Nt oma ettevõtte tegevuse alustamiseks. Milline variant võiks sobida teie eriala puhul?
• Kas lõpetajatel, eriti noortel on üldse eeldusi ja võimekust kohe ettevõtjaks või juhiks hakata?
• Kutsehariduse teatud õppekavade iseloomustamiseks kasutatakse mõnikord terminit hobiharidus. Mis te arvate, kas selle eriala puhul peab see paika või ei?
• Kui lihtne on õppida töötaval inimesel?

Lisateemad (vajaduse korral)

Kas soovite mingit teemat ise täiendada (nt mida seni ei ole käsitlenud, kuid mis on oluline)?